
koolipäev lõpeb, olen rampväsinud.. aga ma ei taha koju minna.. tean et seal ootab mind ees mõistmatu ema, vahel närviline isa... mu enda närvid on
viimseni pingul.. koolis on kiire, orkester nõuab aega jne jne jne... ja kas pean kodus tegema head nägu?
kodu on paik ju kus mõistmine ja hool...
kas ma eksin?
Tuttav lugu.
Oeh, mul pole vanemaid kodus siis, kui ma koolist tulen, aga närvid on ikkagi piisavalt läbi. Ma soovitan Sul käia pärast kooli nt sõpradega väljas
(aga mitte, et kodutööd (õppimine jne) hooletusse jätaksid), siis võiksid ju kuskil trennis käia veel, kui aega ja tahtmist on. saad pinged välja
elada. Aga nagu aru sain, siis sul niigi palju tegemist ja tahad koju lihtsalt puhkama minna...Mine lihtsalt otsekohe oma tuppa, kui koju jõuad. Ja
kasvõi lukusta uks ja kuula muusikat
See aitab 
Mul sama .MA lihtsalt hoian oma vanematest siis eemale ja lasen täitsa lõdvaks . Aga kui on probleemid siis peaks rääkima see võib aidata enese tunne
läheb ka paremaks
mõnikord on tunne jah, et uks lukku ja magama.. aga siis tunnen, et teen ülekohut vanematele - nemad ei ole ju süüdi, et ma väsinud ja nii...
lihtsalt nad võiksid mõista, mil tuleks mind ehk rahule jätta 
Aga ütle neile siis äkki, et kallid vanemad, teie pole milleski süüdi, aga palun laske mul olla omaette. Seleta, et sa oled väga väsinud jne. Kui nad
ise tööinimesed, siis peaksid ju sind mõistma. 
Tsitaat:
Algne postitaja: KodutuIngel
Aga ütle neile siis äkki, et kallid vanemad, teie pole milleski süüdi, aga palun laske mul olla omaette. Seleta, et sa oled väga väsinud jne. Kui nad ise tööinimesed, siis peaksid ju sind mõistma.![]()
Milline siis?
Kahju, et kaugel elad. Kui minna ei taha, võiksid vabalt meile tulla. Puhata, ja siis... kodu poole edasi! 
Kunagi oli mul ka tihti selline tunne, kuid nyyd ma ei olegi pea kodus ja tunnen sellest kõigest puudust.
Ei saa öelda et tuttav tunne... mõnikord ikka olin kodust väsinud, aga vaatasin asju ka ema nurgast- ka temal olid mured ja nats suuremad siiski kui
minu omad(olen aus)...
Leppisin ja tegin head nägu... aitas...
mõnikord võtsin "time off" kus elasin ennast välja, ema mul õnneks mõistab
Kui väiksem olin, lugesin vahel päevi ajani, mil 18 saan ja kodust minema.. Et keegi ei saaks kamandada ega kontrollida ega minu ellu sekkuda..
Kui 18 täis sain, ei tundunudki enam NII ahvatlev "suur" olla. Aga ometi on hea elada vanematest eraldi: tuled koju - viskad kasvõi voodisse
pikali ja magad tunnikese, kui on selline tuju. Või lähed teed hilja õhtul veel väikese jalutuskäigu, ilma, et keegi kell 22 kodus olla käseks :p
Hea on ISE olla. Küll sul tuleb ka selline aeg varsti - ela selle nimel praegu ning püüa asja rahulikult võtta. Sa ei ole vanemate omand - igaühel on
õigus puhkusele ja lõõgastusele..
Ole tubli 
Milline minu "kodu" oli ..
Koolist koju jõudsin, siis kella 17-ni oli ainuke aeg, kus ma tundsin, et olen kodus.
Kui tööl hakkasin käima ja ülikoolis, siis kadus ka "kodu"tunne ära. Elasin enda toas. Sõin karbist salatit või ostsin toiduaineid, mis
säilisid aknalaual. Vannis käisin, kui kedagi polnud kodus .. sooja süüa ei teinud.
Sellises kohas läheb hulluks!
Aga sinu ema mõistmatu? See pole ju veel kõige hullem, kui ta lihtsalt ei saa sinust aru. Minu oma ei tahtnud aru saada ja tahtis minust vabaneda.
Niisama kätte võtta ja minna ma ei saanud. Sest tagasiteed mul poleks enam olnud. Siis juba tänaval .. aga mitte sinna tagasi.
Nüüd elan linnas ja tunnen esinest korda elus, et olen KODUS.
ses suhtes oled õnneseen, ma ei oskagi muud öelda... aga võibolla ongi tulevikus mingi parem koht mind ootamas 
Njah. kui ma 15 olin, elasid meie juures minu kaks venda ja nede tibidest naised. Vat siis oli põnev. Meie õega olime kurjad ja õelad vanatüdrukud
jne...Ja siis hiljem, kui segus, et meie jutt ei olnud mingi välja mõeldud luulu ja tibid tõesti olid pisut liiga harkiste jalgadega, siis oli emal
seda hala, et kus ta silmad olid, oi kui palju. Tal nimelt komme, et hoiab minijaid-väimehi ikka rohkem.
Aga jah, sel ajal oli ka nii, et kuhu iganes, aind mitte koju.
Teine aeg oli pärast keskkooli lõppu, kui olin järjekordselt "hulluksläinud". Nimelt siis oli täielik hullus meil- õde ootas vallaslast ja
mina, kui vana libu, olin just lahku läinud oma esimessest kutist, ja noh... nyyd hea naerda aga siis oli küll raske kuulata, kuidas ema oma tytreid
litsiks sõimab, kuna me ei leidnud, et elu vaid yhe mehega tuleb veeta
Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Kahju, et kaugel elad. Kui minna ei taha, võiksid vabalt meile tulla. Puhata, ja siis... kodu poole edasi!![]()
No sa ju piisavalt vana juba, etsaaksid hakata iseelama ja luua kodu, kus oleks hea 
Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
No sa ju piisavalt vana juba, etsaaksid hakata iseelama ja luua kodu, kus oleks hea![]()
Kõik, mis raha eest on saadud, on odavalt saadud. Ja eks sa ise ju tead, mis on sulle oluline, kas hingerahu ja sõltumatus või kõik see, mis nende raha eest saad. Siinkohal pead aga mõistma, et seni kuni oled nende rahakotil, on neil täielik õigus(omaarust) sinu elu kontrollida. Paraku on nii, et isiklik rahakott annab ka sõltumatuse.
Tsitaat:
Algne postitaja: saxcat
koolipäev lõpeb, olen rampväsinud.. aga ma ei taha koju minna.. tean et seal ootab mind ees mõistmatu ema, vahel närviline isa... mu enda närvid on viimseni pingul.. koolis on kiire, orkester nõuab aega jne jne jne... ja kas pean kodus tegema head nägu?
kodu on paik ju kus mõistmine ja hool...
kas ma eksin?
Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Kõik, mis raha eest on saadud, on odavalt saadud. Ja eks sa ise ju tead, mis on sulle oluline, kas hingerahu ja sõltumatus või kõik see, mis nende raha eest saad. Siinkohal pead aga mõistma, et seni kuni oled nende rahakotil, on neil täielik õigus(omaarust) sinu elu kontrollida. Paraku on nii, et isiklik rahakott annab ka sõltumatuse.
Eks ta ideaalis ole ikka nii, et kodu on koht, kuhu tahad kurja maailma eest peitu pugeda. Kui sa oled kodus, siis ei pea tegema alati head nägu. See
peaks ikka olema lõõgastumise ja puhkamise pelgupaik.
Minu jaoks on hetkel kodu mõte ähmastunud... Ega kilde üksi kokku korja ja ära ei lapi.
ma venitasin kuni 17 aastani ja siis läksin kodust minema kuni siiamaani, nüüd juba suhtlen vanematega kuna ei pea koos elama aga see mis toimus enne oli küll ikka jube... olin tegelikult ise ka paras pätt aga võibolla oli see tingitud sellest trotsist oma vanemate idealiseeritud ja minu jaoks täiesti vastuvõetamatus ellusuhtumises. olid nemad ju nõukogude aja lapsed nagu minagi kuid mina sain sellest üle nemad aga on selles põhjatus "mülkas" siiamaani...
saxcat, nägin nädalavahetusel lahedat filmi, sinusugusest noorest. james deani "rebel without a cause." täpselt sama jura (kõigil noil
noortel oli tegelt) - vanemad absull ei mõista - ema möliseb kogu aeg, isa on viimane supinahk. kui poeg tahab vanematelt tuge või küsib midagi siis
isa ei suuda seisukohta võtta ja miskit konkreetset öelda, ema ei saa aga üldse teemast aru (küll aga möliseb vahetpidamata). täitsa hoomasin kuidas
tüübil juhe kokku jooksis, kodust eemale hoidis. samas on huvitav et talle võimaldati kõike - korralik kodu, auto (ise oli mingi ca 17-18.a vist)...
ja sellises olukorras on ta väga hea saak mustadele jõududele, libisemaks valele teele, getting into troubles ...
nii et, beware!
Tsitaat:
Algne postitaja: saxcat
Kahjuks on nii, et mul ei ole just suurt isiklikku rahakotti. Olen liiga noor. Tööl jõuan vaid suvel käia, kuna koolis on nii pikk päev, lisaks veel muud asjad.
Ma pole sõltuvuses nende rahast ja raha pole ainus mida tahan - minu mõistmisest oleks palju rohkem kasu...
ma ei saa ära minna... juba isa tervise pärast![]()
miks süüdistad vaid vanemaid
nagu siit lugesin, siis sulle võimaldatud küll kõik hüved, küll hariduse vallas ja muus, et sul endal tulevikus kergem oleks
enamus lepib hulga vähemaga ja ka ei nurise
oled sõltuv
aga kas oled mõelnud sellele,et loobu vanemate pakutust, maksa ise oma koolid oma teenitud rahaga....siis lähed koju ja keegi ei
käi närvidele..............
ära mõtle, et kõik niisama kätte tuleb
selleks, et sina õppida saaks, toovad vanemad ohvreid ja kus siis poleks teineteise mittemõistmist- arvan, et aeg- ajalt igas peres
proovi ise ka olla paindlikum ja kõik saab korda
Tsitaat:
Algne postitaja: saxcat
Eks ta ideaalis ole ikka nii, et kodu on koht, kuhu tahad kurja maailma eest peitu pugeda. Kui sa oled kodus, siis ei pea tegema alati head nägu. See peaks ikka olema lõõgastumise ja puhkamise pelgupaik.
Minu jaoks on hetkel kodu mõte ähmastunud... Ega kilde üksi kokku korja ja ära ei lapi.
jään siiski lootma ,et teema algatajal on see vaid ajutine nähtus,kus peres siis ei tekix arusaamatusi
kuigi jah...ei mäleta ma eriti,et ma
polex rahus saanud olla kui ma seda tahtsin ja loodan,et ma pole ise oma pojale ses suhtes just eriline türann olnud.....pigem vist on õnnex ka tema
sõbrad meil hoopis puhanud
......aga omas kodus ja omas voodis,no kes saab mul seal lihtsalt lebotamist keelata
mul oli ka nii, et ei tahtnud koju minna... nüüd on juba oma kodu... sinna lähen küll hea meelega
veetsin nädala algul kolm päeva vanematekodus vendade eest hoolitsedes... ja juba teise päeva õhtuks oli kõrini... ja tahtsin oma koju..vaikust ja
rahu....
ei tahtnud koju minna väga pikka aega.. ja haarasin kinni pea igast võimalusest korraldada asi nii et ei peax minema.. kahjux õnnestus see üsna harva.. ühest kõige vastumeelsematest kohtadest lihtsalt ei pääsenud.. miski ei aidanud, olukord muutus järjest hullemax (aastate jooxul). siiski leidsin väljapääsu- jooxin ära. ning pole kordagi seda kahetsenud vaid tänanud õnne et suutsin selle sammu astuda ja end s*tast välja vedada. ka nüüd tagasi mõeldes arvan et miski muu polex aidanud. loodan südamest et ei satu kunagi sinna kohta tagasi.
Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Vat see ongi nii.Et olla iseseisev, pead sa mõnest asjast loobuma. Meil tööl on ka sinust aasta vanemaid tüdrukuid, kes käivad koolis, laulmas, trennis ja siis lisaks veel tööl ja elavad. See kõik on kättevõtmise asi ja muidugi on lihtsam, kui vaba aega on rohkem aga siis ei tasu ka eriti sel teemal sõna võtta.
Tegelikult on see kojuminnamittetahtev olek täiesti normaalne nähtus, siis kui....töö juures on kollektiiv kodusest keskkonnast meeldivam..jääb vaid lahata, millest see kodune sitt tuleneb...Võib-olla nussid töökaaslasega v nussib elukaaslane nii näkku, et ei tahagi koju?
Prääks
Selleks tulebki kord majja luua.
Kasutaks sinu sõnu.
Tuleb nussitavad töökaaslased vahetada näkku nussiva elukaaslasega ära vahetada.Siis peaks asi korras olema-koju tahad tulla tööle mitte sugugi.
Tsitaat:
Algne postitaja: saxcat
koolipäev lõpeb, olen rampväsinud.. aga ma ei taha koju minna.. tean et seal ootab mind ees mõistmatu ema, vahel närviline isa... mu enda närvid on viimseni pingul.. koolis on kiire, orkester nõuab aega jne jne jne... ja kas pean kodus tegema head nägu?
kodu on paik ju kus mõistmine ja hool...
kas ma eksin?
Kus on kodu , mis on kodu, kus on kodukoht. Aga kui on juriidiliselt vormistatud mitu kodu?

Sissekirjutatud saad sa olla ühte kohta, kui teed uue, kaob eelmine ära. See, kus sa tegelikult elad, ei ole oluline, olgu või viis maja.
aga kui pole kirjutatud kuskile sisse kas siis oled kodutu viie maja omanik
Kui ei taha koju minna, siis mine mujale. Mine sinna kuhu tahad minna!
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
aga kui pole kirjutatud kuskile sisse kas siis oled kodutu viie maja omanik