Board logo

Füüsiline noomitus
Madame - 14.08.2005 kell 12:47

Kas lubamatu või lubatav? Kas lapsi saab ainult sõnade ja veenmise abil kasvatada?
Kus jookseb piir füüsilise noomituse ja suisa peksmise vahel?

Mõlgutamiseks:
http://www.postimees.ee/130805/esileht/siseuudised/174100.php


sinukalla - 14.08.2005 kell 12:59

vahest tuleks laks anda,omal küll lapsi pole,aga tuttava lapsele andsin küll korra laksu


Madame - 14.08.2005 kell 13:14

Väikelapse elus on lühikese aja jooksul kaks näiliselt üsna vastandlikku perioodi - abitu imikuiga (lapse käimahakkamiseni), mil tema nõudmised tuleb kompromissitult rahuldada (tissi kohe kui nõuab, uued mähkmed kui eelmised märjad, ükskõik kas ööl või päeval) ja maimikuiga, mil laps võtab jalad alla ja läheb ise maailmaga tutvust tegema - sel perioodil on vaja lapsele pidevalt peale passida ja enamasti teda ka pidevalt keelata (Ära puutu pliidiust - aia! Ära kiusa kassipoega! ära topi issi saapaid suhu! jne)
niisiis, esimene aasta näiliselt totaalne ärahellitamine ja kohe selle järel praktiliselt padukeelamine paar-kolm aastat (eeldan et suuremate laste puhul aitab tõesti enamasti juba jutust)

Vist see vajadus käitumist lapse suhtes kiiresti muuta ajabki kõrvalseisja segadusse.


Godfather - 14.08.2005 kell 13:18

Vägivalda absoluutselt ei toeta aga kuidagi tuleb ikkagi piirid lubatu ja lubamatu vahel paika seada, seega nõustun üleeelmise postitajaga.


spiderman - 16.08.2005 kell 16:10

mitte et iga päev nüüd ei pea vitsa andma, kuid kui ikka mingi suure pahandusega kkama saab ja sõimamine ei aita, siis tulex kasvõi hirmutada rihmaga, kui see ka ei aita, sisi väike keretäis ei tee paha, ise olen piisavalt saanud, nüüd korralik, kuid ex ma olin väixena ulakas ka


ratatosk - 17.08.2005 kell 07:53

Mina küll ei arva, et füüsiline noomitus koos kehale kandmisega mingi eriti hea kasvatusmeetod oleks. Ka väikesel lapsel on mõistus tegelikult peas, kuigi teinekord tundub, et pole. Kõike saab ka sõnadega selgitada.


dillinger - 17.08.2005 kell 08:14

Korra nädalas või korra kuus tuleb lapsele ikka regulaarselt peksupäev korraldada. Tihedus siis vastavalt rikutuse astmele.Muidu lähevad lapsed käest ära!

TJ


Trebs - 17.08.2005 kell 12:35

nõustun samuti madamega

see aastane - kolm ei saa sugugi sõnadest aru. Tema maailm käib ikka läbi füüsilise mekutamise (kõik näpuga järgi katsuda ja suhu pista). seega tunnistan, sai küll vahel mu pisiplika laksu vasta pampersist peput - kui juba ema hüüatas EI TOHI, oli sõnal rohkem tähendusi ja seoseid, kui pikkadel monoloogidel. Ei tundnud ma kunagi end ka siis hästi, kui nõnna oli vaja koolitada - pisarad silmas mulgi ja paha tunne....

Nüüd piiga mul pea viiene - enamasti aitab jutust, a vahel läheb see küll musta mäluauku karistuseks sobib juba lihtsalt eemale saatmine ja ignoreerimine. Ta lepib enne ühe laksuga vasta kintsu, kui sellega, et 15 minutit mitte keegi taga ei räägi. Ja loomulikult tema lemmikasjadest ilma jätmine - ei näe multikat, ei loe õhtujuttu, ei saa kommi...

Aint kui on kole kiire olnud ja tõesti närv mustaks läinud ning plika oma tõelist lapseloomust näitab - on käsi tõusnud korra poolaastas ja tukast kõvasti sakutanud. Eks pärast ole seegi asi meil omavahel sirgeks räägitud.

Et nagu aru saada, on see füüsiline noomitus ikka tulnud viimasel piiril olles, kus tundub, et ükski vägi enam ei aita. Kui näed ära kogu eelnenu, kuni selle laksuni (ma ütleks isegi laksukene, sest laps ei tohi kindlasti saada füüsiliselt kahjustatud), mis viib mõlemad teo ja tagajärgede arusaamiseni - on veel igati kasvatuslik ja täis vanemlikku armastust. Üle selle on peks ja vägivald.


Lola69 - 17.08.2005 kell 23:53

Tsitaat:
Algne postitaja: ratatosk
Mina küll ei arva, et füüsiline noomitus koos kehale kandmisega mingi eriti hea kasvatusmeetod oleks. Ka väikesel lapsel on mõistus tegelikult peas, kuigi teinekord tundub, et pole. Kõike saab ka sõnadega selgitada.
Kõike saab selgitada, aga kas kõik ka mõjub. Ja kas igale lapsele.

Minu vanem poiss on nahutada saand. No mida sa siin enam seletad, kui poisid hoiavad sõitma hakkaval autol sabast kinni ja vahel lõpeks lausa lohisevad mööda maad (no nii on kogemata mõni ka tagurdava auto ette jäänd) või siis lähevad maanteele autosid kividega pilduma. Kui ikka niisama jutust ja keelust ei aita, siis tuleb keretäis ja parem hiljem selliste sigaduste ees hirm kui et ma pika ja tulutu veenmise peale pean halvimal juhul lõpeks ikkagi matused kah korraldama. (ptüi-ptüi-ptüi, aga neid jamasid pole enam esinenud, kui saaks nüüd omapäi järve ääres kolamisega kah ühelepoole ...).

Ma ei poolda laste füüsilist karistamist, aga päris alati ikka sõnast ei aita. Ja on sigadusi, mille puhul ei saa loota ka sellele, et kaasnevad loomulikud tagajärjed õpetavad ... Siis võib olla hilja ...


Pioneer - 18.08.2005 kell 10:00

Minu arvamus..
Poiss 1a4k vana, kasvanud vitsata. Ja püüan kasvatada nii seni kuni võimalik. Mina arvan, et vägivalda jõuab ta elus näha veel küll ja küll. Mul on tunne, et lapsed on tegelt päris terased ja õpivad kiirelt, kui ma vaatan kuidas ta matkib peaaegu kõike mida ma teen ja ma ei taha et ta õpiks, et "oma arvamust" surutakse peale füüsiliselt noomides. Ta saab aru küll, kui midagi on läinud valesti ja kui ei saa räägin veel. Kasvatus on raske ja okkaline tee, aga peks tekitab mu meelest vaid trotsi... lapsed pole ju sündinud keegi geenidest tulenevalt halbadena siia maailma. Panin tähele, et õe laps õppis "käsi kasutama" lasteaias, kus enamusel on selge - kel jõud sel õigus.. ja kust nad seda õppinud on - eks ikka vanematelt..


spiderman - 20.08.2005 kell 00:01

tänapäeval pole lapsi võimalik muud moodi kasvatada, kui ainult vitsaga, kuid pole vaja palju anda....tutvusringkonnas on kõik, kes on väixena pexa saanud korralikud, kuid kes on ära poputatud ja korralikult pexa pole saaanud, need on kõik lontrused ja päevavargad, ei viitsi isegi tööl käia, kuigi kool läbi, elavad vanemate rahakotil....ise ka hetkel, kuid nüüd vanamehe juures ja ostan ise ka sööki külmikusse ning maxan arveid(vesi, elekter...)..poismeeste elu on hea..


Lola69 - 20.08.2005 kell 10:37

Peks nüüd küll kedagi paremaks ei tee. Pikemas perspektiivis tekitab pigem trotsi. Nii et .. Mina küll ei usu, et peksuga võiks kasvatades väga positiivseid tulemusi saavutada. Pigem lööb see kunagi kuskil mujal tagasi. Peks on vägivald. Ja vägivald sünnitab vägivalda.


Mormelar - 20.08.2005 kell 13:25

Millal saab peksmisest peksmine?

Ma ei poolda otseselt füüsilist karistamist, aga ma ei leia, et pepulaks, on on mõeldud pigem alandamiseks, kui haiget tegemiseks, on füüsiline karistamine.


spiderman - 20.08.2005 kell 17:18

paljud teist on tundnud lapsepõlves oma nahal rihma või siis tugevat kaseoksa, mis teeb teravat valu, puudutades nahka?


exactly - 20.08.2005 kell 17:25

Ei alanda ennast kunagi niipalju näitamaks, et ei suudaks oma sõnumit verbaalselt edastada! Never!


hermes - 27.06.2006 kell 15:32

Ise lapsele füüsilist noomitust teinud ei ole (veel)
Huvitav on aga see, et tuttavad, kellega lävime üsna palju, teevad oma samaealisele poisile pidevalt nn. ata-ata pepule.
Sellepeale on minu poiss selle ära õppinud ja teeb oma isale-emale ata-ata...


Marxendorf - 27.06.2006 kell 15:37

Head lapsed need kasvavad Vitsata!


Trebs - 27.06.2006 kell 15:38

Tsitaat:
Algne postitaja: spiderman
paljud teist on tundnud lapsepõlves oma nahal rihma või siis tugevat kaseoksa, mis teeb teravat valu, puudutades nahka?


ei ole tundnud - ema nutuga poolest suure pahanduse peale on märja lapiga lähmaki vasta kintse andnud - mitte valusalt. ühe korra.

ema tutistas, kui ta muudmoodi kahest kraaklevast plikast jagu ei saanud - tutist kinni ja üks ühte nurka, teine teise elu üle järgi mõtlema.


anne51 - 27.06.2006 kell 15:56

Tsitaat:
Algne postitaja: spiderman
tänapäeval pole lapsi võimalik muud moodi kasvatada, kui ainult vitsaga, kuid pole vaja palju anda.

See nüüd küll tõsi pole!
Mina andsin oma lastele mõned korrad, aga see tulenes minu rumalusest. Kui vanem ei oska sõnaga selgitada, siis see võimetus avaldub füüsilise karistusena.
Olen vaadanud "Lastetaltsutajat" ja sealt sain teada, mis ma omal ajal valesti tegin - ma karjusin. Mitte alati muidugi. Paljud vanemad teevad selle vea, et enamasti räägitakse kõrgendatud toonil või lausa karjudes.
Last ei saagi alati kaitsta. Kõrvetab kuuma ahjuuksega näpu - teinekord ei puutu. Kassi väntsutamise tagajärg võib olla kriimustatud nägu - rohkem ei väntsuta. Poputavad ja ninnu-nännutavad kanaemad peavadki hiljem vitsa appi võtma, sest enamasti pole nad nii targad (tark ei poputa), et lapsega mõistlikul viisil rääkida.


Sybill - 27.06.2006 kell 17:04

Tsitaat:
Algne postitaja: spiderman
tänapäeval pole lapsi võimalik muud moodi kasvatada, kui ainult vitsaga, kuid pole vaja palju anda....tutvusringkonnas on kõik, kes on väixena pexa saanud korralikud, kuid kes on ära poputatud ja korralikult pexa pole saaanud, need on kõik lontrused ja päevavargad....


No peksa andmise ja poputamise vahele mahub veel hea terve hulk nii häid kui halbu kasvatamisviise.
Lapsed saavad sõnadest väga hästi aru, iseasi kui hästi te ise rääkida ja kuulata oskate.

Ei poolda vägivalda...veel vähem laste kallal toime pandavat.


delilah - 27.06.2006 kell 17:13

Peksmine pole lahendus. Laps üldjuhul mäletab lihtsalt, et väga valus oli, aga mille eest keretäis tuli, tavaliselt ei meenu.


Imre - 27.06.2006 kell 17:18

Vägivald, karistamine ja peksmine on ikka erinevad asjad.
On lapsi, kes saavad sõnadest aru, on lapsi, kes ei saa.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb tagumik valusaks teha


pisihiir - 27.06.2006 kell 18:47

Minu kodus peksa pole saanud ükski laps, laksu mööda kintse küll. Näiteks kui kraaklevad. Närv on püsti ja lähed lajatad laksu kirja. Pärast on tükk aega vaikus majas. Tagant järgi mõeldes, on see tegelikult hetke viha või midagi sellist.


olevt - 27.06.2006 kell 20:11

Tsitaat:
Algne postitaja: sinukalla
vahest tuleks laks anda,omal küll lapsi pole,aga tuttava lapsele andsin küll korra laksu

andsin ka korra tuttava lapsele laksu. Lapse ema tahtis mind nahka panna. Nüüd ei julge omagi last õieti laksustada


Kayleigh´n I - 27.06.2006 kell 21:31

Mul lapsi pole, ei tea, kuidas nendega käituksin.

Ise lapsena sain peksa. Ja see ei aidanud. Ei saanud minust parem laps. Minu meelest on see lihtsalt ema-isa kergem variant laps vaigistada. Raskem on ju seletada, mida laps valesti tegi - võtab aega ja üldse tüütu. Kergem on laks anda, küll laps valu tundes vait jääb ja "mõtleb", mis ta valesti tegi.
Ei mõtle see laps midagi. Mina nt mäletan ühte ainsat korda, miks ma sain peksa. Sest kiskusin ema lauvärvi, seisis teine vannitoa riiulil ja oli ilus sinakashall. Ja ma tahtsin kah proovida, mida ema teeb sellega. Ma teadsin siis, mille eest ma sain.

Ülejäänud korrad ma lihtsalt sain. Nagu mu ema ütles selle kohta: igaks juhuks nende asjade eest, mida ta varem ehk ei märganud ega teada saanud ja nende asjade eest, mida ta tulevikus teada ei saa ega märka.
Ja mida see siis mulle õpetas. Olema ükskõikne, sest mitte ükski peks ei olnud seotud mitte ühegi pahandusega enne seda lauvärvi kiskumist ega pärast. peks oli niisama .. et emal oleks, mida teha..


freelancer - 27.06.2006 kell 23:23

Kui laps on nahatäie ära teeninud siis on ta selle ka saanud.Eriti head on türgi nahkrihmad.Enne väsid ise kuid rihm peab vastu mitu tundi kohe.


sissy84 - 27.06.2006 kell 23:37

Vägivald ei lahenda olukorda.See,et laps ei saa sõnadest aru on juba vanemate probleem,kuna nad sel juhul ei oska suhelda oma lapsega.Mina ei saanud targemaks kui peksa sain väiksena aga see,et emal häbi oli või ta ei suhelnud vot see pani mõtlema küll.

Lastetaltsutajat peaksid noored emad vaatama.Seal on näha,et ka 3.aastane oskab oma tundeid selgitada-nt.kui on ema löönud või õde-venda.Seal näitas ka kuidas sõnad mõjuvad,mitte füüsiline karistus.


Imre - 27.06.2006 kell 23:58

Mina olen ka saanud lapsena.
Aga asja eest alati.
Pagana hästi jäi meelde ....siiani meeles !
Näiteks: et ei tohi käia ehitusel peitust/tagaajamist mängimas.
Ma leian, et sain ka asja eest ...õigesti tehti.
Sõnadest ma aru ei saa, olen kord selline.


anne51 - 28.06.2006 kell 10:41

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
peks oli niisama .. et emal oleks, mida teha..

Seda on raske uskuda, tekib mõte, et oled kibestunud ema vastu ja seetõttu ülekohtune. Aga tuleb siis uskuda, kui sa nii ütled.
Mina sain ka peksa, aga ma teadsin alati, mille eest. Minu arvates on oluline, et laps teaks, mille vastu ta eksis.
Tegelikult täitsa hämmastav, kui palju on siin füüsilise karistuse pooldajaid. Arvasin, et noored on väga selle vastu.


Marxendorf - 28.06.2006 kell 12:13

Mina olen vastu ja olen veendunud, et rääkides lapsega saab palju paremini talle selgeks teha head ja halvad asjad!


jenni - 28.06.2006 kell 12:20

Marx, niikaua oled vastu, kui see "Saatana Sigitis" sünnib ja sirgub sellisesse ikka, kus mõistetakse oma egot näidata
Tegelikult olen ise ka vägivalla vastu, kuid nurgas seismise ja väikese laksatamise poolt.


Kayleigh´n I - 28.06.2006 kell 12:23

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
peks oli niisama .. et emal oleks, mida teha..

Seda on raske uskuda, tekib mõte, et oled kibestunud ema vastu ja seetõttu ülekohtune. Aga tuleb siis uskuda, kui sa nii ütled.

Ei ole kibestunud tegelikult. Lihtsalt kirja lõpus ma ütlesin välja selle, mida ma siiani olen arvanud aga ei ole välja öelnud.
Sest mida ma siis peaks arvama? Kas lapsena oleksin pidanud kokku panema ise pahandused ja karistused ainult seepärast, et ema ütles : "igaks juhuks". Igaks juhuks tagant järele ja ette ära, äkki ta ei saanud/saa teada..

Kibestunud ei ole. Tänu emale olen palju õppinud. Ta on mind tegelikult palju õpetanud elama ja asju teistmoodi nägema. Ise vaatama oma silmadega ja otsustama kõiki nüansse kaaludes.
See peksmine ei ole enam mulle oluline. Ei olnud siis ja ei hoia seda oma ema pea kohal ka nüüd. See oli lihtsalt täiesti mõttetu.

Lihtsalt avaldasin siin arvamust.


jenni - 28.06.2006 kell 12:27

Kay jutu peale meenus ajakirjanduses mainitud pedagoogist ema-terrorist, kes lapsendatud poega klobis iga võimaliku asja eest, kuid kohtus kaitses poeg ema niikuis sai, vot see on austus!


Sybill - 28.06.2006 kell 12:33

jenni - pantvang võib ka vangistajat kaitsa ning temasse suisa kiinduda. Tegemist on stockholmi sündroomiga. Ehk on ka tol juhtumil millegi analoogsega tegemist?


Marxendorf - 28.06.2006 kell 12:39

jenni - kasvatasin ühte last väikesest peast kuni 4 aastaseni (polnud minu oma) aga saime suurepäraselt hakkama ja meil oli suurepärane klapp. Mis hiljem tuleb ei tea, aga annan endast parima!


jenni - 28.06.2006 kell 13:05

Marx, olen ka ise aidanud hoida paljusid lapsi, no olen selline lapsesõbralik
Kuid oma laps on ikkagi OMA, 24/7, puhkepauside ja -päevadeta ehk kuskil lahvatab vimm, mis kogunend salaja...


xneiu - 29.06.2006 kell 13:28

Ei käi laste kasvatamine mitte vaid peksuga!Vanemad peavad ennast piisavalt arusaadavaks tegema, et laps aru saaks mis ta valesti tegi. Vahest oleneb ka muidugi lapse vanusest ja ka mida ta korda saatis. Laksu andmine vahest usun, et kulub ära kui töesti teistmoodi ei saa ja lapsele mitte kuidagi räägitu kohale ei jöua - kuid mitte peks!!!
Ise olen saanud lapsepölves korralikult kere peale-püksid maha ja rihmaga, nii et tagumik valus ja triibuline!Ja mida see öpetas?Mitte kui midagi!Vaid tekitas tösiselt trotsi vanemate vastu!Ning siiamaani on meeles see kord ning sellele möeldes vaid pahameel just ema vastu!Muidugi sa austad vanemaid ja vastu karjuma vöi lööma ei hakka kuid samas sees pulbitseb selline viha.
Ja meenub sagedane ema karjumine.Nt kui kuskile kiire oli ning sa ei leidnud midagi üles vms...Ande andeks,kuid korralik karjumine tekitas minud vaid hirmu ema vastu ning oli ka kartus, et nüüd varsti tuleb ka keretäis.
Nii et soovitan köikidele lastevanematele kannatlikkust(mis tean, et alati ei ole kerge-lihtsam öelda kui teha..)
Pooldan nt oma tuppa v nurka saatmist, teatud meeldivate toimingute ja asjade keeldu ning teatud olukordades ei tee ka laks paha!