
Kas Sul on "poolikuid"? Oled nende olemasolust teadlik? Suhtled nendega tihedalt või ei taha neid tunda?
Kes kelle üles otsis - nemad sinu või vastupidi?
Kuidas suhtusid lähedased, sõbrad, kui said teada su "uutest" sugulastest?
on
poolvend
pole elu sees n2inud
ei taha ka n2ha
suht savi temast, las elab oma elu
mul on..aga ei tea kus
ei ole
mmmmmmmm.........
...ei ole siukseid, a' kas poolonud ja -tädid ka arvesse läevad?
endal ei ole aga naisel on üks poolvend ema poolt ja ühed kaksikutest poolvennad isa poolt - kõigiga saab väga hästi läbi
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
/---/a' kas poolonud ja -tädid ka arvesse läevad?
poolvendasi ja -õdesi pole omateada
aga nö pooltädi on küll
!
isa poolt üks õde ühe naisega, 2 venda ja 2 õde teise naisega, ema poolt 1 õde teise mehega. minuga sama veri ei voola neis kelleski. poolikuteks neid
eriti nimetada ei taha. vanaema ütleb selle peale, et kellele siis see teine pool kuulub?
üles pole keegi kedagi otsind- nii muuseas käis see. kõige vanemat õde olen aint pildi peal näinud; teistega on läbisaamine.. olemas.. mingit
veresidet või vendlust nendega küll tunnetand pole.
tuttavad. tavaliselt ollakse üllatund, et naa pailu neid. ega sellest vanimast sain isegi teada alles 18aastaselt.
Mul on lapsed poolvennad.
mul on poolõde kellega puutusin kokku küll noorena tihedamalt paraku negatiivselt.....seega eriti ei armasta temaga suhelda.....
...tean veel, et on minust vanem poolvend ja mingi poolõde soomes ka kuuldavasti..aga nendega pole ealeski suhelnud ja ei kavatse kaaaaaaa...
enda õed-ja vennad vääga armzad...seega poolikuid vaja pole
Minu issi oli (on) küülik
Üks poolvend on kusagil Venemaa avarustes, üks pesitseb Tartus ja mõned poolõed asuvad Tallinnas.
Oma Tartu poolvennast olin teadlik nii mõnedki aastad, kuni paari aasta eest võtsin kätte, otsisin internetist ta telefoni ja helistasin. Mu mees
suhtus äärmiselt skeptiliselt võimalusse, et sellest midagi head võiks välja tulla. Nii vajalikul hetkel toetuse puudumine pani mind üsna mitmel
korral patja märjaks vesistama. Nüüd on nad suured sõbrad
Mulle isiklikult on poolvennaraas täiesti pärisvenna eest ainukese vahega, et me pole mänguasjade pärast kakelnud
Samas poolõdesid kardan tulevikus üles otsida (hetkel peaksid nad alles põhikoolis käima), sest alati ei pruugi ju see kohtumine nii meeldivaks
kujuneda...
Eip, vaid üks mitte poolik vend on
aga tädi ja onu on poolikud ema poolt siis 
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Oma Tartu poolvennast olin teadlik nii mõnedki aastad, kuni paari aasta eest võtsin kätte, otsisin internetist ta telefoni ja helistasin.
ei ole poolvendi ega poolõdesid...aga ise olen poolvanaema...
Mul on poolvend. Aga ma ei tea temast eriti midagi ja tema arvatavasti teab minust veel vähem ..
Aga tahaks tuttavaks temaga saada küll 
Vat mina ei tea kas neid on. Mingit kuulujuttu kord kuulnud olen. Aga oli see kuulujutt või tõsilugu. Ma pole uurinud ka. Seega keegi kedagi ei otsi.
Aga kui oleks, miks ei võiks nö näost näkku näha. Kuigi ma väga kahtlen kas ikka ongi keda näha võiks ja oleks kui tahtmist jaguks.
mul kaks poolõde
ühega oleme lapsest peale kooselanud, nüüd muidugi eraldi ( igaüks oma mehega). ega ma teda poolikuks ei kutsu, ta ikka täisõde on
teist oleni ikka näinud aga ei suhtle ja puudust ka ei tunne.
Mul on poolõdesid ja vendasid päris palju...kõiki kokku lugeda ei teagi...sest täpne arv teadamata.
Need keda tean...ikka suhtleme...oleme nagu õed ja vennad ikka
Lapsest saati suhelnud nendega. Ega meie pea vastutama meie isa tehtud tegude
eest.
Tahame ja suhtleme
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
aga ise olen poolvanaema...
kuda saab olla poolvanaema?
endal mul vaid lihane vend aga poeg on õnnistatud mõne "pooliku"-ga küll
Ei tea vähemalt, et oleks kusagil mõni "poolik", kõik peaksid olema täitsa omad, kellega saan järjest paremini läbi.
vanem vend on "poolik", aga terve lapsepõlve elasime nii koos, et ei teadnud, et meil erinevad isad on - hiljem kui täiskasvanult selle
teada sain - siis suhtusin asjasse mõistvalt ja armastan oma "väikest" vennat (vend muidu on suur nagu karu) nagu ikka õde venda
armastab.
Hiljem olen mõelnud, et tõenäoliselt kui ma varem oleks sellest teada saanud, oleksin oma venda hoopis teistmoodi suhtunud - öeldakse ju vahel, et
lapsed võivad üksteise vastu tohutult julmad olla - ja vahel ütleb laps midagi, mida ta võib-olla ei mõtlegi, kuid mis teisele jääb terveks eluks
meelde
aga oma poolikut venda ma armastan 
Oman ka poolvenda, kuigi kahjuks tema tegemistest praeguse seisuga ei tea midagi. Tean vaid , et elab Saaremaal . Tegelikult on mul sellest kahju, aga
nii palju ettevõtmist ka pole siiani olnud, et ta üles otsida. Ja kas tema seda üldse tahakski:
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
aga ise olen poolvanaema...
nüüd jooksis mul see vähenegi mõistus kokkukuda saab olla poolvanaema?
Mul neid ikka leidub. Kui mul kedagi siin poolikut on, siis vennad, sest õdesid mul pole. Tean kindlalt seda, et kolm venda on poolikud. Seda siis
tänu ema tegudele. Ja üks vend on siis nö. oma. Mine võta siis kinni, kes on poolik...
Tegelikult pole minu jaoks mingit vahet, kuna mulle on
nad nagu vennad ikka. Ja ega ma neid seepärast veel vähem ei armasta.
minul on kaks poolvend,yks kuus aastat vanem teine käib põhikoolis. mingil ajal hakkas vanaema mulle nendest rääkima aga alati halvasti ,sest ei
sallinud mu ema, ja nõnda rääkimiseks see jäigi .lõpetasin keskkooli ja mingi paari kuu pärast helistati mulle, et ma see ja see ja kas ma olen
huvitatud kokku saamisest, ja mida tegin mina selle kõne ajal istusin toolist mööda, sest helistas minu vanem poolvend,ma olin nii umbes 5 minutit
vait ,sest ei saanud sõnagi suust.paaripäeva pärast ta sõitis mulle saaremaale kylla ,ma olin nii närvis et ei osanud suurt midagi öelda, aga ta oli
nii armas et lõpuks sain ka keelepaelad valla.päeva nali oli sel päeval aga see et mu abikaasa oli tol ajal väga armukade,alguse asi, et ta arvas et
ma armun oma poolvenda , nyyd aga naerab ka ise oma rumaluse peale
,ja nyyd olen mina pooltädi ja minu poolvennad minu laste poolonud
Mul pole ei poolvendi- ega õdesid. Ka suguvõsas ei ole täheldanud selliseid isikuid.
Olemas säärased tegelased mõlemad.
minul on poolonu ja -tädi, aga pole õrna aimugi kes ja kus nad on...ausalt öeldes ei tunne huvi ka 
Minu teada ei ole! Aga kes teab, kust mõni võib välja ilmuda! Ee..poolvanaema vist oli
mul on poolõde käime suht tihti läbi ja ei ole seda et ta on mulle nyyd pool ikka võtame üksteist kui päris 
Kes teab kui palju neid isa poolt mööda maailma laiali on, tean et kindlalt on vähemalt 2 poolõde isa poolt, keda ma pole kunagi näinud, isegi pildilt
mitte, nad on mõlemad minust mõned aastad nooremad.
Peale selle on mul 1 poolõde, kes on 2a vanem ja 1 poolvend kes on u 4 a noorem ja neid nimetan ma oma õeks ja vennaks, sest me oleme koos üles
kasvanud...
poolõde... Elame koos... Sama ema, erinev isa...
Päris isast ei tea ma mitte midagi... Nagu kohe mitte midagi... Alustades nimest rääkimata praegusest perekonnaseisust...
Arvata võib, et mul veel mõni õde või vend... Aga siiani nendeta hakkama saanud ja ehk saan edaspidi ka...
Tegelikult mul selline kahtlane tunne, et isegi kui mu isa teab, et mu emal mina olemas olen, ei tea ta, et ma tema tütar olen või siis ei teagi ta,
et ma üldse olemas olen...
Aga no see mu ema ja tema vaheline asi... Mina ei viitsi surkida, olen oma eluga rahul...
Ei pea vist mainimagi, et praktiliselt keegi ei saa aru, miks ma tema nimegi pole välja uurinud... 
Mul on "poolik" õde.. polnud teda kaua näinud.. siis.. nägin! käisin miskisel.. hmm.. mm.. kunstinäituse avamisel ja ta oli seal miskine nina.. ja nägin.. ei tundnud mind äragi.. kahtlane oli.. aga jah.. tema olemas olust tean ma terve elu.. ja rohkem mul neid "poolikuid" ei ole.. minu teadam itte vähemalt.. ja kui on.. siis ilmselt ei saa kunagi teada neist.. aga kui saangi teada siis ma otsin kindlasti ülesse.. "lähisugulased" ju siiski.. vmt..
Ei tea, et oleks, a mine võta kinni...järsku ilmub kusagilt välja keegi.
jah,mul on poolõde,kuid mina võtan teda kui lihast õde...armastan ja hoolin tast nagu teistestki...vahet pole kas on päris või mitte,siiski voolab
temasgi sama veri,njah isa on teine,kuid sel pole tähtsust..käime läbi ning saame hästi läbi
see mida sõbrad ja tuttavad sellest arvasid ei läind mulle suht kordagi...üldiselt hästi,teada saades olid üllatunud lihtsalt
Ametlikult on mul poolvend, kellega tasapisi koos ikka kasvame. Aga mitteametlikult käivad jutud, et mu lihased õed on ka tegelikult poolikud- võta sa
siis kinni.
Mina tean ainult et nad kõik on omad!
Mul ei ole poolvendi- 6desid.
Lihane 6de ja vend on.

isa kaudu vanem poolõde, keda vaid piltidelt näinud.... otsis mu isa ise üles ja seda alles mõni aeg tagasi (aastake-kaks tagasi).... tahaks temaga kohtuda küll, ent praegu pole veel seda "õiget" aega leidnud
Mul peaks kuskil maailma-avarustes 2 poolõde ja 1 poolvend ringi liikuma.(meil ühine ema)
Ei tea neist miskit(ainult eesnimesid).
See-eest mu kasutütrel on neid poolikuid hulgi
2 poolõde ja 3 poolvenda
(kah ühine ema)
Tean neid kõiki...
ei ole, vist. Kunagi ei sa ju kindel olla.
Mina sain teada oma poolikust vennast mingi paar aastat tagasi. Olin jahmunud. Kusjuures ma ei ole teda siiamaani näinud, kuid kavatsen ta üles otsida
kunagi 
Olen elanud terve oma elu koos kasuvenna ja kasuõe ja kasuisa, saan kõigiga läbi suurepäraselt.!!
minul on olemas nii poolõde kui vend ja mina otsisin nad ise üles.nad on isa poolt.ja isa tegelikult ei peaks seda teadma,et ma oma õega kokku olen mitu korda saanud, aga ta kuulas minu telefoni kõnet pealt ja nüüd sis teab aga mulle ta seda ei ütle.ema polnud just eriti vaimustuses ja vanaemal oli vaja kõik kohe edasi laterdada(kuigi mitte halva pärast).
On poolõde.Mina teadsin temast ammu aga tema sai kuskil 4-5 aastat tagasi teada ja siis hakkas mul külas käima ja kutsus ka enda juurde aga ma põhimõtteliselt ei läinud,sest pole isu näha naist kes mu perekonna lõhkus....viimati nägin poolõde juunis,aeg-ajalt näeme aga põhimõtteliselt suhtleme nagu võõrad.
minul neid jagub ja nii, et vähe pole ja oleks siis isa kaudu (ehk tal on ka aga tema eluga pole ma ültse kursis)
ema on väga "tubli" mul peaks neli nooremat õde/venda olema, kellega ma ei suhtle. aga ma tõesti ei tea, kus nad on ja mida nad teevad ja
ausalt, mind ei huvita nad mitte sugugi
ärge mind nüüd halvaks inimeseks pidage ainult 
Mul on poolvend,elasime temasündimisest saadik koos, kuni suureks saime ja iga üks oma elu elama hakkasime. Praegu saame hästi läbi.
njah mul on pool-õde, minust 12 aastat noorem. alguses vihkasin teda kogu südamest kuid nüüd enam mitte. olukorraga tuleb leppida
mul siis ametlikult 1 poolõde, 1 poolvend, mitteametlikult 1 väike poolvennake, keda pole kunagi näinud ja siis veel üks poolõde, kes vist tehniliselt
pole päris mu õde, aga minu isa on talle isaks.
ja siis veel 1 pärisvennas kah
peale selle väiksepoolvenna saan kõigiga läbi vbla vanema vennaga kõige paremini, temaga me suht sarnased....vanema õega lihtsalt ei suhtle eriti
tihti, me lihtsalt nii erinevad, mudu läbisaamine OK.
teada sain neist väga varakult, kuskil 6-7 aastaselt ja ausalt öeldes rahul 
Ei tea et oleks 
Mul on *poolikuid* piisavalt 3 poolõde ja 1 poolvend. Oleme üksteisest teadlikud ja kui ma Eestis käimas olen saame alati kokku ja teeme midagi
toredat.
13aastaselt palusin isa, et ta mind mu poolõdede ja -vennaga tutvustks. Olen niiiiiiii õnnelik, et mul sellised 'poolikud' on. 
Oli 13 aastat vanem. Kahjuks ei õnnestunud siinilmas kohtuda. Tema lahkus aasta enne minu tulekut.
Kogu lapsepõlve unistasin vanemast vennast ja võtsin ühe ema sõbra nö asendusvennaks.
Onupojad olid ka vendade eest.
Umbes 10 aastaselt sain teda,et mu isa polegi mu isa,ainult õe ja venna oma.Minu pärisisa elab aga kuskil Tõrvas ja on kolme tütre isa.Keeruline värk aga see tähendab,et mul on kodus "poolikud" ja mujal ka veel.
päris õdesid-vendi on mul 3 aga poolikuid on ka 3. läbi saan nendega väga hästi ja tean neid sünnist saati
On poolõde, kuid minust nii-nii palju vanem (isa esimesest abielust tütar), et tema lapsedki peaksid olema juba suured ja osaliselt oma elude peal..
Kas suhtleme ? Korra olen neil külas käinud, nemad meil ka (siis poolõde oma perega), kuid tema endaga me väga sinasõbraks ei saanud, pigem sain hästi
läbi poolõe lastega - vanuseliselt sobisime rohkem... Peale isa surma aga pole enam ühenduses olnud (jaanuaris saab 7 aastat).
Lastel on poolvend, mehe esimesest abielust poeg. Suhtleme ja kui ta meil külas on, saavad ka lapsed omavahel suht hästi läbi - elu on selline...
Mul on õde ja vend, kes mõlemad on siis nö. poolikud ..
Mul kõik kolm venda on tegelikult poolikud - 2 isa poolt ja 1 ema poolt. Neil oli selline lahe pereelu, et sinu, minu ja meie... Isapoolsetega koos
ksavanud/kodu jaganud/ ei ole aga minu jaoks on nad ikkagi vennad - täitsa täisvendade mõõdu annavad välja küll 
teadaolevalt ei ole.
ja kui olekski, ei tahaks teada ega tunda.
milleks?
Mul on üks poolvend. Näeme mingi kord aastas või harvem. Viimati saime kokku vanaisa matustel. See mingi poolteist aastat tagasi. Ei rääkinud sõnakeski temaga. Imelik on suhelda inimesega keda põhimõtteliselt nagu ei tunnegi.
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
aga ise olen poolvanaema...
nüüd jooksis mul see vähenegi mõistus kokkukuda saab olla poolvanaema?
päris kõvasti siin verd segatud.
mul on isa poolt vanem õde, kellega me pole kunagi kohtunud - oleks ehk tahtnud küll, aga isa vältis seda teemat.
Nüüd on juba imelik.
Mul endal on kaks last eri isadelt. M ei tea et neil kummalgi isal kuskil veel lapsi oleks
mul on poolõde ja poolvend aga nad sama kallid minu jaoks kui minu päris õdegi.
Poolvend, elasime mõnda aega koos, suhtleme pidevalt. Meeldiv inimene, palju meeldivam kui mina, seega sai ainsad kõlbelised geenid omale..
Nn. kasuõdesid-vendi vist on ka, neli- väitis keegi, aga nendest ei tea küll midagi ja minupärast võiks nad end õhku ka lasta, suvakad, röövivad
ainult minu raha


mul on küll poolõde, päris hea hulk aastaid vanem kui mina. olen tema olemasolust kogu aeg teadlik olnud, kooski oleme elanud. läbisaamine on aga
ideaalne
Õnneks ei ole! meil on üks ühine perekond ei mingeid poolikuid...
Ei ole teavet, et oleks.
minu teada pole aga kui oleks, siis ma ilmselt siiski tahaks teda teada-tunda.
Poolvend ja -õde on mõlemad.
Vennaga ühe katuse all elanud, aga õe koht ei tea küll suurt midagi. Näinud ei ole teda ka.
Kes neid vanu asju enam mäletab, aga mul vist oleks küll üks poolvend või -õde. Aga noor tütarlaps otsustas teise naise mehele lapse sünnitamise
asemel enesetapu kasuks. Kogu lapsepõlve teadsin ma, et ta jäi vingu (minu ema versioon). Tuli välja, et võttis hoopis suure koguse unerohtu ja
hommikul enam ei ärganud. Tõde kuulsin alles täiskasvanuna ühe töökaaslase käest, kes osutus kadunukese õe parimaks sõbrannaks. Loomulikult ei
hakanud ma ütlema, et minu isa oleks olnud selle lapse isa.
Niisugune kurb ja keeruline lugu
Poolvend
Mul on poolvend ja -õde. Vennaga olen alati tihedalt suhelnud, ta on minust 13 aastat vanem, meil on erinevad isad. Saame hästi läbi. Tore vend on,
olen õnnelik ta üle
Poolõest ei tea ma kahjuks midagi juba üle kümne aasta. Õde on minust 9 aastat vanem. Meil oli ühine isa. Kahjuks õde ei käinud isa matustel ega
midagi, kas seda üldsegi teab, ei ole ma kindel....
õde venda keda küll poolikuks ei pea kuigi erinevad isad, aga eks see tuleneb sellest et koos kasvanud.
selle vanamehe nässi lapsi kes tegelik isa on pole näinud ega huvita ka palju kes ja kus.
kui elu kokku viib eks siis näe
Minu lapsed on "Pool" õde ja-vend. On ka radikaalselt erinevad. Läbi saamine on vähemalt praegu 0%i.
Mine tea, võibolla on, aga mitte legaalselt.
endal justkui poleks poolõde-venda, aga
omad lapsed on kül poolikud ja ühel üks poolvend, teisel 2 poolvenda-õde . Esimese poolikuga suhtleme tihedalt.
Tänapäeval on see vist täiesti tavaline, vaatan, et enamik foorumi seltskonda on antud teemas postitanud.
Aga kuidas lapsed sellesse suhtuvad.
Lapsed? Kohtasin ühes noortefoorumis arvamust, et vanem generatsioon on hukka läinud, sest Delfis arutatakse aina armukesi ja abielulahutusi. Päris
naerma ajas, sest hallidest aegadest saadik on levinud arvamus, et noorus on hukas.
Minul on kaks poolvenda. Teada sain sellest teismeeas. Huvi ei tekkinud. Mõned aastad tagasi viis pime juhus mu poja ühega neist kokku ja - kujutage
ette!! - mu poeg vedas ta minu juurde. Ajasime tunnikese viisakat juttu, õigemini mees rääkis ja läksime lahku. Huvi ikkagi ei tekkinud. Poeg -
narrike! - sai mu käest peapesu, sest ta tegi seda mulle ette teatamata.
pidavat olema kari poolvendi-õdesid, kuid mina sain teada sellest mingi 5a tagasi ja kuna pole elusees (oma teadliku mäletamise järgi)oma päris isa näinud ega temaga suhelnud, siis ei ole nendega kokku puutunud ja ei ole plaanis ka puutuda omil põhjustel. ei hakka vast oma pereajalugu siin laiali lappima.
Minul on üks poolvend, isa esimesest abielust. Vanem on ta minust ligi 14 aastat ja omal ajal nagu ta ise ütelda armastab, pidi ta mind üsna palju
kantseldama. Saame tema perega väga hästi läbi ja kohtume nii palju kui võimalik.
Mäletan kuidas mulle selgitati, et tegu on poolvennaga! Minu esimene küsimus oli siis, et kust ta pooleks on tehtud? Lapsesuu
Mul on poolõde.Kunagi,kui väike olin,.siis otsis ta meid ise üles.Tema oli siis juba täiskasvanud. Isa suhtus sellesse üles otsimisse mitte just väga hästi ja ega emagi vist eriti vaimustust ei väljendanud. Kaks vanemat õde jäid temaga suhtlema ja läbi käima,aga aastatega jäi see suhtlemine ära. Iseloomud liiga erinevad.