
Kas lubamatu või lubatav? Kas lapsi saab ainult sõnade ja veenmise abil kasvatada?
Kus jookseb piir füüsilise noomituse ja suisa peksmise vahel?
Mõlgutamiseks:
http://www.postimees.ee/130805/esileht/siseuudised/174100.php
vahest tuleks laks anda,omal küll lapsi pole,aga tuttava lapsele andsin küll korra laksu
Väikelapse elus on lühikese aja jooksul kaks näiliselt üsna vastandlikku perioodi - abitu imikuiga (lapse käimahakkamiseni), mil tema nõudmised tuleb
kompromissitult rahuldada (tissi kohe kui nõuab, uued mähkmed kui eelmised märjad, ükskõik kas ööl või päeval) ja maimikuiga, mil laps võtab jalad
alla ja läheb ise maailmaga tutvust tegema - sel perioodil on vaja lapsele pidevalt peale passida ja enamasti teda ka pidevalt keelata (Ära puutu
pliidiust - aia! Ära kiusa kassipoega! ära topi issi saapaid suhu! jne)
niisiis, esimene aasta näiliselt totaalne ärahellitamine ja kohe selle järel praktiliselt padukeelamine paar-kolm aastat (eeldan et suuremate laste
puhul aitab tõesti enamasti juba jutust)
Vist see vajadus käitumist lapse suhtes kiiresti muuta ajabki kõrvalseisja segadusse.
Vägivalda absoluutselt ei toeta aga kuidagi tuleb ikkagi piirid lubatu ja lubamatu vahel paika seada, seega nõustun üleeelmise postitajaga.
mitte et iga päev nüüd ei pea vitsa andma, kuid kui ikka mingi suure pahandusega kkama saab ja sõimamine ei aita, siis tulex kasvõi hirmutada rihmaga, kui see ka ei aita, sisi väike keretäis ei tee paha, ise olen piisavalt saanud, nüüd korralik, kuid ex ma olin väixena ulakas ka
Mina küll ei arva, et füüsiline noomitus koos kehale kandmisega mingi eriti hea kasvatusmeetod oleks. Ka väikesel lapsel on mõistus tegelikult peas, kuigi teinekord tundub, et pole. Kõike saab ka sõnadega selgitada.
Korra nädalas või korra kuus tuleb lapsele ikka regulaarselt peksupäev korraldada. Tihedus siis vastavalt rikutuse astmele.Muidu lähevad lapsed käest
ära!
TJ
nõustun samuti madamega
see aastane - kolm ei saa sugugi sõnadest aru. Tema maailm käib ikka läbi füüsilise mekutamise (kõik näpuga järgi katsuda ja suhu pista). seega
tunnistan, sai küll vahel mu pisiplika laksu vasta pampersist peput - kui juba ema hüüatas EI TOHI, oli sõnal rohkem tähendusi ja seoseid, kui
pikkadel monoloogidel. Ei tundnud ma kunagi end ka siis hästi, kui nõnna oli vaja koolitada - pisarad silmas mulgi ja paha tunne....
Nüüd piiga mul pea viiene - enamasti aitab jutust, a vahel läheb see küll musta mäluauku
karistuseks sobib juba lihtsalt eemale saatmine ja
ignoreerimine. Ta lepib enne ühe laksuga vasta kintsu, kui sellega, et 15 minutit mitte keegi taga ei räägi. Ja loomulikult tema lemmikasjadest ilma
jätmine - ei näe multikat, ei loe õhtujuttu, ei saa kommi...
Aint kui on kole kiire olnud ja tõesti närv mustaks läinud ning plika oma tõelist lapseloomust näitab - on käsi tõusnud korra poolaastas ja tukast
kõvasti sakutanud. Eks pärast ole seegi asi meil omavahel sirgeks räägitud.
Et nagu aru saada, on see füüsiline noomitus ikka tulnud viimasel piiril olles, kus tundub, et ükski vägi enam ei aita. Kui näed ära kogu eelnenu,
kuni selle laksuni (ma ütleks isegi laksukene, sest laps ei tohi kindlasti saada füüsiliselt kahjustatud), mis viib mõlemad teo ja tagajärgede
arusaamiseni - on veel igati kasvatuslik ja täis vanemlikku armastust. Üle selle on peks ja vägivald.
Tsitaat:Kõike saab selgitada, aga kas kõik ka mõjub. Ja kas igale lapsele.
Algne postitaja: ratatosk
Mina küll ei arva, et füüsiline noomitus koos kehale kandmisega mingi eriti hea kasvatusmeetod oleks. Ka väikesel lapsel on mõistus tegelikult peas, kuigi teinekord tundub, et pole. Kõike saab ka sõnadega selgitada.
Minu arvamus..
Poiss 1a4k vana, kasvanud vitsata. Ja püüan kasvatada nii seni kuni võimalik. Mina arvan, et vägivalda jõuab ta elus näha veel küll ja küll. Mul on
tunne, et lapsed on tegelt päris terased ja õpivad kiirelt, kui ma vaatan kuidas ta matkib peaaegu kõike mida ma teen ja ma ei taha et ta õpiks, et
"oma arvamust" surutakse peale füüsiliselt noomides. Ta saab aru küll, kui midagi on läinud valesti ja kui ei saa räägin veel. Kasvatus on
raske ja okkaline tee, aga peks tekitab mu meelest vaid trotsi... lapsed pole ju sündinud keegi geenidest tulenevalt halbadena siia maailma. Panin
tähele, et õe laps õppis "käsi kasutama" lasteaias, kus enamusel on selge - kel jõud sel õigus.. ja kust nad seda õppinud on - eks ikka
vanematelt.. 
tänapäeval pole lapsi võimalik muud moodi kasvatada, kui ainult vitsaga, kuid pole vaja palju anda....tutvusringkonnas on kõik, kes on väixena pexa saanud korralikud, kuid kes on ära poputatud ja korralikult pexa pole saaanud, need on kõik lontrused ja päevavargad, ei viitsi isegi tööl käia, kuigi kool läbi, elavad vanemate rahakotil....ise ka hetkel, kuid nüüd vanamehe juures ja ostan ise ka sööki külmikusse ning maxan arveid(vesi, elekter...)..poismeeste elu on hea..
Peks nüüd küll kedagi paremaks ei tee. Pikemas perspektiivis tekitab pigem trotsi. Nii et .. Mina küll ei usu, et peksuga võiks kasvatades väga positiivseid tulemusi saavutada. Pigem lööb see kunagi kuskil mujal tagasi. Peks on vägivald. Ja vägivald sünnitab vägivalda.
Millal saab peksmisest peksmine?
Ma ei poolda otseselt füüsilist karistamist, aga ma ei leia, et pepulaks, on on mõeldud pigem alandamiseks, kui haiget tegemiseks, on füüsiline
karistamine.
paljud teist on tundnud lapsepõlves oma nahal rihma või siis tugevat kaseoksa, mis teeb teravat valu, puudutades nahka?
Ei alanda ennast kunagi niipalju näitamaks, et ei suudaks oma sõnumit verbaalselt edastada! Never!
Ise lapsele füüsilist noomitust teinud ei ole (veel)
Huvitav on aga see, et tuttavad, kellega lävime üsna palju, teevad oma samaealisele poisile pidevalt nn. ata-ata pepule.
Sellepeale on minu poiss selle ära õppinud ja teeb oma isale-emale ata-ata...
Head lapsed need kasvavad Vitsata!
Tsitaat:
Algne postitaja: spiderman
paljud teist on tundnud lapsepõlves oma nahal rihma või siis tugevat kaseoksa, mis teeb teravat valu, puudutades nahka?
Tsitaat:
Algne postitaja: spiderman
tänapäeval pole lapsi võimalik muud moodi kasvatada, kui ainult vitsaga, kuid pole vaja palju anda.
Tsitaat:
Algne postitaja: spiderman
tänapäeval pole lapsi võimalik muud moodi kasvatada, kui ainult vitsaga, kuid pole vaja palju anda....tutvusringkonnas on kõik, kes on väixena pexa saanud korralikud, kuid kes on ära poputatud ja korralikult pexa pole saaanud, need on kõik lontrused ja päevavargad....
Peksmine pole lahendus. Laps üldjuhul mäletab lihtsalt, et väga valus oli, aga mille eest keretäis tuli, tavaliselt ei meenu.
Vägivald, karistamine ja peksmine on ikka erinevad asjad.
On lapsi, kes saavad sõnadest aru, on lapsi, kes ei saa.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb tagumik valusaks teha 
Minu kodus peksa pole saanud ükski laps, laksu mööda kintse küll. Näiteks kui kraaklevad. Närv on püsti ja lähed lajatad laksu kirja. Pärast on tükk aega vaikus majas. Tagant järgi mõeldes, on see tegelikult hetke viha või midagi sellist.
Tsitaat:
Algne postitaja: sinukalla
vahest tuleks laks anda,omal küll lapsi pole,aga tuttava lapsele andsin küll korra laksu
Mul lapsi pole, ei tea, kuidas nendega käituksin.
Ise lapsena sain peksa. Ja see ei aidanud. Ei saanud minust parem laps. Minu meelest on see lihtsalt ema-isa kergem variant laps vaigistada. Raskem on
ju seletada, mida laps valesti tegi - võtab aega ja üldse tüütu. Kergem on laks anda, küll laps valu tundes vait jääb ja "mõtleb", mis ta
valesti tegi.
Ei mõtle see laps midagi. Mina nt mäletan ühte ainsat korda, miks ma sain peksa. Sest kiskusin ema lauvärvi, seisis teine vannitoa riiulil ja oli ilus
sinakashall. Ja ma tahtsin kah proovida, mida ema teeb sellega. Ma teadsin siis, mille eest ma sain.
Ülejäänud korrad ma lihtsalt sain. Nagu mu ema ütles selle kohta: igaks juhuks nende asjade eest, mida ta varem ehk ei märganud ega teada saanud ja
nende asjade eest, mida ta tulevikus teada ei saa ega märka.
Ja mida see siis mulle õpetas. Olema ükskõikne, sest mitte ükski peks ei olnud seotud mitte ühegi pahandusega enne seda lauvärvi kiskumist ega pärast.
peks oli niisama .. et emal oleks, mida teha..
Kui laps on nahatäie ära teeninud siis on ta selle ka saanud.Eriti head on türgi nahkrihmad.Enne väsid ise kuid rihm peab vastu mitu tundi kohe. 
Vägivald ei lahenda olukorda.See,et laps ei saa sõnadest aru on juba vanemate probleem,kuna nad sel juhul ei oska suhelda oma lapsega.Mina ei saanud
targemaks kui peksa sain väiksena aga see,et emal häbi oli või ta ei suhelnud vot see pani mõtlema küll.
Lastetaltsutajat peaksid noored emad vaatama.Seal on näha,et ka 3.aastane oskab oma tundeid selgitada-nt.kui on ema löönud või õde-venda.Seal näitas
ka kuidas sõnad mõjuvad,mitte füüsiline karistus.
Mina olen ka saanud lapsena.
Aga asja eest alati.
Pagana hästi jäi meelde ....siiani meeles !
Näiteks: et ei tohi käia ehitusel peitust/tagaajamist mängimas.
Ma leian, et sain ka asja eest ...õigesti tehti.
Sõnadest ma aru ei saa, olen kord selline.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
peks oli niisama .. et emal oleks, mida teha..
Mina olen vastu ja olen veendunud, et rääkides lapsega saab palju paremini talle selgeks teha head ja halvad asjad!
Marx, niikaua oled vastu, kui see "Saatana Sigitis" sünnib ja sirgub sellisesse ikka, kus mõistetakse oma egot näidata
Tegelikult olen ise ka vägivalla vastu, kuid nurgas seismise ja väikese laksatamise poolt.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
peks oli niisama .. et emal oleks, mida teha..
Seda on raske uskuda, tekib mõte, et oled kibestunud ema vastu ja seetõttu ülekohtune. Aga tuleb siis uskuda, kui sa nii ütled.
Kay jutu peale meenus ajakirjanduses mainitud pedagoogist ema-terrorist, kes lapsendatud poega klobis iga võimaliku asja eest, kuid kohtus kaitses
poeg ema niikuis sai, vot see on austus! 
jenni - pantvang võib ka vangistajat kaitsa ning temasse suisa kiinduda. Tegemist on stockholmi sündroomiga. Ehk on ka tol juhtumil millegi analoogsega tegemist?
jenni - kasvatasin ühte last väikesest peast kuni 4 aastaseni (polnud minu oma) aga saime suurepäraselt hakkama ja meil oli suurepärane klapp. Mis hiljem tuleb ei tea, aga annan endast parima!
Marx, olen ka ise aidanud hoida paljusid lapsi, no olen selline lapsesõbralik
Kuid oma laps on ikkagi OMA, 24/7, puhkepauside ja -päevadeta ehk kuskil lahvatab vimm, mis kogunend salaja...
Ei käi laste kasvatamine mitte vaid peksuga!Vanemad peavad ennast piisavalt arusaadavaks tegema, et laps aru saaks mis ta valesti tegi. Vahest oleneb
ka muidugi lapse vanusest ja ka mida ta korda saatis. Laksu andmine vahest usun, et kulub ära kui töesti teistmoodi ei saa ja lapsele mitte kuidagi
räägitu kohale ei jöua - kuid mitte peks!!!
Ise olen saanud lapsepölves korralikult kere peale-püksid maha ja rihmaga, nii et tagumik valus ja triibuline!Ja mida see öpetas?Mitte kui midagi!Vaid
tekitas tösiselt trotsi vanemate vastu!Ning siiamaani on meeles see kord ning sellele möeldes vaid pahameel just ema vastu!Muidugi sa austad vanemaid
ja vastu karjuma vöi lööma ei hakka kuid samas sees pulbitseb selline viha.
Ja meenub sagedane ema karjumine.Nt kui kuskile kiire oli ning sa ei leidnud midagi üles vms...Ande andeks,kuid korralik karjumine tekitas minud vaid
hirmu ema vastu ning oli ka kartus, et nüüd varsti tuleb ka keretäis.
Nii et soovitan köikidele lastevanematele kannatlikkust(mis tean, et alati ei ole kerge-lihtsam öelda kui teha..)
Pooldan nt oma tuppa v nurka saatmist, teatud meeldivate toimingute ja asjade keeldu ning teatud olukordades ei tee ka laks paha!