
Minu ema suri eelmine nädal. Minu EMA. Nüüd, kui asjaajamised , matused on seljataga ja aega asjade üle järele mõelda,alles nüüd saan aru kelle ma kaotasin. Nüüd tahaks emale öelda, et armastan teda...miks kuradi pärast, ma seda enne ei teinud.
Ei usu, et Sind see vastus lohutab, no mind kummitab ema ja isa surm ja ytlemata sönad juba 10 ja 8 aastat
Mötleme, siis tegelikult me ei mötle, et
inimest vöibolla homme ei ole!!! Tundub kuidagi loomulik, et inimene on alati olemas ja mötleme, et ah, kyll jöuab öelda...
Kaastunne ja kalli Sulle!!!
eks ta nii kupub olema jah..kui inimest pole, siis alles mõtleme, mis ja kuidas kõik oleks võinud olla...ise olen õnneseen - mõlemad vanemad elus ja
terved veel...
sulle aga jenss - kaastundekallid...ole tugev....
Ma just eile mõtlesin sellele, et ei oska tegelikult oma ema hinnata, ei oska hinnata seda, et ta on mul veel olemas (isa kahjuks juba varsti 7 aastat
mulla all
) ja tegelikult, hea et sellele nüüd tulin - aega pean leidma, et tema juures olla (kasvõi iga õhtu natukenegi, kui lapsele järele
lähen)...ja katsun seda nüüd ka teha... Aga tean juba ette, et kui kunagi see jube tund peaks saabuma ja ema enam pole, leian ikka, et miljon asja jäi
ütlemata ja tegemata. Aga teemaalgatajale, usu mind, su ema teab, et sa teda armastasid
Kaastunne Sulle ja katsu oma masendusest jagu saada,
lohuta end sellega, et tema sai siinsest maailmavalust lahti, meie, jääjad oleme need, kes peame edasi võitlema 
See on raske. Ega minugi jutt vist eriti lohutav pole. Matsin isa paar aastat tagasi. Siiamaani selline tunne, et on ikka kuskil olemas. Vanaisaga
sama lugu, kuigi oma 15 aastat möödas. Vähehaaval kasvavad tühjad kohad teisi suhteid täis aga päriselt siiski kedagi ei asenda.
Loodetavasti on sul keegi, kellega muret jagada. Räägi või mõne võõraga.
Kaastunne ja kalli. Püüa hakkama saada, ema hoiab sul kindlasti silma peal.
Kahjuks jah jõutakse ära tundmiseni liiga hilja. Aga ma usun, et su ema teadis, et sa teda armastad ka ilma ütlemata. Mul oli sama kuid isa emaga,
mõtlesin kogu aeg, et küll jõuab külla minna jne. Aga ei jõudnud
Suured kallid sulle ja sügav kaastunne!
Ei tahagi end sinu olukorda mõelda sest see on liiga kohutav.
Tahes kes lähedastest läheb..ikka jäi midagi ütlemata, tegemata.
Püüame elada nii, et meidki kord mäletataks.
Rahu Sinu emale.
Minu kaastunne!
Neile, kes juba läinud, võime vaid oma mõtetes ja südames öelda, kui tähtsad nad meie jaoks olid ja kui väga me neid taga igatseme.
Ja nendega, kes meil veel alles on, püüame sama viga enam mitte korrata.
matsin vanaema 12 aastat tagasi aga ikka tuleb pisar silma kui teda meenutan soovin ikka et saaks teda jälle näha.
Aga eks see surm ole juba selline et ei temast üle ega ümber ei saa.
Kaastunne
armastada tuleb inimest elusast peast..
sest peale surma pole tal meie
armastusest
või pisaratest
mingit kasu..