Board logo

kodu nagu põrgu
sadgirl - 31.05.2003 kell 22:57

...kuidas teil on/oli kodune olukord..kas said vanematega hästi läbi ? kas oli sul palju pahandusi? mille pärast tylitsesite jne...kahjux on see minu jaox vastik teema..aga tahax teie arvamusi ka kuulda.kuidas teil oli/on?


Hiirekas - 31.05.2003 kell 23:13

Ütleme nii, et siis tundus mulle, et mind ahistatakse igal sammul. Aga nüüd mil vanemad surnud ja ma endale arunatukest veidi rohkem kogunud, oskan seda kõike hinnata, mida minusse kasvatati. Olen surmani tänulik ja saadan mõttes oma sügavaima kummarduse teispoolsusesse teele.


cleona - 31.05.2003 kell 23:19

Jah...olid ajad...
Sel hetkel olin ma ikka väga veendunud et enamus asju mis nad korda saadavad on kindlasti minu kiusamiseks.Ja et mind ei mõisteta ja mind ei jääta rahule jne.Õnneks on aeg teinud oma töö ja silmad avanenud ja tagant järgi tundub lausa veider... mismoodi ma asju nägin.
Nüüd olen aga kindlamast kindlam et ei kiusanud mind keegi ja üritati mind ka mõista-minust üritati hoopis inimest vormida,kelle väärtushinnangud,ellu suhtumine ja kõik muu oleks paigas...
Aitäh ütlen hoopis tagant järgi oma vanematele....


Kayleigh´n I - 01.06.2003 kell 05:38

Mis siin ikk aviriseda. Ma juba harjunud sellega, mis siin kodus toimub. Eks vahel võtta jah suuri jõupingutusi, et mitte hulluks minna..
Aga ma loodan ikka selle peale, et ma siit kunagi minema saan .. ja siis, ja siis .. täidan ema soovi .. ja ei näita end kunagi enam näole.


Krissu - 01.06.2003 kell 06:17

Olen vist ainuke õnnelik hetkel, kes oma kallist ema saab kiita. Tema oli mul nii armas ja hea juba lapsepõlvest kuni siiani. Mida enam eemaldun, seda rohkem mõtlen ja armastan teda.
Sain väiksena kõik asjad vastavuse piires. Jah, krt nii III kl õpilasena ta tõesti mind ei tahtnud lasta lähevalasuvasse paari vanemate sõbrantsidega diskule aga alati seletas ta või kui lubas, siis takka kiitis ja julgustas. Lisaks õpetas väga iseseisvaks ja olnud kogu aeg pee taga. Olen selle eest väga tänulik. Siiski mõtlen, et tylisi oli, aga need olid mu enda põhjendatud jonnakused, kui miski ei meeldinud. Seda juhtus sageli pubeka eas, kui ei suutnud leppida ema uue mehega. Tean, et tegin emale haiget. Vähe oli tylisi. Ta pooldas mind igati ja mõistis. Ei saa kurta. Kallis inimene on ja selleks ta ka jääb-minu ema!


Hiirekas - 06.06.2003 kell 19:43

Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Olen vist ainuke õnnelik hetkel, kes oma kallist ema saab kiita.


ma ju kiitsin oma vanemaid vägagi, seega sa pole ainuke. mul nad lihtsalt surnud ja pean oma tänusõnad postuumselt teele saatam.


li-li - 07.06.2003 kell 01:06

oi mul oli tüütu väikevend aga näe kasvas suuremax ja nüüd pole väga vigagi...emme on supper siiani ja lemmik on ta ka minu pojale.Tahax oma lapsele ka nii muljetavaldav olla


Mara - 07.06.2003 kell 18:50

emaga on/olid suhted imehead...alati....aga isa...eh....koduvägivallast olete kuulnud?!


Ray - 07.06.2003 kell 18:54

Mina olen selline, nagu mu vaim on. Ka vigasekspeksmine ei oleks midagi muutnud. Aga kasvasin üsna sirgeks


ullike - 08.06.2003 kell 06:48

Ema suutis meid kasvatada nii, et lapsed ei teadnud vähematki vanematevahelistest vastuoludest - au talle selle eest! Ema mõtles alati eelkõige lastele, söögilauaski oli tema viimane, kes endale midagi head ette tõstis (kui seda ikka jätkus talle) - niisugune on ta siiani. Eriti hästi õnnestus tal poiste kasvatamine - minuga oli rohkem probleeme. Teismelise-eas oli meil temaga paar korralikku riidu - ega ma ise kah just ingel ei olnud Minu meelest on loomulik, et ema kasvatab tütrest endale eluaegse sõbranna - nii palju hingamisruumi tuleb lapsele tingimata võimaldada. Ainus, mida võin emale ette heita - nn. naiste asjust oleks ta võinud minuga rohkem rääkida - aga aeg ja tema enda kasvatus olid teistsugused... nüüd saame õnneks rääkida ka tema tempudest noorpõlves ja tema tolleaegsetest poistest


tiina - 08.06.2003 kell 08:27

Vanaema juures elades oli alati kõik hästi Põhimõtteliselt on tema mulle mu elupagasi kaasa andnud. Suured tänud talle sinna kuskile...silmast silma ma talle seda enam öelda ei saa.

Ema juures aga...mnjah... Füüsilist vägivalda minu puhul otseselt polnud...aga psüühiline küll...ja sellega annab õppida elama...tea kas mul praegugi see eriti hästi on õnnestub... Mälestused on osa inimesest, aga kui nad on halvad mälestused...


Dinxu - 20.08.2004 kell 17:51

Hetkel tunnen küll, et tahaks minema siit, aga tagasiteed ei ole ju Ma tunnen ennast nagu vangis, kuna ma ei saa sõpradega koos kuskile minna-- OK tõesti ma ei taha olla siin pommiaugus, tõmbaks teise Eesti otsa, aga ta võiks ka aru saada, et olen noor ja tahaks väheke nautida seda .Kohe hakkab kool ja siis vaja nagunii korralikuks hakata. kodust ära ei saa minna, sest kuskil mujal ei ole ka olla- kool vaja veel lõpetada. Kui küsin kas võin välja minna, siis harva juhtub kui võin.
Sõpradele ei saa ka mure kurta- hetkel on nad Võrus ja naudivad head seltskonda...
Ma lihtsalt ei suuda emale selgeks teha, et ma saan endaga ise hakkama! Ta ei pea koguaeg mul silma peal hoidma


Beith - 20.08.2004 kell 18:05

Kui mina veel kodus oli, siis vahel ikka tuli vanematega erimeelsusi ja lahkhelisid ette. Ega ühelegi lapsevanemale ei meeldi, kui nende võsuke liigapalju külapeal on. Kuid eks ma üritasin neist kah aru saada
Üldiselt on minu suhted vanematega alati rahumeelsed olnud. Ja minu arvates on mul vanematega ikka kohe päris vedanud.


Adaro - 20.08.2004 kell 20:02

Nu üks asi, mida ma kindlalt rohkem oleks tahtnud, oli tähelepanu. Nii oleks mõnikord tahtnud, et keegi huvi tunneks, kuidas mul täna koolis läks vms. A ma olin/olen selline vaikne inimene, et tavaliselt ei saa nad aru, kui midagi valesti on ja ega ma rääkima ka ei lähe. Kahjuks purskavad siis igasugused pinged hoopis vale koha peal välja ja nüüd ma olengi oma perekonna pirtspreili. See isik, kellel on pidevalt halb tuju ja kes kunagi millegagi rahul ei ole. Njah...igakord lihtsalt pole võimalust ennast õhtul tühjaks nutta, ei meeldi mulle see, kui teised mu pisaraid näevad...

Nii et kui mõni inimene kirjeldab olukorda oma kodus sõnaga põrgu, siis mina võiks omadussõnana kasutada vast jäist.


Kayleigh´n I - 20.08.2004 kell 20:47

Võtsin siin teemas sõna ajal, mil minu elu oli kui põrgu. Mul polnud sellist asja nagu kodu. Oli ruum, kuhu minna. Ei olnud see ruum turvaline ja ma ei teadnud suurema osa ajast, kas ma sinna ruumi sisse saan, et pikast ja väsitavast tööpäevast pikali visata ja unustada.
Unustada ka seda, mis oli minu ümber seal ruumis.
Sõin rahusteid, olin antidepressantide peal. Nutsin, värisesin, kui keegi minu suunas tuli, mind kõnetas. Tahtsin ainult karjuda. Kätega kõrvad kinni katta ja silmad sulgeda ja lihtsalt röökida: "unustage mind ära! Mind ei ole siin! Mind ei ole elus teie jaoks!"
Üle kõige tahtsin, et mind jäetaks rahule ja hoitaks eemale.

Läksin sealt ühel varahommikul nagu põgenik. Mõned asjad olid varem kokku pakitud. Sellised asjad, mille kokkupakkimine ei jääks silma. Ei näitaks, mis mul plaanis oli. Kui kõik tööle läksid, panin asjad kokku, kutsusin kolimisauto ja värisesin kartuses, et äkki midagi juhtub ja keegi tuleb koju.

Ja nüüd. Ma tean, et ei suudaks sinna tagasi minna. Kuid see parandas väga palju minu ja mu ema suhet. Me suudame taas rääkida üksteisega ilma solvanguta, karjumiseta ja kakluseta. Ma ei hakka värisema, kui ta minuga ühes ruumis on. Ta räägib minuga, kui täiskasvanuga. Ja ma tunnen, et ta armastab mind. Et ta hoolib, mis minust saada võiks.
Ma pean veel harjuma selle mõttega ja harjutama end taas usaldama. Raske on aga ma olen juba edusamme teinud


Dinxu - 20.08.2004 kell 23:49

kayleigh on olnud väga tubli, sest usun et see lihtne ei olnud. On väga hea kuulda et kellelgi hästi läheb! ja et kellelgi nii tugev iseloom on. Tubli nohh!!!


nupsik - 21.08.2004 kell 20:16

Minu kodu küll põrgu pole...no vahest tülisid ikka on aga kellel neid ei oleks?Olen täitsa rahul sellega,mis mul on....ema on mul ikka super küll


PrettyLizi - 21.08.2004 kell 20:33

Eks neid turtsumisi ja ukse paugutamisi on ikka olnud.

Aga me vanema õega saime hea kooli kui kaheksi ( mina 16 ja tema 18) pidime ise hakkama saama. Ema andis ainult nädala raha ja vaadaku me ise kuidas toime tuleme. Kui kui 2 aasta möödudes vanemad uuesti koju kolisid - kolisime meie õega sealt välja - ei suutnud enam kooselada. Nüüd 6 aastat hiljem võin öelda, et see aeg oli minu täiskasvanuks saamise aeg ( tegelikult hakkas see kül 15 a Tln kooli tulemisega, ja I aastal elasin Tln onu juures).

Minu ja ema suhted praegu aasta 2004 on viimase peal, me oleme rohkem sõbrannad, isegi mees ütleb: "kle lähme su ema juurde veini jooma".


päikesekilluke - 22.08.2004 kell 01:33

Eks minulgi on nii mõndagi minevikusopis, mida meenutada, mäletada...
Praeguseks on aga suhted, just emaga lihtsalt suurepärased.
Parim sõber - hingekaaslane, hoolija, arvestaja, mõtiskleja...


sungirl23 - 22.08.2004 kell 10:30

mina olen oma vanematega elu aeg hästi läbi saanud...ema elab mul juba tükimat aega soomes. väiksema õega võibolla rohkem probleeme


missdarkness - 22.08.2004 kell 12:16

hahaha emmega käime soppamas ja vahest lollitame niisama..kuid vahest peame jubedad sõjad maha..oleme umbes nagu õed


psychoplika - 23.08.2004 kell 19:59

teismeliseaeg kodus oli ikka kohutav, lisaks sellele, et ma ise pöörane pubekas olin lisandusid veel vanematevahelised jamad, mida polnud üldse mitte vähe ja otseloomulikult kisti meid vennasega ka nende vahele....see oli jube aeg
pärast kodust ärakolimist on suhted läinud ainult paremuse poole, nii vanemate vahel, kui ka minul nendega. olen kasvanud iseseisvaks ja nende kasvatusega kohutavalt rahul kuigi eks meil kõigil on vead ja isa suudab vahest olla tõeline mölakas armastan ma neid siiski piiritult ja tingimusteta. olen õnnelik et mul on kodu, kuhu ma olen alati teretulnud ja ikka jätkuvalt tunnen end olulise pereliikmena


pisikene - 23.08.2004 kell 20:44

emaga olen kogu aeg suht hästi läbi saada, kui välja arvata need juhud, kus ma ema usaldust kipun petma, siis saan kerge kasvatusliku monoloogi osliseks, kuid see pole probleem :bounching:
samas mul on haruldane anne kasuisaga iga asja pärast tülli minna, kuid kuna ta viha on kerge kaduma, siis pole hulle midagi, ise tahaks tihedamini kodus olla, kui saaksin


madu - 24.08.2004 kell 09:54

Mul on hea meel, et ma viimased 9 aastat ei ole enam emaga koos elanud (küülik-papat nägin esimest korda eelmise aasta jõulude ajal). Kui hoiame distantsi, siis saame üsna hästi läbi. Sõbrannat aga ei saa temast iial.


salliise - 23.09.2004 kell 16:59

Ma olin see kes korda majja lõi. Kui keegi kakles siis ma läksin ikka vahele. Korra emaga väga kurjalt pahandanud, kui ta mu 9-da klassi õele ihunuhtlust vajalikuks pidas. Käisin fakti välja, et siis saab tema minu käest. Ei saanud keegi nahutada. Mul sääne ülitemperamentne ema. tegelikult ihunuhtlust vist polegi meil käiku lastud vanemate poolt aga ei tea, mis tal äkki pähe tuli.
Ükskord oleks lendav kohvikann mind tabanud peaaegu.
Üldiselt elus terve senini. Ise olen ka ühe tassi vihaga puruks visanud. Aitas küll. Valisin säänse vana ja väsinud, üks kahe praoga on praegugi nõudekapis varuks, et kui vaja annan kellelegi või tarvitan ise. Nagu vana hiidlane, et "Äkki läheb tarvis" ja pistis surnud roti tasku Tegelt ei läind.
Ega vanemaid ei saa muuta, ma 15 aastat üritasin, ja kui kodus põrgu lahti siis tuleb katsuda nendega leppida ja neile mõista anda, et see asi ei sobi sulle, või leida mõni teine koht, kus elada.
Muuta saab igaüks end ise.


Lola69 - 23.09.2004 kell 17:06

Põrgust oli asi väga kaugel. ja vabadust oli mul omajagu. Nii et .. takkajärgi võin öelda, et kodu oli igati OK. Ka kui ma emaga igas asjas ühte meelt ei olnud. Tõsist tülitsemist ka nagu ei mäleta. Kui ta vaid oma vimmast isa vastu üle suutnuks olla ja seda vähemalt nüüdki mil 28 aastat on lahutusest möödas...


Alfaromeo - 23.09.2004 kell 17:09

Kodu on justkui paradiis, kus kõik sujub)))


sirli - 30.12.2004 kell 01:43

enamjaolt on kõik vägagi ok. Mul on tore pere-vahvad vanemad, lahedad vennad, vanaemaga vahel on ütlemist, aga see on peamiselt minu enda suure suu pärast. Ma ei suuda eriti jätta asju enda sisse, kui miskit on ikka väga valesti, siis erinevalt enamikest teistest ma ütlen ikkagi välja, et ei oleks valestimõistmist.


marliin - 30.12.2004 kell 09:38

Pupsikuna sõdisin emaga pidevalt, vandusin, et kui kodust ükskord minema saan, siis enam tagasi ei tule- nüüd käime peaaegu igal nädalavahetusel kodus ja emast on üks parimaid sõpru saanud.


Killagal - 16.03.2005 kell 12:43

hooti on nagu põrgu. Aga enamasti ikka kodu nagu kodu ikka.... (kuigi seegi suhteline)


kata - 16.03.2005 kell 20:12

kodu on see kõige armzam koht onju? on ikka vä?
mul pole kodu ja vanemaid- minujaox.
iga pääv kui koju tulen vaatavad mulle vastu mõtetud näod- neil on poohui kõigest, suitsetavad ja ei tahax seda öelda aga viimasel ajal joovad ka päris tihti. on kodus ja magavad we käivad närvidele.
mul jookseb juhe päris tihti kokku, a no saab ikka hakkama.


susanna - 16.03.2005 kell 23:22

nii ja naa
põhjusi on palju


spiderman - 16.08.2005 kell 16:45

kodu on koht kus tuleb käia nii, et olex alati soov tagasi minna, kuid kui ma ka korra sajandis seal käixin, siis ei taha sinna ikka tagasi minna, ei ole just kõige parem vaadata, kuidas ema iga päev joob, tal nägu niivõrd ära joodud, 10 aasta jooxul on nägu väga ära muutunud ja jooma akkas ta siis, kui mu kasuisaga kokku akkas elama, nüüd elab exkasuisa ka temast lahus, kuid ikka ta joob, olen sõimand teda, kuid miski ei aita, kõige ullem on see, et ta ei tunnista ka, et ta alkoholist sõltuvuses on, iga päev ikka oma 2L bockiga ja muudkui joob, tahax oma korterit, aga ei tea, kus üürida
TÄNAME


adriaana - 16.08.2005 kell 18:56

Ei ole põrgu...vahest küll tormine


sweet - 21.08.2005 kell 12:00

Kodu ja perega on mul väga vedanud, mul tõesti imeliselt head vanemad ja tüütu, kuid tore õde
Isa meiega enam koos ei ela, kuid käib mind ja õde vaatamas ja tõesti ma tean ja tunnen et ta armastab meid ning meie teda.
Ema on mul tõesliselt hea ja hooliv, eks neid tülisid tuleb ju ka ette, aga need vaibuvad peagi
Vägivalda pole meie kodus kunagi olnud, kätt minu vastu pole tõstetud, kuigi vahel olin ikka tõeline paharet


marianneli - 10.09.2005 kell 18:32

mul ema üli tundlik, nutab kogu aeg, peab kogu aeg mõtlema mida talle võib öelda ja mida mitte..
teisme eas oli ikka päris õudne.. osalt see pärast ma 16 aastaselt minema kolisingi.. nagu mu mees juba ütles:
She is good person but ...We love her - from the distance :-)


ariita - 29.09.2008 kell 22:09

Minu kodu on mu pesa ja minu kindlus


anne51 - 30.09.2008 kell 15:35

Kurb muidugi, kui keegi oma kodu põrguks nimetab. Tavaliselt on need teismelised, aga kindlasti on ka igal täiskasvanul mõni halb mälestus. Minul on.


freelancer - 30.09.2008 kell 18:03

Seni kuni inimesel säilib soov koju minna eo kõik ok.Pahatihti on sinnaminekuks mitte soov vaid sa lihtsalt pead sinna minema-see on juba põrgu.


LadyButterfly - 30.09.2008 kell 19:40

Olen teismelisena elanud põrgus aga eks oli rohkem süüdi see habras iga, kuid tallad tegin sealt siiski üsna ruttu.


susanna - 01.10.2008 kell 11:55

minu lapsepõlv oli põrgu.


sossuke - 01.10.2008 kell 16:52

ooo, minu tõehetk. tundsin pikki, väga pikki aastaid inimest, kes oli võimeline tegema ükskõik mida, et mitte minna oma koju. lõpuni ei saanudki aru, miks uhke häärber inimesele nii vastumeelne oli ( ja see antud inimese hukutas).

seega võin järeldada, et kodu on see koht, kus on absoluutselt ilma igasuguste tingimusteta hea olla (lisan: edukas, andekas, rahakas, töökas, armastav, seksikas....)


häbenen nüüd oma avameelsust.


freelancer - 01.10.2008 kell 16:56

Tuleb starmaniga liituda-siis on miljon põhjust et kodus olla.


officer - 01.10.2008 kell 17:03

free:kas seepärast,et siis see,keda sa seksima pead(kohustuslikus korras!) vaatab telekat


freelancer - 01.10.2008 kell 17:09

Off
Vastavalt arsti ettekirjutusele on igasugune seks hetkel välistatud.


officer - 01.10.2008 kell 17:10

...mina arvasin,et sul ainult käsi nööriga kaelas!


freelancer - 01.10.2008 kell 17:14

Oh oleks see ainult nii....


hekate - 17.05.2011 kell 14:50

õnneseened kui teil ültse on õnnestunud oma ema tunda kõik me oleme vigadega
ka vanemad nii ütles ikka minu memm kui lapsena küsisin kus on minu ema ... meile ei andnud saatus võimalust kohtuda mina sündisin tema suri ajad olid sellised . tänan siiani kõiki taevaseis jõude imelise vanaema eest.ma palun mõelge ikka ka enne kui vanemaid süüdistate süü pole kunagi ühepoolne on ainult teineteise mitte mõistmine


mariia - 13.02.2012 kell 12:43

Off..nüüd ma taipan miks Gutta Sind ravida soovib

Minu kodus oli head ja oli ka põrgut. See põrgu on õpetanud tugev olema...


officer - 13.02.2012 kell 14:50

Tsitaat:
Algne postitaja: mariia
Off..nüüd ma taipan miks Gutta Sind ravida soovib




...muidugi tead, kui sa temaga ühes palatis oled


guttamax - 13.02.2012 kell 18:18

off kohe tunnetab inimesi, kes ta voodi ümber palatis võiks asjatada Sa saad terveks!
Kodus, kui põrgus, pole elada vist õnnestunud, seevastu on igast muid katlaid nähtud küllaga


freelancer - 13.02.2012 kell 18:40

Kui juba elupaika võrreldakse põrguga siis peab ikka olema väga tugev fantaasia ,et seda koduks nimetada.


guttamax - 13.02.2012 kell 21:59

Nu ei tea..olen ennegi kuulnud, kuidas kellegi lapsepõlvekodu olla olnud hullem kui põrgu ( ei räägi apteekri lapselapsest offist )! Kindlasti on see seda olnud ka, nt. joodikutest julmuritest lapsevanemate süül. Kindlasti on seda põrgut tänapäeval, kus uue põlvkonna emmed enam üldse romantilist kirjandust ei loe (kui Maaja kõrvale jätta ) rohkemgi..
Aga kodune põrgu on alati olemas olnud! Kui see polnud Sinu kodus, Free, ega minu omas, siis see ei tähenda veel seda, et kogu Eestis pole maapealset põrgut!


kodukäija - 14.02.2012 kell 08:11


Kodu ongi põrgu, kui seal põrgukutsikad elavad

Tegelikult ma tahtsin öelda, et kõik on kinni meie enda mõtlemises.Üks tahab kõiges halba näha ja talle tundub ka palee põrguauguna. Teine kasvab onnis, saab peksa ja on näljas ja ometi meenutab oma lapsepõlve heldimusega. See on meie sees, mitte meie ümber


officer - 14.02.2012 kell 09:42

Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Nu ei tea..olen ennegi kuulnud, kuidas kellegi lapsepõlvekodu olla olnud hullem kui põrgu


...just selline lapsepõlv on gutta'le näkku kirjutatud


guttamax - 15.02.2012 kell 01:32

Reeglina patsientidele oma elulugu ei vesta, aga tore, kui sinu fantaasiapildis kujuteldav raviarsti lapsepõlv sulle lootust annab, et saad sinagi palatist välja
Põrgu? Loodetavasti on enamik siiski siin minu patsiendist natsa arukamad? Loeme ju aegajalt uudistest, kuidas värdjatest lapsevanemad on imikuid peksnud lämmatanud, pisut vanematest, kel vedas, rääkimatagi? Minu maakonnas lasi üks noormees ennast klassis demonstratiivselt õhku (mööngem, et ta oli offitasemel ), kuna kodune olukord (Litsist ema, vahetuvad partnerid ja nälgiv poeg pluss peks...)oli kõikemuud kui roosiline..Loomulikult märkasid tema elukest ka koolikaaslased, et ega sealtki muud kui alandusi lisandunud....
Et kodu kui põrgu on ikka reaalsus
Etterutates, siis minu kodu oli pigem paradiis, ning selle nahka ma läksingi


officer - 15.02.2012 kell 08:57

Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Etterutates, siis minu kodu oli pigem paradiis, ning selle nahka ma läksingi


...selles pole keegi kahelnudki, eriti, kui sa seda mitu korda päevas siin edukalt demo'd


sissy84 - 15.02.2012 kell 22:42

Pubekana arvasin, et kodu on põrgu kuna pidevalt keelati, noomiti ning soovidki jäid õhku ripakile.
Praegu olen ma õnnelik, et ema karm oli, oleks mu ema olnud samasugune kui vanaema kes mu ära hellitas - oeh siis oleksin praegu iseloomult kui printsess herneteral.


Seega ma olen õnnelik, et mul oli karm ema kes oma jonni ei jätnud.