Board logo

haiglad, operatsioonid
epp - 26.02.2003 kell 21:45

Kas olete kuangi haiglas sees istunud ja kui pikalt kui olete? ja kas opil olete käinud v niisama õmblemas? on olnud luumurde? ja mis arvate yldse arstitööst ja meditsiinist eestis? ja kas on midagi huvitavat/halba/naljakat/jne.. haiglas teiega juhtunud.. .. ja plaju olete konte murdnud?

mina olen olnud peaaegu puutumata arstide poolt... aga nyyd lään kohe väiksele lõikusele ja võestaxe tykk jalast ära v midagi säärast.. aga muidu pole midagi juhtunud ja olnud..


meryli - 26.02.2003 kell 21:50

Haiglad ruulivad! Einuh, ausalt kohe ruulivad! Muidugi juhul kui pole surmatõbe ja sa seal töötad Aga meeldib raseduspataloogia, sünnitusosakond ja lasteosakond! Seda kõike muidugi siis kui pole palju pablada vaja! Need sellised ERILISED ja ERILISE auraga osakonnad! Sised, kirurgiad ja haava osak, intensiivid, sinna ei taha Hais, oiged, korinad, lörinad ja sageli viimased hingetõmbed


pisimimm - 26.02.2003 kell 21:57

Lapsena olin oi kui tihti haiglas, kõrvade pärast... ei meeldinud, kuid olin harjunud. Ja siis olin kunagi 14 aastasena seljatraumaga 2 nädalat voodireziimis... lõpu poole läks juba päris koduseks olemine - nädalavahetused olid vaid sellised kurvavõitu... Aga muidu, kui võiamulsi on, hoian eemale... Op'e pole olnud, õmmeldud pole, õnneks...aga varsti vist ikka üks ootab ees - kõrva kuulmekile kinnipanemine (on teisel sunnikul auk sees juba pikemat aega). Ahjaa, lastega olen ju ka haiglas viibinud, sünnitusmajas, kuid sealt tahtsin küll kiiresti koju - poja sündides nutsin mitu päeva, et kiiremini koju saaks (kuigi olin sees vaid 3,5 päeva ) Tibinaga aga sain vaid 1,5 päeva haiglamõnusid nautida (kolmapäeva lõunal sündis ja reede hommikul kihutati meid koju) seega suurt koduigatsust ei jõudnud tekkida...


meryli - 26.02.2003 kell 22:03

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Lapsena olin oi kui tihti haiglas, kõrvade pärast... ei meeldinud, kuid olin harjunud. Ja siis olin kunagi 14 aastasena seljatraumaga 2 nädalat voodireziimis... lõpu poole läks juba päris koduseks olemine - nädalavahetused olid vaid sellised kurvavõitu... Aga muidu, kui võiamulsi on, hoian eemale... Op'e pole olnud, õmmeldud pole, õnneks...aga varsti vist ikka üks ootab ees - kõrva kuulmekile kinnipanemine (on teisel sunnikul auk sees juba pikemat aega). Ahjaa, lastega olen ju ka haiglas viibinud, sünnitusmajas, kuid sealt tahtsin küll kiiresti koju - poja sündides nutsin mitu päeva, et kiiremini koju saaks (kuigi olin sees vaid 3,5 päeva ) Tibinaga aga sain vaid 1,5 päeva haiglamõnusid nautida (kolmapäeva lõunal sündis ja reede hommikul kihutati meid koju) seega suurt koduigatsust ei jõudnud tekkida...

Mina olen vist loll aga mina naudin lapsega haiglas-sünnitusmajas olemist....milline rahu.....aega mõelda ja olla peris segamatult kahekesi, einu ma kiiksuga vahest Ja haiglatoit, isssand mis ma annaks hetkel ära ühe haiglakohvi, killu või ja tüki saia eest ja kolme lusika pudru ees, mis veega keedetud....jestas! Lahe Ja peale seda kui see kolm lusikat putru kõhus näljast karjub, tormad ilge ajuga sebima oma öökappi ....ma muidu hommikuti ei söö, alles lõuna ajal


Lola69 - 26.02.2003 kell 22:21

Merily, sa pole ainumas. Mina naudin ka haiglasolekuid titaga. Sünnitusmajas st. Sinna poputada oleks võind jäädagi. imeline .

Küll aga mitte muid. Nu opilt tulin ära sama pääva õhtul kui lõigati. Nõrguke olin ja järgmise pääva kõveras, aga omal jalal. Ja ei hoita ju kinni. Erakas peale selle.
Raseduspatoloogia on seeslebamiseks troostitu koht. Juhtub ju igasugust. Samas jälle lootustandev paik, et äkki ikka läeb õnneks. Nu aga kaua nad selles vabariigis siin ju ei hoia sees. Mõned päevad ja välja! On siis kõik hirmud ületatud või mitte.

Kuid 80-ndate lõpul Tartus naistekas olin tõega ahastuses. Jube oli. Kurb ja kaotanu nagunii ja siis see haiglaolemise külm õudukas. Poleks Sõritsat olnd, oleks vist oimetuks ahastand. Aga möödas see aeg.

Aga kõige jubedam haiglasolek oli Kallaveres!! Krt, neljakuusel on keskkõrva põletik ja sind pannakse haiglasse. Teate kuidas? Iga hommik tuled haiglasse ja õhtul lähed .. bussiga. Jubbe! Ja milline see eluolu oli!! Nu kuna 4 kuune veel ei majanda, siis võis lubada emmele seda luksust, et palatiseinast ripusid juhtmed ja krohvi polnd seintel ollagi. Tuhaplokist oli seintes suurem osa ää pudenend!! Voodi ei seisnd jalgadelki, vajus ää pidevalt. Sellest ärme üldse räägi, et kõik käis umbvenekeeles. Kui laps ei lasknud kõrva soojendada, sain sõimata. Kehva emme olevat. Ja kui päris aus olla, sai see viimaseks piisaks minu kannatuste karikas ja ma võtsin kaardi kaasa ja otsisin linna perearsti, et sest põrgust pääseda. Ja oh imet! Olnud pea 2 nädalat iga päev siiberdand seal arstide vahet, ei olnud keegi mulle selgeks teha suutnud, et lapsel on keskkõrvapõletik. Räägiti pisikesest põletikust ja et asi pole hull! Kohati teeb tagantjärele nalja, aga see toimus ju aastal 1999! See pole ju nii sügaval ammusel ajal! Jube mõelda.
Ma loodan, et see haigla on nüüdseks kinni pandud.

Kui vähegi soovida võib, siis sooviks tervist, et haiglatele oma väärtuslikku aega kulutama ei peaks.


meryli - 26.02.2003 kell 22:27

Raseduspataloogiast ma parem ei räägikski Kuna ühes linnas on sellega kui on, siis polnud just tore kus 6 kohaline palat oli jagatud juba rasedusega lõous olevate, säilitusel olevate ja abortnike vahel
Nii tuligi naine öösel haiglasse, kes juba 40 aastane ja pimesoolevalu osutus hoopis uskumatu aga paarkümmend aastat oodatud raseduseks. No ei saanud teine uinuda ja vatras ja vatras ja oli elevil...ja siis käratas teisest voodist naine, kellel oli kolmas peetumine ja kes ootas puhastusele, et mis sa kurat hõiskad siin keset ööd, vara veel hõisata kanna enne ohtlik aeg mööda Mul jäi suu lahti, samas sain mõlemast väga hästi aru ja samas oleks tahtnud õnnetukesele selgeks teha, et igas olukorras peab oskama jääda "kaineks"...kurb kogemus oli...oleks tahtnud keset ööd pauguga ukse kinni virutada ja kus krt sealt minna


Lola69 - 26.02.2003 kell 22:35

Nujah, tol ajal (ammusel, 80-ndate lõpus) oli haiglas kõik sassis ja segamini ja suurim ahastus saigi esile manatud sellest, et sina nutad kaotatut ja siis siblivad ukse tagant abortijad. Kole oli, ausalt. Ja enam ei taha. Kuigi ega vist hetkel nad haiglas siin niisama kokku satukski.
Elu vastikuim vastasseis. Igatahes.


meryli - 26.02.2003 kell 22:38

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Nujah, tol ajal (ammusel, 80-ndate lõpus) oli haiglas kõik sassis ja segamini ja suurim ahastus saigi esile manatud sellest, et sina nutad kaotatut ja siis siblivad ukse tagant abortijad. Kole oli, ausalt. Ja enam ei taha. Kuigi ega vist hetkel nad haiglas siin niisama kokku satukski.
Elu vastikuim vastasseis. Igatahes.



Aga see oli AASTAL 2002


baharet - 26.02.2003 kell 23:54

Oh, ÕNNEX pole kunagi ise haiglas pidand olema, aint teisi vaatamas käind. Loodan, et ei pea ka kunagi.

Haiglas olles muutun ma alati nii kramplikux, no lihtsalt ei saa seal olla. Hädavaevu olen lähedasi inimesi vaatamas käind. Ja siis istund nagu puunukk voodiäärel või toolil........ei teagi mix
Lihtsalt tunnen end niivõrd ebamugavalt seal. Heh......ma ei kujuta ette, kui peaxin ise seal vedelema .......see olex küll miskit jubedat.


Kayleigh´n I - 26.02.2003 kell 23:55

Ei ole eriti häid mälestusi
Esimene kord lihtsalt ära kupatati eest
Kaheks nädalaks isast võimalikult kaugele ja üksi
Ja teine kord torgati sond valesti ja verd hakkas välja imema
Ja viimane kord .. ehh ...
Nüüd viimane kord oli esimene operatsioon kah .. Isegi naljakas mälestus sellest alles .. olin palju igasugu valuvaigisteid saanud ja glükoosi ja tilguteid igasuguseid ja hea oli olla. Ja kui üritasin õele selgeks teha, et ei ole vaja lõigata .. minu loogika järgi oleks veri kõhus lihtsalt ära kuvanud ja veresooned kinni surunud


tiina - 27.02.2003 kell 00:13

Haiglad minu jaoks kui piinapingid Olin vaevalt kahene, kui hakkasin kopsupõletikega haiglate vahet voorima. Ema ligi ei lubatud, ega üldse mitte kedagi. Siis olid mõned aastad vahet...jäin kollatõppe...kuu aega haiglas...hiljem kuu aega kodus ravil...oleksin äärepealt esimeses klassis seepärast istuma jäänud.

Edasi oli pikk-pikk vahe. Siis olin poisiga haiglas. Laste osakond oli keldri korrusel. tuul tõmbas. Lastearst tige kui nõid...eriti ei sallinud ta hästi noori emasid, kes kasvatasid üksi lapsi. Sõim oli pidev

Teise lapsega pandi haiglasse, sest arst leidis tal 8 kuuselt, et on bronhiit. Kohe penitsiliini süstid peale. Nädal aega võitlesin, et haiglast tulema saada. Pärast ravisime teise lastearstiga kuu aega penitsiliini allergiat. Kuna laps oli palavikus vaid hammastest ja põletikku polnud, lõi penitsiliin naha peale allergiana välja...nagu nõgesetõve moodi. Ja ei tahtnud kuidagi alluda ravile. Aga seda juba kodus tegime.

Siis olin kopsupõletikuga ise haiglas paar aastat hiljem. Kurta polnud midagi...täitsa ok. Siis olen palju uuringutel olnud haiglas.

Nii et, tegelt läheks pikaks kui seletama hakkaks kõike. Haiglates piisavalt oldud ja mitte ei taha enam sinna.

Ainuke mis tahan veel öelda. Kõige normaalsem suhtumine ja mõnusam õhkond oli Mustamäe haigla vastsündinute osakonnas. Olin komanda lapsega, kui ta oli viie kuune, seal uuringutel. Ääretult tore personal ja hästi vastutulelik...ainult kiitust neile.


muhhin - 27.02.2003 kell 01:38

Rohkem haiglaga miskit ei seo, kui et naine sealt kax korda pambuga koju on tulnud ja ema sinna vähki suri.
Ise ei ole sattununud (kipsis olen küll olnud). Ei ole plaanis kah (plaaniväliseid käike ei välista)


Venom - 27.02.2003 kell 08:08

mjaa
kõhul ilutsevad raudterööpad
kuis esimene ilmus ei tea ei mäleta
teise tegi pimesoolikas
ja mälestsed Viljandi haiglast pole just kõige paremad. Hmm ime et ma otsi ei andnud kui r**ad unustasid kanüüli veenist välja võtta kui tilguti ära koristasid. Olex tuu kanüüli klapike järgi andnud ja mulli õhku vahele võtt siis olex ma juba issanda juures. Seega
HOIDKE VILJANDI HAIGLAST END EEMALE


PrettyLizi - 27.02.2003 kell 12:42

Mina olen oldn pimesoole operatsioonil - tore oli, ärkasin täpselt soole lõhkemisel ülesse, põnev oli vaadata, haigla oli ka tore aga ma ei mäleta millises see oli - aasta siis oli 1987.
Siis sai Keilas ka sees oldud, südamega, Ma olinsiis 16 ja mul oli noor 30 aastane hästi lõhnav ja ilus mees arst. Teate kuidas ma häbenesin ülakeha paljaks võtta. Sööklas ma eriti ei käind seal olid prussakad aga muidu oli päris tore . ma 4 päeva olin aasta siis 1996

Siis oli Pelgulinnas nädalaksese, palatis oli 4 inimest - 1. säilistamisel, 1. emaka lõikusel, 1. abordi puhastamisel, siis mina oma tsüstidega ja siis toodi veel üks verinoor neiu, kes oli just abordi teind - kurat küll karjus, terve öö läbi - ta vist ei olnd seda tahtnud aga vanemad sundisid.
aasta siis oli 1999

Haiglad ruulivad, siis käivad kõik külas ja toovad nänni. Nädalavahetuseks ie taha aint sisse jääda.


meryli - 27.02.2003 kell 12:46

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mjaa
kõhul ilutsevad raudterööpad
kuis esimene ilmus ei tea ei mäleta
teise tegi pimesoolikas
ja mälestsed Viljandi haiglast pole just kõige paremad. Hmm ime et ma otsi ei andnud kui r**ad unustasid kanüüli veenist välja võtta kui tilguti ära koristasid. Olex tuu kanüüli klapike järgi andnud ja mulli õhku vahele võtt siis olex ma juba issanda juures. Seega
HOIDKE VILJANDI HAIGLAST END EEMALE

kanüüli põhimõte ongi selles, et igal päeval mitte uuesti veeni torkida! Kanüül tavaliselt pannakse selleks ajak kui sul on tilgutid määratud, seda ei koristata ära


joosu - 27.02.2003 kell 12:55

Olen suht palju pidanud haiglas olema. Ja ikka trööstitu on istuda 2 nädalat haiglas vaid selleks, et arstid ei suuda otsustada, kas teha op või ei. Ja seda veel suvel . No lõpuks ikka tehti.
Aga teise lapsega sünnitusmajas olles nautisin küll neid päevi. Sai end täielikult titele pühendada.Kah imelik vist.
A kõige jubedam mälestus on 10 aasta tagune viibimine Mustamäe lastehaiglas. Kaasas ei tohtinud olla mitte ühtegi isiklikku riideeset, lapsele ei võinud oma lutti olla ja oma söögist rääkimatta. Õue jalutama ei tohtinud minna ja isad said vaid kord nädalas last vaatamas käia. Muudest külalistest vaid unistada võisid.
Õnneks see tänapäeval enam nii ei ole.
Aga masendav oli küll. niigi mures lapse tervise pärast ja ühtegi lähedast kah toetama ei lubatud.


Venom - 27.02.2003 kell 13:58

Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
kanüüli põhimõte ongi selles, et igal päeval mitte uuesti veeni torkida! Kanüül tavaliselt pannakse selleks ajak kui sul on tilgutid määratud, seda ei koristata ära


kanüüli hoitakse sees niikau kuni on vajadus tilguti järgi. Ärakoristamise all mõtlesin tilguti lõpplikku eemaldamist.
siis TULEB kanüül ka eemaldada, mitte veeni unustada kus ta kolm päeva niisama tolkneb. (lisaks paarile päevale mis ta koos tilgutiga käsivarde installeeritud oli)


meryli - 27.02.2003 kell 14:00

njah see kyll nadi juhtum, et tilguti löppedes siukse asi unustati


Venom - 27.02.2003 kell 14:04

nu sellepärast ma ju hoiatasingi et
HOIDKE VILJANDI HAIGLAST EEMALE
ja kui hakata õudusjutte nimetet haiglast pajatama siis ....


epp - 27.02.2003 kell 16:51

ma ei hiodunud viljandi haiglast eemale.. ja veel elan...veeeel..... mul polnud eriti muud võimalust ka... oli vaid väike jala op.. ja see läx hästi.. ma usaldasin seda arsti... ja ma arvan et igal asjal on kax kylge.. nii on halbu kui häid.. ja sina töid välja vist ainult negatiivsed kyljed.. aga neid positiivseid on ka kindlasti ma arvan...


Mara - 27.02.2003 kell 18:19

käisin ilgelt ammu adenoidide opil...siis arvati et mu sõbrants on mu õde...a see oli ka tohutult ammu...aasta tagasi kuskil juhtus varbaga õnnetus ja sodi ta oligi...muidu kui ma mingi x-triim väike olin ,siis aint haiglates šoppasingi...pysiklient or whtvr


ipsu - 28.02.2003 kell 10:36

Vihkan haiglaid!!!!


Helari - 06.04.2003 kell 14:53

Olete te opil käinud ma 1 korra olen.


Lotake - 06.04.2003 kell 14:59

Õnneks mitte...


yller - 06.04.2003 kell 15:13

õnneks/kahjuks ei ole


Kayleigh´n I - 06.04.2003 kell 15:43

Ma olen käinud ühe korra.
Ja see oli vast mõnes mõttes jubedaim ja mõnes mõttes naljakaim hetl mu elust.
Jubedaim sellest mõttes, et pandi diagnoose minu seisundit mitte teades. Tulis tädid, vaatasid, torkisid ja kommenteerisid .. minu valusi ja kõrvakuulmist mitte arvestades.
Naljakas oli see osa, kui ma valuvaigistite ja glükoosi/ tilgutite all üritasin kõikidele selgeks teha, et op ei ole vajalik
Küll kõik augud ja veresooned kinni kuivavad


jenni - 06.04.2003 kell 18:33

Olen korra, sellisel kergemat sorti opil, kui ikka üldnarkoosi all olemist kergeks võib nimetada.


Pillekas - 06.04.2003 kell 18:38

Eip, ei ole veel...


Lola69 - 06.04.2003 kell 20:13

1 kord. Laparoskoopilisel, st et päris puruks ei lõigatud, vaid tehti 3 auku. Aga üldnarkoosis küll.

Elus veel.


Mara - 06.04.2003 kell 20:39

ma olen ka yhe korra..on tahetud 2-le veel saata...


joosu - 06.04.2003 kell 20:56

Mul neid kokku 5 olnud. Kui lugeda 2 keisrit kah sinna hulka. A need ikkagi op-id ju.
Olen kogenud nii üldnarkoosi, spinaalanesteesiat kui ka kohalikku tuimestust.
Elus ja terve kah peale selle


synoptik - 06.04.2003 kell 21:24

Ei ole...kuigi taheti noa alla saata...lasin lihtsalt haiglast jalga ja siiani elus.Sellest on nüüd juba 15 aastat möödas.


Lola69 - 06.04.2003 kell 21:29

Tjah, haiglast jalga pole ma just lasknud, aga lapsena on ema kahele opile EI küll öelnud. Ei lasknud ta vastsündinuna noa alla südant ja õieti tegi. Lõigutud oleks seda, mida kaasaegsed diagnoosimisvõimalused näitavad mul mitte kunagi olnud olevat.
Ja silmad. Sai ka siin teisiti.


Venom - 07.04.2003 kell 11:16

mjaa kõht kannab mul kahte rööbast
elus olen veel siiani, ainult et viimane üldnarkoos mõjus miskipärast juustele halvasti (välja hakkasid langema)
kui enne olin selline: http://www.hot.ee/tulejoon/images/0003.jpg
siis nüüd: http://www.hot.ee/tulejoon/images/julius1.JPG
ups siiski selline: http://www.hot.ee/tulejoon/images/SK1.JPG või enam vähem nii


Laurikas - 07.04.2003 kell 11:57

eks ole ikka käidud...
sörm kunagi vajas peale traumasid löikust... pimesool löigati peale jaanipäevapidustusi välja..
vasak käsi sai kannatada ja vajas ömblemist..
nägu tuli (vasak kulm, ülahuul seest ja väljast) peale rattaga kukkumist kokku ömmelda...


muhhin - 07.04.2003 kell 11:58

Seda ei saa vast päris opiks nimetada, aga üks pisemat sorti ilma igasuguse narkoosi ja tuimestuseta jalalõikus on küll olnud.


marintz - 07.04.2003 kell 18:01

üldnarkoosi all keisri sünnitus....on olnud


AzA - 07.04.2003 kell 20:47

3 karmi põlveoppi, polnud just meeldiv


Marla - 09.04.2003 kell 18:11

on olnud.
palju.
ja siis. nyyd tuleb seesamune-põlwekas.
asi selles, et igasuguseid asju juhtub minuga wahest.


Mamba - 10.04.2003 kell 20:20

Haiglas olen istunud ja mitte vähe, igasugu traumad tavaliselt ja väiksena ka kopsupõletik, ei meeldi mul seal üldse mitte raas, vastik, üks meeldiv kogemus ka oli tegelt, üldnarkoos, mmmmmm, next level. Irv....... tõesti huvitav kogemus

Venom kuidas sulle see üldnarkoos tundus?


kontorihiir - 10.04.2003 kell 20:30

4 korda haiglas olnud.
1.kui sündisin
2.kui naabripoiss käskis tundmatuid marju süüa ja mürgituse sain (ei mäleta kui vana olin, vist koolis ei käind)
3.kui sündis 1.laps
4.kui sündis 2.laps
Oppe ja murde pole olnd.


eero - 11.04.2003 kell 08:44

K6ikse kauem istusin vist mingi kaks tundi....k2isin isa vaatamas....aga oma h2dadega olen nii tunni ja sedasi hakkama saanud....


li-li - 11.04.2003 kell 11:48

mõni aeg tagasi olid haiglad mulle teiseks koduks,pea-aegu tundus,et ka viimasex....aga õnn käib ikka minu õuel kah ja arstid olid kõik viimasepeal...oppe ei viitsi lugeda


cleona - 13.04.2003 kell 21:10

Sündimise jätame välja ja sünnitused.
13a. olin kaks nädalat mingitel uuringutel.Ja 15a.lõigati jalalabalt ganglioni(närvisõlm).Seda ikka opiks nimetatakse,ehkki asi kohaliku tuimestusega ja vaid 5min. pikk.
Muud pole olnud,ehk ei tule kah!


Killagal - 11.03.2004 kell 11:45

nu mul oli selline naljakas asi nagu maolukuti ahenemine, kui ma olin umbes ühe kuune.. siis olin mingi aja haiglas ja opereeriti jne.. aga ma ei mäleta sellest loomulikult midagi :p asja meenutavad mulle ainult kaks armi ja see, kuiväga mu vanemad mind armastavad ja hoiavad just seetõttu, et nad olid väga lähedal oma esimese lapse ja ainsa tütre kaotamisele


alar - 11.03.2004 kell 13:44

ma olen juba mustamäe haiglas tuntud nägu, käin seal regulaarselt kuna 2001 aastal juhtus minuga motoõnnetus mille tagajärjel on nüüd paremas sääres ja põlves kokku 6 titaanpolti ja plaat, veel kannatas rangluu, õlaliiges ja 4 vasakpoolset ribi oli ka katki. sisikonnas siis rebenes põrn ja maks sai ka kannatada. olin haiglas natuke alla 6 kuu ja siis istusin 2 kuud ratastoolis ja käisin pea 3 kuud karkudega. tegelikult arst soovitas kauem käia kuid minu püsimatuse juures on see küll võimatu. nüüd siis saan juba normaalselt liikuda kuigi jalg valutab iga õhtu hullu moodi. aga sellest moraal..... ma olen ravimatu kuna käisin just paar päeva tagasi motodepoos uut tsiklit nillimas.


Ruufer - 11.03.2004 kell 13:57

mul oli siuke naljakas lugu et ... pulli pärast ja kunagise elukaaslase soovitusel läksin eesnahaoperatsioonile. ja võetigi maha protseduur ja paranemisperiood olid muidugi naljast väääga kaugel.
ja teine hullem lugu oli olla haiglas murtud lõualuuga. see, mis moodi käib lõualuu lahastamine, annaks silmad ette ka kõige jõhkramale inkvisiitorile!
+ paar rutiinset põlveoppi, karateetamise tulemusena. iseenesest see viimane on kõige kurvem, sest tõmbas aktiivsele võitlusspordile kriipsu alla


ester - 11.03.2004 kell 14:04

Konte murdnud ei ole... aga haiglasse olen ikka sattunud. Lyhikese elu jooksul 2 operatsiooni yleelanud. Esimene oli pimesool... olin siis umbes 8... midagi jubedat vist polnud... ei m2leta. Eelmine kevad sain aga kyljevalud... peale pikka uurmist 8eldi, et paar neerukivi on. Passisin n2dala haiglas tilguti all. Siis saadeti mustam2ele suurde haiglasse edasi. Selgus, et kive polegi... aga mingi h2iriv veresoon torgib neeru ainevahetust. Passisin 2 n2dalat haiglas peale opi... koos 5 umbkeelse vene mammiga samas palatis... p2ris jube oli... tugev narkoos omab j2relm6jusid. Esimese n2dala olin intensiivis... vedelesin ja s6in valuvaigisteid... 2 toru kyljes. Inimesed kes vaatamas k2isid ytlesid, et omasin surnu v2limust. Nyyd k2in pidevalt mustam2el kontrollis... hetkel on paus, sest olen v66ral maal... aga viimane kord 8eldi, et neer ikka ei t88ta ja yks arst n2gi omaarust ka kivi... teine 6nneks mitte. Enam ennast l6ikuda ei lase...


mirelles - 11.03.2004 kell 19:31

Olen olnud haiglas...opil...üldnarkoos.Jube !Kui ma enne hirmsasti kartsin,siis peale tabletti(anti hommikul mingi tablett),oli mul kama kaks,mis minuga tehakse.Haiglas olles veel kuuled,kui haiged kõik on.Kuulates kõiki neid hädasid.oli küll tahtmine aknast alla hüpata.Prrr....,ennem juba kiire ots....Aga,noh,kolmandal päeval lasti välja,tuli jälle inimese tunne tagasi.


saskia - 11.03.2004 kell 20:02

Olen haiglas olnud jah ja kuna on tehtud 3 oppi, siis kõht on nigu seasongermaa..


Siku - 11.03.2004 kell 20:12

Jaa olen olnud haiglas, oma synnipäeval läksin sydamereumaga, sain tol päeval just 14 ja läksin lasteosakonda. Köik ultrahelid ja ekg masinad on mulle väga tuttavad aga noh, siis tuli välja et kopsuliited jne. sealt sain nohu, köha, palaviku teistelt patsientidelt... Ja sees olin nädalaid ja oli tunne et ma ei saa enam kunagi koju, aga önneks tädi arst ja käis minu arstile rääkimas et mind vöiks hakata tasapisi koju laskma Kylalisi käis mul koguaeg, apsull iga päev...ja ödesi see häiris jubedalt millegi pärast. Aga noh, peale seda olen ringiga arstidest mööda köndind......


murjam - 12.03.2004 kell 15:15

Mul pimesool lõigatud, haiglas olin oma 7 päeva- palatis lõbusad inimesed ja aeg läks kiirelt Sellel suvel saan minagi need sünnitusmaja mõnud ära tunda


Dinxu - 12.03.2004 kell 15:48

Pole kunagi haiglas istunud kui välja jätta kopsupõletikuga 2 kuuselt... sellest ei mäleta õnneks midagi.
Midagi head küll haiglatega ei seostu: vend taheti noa alla panna ilma et tal tegelikult midagi viga oli(õnneks saadi õigel ajal jaole) ja vanaisa suri haiglas...

EI taha mitte kunagi haiglasse- väldin kui vähegi võimalik


gosi - 12.03.2004 kell 16:04

Haiglad on erinevad.
Tartu kliinikumide kohta voin oelda et see on tasemel.
Tlns peaks ka olema norm.
Aga naiteks K-Jarve haiglat ma eriti ei usalda.

Ara karda seda "operatsiooni" Eesti tervishoiu too"tajad tunnevad oma too"d


Pacis - 19.03.2004 kell 08:49

...väiksena pidin kuid haiglas olema, krooniline haigus. opil olen mitu korda käinud, 3 vist. luumurde ei ole õnneks olnud...
...meditsiinist eestis? kahjuks ei midagi head. meditsiinil on veel väga suur kasvu ruum...


Renka - 25.03.2004 kell 14:38

olen küll haiglas olnud aga see oli vaid paartundi kui kipsi eemaldati ja õmblesmas olen ka käinud kui ma vastu kappi kukkusin väiksena siia maani on suur arm laubal


Kapsauss - 25.03.2004 kell 17:49

Siis kui ma syndisin kukkusin synnituslaualt maha ja murdsin õlaluu.Rohkem luu murde pole õnneks olnud.Operatioone ja haiglas viibimisi ka pole olnud.Pea olen ma mitu korda lõhki kukkunud ning yhe korra olen õmblemas ka käinud.


susanna - 25.03.2004 kell 18:06

haiglad lapsena mul teine kodu
ei mäleta, et eriti kurb oleksin olnud, vahel
sõpru oli ees alati palju, vast seepärast
vanemaid juurde ei lastud, hea, kui läbi akna nägid
korra vennaga üritasime ka põgeneda, aga kätte saadi
laste sündimised ka ikka haiglas olnud, kahega kuu enne sünnitusi raseduspataloogias sees olnud
kole aeg, masendav, sest nägin seda, mida poleks ehk tahtnud
lastega beebidena kahel korral haiglas olnud, siis oli küll tunne, et mõne tigeda õe oleks maha löönud
oppe narkoosiga neli olnud, suurepärased arstid viimasest korrast meelde jäänud
mida vanemaks saada, seda ebameeldivam on haiglas olek, eriti siis süda haige, kui pead lapse sinna jätma ja näed, et ta nii kurva ja trööstituna maha jääb
kurb teema


kodukiisu - 25.03.2004 kell 18:14

ma niiipalju haiglas olnud et jube. päris pisikesena olime terve perega läkaköhas, siis õega koos, siis olin neerudega (mingi põletik vist), siis oli pikka aega vahe ja u 13-aastaselt kopsupõletikuga, siis u 15-aastaselt pimesoole op, siis 19-aastaselt pidevalt sünnitusmajas tilguti all (rasedusaegse oksendamisega) ja siis muidugi sünnitus (kah 19-aastasena) ja nüüd lapsega Keila haigla lasteosakonnas :S

luumurde on mul olnud u 5 (käeluud) + 3 korda hüppeliigese venitus nii et kodus karkudega komberdasin...

ei tea miks aga minuga pidevalt juhtub igast jamasid... ja ei meeldi mulle see haiglas passimine ega kipsis olemine - annaks kõik et saaks ainult terve olla ja laps ka.

mis aga huvitav on see et mõlemal korral nii õe pimesoole opi kui minu omal nägime oma arste purjuspeaga haigla peal kusjuures erinevad haiglad ja arstid... ja no selliseid nõmedaid juhtumeid võin kohe hulgi pajatada...

praegu mõtlen mandlilõikuse peale - tahaks neist tüütustest lahti saada.


susanna - 25.03.2004 kell 19:02

mandlilõikus oli mul selline õudukas, et siiani mõtlen, et kas see ikka minuga toimus
vett ka ei saanud ühtki tilka nii joodud, et valust lolliks poleks läinud
kodus verejooks
rääkima sain hakata alles kuuendal päeval, enne lihtsalt ei tulnud midagi, kuigi arstid ütlesid, et proovi....
ja siis ma veel mõtlesin, et noh, mis see ikka ära ole, lapsed saavad hakkama, kuis siis mina ei saa
niipalju siiski oli kasu, et tervis hulga rohkem korras, kui enne neid, siis olingi ainult haige ja juuksed langesid ja naistehaigused ja muud koledad asjad


chardonnay - 26.03.2004 kell 19:00

Haiglas pole kunagi pidanud olema.
Käe luu olen korra ära murdnud, ja sellega oli ka selline asi, et pidin kirurgi järjekorda nädal aega ootama ja siis sain teada, et käeluumurd valutas käsi küll roppu moodi!!


ratatosk - 27.03.2004 kell 13:44

Selline pikem haiglas olek oli aastaid tagasi Tartus. Positiivne, et seal on nii palju noori praktikante. Ja operatsioon tehti kah, aga see polnudki midagi hirmsat - vähemalt mina ei kartnud ja paranesin kah hästi.


renet - 27.03.2004 kell 14:14

luid päris ära murd veel pole, kunagi väiksena suutsin hundiratast tehes käeluule mõra sisse kukkuda. operatsioone pole ka mulle tehtud, vähemalt mitte minu teada. haiglas olen enda arvestuste kohaselt kaks korda olnud, Tartus, seal raja tänava omas.


sirli - 27.03.2004 kell 15:02

mina olen korra haiglas olnud, mul sündides mingi kasvaja oli jala peal ja see opereeriti ära, aga hiljem tähendab haigla minu jaoks kohutavat kohta, kus ma olen nii oma vähihaige vanaema kui ka vähihaige vanaisa juures istunud, nii et midagi rõõmsat seal minu jaoks ei ole.


MAYLY - 27.03.2004 kell 20:15

Ma olen korra käinud väiksel operatsioonil, mis kestis umbes 15 minti ja peale seda sain koju......jama oli see et mulle ei öeldud millal tuimestus oma mõju ära kaotab......istusin autosse ja siis alles hakkas valutama, terve päev valutas ja nii ka järgmisel päeval.....muudel põhjusttel pole ma haiglas käinud. Tuttavaid ikka olen haiglas külastanud, mulle haiglad eriti ei meeldi. Vastik rohu lõhn kui haigla uksest sisse astud. Ega arstidel kah kerge pole ma tean seda, kuna mu onu on kirurg. Ta peab olema valves, ja kui kodus on siis võib ka juhtuda et teda kutsutakse haiglasse kui midagi tõsist on juhtunud.


kuriKass - 27.03.2004 kell 22:10

Kõige pikem haiglas viibimine oli peale sündi Tagasi pole viidud.
Opilauale olen korra sattunud, väänati käsi paika tagasi ja visati uksest välja.

Arsti juurde satun vahest harva. Ma ei meeldi neile vist, tahavad alati kiiresti lahti saada Isegi Paldiski maanteel asuvast toredast asutusest kupatati kiirkorras minema, just siis kui mind huvitama hakkas


RealBitch - 28.03.2004 kell 00:49

Kui neljane olin, oli sondeerimine, 8selt olin kuuaega haiglas- sydame op ja siis 15 aastaselt kopsupõletikuga. Lõbus oli, ei saa kurta, kuigi nyyd oleks ehk isegi põnevam kui lapsena


pennu - 09.04.2004 kell 23:11

Viimane haiglasolek oli Detsembris ja see kestis üle kuu. Purustan natuke nüüd müüte, sest olin mittepsühhootiliste haigete 2 osakonnas ehk hullumajas. Masendus oli mind tapmas ja see käik aitas enamvähem asju stabiliseerida. Söök oli nagu haiglatoidud ikka, aga seltskond ja personal olid väga head.
ps! ärge mind nüüd psühhoks pidama hakake eks?


Beith - 10.04.2004 kell 07:24

Viimati olin haiglas täpselt aasta tagasi. Neerupõletik oli. Tervelt nädala istusin Maarjamõisas sees ja lasin tagumikku torkida. Päevas sain 6 süsti. Iga 6 tunni tagant ning 2 korda päevas sain 2 süsti korraga. Lõpuks oli tagumik sinine ja ei saanud mitu nädalat peale haiglatki istuda. Õnneks tuli mul lõpuks süstide vastu allergia ja nii ei saadudki täitsa lõpuni mind torkida.
See oli minu jubedaim haiglasolek. kuid arstid ja õed olid toredad. Palatikaaslasedki olid suht normaalsed, ehkki nad olid vanemad inimesed. Tore oli nendega rääkida

Ükskord olen haiglas olnud ka põlvedega, sest avastati mingi ©latteri või Shlatteri tõbi vms. Ja siis istusin terve nädala haiglas - seal uuriti asja ja soojendati jalgu. Täpselt jõululaupäeval lasti välja. Olin siis algklassides.
Ja kunagi alglasside aegu olin ka kõhuvaludega haiglas uuringutel, kuid mitte midagi avastatud. See oli vist mingi psühholoogilist laadi probleem.

Opereerinud ei ole mind õnneks keegi ja loodan, et seda ei tehta kah


Ray - 10.04.2004 kell 10:34

Haiglas vist ligi 10 korda olnud. Pikemalt siiski vist 11 aastasena 6 nädalat, kui korraga oli keskkõrvapõletik, ühepoolne kopsupõletik ja bronhiit.

Aga viimati eelmine aasta kõrge vererõhu ja insuldiohuga. Tegelikult lähen haiglasse vaid siis, kui tõesti enam midagi teha ei saa (ja peaks ammu olema pädevam kiirabi välja kutsutud). Muidu siplen ikka ise välja, kui on mingi kriitiline olukord ja peaks viivitamatult mõne süsti saama (või kuhjaga tablette, siis hakkab mõni kivist peaga arst midagi seletama, et pole vaja ja kui midagi teravalt targemat küsin, siis on vastusteks "möh" erinevates variatsioonides. Napilt on mõnigi pääsenud keretäiest otse kabinetis.

Ma elan sellises piirkonnas ka, et Mustamäelt keegi ei viitsi välja sõita (kiirabi) ja kohalikumast saadetakse mingid umbkeelsed kretinismist vaevatud rahaahned velskrid.
Kuna mul on oma pool suguvõsa otseselt või kaudselt meditsiinisüsteemi poolt sandiks või vigaseks tehtud, siis ma olen ikka tige küll selle sfääri vastu. Mõistlikumaid tegijaid satub ette (minul olnutest) umbes 1:25 (üks kahekümne viiest arstist või olulisest med. isikust).


skingirl - 10.04.2004 kell 14:47

Ma ei käi üldse arsti juures, mind peab viima vägisi.


boobster - 15.04.2004 kell 12:12

12aastaselt oli suht tõsine käetrauma, siis olin täpselt kuu aega Tallinna Lastehaigla traumatoloogiaosakonnas, vist 7. palatis, hea arst oli ja palatikaaslased ka. Arvestades, et tõsine jama oli, siis oli väga lõbus tegelikult. Aga noh, mis sa lapselt ikka tahad, et ta tõsine oleks ve?


erxu - 15.04.2004 kell 20:06

Olen viibinud mitmeid kordi nii traumapunktis, haiglas kui ka operatsioonisaalis. Samuti on mitu lähedast inimest haiglas surnud - seega ei ühtki head mälestust ja rohkem ei taha selle paigaga tegemist teha.


Hilikas - 14.06.2004 kell 17:34

Tsitaat:
Algne postitaja: Killagal
nu mul oli selline naljakas asi nagu maolukuti ahenemine, kui ma olin umbes ühe kuune.. siis olin mingi aja haiglas ja opereeriti jne.. aga ma ei mäleta sellest loomulikult midagi :p asja meenutavad mulle ainult kaks armi ja see, kuiväga mu vanemad mind armastavad ja hoiavad just seetõttu, et nad olid väga lähedal oma esimese lapse ja ainsa tütre kaotamisele


nojah, konkreetselt oli see 83-s aasta ja sai oldud mustamäe lastehaiglas ja sai küll seal õue minna ja tohtisid ka oma riided olla, aga kõige jubedam oli see, et päeval oli killa nagu inglike ja öösel, kui kõik haiged lapsed magada tahtsid, oli temal laulutund ja nii kaks nädalat järjest...ainult õde-perenaine oli igavene nõid - ta ei lubanud mul päeval magada kui tüdi oli opil ja ma ise ei-mäleta-mitu-ööd juba magamata olnud, elulõpuni jäävad kõrvu kajama tema sõnad:"ema, meil päeval ei magata!", aga ma ei tõusnud üles, mõtlesin, et kui käsipidi üles tirib, eks siis tõusen, aga õnneks kõrvalpalatist üks ema pani selle perenaise paika ja siis ma õppisin istudes magama, võtsin käsitöö sülle, kui laps päeval magas ja tukkusin salaja...
ka teiste lastega on haiglas olemist ette tulnud, aga midagi nii jubedat pole olnud

ise olin keska ajal tartus põsekoopa opil- tore noor meesarst oli ja üldse oli seal päris lahe olla, kuigi palat oli vist mingi kolmekümnekohaline ja ma seal kõige noorem
edasi tuli kaks keiserlõiget rakvere haiglas ja kaks aastat tagasi olin hiiule sisse kirjutatud - kõigepealt keemiaravi, siis kaks oppi, siis jälle keemiaravi ja lõpuks viis nädalat kiiritust - no oli see alles aasta, aga nii toredat haiglapersonali ja sellist hoolimist ei ole varem kohanud, ma tundsin, et minust hoolitakse ja minu eest hoolitsetakse, nemad tegid enda poolt kõik, mis vähegi võimalik ja MA OLEN ELUS!!!!!!!


dope - 14.06.2004 kell 22:23

korra ole...põlvega- vaadati mis seal sees õige toimub...
haiglas olen olnud pimesoole pikenemisega...nii 3-4 korda...
siis beebina ka korra....


bouncer - 16.06.2004 kell 20:41

mina olen ka korra haiglas olnud, kohe nüüd hiljuti. neeruvaagna põletik oli. haiglas olemine sukkis parajalt, sest koguaeg oli sääne jõuetus(päevad läbi lamasin niisama), kael jäi nondest haigla patjadest valusaks, kogu aeg käidi torkimas (käsi senimaani sinine) ja palatikaaslane oli pool kurt ja suhteliselt seniilne. ainuke meelelahutus oli kuulata kuidas ta vaikselt endaga rääkis (tsitaat: "Pitsu, Pitsu, ära mine ära!!! Homme lähme kaevule vett tooma!". ah jaa, peale selle sain ma oma riietuse pärast veel kõva kriitika osaliseks. nimelt olid mul sinna minnes dressid seljas, aga mu "tore" palatikaaslane leidis, et kõik noored peaks kandma ühtset vormi: tumesinist maani kleiti valge pitskraega. sellest ta leierdas nii mulle kui omaette umbes kaks tundi. jah, ühesõnaga huvitav oli


päikesekilluke - 17.06.2004 kell 01:50

Haiglas olen olnud vaid siis, kui sündisin.
Paar aastat tagasi oleksin äärepealt sinna sattunud,
kuna olin väga raskelt haige, aga õnneks sai kodus end ikka terveks ravitud.
Ei ole haiglad kunagi meeldinud ja loodetavasti sinna kunagi minema ei pea...


webkaaren - 17.06.2004 kell 08:05

Nüsitud pole. Aga muidu on saand selliseid kohti ikka elus vast korda 5 külastada. Ja valdavalt selliste tõbedega, et enesetunne suht hea. Täitsa mõnus on olnud. Saab rahulikult puhata ja lugeda. Pohuisti värk noh. Ja inimesed on sellistes kohtades kuidagi avatumad. Paljude üsna huvitavate tüüpidega on tutvutud. Seega siis- mulle meeldib.


hestia - 17.06.2004 kell 08:38

mina vist kolm korda haiglas olnud:
*kahtlustati meningiiti
*tugev angiin
ja kolmas kord
*pimesoole opp

ja ega vist eriti üle 1-1,5 nädala pole istunud... tegelikult need esimesed kaks haiglasistumist olin nii sügavas lapsepõlves, et ega eriti suudagi meenutada kui kaua siis seal istutud sai


Vamp O Drama - 17.06.2004 kell 21:33

haiglas olen olnud korra, kopsupõletikuga ja ikka mitmed nädalad jutti (üle kuu aja. keset suve.)

üldiselt haiglaid vihkan. kõik mu tuttavad ja pere teavad, et mind pole mõtet vaatama kutsuda, kui vajadus peaks tekkima, sest omal jalal ma haigla uksest sisse ei astu.


dsikibriki - 25.06.2004 kell 10:31

minu vanatädi ütleb mu kohta pensionär - kuna ma suht palju igatsugu haiguseid olen põdenud va. naistehaigused ja ka lastega olen haiglates olnud(kopsupõletikud, allergiad, pimesooleop, mandliopid, adenoidiopid)
18 aastani olin suht terve inimene, aga siis hakkas pihta kõiksugujamad - 18 aastasel kõht valutas pidevalt - oli maksaga minagi jama,25 aastaselt põdesin südamelihastepõletikku ja siis avatastati mul maohaavand(enne ka oli kõht pidevalt valu teinud) ja see mao-värk annab ikka kevadel ja sügisel tunda.Mingi 3 a tagasi olin tartus neuroloogias, testiti mind ja sealjärelavastati mul kaelaradikuliit - kusjuures mind pani hämmastama, kui kiiresti tartu arstid panevad inimestele "simulandi-diagnoosi" , talvel oli mul mandli.op - kusjuures kurk ikka valutab ja siis on mul veel krooniline põskkoopapõletik.Muud ei tulegi esialgu meelde


missdarkness - 25.06.2004 kell 19:09

nu oma peaaegu 17 eluaasta jooksul olen vaid ühe korra haiglas olnud ja see ka ainult sündimisel. siiamaani on vedanud. elame, näeme, mida tulevik toob


sungirl23 - 07.07.2004 kell 12:05

enne eelmise aasta novembri kuud olin mina ka arstide poolt peaaegu puutumata aga novembris istusin kax nädalat tallinna haiglas. tegelikult elan ma tallinnast 60 kildi kaugusel aga tallinnasse toodi kuna kohalikus arstid ei osanud minu seisundit muuta ja see läx aina hullemax. nüüd pean iga kuu arsti juures käima.
naljakas juhtum on võibolla see, et kiirabi arstid arvasid üxkord et olen narkojoobes kuna nad polnud vist nii raskes seisundis patsienti enne näinud.


Aike - 07.07.2004 kell 13:57

Hean lugeda ja pisut piinlik ka.Olen ise kliinikumis tööl ja olen täiesti hämmastunud kui positiivselt siiski Haiglatesse suhtutakse.
Ise olen haiglas olnud ainult oma kahe lapse keiser lõike pärast.Meeldivat ei menu midagi.Kõige jubedam koht tartus on Maj toomel.Eriti sünnitus järkses osakonnas.Õudus tuli peale kui taipasime et meie palatis on just lapse kaotanud naine.Oleksime kui sää pingis ei julgenud rääkida ega rõõmustada kui lastega tegelesime.
Muus osas kogemused puuduvad.


Adaro - 07.07.2004 kell 20:38

Minu ainuke pikem hajglasviibimine siiamaani on olnud siis, kui mu ema mind sünnitas. Peale seda olen ainult traumapunktist läbi käinud, kus selgus, et jubedale valule vaatamata olen oma jala ainult välja väänanud.

Ega erilist tungi küll ei tunne haiglasse minna või sinna jääda. Toitudest on mulle õudukaid räägitud, aga kui endal kunagi pikemalt seal peatuda tuleb, eks siis saab näha, mis tegelikult on...


viidik - 07.07.2004 kell 20:51

Adaro, pole neil haiglatoitudel häda midagi. Vene ajal olid võib olla natsa kehvavõitu... Ja üleüldse võid iseoma söögi kaasa tarida kui vaja.


EestiPiiga - 07.07.2004 kell 20:53

eh,mina olen haiglas olnud...jeerum...pidin vist meningiiti ära surema...see juba lastehaigus...mäletan seda,et ma ainult magasin ja olin tilgutite all ja mitu korda päevas viidi mind süstima...ema käis akna taga mind vaatamas,ronis redeliga üles ja tõi arbuusi...vanaema istus minuga sees...õudne,isegi oma ema ei lubatud haigla palatisse...

eh,aga rohkem polegi haiglas olnud..ükskord oli meeldiv kogemus kirurgia osakonnas...kukkusin suusatades käe paigast ära ja siis arsti õde ütles,et ta pole näinud veel ühtegi nii naeratavat patsienti arsti juures...ma olin kohe nii liigutatud ja loksutatud


Ray - 24.07.2004 kell 00:46

http://www.epl.ee/artikkel_270346.html

Millegipärast kole tuttav must huumor.


Tsitaat:

Reede hommik kell 6.30. 73-aastasel mehel jookseb nina mulinal verd. Kaks päeva tagasi oli sama lugu. Pool aastat tagasi oli tal insult. Ninaverejooks ei lõpe ka siis, kui pool pesukaussi, kaks tuba, kaks käterätikut ja kõik riided on verd täis.

Kõne numbrile 112
Patsient: Vabandage, meil on siin ninaverejooks, mis ei jää kinni. Inimesel on insult olnud, kas tulete välja? Kõrgvererõhktõbi on tal ka.

112 ( kuhugi selja taha): Kuule, kas me käime ninaverejooksudega väljas? Aa, me ei käi... (torusse): helistage vanasse haiglasse või perearstile. Laske kaua kutsuda, sest haigla kohe toru ei võta. Tuut-tuut-tuut.

Esimene, teine, kolmas kõne haiglasse – kutsub, ei vasta.

Mis muud, kui autole hääled sisse ja lähimasse haiglasse. Läheb viis minutit. Varahommikuselt unine noor arst aetakse üles.

Traumapunktis

Õde: Istu siia tooli peale.

Haige: Mul on vist halb.

Õde: Tooli peale (näitab voodi otsas olevat taburetti).

Haige: Mul on halb (heidab pikali ja minestab, olles enne ilusasti meedikuid informeerinud).

Arst (pahaselt): Igasugu joodikud toob kiirabi siia, ei tea, miks ta teid ei toonud. Haigele pannakse tampoonid ninna ja saadetakse koju.

Arst: vererõhk on normaalne. (Ta unustab fakti, et haige on kolmveerand tundi verd jooksnud. Ühtegi paberit haiglaskäigu kohta ei anta).




Kas on kellelgil analoogseid kogemusi?
Omal neid ikka on...


Aike - 24.07.2004 kell 21:48

MASENDAV!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!


viidik - 15.09.2004 kell 13:41

Täna käisin jälle lõikusel. Arvestasin kokku - mul see juba kuues operatsioon elus.


jenss - 15.09.2004 kell 19:56

Veedan igapäev haiglas keksimiselt 8 tundi ja rohkemgi. Sellest opitoas olen 4 tundi. Sellise valiku olen juba kord teinud ja olen rahul. Pole veel kordagi endalt küsinud, kas tegin õieti. Kuid tean , et igas töös on tagasilööke ja momente, kus tõesti enam ei suuda. Hetkel on kõik ok.


refo - 16.09.2004 kell 23:25

Olen viibinud lapsena haiglas kui luumurrud olid aga söök on seal küll väga s...t


salliise - 23.09.2004 kell 08:58

On ette tulnud. Viiesena topiti nabasung "karssoni nupp" mu jutu järgi omale kohale. Paar korda ägedamate infektsioonidega haiglaravile sattunud. Väga kole kogemus on Merimetsa haiglaga Tallinnas 80-te lõpust. Tarakan tuli vee kraanist välja, kui juua tahtsin ja vanemaid sai ainult läbi õhuakna õue piiludes näha ja sanitar oli inimvaenulik. Ülejäänud suht head.
Soome haiglaravist üks loll lugu rääkida. Ühel ilusal pühapäeva hommikul ca 06.30 koperdasin unise peaga ringi ja leidsin seina ääres seisvast prügikotist ühe paberi välja kukkunud olevat. Võtsin üles ja panin kotti, seejuures kotti küünarvarre siseküljega riivates. Üks klaasikilluke oskas just sest kohast välja turritada ja nii irvitaski kätt vaadates ca 5cm-ne haav. Teised majakaaslased puhta närvis ja peksid siis teisest majast peremehe välja, et ruttu arsti juurde vaja. Selline kolka koht oli ja lõpuks leidsime ühe õe, kes augu kinni õmbles. Ise kommenteeris, et täitsa hea kirurgi töö, soonest millimeetriga mööda ja närvude vahelt läbi. kohe tegi peremees totalisaatori, mitme õmblusega pääsen, kaheksa oli vist õige.
Peamine jant hakkas pihta siis kui paari päeva päras praktika lõppedes eestisse jõudsin. Hoidsin küll kaks nädalat õmblusi peal aga ikka gi läks lahti. Tädi oli liiga õrnalt kokku õmmelnud. Kartis naha rebenemist ta oli vanadekodu med õde ja vanainimeste nahk ju nagu paber.
Nüüd irvitabki parema käe siseküljel nahavärvi ca cm laiune arm.
Kunagi koera kokku õmblemas käies tuli jutuks ja koeraarst arvas, et võtame järgmisena ette minu käe iluravi.
tegelt teine samasugune veel põlve peal, mille lapsena okastraati joostes sain ja siis olime kolkas ja vanaema juures ja linna õmblema oleks alles mitme päeva pärast saanud sõita. see läks ka hullult õnneks. Isa pärast ütles, et 10 cm lühem olles oleks võinud elu ohus olla. Mul alumine traat lõikas põlve pealt ja ülemineõlgade kõrguselt. Väiksemana oleks kõri ja põlvealused kõõlused ette jäänud. Mäletan pilti, et põlve peal oli suu ja kassihambad, ilmselt mingid kõõlused ja siis hakkas veri jooksma alles. samas õppisin tänu sellele korralikult lugema. Mind pandi koduaresti, et haava lahti ei rebiks ja tollal telekast miskit päeval ju ei näidatud, nii et olin sunnitud lugema õppima, et igav poleks.


kontorihiir - 23.09.2004 kell 09:12

Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Täna käisin jälle lõikusel. Arvestasin kokku - mul see juba kuues operatsioon elus.


mis lõikus sul oli kui küsida tohib?

ise olen vaid poiste pärast pidand palju haiglas käima....noorem oli kunagi lahtise reieluumurruga ja tehti op ja teisel oli rangluumurd....varsti peabki minema kruvisid välja võtma ...


viidik - 23.09.2004 kell 09:20

Kontorihiir, seekord oli väike lõikus - rahetera lõigati ära silma alt. Eks ta oleks pidanud ise ära minema, aga saatus ikka nöögib - poolteist kuud käisin ringi, punn silma all, kuni skalpell sisse löödi.


kontorihiir - 23.09.2004 kell 09:49

hmmm..see selline nagu valgutäpike või aga suurem?
loodame siis et armi ei jää
ole tubli!


viidik - 23.09.2004 kell 09:55

Nagu odraiva, aga suurem. Ei jää armi, mul juba teine kord... Ei vea.


HoneyBunny - 02.11.2004 kell 13:52

esimene haiglas käik oli 2 aastaselt...seal olin ma mädase kopsupõletikuga...kokku tehti 3 oppi ja ning kui ma õieti mäletan, siis olin haiglas kokku vist 0,5 aastat...vereülekandeid tehti nii palju, et vasakust veenist ei saa tänaseni verd...teine kord olin haiglas 6-7 aastasena ja seda neerudega...õnneks siis ei lõigatud midagi, kuid torgiti päris palju...kokku olin umbes 2 nädalat...viimati olin haiglas selle aasta jaanuaris ja sinna sattusin tänu munasarja lõhkemisele, mille põhjustas suur lumetorm, kus ma 3-4 tundi ekslesin...jälle lõiguti ja torgiti...õnneks olin haiglas vaid 3 päeva...
naljakas on aga see, et iga kord kui lähen vereanalüüsi andma, siis ütlen sellele tädile, et vasakust käest ple mõtet üritadagi midagi kätte saada...tädid ikka katsuvad...et oh hea veen, et üritame vasakust...tulemus on see, et nad ei saa tilkagi verd sealt kätte ja hirmsasti vabandavad...nu on siis raske patsienti usaldada?


paxmees - 02.11.2004 kell 14:40

on oldud haiglas.....ühekorra ei mäleta kui kaua sees olin, sest olin vaid alles jalad alla võtnud tatt ja songa omale organiseerinud, teisel korral olin sees reedel 16.00 ja välja lasti emsasp 10.00, ära võeti pimesool, mis kippus nägijaks saama. Seega nüüd kõhul raudtee(opiarmid paralleelsed), ainult rong on vahele veel tätoveerimata


liisbeth - 21.12.2004 kell 18:25

elus 4 korda haiglas olnud. 2 korda lasteintensiivis - kohe pärast sündi ja siis 12 aastaselt pärast elektrilöögi saamist. kummastki korrast ei tea midagi, aga viimasel sealoleku ajal varastati mu lemmiknukk ära. siis korra mustamäel kirurgias, seal oli igav. ning nüüd tartus kõrva-kurgukliinikus, kus õde ei osanud uinutit lahjendada ning lokaalne tuimesti ei hakanud mõjuma - valus oli nii mis pöörane, aga rääkida ei saanud, sest keel ei kuulanud sõna. mõtlesin siis, mida tega, kas anda arstile jalada, või haarata tal kätest kinni ning mitte lasta tal enam mind nüsida. aga hiljem magasin 24h nagu mishka.


Phantom - 21.12.2004 kell 22:38

Vist ühe korra pikemalt. Petseri haiglas. Ma siis miski koolieelik olin. Põhjus see, et mängisin heinamaal murumunadega. Nende tossavatega. Ja miski mürgituse sain sellest. Ilgelt kõrge palavik ja puha. Ise ma sellest mitte muffigi ei mäleta....


Tommyz - 24.12.2004 kell 02:01

ise käisin väiksena silma haiglas, sai veedetud seal päris mõni kuu, kuid kasu oli siis sattus vanaema haiglasse, keda oli vaja vaatama minna -- siis veel ei teadnud, et ei kannata eriti verd, sinna palatisse astudes esimene asi mida silmasin oli vere kauss voodi all selle peale sulgesin automaatselt silmad ja kukkusin sisse pesuruumi uksest, valus oli krt! kivi põrand oli, hea oli vähemalt see, parajasti kui mind tohtertati sattusid mööda minema soomlased kes, siis ohtralt kommi jagasid haigele pisipoisile


liisbeth - 26.12.2004 kell 10:13

nii, ray, kullakene. ma ei tea, kus kandis sina elad, aga tartus tuleb küll kiirabi ninaverejooksuga välja. tamponeerib nina ära, võtab rõhu maha jne. ning et sind veel rohkem vihale ajada siis ninaverejooks on kõrge vererõhu korral organismi kaitsereaktsioon - jookseb niikaua kuni rõhk normaliseerub. väga hea insuldi profülaktika. aga sinu poolt kirjeldatud lugu oli loomulikult totter ning neile häirekeskuse tädidele, kes su sõitu vastu ei võtnud, tuleks üks kõva keretäis anda.

ahah, ja see ka veel. traumapunktis käies patsient reeglina ei saagi mingit lehte koju kaasa. EMOs olles küll. võimalik, et õde või arst lihtsalt unustas. endalgi kiire tööpäeva käigus teinekord juhtub.


andri00 - 26.12.2004 kell 21:00

mul oli neeru kiviga hiljuti op, teist korda üleelada küll ei tahaks, oli see mustamäe haiglas, haiglaga jäin muidu rahule.


Marla - 07.01.2005 kell 21:14

just oli jalaoperatsioon.
ja umbes aasta pärast lähen lälle.
seda raudjurakat, mis jalga jäi, wälja wõtma.
-
uhh. & ilmselt pärast seda weel mõned korrad tuleb käia.
& olen kah yks nendest, kes haiglatega( justnimelt laheda Mustamäe haiglaga ) wäga *sinasõber* on.
juba wäiksest peale igasugustes palatites saadud oma aega weeta.
---------------------
aga Mustamäe haigla täitsa meeldib.
& wiimane haiglakylastus oli lausa *super*.
fantastiline personal!


ggggggg - 11.01.2005 kell 17:09

Olen vaid kaks korda haiglas olnud, esimest korda siis, kui ma sündisin, teist korda siis, kui ma lasin väiksena pisargaasiga endale silma.


Pipilota - 11.01.2005 kell 19:21

lapsena sovieti ajal ylipopulaarne silmaoperatsioon, mis "pidurdavat" lyhinagelikkuse arengut midagi ei pidurdanud... aga traumeeris kovasti


gosi - 11.01.2005 kell 19:54

kuu aeg tagasi olen haiglas praktikal olnud. Päris norm oli.


susanna - 11.01.2005 kell 19:57

novembris olin kümme päeva koos opiga
märtsis veel üks, siis peaksin väääääga terve olema
ise loodan


Lumeleopard - 20.01.2005 kell 01:40

Konte ka murdnud pole, aga igatsugu oppe ikka on juhtunud, järgmine nädalgi lähen ühele...

Praegu nii Eesti kui välismaa haiglates soovitatakse kirjutada haigele opereeritavale kohale ise peale...
SEE KOHT. et ei tekiks mingit jama vasaku/parema poolte vahetusega.
Muide tegu pole ültse naljaga...
Omast kogemusest veel Eesti ajal, mäletan meest kellel pidi välja opereeritama vasak neer, mis oli läbi mäda.Parem terve...
Välja võeti parem (mehe poolt), arsti poolelt ju vasak.
Probleem selles, et ilma neeruta sa kaua ei ela.
Võid küll istud dialüüsi all so. verest jääkainete eemaldamine veenvere kaudu...aga see on piinarikas ja mitte väga efektiivne.Või veel mõned sama vastikud protseduurid...

Proovi siis olla sellise patsiendi intensiivraviõde peale oppi või hiljem raviarst või dialüüsi spetsialist!
Võtab närvi ikka läbi küll!


Loretta - 20.01.2005 kell 01:59

Ei mäleta mitu korda erinevates haiglates on oldud.
Osakonnakaaslastest on head mälestused, lasteosakondades sai ikka lollusi ka tehtud.
Hiljem olen vahvate mammidega ühte palatisse sattunud.
Viimane op oli tiba rohkem kui aasta tagasi, tahaks loota, et viimaseks jääbki.
Mis personali ja muud haigla eluolu puudutab, siis tundub, et asi käib rohkem konveiermeetodil kui ntx 10 aastat tagasi. Üldiselt ei nurise - sain eluga välja, mis veel tahta.


Bernstein - 20.01.2005 kell 20:06

Oi jummal, ei teagi enam täpselt palju on haiglas oldud ja miks? Aga üks luumurd siiski ka elus olnud- parema käe f..knäpp nimelt. Õnneks see elu ei seganud, kuna olen sünnipäraselt vasakukäeline. Veel on kaks väiksemat oppi üle elatud täisnarkoosi all. Nii et juhtunud nii mõndagi!


Sako - 21.01.2005 kell 00:34

vihkan haiglaid ja pole kunagi sattunud sinna... või noh ei mäleta kah


euqen - 21.01.2005 kell 00:46

pole istunud.......loodan et ei pea seal neid palateid ka kunagi kulutama ptüi, ptüi, pptüi


GrinningSoul - 21.01.2005 kell 07:29

pisioperatsioone kohaliku tuimestusega on ette tulnud. haiglatesse olen sattunud päris palju, eriti viimasel ajal. ära käidud isegi tallinna keskhaiglas ja loomulikult oldud maarjamõisas ning ka rajal ja toomemäel(viimases,mitte küll sünnitamas)


imagination - 20.02.2005 kell 23:39

Ma olen haiglat alati pidanud kõige hullemaks kohaks peale vanglat-pean ka edasi.Eelmise aasta suvevaheajal olin pea kaks nädalat haiglas mingi jalavigastuse pärast.See tähendas kaks nädalat unetuid õid.Kujutate ette mis tunne on olla kaks nädalat ilma magamata?No mina tean seda-väga vastik tunne..masendav.
Haiglad ongi masendavad kohad ja head neis küll midagi pole.Meditsiin eestis..mhh..ma küll ei tea välismaa meditsiinist midagi aga ma arvan et eesti meditsiin on arengu poolest keskmisel tasemel.
Naljakaid juhtumisi nüüd küll haiglas ei saa olla-tegelikud need olid mu elu kõige tõsisemad kaks nädalat....keskmine inimene naerab päevas 12 korda...mina naerasin kahe nädala jooksul 0-korda.
jep!


susanna - 07.03.2005 kell 16:56

nüüd üks paari päevane haiglatuur jälle seljataga
kel kogemusi meniski ja muu sellise opiga
jagage kogemusi, kui ruttu valust lahti saab ja põlv normaalselt liikuma hakkab
seni võtan aga valuvaigisteid, homme saab opist nädal
liikumine piirdub hetkel vaid koduseinte vahel ja välisuksest autosse, kui kusagile vaja minna
arst soovitas vaid võimelda ja hiljem palju ujuda, jalgrattaga sõitmist


anahid - 07.03.2005 kell 22:42

Ee.. mingi kummaline juhus oli .. mul oli silmadega mingi jama, aga keegi ei teadnud täpselt, mis jama oli...arstid ka mitte ja siis ma pidingi nö uuringutel istuma mitu aega haiglas. Kutsuti mingid doktorid kohale ja mingid arstihakatised ka ja siis nad said kõik kordamööda mu silma põhja vaadata....küll võis alles huvitav olla..seisid järjekorras ja kruttimist jagus tükiks ajaks. vastik tunne oli


a nu niisama igasugu murde ja värke ikka olnud ka jah. juhtub.


xneiu - 25.02.2006 kell 04:02

Mõningaid haiglasviibimise kogemusi ikka on. Nagu nt lasteaias olles sain endale terve suure potitäie(need millega ikka kõik söönuks saaksid) kuuma suppi kaela,tulemus-kolisin haiglasse mõneks ajaks...Põhikoolis kehalise kasvatuse tunnis õues kukkusin oma lõua lõhki, haiglasse mineks ja õmblus kirja-õnneks sinna jääma ei pidanud....Ning 13aastasena sai hobusega(koos hobusega siis) kukkumine tehtud nii, et 4st kohast jalaluumurd-otseloomulikult haiglasse minek, kus sai peaaegu 1,5 kuud veedetud ja lage uuritud voodis olles.Ei olenud just meeldiv kogemus....Osad arstid ja medõed täitsa toredad ja asjatundlikud ikka, kuid samas mõned jällegi veits kahtlased ja mittehoolivad. Vot nii on minuga lood!


exactly - 25.02.2006 kell 09:27

Olin elus esimest korda 2 nädalat tagasi, täisnarkoos,1 öö olin sees.Tänan!Aitähh! Ei soovi sellele mõelda,veel vähem rääkida.....Soovitan soojalt ennem ära surra,kui haiglasse minna Eriti üleskiidetud erahaiglasse,nagu mina(loll!)!


earthland - 25.02.2006 kell 12:50

ma ei ole opil käinud, ehki palju kordi on tahetud panna opile.... aga kuni ma 10 aastaseks sain, olin peaaegu igal aastal haiglas mingi kohutava haigestumise tõttu, sellest ajast saadik pole olnud. luumurde pole ka olnud.


milligramsmile - 25.02.2006 kell 12:56

uhh, ma olen liiga palju haiglas olnud.
kohe, kui sündisin, pandi merimetsa haiglasse. mingi nakkusevärk oli.
siis olin silmakliinikus vist kolmeselt, kui pisarakanalid umbes olid ja silmadest mäda tuli.torgati läbi ilma tuimestuseta need.
autoõnnetuse pärast olin 10-aastaselt haiglas vist kümme päeva pikali maas vaagnaluu mõraga. ja hiljem veel kodus kuu aega pikali.
siis on olnud kaks põlveoppi, õnneks oli nii, et ainult ühe öö pidi haiglas veetma, järgmine päev sai koju juba. aga põlv on ikka metsas omadega ja hakkab mingi aja tagant valutama. ma kardan, et ega kaks kolmandata jää...
igasuguseid väiksemaid traumasid on ka olnud. viimati oli sõrmeluumurd vist paar aastat tagasi, kui trepil kukkusin. siis õnneks haiglaravi vaja polnud, kannatasin paar päeva kodus valu, siis traumapunkti ja käsi kipsi.


jll - 25.02.2006 kell 14:02

13 aastasena peale rasket avariid kuu aega voodireziimi, jalaluu murd, pluss väga vastikud näolõikused kohaliku tuimestusega. Lohisesin natsa mööda asfalti nägupidi.
24 aastasena pimesoolelõikus mis natuke ebaõnnestus. Sain üliraske veremürgituse mille põhjustas mingi tundmatu bakter. 7 päeva reanimatsiooni hoiti vägisi elus. See oli elu ebameeldivaim kogemus. Pilt läks eest ära Intesiivis peale oppi, edasi mäletan veel lifti ja jooksmist reanimatsiooni poole ja edasi oli juba, tükk aega edasi kui Isa istus voodi kõrval reanimatsioonis. Isa ei olnud väga rõõmus. Samas nagu näha jäin ellu, kuid järgnev aasta oli natuke raske elada.
Veremürgitus raskel kujul on üks ebameeldivamaid haigestumise vorme ma ei soovita seda kellelegi.
Siis 2 aastat hiljem oleks ma ära surnd antibiootide (erytromytsiin see siga jääb elulõpuni meelde) ja pohmaka koosmõjust. Sõit seekord krampidega nakkushaiglasse kuna kahtlustati koolerat. Väga ebameeldivad on koolera proovid (+"¤%%&@@@).


Poopie - 29.03.2006 kell 13:45

päris tihti sai noorena sai seal oldud, sest igalpool ja igal puul oli vaja ronida
kõige kauem olin haiglas siis kui tõmbasin oma jala pikalt katki, nii et pidi tegema päris mitukümmend õmblust, ja kuna ma olin 9a siis pidin haiglasse jääma,et mul ei oleks võimalik ronida kuskil. jala tõmbasin katki klaaspurgiga kukkudes, mis purunes ja tõmbas mitmeid sügavaid ja pikki haavu.Õnneks enam pole neist arme jäänud, mõned üksikud


madu - 26.04.2006 kell 10:07

Viibisime üleeile öösel põrsakesega Merimetsas (Lastehaiglas polnud kohti), kuna laps oli päev läbi oksendanud ja vedelikupuudusest nii nõrk, et ei tahtnud hästi püsti püsida.

1. Kuigi laps suutis õhtul juba ilma oksendamata vett tarbida, otsustati ta ikkagi tilguti alla panna. Tuleb õde, teatab: "Teie jääte nüüd siia palatisse, meie viime lapse protseduuride tuppa!" Teatasin, et ilma minuta ei liigu mu aastane mitte kuhugi. Selle peale kutsuti ka teine õde mind veenma, et nad mitte mingil juhul ei soovi mind lapse juurde, kuna emadest pole mingit kasu. Teatasin viisakalt, et minuta nad last ei saa. Selle peale tuhisesid õed vihaselt sõnalausumata palatist välja.

2. Kuna laps röökis hüsteeriliselt, ei suutnud õed ca 10 torkega ühest käest veene üles leida. Otsustati teist kätt proovida.
Õe kommentaarid:
(uhkusega hääles) "See, karjumine pole veel midagi, sama vanad on siin isegi "appi!" karjunud!"
"Tegelikult nad karjuvad ainult sellepärast, et neile ei meeldi kinnihoidmine." Minu vaiksele märkusele, et ega kellelegi ei meeldi torkimine, röögatas õde: "Nojah, teie olete ju ema, teil peab ju alati õigus olema!"
Samal ajal, kui püüdsin last rahustada, karjus õde mu lapse peale: "Mida sa kisendad siin!"

3. Algselt veeni torgatud kanüül liikus nähtavasti õdedepoolse käe siia-sinna keeramise tõttu (et ikka tilguks) naha alla ja isegi mina nägin enne kinnisidumist, et käsi hakkas paiste minema. Paraku pole ma meedik ja ei osanud koheselt järeldusi teha. Viidi meid palatisse. Õde lahkus, jättes ukse lahti. Hoidsin tilguti küljes olevat last süles ja siis tormas keegi vihane tädi tuppa, sõimates kõva häälega, kui vastutustundetu ema ma olen ja miks ma ust lahti hoian. Löönud ukse prõmmuga kinni, kadus.
Umbes poole tunni pärast tuli üks täiesti tundmatu tädi last kaema, kui paistes kätt nägi, teatas vaikselt, et kohe võetakse kanüül välja. Hää seegi. Tänaseks on ka paistetus kadunud.

Kõiki juhtumisi ei jaksa üles kirjutada, suhtumine oli enneolematult ebameeldiv. Sarnases olukorras soovitan pigem Lastehaigla koridoris ööbida, kui Merimetsa minna.


Imre - 26.04.2006 kell 10:23

Luumurde pole õnneks olnud.
Väljaväänatuid liigeseid ikka küllaga.
Jalgrattaga sõites väike kukkumine ja porilaud lõikas sääre sedasi lõhki, et sääremari punnitas välja. Selline hallikas ollus, suts väiksemad "terad", kui herned
Sellise, rõvedalt ülekeedetud pudru moodi
Ise ei saanud arugi, aga kui kodu poole lonkasin minna, siis sõber ütles, et mingi jama on sääre peal.
Vot, oligi vaja õmblema minna.
Õppinud tislerina oleks äärepealt lintsaega pöidla maha lõiganud. Verd tuli üksjagu, mina tarkpea vaatasin, kuidas kõõlused liikusid kenasti, vajutasin taskuräti peale ja arvasin, et aitab siis kah selleks õhtuks, aeg koju minna. kuid tollane õppejõud läks näost valgeks, siis arvasingi, et peaks vast ikkagi midagi kinni õmblema.
Nuh, see pöial ei liigu enam nii nagu peaks.
Nuh, siis üks väike õnnetus, mille tõttu pidin nädalakese narkoosi all olema.
Vähemalt nii ma aru sain ise. Suht udused mälestused siiski. Väike kokkupõrge rongiga.
Pimesool kah lõigati välja ja kõige rõvedam asja juures oli see, et pidi mingit kaalikakeeduvett larpima. Nad nimetasid seda söögiks.
Õhtul olin nälgas, järgmine hommik tuterdasin kohvikusse ja manustasin suure portsu seljankat.
Sellest sain omakorda veel kõhuvalu.
Ei tapnud see ka ära, ellu jäin.
Kiirabiga ka omaette kogemus.
Lõi mingi ägeda põletiku sisse, mille tulemusega ei saanud mitte kuidagi enam olla.
Kiirabi tule kohale, tegi tagumiku süsti ära ja soovitas soojalt perearsti poole pöörduda.
Perearst asus sel ajal 100km kaugusel, teises linnas. Kiirabi ei tahtnud sellest aga aru saada.
Peale tunnikest ägisemist voodis, oodates süsti mõju (mis ei mõjunud muidugi), võtsin takso ja sõitsin ise haiglasse.
Seal ka veel paar tundi ootamist, siis alles sai kanged rohud peale. Siis sai alles edasi elada.
Aga suht tavaline elu mul..ei midagi erilist.


anne51 - 26.04.2006 kell 10:38

Pole ma ennast lõhkunud ega lõikunud. Haiglas olen olnud vaid sünnitamas.
Nüüd on tekkinud väike probleem ja vaja oleks minna arsti juurde, aga ... ei taha minna. Minu perearst ei meeldi mulle. Tütar hurjutab mind: ega sa laps ei ole. Ei ole jah, aga ... ei taha minna. Vahetan perearsti ... vist.


Moosinina - 04.05.2006 kell 19:28

Risustan teemat nüüd. Ei ole haiglas olnud

Ptüi-ptüi-ptüi (vasakule)


Sybill - 04.05.2006 kell 22:00

No ma ikka olen haiglas üksjagu olnud. On esinenud nii luumurde ja möödunud sügisel oli esimene (loodetavasti ka viimane) operatsioon. Mul on viimasest haiglaskäigust vaid positiivsed mälestused (kui valu välja arvata). Kogu personal, alates kirurgidest ja anestesioloogist lõpetades õdede ja sanitaridega, oli äärmiselt sõbralik ja abivalmis.


hestia - 05.05.2006 kell 18:36

ise kokku haiglas viibinud oma elus (vaid/õnneks) kolmel korral - esimene ammuses lapsepõlves kui kahtlustati meningiiti, teine tugeva angiini ja kõrge palavikuga ning kolmas (ja seegi üle 10 aasta tagasi) pimesoolega, mis välja opereeriti..... rohkem ei mäleta enesel miskeid traumasid ega ole ka luumurde olnud (ptüi-ptüi-ptüi)

ja arstide koha päält ei oska kah ühtegi halba sõna öelda, vähemalt ei meenu mulle küll nende haiglates käikudega miskit, mis imestusest suu ammuli ning õhku ahmima oleks ajanud


viidik - 05.05.2006 kell 22:22

Eelmine kuu olin siis nüüd (oma arvestuse järgi) üheksandal lõikusel. Aga kõik väikesed... selline tühi-tähi. Mandlid, songad, raheterad jne.


Ray - 05.05.2006 kell 22:41

Uh, Viidik, ükski op pole naljaasi.

Ise olen noatera järgi pääsenud.

Aga surkida on väga palju tahetud. Kiire asi muidugi vajab tegemist...


Moosinina - 06.05.2006 kell 16:32

Aa, tegelikult äärepealt oleksin haiglasse sattunud. Olin 17, kui ühel hommikul hakkas kõht valutama paremalt poolt. Kutsusin kiirabi. Tuli selline kena meesarst Katsus kõhtu ja uuris igalt poolt... Ja minu kõhuvalu läks, naksti, ära! Iseenesest. Tema kahtlustas, et pimesoole valu. Kuid kuna enam mul ei valutanud, tegi mulle ühe süsti (igaks juhuks) ja ütles, et kui valutama hakkab, siis kohe haiglasse ikka. Siiamaani pole rohkem valutanud. (ptüi-ptüi)


metsakutsa - 06.05.2006 kell 19:10

Üksainus korralik haiglakogemus on täitsa olemas. See sai toimuma siis, kui me 15 - 16 aastaste põngerjatena mõtlesime, et oleks lõpp lahe õhupüssidega sõda mängida. No ei pea olema eriline tarkur, et arvata, millega see lahing lõppes Ehk siis sellega, et mulle põrutati paremasse labakätte otse kahe sõrmeluu vahele seesamune õhupüssi tinakuul...sa krt kus oli valus
Igatahes verd tuli sama palju, kui mõnes korralikus splatter-filmis...loivasin koju, vererida järel...kodus uks lukus..siis loivasin 2 km edasi vanaema juurde, ise juba näost sinine
Kohalik arst puhastas haava ära, sidus kinni, ütles et kuuli sees pole - järgmise päeva hommikuks oli käsi nagu poksikinnas...põrutasime haiglasse, röntgen...tulemus - kuul käes...kohe opilauale, üldnarkoos (mõtlesin veel, et teen arstidele nalja ja ei jää narkoosi all magama....aga nii kui süstal veeni tungis, nägin juba sügavat und sõjafilmidest )
Opp tehtud, kuul väljas...mina haiglas...nii oma kuu aega...haav läks muidugi mädanema ja nii sai iga päev põrguvalu talutud kui arstipiigad oma pinsettide ja tampoonidega minu käe sees ringi tuuritasid...brr.
Aga noh...muidu oli haiglas lahe ka...sai ratastoolidega ringi vuratud ja arste närvi aetud.
Aga söök oli küll metsas....ainult võileibu andis süüa - isegi teed tehti klooriveega...öäkk.
Kõike seda jama jäi aga meenutama üks lahe arm paremal käel


Hypnosis - 23.08.2006 kell 20:36

Mina olen haiglas olnud neli korda. Kõigepealt mingi 7-aastasena sõin üheksa tabletti ära. Need olid veel kõhulahtistid ka. Istusin poolteist nädalat haiglas ja põhiliselt poti peal paregu on naljakas järgi mõelda.

Siis mingi 8-aastaselt, aga ma ei mäleta absoluutselt mille pärast ja kui kaua.

Edasi 10-aastaselt oli pimesoole opp. Kolm päeva olin haiglas ja toit oli nii sitt, et käskisin sõbrannal tuua omale shokolaadi. Eks ma sõin selle ära ja pärast vaevlesin kaks nädalat kõhuvalude käes. Niitide väljavõtmine oli jube valus.

Ning eelmine aasta jalaluu murruga. Nädal aega olin. Personal väga sõbralik, aga toit lihtsalt jube. Sai ratastooliga ringi rallitud. Vehkisin veel karkudega ja lõin seina sisse augu. Sõbranna tuli külla ja me proovisime alla korrusele minna. Tema tassis ratastooli ja mina hüppasin. Mingi naine istus infolauas ja hakkas sõimama ning ajas üles korrusele tagasi. Proovisime hiljem uuesti. Jälle ajas üles tagasi. Läksime siis liftiga(ma ei tea miks me kohe alguses liftiga ei läinud) ja rallisime sellest naisest mööda. Viimane vahtis suurte silmadega otsa. Meie naersime kõhud kõveras.

Rohkem ei tahaks haiglasse sattuda


Enika - 23.08.2006 kell 20:53

Väiksena sai luumurruga haiglas oldud. Käsi pandi siis kipsi.
Nalja sai ka. Nimelt mu sõbranna oli alumisel korrusel jalaluu murruga ja mina siis teisel korrusel. Pärast narkoosist ärkamist, tahtsin sõbrannat alla vaatama minna ja nii ma siis tuigerdasin seal trepil. Õnneks üks arst avastas mu enne, kui oleksin veel paar murdu juurde tekitanud...


kaitsevaim - 24.08.2006 kell 17:54

tjah..kahjuks ühe korra pidin opil olema, siis kui ma oma väiksest sõrmest ilma jäin. Klaverimängijaks enam ei saa


samsara - 25.08.2006 kell 16:18

Olen olnud paaril operatsioonil ja viimane oli mu arust nii jube, et peale seda haiglas mõtlesin- oleks ma teadnud, et see selline on, poleks ma tulnudki... Loomulikult jäin elama, aga poetasin öösel mõnegi pisara seal väljakannatamatu valu tõttu padjasse, või isegi.. enesehaletsuse tõttu, adudes, kui mannetu vahel inimene võib ikka olla..., ja mis kõige rohkem oli vastumeelne, et seal töötas miski vanemõde, kes kõigiga kärkis ja ülbitses, nagu kuninganna, kuigi pidanuks olema nime poolest halastajaõde- jagama kaastunnet ja lohutust. Vastik inimene oli. Sorry.


Beith - 25.08.2006 kell 18:29

Olen vist 3 korda haiglas olnud, ükskord kunagi algkooli aegadel, mil kõht valutas ei teagi millest.
Teinekord põlvede pärast põhikooli ajal.
Viimane kord ülikooli ajal mõned aastad tagasi neeruvaagna põletikuga. See viimane kord oli küll para õudukas, nii et kadus juba eluisu ära. Kuid pääsesin
Luid poel murdnud ja opidel pole käinud va. tarkusehamba operatsioonid


männu - 19.10.2006 kell 14:00

12 aastat tagasi oli mul pimesooleoperatsioon ja peale seda pole haiglas käinud...
aga see oli ka vastik kogemus..... peale opi tahtsin juua aga ei antud ja süüa ka mitte ... ja mis kõige hullem ma ei saanud ise vetsu minna


pisimimm - 19.10.2006 kell 14:02

Oehh, kõik see, mis pealkirjas kirjas, ootab mind lähiajal ees - palun siis lillede ja kommikarpidega külla tulla lohutama


Uss - 19.10.2006 kell 14:06

15-aastaselt 2 korda: 2 nädalat ja 2 kuud. Mis vaja, see vaja- nagu öeldakse. Hiljem olen saanud ilma haiglasolemiseta hakkama. Oppe on olnud 3.


sossuke - 19.10.2006 kell 17:23

oma lapsed saanud, rohkem õnneks kogemusi pole


jenix - 19.10.2006 kell 20:26

endal olnud luumurd ja haigla kohalik tohter ei süvenenud asjasse ja lasi jala valesti kokku kasvada, võib juhtuda et hiljem vaja opile minna kui asi hulluks läheb, kuid opi pole olnud.


Rashnu - 19.11.2007 kell 23:03

Väiksena olin päris tihti haige, kuid haiglas veetsin vähe aega. Otsus enda elu meditsiiniga siduda oli ainuõige ja ei ole seda hetkegi kahetsenud, kuigi varsti saab juba 16 tööaastat täis. Naudin oma tööaega haiglas ja põikan sinna sageli ka vabadel päevadel. Pole midagi rõõmsamat kui see, et näed inimest terveks saamas ja astumas oma jalge peal haiglauksest välja.


susanna - 19.11.2007 kell 23:05

Tsitaat:
Algne postitaja: Rashnu
..ja astumas oma jalge peal haiglauksest välja.


kurb, aga ma astun 7 jaanuaril 2008 haiglauksest karkudel välja
ja pole mitte teps nali vaid täitsa tõsine tulevik


lepatriinu13 - 19.11.2007 kell 23:14

lapsena oli mul neeruvaagna põletik ja käisin mitu suve kordusravil...aga viimati olin haiglas siis kui mu poeg sündis enneaegsena...super hea toetus ja abi oli...traumadest on olnud pöidla õmblemine (tegin noaga kurgi purki lahti), üks väga ilusate silmadega ja seksikas mees arst õmbles


Rashnu - 20.11.2007 kell 00:51

Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
Tsitaat:
Algne postitaja: Rashnu
..ja astumas oma jalge peal haiglauksest välja.


kurb, aga ma astun 7 jaanuaril 2008 haiglauksest karkudel välja
ja pole mitte teps nali vaid täitsa tõsine tulevik


Ei oskagi sellisel puhul midagi lohutavat öelda...Elama peab, kas siis karkudega või ilma, sest inimene harjub kõigega. Iseasi, kui kiiresti ja kuidas see tema elukvaliteeti mõjutab.


susanna - 20.11.2007 kell 01:18

loodan, et lugu väga tõsiseks ei muutu
kargud 4 nädalaks abimeheks


Rashnu - 20.11.2007 kell 21:00

Kui saladus pole, siis mis probleemi pärast opile lähed? Põlved teevad muret või miski muu?


tinx - 06.04.2008 kell 21:04

Haiglasse sisse kirjutatud olen olnud üks kord, neeruvaagnapõletikuga nädalakese. Haigus iseenesest on JUBE, ei soovi ka kõige suuremale vaenlasele.
Poole aasta pärast uuesti opile minek.
ja Viljandi haiglast soovitan küll kõigil kellel vähegi võimalik eemale hoida.
Näit. käisin eelmine talv jällegi neeruvaludega haiglas. Perearst kirjutas rohud välja, kuid ütles, et kui õhtuks valud ei ole taandunud, ma läheks kiirabi vastuvõttu valuvaigistavat süsti saama. Haiglas sõimati mul nägu täis, et miks ma sinna üldse läksin, kui mul ravikuur olemas, ootasin 2 tundi et mulle see süst lõpuks ära tehtaks ja lõppude lõpuks saadeti koju halvemate näitudega, kui eelmisel korral, mil mind kohe haiglasse jäeti.
Viljandi Haiglaga kokkupuuteid palju ja nendest ainult üks on olnud positiivne.


nudol - 07.04.2008 kell 07:50

Olen opilaudadega vana tuttav.


Tempera - 07.04.2008 kell 10:47

haiglas olen ise sees olnud õnneks ainult lapsena - sai keskkõrvapõletikuga ikka mitu nädalat sees oldud ja siis veel enne 1.klassi pimesoolega. sellest mingeid õudseid mälestusi ei ole jäänud...päris tore oli, sõpru sai ja huvitav. mingi hetk tuli muidugi vanemate igatsus peale.

nüüd täiskasvanuna ei ole nii haige olnud, rääkimata vajaduses õmbeluste vms järele. niisama viirushaigustega olen aga tihti perearstiabi vajanud.

a üldiselt ei meeldi haige olla sest miskipärast haiglad jne tekitavad kõhedust ja tips abitu tunde. mida tervem seda parem


2mustikas - 07.04.2008 kell 17:29

Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Ma ei käi üldse arsti juures, mind peab viima vägisi.

Ja kuidas sind siis sinna viimati viidi ?


sales - 07.04.2008 kell 20:10

Üks kord olen, 3 päeva, kui mandlid välja rebiti, kuigi pelgan arste rohkem kui skin, siis laksin ometi priitahtlikult - pärast seda oli haigusleht just Jõulute ja Uue aasta ajal... ja ma ei tahtnud siis see loll olla, kes kasarmus korda peab...


ariita - 07.04.2008 kell 20:51

lastesünnid ja allergiline ¹okk on mind mõneks ajaks täiskasvanuna tõbilasse tõmmanud aga ühtegi negatiivset emotsiooni mulle pole nendest kordadest jäänud


sõnn - 08.04.2008 kell 09:55

Töötan nagu ise haiglas ja täpsemalt röntgenis.
Kummaline on see, et inimesed ei oska uksest välja minna. Pidevalt küsivad:" kuidas ma välja saan?"


Fiona - 08.04.2008 kell 11:34

Minul pole nii vedanud, 18 aastaselt oli munajuha rebend , mida diagnoositi päev otsa ja kui igaksjuhuks pimesoolt hakati opereerima selgus et tegu millegi muuga.....Hea et ellu jäin....
Mandlioperatsioon oli mu elu kõige õudseim op, olin opilt tulles täitsa ¹okis ja isegi silmanägemine kadus mingi hetk....
Kaks last olen ilmale toonud..., teist last ilmale tuues-kohe tundsin et juba oskan sünnitada..
Lapsen viibisin ka haiglas aga tol ajal ma simuleerisin kõhuvalu , kui ei tahtnud kooli minna....


tiivitaavi - 08.04.2008 kell 18:55

Minu kõhuvalu simuleerimine lõppes sondi neelamisega,seejärel lõppesid ka kõhuvalud

Ainuke mõjuv põhjus haiglas olla on olnud ,kui lapsed sündisid


kranz - 08.04.2008 kell 21:25

Ma istun haiglas sees pidevalt ja juba aastaid,sest töötan seal.Meie haiglas küll patsiente hoitakse ja poputatakse.
Ise olen 2x opil olnud ja ei saa midagi negatiivset öelda.
Ainult lastehaiglas,kui olin seal lapselapsega,siis pidin küll õele peale käima,et ta lapsele tilgad paneks,sest laps kannatas juba vedeliku puuduse käes.Ka valuvaigisteid pidin seal ise teadma,mida ja millal lapsele anda.Hämmastav,milline suhtumine on lastehaiglas lastesse


Shadow25 - 16.04.2008 kell 08:42

Ainus opp oli mandlite lõikus. Ühel päeval sisse, järgmisel hommikul välja Tühiasi oli.


lati - 16.04.2008 kell 15:03

haiglas omalajal ikka kõvasti oldud, seda eriti palju just lapsena. kunagi üritasin kokku arvutada, tuli üle kahe aasta aga sellest on juba palju möödas, ehk nüüd on kolm täis. üldiselt on haigla tavaline kodune paik, seal on toredad õed ja vanasti olid ka piisavalt huvitavad haiged. võib isegi meeldiv olla.


New - 16.04.2008 kell 15:42

eks haiglas ole samamoodi nagu tavaeluski
kui medõele meeldid võid vetsus keppigi saada
kui ei meeldi siis ootad tund aega parti või "unustatakse" kanüül mitmeks päevaks sisse kui seda enam ammu vaja pole
hea et enam igat haigust klistiiriga ei ravita nagu vahepeal vene ajal oli
toit on lihtne ja maitsetu, kuigi just haiglas õppisin hommikuti igasugu neljaviljaputru ja muud taolist sööma
niiet soovitus: preskud, maitseained (ket¹upi-majoneesi saab panna külmkappi, mis kaasajal igas osakonnas patsientidele kasutada on) mugavad sussid ja HUUMORIMEEL (ilma selleta võib hulluks minna- kogedes ja vaadates mis ümber toimub) kaasa ja seksikate medõdede ja punnitatult tähtsate arstide hoolealla!

edu!


flyygel - 21.06.2008 kell 15:14

autoavarii,
luumurrud


Lola69 - 06.05.2009 kell 21:47

Ise olen paaril korral põgusalt olnud ka haiglas, aga see polnud midagi selle paari päeva kõrval, mis pisipojaga koos haiglas veeta tuli. Oskas teine käeluu nii murda, et see lapiti lausa miskiste varrastega kokku haiglas. Ja ikka jupiks ajaks.

Olgu nende suurte inimeste ja omaenda hädadega kuidas on, aga lspe kõrval tunned end tõeliselt abitult. Teha ja aidata ei saa kohe mitte miskit moodi.

Samas lastehaigla oli üldiselt sõbralik paik. Lapse pahameele põhjustas (ei, mitte valu ja torkimine) aga see, et varahommikul vahtis keegi mängutoas telkust multikaid kui tema tahtnuks vormelit näha. Keeras ruumile selja ja teatas kategooriliselt, et lähme ära kui kiireid autosid ei näe. Jonnakas neljane


skydancer - 06.05.2009 kell 22:23

Nõukogude-ajast hunnik kogemusi, kuidas patsienti koheldakse nagu elutut eset konveieriliinil ja mõnes kohas ei ole suurt midagi muutunud senini. Käin nüüd erakliinikutes, sest olen nö nõrganärviline robustse kohtlemise suhtes. Ainult paar pisikest põhjust on olnud.


freelancer - 06.05.2009 kell 22:30

Viimane kogemus oli Mustamäe traumapunktis masendav.Meeletu valu õlas ajas mind öösel kella 5 ajal sõitma maalt linna kiirabisse traumapunkti.ootasin kella 10 kuni lõpuks arst tuli ja mind pool 11 vastu võttis.Polnudki midagi hullu.Käelihase kimp või midagi sellist oli luu küljest vist lahti tulnud.Ainus lohutus oli registratuurinõia ütelus.Kõigil meil on kiire,me pole teie pärast isegi kohvi saanud veel juua.Oh ma armastan arste.Eriti seda kes ütles hiljem lohutavalt-kül teil võis ikka põrguvalu olla.


kerberos - 07.05.2009 kell 04:46

ise olen kaks korda haiglas olnud
esimest korda olin üheksa aastasena koljuluu murruga,mida on jäänud meenutama üpris lahe arm,ning auk koljus mis siiamaani mõnedes inimestes külmavärinaid tekitab.
teist korda oli poolteist nädalat tagasi,kui tuli endale kiirabi järele kutsuda kuna õhtul algasid meeletud kõhuvalud.selline tunne oli,et tervekeha kiirgab valu.maarjamõisas alguses sõidutati kõik need imelikud masinad läbi,ning tagatipuks oli sondi neelamine,mis oli eriti vastikavastati,et valu põhjuseks sapikivid.nüüd siis ootanoma pool aastat ja siis noaalla.igatahes alati on palatikaaslasteks sattunud igati muhedad mehed,et igavust eriti ei tunnegi,ning need üliseksikad õed!!! suured kiitused neile


Bithe - 07.05.2009 kell 07:48

Mustamäe haiglat ja sealseid arste kiidan taevani! Nad päästsid mu elu ja seda sõna otseses mõttes.
Ei tahtnud ka mina haigalsse minna, aga kui olin juba 24 tundi ilma söömata/joomata- kael ja kõri nii paistes, et isegi õhk enam läbi ei käinud- siis läksingi.
Suutsin kuidagi kähiseda mis viga, häält mul ka enam polnud, isegi suhu valguvat sülge ei suutnud alla neelata...
Arst palus mu suu lahti teha- nu mida sa teed kui ei lähe.. niipalju siiski sain, et arst suutis sõrme ülemiste ja alumiste hammaste vahele torgata ja püüdis veidi kangutada... sellise meeletut valu pole ma kunagi tundnud- igatahes pisteti haiglasse.
Arstid olid fantastilised, palatiõed samamoodi, mind pole niimoodi nunnutatud, kui seal.
Elasin üle 2 opi 5 päevase vahega... esimesest opist mäletan meesarsti naeratavat nägu ja lauset- ärge kartke, see on vaid puhas hapnik- kui ta maski mul näole pani.... ärkasin 36 tundi hiljem intensiivis... (inimesed, kes räägivad surmakogemustest, tunnelist ja valgusest- mina ei näinud küll miskit Aga oma elekrtilaksu sain kätte- muidu mul see mootor ei tahtnud uuesti tööle hakata) Lesisin seal 4 päeva ja teatasin lõpuks, et mul kasvavad sabakondile ka juurikad alla, kui ma kohe liikuma ei saa. Igatahes oli olukord piisavalt stabiilne, et viidigi tavapalatisse (kahene palat, mingi erihapnikuga varustatud). Sain seal olla miski 2 tundi kui teatati et nüüd läheme teist korda opile.
Teine op oli tund aega- kl 3 panin silmad kinni ja kl 4 tegin lahti... ja siis viidi tagasi palatisse- irfff olin nagu mädakoll- kaelast jooksis seda soga ikka liitrite kaupa välja...
Mis mulle meeldis- arstid olid venelased ja kui mu voodi juurde tulid, siis oli esimene küsimus- eesti? vene? Ja kui ütlesin eesti siis rääkisid ka eesti keeles. Aktsendiga jah, aga nad rääkisid, arusaadavalt ja muhedalt. Sõbralikud toredad arstid- tänan siiani neid südamest.
Hetkel sellest möödas 3 aastat ja kaelal "ilutseb" suht suur arm.
Aga ma elan...


mmunk - 07.05.2009 kell 14:15

esimene kogemus haiglast polnud tõenäoliselt meeldiv, kui arstitädi mu ema kõhust välja pressis. ajukahjustusega, aga siiski ühes tükis.

peale seda elasin mähkmekandmise aja jooksul üle arvukad hingevaakumised kodustes tingimustes.

mürsikueas võeti mul haiglas kopsust põletik ja soolest pimedus.

hiljem olen haiglat külastanud põgusalt- saanud sealt niiti, kipsi ja lapsi ning valanud verd.

peale ühe kogemuse, mil pimesool võeti kõhust välja ja asemele pandi niiditükid, mis läksid seal kiiresti mädanema ja üks suvi jäi seetõttu vahele, ning lahjade toidulaadsete toodete pole haiglatele, haiglas viibimisele ja arstidele midagi ette heita. samas, vähemalt praegu loodan, et veedan oma viimased elupäevad (kui kõigevägevam on armuline ja säästab mind vägivaldsest või undlikust surmast) pigem piineldes koduseinte vahel kui tuimestatuna haiglas.


MorganLaFey - 10.05.2009 kell 20:39

Olen praeguse seisuga kaks korda haiglas sees olnud, suhteliselt järjestikku. Esimene kord tehti operatsioon abstsessi eemaldamiseks. Op sellepärast, et arstid kartsid enneaegset suurema ¹oki peale (neid muidu lõigutakse ilma tuimestuseta ja kusagil kabinetis skalpelliga, ma nägin, ma kuulsin ). Ei kurda hoolitsuse üle, arst oli muidugi tige iga küsimuse peale, aga õed lahked. Kaks päeva sai sees oldud, siis hakkas tapvalt igav (üksikpalat) ja palusin koju.

Teine kord oli pärast lapsesaamist, katkisena ja uimasena. Kolm päeva püsisin sees ja jälle koju, kuigi kõndida oli kohutavalt valus, aga ... väikeses palatis lapsega koos, üksinda. Umbne, veesurvet kraanis praktiliselt polnud. Kui esimese korra üle polnud nagu midagi kurta, siis teisel korral oli öine valveõde tõeline mõrd, arstist ma ei räägigi, see sõimas juba alguses isegi õdesid pärdikuteks ja ma ei tea milleks. Samas, oma tööd tegid nad hästi - tegid mulle vereülekandeid ja õpetasid lapsega tegelema, et siis ... olen elus, seega ei kurda eriti, kuigi meeldiv polnud.

Ütleme nii, et seda alakeha tuimestust, mis tehti, ei soovitaks vaenlasele ka (vähemalt toibumist) ja eelistaks enam haiglasse mitte sattuda. Raske on mingit tegevust leida kui oled operatsioonist nokaudis pooleldi ja iga kolme minuti tagant tungib palatisse õde, kes tahab vereproovi või kraadida

Mõlemad olid Ida-Keskhaiglas.


2mustikas - 10.05.2009 kell 22:27

Homme lonkan ennast, mustamäe haiglasse, lasen sõbral teha, kenaloogisüsti novokaiiniga, vasaku suure varba liigesesse.
Täna suutsin maal , suure muruniitmis-maratoniga selle liigeskõhre vist katki litsuda. Nüüd ei aita mingi valuvaigisti, lihtsalt käia ei saa.