
...kuidas teil on/oli kodune olukord..kas said vanematega hästi läbi ? kas oli sul palju pahandusi? mille pärast tylitsesite jne...kahjux on see minu jaox vastik teema..aga tahax teie arvamusi ka kuulda.kuidas teil oli/on?
Ütleme nii, et siis tundus mulle, et mind ahistatakse igal sammul. Aga nüüd mil vanemad surnud ja ma endale arunatukest veidi rohkem kogunud, oskan seda kõike hinnata, mida minusse kasvatati. Olen surmani tänulik ja saadan mõttes oma sügavaima kummarduse teispoolsusesse teele.
Jah...olid ajad...
Sel hetkel olin ma ikka väga veendunud et enamus asju mis nad korda saadavad on kindlasti minu kiusamiseks.Ja et mind ei mõisteta ja mind ei jääta
rahule jne.Õnneks on aeg teinud oma töö ja silmad avanenud ja tagant järgi tundub lausa veider... mismoodi ma asju nägin.
Nüüd olen aga kindlamast kindlam et ei kiusanud mind keegi ja üritati mind ka mõista-minust üritati hoopis inimest vormida,kelle väärtushinnangud,ellu
suhtumine ja kõik muu oleks paigas...
Aitäh ütlen hoopis tagant järgi oma vanematele....
Mis siin ikk aviriseda. Ma juba harjunud sellega, mis siin kodus toimub. Eks vahel võtta jah suuri jõupingutusi, et mitte hulluks minna..
Aga ma loodan ikka selle peale, et ma siit kunagi minema saan .. ja siis, ja siis .. täidan ema soovi .. ja ei näita end kunagi enam näole.
Olen vist ainuke õnnelik hetkel, kes oma kallist ema saab kiita. Tema oli mul nii armas ja hea juba lapsepõlvest kuni siiani. Mida enam eemaldun,
seda rohkem mõtlen ja armastan teda.
Sain väiksena kõik asjad vastavuse piires. Jah, krt nii III kl õpilasena ta tõesti mind ei tahtnud lasta lähevalasuvasse paari vanemate
sõbrantsidega diskule
aga alati seletas ta või kui lubas, siis takka kiitis ja julgustas. Lisaks õpetas väga iseseisvaks ja olnud kogu aeg pee
taga. Olen selle eest väga tänulik. Siiski mõtlen, et tylisi oli, aga need olid mu enda põhjendatud jonnakused, kui miski ei meeldinud. Seda juhtus
sageli pubeka eas, kui ei suutnud leppida ema uue mehega. Tean, et tegin emale haiget. Vähe oli tylisi. Ta pooldas mind igati ja mõistis. Ei saa
kurta. Kallis inimene on ja selleks ta ka jääb-minu ema!
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Olen vist ainuke õnnelik hetkel, kes oma kallist ema saab kiita.
oi mul oli tüütu väikevend aga näe kasvas suuremax ja nüüd pole väga vigagi
...emme on supper siiani ja lemmik on ta ka minu pojale.Tahax oma
lapsele ka nii muljetavaldav olla
emaga on/olid suhted imehead...alati....aga isa...eh....koduvägivallast olete kuulnud?! 
Mina olen selline, nagu mu vaim on. Ka vigasekspeksmine ei oleks midagi muutnud. Aga kasvasin üsna sirgeks 
Ema suutis meid kasvatada nii, et lapsed ei teadnud vähematki vanematevahelistest vastuoludest - au talle selle eest! Ema mõtles alati eelkõige
lastele, söögilauaski oli tema viimane, kes endale midagi head ette tõstis (kui seda ikka jätkus talle
) - niisugune on ta siiani. Eriti hästi
õnnestus tal poiste kasvatamine - minuga oli rohkem probleeme. Teismelise-eas oli meil temaga paar korralikku riidu - ega ma ise kah just ingel ei
olnud
Minu meelest on loomulik, et ema kasvatab tütrest endale eluaegse sõbranna - nii palju hingamisruumi tuleb lapsele tingimata võimaldada.
Ainus, mida võin emale ette heita - nn. naiste asjust oleks ta võinud minuga rohkem rääkida - aga aeg ja tema enda kasvatus olid teistsugused...
nüüd saame õnneks rääkida ka tema tempudest noorpõlves ja tema tolleaegsetest poistest
Vanaema juures elades oli alati kõik hästi
Põhimõtteliselt on tema mulle mu elupagasi kaasa andnud. Suured tänud talle sinna kuskile...silmast silma
ma talle seda enam öelda ei saa.
Ema juures aga...mnjah... Füüsilist vägivalda minu puhul otseselt polnud...aga psüühiline küll...ja sellega annab õppida elama...tea kas mul praegugi
see eriti hästi on õnnestub... Mälestused on osa inimesest, aga kui nad on halvad mälestused...
Hetkel tunnen küll, et tahaks minema siit, aga tagasiteed ei ole ju
Ma tunnen ennast nagu vangis, kuna ma ei saa sõpradega koos kuskile minna-- OK
tõesti ma ei taha olla siin pommiaugus, tõmbaks teise Eesti otsa, aga ta võiks ka aru saada, et olen noor ja tahaks väheke nautida seda .Kohe hakkab
kool ja siis vaja nagunii korralikuks hakata. kodust ära ei saa minna, sest kuskil mujal ei ole ka olla- kool vaja veel lõpetada. Kui küsin kas võin
välja minna, siis harva juhtub kui võin.
Sõpradele ei saa ka mure kurta- hetkel on nad Võrus ja naudivad head seltskonda...
Ma lihtsalt ei suuda emale selgeks teha, et ma saan endaga ise hakkama! Ta ei pea koguaeg mul silma peal hoidma
Kui mina veel kodus oli, siis vahel ikka tuli vanematega erimeelsusi ja lahkhelisid ette. Ega ühelegi lapsevanemale ei meeldi, kui nende võsuke
liigapalju külapeal on. Kuid eks ma üritasin neist kah aru saada
Üldiselt on minu suhted vanematega alati rahumeelsed olnud. Ja minu arvates on mul vanematega ikka kohe päris vedanud.
Nu üks asi, mida ma kindlalt rohkem oleks tahtnud, oli tähelepanu. Nii oleks mõnikord tahtnud, et keegi huvi tunneks, kuidas mul täna koolis läks vms.
A ma olin/olen selline vaikne inimene, et tavaliselt ei saa nad aru, kui midagi valesti on ja ega ma rääkima ka ei lähe. Kahjuks purskavad siis
igasugused pinged hoopis vale koha peal välja ja nüüd ma olengi oma perekonna pirtspreili.
See isik, kellel on pidevalt halb tuju ja kes kunagi
millegagi rahul ei ole. Njah...igakord lihtsalt pole võimalust ennast õhtul tühjaks nutta, ei meeldi mulle see, kui teised mu pisaraid näevad...
Nii et kui mõni inimene kirjeldab olukorda oma kodus sõnaga põrgu, siis mina võiks omadussõnana kasutada vast jäist.
Võtsin siin teemas sõna ajal, mil minu elu oli kui põrgu. Mul polnud sellist asja nagu kodu. Oli ruum, kuhu minna. Ei olnud see ruum turvaline ja ma
ei teadnud suurema osa ajast, kas ma sinna ruumi sisse saan, et pikast ja väsitavast tööpäevast pikali visata ja unustada.
Unustada ka seda, mis oli minu ümber seal ruumis.
Sõin rahusteid, olin antidepressantide peal. Nutsin, värisesin, kui keegi minu suunas tuli, mind kõnetas. Tahtsin ainult karjuda. Kätega kõrvad kinni
katta ja silmad sulgeda ja lihtsalt röökida: "unustage mind ära! Mind ei ole siin! Mind ei ole elus teie jaoks!"
Üle kõige tahtsin, et mind jäetaks rahule ja hoitaks eemale.
Läksin sealt ühel varahommikul nagu põgenik. Mõned asjad olid varem kokku pakitud. Sellised asjad, mille kokkupakkimine ei jääks silma. Ei näitaks,
mis mul plaanis oli. Kui kõik tööle läksid, panin asjad kokku, kutsusin kolimisauto ja värisesin kartuses, et äkki midagi juhtub ja keegi tuleb koju.
Ja nüüd. Ma tean, et ei suudaks sinna tagasi minna. Kuid see parandas väga palju minu ja mu ema suhet. Me suudame taas rääkida üksteisega ilma
solvanguta, karjumiseta ja kakluseta. Ma ei hakka värisema, kui ta minuga ühes ruumis on. Ta räägib minuga, kui täiskasvanuga. Ja ma tunnen, et ta
armastab mind. Et ta hoolib, mis minust saada võiks.
Ma pean veel harjuma selle mõttega ja harjutama end taas usaldama. Raske on aga ma olen juba edusamme teinud 
kayleigh on olnud väga tubli, sest usun et see lihtne ei olnud. On väga hea kuulda et kellelgi hästi läheb! ja et kellelgi nii tugev iseloom
on. Tubli nohh!!! 
Minu kodu küll põrgu pole...no vahest tülisid ikka on aga kellel neid ei oleks?Olen täitsa rahul sellega,mis mul on....ema on mul ikka super küll

Eks neid turtsumisi ja ukse paugutamisi on ikka olnud.
Aga me vanema õega saime hea kooli kui kaheksi ( mina 16 ja tema 18) pidime ise hakkama saama. Ema andis ainult nädala raha ja vaadaku me ise kuidas
toime tuleme. Kui kui 2 aasta möödudes vanemad uuesti koju kolisid - kolisime meie õega sealt välja - ei suutnud enam kooselada. Nüüd 6 aastat hiljem
võin öelda, et see aeg oli minu täiskasvanuks saamise aeg ( tegelikult hakkas see kül 15 a Tln kooli tulemisega, ja I aastal elasin Tln onu juures).
Minu ja ema suhted praegu aasta 2004 on viimase peal, me oleme rohkem sõbrannad, isegi mees ütleb: "kle lähme su ema juurde veini jooma". 
Eks minulgi on nii mõndagi minevikusopis, mida meenutada, mäletada...
Praeguseks on aga suhted, just emaga lihtsalt suurepärased.
Parim sõber - hingekaaslane, hoolija, arvestaja, mõtiskleja...
mina olen oma vanematega elu aeg hästi läbi saanud...ema elab mul juba tükimat aega soomes. väiksema õega võibolla rohkem probleeme
hahaha emmega käime soppamas ja vahest lollitame niisama..kuid vahest peame jubedad sõjad maha..oleme umbes nagu õed
teismeliseaeg kodus oli ikka kohutav, lisaks sellele, et ma ise pöörane pubekas olin lisandusid veel vanematevahelised jamad, mida polnud üldse mitte
vähe
ja otseloomulikult kisti meid vennasega ka nende vahele....see oli jube aeg
pärast kodust ärakolimist on suhted läinud ainult paremuse poole, nii vanemate vahel, kui ka minul nendega. olen kasvanud iseseisvaks ja nende
kasvatusega kohutavalt rahul
kuigi eks meil kõigil on vead ja isa suudab vahest olla tõeline mölakas armastan ma neid siiski piiritult ja
tingimusteta. olen õnnelik et mul on kodu, kuhu ma olen alati teretulnud ja ikka jätkuvalt tunnen end olulise pereliikmena 
emaga olen kogu aeg suht hästi läbi saada, kui välja arvata need juhud, kus ma ema usaldust kipun petma, siis saan kerge kasvatusliku monoloogi
osliseks, kuid see pole probleem
:bounching:
samas mul on haruldane anne kasuisaga iga asja pärast tülli minna, kuid kuna ta viha on kerge kaduma, siis pole hulle midagi, ise tahaks tihedamini
kodus olla, kui saaksin
Mul on hea meel, et ma viimased 9 aastat ei ole enam emaga koos elanud (küülik-papat nägin esimest korda eelmise aasta jõulude ajal). Kui hoiame distantsi, siis saame üsna hästi läbi. Sõbrannat aga ei saa temast iial.
Ma olin see kes korda majja lõi. Kui keegi kakles siis ma läksin ikka vahele. Korra emaga väga kurjalt pahandanud, kui ta mu 9-da klassi õele
ihunuhtlust vajalikuks pidas. Käisin fakti välja, et siis saab tema minu käest. Ei saanud keegi nahutada. Mul sääne ülitemperamentne ema. tegelikult
ihunuhtlust vist polegi meil käiku lastud vanemate poolt aga ei tea, mis tal äkki pähe tuli.
Ükskord oleks lendav kohvikann mind tabanud peaaegu.
Üldiselt elus terve senini. Ise olen ka ühe tassi vihaga puruks visanud. Aitas küll. Valisin säänse vana ja väsinud, üks kahe praoga on praegugi
nõudekapis varuks, et kui vaja annan kellelegi või tarvitan ise. Nagu vana hiidlane, et "Äkki läheb tarvis" ja pistis surnud roti tasku
Tegelt ei läind.
Ega vanemaid ei saa muuta, ma 15 aastat üritasin, ja kui kodus põrgu lahti siis tuleb katsuda nendega leppida ja neile mõista anda, et see asi ei sobi
sulle, või leida mõni teine koht, kus elada.
Muuta saab igaüks end ise.
Põrgust oli asi väga kaugel. ja vabadust oli mul omajagu. Nii et .. takkajärgi võin öelda, et kodu oli igati OK. Ka kui ma emaga igas asjas ühte meelt ei olnud. Tõsist tülitsemist ka nagu ei mäleta. Kui ta vaid oma vimmast isa vastu üle suutnuks olla ja seda vähemalt nüüdki mil 28 aastat on lahutusest möödas...
Kodu on justkui paradiis, kus kõik sujub
)))
enamjaolt on kõik vägagi ok. Mul on tore pere-vahvad vanemad, lahedad vennad, vanaemaga vahel on ütlemist, aga see on peamiselt minu enda suure suu pärast. Ma ei suuda eriti jätta asju enda sisse, kui miskit on ikka väga valesti, siis erinevalt enamikest teistest ma ütlen ikkagi välja, et ei oleks valestimõistmist.
Pupsikuna sõdisin emaga pidevalt, vandusin, et kui kodust ükskord minema saan, siis enam tagasi ei tule- nüüd käime peaaegu igal nädalavahetusel kodus
ja emast on üks parimaid sõpru saanud
.
hooti on nagu põrgu. Aga enamasti ikka kodu nagu kodu ikka.... (kuigi seegi suhteline)
kodu on see kõige armzam koht onju? on ikka vä?
mul pole kodu ja vanemaid- minujaox.
iga pääv kui koju tulen vaatavad mulle vastu mõtetud näod- neil on poohui kõigest, suitsetavad ja ei tahax seda öelda aga viimasel ajal joovad ka
päris tihti. on kodus ja magavad we käivad närvidele.
mul jookseb juhe päris tihti kokku, a no saab ikka hakkama.
nii ja naa
põhjusi on palju
kodu on koht kus tuleb käia nii, et olex alati soov tagasi minna, kuid kui ma ka korra sajandis seal käixin, siis ei taha sinna ikka tagasi minna, ei
ole just kõige parem vaadata, kuidas ema iga päev joob, tal nägu niivõrd ära joodud, 10 aasta jooxul on nägu väga ära muutunud ja jooma akkas ta siis,
kui mu kasuisaga kokku akkas elama, nüüd elab exkasuisa ka temast lahus, kuid ikka ta joob, olen sõimand teda, kuid miski ei aita, kõige ullem on see,
et ta ei tunnista ka, et ta alkoholist sõltuvuses on, iga päev ikka oma 2L bockiga ja muudkui joob, tahax oma korterit, aga ei tea, kus üürida
TÄNAME
Ei ole põrgu...vahest küll tormine 
Kodu ja perega on mul väga vedanud, mul tõesti imeliselt head vanemad ja tüütu, kuid tore õde
Isa meiega enam koos ei ela, kuid käib mind ja õde vaatamas ja tõesti ma tean ja tunnen et ta armastab meid ning meie teda.
Ema on mul tõesliselt hea ja hooliv, eks neid tülisid tuleb ju ka ette, aga need vaibuvad peagi
Vägivalda pole meie kodus kunagi olnud, kätt minu vastu pole tõstetud, kuigi vahel olin ikka tõeline paharet 
mul ema üli tundlik, nutab kogu aeg, peab kogu aeg mõtlema mida talle võib öelda ja mida mitte..
teisme eas oli ikka päris õudne.. osalt see pärast ma 16 aastaselt minema kolisingi.. nagu mu mees juba ütles:
She is good person but ...We love her - from the distance :-)
Minu kodu on mu pesa ja minu kindlus
Kurb muidugi, kui keegi oma kodu põrguks nimetab. Tavaliselt on need teismelised, aga kindlasti on ka igal täiskasvanul mõni halb mälestus. Minul on.
Seni kuni inimesel säilib soov koju minna eo kõik ok.Pahatihti on sinnaminekuks mitte soov vaid sa lihtsalt pead sinna minema-see on juba põrgu.
Olen teismelisena elanud põrgus aga eks oli rohkem süüdi see habras iga, kuid tallad tegin sealt siiski üsna ruttu.
minu lapsepõlv oli põrgu.
ooo, minu tõehetk. tundsin pikki, väga pikki aastaid inimest, kes oli võimeline tegema ükskõik mida, et mitte minna oma koju. lõpuni ei saanudki aru,
miks uhke häärber inimesele nii vastumeelne oli ( ja see antud inimese hukutas).
seega võin järeldada, et kodu on see koht, kus on absoluutselt ilma igasuguste tingimusteta hea olla (lisan: edukas, andekas, rahakas, töökas,
armastav, seksikas....)
häbenen nüüd oma avameelsust.
Tuleb starmaniga liituda-siis on miljon põhjust et kodus olla.
free:kas seepärast,et siis see,keda sa seksima pead(kohustuslikus korras!) vaatab telekat
Off
Vastavalt arsti ettekirjutusele on igasugune seks hetkel välistatud.
...mina arvasin,et sul ainult käsi nööriga kaelas
!
Oh oleks see ainult nii....
õnneseened kui teil ültse on õnnestunud oma ema tunda
kõik me oleme vigadega
ka vanemad nii ütles ikka minu memm kui lapsena küsisin kus on minu ema ... meile ei andnud saatus võimalust kohtuda mina sündisin tema suri ajad olid
sellised . tänan siiani kõiki taevaseis jõude imelise vanaema eest.ma palun mõelge ikka ka enne kui vanemaid süüdistate süü pole kunagi ühepoolne on
ainult teineteise mitte mõistmine
Off..nüüd ma taipan miks Gutta Sind ravida soovib
Minu kodus oli head ja oli ka põrgut. See põrgu on õpetanud tugev olema...
Tsitaat:
Algne postitaja: mariia
Off..nüüd ma taipan miks Gutta Sind ravida soovib![]()
off kohe tunnetab inimesi, kes ta voodi ümber palatis võiks asjatada
Sa saad terveks!
Kodus, kui põrgus, pole elada vist õnnestunud, seevastu on igast muid katlaid nähtud küllaga 
Kui juba elupaika võrreldakse põrguga siis peab ikka olema väga tugev fantaasia ,et seda koduks nimetada.
Nu ei tea..olen ennegi kuulnud, kuidas kellegi lapsepõlvekodu olla olnud hullem kui põrgu ( ei räägi apteekri lapselapsest offist
)! Kindlasti on
see seda olnud ka, nt. joodikutest julmuritest lapsevanemate süül. Kindlasti on seda põrgut tänapäeval, kus uue põlvkonna emmed enam üldse romantilist
kirjandust ei loe (kui Maaja kõrvale jätta
) rohkemgi..
Aga kodune põrgu on alati olemas olnud! Kui see polnud Sinu kodus, Free, ega minu omas, siis see ei tähenda veel seda, et kogu Eestis pole maapealset
põrgut! 
Kodu ongi põrgu, kui seal põrgukutsikad elavad
Tegelikult ma tahtsin öelda, et kõik on kinni meie enda mõtlemises.Üks tahab kõiges halba näha ja talle tundub ka palee põrguauguna. Teine kasvab
onnis, saab peksa ja on näljas ja ometi meenutab oma lapsepõlve heldimusega. See on meie sees, mitte meie ümber
Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Nu ei tea..olen ennegi kuulnud, kuidas kellegi lapsepõlvekodu olla olnud hullem kui põrgu
Reeglina patsientidele oma elulugu ei vesta, aga tore, kui sinu fantaasiapildis kujuteldav raviarsti lapsepõlv sulle lootust annab, et saad sinagi
palatist välja
Põrgu? Loodetavasti on enamik siiski siin minu patsiendist natsa arukamad? Loeme ju aegajalt uudistest, kuidas värdjatest lapsevanemad on imikuid
peksnud lämmatanud, pisut vanematest, kel vedas, rääkimatagi? Minu maakonnas lasi üks noormees ennast klassis demonstratiivselt õhku (mööngem, et ta
oli offitasemel
), kuna kodune olukord (Litsist ema, vahetuvad partnerid ja nälgiv poeg pluss peks...)oli kõikemuud kui roosiline..Loomulikult
märkasid tema elukest ka koolikaaslased, et ega sealtki muud kui alandusi lisandunud....
Et kodu kui põrgu on ikka reaalsus
Etterutates, siis minu kodu oli pigem paradiis, ning selle nahka ma läksingi 
Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Etterutates, siis minu kodu oli pigem paradiis, ning selle nahka ma läksingi![]()
Pubekana arvasin, et kodu on põrgu kuna pidevalt keelati, noomiti ning soovidki jäid õhku ripakile.
Praegu olen ma õnnelik, et ema karm oli, oleks mu ema olnud samasugune kui vanaema kes mu ära hellitas - oeh siis oleksin praegu iseloomult kui
printsess herneteral.
Seega ma olen õnnelik, et mul oli karm ema kes oma jonni ei jätnud. 