
kuidas sa kukkunud oled? kui valusasti? ja kas mõni luu ka katki on läinud?
Luid ei ole murdnud.
Aga kukkunud olen ikka...ja mõni kord ikka valusalt kah.
Kõrget kukkumist pole ka ette tulnud...ju olen liig madala lennuga!
Enamus kukkumisi lõpeb ikka valusalt, kuidas siis muidu...
Õnneks kõik luud on siiamaani terveks jäänud
Kukkunud ikka olen aga luud on õnneks siiani terveks jäänud
eip tea pole kordagi murdnud kuigi tahax tunda kyll seda tunnet v2iksest 2prast sai kyll kuhjaga tehtud hyppeid kahe korddse amja katuselt alla nii et
kes kaugemale hyppab veel hoogu v6eti eriti siis kui keegi taga ajab siis om ilus lend maja katuslet kuuse otsas ja siis mingi roomamine et vahele eip
j22x ja passimine yhes kohas pool tundis et mittes liigutada ja liiga k6vsati hingatas aga jah yx kukus kiigelt ja kohes k2eluu l2inud vi6 jalkas
jalaluust ilma j22nud nu see om see kui mis see kurt oligi nyyd mis luusi tugevndas kaltsium ve kurt seda nem m2letab piimast ja eip tea kust sedas
veel saama pidis aa ninaluu om vist m6ranenud aind muud eip miskit poximises ikka see ette tuleb 
Olen 2 korda õnnetult kukkunud, põrutuse ja hetkelise mälukaga
läbi lakapõranda vajunud ja uiskudel... Hea on seejuures see, et luid ei murdnud 
Oi olen küll,see oli väga ammu muidugi.Olin siis veel väike kooliplika,talvine aeg oli ja emme keetis hommikul kisselli,ja ütles mulle,et vii see pott
siis õue lume peale jahtub kiiresti ära
Ma siis läksin...toasussidega muidugi ega arvestanud et lumise trepi peal libe nendega on
Kui ma seal trepil
siis kukkusin koos selle kisselli potiga....vähe sellest,et pepu sinine oli,põletasin ennast veel kuuma kisselliga ka ära
Õnneks aga mitte nii väga
,et oleks arsti abi vaja olnud ja arme ka kuhugi ei jäänud
Vaid nädal aega oli istuda mitte just meeldiv
Yhe varjendi pealt talvel lapsepõlves, mis lõppes vasaku käe luumõraga
Kukkunud kõige hullemini kehalise tunnis üle kitse hüpates -> kaela peale, mille tagajärjel oli kaks selgroolülide vahelist kõhret katki ja kaks nädalat haiglaravi kindlustatud....selle tagajärjel tuli ka trenniskäik pooleli jätta.
muig... diivanilt alla pisikesena, arm põsel, aknast alla(esimene korrus) kaotasin teadvuse,jääpeal kukkusin(rangluumurd), igasugustelt ronimis
kohtadest hüpanud v. kukkunud õnnetult, treppidest alla tormates kukkunud(selliseid juhtumeid ikka väga palju on olnud)
, siis muidugi rattaga
kukkunud paar korda valusalt, hobusega ja hobuse seljast kukkunud mõnel korral... oh mis veel... basseini äärepealt libisesin 1x hästi valusalt.
Ja siis kõige hullem kukkumine - Liikuvast bussist välja keset sõiduteed(paar murdu ja põrutused)
Luid olen murdnud 4st erinevas kohast ja veel on mõrasi olnud. aga kips on paha. Tugev peapõrutus on olnud...
Mõnel lihtsalt ei vea
aga see, et ma niipalju igalpool kukkun, ei tähenda et mul miskit tegemata jääb 
Mina olen käeluu puruks kukkunud ja põlve, aga see ei olnud luumurd vaid mingi kõõlusevigastus, rohkem pole midagi puruks kukkunud
No selliseid lapsepõlevkukkumisi, a'la puu otsast alla,neid ikka oli, kuid ilma luumurdudeta...olin sihuke poisilik tüdruk ja olin seetõttu kogu aeg
sinikaid täis... lapsena siis. Nüüd on asi paranenud, enam eriti kusagile ei roni ja seega on ka nahapind ühtlaselt roosakas...nagu ikka 
Kukkunud .. No eks pisemaid põntse on ikka olnud, aga ei midagi sellist mis suure kukkumisena meelde oleks jäänud. Ja luud-kondid seni ka tevred ....
/me sülitab 3 korda üle vasaku õla
nuhh mul pole peale varbaluu mitte mingit luud läinud.. aga verd on lennanud kõvasti...
irv..kukkusin kunagi kodus juhtme taha koperdades varbaluu sodiks
taheti veel opile viia, aga "õnneks" pani kipsi..
Ehh .. ma muud ei osanudki vahel ..
Kukkusin uiskudel, puu otsast alla, laka katuselt, treppidest, akendest ..
Ükskord ka sirgelt kahel jalal seistes oskasin näoli kukkuda nii, et nina mullane oli .. aga noh
siis ma olin maani täis 
Kiigult korra alla sadanud ja käeluu sai ikke ka katki murtud. Kodusest trepist ka alla potsatatud, siis olid kõik selgröölülid sinised ja suur muhk
ka peas.
Heh ja praami peal kahe auto vahele kah jäänud põlvesid pidi.
Luid pole veel õnnestunud murda (ptui, ptui, ptui)... niiti & nõela on mõned korrad ikka kasutatud
Põlved on liiga palju vopse saanud & see suht jama 
Oh, mina olen vist see laps olnud kunagi, kelle pärast vanemad ikka päris palju peavalu said tunda.
On olnud nii luud, kui kõõlused katki, rääkimata lihasetaumadest.
suht on ikka juhtunud...
jalgrattaga söites esimene porilaud tuli nii önnetult küljest ära, et esirattas blokki läks ja ma löuaga asfaldisse lendasin... ei hullu suurt ei
olnud peale katkise löua..
Viimane kukkumine rattaga oli pöhjustatud söbra ratta esi- ja tagapidurite erinevast paigutusest oma rattaga... Hoog oli päris hea sees, kui
esipiduritele muljusin.... ja sedapuhku terve näoga vastu könniteed kukkusin... paar uperpalli ka.... kulm sai ömmeldud, ülahuul nii seest kui
väljaspoolt... tükk aega ikka paranes. (minu jaoks kaua). Kukkumistega on önneks läinud, aga autoavariides päris mitu korda kannatada sanud ja luid
murdnud..
ma siin yksi irvitan teema paigutuse yle... kukkumised-Vaba Aeg....
Ühest kukkumisest siiamaani arm kulmul- sai venna punnvõrriga väike tiir tehtud...
kõige kõrgem 40 meetri pealt, pea ees. tõsi küll, kummiköis jalge küljes.
aga muidu eriti ei ole kukkunud. mõned aastad tagasi uiskude peal uljaks minnes oli tulemuseks väga koledad suured sinikad. ja suvel sadasin töö
juures trepist alla oma 10-cm kontsade tõttu.
Köige hullem kukkumine oli enne teise klassi minekut, kui lauda katuse ääre alt kassipoegi tagaajades koerakuudile ja sealt edasi nögestesse kukkusin - retk löppes rangluu murruga...
/me kukkus täna selle talve esimest korda


:
irwwww@ teema on taas kord vabas ajas
kas tõesti on nii et me kukume vabal ajal ja põgeneme politsei eest vabal ajal?
enda kõige valusam kukkumine oli sellel suvel....sõbra juures, kui diivan alla kukkus trepist sellega koos mina.....2 korrust kukkusin ja 1 lohisesin
...
õudselt valus oli
aga aint kriimustada sain
<<<õnnetähe all sündind
kuna söön rohkelt kaltsiumirohkeid toite ja elan aktiivset elu pole ükski luu mul veel murdunud 
Tsitaat:
Algne postitaja: Lotake
Ühest kukkumisest siiamaani arm kulmul- sai venna punnvõrriga väike tiir tehtud...
algklassis käisin kui pidime kukerpalli või saltot tegema ,maandumine oli aga nii õnnetu ,et päris tükk aega maast üles ei saanud ja hingata oli
raske
Kukkumised....liigitamse sinna alla siis need...hypped körgelt-tagajärg, kolm päeva ei vötnud voodist jalgu alla. aga lollisti kukkumisi kus lume all on peidus nt. jää, minu puhul eriti ei esine, ma nimelt olen öppinud, et "vedela jalaga" ei ole mötet lumel köndida (värskel lumel)
Ma kukkunud nii palju et vist veteran sellel alal
! Katkiseid kohti ei tasu mainida sis vist jutt eriti pikax lähex
!
njah 3-4 meetri kõrguselt kahe kõrvuti kasvava puu vahele kukkusin ja jäin sinna kinni. viga polnud muud midagi.
kiiktooliga ülepeakaela käies oli suurem jama. Luumurdu küll ei olnud, lihtsalt oli vaja käsi õigesse kohta tagasi väänata.
Puruks ennast kukkunud küll pole aga selle eest on klaasiga lausa "sõbrasuhe".Lapsepõlves alati palja jalu lipatud sai ja kindlasti leidis mõni
klaasikild mu jalatalla üles.
Hiljem kui töötasin kuumklaasi lõikajana sai ikka päris mitu raksu lõigata,mis tegelikult polegi valus
Lõikehetke lihtsalt ei tunne...alles verd nähes taipasin et olin jälle lõigata saanud.Külm klaas lõikab palju valusamini
Eks ma ikka elus kukkunud olen...nii füüsilises kui psüühilises mõttes. Füüsilisi kukkumisi lapsepõlves hulgaliselt oli...täiskasvanuna rohkem jalad
all püsinud...aga psüühilises mõttes kukkumisi jälle rohkem olnud.
Siiani luud kondid kõik terveks jäänud.
Kukkumised -see küll valus teema
- räägin siis ühe loo - taiplik nagu ma väiksena olin, arvasin, et jah miks mäest alla kelgutada - igav ju. Hulga
põnevam on sealt hoopis alla uisutada ja nii oligi - tuiskasin mõned korrad mäest alla ja oh seda jubedust - kukkusin ja nihestasin jala ära - aga jah
kuna ma just väiksest kasvu polnud siis oli raskusi minu transportimisega traumapunkti
- õnneks ikka leidus seal mäel üks ennastohverdav
vanaema, kes oma lapselapse kelgule mind panna julges ja kõigest jõust punnitades mind kohale vedas
- tulemus - kips
Viimased valusamad kukkumsed suusatades olnud. Lapsepõlve omadest eriti miskit ei meenu.
Kondid kukkudes siiski veel terveks jäänud
1 sugulane kukkus läbi välikäimla põranda..need kuivkäimlad vanad jne...see oli ka 10-neid aastaid tagasi..põrand oli mädanenud ja läbi ta kukkus...kaelani rooja sisse...isa parandas tal samal ajal autot ja raadio ka yyrgas kõvasti..eks ta seal kakahunnikus karjus täie lõuaga kuni keegi suvatses appi minna....väike sylelaps oli ka..rinnapiima lõi aga kinni selline juhtum....
Luid olen kukkudes murdnud nii palju et ykskord sain kahest näpuluust jagu...
aga muidu veel paarkorda rattaga kukkumisi võistlustel ja siis eks sporti tehes ikka tuleb vahel maa kiiremini vastu kui soovid
Kõik kukkumised ,mis kunagi olnud,suht õnnelikud olnud........luid pole vähemalt katki kukkund
nyyd meenub ,et mind on lausa ka trepist alla lykatud...see oli ka ysna hirmutav ja ebameeldiv kogemus...
Ikka olen kukkunud
.Kunagi kolmeaastasena kukkusin oma ninaluu katki,kuid õnnex nina kõverax ei jäänud
.Lugematuid kordi olen kukkunud
hobuse seljast ja sellest mu seljal ka paar lüli puseriti.No ja siis üx hüppeliigese rebend ja see olex vist kõik.
paar pääva tagasi kukkusin...pea sai naca kriimustada kaa
vuti mängus ajast-arust oli rangluu murd...
Tsitaat:Olen kukkunud, sest kunagine treener( mina) ikka elus kondimurdmisega on haiglasse sattunud. (mõtlen vene ajal keelatud sporti,......----Kundo- krass, ehk karatee.) Ei kurda praegu, sest olen tundetu ja kontidele ei mõtlegi....( tähtsam on hing, süda, ja teiste inimeste arusaamine elus)
Algne postitaja: Helari
kuidas sa kukkunud oled? kui valusasti? ja kas mõni luu ka katki on läinud?
Eks ikka on kukutud. Viimati see aasta talvel oli valusaim 
Trennis pidevalt kukun
miskit ära ei ole murdnud ega põrutanud sest olen kukkumist õppinud. Niisama tänaval vms ei olegi eriti kukkunud, ei meenu
küll.
Vot trepist olen pildikaotuse tõttu alla kukkunud, päris kõva mats, et siis kõige ülemiselt trepiastmelt selg ees alla ja siis pea ees alumise astmeni
välja. pea oli veel mööda trepiastmeid käinud, kolks-kolks- kolks Aga vedas, õnnelik õnnetus, mitte mingit peapõrutust, ühtegi kriimu vms.
Jups. ikke lennand igat pidi ja väiksena mu leivanummer oli ikke trepist alla. A luud nii karmid, tugevad maanaise omad, et need pole järgi andnud.. veel...
olen kukkunud kohe päris kõrgelt ja kõik kukkumised lõppenud valuda,verega ,armiga
kõige kõrgem kukkumine oli puu otsast,mul tuttav kukkus pidevalt narilt alla aga alumisel korrusel ei olnud nõus magama


Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Jups. ikke lennand igat pidi ja väiksena mu leivanummer oli ikke trepist alla. A luud nii karmid, tugevad maanaise omad, et need pole järgi andnud.. veel...
vat kukkumise juures see hea asi ongi, et saab pysti tõusta ja vahets kohe teiste kiuste ja seda uhkem on edasi minna ja veelki kindlamal sammul, et siis uuesti kukkuda teadmisega, et tõusen taas.
just nimelt.
hea irvitada siis teiste üle, kes lootsid, et nüüd sinna jääd.
Lapsena olin kõva ronija-rippusin puu külge kinnitatud väikese liivaämbri küljes
ja muidugi kukkusin sealt alla, nii, et hing seisma jäi, uhh...
Vaibakloppimisturnikalt trikke tehes alla lennanud, taas selja peale.
Selg on seetõttu õrn koht. Luid õnneks murdnud ei ole.
Kukkunud olen päris palju - väiksena olid põlved korda mööda suvi läbi ää plaasterdatud. Suuremana olen kah saanud ikka päris suure läbimõõduga
sinikaid ning traumapunktis õmblemaski käinud, kui luud on õnneks seni terveks jäänud - kaltsiumipuudust mul ei ole
esimesd hambad olen välja kukkund, käeluu, sõrmeluud, ja veel igasuguseid õmbluseid jne ja tavaliselt olen kukkund asfaldile
Kukkudes luid murdnud pole, sporti tehes küll. Aga nooremana sai ikka pidevalt kukutud, kas siis rattaga sõites või võrkpalli/jalgpalli mängides.
Aknast olen alla kukkunud - nii suur tahtmine oli haigena õue minna
Rattaga olen keldri trepist ka alla kukkunud....ja seda lausa
tagurpidi, nii et hinge lõi mõneks ajaks kinni.
Aga nüüd pole õnneks enam aastaid selliseid asju juhtunud - kui välja arvata mõned kukkumised võrkpalli võistlustel, kuid need kriimud on spordi
juures loomulikud 
Kõige rohkem olen arvatavasti kukkunud tsikliga.....siis kui ma alles avastasin tsiklisõidu mõnusid muidugi. Ehk siis üsna ammu juba. Aga luid (ptüi ptüi ptüi) pole veel murdnud.
Nooremana muidugi palju kukutud, eriti rattaga sõites ja vahel üsnagi jaburalt.
Päris väiksena olevat mul ema jutu järgi lihtsalt vahel jalad alt kadunud ja mina käpuli vms olnud. Tal olevat päris häbi olnud juba minuga
traumapunktis käia
Lasteaiaajast mäletan, kui tegin "tsirkust" kodus sõpradele - panin madratsi ühe otsa voodile ja teise toolile ja mõtlesin, et käin seal
peal. Tulemuseks esihammaste kaotus. Õnneks piimakad (kuigi ma kardan, et too õnnetus süüdi praeguses vildakas hambumuses :|).
Paar suve tagasi õnnestus ühes suvilas koos trepiga kukkuda (säärane redelilaadne). Häbiga tunnistan, et kardetavalt oli alkohol süüdi. Kuigi kaine
peagagi seal liikudes jalad värisesid all.
Viimatine kukkumine oli vist see, kui tahtsin voodi pealt teise tuppa lipata ja millegipärast püsti tõusmise asemel koperdasin kusagile ja lõpetasin
käpuli põrandal, siis tundsin end küll jaburana
Kusjuures ühtegi luud kunagi murdnud ega väänanud pole, isegi imestan. Õnnelik mina :}
Heh, üks naljakas kukkumine meenus. Tulime emaga kahekesi Linnahallist kontserdilt ning seal need plaadid on nagu on. Igatahes koperdasime mõlemad
üheaegselt miski ääre taha ja lendasime põlvili. Lõbus.
Ükskord mägimatkal viibides andis kinnitusköis järele ning kukkusin rindkerega vastu kaljut. Too moment oli väga valus ning ka hiljem matka jätkates
kõndisin, sõrmed seljakoti rihmade vahel ringi. Muidu ei saanud, sest rihmad soonisid ebameeldivalt ning tegid haiget. Ka magamiskotti pugemine ning
sealt uuesti väljaronimine polnud meeldivad. Olin matkal kuu aega ning alles peale kojujõudmist sain arsti juures teada, et olin murdnud kaks roiet,
mis selleks ajaks juba korralikult kinni kasvanud olid.
Lapsena olin paras rööveldis ning kukkusin küll puu otsast alla, küll niisama jooksu pealt. Põlved olid alalõpmata katki, kuid siis luid-konte murda
ei õnnestunud.
Ühe korra olen ka rattaga lennanud ning oma kulmu katki kukkunud, kuid ka see paranes korralikult ära. Ainuke viga oli selles, et silm läks siniseks
ning seetõttu keeldusin kodunt väljumast. Sõbranna, kelle pärast ma tegelikult kukkusingi, käis siis mind senikaua toitmas ning lohutamas, kuni kõik
jälle korras oli.
kukkunud ikka päris mitmeid kordi aga siiamaani õnnelikult, luud on kõik tervex jäänud aga valus on ikka olnud
mina olen kukkunud palju, õnneks on kõik õnnelikud olnud ja ühtegi luud pole kunagi murdnud. Üks ohtlik kukkumine on olnud, kui kukkusin katuselt alla (õnneks oli madal), oleksin 10cm kõrvale kukkunud, poleks mind praegu siin. Seekord läks aga õnneks ja suuri vigastusi ei olnud.
Luid pole murdnud ja tahaks loota, et see "rõõm" mulle ka tundmatuks jääb.
Trepist olen1-2 korda alla lennanud, diivani otsa pealt nii et silma kõrval nüüd arm, rula pealt kukkusin nii et lõug lõhki, jälle arm, jalgrattaga
olen võssa sõitnud ja seal siis maha lennanud, jala olen ükskord koperdades välja väänanud, olen ka poriloigus ära käinud, pärast oli puus jube kaua
valus.
Selliseid väiksemaid asja, ega ma pole vist kõike suutnud meeldegi jätta. 
Midagi sihukest, mis arsti juurde viiks ja meelde jääks pole nagu ette tulnudki. Aga eks libedal jääl või märjal rohul ootamatult ja kiiruse pealt
külilikäimisi juhtub ikka.
Ikka olen kukkunud ja valusasti . Näitex paar aastat tagasi , kui kelguga sõitsin ja üks tüüp oli veel kelgul läksin hüppest lendu ja kukkusin pe**eli maha siis kukkus kelk käe peale ja siis kukkus see teine tüüp kelgu peale . Tagajärjeks oli käeluu murd kahest kohast
oi ma olen nii palju kukkunud, et kõik polegi enam meeles.Luu on ka katki olnud korra.Enamus jaolt ikka armid ainult alles.
Kui väike olin, siis kukkusin hästi palju ja mu haavad ei tahtnud ära paraneda...
Luid ma kyll murdnud ei ole, aga mu põlved on kyll arme täis....
Selline kassi moodi kukkuja. Korra pea ees trepist alla üle koera lennanud jooksu pealt ja ühegi kriimuta paari kukerpalliga pääsesin Nö diagonaalis
üle selja nagu 10 aastat hiljem judos õppisin. Sama kordasin Jõusaalis seljalihaste pingilt alla sadades ainult betoonpõrand oli all. potsatasin
tossudest välja tegin kukerpalli ja istusin äkki valge näoga treeneri jalge ees. Ei suut teist kuidagi veenda, et kõik ok on. Samas olen murdnud luu
ühest toast teise tavalisest nõks kiiremalt kulgedes. lõin jala vastu riidekapi mingit alumist horisontaalselt ja veidi ripakil ust ära ja algul oli
valus nagu ikka varba ära löömine. Kui õhtuks jalg paiste ja väga valusaks läks oli selge, et mingi jama. Jama seegi, et olin hoopis teises linnas ja
koos väikse lapsega. Nii reisisin takso ja bussiga koju saabas ühe ja titt teise näpu otsas. Õnneks mees tuli vastu ja traumapunktis selgus, et
neljanda varba (väiksest järgmine) luu puhta pooleks. Pandi kipsi ja saadeti koju. Sel suvel, neli aastat hiljem avastasin, et luu polegi kokku
kasvanud
. Liigub kuidagi liiga veidralt ja nupp talla all tunda, kui paljajalu kõval põrandal.
Sel aastal potsatasin sõitvalt ATV-lt alla kruusateele ja vist üks pisike kriim ilmus küünarnukile järgmine päev. Jälle päästis kukerpall.
Lapsena kõva kakleja olnud, mul kari mõni aasta vanemaid onupoegi, tuli ju sama osav olla.
Suuskadelt ka igate pidi lennnud, Praegu kahtlen, kas läheks plastsuuskadega Lauluväljakule pinkide vahele mässama aga lapsena tavaline, mida jäisem
ja mägisem, seda ägedam. Möödunud talvel avastasin lumelaua. On lahe küll. Meil pole ainult piisavalt suurt mäge siinkandis.
Kergelt kukkunmise harjutamiseks tasuks täitsa mingisse trenni minna, kus seda õpetatakse. Kui pole loomulik omadus siis tuleb õppida. Ka pensokal
pole hilja sellist asja ette võtta. Isegi lähen kungi veel edasi õppima, kui võimalust on.
Eile tegelt kukkusin jube lollisti, panin käe vastu lauda ja valu tuletas meelde. Vihma järel oli õu libe ja libisesin mudasel murul kurvi võttes ja
lendasin käega vastu raudplaati. Muljuda saipeopesa päkk. korra suusatades ka selle koha tõsiselt haigeks kukkunud, koolis olin kirjutamisest
vabastatud.
Selline loll inimene, et õige suusatamine hakkab ikka siis kui tuul kõrvus vilistama hakkab ja mida mägisem, seda lahedam.
Kige hirmsam kukkumine oli ühel sünnipäeval. Hüppasime traktori väliskummide ühelt äärelt teisele. Ma olin teistest nõks pikem ja paras kirbu moodi
hüppaja ka. Kõik kena, kuni mingit teistpidi kuskilt hüppasin. Siis kui pilt ette tuli oli kael kole valus. Tõstsin silmad taeva ja nägin
pesukuivatamise traati. Ilmselt sinna otsa oma kõri parkida üritasingi. Ema eest sai hirmsasti vorpi pärast peidetud, vanem poolvend sai kunagi surma
nii, et kuidagi köitesse puu otsa kinni jäi. ema oleks ullult endast väljas olnud.
Isa kunagi suuremana ütles mulle, et tee,mis sa teed aga ära sa teisi kaasa tõmba.
no luid ei ole päris murdnud, aga kolmele sõrmeluule suutsin mõra küll sisse tekitada. lihtne, jooksuvõistlused ja keegi kurat teab kust tuli ja
hüppas minu raja peale ette.. tagatipuks takerdusid minu jalad temasse ning nii ma uperkuuti lendasin.... oi seda nalja ja tralli kui vaatasid, et
sõrmed ei liigu hästi ning õhtul oli veel esinemine pilliga
ent teine kukkumine oli rattaga. Pea kukkusin ilusasti lõhki. Kulmu õigemini. Aga ega ma ise ei teadnud enne kui mu kaaslane ütles mulle, et pea
lõhki. Ma vingusin rohkem selle pärast, et näe, põlved marraskil (asfalt on ju halastamatu) ja homne pidu seelikut kandes ei ole vist võimalik 
Minu kukkumised on alles aastate tagant tundma hakanud ja väga tugevalt, et peaaegu teovõimetuks jäänud vahel. Iga kukkumine jätab jälje. Minu puhul
küll. Kuigi neid pole palju olnud, on nad ikkagi väga pahad.
Lugesin just Ekspressist, et väga vana inimene võib seljalüli murda juba aevastades
Iga kolmas naine pidavat saama lülisambamurru, kui elab
80-aastaseks, reieluukaela murrust vanainimesed ei tahagi paraneda - aasta jooksul sureb 30-40 protsenti.
Karm! Kas me peame siit järeldama, et kui nooruses ei õnnestu luid murda, siis vanaduses kindlasti? 
Oi, ma olen ikka päris palju kukkunud nii lapsest peast kui nüüdki veel. Aga suhteliselt õnnelikult, luid pole murdnud. Lapsepõlvest meenuvad korduvad
õnnetused jalgrattasõidul. Kui alguses ei osanud pulgaga rattalt, st meestekalt, maha tulla, siis oli hoo peatamiseks vahel vaja näiteks vastu seina
sõita.
Hobuse seljast olen ka päris palju maha sadanud. Viimati, umbes kuu aega tagasi, oli see kukkumine ikka päris suure hoo pealt ja kõva matakas selja
peale. Hing kinni, meeletult valus. Järgmistel päevadel üle keha kõik lihased haiged ja kondid kanged.
Kunagi kukkusin trepist alla, see oli valus
Ja päris väiksena rattaga, nii et peas oli auk

Mul see suht tavaline asi, et kukun.. aga õnneks on kondid terveks jäänud.
kukkunud jalgrattaga - siis pääsesin marrastustega
Kukkudes luid ma murdnud pole.Väiksena kukkusin puuotsast(umbes meetri kõrguselt) selja peale ja hing jäi kinni.Kuna sõbranna käega tagumine mööda
selga ei aidanud ja hakkasin juba siniseks minema,siis lõi sõbranna jalaga selga.Loodan,et mu seljavalud pole sellest tingitud
Olen ka kukkunud, kuid viimane kukkumine oli seotud minu selja haigusest.Kukkusin kui hoidsin süles väikest tüdrukut..mitte et komistades vaid lihtsalt jalad vedasid alt.
seni polnud mul siia teemasse asja, kuid nüüd.....
kukkusin (õigemini libisesin) enne viimase puhkusenädala algust nii õnnelikult, et vaagnaluu jäi terveks, kuid siiski nii õnnetult, et selle
teadasaamiseks tuli kasutada kiirabi teenust, kuna ei suutnud end lihtsalt liigutada...
nädala jagu ei saanud normaalselt tõusta ega liikuda, vasakul küljel lamamisest rääkimata....uhhh...pilt oli totaalselt taskus....ja kiirabis sõit
kinnitas veelkord meie teede äärmist viletsust...no ma ütlen, et ka terve inimene ei kannataks pikali olles meie teedel sõitu välja
ja oioi, kui
mõni luu peaks puru olema...
Kukkund ,komistand liiuelnd,ma olen vahest eriti osav enda vigastamisega
Olen, ja palju. Näiteks pea ees betoonpõrandale lähenenud, ATV seljast kruusateele potsatatud, üle koera trepist alla lennanud ja terve nahaga
pääsetud, samas olen prügikoti kõrvalt paberitükki korjates veenid osaliselt läbi lõiganud ja ühest toast teise kulgedes luu murdnud.
Võta siis kinni, mis see ohtlik on.
Olen juba siia teemasse pool memuaari kirjutanud, tuleb välja.
Näh, mul tuli kah üks kukkumiselugu, mis väga halvasti lõppeda oleks võinud, meelde.
Kõige lihtsam lugu, tööuksest kiiruga välja tulemine. Talvine aeg, trepp kurask oli libe. Hakkan esimesest astmest alla astuma, kui külg lendab maha.
Mingi imenipiga suutsin siiski ainult käe mahapanemisega piirduda, aga väga vähe jäi puudu, et oleksin just trepi eest mööda mineva lapse jalust maha
sõitnud. Tiheda liiklusega sõidutee sealsamas kõrval.
Õnneks midagi ei juhtunud, lapse ema ilmselt ehmatas ka hullusti, midagi otse ei öelnud, aga pomises küll midagi kaunis kurjalt.
Kui nüüd lapse ema mind ära tundis, siis.... Palun andeks!
viimane kord rullikatel pepu peale ja siis hopsti püsti ja edasi
aga minevikust...rattaga kukkusin nii, et nina oli tolmu täis ja sõpsid olid naerukrampides
kukkund olen igat moodi,korra elus vaid paarist roidest jagu saand
Kukkunud olen palju- põlved arme täis. Aga luud on siiamaani terveks jäänud.
rattaga olen palju kukkunud, kaks korda nii ka kae katki teinud.
alkoholijoobes trepist alla "libisenud" ka
onneks luumurdudeta!
Ükspäev kukkusin jooma, õnneks luumurde ei olnud
Lapsena puu otsast alla, korduvalt. Luud jäid terveks. Siis ühe korra jääauku....väike külmetus.
Korra libisesin jääl, väike mõra käeluus...ja vist ongi kõik....paar korda olen minestanud kah, aga need pole valusad kukkumised
Kukkunud olen küll, aga luid ei ole murdnud. Need luumurrud, mis mul on olnud, on tekkinud jäseme põrkumisest teise objektiga. Pea peale olen mõned
korrad kukkunud, nii et arme on seal juuste sees piisavalt. Õnneks mõistusele pole see mõjunud. Vist....
Olen kukkunud palju. Kaks korda ka nii, et luu on puruks.
Viimati panin matsu kepikõndijate pärast, kes arvavad, et suusarajal kuuekesi kõrvuti kõndida ja valjuhäälselt jutustada on nii vahva. Järgmine kord
ma enam ei looda viimase hetkeni, et keegi neist mu raja karjumise peale suvatseb eest ära astuda.
Palju, palju kordi ikka kukutud...päris lapsepõlve meenutama nüüd ka ei hakka...kuid koos hobusega olen kukkunud nii, et murdsin neljast kohast jalaluu; jalgrattaga, et mõlemad põlved korralikult lõhki ning paar nädalat üks jalg valutas ning korralikult käia ei saanud; ja igasugu muid kukkumisi olnud:suusatades,jalgrattasõidul, ratsutamisel....ja ka niisama kõndides või joostes...ei hakka kõike ette loetlema kuid päris mitmed on ikka tõsiselt valusad olnud!
Kolmandas klassis keka tunnis murdsin käeluu. Selliseid pisikukkumisi on hulgi. A Mulle meenub seoses kukkumistega meie järsk trepp, kust ma mingi
kolm korda olen selili lajatades jalad ees alla käinud ja alles siin üks päev - marsin mina kohvoitass näppus üles, jalg libises astmel... ai, ai,
ai...ja siis juba lapiga vehkimas ja ei mingit kohvi. Ah veel - eelmisel nädalal tegin ühes toas remonti, käin edasi-tagasi ja jalg ikka libiseb
paljal põrandal, ise mõtlen veel, et siin võib ju käntsa käia ja siis - niuh, jalad alt ja külg maha. Lõin põlve nii kõvasti ära, et järgmistel
päevadelgi veel valutas. Aga ennast ajas ka naerma - täiskasvanud inimene ja prantsatab nagu tita keset põrandat maha
parimad palad on 3 meetri kõrguselt, selg ees betoonile maanduda ja suurel kiirusel, jalgrattaga, üle pea lennata. Luud seni terveks jäänud.
Luud-kondid siiani terveks jäänud.
Viimane tõsisem kukkumine oli linnadevahelises bussis. Olime peaaegu peatusesse jõudnud, mina ajasin end püsti ja hakkasin vahekäigus seistes pea
kohalt kotti alla tõstma. Järsku bussijuht vajutab linnasõidu hoo pealt piduri täiesti põhja. Aga ma lendasin - mitu meetrit juhiistme poole,
maandudes võttis suurema hoobi käsivars mis vastu tooli puutus ning kints mis vastu maad lendas. Õnnelik õnnetus oli - bussijuht reageeris kiirelt
ning püüdis mul pea kinni, muidu oleks vist põrutus tulnud.
Pärast ei saanud mitu nädalat korralikult istuda ega ka lühikesi varrukaid kanda, pool käsivart oli täiesti potisinine. 
Kolm aastat tagasi tegime metsa ja mina kandsin oksi välja. Olin krabanud liiga palju, nii et jalge ette ma ei näinud. Kukkusin vasakule põlvele. Nüüd kannan põlvetuge, aga lonkan ikkagi natuke.
Ma kukkusin just, krt ma olen nüüd invaliid. Mu
valutab!
Mul eriline oskus sirgel teel koperdada .. Sõbrannad päris tihti imestavad, et kuidas on võimalik sirgel teel, ilma konarustega, kainel inimesel
lihtsalt koperdada
Ma kah ei tea. Aga mul vähemalt üks oskus, mida mu sõbrannadel pole 
3 nädalat tagasi sadasin tööjuures betoonäärelt alla (tahtsin lõigata ja ei viitsinud trepini minna- ikkagi 5 lisasammu ju), jalg libises ja olin
asfaldil tagasi
Säär õnneks enam sinine pole, aga muhk on küll mega
, tea kas kaobki kunagi ära enam...
Nu selle aasta alguses sai käidud jäähallis.Nagu ikka oli vaja näidata oma oskusi ja siis sõitsingi kellegi teise jälgedesse halvasti sisse ning
käisin kõhuli.Kuna mul muidugi kindaid polnud käes siis kukkudes suunasin valusaima löögi põlvedele-põlve valutasin pea kuu aega ja olen käinud nii
elektri kui ka magnetravis kuna väike vee kogum tuli sellega seoses põlve.Siiani elastikside ja määrin geeliga(arsti sõnul maximum 2 nädalat pean
soojas hoidma).
Enne seda sai ka käidud jäähallis ja mõtlesin,et teen pulli ja hüppan mehele selga...seejärel kukkus mees mulle otsa ja suure raskuse tõttu sai
sabakont + tagumik põrutada nii,et tol päeval istusin toolidele väga vaikselt ja rahulikult.
Treppidel libastumine ja komberdamine on minu puhul tavaline-siiani pole ma veel õnneks treppist kukkunud aga jala olen küll välja väänanud.
Paar aastat tagasi kukkusin ratta pealtnii,et lõin selja kõvasti ära. Sain sellest pikaks ajaks räiged seljavalud.Lasin siis lastel oma slja peal sõtkuda,nagu massaazi asemel.Kuna olin just töökohta vahetanud ja istusin katseaja peal ei saanud arsti juurde ka minna. Lõpuks läksin mitu kuud hiljem ja selgus,et oli olnud vaagnaluu mõra,mis oli juba kokku kasvanud.Parem jalg on ikka peale seda pooleldi tuim ja viskab vahest teravaid valuhoogusid,aga ära lõigata ka veel ei raatsi.
Rattaga olen kukkunud.Konte pole õnneks murdnud.Viimane kord väänasin randme välja ja see oli sinine veel nädalaid hiljem.Siniseks minemises olin vist ise süüdi, kuna tõmbasin randme liiga tugevalt elastiksidemega kinni.
täna viljandis väga libe. naaber kukkus hommikul nii, et ikka veel on haiglas. bussipetuses juhtus see õnnetus.
Ma sain just terveks, terve päev olin voodis ja vahtisin televiisorit
krt igat sammu tuleb ikka jälgida, võibolla on mul sitt tähtede seis, et sellised jamad juhtuvad.
kukkunud olen palju, kuid mitte ammu. täna hommikul pidin taas tundma seda ego purunemist, kui kukkusin bussipeatuses olevast mäekünkast küllili,
plärtsti suurde porilompi.vihane olin, katki ei teinud midagi...ots ringi ja koju tagasi 
miks see ego sul puruneb?
Huvitav kõik kes kukuvad vahivad kohe ringi, et ehk keegi ei näind, see on nii loomulik asi, see ei näita nõrkust, see on vaid ebaõnnestunud samm
Ja kui keegi naerabki siis naerata läbi pisarate vastu.
Kukkunud olen ma päris palju. Luid just murdnud pole, aga peahaavu olen ikka päris mitu saanud.
Üks haav kulmus, teine kuklas. Kõik lapsepõlvest.
...äärmiselt vähe olen kukkunud.Elu vingem oli paar kuud tagasi, kui tennisemängul ajal servi vastuvõttes libisesin......
Täna kurat kukkusin-tegelikult lendasin täites ülimalt tähtsat ja vastutusrikast ülesannet mille keegi kolmas oli andnud ja mis eeldas mõlema käe
hõivatust firma vara hoidmisel.Ei unusta kunagi ja jätan meelde.Süüdlased saavad karistuse niikuinii.

Murdin õlaluu ja kukkusin selle veel omakorda paigast ära. Kaines olekus trepi peal, enne võistluseid. Vahva oli 2 kuud haiglas olla. See on kõige valusam kukkumine.
ikka päris valusasti libedaga kukkutud aga õnneks luud on siiamaani kõik terveks jäänud
ise pole kukkunud, küll aga just noorem plika väiksena kukkus nii et käisime otsmikuhaavu õmblemas ja mingi aasta tagasi murdis randmeluu, aga see nüüd ilusti korras ja mängib palli mühinal.
Minu juhitud auto kukkus peale väikest õhulendu katusele. Mõne kruvi (ei pea silmas autokonstruktsiooni kinnihoidvaid detaile) koputas ilmselt lahti. Aga ussid ja umbrohi ei hävine.
Luid pole ma veel kordagi murdnud.
Lapsena oli kukkumisi rohkem ning seega ka katkiseid põlvi-käsi rohkem.
raskelt ajas närvi see, kuidas koeraga jalutades koer oma "neljarattavedu" kasutades ikka vaatab, et inimese pikali saaks tõmmata. libedaga tal see õnnestubki.
luid otseselt murdnud pole, aga kukkumised põlvedele, küll rattaga ja niisama viisid selleni, et ühte põlve on opereeritud, teine ootab oma järge

mul pole õieti millegiga uhkustada,
vahest tuleb ette mõni halenaljakas siruli viskamise poos, aga õnneks ilma kurbade tägajärgedeta.
Ootan pikkisilmi, millal hakkavad oma kukkumisi kirjeldama need foorumlased, kellel see kustumatu jälje on jätnud ja teinekord isegi postitustes välja
lööb.

..ma väga loodan,et sa mõnda siinset moderaatorit silmas ei pea
!
Kas su lennuk ikka on nii kindlas kohas ,et salasilm ei seletaks ja kuri käsi seda MODIMA ei pääseks.Kahju oleks kui viimane teade mustast kastist
algaks sõnadega:Voi vittu ja helvetti.

.... no mind on ikka päriselus (Afganistanis) ka üritatud allatulistada .... aga neil krt. käsi värises vist, et pihta ei saanud... Mõnel on sellest vist kuri-kahju:~)!
sealsete duzmanite kättemaks pole pooltki nii verejanuline kui siin keegi üritab mune salamahti vihmaussidele söögiks viia.
Olgu Allahh sulle armuline.
Sub-haa-nal-laa-hi wal ham-dul-lil-laa hi
wal-laa-hu ak-bar
Allah-ak-bar

...oleks veel,et ainult mune
!
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Olen kukkunud palju. Kaks korda ka nii, et luu on puruks.
Viimati panin matsu kepikõndijate pärast, kes arvavad, et suusarajal kuuekesi kõrvuti kõndida ja valjuhäälselt jutustada on nii vahva. Järgmine kord ma enam ei looda viimase hetkeni, et keegi neist mu raja karjumise peale suvatseb eest ära astuda.![]()
kolm ribi nats katki läksid.
Ma olen oma mõlemad põlved mitu korda puruks kukkunud, põhiliselt rattaga, viimati 7 aastat tagasi. Ma olen selline äkilise loomuga ja ettearvamatu ja liiga palju riskin ka. Päris kipsi pole pidanud panema jalgu, aga veri lendab ja silme eest on must.... väga tuttav tunne.
Esimene luumurd oli mõned aastad tagasi..hüppasin puu otsast alla ja vist natuke liiga kõrgelt ning jalg kohe kipsi. järgmisena kukkusin talvel ja
vasakus käes mõra..siis läks kaks nädalat mööda ja kips võeti ära ning kahe kuu pärast uuesti vasakus käes, samas kohas mõra ja jälle kips..või
õigemini lahas. järgmine oli eelmine suvi..rippusin toru küljes ja seal rippus nöör. mässisin kogemata parema jala nööri sisse ja arvasin, et sain
juba lahti, aga ei..hüppasin maha siis, jalg nööri küljes kinni ja parema jala sääreluu kahest kohast murdunud. istusin nädal aega haiglas selle
pärast ja kui viis nädalat oli möödas pidin minema kipsi ära võtma ja arst ütles, et luu ümber pole üldse kudet tekkinud. Pidin veel kaks nädalat
kipsiga olema. Käed jumala villis karkudega käimisest. Eelmise aasta detsembris kukkusin puu otsast mingi viie meetri kõrguselt alla. Seljaga vastu
kivi. Kuradi valus oli
vahest annavad seljavalud ikka tunda
Maaühendus/ühendus maaga on mul liigagi hea...
Luid murdnud (õnneks) ei ole, aga põlved olen mitu korda korralikult ära põrutanud.
Kõige rämedam kukkumine elus üldse oli umbes kümmekond aastat tagasi. Hommikul tööle kiirustades lendasin trammipeatuses jooksu pealt kõhuli, nii pikk
kui lai. Jumalast õnn, et see peatus sel hetkel tühi oli - et ma kaelapidi mingi trammi alla ei jäänud ja et keegi mind nägema ei juhtunud. Tulemus:
marraskil põlved ja lõug, esihambad pooleks 

(need lõin vastu rööbast
).
eile käisin must jää tõttu 2x käpla (õnneks keegi ei näinud viuhh)
-luud jäid terveks 
Tsitaat:
Algne postitaja: Helari
kuidas sa kukkunud oled? kui valusasti? ja kas mõni luu ka katki on läinud?
Kukkusin lapsena puuotsast päris õnnetult, möödunud on 11 aastat, põlvetrauma piinab siiani! Nädalad tagasi sain uue hoobi kukkudes jääl. Juhtub !
Saatuse tahtel olen vain varbaid murdnud ja nii vähe haiget saades..
Luid murdnud õnneks veel pole(ptüiptüiptüi), muidu on kukkumisi üpris kenasti olnud.
*Üks meeldejääv on juba sellest ajast, kui vanust äkki 10 ringis. Oli vaja hüpata üle hernekeppide(need metallist) ja õde liigutas just ühte. See kepp
liikus siis ilusti mul põlve sisse. Verd oli korralikult ja valus ka vist. Naha lükkas kokku. Samas, kellegile ütlema ei tormanud. Ei mäletagi mis
edasi sai. Igaljuhul arm on põlvel siiani alles.
*Rootsis suusatades läksid suusad risti ja kukerpallitades sain kergemat sorti peapõrutuse.
*Hobuse seljast kukkunud selja peale,külmunud maapinna peale, postidesse, lattidesse jne. Nüüd selg nagu vanainimesel, et ilmamuutustega annab tunda.
Hobusega koos ka kukkunud aga õnneks ainult saepuru peal, nii et lömastatud mind ei ole.
*Diivani peal oli vaja väiksena kukkerpalli teha. Lõuaga käetoe pihta, veri väljas ja arm alles.
*Kehalise tunni ajal alustan soojendusjooksu staadioni peal ja üks hetk jalgu enam all pole. Ninali maha, põlved lõhki.
*Päris pisikesena kukkusin vast pidevalt end lõhki, sest piltide peal muudkui kriimustused näos ja plaasrid igal pool.
*Tallis heinaküünis mängisime heinapallide vahel. Üks hetk koperdasin ja peaaees kahe heinapalli ja seina vahelisse tühimikku. Seljas oli küll väga
imelik tunne ja ainult jalad paistsid välja, aga ellu ma jäin ja midagi ära ka ei murdnud.
>poisikesena kõõlusin jalgpalli peal, ühel jalal. Loomulikult arvas pall heaks alt jeebet panna. Minul pea kõmm paekiviterassil ja kulm
õmblemistväärivalt irvakil.
>parajas noores pätieas, fännasin punnvõrriga metsavahel kihutada. Meil olid metsateedele suured rändrahnud ette pandud, et autod ei saaks metsa
sõita, ainult jalakäija käiguvahe oli
jäetud.
Panen mina täiega mööda metsateed, nii kuis torust tuli ja väljun pimedast kurvist otse ühe sellise kivi juurde.
Aga just seal kitsas läbipääsus on meie tänava noor emme lapsevankriga.
Ma valisin puusse panemise asemel, või mis ma seal valisin, lihtsalt kütsin täiega vastu suurt kivi. Järgnes peakas läbi õhu üle kivi. Kurat, pääsesin
vaid kriimustustega, aga võrr, oma isikliku porgandirohimise rahaga (112.- rutsi) ostetud, oli kivi ees rõngas. Raam V kujuliselt kokku litsutet ja
esiratas oli mootori kõrval abirattaks.
Noor emme seisis ikka kivi ja puu vahelises kitsas läbikäigus, näost valge ja vait.
>kaljuronimistreeningul paekiviseinal kukkusin julgestusse, kuid ei saanud käsi ette ja ninuli vastu seina. Esihammas tervelt koos juurega
lõualuust lännu. Pärast hambaarst ütles, et oleks kohe tagasi auku torganud, oleks tõenäoliselt tagasi kinni kasvanud. P....e küll!
>Kesk Aasia mägedes olime eesti alpinistide pundiga treeninglaagris. Mingil keskmise raskuskatiga marsruudil (meil oli kõigil juba 2 spordijärk, ei
noh, kõvad mehed ju), kui ronisin esimesena mööda umbes 60 kraadist, plaadina siledat graniitseina, tuli mingi 30 m välja minna, ilma et oleks olnud
võimalikki ühtegi kaljunaela sisse lüüa, ühtki klemmi panna- ei ühtegi pragu. Kukkumine tähendanuks kiiruse kogumist 30 m kuni julgestajani+ veel
lisaks nii palju, kui palju julgestaja köit sisse polnud suutnud sebida.
Siis, kui pulss juba laes murest iseenda ja oma pisitütarde edasise saatuse pärast, näen, jess, pragu! Ja selles juba kellegi poolt 1 nael sisee
löödud.
Loomulikult klõpsasin oma enesejulgestusotsa karabiini tänulikult kohe sellesse vanasse julgestuspunkti ja koormasin seda kergendusohkega.
Järgmisel hetkel kukkusin ... Aga kaitseingel oli mulle 2 m allapoole orgunninud 10 cm laiuse astangu kaljuseinal, Libisedes mööda kaljut jäid jalad
sellele pidama ...
Muuseas, tehnilises alpinismis on 1 tähtsamaid pähe raiutuid ohutusreegleid- ära IIAL kasuta vana julgestuspunkti, kuid kui teisiti tõesti ei saa,
siis kontrolli ennem selle vastupidavust ... . Kuid rõõm "pääsemisest" oli NII suur, et ununes ära!
>98 aasta Nepaalis, eesti pundiga mägimatkal Annapurna rajoonis. Pikk ja suht raske matk seljataga, jõudsime poolel tagasiteel õhtuks külla ööbima.
Sadas. Viskasin seljakoti hurtsikusse ja läksin peldikusse. See oli kohe maja kõrval väljas, väikese astangu serval. Tagasiteel libastusin ja lendasin
1m kõrgusest astangult alla, küljega kännu peale.
F..ck, olin 10 aastat alpinismiga tegelenud, korralikke 5 kat. seinu roninud ja alati terveks jäänud, nüüd raisk, peldikuskäik maapinnal lõppes 2
murtud ribiga. 
Transport alla, tsivilisatsiooni, teostati Apollo jalalihastega elukutseliste sherpade seljas määda mudaseid mägiradu kandekorvis õõtsudes.
Ja me ei kukkunudki, kuigi olin kindel, et hästi see allaminek ei lõpe, sest kuttidel olid jalas vaid varbavahed!
Pokhara traumapunktistki pääsesin elusalt, kuigi mingigi infektsiooni või nakkuse oleksin raudselt pidanud saama. Traumapunktis sõelusid kannatanute
sugulased välisjalatsites tänava ja sidumistoa ning opisaali vahet, koerad sebisid ootesaalis, haavapuhastustampoone pandi rullima kergemalt haavatud-
marli rulliti võidunud püksipõlvel pesemata kätega rulli ja lõigati sealsamas endale sülle. Ka mulle anti sama töö, oodates röntgeni vastust, käsi
pold kuskil pesta ja ega ei pakutud ka. Pikki püksa polnud, rullisin palja higise reie peal ja lõikasin roostes kääridega parajaiks.
Ja jälle pääsesin.
>Tartu rattaralli. See, mis asfaldil 130 km. Sõitsin suure grupi sees, kuid suht eesotsas. Esimestest keegi kukkus. Ropendamine, metalli kolin,
pidurite krigin, karjed. Lendasin minagi oma saatusele vastu, igaks juhuks või instinktiivselt vist siiski silmad kinni.
Maandusin. Kuidagi imelikult pehmelt!?
Avasin silmad, näen sinist taevast ja ratast taevas. Olin üle külakuhja lennenud, lamasin selili maanteekraavis. Ja ratas oli jalgevahel vastu taevast
ning nagu peab, pedaalklippidega jalgade küljes kinni.
Mitte ühtegi vigastust ega isegi kriimu ei minul ega ka rattal.
Püsti ja minema!
Vist kõik, seniks. Pean oma kaitseinglile välja tegema.
Ahsakrt, kui pikk tuli! 
Kes teeb sel juhtub.
Kas see sääreväristaja oli riga 13,selline sibulsilindriga,T6 või 8,arvatavasti oli see sul paugupill.
Tsitaat:
Algne postitaja: solusorbis
*Tallis heinaküünis mängisime heinapallide vahel. /tsitaat]
...ma ei küsi,mis mängu![]()
officer - 28.12.2008 kell 16:39Tsitaat:
Algne postitaja: kedlav
Vist kõik, seniks.
Tänan,ära sellel aastal palun rohkem postita![]()
tiivitaavi - 28.12.2008 kell 16:42MIKs
![]()
Miks ei peaks,mulle meeldis-
see hoogne esitlusviis,muidugi.
officer - 28.12.2008 kell 16:45sry,jagasin ainult enda,mitte sinu arvamust
![]()
Suurma lugemishimu korral eelistan midagi raamatupoest hankida...ei taha riskida oma vaba ajaga
tiivitaavi - 28.12.2008 kell 16:47See polnud minu poolt aus,sest ega ma tõesti ei soovi ,et kellegagi sel aastal miskit kukkumistaolist juhtuks.Vabandust.
kedlav - 28.12.2008 kell 16:52Tsitaat:
Algne postitaja: officer
...ei taha riskida oma vaba ajaga![]()
off, ega sa ju riskigi, ta sul turvaliselt investeeritud! Siiasamasse.
Kle, ma teen järgmistele postitustele märke sinu jaoks, kui nad sisaldavad miskit muud, kui seksi ja allapoole vööd juttu. Et sa ei peaks vaba aega raiskama.![]()
sossuke - 28.12.2008 kell 17:36offil on vist sõrmed ära hangunud
![]()
mina imestan, et kui inimene nii palju on kukkunud, jätkab ta ometi ronimist