
Ühise elu alustamine kaaslasega on tekitanud eneses vastakaid tundeid: ühelt poolt kurbus vanemate juurest lahkumisel ja teisalt rõõm uue toreda
alguse ees. Praegu domineerib kurbus, justkui hülgaks lapsepõlve, mida vanemate kodu ust enda järel kinni pannes enam tagasi ei saa...
Kas kellelgi on olnud samalaadseid tundeid? Millega see lõppes?
Igas minekus on veidi kurbust. Uue elu sisseseadmine toob aga suurel hulgal põnevust ja rõõmugi. Vanematekodu jääb ju vanematekoduks ikkagi. Ja sinna
jääb ka lapsepõlv .. Nagu hoiule
Lõpeb sellega, et algab iseseisev elu.
Ma olin praktiliselt laps (15) kui juba kodust lahkusin. Kooli ühiselamus saadi kõva põhja iseseisvax elux ja kui siis kodukohta tagasi pöördusin olin
suht kiirelt oma elupeal ja nagu ei mäleta, et see mulle kuidagi valulik oli
....nukrax tegi pigem esimesest oma rajatud kodust ära minek.
No mina lausa igatsesin ja lugesin tunde, et oma lapsepõlve kodust minema saaks. Emaga olid suhted juba väga kriitilised.
Läksin ja nautisin elu ja lõin ka päris enda kodu ja see tunne on üle kõige. Nüüd saan emaga suurepäraselt läbi. Teatud hetk elus lihtsalt on see, mis
ütleb , nüüd oma elu peale 
Ma olen viimase kahe aasta jooksul kolinud 4 korda ja selle aasta lõpus kolin veel.
Mulle meeldib
Juba sellepärast, et senised kodud ei ole kodustena tundunud.
Ja paljust saastast saab kah lahti 
küll see kurbus tahaplaanile jääb
hakkad oma elu elama, külastad vanemaid..
mulle meeldis oma elu alustamine
mis sellest, et hinge taga oli vaid tühjus, katt kätt taskus
huvitav aeg oli, enda proovile panek
sai ka liigsete asjadeta hakkama
eks igasja algul ole m6ne v6rra kurb, kuid samas ka r66mus.Kyll see sul yle läheb.Tuleb nats kannatada ainult
Mis ta nüüd nii kurb, mulle on see rohkem oma töömahukuse tõttu äärmiselt vastik tegevus. Kolimist ikka mõtlesite?
Pole kunagi kurvastanud kolimise pärast. Hetkel on veidi nukker tunne, sest sõbratar kolib üle lahe elama. Pole just kaugel, kuid siiski... igapäev
külla ei saa minna kui tuju tuleb
Olen oma elu jooksul päris palju kolinud....viimase kolme aasta jooksul olen 3x elukohta vahetanud. Nende kolimiste pärast ma kurb pole küll
olnud...kui aint see, et Tartus elavad sõbrad/sõbrannad jäid maha. Peab mainima, et mina olen koduigatsust tundnud (st vanematekodu igatsust) vaid
Tallinnas, kui sisseastumiseksameid käisin tegemas 
Olen oma elu jooksul päris palju kolinud.
Vanemate juurest kolisin pooleldi ära juba 14aastasena.
Viimase poole aasta jooksul olen elukohta vahetanud 4korda.
mõnes mõttes on vanematekodust ikka kurb lahkuda, kuid see läheb üle, kui mõelda nn uuele elule omaette....
endal läks küll valutult, kuna pärast keskkooli sai 5 aastat kodust eemal oldud ja sellega juba harjunud oldud....
küll kõik paika loksub....
ilusat "uue" elu algust sulle 
mina olen alates aastast 2001 kolinud 6x. Eks see on üks tüütu tegevus, aga samas saab sorteerida vanad ja mõtetud asjad välja ning see mulle juba
meeldib. Kahju on olnud ära kolida vaid kahes kohast - lihtsalt olid kenad korterid ja asusid ka headest kohtades, kuid ega praegunegi kodu kehv ole
- ikkagi merevaade ja puha
...ning vähem träni 
olen ka viimaste aastate jooksul kolinud lugemata arv kordi. onneks ei ole ykski "kodu" piisavalt kodune olnud, seega ei ole raske olnud
tagasivaatamata uks kinni lyya.
vanematekodust kolimine oli kyll raske, eriti veel siis, kui sai paris teise riiki ara kolitud...
aga koigega harjub ara!
Absoluutselt ei ole kurb, pigem tüütu aga samas põnev.
Otsest kurbust ma sel hetkel ei tajunud, olin vist liiga uimastatud suurest armastusest, aga tagantjärgi on nostalgijatunnet ikka iga kord kui lapsepõlvekodu külastan.
pole mitte ükski kord kolinud, aga varsti kolin, nii väga ootan seda - omaette elamine ja lõpuks saan teada, kui palju asju mul tegelikult on
Olen staa¾ikas kolija (13 x) ja ainult mõned korrad on pisut kurb olnud. Aga vanematekodust välja kolimine...? Ei olnud kurb. Aga tegelt ega nagu
õiget lapsepõlvekodu nagu polegi olnud - emagi oli hingelt kolija
niiet, eluaeg aina kolinud 
Olen oma elu jooksul päris palju kolinud ja alati on iga kolimisega kaasnenud pigem midagi helget kui kurba.Aga et ta üks tüütu ja töömahukas toiming on , seda nüüd küll. Ja just tänu paljudele kolimistele olen aru saanud, et mida vähem asju on vaja ühest kohast teise tarida, seda parem.Asju, mida me aasta jooksul pole kordagi kasutanud , pole meil ju tegelikult vaja.
Ma olen oma elus 8 korda kolinud ja ainult korra olin kurb.Nimelt see oli siis kui olin elanud 10 aastat Rakveres ja ema otsustas Tallinna
kolida...ülejäänud korrad kaasaarvatud see kord kui 3 aastat tagasi vanemate juurest ära kolisin(õigemini otsustasin mitte kaasa minna ja üürika
võtta)need olid tavalised,õnnelikud ja samas tüütud
Minu suhted vanematega on mitumitu korda paremaks läinud peale seda kui ma eraldi elama kolisin... ja nüüd on alati hea meel vanematekoju minna... aga päris oma kodu... meeletult mõnus tunne
Samad tunded, mis eelkirjutajalgi.
Olen päris palju kolima pidanud ja ikka sutsu on kurb küll. Tavaliselt meenuvad siis kõik head asjad, mis mahajäetava korteriga seostuvad. Maha jäävad ka sõbrad/tuttavad ning uues kohas tuleb jällegi nullist alata. Tegelikult ei meeldi mulle kolida, iseenesest väga tüütu protseduur. Ainukeseks plussiks on vast see, et kogunenud ülearusest sodist ja pahnast saab korrapealt lahti. Ja pakkimise käigus koguneb säärast kraami ikka uskumatult palju.
Minu jaoks on siiani kolimine olnud seotud ainult positiivsete emotsioonidega. Uus kodu, uued mälestused... Ei ole kurbus peale tulnud...
Ma arvan, et see oleneb taustsüsteemist, millega kolimine seotud. Kui rõõmsa sündmusega seoses, siis on see positiivne sündmus
Peamiselt on kolimine ikkagi tüütu tegevus. Erilist kurbust ei ole ise tähendanud.
Ja vanematekodust lahkusin noorena ülikooli. Olin ennegi üsna iseseisev, aga see andis ikkagi palju juurde.
olen 7 x kolinud, elanud pärnu-, mulgi-, tartu- ja läänemaal. on küll kurb, aga pea sama mõõduga ka huvitav. kurvaks teeb kolimise asjaolu, et tuleb
ju lahti lasta konkreetse paiga ja inimestega seotud tähendustest, mis taasloovate tegevuste lõppemisel taanduvad mälestusteks. samas on mu nägemuslik
kutsumus rändmunk-sõdalane (sellest ka kasutajanimi), kellel on pidev rändamine veres. kui sinna juurde lisada inimese loomupärane huvi kõige uue
vastu, siis saabki paraja annuse subjektiivselt positiivset, mis muudab elukoha vahetamise selliseks segaste tunnetega tegevuseks. mis tunne parasjagu
valdab, sõltub nt ka sellest, kas külmik jõuab uude elukohta tervena
, kas sõbrad aitavad muuta kolimise seltskondlikuks ürituseks
jne.
kuidas sellega ka poleks, paar aastat tahaks nüüd kolimiseta läbi ajada.
Tsitaat:
Algne postitaja: naira
No mina lausa igatsesin ja lugesin tunde, et oma lapsepõlve kodust minema saaks. Emaga olid suhted juba väga kriitilised.
Läksin ja nautisin elu ja lõin ka päris enda kodu ja see tunne on üle kõige. Nüüd saan emaga suurepäraselt läbi. Teatud hetk elus lihtsalt on see, mis ütleb , nüüd oma elu peale![]()
ei, väga hea meel oli, elasime korteris, kus pidi vennaga ühes toas elama.... aga natuke kurb oli ikkagi hiljem vanemate poole pealt. see läks poole aastaga üle ja tekkis nii täiskasvanu tunne, kui võimalik. lapsepõlve EI IGATSE TAGA kuna see minu meelest kõige jubedam periood, mis ühe inimese elus üldse olla saab! kui mõtlengi nagu pubekas (ja ilmselt mõtlen küll), siis ajab ikka vihale küll, kui sulle räägitakse kui õnnelik ja muredevaba ja kerge see lapsepõlv oli... seda räägivad läbikukkunud inimesed, kes elasid rikkas perekonnas ja olid päri, et kõik nende eest ära tehti, pärast kooli lõpetamist sattusid aga naela otsa... lõppude lõpuks ei keela ju keegi täiskasvanutel tegelda samade asjadega, nagu lapsed. mis mõtet on ohkida ''oh, lapsena oli nii tore ja rõõmus kelgumäel käia'' kui nad ise seda enam niikuinii ei teeks?
Kolmine ei tekita mitte mingeid emotsioone. Heitlik tudengielu on sundinud kolima kohati mitu korda aastas.
ma just kolin uuele tööle, jube lõbus on
Parajasti kolimine käsil ja see on ülilahe!!!
Ikkagi esimene päris oma kodu
niipea ei tahax küll jälle kolida- see olex kurb 
Olen elus kaks korda kolinud. Vastik, vastik, vastik nagu ütleb üks tuntud jänes.
Aga mulle meeldis väikehapukurgi ütlemine, et hea on asja juures see, et saab teada, palju asju mul ikkagi on.
Vanarahvas ütleb, et on sama, kas kaks korda kolida või üks kord põleda
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
et saab teada, palju asju mul ikkagi on.![]()
Ma olen sinuga väga nõus, pipilota. Inimene vajab tegelikult väga vähe, et hästi elada. 
Mina lahkusin rõõmuga vanemate kodust 
Ma elangi kohvrite otsas!