
Kas kellegil on kogemusi sellise seisundiga nagu kooma? Kas on mõni lähedane olnud koomas ning sellest välja tulnud ning mida ta sellest mäletab kui üldse midagi mäletab? Ja kas sellel ajal üldse midagi kuuldakse või tunnetatakse ning mida?
...ei mäletata sellest seisundist midagi ja peale koomat ei olda ka just kõige selgema jutuga.
oleneb miks kooma tekkis, näit diapeetikud elavad isegi üle 10 kooma üle aga lõpuks pole mälust midagi järel ja üdseisund on SOS,iga järgnev võib
jääda viimaseks, ega ei mäletata küll midagi ja kooma on üsna laastav organismile, sest elundite juhitavust ju pole, ka see oleneb põhjusest.
Tsitaat:
Algne postitaja: unistaja
Kas kellegil on kogemusi sellise seisundiga nagu kooma? Kas on mõni lähedane olnud koomas ning sellest välja tulnud ning mida ta sellest mäletab kui üldse midagi mäletab? Ja kas sellel ajal üldse midagi kuuldakse või tunnetatakse ning mida?
1998 aastal olin Saksamaal tööl.Seal lähedal külas korraldati üritust nimega koomapidu. Pilet oli üsna kallis,aga selle eest oli sees piiramatus
koguses tasuta alkoholi. Noored jõid ennast seal kõik kooma. Vedelesid teised siis igal pool pikali maas.
Njah, ma ei mõelnudki siin enda kooma joomist, vaid tõsist tervislikku probleemi.
Kooma tekkimise põhjustest ma parem vaikin. Õnnetus nagu õnnetus ikka.
Nüüd teeb ta silmi lahti ning pilk on täitsa selge ning jälgib teiste tegevust, kui ärkvel on. Liikumisravis on hakanud käsklustele kuuletuma.
Ka tean, et on oldud päris mitu kuud koomas, kuid on välja tuldud. Eks see jätab jälje kogu eluks, ikkagi ju tervet organismi kurnav. Süda on terve
ning tugev, siseelundid ka terved. Elame päev korraga, lootus on väga suur, kõigele vaatamata.
minu üks sõber pärast avariid oli koomas kaks nädalat.naine oli tema juures räägis ja tegi igasuguseid asju mis aitaks välja tulla.kui ta ärkas
tõmmbas kõik need juhtmed torud jne.endalt välja ja hakkas wc poole minema mõõdaseina äärt, vastu jooksis valve õde küsis kuhu lähed .tema vastus oli
mina küll selle siibri peal ei....sellel inimesel on väga suur ellu jäämis instink need inimesed elavad kõik üle. elu tuled elada
positivselt


Loodan, et unistaja sugulane toibub...
Minu sugulasega paraku nii ei juhtunud.
Paar nädalat hoiti TÜ Kliinikumis aparaatide all, siis praagiti välja kui lootusetu ja saadeti hooldushaiglasse surema, teades seda ette, kuna sellist
ülikallist aparatuuri väiksemates haiglates pole. Ei läinudki kaua see surma ootamine, puhaku rahus...
Ja mina ei usu saatusesse, et see, kes talle koduteel peksa andis, lõpetab kunagi sarnaselt.
Aitäh, jenni, heade soovide eest.
Ta oli ka aparaatide all, kuid need võeti ära, aga süda oli nii tugev, et jäi ise hingama. Nüüd on iga päev kui väike ime. Ta teeb natuke rohkem ja
jõuab natuke rohkem.
Tavatsetakse vedada võrdusmärki koomas oldud aja ja taastumise kiiruse/edukuse vahele. Mida lühem aeg koomas, seda suurem lootus endiseks saada.
Kehvem on lugu siis kui inimesel on mingeid kaasuvaid (näiteks kroonilisi) haigusi, mille kulgu ei oska enamasti ka arstid prognoosida kooma ajal või
selle järel, enne kui tagajärjed konkreetselt ilmnevad.
Suur tähtsus füsioteraapial, paljusid asju tuleb kehal uuesti õppida tegema.
Mis on kooma?
Kooma (kreeka keeles sügav uni) on teadvusetus, millest ei ole võimalik äratada ka tugeva ärrituse toimel. Teadvushäireid põhjustavad traumad,
ainevahetushäired, kirurgilised haigused. Trauma korral on koomasse langemise põhjus ajurakkude põrutus – löögi korral loksub aju nagu sült
vastu pealuu siseseina. Ka koljusisesed verevalandused võivad ajustruktuuri nihutada. Ainevahetuslikest põhjustest on sagedasim mürgitus, mis tekitab
ajuturse, nii et aju pitsub teadvust hämardavalt kolju alla.
Enamasti liigjoomisest on tingitud kõhunäärmepõletik ehk pankreatiit, millega kaasnev ainevahetushäire põhjustab psühhoosi. Kuna sellele lisandub
tihti ka alkoholipsühhoos, nii et patsient on ohtlikkuseni rahutu ega täida korraldusi, tuleb tekitada nn kunstlik kooma, et kanüüle-kateetreid-sonde
ära kiskuma kippuv patsient medikamentidega uinutada. Sama kehtib ka infarkti või operatsioonijärgse ¹okiga inimeste kohta.
Glasgow’ koomaskaala (GCS, Glasgow’s coma scale) järgi on normaalse teadvuse näitaja 15. Vastavalt silmareaktsiooni, kõnevõime ja
motoorika vähenemisele loetakse koomaks 8ni ja sellest allapoole vajunud teadvust. Olenevalt kooma sügavuse astmest, häälele ja valule reageerimise
hääbumisest jaguneb teadvusetus pindmiseks, keskmiseks ja sügavaks.
Ka sügava kooma puhul on haigel elutähtsad funktsioonid üldiselt olemas, mõned neist vaid puudulikud. Põhjus, miks kooma võib eluohtlikuks muutuda, on
valdavalt ülemiste hingamisteede läbitavuse häire, mis hapnikupuuduse tõttu põhjustab südame seiskumise. Teadvushäirega kaasneb alati oht lämbuda,
sest haige ei kontrolli oma hingamisteid – lämbuda võib oksendamise ja maosisu aspiratsiooni tagajärjel või sulgeb lõtvunud keelepära
ülemised hingamisteed.
Esmane abi on haige keerata küliliasendisse, pea kergelt kuklasse kallutatud, et hingamisteed oleksid avatud.
NB! Minestus ei ole kooma, vaid lühiajaline teadvusekaotus, mille tingib aju verevarustuse vaegus. Põhjus on korsetitüüpi pitsitusest või halvast
asendist tingitud vere peaajju jõudmise takistus või näiteks kuumus. Kui inimesel on palav, laienevad tema veresooned nii, et nende maht on suurem kui
vere hulk, ning see ei jõua lihtsalt pähe. Põhiline abi on pikali heitmine. Minestajat ei tohi püsti kangutada!
Aitähh, tuhvlipealne, aga see info ammu läbi loetud ja uuritud. Pigem tahtsin isiklikke kogemusi või siis neid, kus keegi lähedastest on koomas olnud. Ka seda tean, et paljud asjad tuleb tal uuesti ära õppida. Nagu ikka, on halvemaid ning paremaid päevi. Aga paremaid natuke rohkem ikka. Näen ju, kuidas ta iga päevaga üha rohkem ja rohkem 'tagasi' tuleb.
Keegi on kunagi ammu enne mind öelnud, et iga tuhande miiline tee algab esimesest sammust, tema teeb praegu taas esimesi samme ja sina oled talle kindlasti suureks toeks. Jaksu ja vastupidamist teile mõlemale
Ei haaku otseselt teemaga, aga kuskilt olen kuulnud kuidas II MS ajal ja võibolla ka varem, õnnestus "keskmisest" edukamalt (kõrgemaid)
ohvitsere koomast välja tuua spetsiaalsete preilikes (-t)e kaudu kes hõõrusid meest üle keha. Läbi kehamälu, mh. ka seksuaalse osa läbi andis
tulemuseks vahel koomas oleva pagunikandja kiire toibumise.
Selliseid asju ei võimaldatud reameeste jt puhul...
Sinu jutus on mõte sees, Ray, sest minu puudutustele reageerib ta kõige paremini, rahuneb kõige kiiremini maha. Võib-olla siin ongi mängus see
seksuaalne energia. Ja on ka öeldud, et naine suudab mehe palju paremini tagasi tuua, kui mees naist, sest naise võim on tugevam. Meie vahel on ka
vaimne side, mis meid ka seob teineteisega ning ei lase lootusel kustuda. 
Ma loodan, et toibumine tuleb võimalikult kiiresti. Kindlasti mõjub juba ka lihtsalt käest kinni hoidmine...
See jutt pole lambist välja mõeldud, oli kunagi juhus mitmete paljunäinud-õppinud spetsialistidega koos viibida ja arutada maailma asjade üle. 
Ise ka loodan ning oma tahtejõuga püüan tedagi nakatada!
Räägin temaga nagu normaalse inimesega, olen juba harjunud, et ta hetkel ei räägi
vastu, see-eest olen ma ise õppinud temaga suhtlema ka sõnadeta, sest vahel räägivad silmad rohkemgi.
Ja minu puudutusi ta justnagu ootaks ning naudiks. On näha, et ta lõdvestub, ei ole enam nii pinges.
ma olen olnud koomas, peale seda ei mäletanud midagi... aga muidu jutt ja kõik ülejäänud asjad olid peale seda kombes.... ma olin õnneks nii lühikest aega.....
To Ariita - diabeetik, mitte diapeetik.
Muidugi satume me koomasse, õnneks pole ise veel kogenud, aga isa on olnud sellele üsna lähedal. Üldjuhul ei mäleta ta pärast midagi, sama kehtib
langetõve puhul. Väga masendavad on sellised juhumid, tuttav süstis endale ise üledoosi ja sellest koomast arstid ei suuda enam välja tuua.. seega ta
suri. On vast ime, kui inimene sellest toibub, aga vahel juhtub imesid. Ja üldse- kuni me oleme terved, on kõik muu meile... ebaoluline, kauge värk
aga kui see tabab meid või lähedasi, saab sellest traagika ja eluvõitlus.
mina olin koomas..kui 16 aastaselt kokku kukkusin..( ei taha põhjust täpsustada..) ma mäletan suurt väsimust ja nõrkust , tühjust -välja sellest tulles.Ja mingi imekombel olin teadlik ja ette lugenud arstile köikide arstide nimesid keda polnud iial näinud kuid kes minu ümber elustamisel olid..ma ei tea totter,..siiani ei tea kus ma seda teadsin..arstid olid igatahes sõnatud..
Kasuisa oli nädala koomas. Kui pärisin, et mida ta nägi või tundis, siis ütles ainult ühe korra oli mingi uni kus keegi käis tema jalgade juures
askeldamas. Ta isegi ei saanud aru kes see oli. Ja rohkem ei näinud ega kuulnud midagi, kuigi tütar tal käis iga päev jutustamas.
Aga positiivne on selle loo juures see, et arstid ütlesid, et parimal juhul jääb voodihaigeks. Kuid nüüd kolm kuud möödas ja käib abivahendiga ise
mööda tuba ringi 
onu sattus peale autoavariid paariks nädalaks koomasse...ise ta sellest midagi ei mäleta..ja ega ta sellest rääkidagi ei taha.
Üks sugulane oli uppumise järel mõned päevad koomas, väliselt on nagu tavaliselt, aga jutt on küll kohati väga purjus inimese loba. Ta ei saa enam
aru, midas sobib välja öelda ja mida mitte.
Mu õde oli ka enne surma mõned päevad koomas, tema tajus küll lähedaste kohalolekut, muutus palju rahulikumaks.
ema oli koomas aastaid tagasi peale rasket õnnetust
ei mäleta küll, et ta oleks midagi tundnud see hetk
lihtsalt ei mäletanud õnnetust ja sellele järgnevat
ise ma koomas pole olnud, aga 3 aastat tagasi ei ärganud peale narkoosi üles ööpäevaringis
mäletan, et oli hirmpaha olla ja need voolikud ja juhtmed kõikvõimalikest kohtades olid väga ahistavad
mingit valgust ei näinud, ainult valu ärkamise hetkel
Minu poeg on olnud koomas peale avariid.Ta ei mäleta sellest mitte midagi tänapäevani.Elu jubedamad hetked olid minu jaoks.Just möödus sellest
koledast ajast 7aastat.
Selliseid elu hetki ei soovi vaenlasele ka mitte.
Laps on praegu õnnelik,täie elu ja tervise juures.
Põhjustest ei soovi rääkida aga 2ööpäeva olin koomas ja kui aus olla midagi ei mäleta.
olen näinud ja tegelenud 14 kooma juhtumiga, iga kord on hirm, et nüüd "läheb ära", õnneks on neil juhtudel elule tagasi pöördutud;
diapeetikud vaatavad suurte silmadega otsa ega saa ise arugi, mis õieti juhtus
nuu diabeetikutel see suht basic....vist hüpoglükeemia...ja sealt tagasitulek
on mõlemaid, raskekujulise diapeedi puhul veresuhkur kõigub väga kiiresti ja iga järgnev kooma on eluohtlikum eelmisest, seega ei tea kunagi milline
jääb viimaseks
ilma abita läheks ta ju "ära", seega tuleb tegutseda kiiresti ja õigesti, et kumb juhus just parajasti on?