
Kas teil on või on olnud kunagi mingeid tervisehäireid või vigastusi, mis sportimise käigus juhtunud?
Või lihtsalt mõni haigus, mis ei lasegi aktiivselt spordiga tegeleda?
Mida olete teinud, et neid hädasid leevendada või likvideerida?
Kas alati peab arsti juurde tõttama või olete üritanud ka koduste vahenditega end tohterdada?
/me on hüppeliigestega hädas - käivad teised üha kergemini tagurpidi
Ostsin isegi sidemed juba. Ehk saab nüüd mõne pallimänguhooaja ilma lonkamatta läbi ajada
Olen saanud suure reie rebendi - ei tohi külmalt spurtida
Siis on veel mingi Schoiermanni tõbi ja Schmorli sõlm ( vist nimed on valesti kirjutatud) ja nende tõttu mul selg ikka valutab ja kehalisest olin
vabastatud. Nüüd olen aga õppinud oma selga hoidma.
Ahjaa mõlemad hüppeliigesed ka sellised ligadi logadi on.
Hiljem: Siis veel kukkusin 5-aastasena nn vaibakloppimis ronikalt peapidi alla - tagajärg - kaks nädalat sült, uuesti rääkima õppimine jne.
Noorem olin, tegelesin spordiga väga palju. Põhiliselt küll jooksmisega .. pikamaajooksud olid minu ala.
Sellele tegi lõpu haiglasse sõit.
Paar kuud tagasi unistasin kellegagi, et hakkame koos jooksmas käima.
See keegi enam minuga seda ei unista.
Ja ega ma enam ei saagi.
Üks teine trauma tegi sellele lõpu.
Lisatud: otse spordi pärast pole mul mingeid traumasi olnud. Küll aga sportimise vastu igasugu asju..
Ma kimpus põlvevaludega, mis segavad järjest enam aeroobikas käimist.
Kunagi kasvues diagnoositi mul Schlatteri tõbi, millest ei olnud enamus arstegi kuulnud. Ja keskkoolis oli artriit.
Nüüd siis on jälle vanad hädad tagasi tulnud.
Peaks endale mingid põövesidemed äkki trenni jaoks hankima, ent need vist hirmkallid.
Tervis on kallim Beith
hmm...kooli keka tunnis vahest ikka üht-teist juhtus.
Selja olen ära nikastanud,silm on sinine olnud
Koolis keka tunnis jooksmise ajal lükkas üks noorema klassi tüdruk mind nii kõvasti, et kukkusin küünarnuki peale ja murdsin käeluu.
Ei midagi erilist, paar põrutust, üks rebestus, korra ainult oli hüppeliigesega jama, ah jah, paar peapõrutust on ka olnud. Üldiselt midagi hullu
juhtunud ei ole, ptu, ptui 
Õnneks ei ole midagi juhtunud, kuigi kooli ajal tegelesin sportvõimlemisega. Isegi poomilt ja rööbastelt pole alla kukkunud...lihtsalt on vedand jah et miskit ei juhtunud, kuigi olin piisavalt hulljulge.
Umbes 8 korda on olnud käsi kipsis, seda erinevatel põhjustel;
Üldse on mul hästi õrnad luud sest luutihedus on väiksem kui peaks (haiguse nimi on osteoporoos, see tuleneb Ca puudusest organismis)...
Et seda parandada olen söönud u 2a iga päev Ca tablette va raseduse esimesed 3 kuud, siis arst soovitas neid mitte võtta.
Kui midagi juhtunud on, siis tavaliselt ikkagi käin traumapunktis, sest enamasti on vaha röntgenit ja kipsi... Ise olen ravinud ainult seda kui pöial
liigesest välja on tulnud, sest traumapunktis oleks see paika tõmmatud - mis on üks valusamaid asju mis ma tean... 
Unustasin veel lisada, et kui 6. klassis käisin siis kehalise õpetaja pani meid korvpalliga rahvaste palli mängima ja selle tulemuseks oli mul ninaluumurd...
Algklassides sai mäest alla suusatatud, aga nii õnnetult, et ei märganud "hüpekat". Jõudsin veel kuulda kellegi hõiget, et nüüd ta läheb,
kui olin õhus ja pärast seda kõva matsuga selili maas. Hinge võttis kinni. Arstid ongi pidanud seda kukkumist üheks minu kõvera selgroo süüks.
Põhikoolis sellesama selja tugevdamiseks jõusaalis käies + klaverimänguga tegeledes suutsin endale tekitada kroonilise randmeliigese põletiku, mis
õnneks viimastel aastatel pole enam avaldunud.
Aga muidu raudse tervisega 
KUi kellegil on olnud juhuseid kokku puutuda Vertigoga või teiste tasakaaluhäiretega-siis võtaksin meeleldi ühendust!
TJ
Armastan ratsutada ja kuna see ka selline spordiala,kus kunagi ei tea,kuna võid kukkuda,siis olen ma ikka päris mitmeid kordi kukkunud.Neid kordi ma enam kahel käel juba ammu kokku ei loe,kui palju olen hobuse seljast sadanud,kuid midagi väga hullu pole siiani olnud.ptui,ptui,ptui.Ühe korra olen hüppeliigese rebendi saanud ja seljal on ka kolm lüli puseriti,kuid seda arstid ei tea,kas sünnist saati või kukkumistest.Tegelt peaxin ma iga aasta kax korda taastusravil käima oma seljaga,kuid siin ma olen.
Mul on kaltsiumipuudus ja vasaku jala kannaluu on hõre.Selle pärast ei saa joosta,kuna kand hakkab valutama
.
ahjaa...Unustasin...Kord ma pidin treppide peal hüppama.Ühe jala peal.Ma ei hüpanud välja ja kukkusin peaga vastu mingit metallist asjandust.Verd
hakkas purskama ja mind viidi traumapunkti.Pärast seda ei tohtinud 2 nädalat trennis käia.Kuna olid jõulud kandsin koolis päkapiku mütsi suure
plaastri varjamiseks
.
Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Tervis on kallim Beith![]()
see,et enam aktiivselt sportida ei saa ongi traumadest mööda vaatamise tagajärg
mängige jalgpalli, siis teil jalad valutavad kogu aeg. alati on midagi viga. kui aga üle pingutada, siis tulevad tõsised vigastused.
a ükskord oli nii et olime "jõusaalis" üks vend tõstis kangi. viskas siis kangi maha ja ma läksin midagi maast võta vms kang vist oli. aga
kang liikus kui maha kukkus ja see liikus vastu üksteise-otsa-pandud-raudtoole. ja muidugi kukkus värk mulle pähe. ma olin ise lõpp rahulik ja ei
teinud eriti väljagi... teistel olid aga suud lahti. ma mõtlesin et mis viga. vaatasin põrandale: vereloik oli maas. ja tilkus juurde ka veel. no eks
siis muidugi oli aeg tegutseda.
aga ilus mersu-märgi-kujuline haav oli peas 
väljaväänatud käed, jalad ja kael on tavalised nähtused
vanasti tegid põlved ka kõvasti valu... aga see valu läks nagu ise üle. vahest harva annab
vaid tunda.
mõned osalised lihaste rebestused,mõned väiksed luumurrud ja nüüd mingi närvijama(2 näppu tuimad) arst keelas liigutamise ära aga ma ikka nats rahmeldan
jalaluu 2x, sõrmeluud, õlaliiges paigast ära, auto sõitis otsa 1 neer on lahti, esimesed hambad olen välja kukkunud jne jne jne
Tsitaat:Njaa, valus teema...kunagi olin sunnitud seljatrauma pärast iluvõimlemisega hüvasti jätma..siis olin ka jupp aega üldse spordist eemal. Nüüdseks aga olen oma hädadest nagu üle saanud ja kavatsen kohe-kohe (nii kui spordisaali kapid saabuvad) ka trennis käima hakata
Algne postitaja: Beith
Kas teil on või on olnud kunagi mingeid tervisehäireid või vigastusi, mis sportimise käigus juhtunud?
Või lihtsalt mõni haigus, mis ei lasegi aktiivselt spordiga tegeleda?
Mida olete teinud, et neid hädasid leevendada või likvideerida?
Kas alati peab arsti juurde tõttama või olete üritanud ka koduste vahenditega end tohterdada?
kokkulugemise-arvepidamise olen ammu lõpetanud. hullemad neist:
1) ebaühtlaselt pingestatud poksiringi post (~20 kg) kargas näkku, millele järgnesid 2m õhulend ja kiirabi;
2) 8 aastat harratatud võrkpallist on põlved läbi ja sõrmed.. pole enam pianisti omad
;
3) nina on poksist tasapisi toibunud ja enam pai peale veritsema ei hakka. seest ligadi-logadi on ikka, aga seda korvpallist;
4) praegu harrastava kaklusalaga on kaasnenud selja- ja puusavalud
...
mis siin ikka. kõige tõhusam viis traumadest hoidumiseks on korralik soojendus ja venitused. kui häda käes, siis olen tavaliselt valutavale jäsemele
sooja/külma ja rahu andnud. mingeid eri geele ja mökse pole vaja läinud (va kips ja spordikreem
)
mmunk sa niimoodi ju pool inva mulje jtad juba
raskein oli balletis kogemata hüppepealt jala laba küljele maandumine-kukkumine, mis lõppes väga paljude luumurdudega labas
aga tore oli, sest kõik
koolis muudkui hoolitsesid mu eest ja isegi direktor küsis, et kas kool on ikka sõbraliks sellisel hetkel
teine tõsisem asi oli kabareetrennis ülekoormus, mis tipnes mikroinsuldi ja ajutise yhekehapoole töö häiritusega.
jooksmisega ka tegeleda enam ei saa, nagu ka teiste koormavate asjadega, sest põlved ei kannata, miks nii, et tea, sest arsti juures pole sellega
käinud
uisutades sain jala kipsi, käsipalli mängides olid sõrmed pidevalt paistes ja sinised (mängisin samal ajal ka muusikakoolis klaverit 
),
jalgrattaga õnnestus hambad välja kukkuda.
püsivalt segab spordi tegemist vaid laiskus 
Igasuguseid põrutusi, muhke ja kriimustusi üleslugema ei hakka - iga kossumees/naine teab isegi. Kõige hullem on lugu hüppeliigestega, neid olen
10-neid kordi välja väänanud(mõlemaid). Üxvahe oli mingi neli korda järjest - olin loll ja kärsitu, ei oodanud lõplikku paranemist ja siiamaani lonkan
sellest
. Püüan juba 2 aastat sellest lonkamisest lahti saada, aga kuidagi ei õnnestu. Paar aastat oli mul pöidlaliigesepõletik, mis käis samamoodi
iga paari kuu tagant. Ja keskkoolis olid mingid seljavalud ka. <sülitab 3x üle õla> Midagi eriti hullu juhtunud ei ole.
muud pole midagi kui parem hüppeliiges oli täiega puru
ja siiani annab mõnuga tunda
sõjaväes sai sellega isagi viilida mõnikord. aga joosta on
valulik.
mõned nädalad tagasi spagaati tehes rebestasin vasaku jala kõõluse. (hetkelgi valutab
)..
muidu olen väga aktiivne aeroobika ja fitnessiga tegeleja. ja taoline trauma lõi mu plaanid kõik segi
karta on et ma suht pahane.. mõistagi enda
peale.
paari nädala pärast peaks valu üle minema ja aasta lõpuks olen loodetavasti päris kombes. ei suuda ära oodata ,mil taas trenni saan...
traumasid olnud mitmed igasugu murde ja väänamisi...viimati oli kannaluu murd ja suvel murdsin kämblaluu ja rangluu sain ka paigast ära
miskitmoddi...
aga ise olen rahul...sport on minu hobi ja eks kunagi hoian oma tervist ja kui hoida enam miskit pole mis siis ikka....
aa hetkel teevad ka mulle põlved kõige rohkem muret...aga hästi aitab kandes trennis ja võistlustel põlve soojendusi...peale nende kasutusele võttu
valud vähenesid....aga igasugu kylmaks tegevad ja soojendavad kreemid ka head...mul vahepeal nägi sportkott välja juba nagu med.kott
dziisõs kui ma neid vastuseid siin lugesin...siis ma ikka suht terve olen olnud...paar korda joostes sedasi mõnusalt on maaühendus olnud, et ülla
ülla...aga üldiselt..
lapsepõlves oli ka kunagi turnimisvajadusest puude otsas alla lennatud jne.
a ..põlv valutab ka jah
Sportimise käigus kukkusin kunagi hambad suust välja
. Mingi seljajama mul on, aga selle hädasid on aidanud leevendada just nimelt see, et ma
igasuguseid ettekirjutusi ei kuula ja käin/jooksen/tantsin/võimlen/tõstan/kummardan nii palju kui parasjagu tahan.
Kunagi joostes labajalg läks viltu maha ja siis oli luumõra. No aga sellest on päris palju aega möödas ja kuidagi praegu tunda ei anna.
mul on paremas põlves ja sääres kokku 6 titaanpolti ja mingi plaat. kukkusin tsikliga ja nüüd ei ole 4 aastat saanud sõita. samuti on vasak õlaliiges
ja rangluu korra katki kukutud... jällegi tsikliga... aga muidu olenigati terve ja tugev, aint kondid kipuvad kergesti murduma.
hmm... minu vigastused?? puusad valutavad, põlved valutavad, vanad randme põrutused annavad tunda, selg valutab, hüppe liigesed annavad vahel tunda,
kõik raksub... ühe sõnaga ei ole mul vist mitte ühtegi liigest mis oleks terve, kõik raksuvad ja/või valutavad... 
Vittu!..
Teie vigastused,õnnetused mind ei koti.
Mida oled treeningust head saanud?
Kas trenn on kohustus, vajadus v. lihtsalt elu-stiil?
Kui ikka hommikul silmad avad ja kuskilty ei valuta tuleks kahtlustada ,et oled öösel endalegi üllatuseks ära surnud.
Mul on paremas põlves mingi kala sees vist...