
Mina ei tea kas mina olen blondie, ei mõtle piisavalt kainelt oma ja laste tulevikule...aga...leian , et paganama palju tuleb odavam elada linna ürrikas ja teha lastele tuleviku kindlustamiseks igasugused kindlustused ja arved...jne...See oma isiklik kodu tundub mulle rohkem kui surnud hobuse eest maksmine. No muudkui kõpitsed siit ja sealt, aga ikka valmis ta ei saa ja muudkui matad sinna raha. No tehtke selgeks kas olen ikka täiega blond vai on mul veel ruumi kuskile poole areneda. ehk siis minu arvamus on, et ei päris isiklikku kodu!
Üksiku inimesena elan korteris. Aga kui ma oleksin abielus, et keegi oleks toeks kõrval, siis kindlasti pooldaksin maja ja mitte kusagil linnas, vaid
serva pidi ikka maal. Selline, kus Sa võid suvehommikul ringutades paljajalu aeda minna ja vahtida, kuidas kõik ärkab
Ei pea mingit eriliselt hoolitsetud ja viimase peal mugavustega olema. Lihtsalt kodu, kus meeldib olla
Tsitaat:
Algne postitaja: arvutihiir
Üksiku inimesena elan korteris. Aga kui ma oleksin abielus, et keegi oleks toeks kõrval, siis kindlasti pooldaksin maja ja mitte kusagil linnas, vaid serva pidi ikka maal. Selline, kus Sa võid suvehommikul ringutades paljajalu aeda minna ja vahtida, kuidas kõik ärkab
Ei pea mingit eriliselt hoolitsetud ja viimase peal mugavustega olema. Lihtsalt kodu, kus meeldib olla
Aga linnas ma selline rändaja tüüp, et kui aga kuskil rajoonis midagi
vabat on, siis minu mõttemaailm on juba uude rajooni kolinud
On oma pisike korter. Aga hing ihkab maja metsa veerde. Maja isegi oleks, aga ... kaugel linnast teine. Siis tekivad need kooli ja lasteaia
probleemid.
Üldiselt eelistan üdini oma. Polegi nagu kunagi üüripinnal pesitsend. Pool aastat peale abiellumist saime kahetoalise korteri ja seal siiani. Lastega
läheb küll kitsaks, aga ega raha niipalju kah ole, et kohe ostma tõtata. Nii püüangi siia jääda kuniks võimalik, et uus oleks ihatud unistuste OMA ja
mitte mingi vahevariant. No näis.
Aga muru tahaks jalge alla suveomikuil. Ja auravat kohvitassi tõusva päikese kiirtes ...
aga meil 6 inimest kahes pisikeses toas elab suures majas
ja hakkaam saame
lähemas tulevikus oamette olemist loota pole, viimased 5 aastat
hakkama saanud. üüriks raha pole, ka mitte liisinguks aga see mis käes, see meie isiklik
Mul on maja. Igale plikale peaaegu oma tuba kohe jagub. Aga seda papirulli, mis juba olemasoleva maja sisse taguda tuleb, võiks palju paremini
kulutada.
Kuna juba praegu on mul küsimus, et kas kolida parem ridaelamusse või suisa korterisse (laste koolitee tõttu langeb metsatalu võimalus praegu ära),
siis maja ostmise mõtte võib suisa eos vastu taevast lasta. Maja omamine on nii suur luksus, et pangalaenust seda küll teha pole mõtet.
Minule meeldib küll, et mul on oma isiklik kodu. Olen elanud nii ema kui ämma juures kapi taga.Üürimise peale polnud nagu mõelnudki.Ja arutlused kas
korter või maja lõppesid alati oma maja kasuks. Kuigi jah, praegu veel sellest omast vaid pool maja meie käsutuses ja ruumi jääb veidi väheks. Aga
selle eest on suur aed ja lastel hiiglama mõnus ringi paterdada. Endal kah
Igaljuhul koliks esimesel võimalusel korterist ära ja ostaks linnalähedale vana majaloksu. Sellise saab piisavalt odavalt kätte ka, parem maksan iga
kuu pangale mõne aja selle eest, et mul oma maja on, kui maksan igasugu üürikulusid...
Ainuke nõue sellele maamajale oleks mul see, et peab olema interneti püsiühenduse võimalus. Kõige muuga harjub, suuri nõudmisi mul elamispinna suhtes
ei ole, kodu on siiski koht kus puhata ja ennast mõnusalt tunda, mitte koht kus peab vaatama, ega kogemata uut odavalt ostetud ülikallist
männiparketti ei kriimusta...
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Ainuke nõue sellele maamajale oleks mul see, et peab olema interneti püsiühenduse võimalus.
Tsitaat:Uuri millal külatee majakeseni jõuab
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Ainuke nõue sellele maamajale oleks mul see, et peab olema interneti püsiühenduse võimalus.
See ongi see, mis mind linnas kinni hoiab. Hetkel küll linnalähedal maal. Aga mu majakeses selleks võimalus puudub.
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Igaljuhul koliks esimesel võimalusel korterist ära ja ostaks linnalähedale vana majaloksu. Sellise saab piisavalt odavalt kätte ka, parem maksan iga kuu pangale mõne aja selle eest, et mul oma maja on, kui maksan igasugu üürikulusid...
Bix, see on raske jah, aa mitte ülejõukäiv asi. Maja on täitsa võimalik pidada. Ja ka laenuga soetatult.
Aga jah, käsa on vaja, kes teeks ja töötaks.
Tsitaat:Eks ma ikka kujutan ette. Olen ju oma elust 80% majaloksus elanud. Remonditöödega saaks ka hakkama, nõu eest ehk väga hullult raha nüüd ei küsita, käed on omal olemas...
Algne postitaja: Bix
Mada, on sul õrnematki aimu, mis selline majaloks igapäevahoolduses kulutab? Kui ise oled ehitaja, kellel aeg-ajalt paar sõpra karmanist võtta, siis iseasi. Aga minusugune mõttehiiglane, kes heal juhul ainult tapeedivahetamisega hakkama saab on maja pidamisega kaasnevate remonditöödega ikka kapitaalselt jännis. Parkett on üks asi, aga katuseparandamine või ahjuladumine on ikka täiesti teine tubakas.
Ma olen bixiga ses osas üht tüüpi mees, et parem maksan kui ise jamama hakkan.Krt iga mees jäägu ikka oma liistude juurde.ma võiks hommepäev 2
korterit maha müüa ja maja osta aga see oleks siis emaga kahe peale ja muidu tülikas.Ja korras maja nõuab ikka rohkem raha kui kohe varnast võtta.
Tänan!
Minule täitsa meeldib selliste asjade kallal nokitseda. Kui ma ainult oma liistude juurde jääksin, oleksin varsti arvuti nägu...
Pealegi - mis oma kätega tehtud, see ikka kõikse parem 
Endal on kahetoaline linnakorter.
praegu on hea
laps on väike ja pole ohtu et ta üksinda treppidel komberdaks.
Aga varsti plaanime mehe suvilas remondi teha ja sinna kolida.
Aga seda selljuhul kui laps on suurem ja mul ülikool lõpetatud.

Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
Ma olen bixiga ses osas üht tüüpi mees, et parem maksan kui ise jamama hakkan.Krt iga mees jäägu ikka oma liistude juurde.ma võiks hommepäev 2 korterit maha müüa ja maja osta aga see oleks siis emaga kahe peale ja muidu tülikas.Ja korras maja nõuab ikka rohkem raha kui kohe varnast võtta.
Tänan!
Tsitaat:See näitab tüüpilist luksust ja viimasepeal asjade tagaajamist
Algne postitaja: murdjamees
Ma olen bixiga ses osas üht tüüpi mees, et parem maksan kui ise jamama hakkan.Krt iga mees jäägu ikka oma liistude juurde.ma võiks hommepäev 2 korterit maha müüa ja maja osta aga see oleks siis emaga kahe peale ja muidu tülikas.Ja korras maja nõuab ikka rohkem raha kui kohe varnast võtta.
Tänan!
Ei pea olema maja viimase peal korras, euroremondiga, vesi sees,
põrandakütted ja blablabla....
Lihtsalt igal inimesel oma väärtushinnagud
ja omad plaanid ja unistused. Minu unistuseks on pisike maja aiaga...olgu siis kaev õuel ja puud kuuris ja veidi vildakas võib ta ju kah olla...aga ta
oleks oma ja armas ja lastel oleks päris oma kodu
Oma on ikka oma
Ei pea muretsema, et omanik mingi hetk Su lihtsalt välja viskab ja tuleb uut elukohta otsima hakata... majast ei käi mu jõud üle,
samuti mitte linnakorterist... aga see eest on mul suur korter pisikeses majas maal... ei tunne millestki puudust ja see mulle kindlusex, kuhu vahel
maailma eest täiesti peitu pugeda
Lapsel ka tegevust rohkem ja ei pea kartma, et midagi halba juhtub kui ta üxi välja lasen...
Mulle ikka meeldib kui kodu on päris minu oma, mitte nii, et üks päev öeldakse, et koli kuu lõpus välja. Samuti pole siis ju mõtet remonti teha, kui
kunagi ei tea, millal tuleb ära kolida. Oma kodu ikka sisustad nii nagu sulle meeldib ja tuleb ikka kodutunne ja puha.
Oma kodu, raudselt. Tartus on, maja ja,linnalähedal, tegelikult kohas mis veel linna alla kuulub, kuid koht ise nagu maal - kena ja
roheline...suvilate rajoon, mis kujuneb tasapisi elurajooniks juba... Tallinnas vaid korterinärakas, kuigi oma, st. maksame hirmsat laenu, pole see
siiski see - hing on jäänud Tartu, maja külge ja too on OMA KODU. Tahaks siia ka, näis kuidas tuuled pöörduvad, kuid kuna töökoht on ikka siin, suures
linnas, peab hakkama atra seadma... Kui ehk siingi mingi oma elamine tekib, saaks ehk ka need iganädalased reisimised ära jätta, hetkel ikka muudkui
hõõru kodu ja korteri vahel... Kuigi ega tea, too mehe enda ehitatud ja kuiia lihtsalt mingi valmis maja hankida, kas siis saab nii armsaks ? Kuid
siis on vähemalt oma õu, koht kus külalisigi rohkemal arvul vastu võtta ja suvel lõket teha, väike basseinike aiamurul ja omad puud-põõsad, maasikad
ja lapsed aias ringi tormamas, kiikumas, liivakastis - helesinine unistus, mis ei tundugi nii kättesaamatu enam.
oma paris isiklik kodu on yle k6ige... kui seda sda ei oleks siis oleks ju yldse jama... ma tahaksin saada enesele saada kyll oma paris isiklikku
kodu...
kahjuks peab oma kodu eest ka rohkem hoolitsema... ja see ei ole vahest yldse lahe asi...
Mina koduta ei saa. Üüritud asi ei ole oma ja puudub teatud kindlus tuleviku ees. Ja pole midagi hullemat, kui kolimine. Olen seda oma elu jooksul juba liiga palju pidanud tegema ning loodan et järgmine jääb viiimaseks.
Vat kohe mitte ei saaks üürikas elada.
Oma kodu on see põhiline kindlustunde andja. Muidugi mida nüüd selleks koduks just pidada.
Hetkel korteriomanik. Ja rahul ka sellega. Ikkagi oma kindel koht ja ei ole ka mingit järelmaksu peal.
Kuid unistustekodust jääb üks pungil rahakott puudu... see ikkagi oma maja peaks olema ju... ehk minu jaoks siis talukoht. Kuid see vajab
väljaehitamist ja selleks juba rohkem raha vaja...
Kuid ei mingit üürimist, see oleks minu jaoks väga vale variant. Tekitaks ebakindluse, ja võõral kohal olemise tunde...
Ei kujuta ka ette elu üürikorteris, ikka oma on kõige parem.
Ja kui korteri ja maja vahel valida oleks, siis võtaks ikka maja, kohe ikka suure maja kuskile looduskaunisse maakohta.
Ei tõmba mind suurlinna tuled
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Minule täitsa meeldib selliste asjade kallal nokitseda. Kui ma ainult oma liistude juurde jääksin, oleksin varsti arvuti nägu...
Pealegi - mis oma kätega tehtud, see ikka kõikse parem![]()
Suurema osa elust olen majas eland. Ja mu laste titeaeg on ka ikka möödund oma õuemurul, enne kui korterisse sai kolitud
Praegu 3-ne korter aga eks vanemate maja kunagi meil vennaga kahepeale tuleb. Aga sinnamaani aega küll ja küll.
Korteri asemel elaksin vähemalt ridakas. Keegi ei trambi siis vähemalt all ega peal 
Ega neil suurlinna tuledelgi miskit viga pole. Mulle nad päris meeldivad. Kuid mitte kogu aeg. Selleks ju auto, mis mind võib viia neid tulesid
nautima, kui himu tekib ... Ja siis kodurahusse tagasi.
Oma kodu jah ikka linnast väljas looduse keskel tahaks omada.
Ja to Bix.... ei ole see katusepanek nii hull ühtki kui perega koos teha ja ikka tahta väga.
/me om seda noore plikana teinud
Isa oli liiga suur mees, et katusele ronida. Siis mina ja ema olime üleval laudu paika panemas ja isa andis alt laudu üles. Naabrid vaatasid kui
ilmaimet, aga endal oli megamarulahe. Ja muideks see katus on tänapäevalgi veel kindlalt paigas. Koos kõigi oma kattekihtidega
Jutt oli mul vanemate suvilast. Ja ehitamisekunstist ei teadnud meist keegi mitte miskit
Tänapäeval ju igasugu õpetusraamatuid on, millest natuke oma teadmisi täiendada ja kui igapäevatöö ikka ajudega käib, siis väike füüsiline liigutamine
on isegi kasuks vahepeal.
Ju ma olen liialt optimist või utopist, pagan seda teab, kuid selline ma olen.
Ja ükski oma majaga kaasnev parandus ja ehitustöö ei hirmutaks mind.
/me hakkab kevadel maja ehitama ja miski ei suuda mind selles ümber veenda. Kui on valida, kas lasen oma lapsed kuskile paneelmajade vahele mängima
või oma hoovi peale, siis ei ole valikut raske teha.
Korterist pärast sauna palja kellaga õue jahtuma samuti ei lähe jne.
Olen paadunud oma kodu pooldaja!
Oma on oma ja miski mind selles ümber veenda ei suuda. Minu unistuseks jääb oma maja ja ükski töö selle maja juures mind hirmutada ei suuda. Füüsiline
hoopis kasuks tuleb ja tevist annab. Ka lapsed tervemad värskes õhus. Niikaua kui mul kallis kaasa toeks kõrval, usun et see unistus ka võimalik
täita.

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Oma on oma ja miski mind selles ümber veenda ei suuda. Minu unistuseks jääb oma maja ja ükski töö selle maja juures mind hirmutada ei suuda. Füüsiline hoopis kasuks tuleb ja tevist annab. Ka lapsed tervemad värskes õhus. Niikaua kui mul kallis kaasa toeks kõrval, usun et see unistus ka võimalik täita.![]()
Tsitaat:Tänan
Algne postitaja: muhhin
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Oma on oma ja miski mind selles ümber veenda ei suuda. Minu unistuseks jääb oma maja ja ükski töö selle maja juures mind hirmutada ei suuda. Füüsiline hoopis kasuks tuleb ja tevist annab. Ka lapsed tervemad värskes õhus. Niikaua kui mul kallis kaasa toeks kõrval, usun et see unistus ka võimalik täita.![]()
Kindel see, et kui siht silme ees ja selle nimel töötada ja elada jõuad varem või hiljem ka soovitud tulemuseni! EDU!
Sullegi
edu...kevad pole enam kaugel ja pea see kodu rajamine sul ei hakka. Jõudu ja jaksu sulle sellel raskel teel
Äge majaehitus siin käimas ma vaatan ...
Korterist päris oma majja kavatsen ka mina kord kolida. Kunas ja kuhu, eks seda näita aeg. Aga kas ma just omade jõududega seda OMA püstipanema või
püsti hoidma hakkan ... Ma arvan, et minu töö on selleks raha teenida ja majaehitusetöö on mõtekam vahel proffidelt osta. Vähemalt osaliselt. Omaenda
rumalate vigade parandamine võib hiljem osutuda hoopis kulukaks. Ja ma mitte ei talu asju stiilis "ah, käib küll."
Aga jah, oma on oma. Ja pole midagi mõnusamat kui paljajalu kastesel murul patseerida omikukohv tassis peos auramas ...
Tead arvan, et oled blondi. Kas hoida kodu pealt kokku on õige otsus, seda tead sa ise. Ent minu arvamus asjast selline. Sa maksad üüri - kuhu,
milleks?
Mina tegin eelistuse selle järgi, et võtsin pangalaenu ja maksan nagu endale üüri eest. No ütleme 1500eeki. Pangalaen on mul iga kuiselt 1600. Seega
10a pärast on eluase minu ja võin omale juba lisa elamise juurde osta, millega juba tõesti teenida näiteks sinu käest üüri võttes 3000eeku. Valik
sinu. Otsusta kohe. Anna siis teada.
Ikka OMA. Üürikas kuidagi ei taha midagi suuremat teha( ma mõtlen remonti või nii).
Tahaks kuhugi linna lähedale. Ilusat väikest majakest, suure aiaga. Oi Oi kus siis teeks ja oleks.
ostsin omale suvila nüüd natuke ümber teen ja saabki aasta ringselt sees elada.enne elasin üürikorterites täna siin homme seal.maksad üüri nagu loll.arvestasin kokku tuli sama palju kui ma maksin suvila eest. miks maksta 2000.- võõrale kui saab selle maksta pangale ja onn on minu ise tean mida sellega teen perast.
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Mina ei tea kas mina olen blondie, ei mõtle piisavalt kainelt oma ja laste tulevikule...aga...leian , et paganama palju tuleb odavam elada linna ürrikas ja teha lastele tuleviku kindlustamiseks igasugused kindlustused ja arved...jne...See oma isiklik kodu tundub mulle rohkem kui surnud hobuse eest maksmine. No muudkui kõpitsed siit ja sealt, aga ikka valmis ta ei saa ja muudkui matad sinna raha. No tehtke selgeks kas olen ikka täiega blond vai on mul veel ruumi kuskile poole areneda. ehk siis minu arvamus on, et ei päris isiklikku kodu!
Seni, kuni pole oma tuleviku suhtes, kas ikka koos temaga, kindel, ei tee ma mingeid suuri projekte. Elan tänases päevas a eks tulevik näita.
Pool maailma elab üürikorteris, mis mina siis peaks nii eriline olema. Nii on ju lihtsam - praegu küll.
Väga tahaks, et oleks oma kodu, aga sinnamaani läheb veel üsna palju aega...
Üürikasse enam küll tagasi ei koli. Igaljuhul oma. Praegu elan korteris, kuid äi käib nagu uni peale, et tule ja tee maale oma maja, mis sa seal
linnas kopitad. Eks näis, praegu olen veel liiga noor, et ennast majaga siduda, seal ikka nokitsemist vaja. Eelistan hetkel korterit seal mugavam.
Eespool räägiti siin mugavustest, mul nt. korteris kõikvõimalikud mugavused koos väga kvaliteetse remondiga.
Oma korterit tahaks.
Maja kah muidugi hea, kuid selleks liiga palju raha vaja ja mina seda teenida üksi ei suudaks.
Suhtun hästi. Oma kodu on oma kodu.
Tsitaat:
Algne postitaja: aivar
ostsin omale suvila nüüd natuke ümber teen ja saabki aasta ringselt sees elada.enne elasin üürikorterites täna siin homme seal.maksad üüri nagu loll.arvestasin kokku tuli sama palju kui ma maksin suvila eest. miks maksta 2000.- võõrale kui saab selle maksta pangale ja onn on minu ise tean mida sellega teen perast.
minu silmis on just yyrikorter mõtetu..maksad mitte millegi nimel...
kui oma sis ikka oma...
Meie pere muudkui otsib ja otsib...taskukohast hütikest, aga pole kusagilt saada
Ja kui leiamegi, siis teised kiiremad ja eest ära napsavad
Selline tunne juba, et suremegi siia korterisse nelja seina vahele.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Meie pere muudkui otsib ja otsib...taskukohast hütikest, aga pole kusagilt saadaJa kui leiamegi, siis teised kiiremad ja eest ära napsavad
![]()
Selline tunne juba, et suremegi siia korterisse nelja seina vahele.
Tsitaat:Meeleheide tuleb iseensest peale, kui võimalused järjest käest libisevad.
Algne postitaja: Ray
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Meie pere muudkui otsib ja otsib...taskukohast hütikest, aga pole kusagilt saadaJa kui leiamegi, siis teised kiiremad ja eest ära napsavad
![]()
Selline tunne juba, et suremegi siia korterisse nelja seina vahele.
Ma loodan, et ka Sina saad täiesti mugava ja suure kodu, just sellise, nagu soovid.![]()
Ära heida meelt.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Aga eks aeg näitab. Pealegi ei tahagi ma nii hirmus suurt ja vägevat...piisab pisikesest talumajast, kuhu pere ära mahuks![]()
oma on ikka oma,liigseid kommentaare ei lisa
Ma ka pool elust maal elanud ja nüüd lähiajal linna elama,kuna siin maal ei ole kohe mitte midagi teha.Esialgu tuleb üürikaga leppida,kuigi oma on
kohe kindlasti parem.
Oi, kui sobiv teema mulle
Nimelt olen just maja ehitamas. Mets nõudis (õigemini küll metsakorraldaja) mahavõtmist ja kuna korterist sai äääääärmiselt villand, siis nüüd
püstitan Tallinna lähedale tarekest. Kõik senised arvutused näitavad, et pole see nii hull midagi. Lisaks on uue maja puhul eeliseks see, et ei pea
kohe hakkama kapremonti tegema ja planeering on _täpselt_ selline, nagu endale meeldib.
Kogu tutvuskond lausa pressib ennast talgutele appi 
elan veel viimaseid aastaid vanematega koos, varsti kolime kuhugi enda majja...seal saan lõpuks oma toa aga kui kauaks? täitsa hirmus mäelda, mis saab
paari aasta pärast.............aeg naist otsima hakata .....
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Kõik senised arvutused näitavad, et pole see nii hull midagi. Lisaks on uue maja puhul eeliseks see, et ei pea kohe hakkama kapremonti tegema ja planeering on _täpselt_ selline, nagu endale meeldib.
austavalt...
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
elan veel viimaseid aastaid vanematega koos, varsti kolime kuhugi enda majja...seal saan lõpuks oma toa aga kui kauaks? täitsa hirmus mäelda, mis saab paari aasta pärast.............aeg naist otsima hakata .....![]()
Ei kujuta ette elu kusagil üürikas
elame oma korteris ja suur on unistus oma majast
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Et naine koos "isikliku" koduga? Kah võimalus![]()
mina olen kah arvamisel, et pigem olgu oma ja raban selle nimel, mis hirmus ja teen nii palju kui oskan ja suudan ise, kui et maksan mitu tuhat krooni
lampi mingit üüri.. nt tallinnas paraja korteri üür (mis ikka elamiskõlbulik on) on keskmiselt 3000kr + maksud ja see on veel odav... kui laenu võtta
siis maksad iga kuu u sama palju või isegi vähem
ja maksad niikaua kui elukoht enda oma on.. mitte ei maksa mõttetut raha...
ja see ise nokitsemine on igatahes parem kui istuda võõras korteris kus sa ****agi teha ei saa ja pole mõtetki sest iga kell võidakse sind välja
kupatada...
ja igaljuhul eelistan maja korterile, tahan eemale totakatest naabritest, kes poole ööni pidu panevad ja magada ei lase või kui naaberkorteris mees
ennast naise peal välja elab ja laps samal ajal nutab... tahan lihtsalt minema siit, oma maja ikka üle prahi!
tahaks kah nii alustada et osta mõni väiksem suvila ja siis edasi kõpitseda, esialgu teha ta lihtsalt talvekindlaks ja siis edasi vaadata... ma veel
noor ka, aega on 
mina leian, et just üürikorteri eest üüri tasumine on justkui surnud hobuse eest maksmine. parem maksan pangalaenu tagasi (mida ma ka praegu teen), kui maksan kellelegi sama raha iga kuu ja korter pole ikka minu oma. mina eelistan absoluutselt kindlasti oma kodu varianti, olgu siis korter või maja.
Meil selline variant, et kinnisvara rohkem, kui tahaksime ja ka jama. Ära müüa ei taha. Ühes majas elame ise, korter Tallinnas sugulase päralt, pool
maja ühes väikelinnas. Vahepeal pidi peaaegu veel üks maja kraesse sadama. See oleks juba üle mõistuse olnud. Kui oleks valida maja või korter, siis
hetkel eelistaks korterit. Kuigi tean, et sealt tuleks kohe tagasi maale. Majaga palju jama, meil veel maa ka ja maa hooldamiseks peame karja lambaid.
Muidu ei viitsiks kindlasti heina niita. Samas jälle saab ikka suvehommikul paljajalu kastesesse rohtu astuda. Ei teagi, mis edaspidi saab.
On asi, mida kohe mitte ei tahaks teha on panga nuumamine. Aga mis sa ikka teed, kui muidu ei saa. Meil auto rendi pääl.
oma kodu on kõige parem.kui sellest maitse suhu saab ega siis enam miskit muud tahagi.oma elu esimesed kümme aastat elasin linnas siis teine kümme
olen elanud mähel ja nüüd jälle linnas- olude sunnil.hea oli olla oma hoovis kus sai alasti päikest võtta ja koeraga lollusi teha ilma et keegi tulex
ütlema et pane oma koer kinni või mida iganes.
ka koolis oli mul hea tunne - mul oli ikkagi oma maja!arvan et su lastele meeldix oma majas rohkem kui nad pole sul just täielikult linnastunud juba.
18a oma elust majas elanud ja 5 korteris. ja ei istu see viimane variant mulle kudagi
Õnneks suht hästi kohaneda suudan, a kisub ikka hirmsasti
kodu poole. See üleeelmise sajandi lõpus ehitet majake on minu KODU ja selleks ta ka jääb. Nikerdamist ja jauramist on rohkem kui küll, aga asjad on
ise tehtud, oma kätega (me kogu perega siis). Ja see tunne, et iga kell võid astuda uksest välja paljajalu, juua hommikukohvi päiksepaistel, napsata
puu otsast õuna v ploomi ja peenralt natsa maasikaid, on täiesti ületamatu.
Kunagi kui ma suureks saan
tahaksin ikkagi ka elada oma majas.
päris oma isiklikus kodus on palju parem elada kui mingis korteris.
oma ikka oma ja ainult oma kodu! olgu see siis korter või maja!
annab sulle ikka kindlama tunde tuleviku ees.....
Positiivselt aint üks miinus on oma kodu tähendab ka 30 aastast laenukoormust. Õnneks saab pensile mineku ajaks ilusti makstud!
TJ
Olemas maja.
Ei mingit laenu ka kaelas.
Ainult et raha kulub ikka...kord vaja siit siis jälle sealt kõpitseda.
Hetkel ongi mure ahjuga...tuleb kevadel leida mees kes oskaks uue ahju laduda.
Ise sellist asja ikka ei tee...see vajab meistrimehe kätt.
Elada kuskil üürikas....aitäh ei soovi.
Oma maja...oma aed...olen kuidas tahan. Pole vaja ka naabritega arvestada et kui kõvasti tohin peoõhtul muusikat mängida ja mis kellani...
Mina tahaks elada oma majas, päris oma maja koos lapse ja elukaaslasega. Tegelikult praegu elan vahelduva eduga ema-isa või ämma-äia juures ja neil
oma majad aga miskipärast tunnen et seal pole ikkagi see PÄRIS minu kodu
oleks nagu kodu olemas, enda oma, aga korter on ja jääb korteriks oma lärmakate naabrite ja muu sinna juurde kuuluvaga
vist nagu enamikule inimestest sooviks maja
No mida juttu, et oma kodu on surnud hobuse eest maksmine ..
Loomulikult ikka oma vaja .. mille jaoks on vaja "palka" võõrale inimesele maksta, et sa TEMA korteris saaksid elada ..
Mina olen kahh terve oma elu elanud oma majas ja nüüd siin Tallinnas korteris kükitades on pidevalt silmad-kõrvad lahti igasuguste maja- ja kruntide
pakkumiste peale .. nii kohe kui tuleb hea pakkumine läheb äriks kahh .. aint, et siin Tallinna piirkonnas nii täis kõik ehitatud, et jube raske
midagi head ja privaatset leida ..
Mina ise ei kujuta ettegi, et terve elu korteris peaksin elama ..
Jah, võib-olla tuleb tõesti odavam elada üürikas, kuid kui peab iga natukese aja tagant pinda vahetama, siis muutub pisut tüütavaks nagu. Ja mis
mõttega täita võõra rahakotti, kui sama raha võin välja käia pangale oma kodu eest?
Lõpuks on ka minul oma kodu, üürikorterid ammendasid end ja lastel võiks ju ka nagu oma kodu olla. Laste pärast teevad emmed nii mõndagi. Pigem olen
nõus maksma pangale ja kindlustusi (sh ka elukindlustust). Kui minuga miskit juhtub (muidugi kõik me mõtleme, et minuga kunagi ei juhtu), siis on
lastel vähemalt koht, kus olla ja kust keegi neid välja ajada ei saa. See on minu seisukoht. Olen üksikema ja väga rahul, et suudan oma lastele seda
pakkuda- oma kodu.
see on minu jaoks valus teema.olen püüdnud omale osta 3me korterit.aga tehingut ei saand tehtud ühegagi.aga hea on kui on ikka enda
oma!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!






no ma brünetina (kuna teemaalgataja ei saanud aru, kas tema on blond, või millest tuleneb üürika armastus) eelistan oma kodu.
teema algataja oleks võinud kohe küsida,et kas käia laenatud kingades või enda omadega!
oma maja on siiski investeering tulevikku ja ka oma laste heaks. ok, on laenukoorem 25-30 aastaks, aga siis on ka teada, et mu lastel on sellevorra
lihtsam isegi kui nad myyvad selle property maha. selline on siin meie maal valitsev mentaliteet ja noustun taiega.
mis seni on mind (oigemini meid) takistanud paris omaette maja ostmast, on eluviis - kui ikka iga ohtu jouavad molemad koju 10-11 ajal, siis ei jaa
eriti palju aega maja eest hoolitsemisele. korteriga on selle vorra lihtsam voi siis amma-aiaga koos elada 
Oma kodu on ikkagi oma kodu. Loomulikult vajab ta hoolt aga see on vaid väike osa sellest, mis ta sinule ja sinu perele vastu annab.
praegu elan veel vanematega ühe katuse all, aastajooksul plaanis korter rentida, ostmiseni kulub veel aega
, Tegelikult kuulub mulle ka pool
perekonna suvilast aga sinna elama ei kipu, linnaeluga juba liigselt ära harjunud
, las jääb suvilaks.
Väga positiivselt.
Oma on oma ja mitte kellegi Teise
kõik ei jaksa omamaja osta, üürikorter käib küll
paljud elavad ja ei olegi veel ära surnud
eks see on vedamise asi ka
Hetke suurim unistus on oma kodu.
Vanematel on oma maja.
See on parim, mis olla võib.
Etem kui üürikorteris elamine.
Oma kodu... siis teed ikka mis tahad.
Mõnus.
vot oma maja ja seda privaatsust ei asenda küll mitte millegi muuga.. Ise elan kolmandat aastat täpselt sellises kohas ja sellises majas nagu sellest
varemalt unistasin.. ja olen igati rahul.. et ega sellel elul mis ennem korteris oli kah midagi väga viga ei olnud, kuid praegune on parem.. eks
loomulikult on eramajas omad probleemid.. Päris tihti tuleb tunked selga ajada ja üht-koma teist töökest maja juures teha, kuid teisest küljest ei ole
enam muret sellega, et momendil kui tuppa lõunatama lähen midagi õue pealt ise ära jalutaks... olgu see siis tööriistakohver, jalgratas või kasvõi
kass poegadega.. Varemalt elasin linnas, viiendal korrusel.. ja kui oli siis vaja näiteks natuke auto kallal nokitseda, siis oli see ikka paras
ooper.
Näiteks selgus poole töö pealt, et näe üks kruvikeeraja on puudu.. siis tuli kõik kokku pakkida.. autol uksed lukustada ja seda kõikse selleks et 5
min toas käia..
Teiseks on lastel parem, kui nad saavad elada omas majas.. seal on neil palju suurem vabadus .. Mõned korrad olen oma põnnidelt küsinud, et kas nad
tahaksid linnas edasi elada, siis ilma pikemalt mõtlemata on nad jäänud selle juurde et ei .. maal omas majas on palju parem. Ja noh.. laste rõõm on
ju ka tegelt minu rõõm..
Oma on oma. Ei tahaks enam linnakorteris elada ja mõttetuid makse maksta. Lastel ruumi küllaga, linnud sädistavad aias. Oma marjad, oma õunad. Suvel on mõnus hommikuti kohvitassiga õues istuda ja linnulaulu kuulata. Töö, mis teed, teed omale. Tööd on palju ja raha on ka muidugi vaja aga maja ülal pidada ei ole võimatu kui just päris käpard ei ole. Ainult - talvel on küll pisut nüri. Siis olen küll mõelnud, et linnas oleks mõnusam.
Loodan veel sel aastal oma korterisse kolida. Võtan seda kui vahepeatust, sest paari aastapärast peab hakkama maja kerkima
muidugi on isikliku kodu, ehk siis maja omamine piisavalt suure krundiga või eraldatult luksus. vähemalt mina olen küll nõus selle eest maksma, et ma võin hommikul üles tõusta ja suvel ilma riidesse panematta õue minna, kogu kehaga hommikust kargust nautida ja linnulaulu saatel põõsasse vett lasta. selle eest tasub maksta!
lati jutustus helesinisest unistusest jäi veidi poolikuks. Ma jätkaksin.
...Ja nii sa siis pressid, et veri ninast väljas ja ühel kaunil päeval oledki oma privaatonnis. Naudid muudkui linnulaulu ja lased aga põõsasse
vett.
Siis avatakse sinu unelmate kodu poole viivas teeotsas hamburgeriputka. Loomulikult napsumüügi loaga. Teeääred 5 kilomeetri ulatuses täituvad
kohvitopside, plastpudelite, ja paberirämpsuga. 24 tundi ööpäevas kihutavad viinanäljas tüübid ringi.
Seejärel osutub üks sinu naabritest andekaks hobusekasvatajaks. Järelikult tarastatakse ka iga võimalik ruutmeeter rohumaad. Edaspidi vedeleb kõikjal
nii sõnnikut kui ratsaspordihuviliste autosid. Oma koju pääsed sa suurte raskustega.
Teine sinu naabritest laiendab otsustavalt oma turismitalu. Liiklusintensiivsus ja prahikiht teepervedes suureneb 400%. Teehooldus väheneb 50%
Kolmas sinu naabritest krundib ära oma heinamaa ja saab sellest paarkümmend ehituskrunti. Sa ei ava enam maanteepoolseid aknaid sest 150 meetrit ei
ole kruusateelt valguvatele tolmupilvedele mingi vahemaa.
Sinu veelaskmispõõsas kärbub ja sa otsustad kolida siberisse.
Vanapaks, nu nii hull see ka ei ole. Või siis tuleb hankida onnike suurtest asulatest veidi kaugemale. Igasse põõsasse veel selline
"aktiivne elu" järgi ei roni.
Tegelt jah, sõbranna ostis elukaaslasega Suurupisse onni. Väikese ja viletsa ja ega naabreid palju pole. Privaatne. Kuigi eemal käib vilgas
arendamine. Üks naaber müüs nüüd kõrvalasuvat krunti. Selle sattumine "valedesse" kätesse toonuks vägagi kindlasti peagi akna taha
buldooserid ja peagi uue "linnaku" - neid tuleb ju kui seeni peale vihma. Vältimaks kord ostetu eeliste kadumist ajas hakkaja neidis naabrid
kah tegudele ja kambapeale osteti see lahmakas maad ära. Sedakorda jäi rahu metsade vahele alles.
Vahel on veidigi võimalik oma pissipõõsast kaitsta 
Eks ma veidi liialdasin aga mitte väga palju. Kurb tõsiasi, aga kui sa ostad keskkonda siis peab vist tõesti silmapiirini kõik sinu olema. Mõni soosaar ajab ka ehk asja ära. Maaparandus tänapäeval õnneks kallis.
Ikka isiklik kodu, et oleks tulevikus, mida pärandada..
Tsitaat:
Algne postitaja: Vanapaks
lati jutustus helesinisest unistusest jäi veidi poolikuks. Ma jätkaksin.
...Ja nii sa siis pressid, et veri ninast väljas ja ühel kaunil päeval oledki oma privaatonnis. Naudid muudkui linnulaulu ja lased aga põõsasse vett.
Siis avatakse sinu unelmate kodu poole viivas teeotsas hamburgeriputka. Loomulikult napsumüügi loaga. Teeääred 5 kilomeetri ulatuses täituvad kohvitopside, plastpudelite, ja paberirämpsuga. 24 tundi ööpäevas kihutavad viinanäljas tüübid ringi.
Seejärel osutub üks sinu naabritest andekaks hobusekasvatajaks. Järelikult tarastatakse ka iga võimalik ruutmeeter rohumaad. Edaspidi vedeleb kõikjal nii sõnnikut kui ratsaspordihuviliste autosid. Oma koju pääsed sa suurte raskustega.
Teine sinu naabritest laiendab otsustavalt oma turismitalu. Liiklusintensiivsus ja prahikiht teepervedes suureneb 400%. Teehooldus väheneb 50%
Kolmas sinu naabritest krundib ära oma heinamaa ja saab sellest paarkümmend ehituskrunti. Sa ei ava enam maanteepoolseid aknaid sest 150 meetrit ei ole kruusateelt valguvatele tolmupilvedele mingi vahemaa.
Sinu veelaskmispõõsas kärbub ja sa otsustad kolida siberisse.
mugavad inimesed jääge linna üürikasse aga arukad ja tragid võivad endale privaatsust lubada ja linna lähedal maal on vääga mõnna elada, vaikus, isegi hiirepeer on kuulda.
minul ei ole oma, päris isiklikku kodu.... aga kohutavalt tahaks ja just eramut koos pisikese aiaga.... ahh kus siis istutaks ja nokitseks hoopiski parema meelega, sest teaksin, et teeksin seda enese ja oma (tulevase) pere jaoks
Maja maal igati teretulnud.Maja linnas isiklikult vastuvõetamatu.Minuarust on ka ütelus et korter on kallim kui maja väär.Ma mõtlen ülalpidamiskulusid.Sa lihtsalt ei väärtusta oma tööd järelikult.Korter ja maja stiilis Tiskre on minu jaoks praktiliselt samaväärsed-ma ei näe mingit privaatsust ja mugavust.Aga see on ka ilmselt tingitud sellest, et väärtushinnangud on erinevatel inimestel erinevad.Mul maamaja selline, kus Vanapaksu tsenaarium ei toimi ja seal on tõesti privaatsus, sest tean ,et kilomeetri raadiuses ei tekki midagi ilma minu teadmata ja nõusolekuta.Kuid linnas, kus on lähema naabri seinani kõige rohkem 100 meetrit, oleks imelik privaatsusest rääkida.
Üksinda elades on üürikorter sobivaim koht. Tudengina samuti, aga kui ma omale perekonna loon, siis ma sooviks elada oma korteris. Oma on ikka oma. 
Tsitaat:
Algne postitaja: Vanapaks
lati jutustus helesinisest unistusest jäi veidi poolikuks. Ma jätkaksin.
...Ja nii sa siis pressid, et veri ninast väljas ja ühel kaunil päeval oledki oma privaatonnis. Naudid muudkui linnulaulu ja lased aga põõsasse vett.
Siis avatakse sinu unelmate kodu poole viivas teeotsas hamburgeriputka. Loomulikult napsumüügi loaga. Teeääred 5 kilomeetri ulatuses täituvad kohvitopside, plastpudelite, ja paberirämpsuga. 24 tundi ööpäevas kihutavad viinanäljas tüübid ringi.
Seejärel osutub üks sinu naabritest andekaks hobusekasvatajaks. Järelikult tarastatakse ka iga võimalik ruutmeeter rohumaad. Edaspidi vedeleb kõikjal nii sõnnikut kui ratsaspordihuviliste autosid. Oma koju pääsed sa suurte raskustega.
Teine sinu naabritest laiendab otsustavalt oma turismitalu. Liiklusintensiivsus ja prahikiht teepervedes suureneb 400%. Teehooldus väheneb 50%
Kolmas sinu naabritest krundib ära oma heinamaa ja saab sellest paarkümmend ehituskrunti. Sa ei ava enam maanteepoolseid aknaid sest 150 meetrit ei ole kruusateelt valguvatele tolmupilvedele mingi vahemaa.
Sinu veelaskmispõõsas kärbub ja sa otsustad kolida siberisse.
Naudin linnulaulu ja lasen vett põõsasse!
Võimalik et teatud aja pärast ongi nii, nagu eelkirjutaja ennustab...
Võimalik et mind siis enam ei ole...
Võimalik ka et ei kumbagi...
Aga praegu mulle meeldib! 
Elades talumajas, mida jõudumööda renoveerida püüan, tean üht. Nimelt kui vähegi võimalik, peab maja olema uus. Ta peab olema kivist, kõrge nulliga ja
ühekordne. Vastasel juhul lapsed ja eriti lapselapsed vannuvad teid maapõhja tükkis kinnisvaraga.
Aga hea meel on sellegipoolest, et linnast sai ära kolitud. Nüüd käin linnas puhkamas
.