
Igati lahatud teema köigis interneti foorumites. Aga paljudel on siht silmis, et siis kui on köik saavutatud. Pean silmas köige all järgmist
asja. Karjäär, töökohad, kobe maja viimasepeal sisustusega...jne...jne...siis otsustavad neljakymnele lähenevad abieluinimesed, et nyyd on aeg. Ja
vaene lapseke kasvab siis justkui kapsli sees. Ära puutu seda, see maksis niipalju, ära kopsi selle leluga vastu lauda, see on klaasist ja kallis,
emme issi töid selle Hispaaniast. Ära puutu seda lille, see on haruldane, ära kisu kassi sabast, see maksis 20 tuhat...jne...jne. Ehk hale näide meie
naabritest. Naine yle 40 ja mees samuti. Hommikuti istuvad kahekesi lapsega iga jumala päev lapsega liivakasti äärel ja löövad heldinult kahte kätt
oma vöusukese saavutuste yle kokku. Kodus kehtib neil just eelmainitud olukord. Ei pea ka öigeks, et päris ilma kindla jalgealuseta pere
luuakse...aga....vot aidake leida köikidele agadele vastused!
Last ei saa ju ka nagu asja võtta,et nüüd võtame ja teeme
Perex ju kasvavadki inimesed koos ja loovad elu enda ümber.Iseasi kui tervis seda ei luba
ja vaja asjaga viivitada.Kui juba pere luua ,siis seda ka teha 
aga oma tolleaegset meest ei kujutanud ette mu lapse isana ja nii ma lihtsalt tema kõrvalt otsisin seda õiget ning kui ta leidsin siis praktiliselt kohe ka asja kallale asusime sest tema oli sedasama soovinud vähemalt sama kaua kui mina teise inimese kõrval ning materiaalne pool ei omanud mitte mingit tähtsust kuigi see polnud küll suurem asi, lihtsalt sisemine kell sundis tagant ja õige inimene keda om lapse-laste isana ette kujutasin olin leidnud ning ma arvan et need kes vabandavad end karjääri, kodu sisseseadmise jne muude põhjustega lihtsalt püüavad end välja vabandada ja tegelt ei tahagi või pole nende kell veel lihtsalt helisema hakanud sest siis lendab küll kõik muud takistused peast..või olen ma liiga endakeskne aga minul see nii oli.
Kui õiget aega jääda ootama...siis võib laps tegemata jäädagi. Kunagi pole nii, et kõik saavutatud, istud maha, tõmbad hinge ja siis ütled
kaasale...nüüd kõik olemas, kõik saavutatud...hakkame last tegema.
Lihtsalt kui ollakse selleks valmis hingeliselt ja tahtmine nii mehel kui naisel, siis ongi õige aeg ma arvan. Aga niisugused tingimused, et enne peab
oma maja olema, karjäär et lapsel oleks hea elu...arvan, et see on rohkem täiskasvanute enda väljakeerutamine, et mitte oma vabadust käest anda.
See puhtalt minu arvamus. Muidugi on niisuguseid inimesi ju ka, kes tõesti lapsi ei taha ja naudivad lasteta elu...miks mitte.
Ma ei tea, ega oska öelda, millal on õige aeg, see ju igal ühel erinev... Tundma peab ja tahtma, ei saa edasi lükata ja mingeid eri põhjendusi
tuua.
Minu õige aeg oli kui olin 23, aga lapse sain alles 25- tervislikud põhjused lihtsalt...
Mina arvan, et see ikka konkreetsetest inimestest oleneb. Kui tõesti mõlemad mõtlevad ainult väljas käimisest ja meele lahutamisest, on veel vara last
muretseda, kaoks ära vabadus ja sellega võib kogu suhe hukka minna...
Aga mina siis 19 olin kui laps sündis, ja ma üldse ei kurda... veidi rohkem võiks muidugi lapse jaoks aega olla...
Ega seda tea jah täpselt, milla just see õige aeg. Mina olin 22 kui 1.laps sündis ja 24 kui teine.
Vahepeal küll mõtlesin et pagana pihta, miks ma pidin kiirustama. Aga praegu jälle et lapsed suured ja ise ka just veel oma elu elamiseks väga muld
pole 

Minu laps syndis, kui olin 21.Eks alguses ikka laps piiras natukene väljas käimist, aga see ju loomulik.Nyyd plika juba suur, on aega käia kyll ja
kyll.
Mada see mis sa ytlesid, et enda lapse jaoks kipub aega vähex jääma on ikka nii.Mul ema arvab sama moodi, aga nyyd kui ta vanaema on , siis ta nagu
kompenseerib selle kõik enda lastelastele.See on vist põlvest põlve nii olnud.Noorena ei oska nagu seda koos olla saavat aega hinnata ja sada on peal
ja tuhat paistab ka koguaeg.
Enamjaolt see nn. juurdekasv ei "hooli" üldse, kas vanemad valmis või mitte. Kes väga ootab, sel raskusi. Kes valmis pole, tal lihtsalt tuleb! Ja hea
kui suudetakse kohaneda. Kuid paljud ei suuda ja sellest ka meil nii suur lastekodulaste hulk.
Omal esimene sündis kui ta isa sõjaväkke läks. See oli väga vara, kuid sain hakkama. Aga ta isa ei saanud.
Ja praegu väga rahul et nii läks. Muidugi piiras see mu vabadust et väike laps kodus. Kuid kui asjad tähtsuse järjekorras endale selgeks teha, saab
hakkama. Ja vanaema aitas (kuigi sõimata sain oi kui palju
).
Praegu mu poeg juba päris suur ja väga tubli!
Kuid millal siis see õige aeg... No vähemalt oma koht peaks ikka olema, kuhu lapsega minna. Ja keegigi, kes aitaks. Väga hea kui selleks on oma
armastav abikaasa ja lapse isa. Kuid kui tõesti juhtund nii, et üksinda, siis kasvõi hea sõber või oma vanemad, kes veidi aitaks. Päris üksi on raske
ja siis avastataksegi ühel hetkel, et poldud valmis....
Tegelikult saab ka üksi hakkama, kui julgust ja kindlameelsust jätkub. Ma ei tea...mina omal ajal sain
Aga raske oli küll...oioi kui raske. Aga
rõõmu oli ka palju ja nüüd mõnus vaadata, kuidas väikesest poisist päris suur mehepoeg kasvanud ja siiani ka tubli, tore ja teistega arvestav.
Tal ka täna sünnipäev
Igal juhul ei kahetse ma seda ja ei leidnud enne ja ka praegu...et polnud see õige aeg. Õige aeg on siis, kui suudad oma last
armastada ja hoida. Kõik muu on lahendatav ja lapse pärast juba saab väga paljudest raskustest üle...lihtsalt võtad jõu ja mõistuse kokku, sest laps
vajab sind
Kahetseda lapse sündi... oo ei, ei kunagi!
Ükskõik tuleb ta siis varem või hiljem, omad raskused on alati. Kuid neid rõõmuhetki on tunduvalt rohkem!
Tiina, sa selle õige aja mõiste väga ilusasti ühte koondand:
Õige aeg on siis, kui suudad oma last armastada ja hoida.
Ja kõik ülejäänu on tõesti juba lahendatav.
Mina ütleks, et lapsed tulevad tegelikult õigel ajal, ent me ise ei oska seda õiget hetke ära tunda. Ihkame seda, teist ja kolmandat, luues nii
illusiooni ideaalsest pesast, kuhu oma linnupojukesed tuua. Kuid see pesa saab neile nagu eespool öeldud, kapsliks. Ma ütleks koguni - vanglaks.
Majanduslik kindlustatus on ju ka väga veniv mõiste. Lapsed vajavad kodu, mitte paleed. Lapsed vajavad armastust, mitte aktsiapakki. Lapsed vajavad
ema ja isa, mitte tööloomi ja ööpäevast hoidjat.
Muidugi, lapsi ei peaks tegema lapsed. Aga edasi täiskasvanueas on vanuseliselt need piirid individuaalsed. Kuid ainult vanuseliselt. Kõik muud
ettekäänded on ainult ettekäänded asja edasilükkamiseks. Ja kui lapseni siis jõutaksegi, siis sageli paistab välja ka see "nii on kombeks" suhtumine.
"Et igas normaalses kooselus, igal normaalsel täiskasvanul on järeltulijad. Minul (neil st)ka."
Kuid see peamine - hool ja arm jäävad tahaplaanile.
Kurb, aga tõsi.
Mulle tundub, et see "õige aja" jutt tulnud Eesti taasiseseisvumisega. On võetud malli välismaalt...seal sünnitatakse ja abiellutakse siis, kui
ollakse oma eluga nn"järje peal" ja ikka ideaal 2 last ja parem kui õnnestuks poiss ja tüdruk.
Varemalt minu meelest sellist asja erit ei olnud. Lapsed sündisid...suudeti need ka vähesega üles kasvatada ja ei aetud taga sellist "õiget aega".
Aga võib olla mulle lihtsalt tundub nii...
No vot esimene sündis kui polnud nagu midagi hinge taga. Aga oodatud ja armastatud oli ja on siiani.Kuna elu tegi omad käigud siis edasi pidime
kahekesi hakkama saama ja saimegi. Ei olnud meil omaette elamist ega muudki.Aga oma teise lapse sündi lükkasime küll edasi. Ja just sellepärast, et
soovisime kindlustada oma lastele turvalise ja rahuliku kodu. Ja kuna see nõudis eelkõige meie endi pingutusi, siis teine laps sündis 10 aastat
hiljem.
mina arvan, et mingisugune turvatunne peab perel olema. Ega peale iseendi ei saa küll kelllegile loota. Ja see eeldab, et vanemad mõistavad vastutust,
mida laste sünd endaga kaasa toob.
Tiina, ei tundu sulle nii. Vaid kahjuks nii ongi. Nüüd enam oma mugavuse peale vaadatakse tihti. Ei jaksata kehvemates tingimustes vaeva näha.
Kõigepealt karjäär ja siis lapsed. Kuid kui karjääril hoog sees, siis kahju katkestada, ja siis miskil hetkel juba hilja lapsi saada
Palju mõjutab muidugi ka ebakindlus tuleviku suhtes. Kui ikka ei olda päris veendund, et suudetakse lapsele hea tulevik kindlustada, siis ei
sünnitatagi. Ja seda kindlust on meie järjest enam kihistuvas ühiskonnas küllaltki raske leida.
Ühelt poolt ma mõistan neid inimesi, kes ei riski lapsi saada kuna ei olda kindel, et hakkama saadakse.... Kuid samas ise ma ju sain...ja algul olid
ikka väääga nigelad need olud, kuid sain hakkama ja ei kahetse põrmugi
Nii et mingit kindlat õiget aega...seda pole, on vaid iga inimese enda vstutusvõime....
EE! tähendab sellega on minu puhul nii, et esimene tuli nagu tyhja koha pealt ja ettevalmistamata ja see ei olnud ikka üldse hea.aga mingit sellist
mõtet mul küll kordag ei tekkinud , et saadaks naise aborti tegema või nii.tegelikult olen hiljem seda ka kahetsenud aga sel hetkel oli nagu mingi
plokk peal ses osas!
teine laps lihtsalt tehti -teadlikult , mõnuga! Ühel hetkel tundus et kahekesi on igav ja laps toks vaheldust.vabalt oleks võind ju ka oodata veel aga
tegime ikka ära. Ja nüüd põeme ja artuame kas teha pesamuna kohe või veidi hiljem!
aga kui meie naisega saame järgmine juuni selle jõmmi siis mina olen 22 ja naine 20 ja üldse ei kurda see ju nii tore 
Esimene laps tehti tegelikult mehe soovil.
Kui ta poleks tahtnud, siis ausaltöeldes ise ma poleks vist selle peale tulnudki. Polnd meil ju vaestel üliõpilastel oma kodu ega midagist ju. Teine
aga juba selle mõttega et liiga suurt vahet poleks ja et nad saaksid olla üksteisega mängukaaslased.
Mina ntx pidin oma venna vankrit lükkama, mis mulle sugugi ei meeldinud 
Millal ollakse valmis? Hea küsimus, isiklik arvamus on selline, et kui jääksin ootama, seda aega millal valmis olen, siis tõenäoliselt mul
rohkem lapsi ei sünni... ntx piisav majanduslik kindlustatus... Virg arvab, et ma ei ole kunagi päris rahul ja et alati tahan enamat, sedasi lükkux
see muudkui edasi paremasse homsesse... Karjäär... kui seaxin selle elus esikohale, siis hiljem olex väga raske loobuda saavutatust ning vist ei
mõtlex ka raseduse peale enam...
Mõtlen mineviku peale praegu... kohutavalt kahju olex mul praegu hoopis sellest kui mul seda imearmsat järeltulijat polex... on inimesi, kes mind
hukka mõistavad... aga enese rahulolu on ju kõige tähtsam... poeg on mu elu ainult rikastanud
Loodan siiski et kunagi ka järgmine oma õige aja leiab tulekux... kuigi pole mu hing neist eelpool mainitud "pattudest" päris puhas... usun ikkagi, et
kui leian õige inimese, siis suudan lapse esikohale seada ning saavutamatud eesmärgid unustada...
Nõus Virginiga. Alati on midagi mis võiks veel parem olla. Aga kui laps juba olemas siis ei kujutagi ette kuidas sai ennem ilma temata elatud.
Õiget aega ootama jäädes võib jah ju lõpuks lastetuks jäädagi.
Nu inimloom on kordas üks ahne olend ja ikka on midagi puudu veel ja midagi vaja veel ära teha enne kui lastele mõelda.
Aga kui loed lehest järjekordsest 13-14 aastasest "emast"... nu siis tekib küll tunne, et kohati krt eip mõelda üldse mis tehakse 
õige aeg on siis kui kaks inimest tunnevad ja tahavad, et nüüd võiks laps tulla ja olla.
Siis kui soov on.
Mingit materiaalset järge ootama jääädes lükkub see hetk vahel hirmus kaua edasi. Süües kasvab ju isu. Ja ikka tundub, et kõikse olulisem on puudu.
Lõpeks võib aga oopis armastusest puudu jääda.
Ja lapsed pole asjad, mille hangime oma seatud interjööri, kui muud detailid on paigas. Nende koht on elus ja südames mitte disainidiivani nurgas. Nad
ei vaja ilmtingimata just 3 miljonilist maja vaid kodu. Ja selle loovad ikkagi inimesed. Mitte asjad.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Siis kui soov on.
Mingit materiaalset järge ootama jääädes lükkub see hetk vahel hirmus kaua edasi. Süües kasvab ju isu. Ja ikka tundub, et kõikse olulisem on puudu. Lõpeks võib aga oopis armastusest puudu jääda.
Ja lapsed pole asjad, mille hangime oma seatud interjööri, kui muud detailid on paigas. Nende koht on elus ja südames mitte disainidiivani nurgas. Nad ei vaja ilmtingimata just 3 miljonilist maja vaid kodu. Ja selle loovad ikkagi inimesed. Mitte asjad.
Alati tõesti vist eip piisa ainult soovist....
Peab ikka olema ka siiski see koht kus lapsega olla ja ka see väikegi usk, et saadakse hakkama 
Tsitaat:
Algne postitaja: saskia
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Siis kui soov on.
Mingit materiaalset järge ootama jääädes lükkub see hetk vahel hirmus kaua edasi. Süües kasvab ju isu. Ja ikka tundub, et kõikse olulisem on puudu. Lõpeks võib aga oopis armastusest puudu jääda.
Ja lapsed pole asjad, mille hangime oma seatud interjööri, kui muud detailid on paigas. Nende koht on elus ja südames mitte disainidiivani nurgas. Nad ei vaja ilmtingimata just 3 miljonilist maja vaid kodu. Ja selle loovad ikkagi inimesed. Mitte asjad.
Aga kui ma väga tahan teist last, kuid kahjuks ei ole mul talle issit pakkuda ja kodu ka paraku pole... Ei saa ikka tahtmise järgi ka vaadata...
eks ikka siis ollakse valmis kui inimene on vastutustundlik ja võimeline last kasvatama, mõni on selleks juba 13 aastaselt ka valmis, isegi kui
vanemad rahaliselt aitavad, aga peamine on see kes ikka kasvatab, hoiab ja õpetab. samas pole mõni ka veel 30 aastaselt selleks vastutuseks valmis.
nii et.....valmis on inimene selleks siis kui ta teab oma vastutuse suurust ja on valmis seda kandma. vanusest sõltumata.
Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
eks ikka siis ollakse valmis kui inimene on vastutustundlik ja võimeline last kasvatama, mõni on selleks juba 13 aastaselt ka valmis, isegi kui vanemad rahaliselt aitavad, aga peamine on see kes ikka kasvatab, hoiab ja õpetab. samas pole mõni ka veel 30 aastaselt selleks vastutuseks valmis.
nii et.....valmis on inimene selleks siis kui ta teab oma vastutuse suurust ja on valmis seda kandma. vanusest sõltumata.
Einohh, kui katus peakohal (st korter maja...kust kohe kohe välja tõstetama ei hakata.....mida iganes) ja meesterahval kindel töökoht, mis tagaks ka
lapse ja naise korraliku äraelamise, siis miks mitte juba asjaga algust teha, kui seda perre ikka nii väga tahetakse. Milleks kauem oodata?Seda
õnnelikum tuleks ka pisipere lapsepõlv
Valmis saame me koos lapsega, sest ega me enne ju ei teagi, kas ja mismoodi meie eluke muutuma hakkab....millest täpselt loobuma peame ja mida juurde saame... Meie ühine esimene laps sündis, kui olin 23, koos olime olnud juba 2,5 aastat ja see tundus igati sobiv.... kuigi valmis olin juba ise tunduvalt varem, ta lihtsalt otsustas oodata. Tütreke sündis 3,5 aastat hiljem ja ka see oli sobiv, lastel jäi sobiv vanusevahe, kuigi ka seda tahtsime aastakese jagu varem... Arvan siis mina nii, et lapsed tulevad juist täpselt sel ajal, mil nad ise arvavad et on õige aeg...
Kui mõtlema hakata siis pole kunagi õige aeg laste jaoks, alati on midagi puudu- raha vähe, armastust vähe, elukoht puudub, korralikku töökohta ei
ole, jne. Arvan, et lapsed tulevad just siis kui nad ise õigeks peavad!
noor olen veel
aga niii niii väga tahaks ikkagi
eks ma kasvan suureks ja siis ... : )
mina olen valmis iga hetk. tulgu või sada.
Ise olen 19 - keskkool läbi, ülikooli pole jõudnud, ajan vanemate äri siinpool ookeani + endal kah ametlik töökoht ühes firmas, paregu aga dekreedis,
kodu on olemas koos mööbli ja kõige vajalikuga. Tita peaks iga hetk tulema (/me vaatas kalendrisse ja avastas, et mingi tähtaeg eile oli
)
Ei arva üldse, et liiga vara, kooli jõuaksin ka hiljem. Ja üldse olin liiga kannatamatu, et oodata sellist asja nagu karjääri/rikkust jms...
ise arvan, et olen valmis.
Alati on ju kahtlused, et kas oled valmis ja kas saaksid hakkama.
Usun, et ma olen piisavalt täiskasvanud ja arukas selleks, et vastutada uue elu eest.Oleksin võimeline ka sigitatud lapse üle kasvatama. Kasvõi
üksi.
Kuigi jah, endal ei ole hetkel vist kõige sobivam aeg, sest ülikool veel pooleli ja majanduslik olukordki pole just kiita. Kuigi tahtmist juba oleks
Ja eks vanustki ole juba piisvalt, nii et väga viltu ei vaadataks enam.
Ja mine tea, mis kõik võib juhtuda
Nii, et valmisoleks sõltub igast inimesest endast. Sellest, mida ütleb tema sisetunne.
Ma loodan, et minu esimene laps sünnib alles siis, kui ma olen igati valmis ja suuteline oma peret majanduslikult kindlustama. Sest ennem seda võtaksin ma enesele kaela vaid soovimatu faktori, mis keeraks elu pea peale.
Planeerimine on minu nõrgim külg...Sestaps nad lihtsalt tulid...üksteisejärgi...Tundus loomulik ja hea, et nii läks...Mõttessegi ei tekkind küsimust, et milleks veel laps...ja kas ikka on vaja...järelikult oli õige aeg...
Laps võib sündida, siis kui Raha jääb piisavalt üle, kõik muu tuleb iseenesest. See on ainuke arvestatav reegel. Kui raha pole pole ka mõtet lapsi tekitada kuna ainult armastusest ikka ära ei ela.
Raha võib ju olla piisavalt üle, aga kui ikka armastust ei ole siis pole ka lastele midagi anda.
Ja rahal seegi omadus, et "süües kasvab isu" st rahahulga kasvades tundub teda ikka puudu olevat kuskilt otsast.
Valmisolek pere juurdekasvuks seisneb sootumaks muus kui vaid majanduslikus kindlustatuses. See MUU on olulisem. Igatahes.
majanduslik kindlustutus on ikka väääga oluline (raha olemasolu, eluase, töökoht), ilma selleta pole võimalik lapsele või lastele täisväärtuslikku elu
pakkuda. ainult armastusest tõesti ära ei ela
teiseks väga tähtsaks teguriks on valmisoleks ja tahtmine olla lapsevanem.
Arvan, et iga terve naine peaks endale järeltulija sünnitama.Kahju, et naised liiga mugavad on.
Valmisolek pere juurdekasvuks seisneb sootumaks muus kui vaid majanduslikus kindlustatuses. See MUU on olulisem. Igatahes.
Materiaalne kindlustunne ja majanduslik kindlustatus ... Mida keegi mille all mõistab. Majanduslikku kindlustatust seletab enamus maja-auto-tasuva
töökohaga ja muude hüvede olemasoluga. Kusjuures rõhk on pigem keskmisest enamal kui vähemal.
Hea tahtmise juures saab aga ka vähemaga hakkama. Kui on katus ja on sissetulek, mis ei pea olema kaks või kolm keskmist laste soetamiseks.
Katuse-söögi-elementaarsete vajaduste rahuldamist ei sea keegi kahtluse alla. Küsimus on selles, mis on kellelegi elementaarne. Kui suured on kellegi
materiaalsed vajadused, enne kui tema end majanduslikult kindlustatuna tunneb.
Aga ka kui kõik on selles rahalises-materiaalses mõttes olemas, aga puudub absoluutselt see MUU, mida järeltulijaile anda, siis on lugu ikka kurb
küll. MITTE AINULT .... VAID ... selles on küsimus.
Majandusliku kindlustatuse all ma ei mõtlegi selliseid väärtusi ,mis ei ole eluks hädavajalikud.Ilma auto ja suvilata saab elada.See kuulub rohkem
meelelahutuse hulka kui vajaduste hulka.Ma kirjutasin ju,et elada võib ka tagasihoidlikult,kuid on olemas väljaminekud mida me ei saa ignoreerida.
Ma arvan ,et kui sul pole seda muud mida sa silmas pead siis pole olemas ka seda olukorda ,mis võimaldaks järeltulijat muretseda.Ja mis ühistest
järeltulijatest saab juttugi olla kui puudub see muu.Ega sind ju ei vägistata,sa teed seda ju teadlikult.Sa pole ju mingi lapsetootmise objekt.Sa oled
protsessi osapool ja pead oma tegudele adekvaatse hinnangu andma.Sa parem mõtle sellele kui palju on neid paare,kes läksid voodisse konkreetse sihiga
eostada oma järeltulija.Kui oled üks nendest võid kindlusega endale öelda,et oli õige aeg.Ärme sega ära kahte erinevat seisukohta.Ühel juhul sa oled
teatud momendil seatud fakti ette,teisel juhul ootate mõlemad ,et päevad ära jääks.
See MUU ongi SOOV saada LAST. Lootus. Ootus. Rõõm.
Sest siis on olemas ka see armastus, mida lapsele anda.
Kuigi juhtub elus ka nii, et "nüüd on olemas maja, auto, toekas töötasu, suvekodu ja tõukoer ... ja üks detail on puudu - LAPS". Vat
materiaalselt on kõik olemas, igati kindlustatud. Aga MUUS osas on puudujääk. LAPS pole üks ASI paljudest pikas reas, mis PEAB olema. Küll peab lapse
jaoks olemas olema ka ARMASTUS.
laps tuleb ilma siis, kui tema aeg on
mõnel hiljem, teisel varem
ühteviisi armsad nad kõik
kasvavad üles kõige rohkem armastust vajades
ega nemad tea sündides kas vanematel kõik vajalik eluks olemas
või emme- issi alles verinoored
mitte kõigil
on hakatud nii väga kartma, et titale pole seda, teist ja kolmandat pakkuda.
alustasime oma elu ka nullist, noored olime
26-lt tatsas toas kaks väiksemat ja pisi oli alles väga väike.
ega eita, et loobuda tuli paljust ja oi kui raske oli
aga nüüd saan ise elada ja oma käimisi planeerida
suuremad vaatavad noorima järele ja annavad vanematele hingamisruumi.
ja arvan, et midagi ka kaotanud pole
materjaalselt ehk küll, aga küll jõuab.
see oli minu arvamus
Lola69
See MUU ongi SOOV saada LAST. Lootus. Ootus. Rõõm.
Sest siis on olemas ka see armastus, mida lapsele anda.
Mõtleme siiski ühtemoodi.
Minu viga-my bad.Püüan end parandada,kui see õnnestub.
Tahaks ka last, aga ma enda arust veel nii noor...ei tunne ennast veel emana.. Kuigi mehe vanemad juba kurdavad et me pidurid. Aga enne leian oma koha siin ühiskonnas ehk...
<ootab oiget aega
materiaalne ikka mitte materjaalne eks!?
jah. mina ka noor. aga ma tunnen et ma niiiii valmis olen.
aga kahjuks elukaaslane ei jaga seda tunnet veel. ja tema sõnade kohaselt mitte veel järgnevad 5 aastat.
Ei oska öelda, millal see kõige õigem aeg on, aga...esimene laps sündis, kui olin 23 ja teine sünnib paari kuu pärast, st 25aastaselt
minu jaoks oleks oige aeg siis, kui tunnetan stabiilsust - st. mitte ainutl majanduslikku (kuigi ka see on vaga oluline), vaid ka iseenda tunnetamine tervikuna - see on see valmisolek
Tsitaat:
Algne postitaja: lenxu
Ei oska öelda, millal see kõige õigem aeg on, aga...esimene laps sündis, kui olin 23 ja teine sünnib paari kuu pärast, st 25aastaselt![]()
Minu arvates selleks ei saagi valmis olla - alati on ju midagi pooleli, jne. Aga see lihtsalt juhtub, ja kohaned oludega, hindad midagi oma elus ümber.
arvan, et laps peab olema oodatud mõlema poolt, aga enne peaks olema materjaalselt kindlustatud pere.
on vastututustundetu sünnitada last ilma et suudaksid talle pakkuda seda mida ta vajab.Pereloomisele tuleb mõelda siis kui oled selleks küps ja valmis.
Minu arvamus on see et selleks vist ei olda kunagi valmis