
Et kas on mõni eriti meeldiv (või hoopis vastik)mälestus,mida võiks teistegagi jagada ja päikest päeva tuua?(Seda siis meeldivate mälestuste puhul)
Olid teil mõistlikud vanemad ja mida eluteele õpetuseks kaasa andsid?
Endal on meeles suvised vaheajad,mil ilma ühegi eksamihirmuta sai sõpradega päevade viisi järve ääres jõlgutud ja öösiti telgi ees lõkketuld
jälgitud...
Ja siis veel TPL...oh aegu
Halva poole pealt siis niipalju,et eks sellepärast kodust eemal olingi palju,et võõrasisa kippus käperdama
,tema jutu järgi ta ainult kontrollis
kas mul ikka saiakesed kasvavad,närakas
Sealt sain ka eluks õpetuse,mehi on igasuguseid,usalda,aga kontrolli...
Jahh, täiesti õnnelik! Palju sõpru, palju vaba aega, sain peaaegu kõik, mida tahtsin. Peale ema-isa lahutust kui olin 12-aastane, siis läks veits
raskemaks, kuna alates sellest ajast kasvasin üksinda, kuid olin harjunud olema issi väike tütreke. Siis aga õde-vend kodust läind juba, isa elab
eraldi, ema pidevalt tööl. Ise tegin süüa, ise kütsin ahju, ise õppisin, kõik tegin peaaegu üksinda. Sõpru oli küll palju, seda kurta ei saa. Vanemate
eemalolekut kompenseeriti mulle rahaga, mis polnud eriti hea mõte, kuna nüüd olen väike kapriisne ära hellitatud plikatirts ..
Aga muidu mulle
meeldis! Tahaks tagasi 90-ndatesse ...
jah, oli küll vägagi õnnelik lapsepõlv. vanemad on toredad, enamikes asjades mõistvad, üldiselt nad mind väga piiranud ei ole, enamikes asjades, suhteliselt on tegu vabakasvatusega. Niivõrd-kuivõrd on võimalik olnud, on nad ka kõike lubanud nii minule kui ka mu vendadele. Võibolla vanemad oleksid pidanud mind nahaalsemaks õpetama ja suuremat enesekehtestusoskust arendama, aga miskipärast ei pidanud nad seda vajalikuks või lootsid, et see areneb ehk ise. Aga muidu ma väga ei kurda, kõikvõimalikud lahutusprobleemid ja koduvägivald ja muud koledad asjad on minu elust õnneks väga suure kaarega mööda läinud.
Julgen küll öelda, et õnnelik. On mõned eriti meeldivad killud, aga ma lihtsalt ei jaksa siinkohal elu ümber jutustama hakata. Pikaks läheks. On ka
seiku, mida parema meelega tahaks unustada, aga needki osa sestsamast lapsepõlvest. Eks pea nendega edasi elama.
Mis ema-isa ossa minu elus puutub, siis eks nemadki tegid vigu nagu me kõik. Mis sest enam. Päris ära nad õnneks ei rikkunud ei enda ega laste elusid.
Ainumas mida ma hetkel kahetsen, on see võti kaelas kasvamine. Mis parata, emagi pidi tööl käima, pikad päevad jutti. Tahaks oma lastele pakkuda enam
kodu koos vanematega. Aega koos vanematega. Äkki läheb õnneks?
Lapsepõlv oli ilus, aga teismeliseiga eriti mitte. Eriti tagantjärele vaadates, siis nagu ei saand eriti arugi. Millegipärast valiti just mind välja
selleks, keda on tore kiusata. Ja nii see kestis pea terve kooliaja. Ju ma siis millegipoolest ei sobinud seltskonda 
hmm.. pühapäevahommikune kohvi ja pannkookide või kuumade võileibade lõhn.. kõigi rahulik ja vaikne ning rahuolev jutupõmin.. praksuv tuli pliidi
all.. hommiku tv... see soe ja armastav õhkkond..
v kõik need piparkoogi majade meisterdamised emaga ... ühe-, vahel ka mitmekorruselised majad.. või kirikud.....
samas halba.. sellest räägin teine kord..
Mina olen vist küll õnnelik inimene- minu lapsepõlv oli turvaline ja täis armastavaid inimesi. Mu vanemad olid minu jaoks alati olemas ja samuti oli
mul sõpru, kes olid alati valmis ära kuulama ja kellega koos sai igasuguseid vahvaid asju ette võetud.
Sellest lapsepõlve õnnelikkusest olen aina enam ja enam hakanud aru saama ja seda väärtustama. Mida keerulisemaks minu elu läheb, seda enam rõõmustan,
et lapsepõlvele mõeldes saan tunda rõõmu ja et sellest on jäänud head mälestused. Eriti kui ma näen, kuidas mõne inimese hinge on lapsepõlve
õnnetused või valu saamised nii suure haava jätnud...Päris hirmutav on vaadata, kuidas vanemate vale käitumine võib last terve elu mõjutada...
Aga mina saan oma vanematelt ja lapsepõlvekodust siiani jõudu juurde.
Mõnus soe tunne on oma lapsepõlvepilte vaadates ja meenutades oma tõsiselt helget lapsepõlve
....ja olengi juba otsaga seal, kus võin öelda,et siis tundus rohi rohelisem ja taevas sinisem
Võin lugeda küll oma lapsepõlve õnnelikuks. Kõik mis vaja oli olemas ja rohkemki veel ning minust hoolivaid ja armastavaid inimesi oli palju ümber
ringi. Muidugi oli ka puudujääke nt isa jättis maha.
Tagantjärele tundub, et mõnest negatiivsest asjast hoolimata oli siiski suht turvaline ja õnnelik lapsepõlv.
ütleme, et oleme rahul, kuigi seda oleks võinud rohkem olla
Kas teil oli õnnelik lapsepõlv?
Oo-jaa. Mitte millegi üle ei ole kurta. Mul olid armastavad vanemad, vanem vend ja terve posu tädide lapsi, kellega mängida ja kellega meil oli alati
lõbus. Mul oli 2 vanaema ja vanaisa, kelle juures oli lubatud peaaegu kõike teha. Pealegi üks vanaema elab maal, tänu millele saime tundma õppida ka
maainimeste elu ja rõõme.
Kui saaksin kunagi oma lastele tagada sama muretu ja rõõmsa lapsepõlve, oleksin väga õnnelik!
Selle ajajärgu kustutaksin mälust!
Kahju,et on nii halbu mälestusi,et mäletada ei taha...
Vahel mulle tundub,et minugi elus tulevad vanemate patud minu kaela,katsu siis selle taagaga
elada
Eks ma püüan mitte samu vigu korrata ja parem inimene olla,kasvõi endalegi tõestuseks,et vanemad ei loe midagi 
Oli hea lapsepõlv, ja väga pikk ka. Alles hiljuti sai läbi tegelikult, ma olin ka läbi teismelise-aastate laps.
Mäletan kõrge rohu sees jooksmist, sinist taevast, laupäevahommikust raadiokõla mida minu tuppa kuulda oli, kuidas isa hommikuti köögis vorstivõileiba
sõi, kuidas koolis rooside sõda sai mängitud ja kuidas palaval suvepäeval turul eskimo jäätist sõin.
Halvematest asjadest ehk meeletut koduigatsust kui välismaale kolisime, kuidas mõnikord süda nii kripeldama jäi kui (oli tunne et) isa-ema ülekohtused
olid, seda kui koolitöö üle pea ähvardas kasvada, ja kuidas mõnikord tegin asju valesti sest tõesti ei aimanud et midagi valesti läks (laps ju, polnud
keegi mulle seletanud et nii ei tohi) ja siis sain riielda nagu ma meelega oleks paha laps olnud.
Aga pahade asjade meenutamine võttis palju rohkem aega ja ajusoppides sobramist, nii et kokkuvõttes oli ikkagi ilus lapsepõlv, olen rahul.
Ju siis keskpärane-midagi olulist ei mäleta. Olin arg-seda küll. Aga millalgi muutus see argus julguseks-saa nüüd sellest asjast aru. Kindlalt liiga võimukas ema. Ja pidev üksiolek.
Usun küll, et oli õnnelik aga veidi iseäralik.
Ema selline omas mullis autoritaarse võitu kunstiinimene ja me siis rohkem isa-vanaisaga omi asju ajasime. Aga isa oli üle prahi ja nii mõnusaid
vanaisasid leidub haruharva.
Oi lapsepõlv oli tore aga see teismeliseaeg ei olnud. Lpasepõlvest mäletan aegu kui ärkasin hommikul ja soe päike pasitis silma, või siis kui jooksin
läbi kastese rohu ja isa püüdis kinni ja keerutas õhus
Teismeeas tulid igast probleemid, küll vanemate ja sõpradega. Siis olin siuke üksik laps ja mõtlesin aina enesetapule
Pealekauba oli isal emal
aina tülid aga nüüd nad ära leppinud ja kui ma tismeeast välja kasvasin siis tuli mõistus kah pähe
kui ime pisike olin siis oli aga kui hakkasin juba yhteist mõistma muutus lapsepõlv kohutavaks
Peaks ju ütlema, et oli. Kõik vähemalt arvavad nii, et oli, aga tegelikult... noh buberteet oli hullumaja, sinnani polnud vigagi.
Jahh oli,minu lapsepõlv lõppes siis, kui sain 9aastaseks,siis suri ema ja kuni 14aastaseni elasin oma armsa,kui alkolembelise isaga,kes oli väikelinna advokaat,kes siis suri kaa. Siis hakkasin täiskasvanud meheks,elades kokku 18 aastase tüdrukuga,kes tuli maalt linna kooli...
oli küll meeldivaid hetki, aga üldiselt oli vilets. minu õnnelik aeg saabus 18 aastaselt
Minu lapsepõlv on olnud väga õnnelik. Kasvasin vanaema ja vanaisa juures, mängisin tädilastega ja meil sai palju nalja, ehitasime onne ja käisime
"sipelgajahil".
Ema ja isa on mõistvad inimesed, saavad minust aru ja hädas aitavad alati, mitte ei ütle - ise keerasid käki,aja see nüüd ka korda.
Mina olen rahul

ei tea, kas olen vanaks saanud, aga tagasi moeldes olid suved soojad ja paikesepaistelisemad, taevas sinisem ja rohi rohelisem. seega jah, lapsepolv
oli imearmas ja tahaks tagasi
Küll aeg lendab... krt ei mäletagi enam
Lapsepõlv oli õnnelik ja mõnus, kuna kasvasin maal ja lapsi külavahel oli ka üksjagu, kellega sõbrustada ja mängida. Tänapäeva linnas kasvavatest lastest on isegi natuke kahju, kel pole murugi, kus paljajalu joosta, kõigest muust rääkimata. Ei õunapuid, mille otsas ronida, ei kiviaedu, mille pealt maasikaid korjata, ei lillelõhna ega liblikalendu.
Kartsin, et nii pika aja taha tapab nostalgia igasuguse mälu, aga ei
:
-vitsu sain vanaema käest,
-õpetajad panid nurka seisma ja jätsid peale tunde,
-naabrimees viskas kaikaga õunavargusel muhu pähe,
-miilits kuulas üle, sest paugutasin metsas saksa vinti,
-täitevkomitee esimees lubas siberisse saata, sest andsin ta pojale- pioneerile kere peale,
-vanaisa piigu tõmbamise eest pidin rohima tema tubakapõllu,
-pioneeriks ei võetud, sest isa istus kinni, aga tahtsin küll,
- 10-aastaselt pidin hakkama karjas käima,
-14-aastaselt niitsin vanaema lehmale heina ära,
- ühetgi poest ostetud mänguasjas polnud,
-suvise koolivaheaja pidin paljajalu ringi jooksma,
-kolhoosipõllul käisime juba 2. klassis kartuleid korjamas jne.
Oli sügav vene aeg ja raske lapsepõlv oli
ega olnud minul küll midagi kerget
ai põrgut mis meelde tuli
pea kümme aastat tagasi suri mul vanaema kes mind kasvatas
no mõtlesin siis et teatan sugulastele, no neile lähedastele veresugulastele keda teadsin, nad siis võtsid nn teadmiseks ja küsisid mida ma siis oma
teate eest ka tahan. palju raha vaja on
nemad mäletasid mind lapsena, selleks ajaks kui teate edastasin oli aga palju vett merre voolanud
ai põrgut siis ma mõtlesin küll, et minge te ka õige....ei suhelnud enne ja pole siiani suhelnud
Sobis Salese variant kuni viimase sissekande viimase lõpuni.Ise olin lapsepõlvega rahul.Mõistan väga hästi miks vanemad halliks läksid
Meenuvad ehtsad kukekommid,alati meeldisid need pruunimad,sain valida.
Tsitaat:
Algne postitaja: ohakas
ega olnud minul küll midagi kerget
ai põrgut mis meelde tuli
pea kümme aastat tagasi suri mul vanaema kes mind kasvatas
no mõtlesin siis et teatan sugulastele, no neile lähedastele veresugulastele keda teadsin, nad siis võtsid nn teadmiseks ja küsisid mida ma siis oma teate eest ka tahan. palju raha vaja on
Tiivi
Vot ja nii ongi.Siit algabki ettevalmistus ideaalse naisterahva kujunemisel.

kui jalad kandma hakkasid teenisin suvega ise raha, nädalaraha ei mäleta , et keegi oleks andnud
keskas olles teenisin kuus miski 300 rubla, aga olime tööl kah sõbrannaga 24/7 . tal ju oli ka raha vaja, sest keegi ei muidu andnud.
Jube lugu kui pidite juba keskas seksi ostma
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tiivi
Vot ja nii ongi.Siit algabki ettevalmistus ideaalse naisterahva kujunemisel.
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Jube lugu kui pidite juba keskas seksi ostma![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Jube lugu kui pidite juba keskas seksi ostma![]()
Mida kaugemale lapsepõlv jääb, seda ilusam tundub!
Lapsepõlv on juba kättesaamatu unistus.