Board logo

Perekonna reliikvia!?
meryli - 10.04.2003 kell 08:10

On teil midagi põlvest-põlve edasi antavat käivat traditsioonilist vidinat peres suguvõsas? Midagi vanavanematest pärit asja, mis asetseb kodus aukohal või mida vahest meeleldi käib kapisügavustes ihalemas?


tiina - 10.04.2003 kell 08:14

Asjad, mis olen kunagi oma vanaemalt saanud. Need küll pole nii põlvest põlve...aga siiski kallid ja liiguvad kindlalt edasi. Ka üks sõrmus, mis minu isa kinkis minu emale, kui mina sündisin. Kooli lõpetades sain selle endale ja minu üks tütardest saab selle kunagi kooli lõpu puhul jällegi endale.

Ka mehel on vanavanematest pärit ehe, mida kah hoiame edasi laste jaoks.


pisimimm - 10.04.2003 kell 08:24

Oh, jah, mina see õnnetu, kes midagi sellist ei oma - sellist mis oleks põlevst põlve edasi antud... Aga mulle väga kallis ema kingitud kett - mitte kalliduse poolest kallis, kuid muidu väga kallis kink kallilt inimeselt ja usun, et see jääb küll mälestuseks - vähemasti mulle.... Ahjaa, tegelt valetan...meil on, veel küll ema käes, eestiaegsed tema ema kohviserviis - õhukesest posrtselanist , sellised, mida tänapäeval enam kusagilt ei leia (kui siis ainult suure raha eest), seega midagi ikka on sellist ka - on suutnud ema neid hoida aastakümneid, ehk suudan minagi...kui nad meie koju jõuavad ükskord.


Virgin - 10.04.2003 kell 09:21

Praegu ei meenu midagi peale ühe kuld sõrmuse, mis vanavanaema jättis esimesele tütre-tütre-tütrele ja mis nüüd minu käsutuses on... ise kavatsen jätta selle samuti oma esimesele tütre-tütre-tütrele kui ei peax üldse tütart sündima, siis peab muidugi mingi varu variandi välja mõtlema


mirja3 - 10.04.2005 kell 20:59

Mina korjasin hiljuti kokku kõik vanaema ja vanaisa kirjutatud "armastuskirjad" sõjaajalt, lugesin läbi ja panin ilusti kausta vahele...nii armsad kirjad olid, et sydame alt läks soojaks ja pisargi tuli silma. Kindlasti tahaksin et neid kirju põlvest põlve edasi antaks


viidik - 10.04.2005 kell 22:33

Pole meil sellist. Mitte midagi ei ole.


Pipilota - 10.04.2005 kell 23:16

moned vanaema ehted, mille mina peaksin siis oma tytretytrele edasi andma...


sirli - 05.08.2005 kell 12:26

mina sain keskkooli lõpetamise puhul vanaema käest kingiks hõbedast likööripitsid, mis olid minu vanaisa ema kaasavara hulgas, kui ta mehele pandi. Ma arvan, et kui kunagi minul kunagi lapselapsed on ja kõige vanem neist keskkooli lõpetab, siis kingin need talle edasi.


Lumeleopard - 05.08.2005 kell 12:36

3 põlve tagasi päritud ehted...
siis veel üks üle 100 aasta vana puust ehtekast ja mõned pildid.
Ka oli päevik vana-vana-vanaemalt(või käis seal veel 4 vana ette), aga päevik oli koodis kirjutatud ja lahtimurdmine oli võimatu, kuna kasutusel oli mingi väga raske kood.Iga sõna oli kirjutatud ühepikkusena ja erinevate sümbolitega...niisiis kadumaläinud saladused.


helikax - 05.08.2005 kell 12:41

Ei meil pole midagi ...
Olen oma elus kolinud 13 korda, nii et ei siit pole midagi anda ega võtta .. kõik kuskile laiali jaotatud või kaotsi läinud ...


UnIdentified - 05.08.2005 kell 14:32

Meil on...vanaema andis, selline hõbedast suurte kividega käekett...kuigi peab tunnistama et erilist tähendust see minu jaoks ei oma, vb et vanaemaga ei ole just soojas suhted, läbisaamine ja suhtlemine nulli lähedane


li-li - 05.08.2005 kell 18:44

...... selliseid armsamaid vidinaid nagu olex vanemast ajast aga päris reliikvia sarnast asja nagu ei tea olevat.....


unistaja - 02.10.2005 kell 01:57

Piibel on, kus on kõik sünnid-surmad, pulmad-matused kirjas! Ja veel on vana-vanaema noodivihikud! Ja sõrmus!


Bithe - 02.10.2005 kell 23:47

Perekonna reliikvia, ehk pärand!
Kas selle alla võib lugeda ka näruse iseloomu?
Sel juhul olen ma pärinud oma esivanemate õela huumori ja sita iseloomu


Godfather - 03.10.2005 kell 01:10

midagi materiaalset küll mitte aga nagu Bithe suguvõsas pärandatakse nigelat iseloomus siis minu omas on edasiantavaks suitsetamine aga seda ainult meesliinis


tiivitaavi - 08.03.2009 kell 19:36

Hästi ei usu seda nigela iseloomu pärandumist,see lihtsalt pole võimalik.Kasvatuse ja moraalsete tõekspidamistega kaasaantud käitumist küll.


inspiring - 08.03.2009 kell 23:56

selline asi aegade hämarusest - vanavanaisa manzetinööbid. ühel neil vanavanaisa emaileeritud foto, teisel samasugune vanavanaema portree. eelmise sajandi algupoolest. vahest isegi kandnud olen.


2mustikas - 09.03.2009 kell 12:07

Pahvka- oja, vana viin, vastab ka kohe sellele küsimusele.
http://www.youtube.com/watch?v=WoZO_g091v8


Andrew - 09.03.2009 kell 16:02

Jah, isa tegi algust ja on küll midagi selleväärilist. Kahjuks on seda asja ainult üks ja kõigi laste jaoks ei jagu.


rosita - 09.03.2009 kell 18:06

Mul on vanaemalt saadud eestiaegne pisike ülekullatud sõrmkübar. Ma ei võta ühtegi õmblustööd ilma selleta ette ja kunagi annan selle edasi oma tütrele.


nudol - 10.03.2009 kell 17:45

Emast jäänud tavalised käärid, teised reliikviad said minust ahnemad ja kiiremad.


kuvalda - 23.04.2009 kell 17:21

Minul ei ole, aga mõtlesin et peaks ise sellise asja leidma mida siis hea oleks edasi anda. Krt a mis see olla võiks veel ei tea - ma noor ka alles aega on ma usun


Kaosemasin - 29.06.2009 kell 23:42

Terve elamine on nagu mingi kuradi muuseum. Alates väikesest raamatukogust (ükskord kukkus raamatukogu õudsa prõmmuga kokku, see oli õudne, peaaegu oleks mitme tonni tarkuse alla jäänud), lõpetades liblikate, kuivatatud lille ja mingisuguse puidust jurakaga, mille otstarvet enam keegi ei mäleta, kui siis keegi väga vana mees kuskil alaskal. See ongi perekonnreliikvia, peasi, et võimalikult palju asju oleks, igal pool, et hea oleks komistada ja surma saada kui mingi eriti raske, eriti tundmatu ja eriti vana ese kogemata kuskilt eriti kõrgelt alla otse pähe kukub näiteks. Lähed Peetruse juurde, too küsib "Surma põhjus?", "UFO kukkus pähe, mina ei tea mis jurakas see seal ülemisel riiulil oli, igatahes oli tundmatu, lendas otse minu suunas, ja oli väga metallist ja raske". Ise kogun digitaalset, võtab vähem ruumi. Kusjuures kõik see vana asi on täiesti hindamatu, ehk väärtusetu. Äkki 1000nde aasta pärast on rohkem hinnas, kaosemasin käis ja kaevas kõik väärtusliku potiga maa sisse, nagu vanasti, et keegi linnast midagi ära ei varastaks kui jobul peaks tahtmine peale tulema. Miks vanaisad tonnide kaupa kulda kokku ei ostnud? Aga äkki käisid ja kaevasid nad kõik maa sisse, et keegi midagi ära ei varastaks, ei tea.


reheline - 30.06.2009 kell 08:04

Neid vidinaid koguneb liigagi palju. Aidas mitu kirstu täis. Oma 500 kg setu sõlgesid ja muid kõlisevaid ja edevaid ehteid, hõbedast õukakannude komplekte ja rehepeksumasin. Lisaks igasugused terve tonni kaaluvad kirevad riided, mis olevat igivanad ja mida normaalne neiu paneb selga vaid kaks korda elus.
See reliikvia on rohkem nuhtluseks ma ütlen.
Krt, pole autojuppide jaoks riiulitki kusagile teha.


Kaosemasin - 30.06.2009 kell 23:45

Tsitaat:
Algne postitaja: reheline
Neid vidinaid koguneb liigagi palju. Aidas mitu kirstu täis. Oma 500 kg setu sõlgesid ja muid kõlisevaid ja edevaid ehteid, hõbedast õukakannude komplekte ja rehepeksumasin. Lisaks igasugused terve tonni kaaluvad kirevad riided, mis olevat igivanad ja mida normaalne neiu paneb selga vaid kaks korda elus.
See reliikvia on rohkem nuhtluseks ma ütlen.
Krt, pole autojuppide jaoks riiulitki kusagile teha.


Sul on rehepeksumasin hingel ja kamandada. Tunnen kaasa. Kui heas korras? Seda ära küll ära viska, see on hindamatu. Renoveeri ära. Päris ausalt. Mis aastatast? Töötab?

Mul on ainult hunnik pehkinud rehasid, kõik on hindamatud, siis on veel mingi majatäis tävaari + papsi vana JAWA , see on küll uhke pill, sauna korsten kukkus teisele peale ainult. + veel kuskil teises linnas on 2 majatäis asju. Hästi põnev oli väiksena, käid ringi ja harutad õlipaberisse pakitud asju lahti nii, et keegi ei näe. Leidsin mingid pisikesed torud kuskilt sarika vahelt(sarikad olid hästi madal ja natuke pidi tolmu sees roomama ja ronima), toksisin teisi haamriga jne, võtsin tuppa kaasa ja küsisin, "Issi, mis need on" (kaosemasin oli siis päris pisike põnn siis), issi läks näost valgeks, rabas mul kola käest ära ja mattis kuhugi võsa vahele kaugele maha, tuli välja, et need olid granaadisütikud, vist vedas. Kuskil peaks olema põrandalaudade alla peidetud terve armaada püstoleid ja paar automaati. Isa hoiatasveel , et kuskil peaks olema kast dünamiiti ära peidetud. Keegi enam ei tea kus ja mis. Siiani on veekogumise anumaks 2 pommitaja bensiinipaaki. Nagu kuradi pommiauk. Kõige vahvam oli Tapa lennuväljal kolamas käia, vaat sealt leidis reliikviat, praegu on ainult interneedus ja maksud. Õnneks Kaosemasin ei ela seal, tuleb tulekahju ja kogu krempel lendab vastu taevast suure pauguga. Päriselt. Seina lammutatades tuli välja 1824 (võin aastatarvus eksida, peab maal üle vaatama) mõõk millega keegi sugulane olivat kunagi kuskil vehkinud (kaosemasin ei suvatse detailidesse laskuda kuni kõike peensusteni ei tea, niikaua ajab lorilaulu) ja üks eriti ilus vasest mõõga käepide, tera oli kõik ära roostetanud. Tävaari ikka leiab kui leida.

Kõik see reliikvia on üks nuhtlus jah.


Hera - 01.07.2009 kell 12:36

Ei ole perekonna reliikviat. Meie suguselts pole vist kunagi asjades väga kinni olnud, eks seepärast pole ka midagi sellist, mida põlvest põlve edasi pärandada.


cc - 01.07.2009 kell 14:07

Mul on üks tollipulk, mis on minu jaoks reliikvia. Kahjuks mul vahepeal õnnestus ta pilbasteks väänata.
Mitu kuud mõtlesin, kuidas kõige õigem parandada oleks. Ju siis vääris pikemalt mõtlemist.