
Kas olete kuangi haiglas sees istunud ja kui pikalt kui olete? ja kas opil olete käinud v niisama õmblemas? on olnud luumurde? ja mis arvate yldse
arstitööst ja meditsiinist eestis? ja kas on midagi huvitavat/halba/naljakat/jne.. haiglas teiega juhtunud.. .. ja plaju olete konte murdnud?
mina olen olnud peaaegu puutumata arstide poolt... aga nyyd lään kohe väiksele lõikusele ja võestaxe tykk jalast ära
v midagi säärast.. aga muidu
pole midagi juhtunud ja olnud..
Haiglad ruulivad! Einuh, ausalt kohe ruulivad! Muidugi juhul kui pole surmatõbe ja sa seal töötad
Aga meeldib raseduspataloogia, sünnitusosakond ja
lasteosakond! Seda kõike muidugi siis kui pole palju pablada vaja! Need sellised ERILISED ja ERILISE auraga osakonnad! Sised, kirurgiad ja haava osak,
intensiivid, sinna ei taha
Hais, oiged, korinad, lörinad ja sageli viimased hingetõmbed
Lapsena olin oi kui tihti haiglas, kõrvade pärast... ei meeldinud, kuid olin harjunud. Ja siis olin kunagi 14 aastasena seljatraumaga 2 nädalat voodireziimis... lõpu poole läks juba päris koduseks olemine - nädalavahetused olid vaid sellised kurvavõitu... Aga muidu, kui võiamulsi on, hoian eemale... Op'e pole olnud, õmmeldud pole, õnneks...aga varsti vist ikka üks ootab ees - kõrva kuulmekile kinnipanemine (on teisel sunnikul auk sees juba pikemat aega). Ahjaa, lastega olen ju ka haiglas viibinud, sünnitusmajas, kuid sealt tahtsin küll kiiresti koju - poja sündides nutsin mitu päeva, et kiiremini koju saaks (kuigi olin sees vaid 3,5 päeva ) Tibinaga aga sain vaid 1,5 päeva haiglamõnusid nautida (kolmapäeva lõunal sündis ja reede hommikul kihutati meid koju) seega suurt koduigatsust ei jõudnud tekkida...
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Lapsena olin oi kui tihti haiglas, kõrvade pärast... ei meeldinud, kuid olin harjunud. Ja siis olin kunagi 14 aastasena seljatraumaga 2 nädalat voodireziimis... lõpu poole läks juba päris koduseks olemine - nädalavahetused olid vaid sellised kurvavõitu... Aga muidu, kui võiamulsi on, hoian eemale... Op'e pole olnud, õmmeldud pole, õnneks...aga varsti vist ikka üks ootab ees - kõrva kuulmekile kinnipanemine (on teisel sunnikul auk sees juba pikemat aega). Ahjaa, lastega olen ju ka haiglas viibinud, sünnitusmajas, kuid sealt tahtsin küll kiiresti koju - poja sündides nutsin mitu päeva, et kiiremini koju saaks (kuigi olin sees vaid 3,5 päeva ) Tibinaga aga sain vaid 1,5 päeva haiglamõnusid nautida (kolmapäeva lõunal sündis ja reede hommikul kihutati meid koju) seega suurt koduigatsust ei jõudnud tekkida...
Ja haiglatoit, isssand mis ma annaks hetkel ära ühe haiglakohvi, killu või ja tüki saia eest ja kolme lusika pudru ees, mis
veega keedetud
....jestas! Lahe
Ja peale seda kui see kolm lusikat putru kõhus näljast karjub, tormad ilge ajuga sebima oma öökappi
....ma muidu hommikuti ei söö, alles lõuna ajal
Merily, sa pole ainumas. Mina naudin ka haiglasolekuid titaga. Sünnitusmajas st. Sinna poputada oleks võind jäädagi. imeline
.
Küll aga mitte muid. Nu opilt tulin ära sama pääva õhtul kui lõigati. Nõrguke olin ja järgmise pääva kõveras, aga omal jalal. Ja ei hoita ju kinni.
Erakas peale selle.
Raseduspatoloogia on seeslebamiseks troostitu koht. Juhtub ju igasugust. Samas jälle lootustandev paik, et äkki ikka läeb õnneks. Nu aga kaua nad
selles vabariigis siin ju ei hoia sees. Mõned päevad ja välja! On siis kõik hirmud ületatud või mitte.
Kuid 80-ndate lõpul Tartus naistekas olin tõega ahastuses. Jube oli. Kurb ja kaotanu nagunii ja siis see haiglaolemise külm õudukas. Poleks Sõritsat
olnd, oleks vist oimetuks ahastand. Aga möödas see aeg.
Aga kõige jubedam haiglasolek oli Kallaveres!! Krt, neljakuusel on keskkõrva põletik ja sind pannakse haiglasse. Teate kuidas? Iga hommik tuled
haiglasse ja õhtul lähed .. bussiga. Jubbe! Ja milline see eluolu oli!! Nu kuna 4 kuune veel ei majanda, siis võis lubada emmele seda luksust, et
palatiseinast ripusid juhtmed ja krohvi polnd seintel ollagi. Tuhaplokist oli seintes suurem osa ää pudenend!! Voodi ei seisnd jalgadelki, vajus ää
pidevalt. Sellest ärme üldse räägi, et kõik käis umbvenekeeles. Kui laps ei lasknud kõrva soojendada, sain sõimata. Kehva emme olevat. Ja kui päris
aus olla, sai see viimaseks piisaks minu kannatuste karikas ja ma võtsin kaardi kaasa ja otsisin linna perearsti, et sest põrgust pääseda. Ja oh imet!
Olnud pea 2 nädalat iga päev siiberdand seal arstide vahet, ei olnud keegi mulle selgeks teha suutnud, et lapsel on keskkõrvapõletik. Räägiti
pisikesest põletikust ja et asi pole hull! Kohati teeb tagantjärele nalja, aga see toimus ju aastal 1999! See pole ju nii sügaval ammusel ajal! Jube
mõelda.
Ma loodan, et see haigla on nüüdseks kinni pandud.
Kui vähegi soovida võib, siis sooviks tervist, et haiglatele oma väärtuslikku aega kulutama ei peaks.
Raseduspataloogiast ma parem ei räägikski
Kuna ühes linnas on sellega kui on, siis polnud just tore kus 6 kohaline palat oli jagatud juba rasedusega
lõous olevate, säilitusel olevate ja abortnike vahel
Nii tuligi naine öösel haiglasse, kes juba 40 aastane ja pimesoolevalu osutus hoopis uskumatu aga paarkümmend aastat oodatud raseduseks. No ei saanud
teine uinuda ja vatras ja vatras ja oli elevil...ja siis käratas teisest voodist naine, kellel oli kolmas peetumine ja kes ootas puhastusele, et mis
sa kurat hõiskad siin keset ööd, vara veel hõisata kanna enne ohtlik aeg mööda
Mul jäi suu lahti, samas sain mõlemast väga hästi aru ja samas oleks
tahtnud õnnetukesele selgeks teha, et igas olukorras peab oskama jääda "kaineks"...kurb kogemus oli...oleks tahtnud keset ööd pauguga ukse kinni
virutada ja kus krt sealt minna
Nujah, tol ajal (ammusel, 80-ndate lõpus) oli haiglas kõik sassis ja segamini ja suurim ahastus saigi esile manatud sellest, et sina nutad kaotatut ja
siis siblivad ukse tagant abortijad. Kole oli, ausalt. Ja enam ei taha. Kuigi ega vist hetkel nad haiglas siin niisama kokku satukski.
Elu vastikuim vastasseis. Igatahes.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Nujah, tol ajal (ammusel, 80-ndate lõpus) oli haiglas kõik sassis ja segamini ja suurim ahastus saigi esile manatud sellest, et sina nutad kaotatut ja siis siblivad ukse tagant abortijad. Kole oli, ausalt. Ja enam ei taha. Kuigi ega vist hetkel nad haiglas siin niisama kokku satukski.
Elu vastikuim vastasseis. Igatahes.
Oh, ÕNNEX pole kunagi ise haiglas pidand olema, aint teisi vaatamas käind. Loodan, et ei pea ka kunagi.
Haiglas olles muutun ma alati nii kramplikux, no lihtsalt ei saa seal olla. Hädavaevu olen lähedasi inimesi vaatamas käind. Ja siis istund nagu
puunukk voodiäärel või toolil........ei teagi mix
Lihtsalt tunnen end niivõrd ebamugavalt seal. Heh......ma ei kujuta ette, kui peaxin ise seal vedelema
.......see olex küll miskit jubedat.
Ei ole eriti häid mälestusi
Esimene kord lihtsalt ära kupatati eest
Kaheks nädalaks isast võimalikult kaugele ja üksi
Ja teine kord torgati sond valesti ja verd hakkas välja imema
Ja viimane kord .. ehh ...
Nüüd viimane kord oli esimene operatsioon kah .. Isegi naljakas mälestus sellest alles .. olin palju igasugu valuvaigisteid saanud ja glükoosi ja
tilguteid igasuguseid ja hea oli olla. Ja kui üritasin õele selgeks teha, et ei ole vaja lõigata .. minu loogika järgi oleks veri kõhus lihtsalt ära
kuvanud ja veresooned kinni surunud 
Haiglad minu jaoks kui piinapingid
Olin vaevalt kahene, kui hakkasin kopsupõletikega haiglate vahet voorima. Ema ligi ei lubatud, ega üldse mitte
kedagi. Siis olid mõned aastad vahet...jäin kollatõppe...kuu aega haiglas...hiljem kuu aega kodus ravil...oleksin äärepealt esimeses klassis seepärast
istuma jäänud.
Edasi oli pikk-pikk vahe. Siis olin poisiga haiglas. Laste osakond oli keldri korrusel. tuul tõmbas. Lastearst tige kui nõid...eriti ei sallinud ta
hästi noori emasid, kes kasvatasid üksi lapsi. Sõim oli pidev
Teise lapsega pandi haiglasse, sest arst leidis tal 8 kuuselt, et on bronhiit. Kohe penitsiliini süstid peale. Nädal aega võitlesin, et haiglast
tulema saada. Pärast ravisime teise lastearstiga kuu aega penitsiliini allergiat. Kuna laps oli palavikus vaid hammastest ja põletikku polnud, lõi
penitsiliin naha peale allergiana välja...nagu nõgesetõve moodi. Ja ei tahtnud kuidagi alluda ravile. Aga seda juba kodus tegime.
Siis olin kopsupõletikuga ise haiglas paar aastat hiljem. Kurta polnud midagi...täitsa ok. Siis olen palju uuringutel olnud haiglas.
Nii et, tegelt läheks pikaks kui seletama hakkaks kõike. Haiglates piisavalt oldud ja mitte ei taha enam sinna.
Ainuke mis tahan veel öelda. Kõige normaalsem suhtumine ja mõnusam õhkond oli Mustamäe haigla vastsündinute osakonnas. Olin komanda lapsega, kui ta
oli viie kuune, seal uuringutel. Ääretult tore personal ja hästi vastutulelik...ainult kiitust neile.
Rohkem haiglaga miskit ei seo, kui et naine sealt kax korda pambuga koju on tulnud ja ema sinna vähki suri.
Ise ei ole sattununud (kipsis olen küll olnud). Ei ole plaanis kah (plaaniväliseid käike ei välista)
mjaa
kõhul ilutsevad raudterööpad
kuis esimene ilmus ei tea ei mäleta
teise tegi pimesoolikas
ja mälestsed Viljandi haiglast pole just kõige paremad. Hmm ime et ma otsi ei andnud kui r**ad unustasid kanüüli veenist välja võtta kui tilguti ära
koristasid. Olex tuu kanüüli klapike järgi andnud ja mulli õhku vahele võtt siis olex ma juba issanda juures. Seega
HOIDKE VILJANDI HAIGLAST END EEMALE
Mina olen oldn pimesoole operatsioonil - tore oli, ärkasin täpselt soole lõhkemisel ülesse, põnev oli vaadata, haigla oli ka tore aga ma ei mäleta
millises see oli - aasta siis oli 1987.
Siis sai Keilas ka sees oldud, südamega, Ma olinsiis 16 ja mul oli noor 30 aastane hästi lõhnav ja ilus mees arst. Teate kuidas ma häbenesin ülakeha
paljaks võtta. Sööklas ma eriti ei käind seal olid prussakad aga muidu oli päris tore . ma 4 päeva olin aasta siis 1996
Siis oli Pelgulinnas nädalaksese, palatis oli 4 inimest - 1. säilistamisel, 1. emaka lõikusel, 1. abordi puhastamisel, siis mina oma tsüstidega ja
siis toodi veel üks verinoor neiu, kes oli just abordi teind - kurat küll karjus, terve öö läbi - ta vist ei olnd seda tahtnud aga vanemad
sundisid.
aasta siis oli 1999
Haiglad ruulivad, siis käivad kõik külas ja toovad nänni. Nädalavahetuseks ie taha aint sisse jääda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mjaa
kõhul ilutsevad raudterööpad
kuis esimene ilmus ei tea ei mäleta
teise tegi pimesoolikas
ja mälestsed Viljandi haiglast pole just kõige paremad. Hmm ime et ma otsi ei andnud kui r**ad unustasid kanüüli veenist välja võtta kui tilguti ära koristasid. Olex tuu kanüüli klapike järgi andnud ja mulli õhku vahele võtt siis olex ma juba issanda juures. Seega
HOIDKE VILJANDI HAIGLAST END EEMALE


kanüüli põhimõte ongi selles, et igal päeval mitte uuesti veeni torkida! Kanüül tavaliselt pannakse selleks ajak kui sul
on tilgutid määratud, seda ei koristata ära
Olen suht palju pidanud haiglas olema. Ja ikka trööstitu on istuda 2 nädalat haiglas vaid selleks, et arstid ei suuda otsustada, kas teha op või ei.
Ja seda veel suvel .
No lõpuks ikka tehti.
Aga teise lapsega sünnitusmajas olles nautisin küll neid päevi. Sai end täielikult titele pühendada.Kah imelik vist.
A kõige jubedam mälestus on 10 aasta tagune viibimine Mustamäe lastehaiglas. Kaasas ei tohtinud olla mitte ühtegi isiklikku riideeset, lapsele ei
võinud oma lutti olla ja oma söögist rääkimatta. Õue jalutama ei tohtinud minna ja isad said vaid kord nädalas last vaatamas käia. Muudest külalistest
vaid unistada võisid.
Õnneks see tänapäeval enam nii ei ole.
Aga masendav oli küll. niigi mures lapse tervise pärast ja ühtegi lähedast kah toetama ei lubatud.
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
kanüüli põhimõte ongi selles, et igal päeval mitte uuesti veeni torkida! Kanüül tavaliselt pannakse selleks ajak kui sul on tilgutid määratud, seda ei koristata ära
![]()
njah see kyll nadi juhtum, et tilguti löppedes siukse asi unustati
nu sellepärast ma ju hoiatasingi et
HOIDKE VILJANDI HAIGLAST EEMALE
ja kui hakata õudusjutte nimetet haiglast pajatama siis ....
ma ei hiodunud viljandi haiglast eemale.. ja veel elan...veeeel..... mul polnud eriti muud võimalust ka... oli vaid väike jala op.. ja see läx hästi.. ma usaldasin seda arsti... ja ma arvan et igal asjal on kax kylge.. nii on halbu kui häid.. ja sina töid välja vist ainult negatiivsed kyljed.. aga neid positiivseid on ka kindlasti ma arvan...
käisin ilgelt ammu adenoidide opil...siis arvati et mu sõbrants on mu õde...a see oli ka tohutult ammu...aasta tagasi kuskil juhtus varbaga õnnetus ja
sodi ta oligi...muidu kui ma mingi x-triim väike olin ,siis aint haiglates šoppasingi...pysiklient or whtvr 
Vihkan haiglaid!!!!
Olete te opil käinud ma 1 korra olen.
Õnneks mitte...
õnneks/kahjuks ei ole
Ma olen käinud ühe korra.
Ja see oli vast mõnes mõttes jubedaim ja mõnes mõttes naljakaim hetl mu elust.
Jubedaim sellest mõttes, et pandi diagnoose minu seisundit mitte teades. Tulis tädid, vaatasid, torkisid ja kommenteerisid .. minu valusi ja
kõrvakuulmist mitte arvestades.
Naljakas oli see osa, kui ma valuvaigistite ja glükoosi/ tilgutite all üritasin kõikidele selgeks teha, et op ei ole vajalik
Küll kõik augud ja veresooned kinni kuivavad 
Olen korra, sellisel kergemat sorti opil, kui ikka üldnarkoosi all olemist kergeks võib nimetada.
Eip, ei ole veel...
1 kord. Laparoskoopilisel, st et päris puruks ei lõigatud, vaid tehti 3 auku. Aga üldnarkoosis küll.
Elus veel.
ma olen ka yhe korra..on tahetud 2-le veel saata...
Mul neid kokku 5 olnud. Kui lugeda 2 keisrit kah sinna hulka. A need ikkagi op-id ju.
Olen kogenud nii üldnarkoosi, spinaalanesteesiat kui ka kohalikku tuimestust.
Elus ja terve kah peale selle
Ei ole...kuigi taheti noa alla saata...lasin lihtsalt haiglast jalga ja siiani elus.Sellest on nüüd juba 15 aastat möödas.
Tjah, haiglast jalga pole ma just lasknud, aga lapsena on ema kahele opile EI küll öelnud. Ei lasknud ta vastsündinuna noa alla südant ja õieti tegi.
Lõigutud oleks seda, mida kaasaegsed diagnoosimisvõimalused näitavad mul mitte kunagi olnud olevat.
Ja silmad. Sai ka siin teisiti.
mjaa kõht kannab mul kahte rööbast
elus olen veel siiani, ainult et viimane üldnarkoos mõjus miskipärast juustele halvasti (välja hakkasid langema)
kui enne olin selline: http://www.hot.ee/tulejoon/images/0003.jpg
siis nüüd: http://www.hot.ee/tulejoon/images/julius1.JPG
ups siiski selline: http://www.hot.ee/tulejoon/images/SK1.JPG või enam vähem nii 
eks ole ikka käidud...
sörm kunagi vajas peale traumasid löikust... pimesool löigati peale jaanipäevapidustusi välja..
vasak käsi sai kannatada ja vajas ömblemist..
nägu tuli (vasak kulm, ülahuul seest ja väljast) peale rattaga kukkumist kokku ömmelda...
Seda ei saa vast päris opiks nimetada, aga üks pisemat sorti ilma igasuguse narkoosi ja tuimestuseta jalalõikus on küll olnud.
üldnarkoosi all keisri sünnitus....on olnud
3 karmi põlveoppi, polnud just meeldiv
on olnud.
palju.
ja siis. nyyd tuleb seesamune-põlwekas.
asi selles, et igasuguseid asju juhtub minuga wahest.

Haiglas olen istunud ja mitte vähe, igasugu traumad tavaliselt ja väiksena ka kopsupõletik, ei meeldi mul seal üldse mitte raas, vastik, üks meeldiv
kogemus ka oli tegelt, üldnarkoos, mmmmmm, next level. Irv....... tõesti huvitav kogemus
Venom kuidas sulle see üldnarkoos tundus?
4 korda haiglas olnud.
1.kui sündisin
2.kui naabripoiss käskis tundmatuid marju süüa ja mürgituse sain (ei mäleta kui vana olin, vist koolis ei käind)
3.kui sündis 1.laps
4.kui sündis 2.laps
Oppe ja murde pole olnd.
K6ikse kauem istusin vist mingi kaks tundi....k2isin isa vaatamas....aga oma h2dadega olen nii tunni ja sedasi hakkama saanud....
mõni aeg tagasi olid haiglad mulle teiseks koduks,pea-aegu tundus,et ka viimasex
....aga õnn käib ikka minu õuel kah ja arstid olid kõik
viimasepeal
...oppe ei viitsi lugeda
Sündimise jätame välja ja sünnitused.
13a. olin kaks nädalat mingitel uuringutel.Ja 15a.lõigati jalalabalt ganglioni(närvisõlm).Seda ikka opiks nimetatakse,ehkki asi kohaliku tuimestusega
ja vaid 5min. pikk.
Muud pole olnud,ehk ei tule kah!
nu mul oli selline naljakas asi nagu maolukuti ahenemine, kui ma olin umbes ühe kuune.. siis olin mingi aja haiglas ja opereeriti jne.. aga ma ei
mäleta sellest loomulikult midagi :p asja meenutavad mulle ainult kaks armi ja see, kuiväga mu vanemad mind armastavad ja hoiavad just seetõttu, et
nad olid väga lähedal oma esimese lapse ja ainsa tütre kaotamisele 
ma olen juba mustamäe haiglas tuntud nägu, käin seal regulaarselt kuna 2001 aastal juhtus minuga motoõnnetus mille tagajärjel on nüüd paremas sääres
ja põlves kokku 6 titaanpolti ja plaat, veel kannatas rangluu, õlaliiges ja 4 vasakpoolset ribi oli ka katki. sisikonnas siis rebenes põrn ja maks sai
ka kannatada. olin haiglas natuke alla 6 kuu ja siis istusin 2 kuud ratastoolis ja käisin pea 3 kuud karkudega. tegelikult arst soovitas kauem käia
kuid minu püsimatuse juures on see küll võimatu. nüüd siis saan juba normaalselt liikuda kuigi jalg valutab iga õhtu hullu moodi. aga sellest
moraal..... ma olen ravimatu kuna käisin just paar päeva tagasi motodepoos uut tsiklit nillimas.
mul oli siuke naljakas lugu et ... pulli pärast ja kunagise elukaaslase soovitusel läksin eesnahaoperatsioonile. ja võetigi maha
protseduur ja
paranemisperiood olid muidugi naljast väääga kaugel.
ja teine hullem lugu oli olla haiglas murtud lõualuuga. see, mis moodi käib lõualuu lahastamine, annaks silmad ette ka kõige jõhkramale
inkvisiitorile!
+ paar rutiinset põlveoppi, karateetamise tulemusena. iseenesest see viimane on kõige kurvem, sest tõmbas aktiivsele võitlusspordile kriipsu alla
Konte murdnud ei ole... aga haiglasse olen ikka sattunud. Lyhikese elu jooksul 2 operatsiooni yleelanud. Esimene oli pimesool... olin siis umbes 8... midagi jubedat vist polnud... ei m2leta. Eelmine kevad sain aga kyljevalud... peale pikka uurmist 8eldi, et paar neerukivi on. Passisin n2dala haiglas tilguti all. Siis saadeti mustam2ele suurde haiglasse edasi. Selgus, et kive polegi... aga mingi h2iriv veresoon torgib neeru ainevahetust. Passisin 2 n2dalat haiglas peale opi... koos 5 umbkeelse vene mammiga samas palatis... p2ris jube oli... tugev narkoos omab j2relm6jusid. Esimese n2dala olin intensiivis... vedelesin ja s6in valuvaigisteid... 2 toru kyljes. Inimesed kes vaatamas k2isid ytlesid, et omasin surnu v2limust. Nyyd k2in pidevalt mustam2el kontrollis... hetkel on paus, sest olen v66ral maal... aga viimane kord 8eldi, et neer ikka ei t88ta ja yks arst n2gi omaarust ka kivi... teine 6nneks mitte. Enam ennast l6ikuda ei lase...
Olen olnud haiglas...opil...üldnarkoos.Jube !Kui ma enne hirmsasti kartsin,siis peale tabletti(anti hommikul mingi tablett),oli mul kama kaks,mis
minuga tehakse.Haiglas olles veel kuuled,kui haiged kõik on.Kuulates kõiki neid hädasid.oli küll tahtmine aknast alla hüpata.Prrr....,ennem juba kiire
ots....Aga,noh,kolmandal päeval lasti välja,tuli jälle inimese tunne tagasi.
Olen haiglas olnud jah ja kuna on tehtud 3 oppi, siis kõht on nigu seasongermaa..
Jaa olen olnud haiglas, oma synnipäeval läksin sydamereumaga, sain tol päeval just 14 ja läksin lasteosakonda. Köik ultrahelid ja ekg masinad on mulle
väga tuttavad
aga noh, siis tuli välja et kopsuliited jne. sealt sain nohu, köha, palaviku teistelt patsientidelt... Ja sees olin nädalaid ja oli
tunne et ma ei saa enam kunagi koju, aga önneks tädi arst ja käis minu arstile rääkimas et mind vöiks hakata tasapisi koju laskma
Kylalisi käis
mul koguaeg, apsull iga päev...ja ödesi see häiris jubedalt millegi pärast. Aga noh, peale seda olen ringiga arstidest mööda köndind......
Mul pimesool lõigatud, haiglas olin oma 7 päeva- palatis lõbusad inimesed ja aeg läks kiirelt
Sellel suvel saan minagi need sünnitusmaja mõnud ära
tunda


Pole kunagi haiglas istunud kui välja jätta kopsupõletikuga 2 kuuselt... sellest ei mäleta õnneks midagi.
Midagi head küll haiglatega ei seostu: vend taheti noa alla panna ilma et tal tegelikult midagi viga oli(õnneks saadi õigel ajal jaole) ja vanaisa
suri haiglas...
EI taha mitte kunagi haiglasse- väldin kui vähegi võimalik
Haiglad on erinevad.
Tartu kliinikumide kohta voin oelda et see on tasemel.
Tlns peaks ka olema norm.
Aga naiteks K-Jarve haiglat ma eriti ei usalda.
Ara karda seda "operatsiooni" Eesti tervishoiu too"tajad tunnevad oma too"d
...väiksena pidin kuid haiglas olema, krooniline haigus. opil olen mitu korda käinud, 3 vist. luumurde ei ole õnneks olnud...
...meditsiinist eestis? kahjuks ei midagi head. meditsiinil on veel väga suur kasvu ruum...
olen küll haiglas olnud aga see oli vaid paartundi
kui kipsi eemaldati ja õmblesmas olen ka käinud kui ma vastu kappi kukkusin väiksena siia maani
on suur arm laubal 
Siis kui ma syndisin kukkusin synnituslaualt maha ja murdsin õlaluu.Rohkem luu murde pole õnneks olnud.Operatioone ja haiglas viibimisi ka pole olnud.Pea olen ma mitu korda lõhki kukkunud ning yhe korra olen õmblemas ka käinud.
haiglad lapsena mul teine kodu
ei mäleta, et eriti kurb oleksin olnud, vahel
sõpru oli ees alati palju, vast seepärast
vanemaid juurde ei lastud, hea, kui läbi akna nägid
korra vennaga üritasime ka põgeneda, aga kätte saadi
laste sündimised ka ikka haiglas olnud, kahega kuu enne sünnitusi raseduspataloogias sees olnud
kole aeg, masendav, sest nägin seda, mida poleks ehk tahtnud
lastega beebidena kahel korral haiglas olnud, siis oli küll tunne, et mõne tigeda õe oleks maha löönud
oppe narkoosiga neli olnud, suurepärased arstid viimasest korrast meelde jäänud
mida vanemaks saada, seda ebameeldivam on haiglas olek, eriti siis süda haige, kui pead lapse sinna jätma ja näed, et ta nii kurva ja trööstituna maha
jääb
kurb teema
ma niiipalju haiglas olnud et jube. päris pisikesena olime terve perega läkaköhas, siis õega koos, siis olin neerudega (mingi põletik vist), siis oli
pikka aega vahe ja u 13-aastaselt kopsupõletikuga, siis u 15-aastaselt pimesoole op, siis 19-aastaselt pidevalt sünnitusmajas tilguti all
(rasedusaegse oksendamisega) ja siis muidugi sünnitus (kah 19-aastasena) ja nüüd lapsega Keila haigla lasteosakonnas :S
luumurde on mul olnud u 5 (käeluud) + 3 korda hüppeliigese venitus nii et kodus karkudega komberdasin...
ei tea miks aga minuga pidevalt juhtub igast jamasid... ja ei meeldi mulle see haiglas passimine ega kipsis olemine - annaks kõik et saaks ainult
terve olla ja laps ka.
mis aga huvitav on see et mõlemal korral nii õe pimesoole opi kui minu omal nägime oma arste purjuspeaga haigla peal
kusjuures erinevad haiglad
ja arstid... ja no selliseid nõmedaid juhtumeid võin kohe hulgi pajatada...
praegu mõtlen mandlilõikuse peale - tahaks neist tüütustest lahti saada.
mandlilõikus oli mul selline õudukas, et siiani mõtlen, et kas see ikka minuga toimus
vett ka ei saanud ühtki tilka nii joodud, et valust lolliks poleks läinud
kodus verejooks
rääkima sain hakata alles kuuendal päeval, enne lihtsalt ei tulnud midagi, kuigi arstid ütlesid, et proovi....
ja siis ma veel mõtlesin, et noh, mis see ikka ära ole, lapsed saavad hakkama, kuis siis mina ei saa
niipalju siiski oli kasu, et tervis hulga rohkem korras, kui enne neid, siis olingi ainult haige ja juuksed langesid ja naistehaigused ja muud koledad
asjad
Haiglas pole kunagi pidanud olema.
Käe luu olen korra ära murdnud, ja sellega oli ka selline asi, et pidin kirurgi järjekorda nädal aega ootama ja siis sain teada, et käeluumurd
valutas käsi küll roppu moodi!!
Selline pikem haiglas olek oli aastaid tagasi Tartus. Positiivne, et seal on nii palju noori praktikante. Ja operatsioon tehti kah, aga see polnudki midagi hirmsat - vähemalt mina ei kartnud ja paranesin kah hästi.
luid päris ära murd veel pole, kunagi väiksena suutsin hundiratast tehes käeluule mõra sisse kukkuda. operatsioone pole ka mulle tehtud, vähemalt mitte minu teada. haiglas olen enda arvestuste kohaselt kaks korda olnud, Tartus, seal raja tänava omas.
mina olen korra haiglas olnud, mul sündides mingi kasvaja oli jala peal ja see opereeriti ära, aga hiljem tähendab haigla minu jaoks kohutavat kohta, kus ma olen nii oma vähihaige vanaema kui ka vähihaige vanaisa juures istunud, nii et midagi rõõmsat seal minu jaoks ei ole.
Ma olen korra käinud väiksel operatsioonil, mis kestis umbes 15 minti ja peale seda sain koju......jama oli see et mulle ei öeldud millal tuimestus
oma mõju ära kaotab......istusin autosse ja siis alles hakkas valutama, terve päev valutas ja nii ka järgmisel päeval.....muudel põhjusttel pole ma
haiglas käinud. Tuttavaid ikka olen haiglas külastanud, mulle haiglad eriti ei meeldi. Vastik rohu lõhn kui haigla uksest sisse astud. Ega arstidel
kah kerge pole ma tean seda, kuna mu onu on kirurg. Ta peab olema valves, ja kui kodus on siis võib ka juhtuda et teda kutsutakse haiglasse kui midagi
tõsist on juhtunud. 
Kõige pikem haiglas viibimine oli peale sündi
Tagasi pole viidud.
Opilauale olen korra sattunud, väänati käsi paika tagasi ja visati uksest välja.
Arsti juurde satun vahest harva. Ma ei meeldi neile vist, tahavad alati kiiresti lahti saada
Isegi Paldiski maanteel asuvast toredast asutusest
kupatati kiirkorras minema, just siis kui mind huvitama hakkas
Kui neljane olin, oli sondeerimine, 8selt olin kuuaega haiglas- sydame op ja siis 15 aastaselt kopsupõletikuga. Lõbus oli, ei saa kurta, kuigi nyyd
oleks ehk isegi põnevam kui lapsena 
Viimane haiglasolek oli Detsembris ja see kestis üle kuu. Purustan natuke nüüd müüte, sest olin mittepsühhootiliste haigete 2 osakonnas ehk
hullumajas. Masendus oli mind tapmas ja see käik aitas enamvähem asju stabiliseerida. Söök oli nagu haiglatoidud ikka, aga seltskond ja personal olid
väga head.
ps! ärge mind nüüd psühhoks pidama hakake eks?
Viimati olin haiglas täpselt aasta tagasi. Neerupõletik oli. Tervelt nädala istusin Maarjamõisas sees ja lasin tagumikku torkida. Päevas sain 6 süsti.
Iga 6 tunni tagant ning 2 korda päevas sain 2 süsti korraga.
Lõpuks oli tagumik sinine ja ei saanud mitu nädalat peale haiglatki istuda. Õnneks tuli
mul lõpuks süstide vastu allergia ja nii ei saadudki täitsa lõpuni mind torkida.
See oli minu jubedaim haiglasolek. kuid arstid ja õed olid toredad. Palatikaaslasedki olid suht normaalsed, ehkki nad olid vanemad inimesed. Tore oli
nendega rääkida
Ükskord olen haiglas olnud ka põlvedega, sest avastati mingi ©latteri või Shlatteri tõbi vms. Ja siis istusin terve nädala haiglas - seal uuriti asja
ja soojendati jalgu. Täpselt jõululaupäeval lasti välja. Olin siis algklassides.
Ja kunagi alglasside aegu olin ka kõhuvaludega haiglas uuringutel, kuid mitte midagi avastatud. See oli vist mingi psühholoogilist laadi probleem.
Opereerinud ei ole mind õnneks keegi ja loodan, et seda ei tehta kah
Haiglas vist ligi 10 korda olnud. Pikemalt siiski vist 11 aastasena 6 nädalat, kui korraga oli keskkõrvapõletik, ühepoolne kopsupõletik ja
bronhiit.
Aga viimati eelmine aasta kõrge vererõhu ja insuldiohuga. Tegelikult lähen haiglasse vaid siis, kui tõesti enam midagi teha ei saa (ja peaks ammu
olema pädevam kiirabi välja kutsutud). Muidu siplen ikka ise välja, kui on mingi kriitiline olukord ja peaks viivitamatult mõne süsti saama (või
kuhjaga tablette, siis hakkab mõni kivist peaga arst midagi seletama, et pole vaja ja kui midagi teravalt targemat küsin, siis on vastusteks
"möh" erinevates variatsioonides. Napilt on mõnigi pääsenud keretäiest otse kabinetis.
Ma elan sellises piirkonnas ka, et Mustamäelt keegi ei viitsi välja sõita (kiirabi) ja kohalikumast saadetakse mingid umbkeelsed kretinismist vaevatud
rahaahned velskrid.
Kuna mul on oma pool suguvõsa otseselt või kaudselt meditsiinisüsteemi poolt sandiks või vigaseks tehtud, siis ma olen ikka tige küll selle sfääri
vastu. Mõistlikumaid tegijaid satub ette (minul olnutest) umbes 1:25 (üks kahekümne viiest arstist või olulisest med. isikust).
Ma ei käi üldse arsti juures, mind peab viima vägisi.
12aastaselt oli suht tõsine käetrauma, siis olin täpselt kuu aega Tallinna Lastehaigla traumatoloogiaosakonnas, vist 7. palatis, hea arst oli ja
palatikaaslased ka. Arvestades, et tõsine jama oli, siis oli väga lõbus tegelikult. Aga noh, mis sa lapselt ikka tahad, et ta tõsine oleks ve?
Olen viibinud mitmeid kordi nii traumapunktis, haiglas kui ka operatsioonisaalis. Samuti on mitu lähedast inimest haiglas surnud - seega ei ühtki head
mälestust ja rohkem ei taha selle paigaga tegemist teha.
Tsitaat:
Algne postitaja: Killagal
nu mul oli selline naljakas asi nagu maolukuti ahenemine, kui ma olin umbes ühe kuune.. siis olin mingi aja haiglas ja opereeriti jne.. aga ma ei mäleta sellest loomulikult midagi :p asja meenutavad mulle ainult kaks armi ja see, kuiväga mu vanemad mind armastavad ja hoiavad just seetõttu, et nad olid väga lähedal oma esimese lapse ja ainsa tütre kaotamisele![]()


korra ole...põlvega- vaadati mis seal sees õige toimub...
haiglas olen olnud pimesoole pikenemisega...nii 3-4 korda...
siis beebina ka korra....
mina olen ka korra haiglas olnud, kohe nüüd hiljuti. neeruvaagna põletik oli. haiglas olemine sukkis parajalt, sest koguaeg oli sääne jõuetus(päevad
läbi lamasin niisama), kael jäi nondest haigla patjadest valusaks, kogu aeg käidi torkimas (käsi senimaani sinine) ja palatikaaslane oli pool kurt ja
suhteliselt seniilne. ainuke meelelahutus oli kuulata kuidas ta vaikselt endaga rääkis (tsitaat: "Pitsu, Pitsu, ära mine ära!!! Homme lähme
kaevule vett tooma!". ah jaa, peale selle sain ma oma riietuse pärast veel kõva kriitika osaliseks. nimelt olid mul sinna minnes dressid seljas,
aga mu "tore" palatikaaslane leidis, et kõik noored peaks kandma ühtset vormi: tumesinist maani kleiti valge pitskraega. sellest ta leierdas
nii mulle kui omaette umbes kaks tundi. jah, ühesõnaga huvitav oli 
Haiglas olen olnud vaid siis, kui sündisin.
Paar aastat tagasi oleksin äärepealt sinna sattunud,
kuna olin väga raskelt haige, aga õnneks sai kodus end ikka terveks ravitud.
Ei ole haiglad kunagi meeldinud ja loodetavasti sinna kunagi minema ei pea...
Nüsitud pole. Aga muidu on saand selliseid kohti ikka elus vast korda 5 külastada. Ja valdavalt selliste tõbedega, et enesetunne suht hea. Täitsa
mõnus on olnud. Saab rahulikult puhata ja lugeda. Pohuisti värk noh. Ja inimesed on sellistes kohtades kuidagi avatumad. Paljude üsna huvitavate
tüüpidega on tutvutud. Seega siis- mulle meeldib. 
mina vist kolm korda haiglas olnud:
*kahtlustati meningiiti
*tugev angiin
ja kolmas kord
*pimesoole opp
ja ega vist eriti üle 1-1,5 nädala pole istunud... tegelikult need esimesed kaks haiglasistumist olin nii sügavas lapsepõlves, et ega eriti suudagi
meenutada kui kaua siis seal istutud sai
haiglas olen olnud korra, kopsupõletikuga ja ikka mitmed nädalad jutti (üle kuu aja. keset suve.)
üldiselt haiglaid vihkan. kõik mu tuttavad ja pere teavad, et mind pole mõtet vaatama kutsuda, kui vajadus peaks tekkima, sest omal jalal ma haigla
uksest sisse ei astu.
minu vanatädi ütleb mu kohta pensionär - kuna ma suht palju igatsugu haiguseid olen põdenud va. naistehaigused ja ka lastega olen haiglates
olnud(kopsupõletikud, allergiad, pimesooleop, mandliopid, adenoidiopid)
18 aastani olin suht terve inimene, aga siis hakkas pihta kõiksugujamad - 18 aastasel kõht valutas pidevalt - oli maksaga minagi jama,25 aastaselt
põdesin südamelihastepõletikku ja siis avatastati mul maohaavand(enne ka oli kõht pidevalt valu teinud) ja see mao-värk annab ikka kevadel ja sügisel
tunda.Mingi 3 a tagasi olin tartus neuroloogias, testiti mind ja sealjärelavastati mul kaelaradikuliit - kusjuures mind pani hämmastama, kui kiiresti
tartu arstid panevad inimestele "simulandi-diagnoosi" , talvel oli mul mandli.op - kusjuures kurk ikka valutab ja siis on mul veel
krooniline põskkoopapõletik.Muud ei tulegi esialgu meelde 
nu oma peaaegu 17 eluaasta jooksul olen vaid ühe korra haiglas olnud ja see ka ainult sündimisel. siiamaani on vedanud. elame, näeme, mida tulevik toob
enne eelmise aasta novembri kuud olin mina ka arstide poolt peaaegu puutumata aga novembris istusin kax nädalat tallinna haiglas. tegelikult elan ma
tallinnast 60 kildi kaugusel aga tallinnasse toodi kuna kohalikus arstid ei osanud minu seisundit muuta ja see läx aina hullemax. nüüd pean iga kuu
arsti juures käima.
naljakas juhtum on võibolla see, et kiirabi arstid arvasid üxkord et olen narkojoobes kuna nad polnud vist nii raskes seisundis patsienti enne näinud.
Hean lugeda ja pisut piinlik ka.Olen ise kliinikumis tööl ja olen täiesti hämmastunud kui positiivselt siiski Haiglatesse suhtutakse.
Ise olen haiglas olnud ainult oma kahe lapse keiser lõike pärast.Meeldivat ei menu midagi.Kõige jubedam koht tartus on Maj toomel.Eriti sünnitus
järkses osakonnas.Õudus tuli peale kui taipasime et meie palatis on just lapse kaotanud naine.Oleksime kui sää pingis ei julgenud rääkida ega
rõõmustada kui lastega tegelesime.
Muus osas kogemused puuduvad.



Minu ainuke pikem hajglasviibimine siiamaani on olnud siis, kui mu ema mind sünnitas. Peale seda olen ainult traumapunktist läbi käinud, kus selgus,
et jubedale valule vaatamata olen oma jala ainult välja väänanud.
Ega erilist tungi küll ei tunne haiglasse minna või sinna jääda. Toitudest on mulle õudukaid räägitud, aga kui endal kunagi pikemalt seal peatuda
tuleb, eks siis saab näha, mis tegelikult on...
Adaro, pole neil haiglatoitudel häda midagi. Vene ajal olid võib olla natsa kehvavõitu... Ja üleüldse võid iseoma söögi kaasa tarida kui vaja.
eh,mina olen haiglas olnud...jeerum...pidin vist meningiiti ära surema...see juba lastehaigus...mäletan seda,et ma ainult magasin ja olin tilgutite
all ja mitu korda päevas viidi mind süstima...ema käis akna taga mind vaatamas,ronis redeliga üles ja tõi arbuusi...vanaema istus minuga
sees...õudne,isegi oma ema ei lubatud haigla palatisse...
eh,aga rohkem polegi haiglas olnud..ükskord oli meeldiv kogemus kirurgia osakonnas...kukkusin suusatades käe paigast ära ja siis arsti õde ütles,et ta
pole näinud veel ühtegi nii naeratavat patsienti arsti juures
...ma olin kohe nii liigutatud ja loksutatud
http://www.epl.ee/artikkel_270346.html
Millegipärast kole tuttav must huumor.
Tsitaat:
Reede hommik kell 6.30. 73-aastasel mehel jookseb nina mulinal verd. Kaks päeva tagasi oli sama lugu. Pool aastat tagasi oli tal insult. Ninaverejooks ei lõpe ka siis, kui pool pesukaussi, kaks tuba, kaks käterätikut ja kõik riided on verd täis.
Kõne numbrile 112
Patsient: Vabandage, meil on siin ninaverejooks, mis ei jää kinni. Inimesel on insult olnud, kas tulete välja? Kõrgvererõhktõbi on tal ka.
112 ( kuhugi selja taha): Kuule, kas me käime ninaverejooksudega väljas? Aa, me ei käi... (torusse): helistage vanasse haiglasse või perearstile. Laske kaua kutsuda, sest haigla kohe toru ei võta. Tuut-tuut-tuut.
Esimene, teine, kolmas kõne haiglasse – kutsub, ei vasta.
Mis muud, kui autole hääled sisse ja lähimasse haiglasse. Läheb viis minutit. Varahommikuselt unine noor arst aetakse üles.
Traumapunktis
Õde: Istu siia tooli peale.
Haige: Mul on vist halb.
Õde: Tooli peale (näitab voodi otsas olevat taburetti).
Haige: Mul on halb (heidab pikali ja minestab, olles enne ilusasti meedikuid informeerinud).
Arst (pahaselt): Igasugu joodikud toob kiirabi siia, ei tea, miks ta teid ei toonud. Haigele pannakse tampoonid ninna ja saadetakse koju.
Arst: vererõhk on normaalne. (Ta unustab fakti, et haige on kolmveerand tundi verd jooksnud. Ühtegi paberit haiglaskäigu kohta ei anta).
MASENDAV!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!








Täna käisin jälle lõikusel. Arvestasin kokku - mul see juba kuues operatsioon elus. 
Veedan igapäev haiglas keksimiselt 8 tundi ja rohkemgi. Sellest opitoas olen 4 tundi. Sellise valiku olen juba kord teinud ja olen rahul. Pole veel kordagi endalt küsinud, kas tegin õieti. Kuid tean , et igas töös on tagasilööke ja momente, kus tõesti enam ei suuda. Hetkel on kõik ok.
Olen viibinud lapsena haiglas kui luumurrud olid aga söök on seal küll väga s...t 
On ette tulnud. Viiesena topiti nabasung "karssoni nupp" mu jutu järgi omale kohale. Paar korda ägedamate infektsioonidega haiglaravile
sattunud. Väga kole kogemus on Merimetsa haiglaga Tallinnas 80-te lõpust. Tarakan tuli vee kraanist välja, kui juua tahtsin ja vanemaid sai ainult
läbi õhuakna õue piiludes näha ja sanitar oli inimvaenulik. Ülejäänud suht head.
Soome haiglaravist üks loll lugu rääkida. Ühel ilusal pühapäeva hommikul ca 06.30 koperdasin unise peaga ringi ja leidsin seina ääres seisvast
prügikotist ühe paberi välja kukkunud olevat. Võtsin üles ja panin kotti, seejuures kotti küünarvarre siseküljega riivates. Üks klaasikilluke oskas
just sest kohast välja turritada ja nii irvitaski kätt vaadates ca 5cm-ne haav. Teised majakaaslased puhta närvis ja peksid siis teisest majast
peremehe välja, et ruttu arsti juurde vaja. Selline kolka koht oli ja lõpuks leidsime ühe õe, kes augu kinni õmbles. Ise kommenteeris, et täitsa hea
kirurgi töö, soonest millimeetriga mööda ja närvude vahelt läbi. kohe tegi peremees totalisaatori, mitme õmblusega pääsen, kaheksa oli vist õige.
Peamine jant hakkas pihta siis kui paari päeva päras praktika lõppedes eestisse jõudsin. Hoidsin küll kaks nädalat õmblusi peal aga ikka gi läks
lahti. Tädi oli liiga õrnalt kokku õmmelnud. Kartis naha rebenemist ta oli vanadekodu med õde ja vanainimeste nahk ju nagu paber.
Nüüd irvitabki parema käe siseküljel nahavärvi ca cm laiune arm.
Kunagi koera kokku õmblemas käies tuli jutuks ja koeraarst arvas, et võtame järgmisena ette minu käe iluravi.
tegelt teine samasugune veel põlve peal, mille lapsena okastraati joostes sain ja siis olime kolkas ja vanaema juures ja linna õmblema oleks alles
mitme päeva pärast saanud sõita. see läks ka hullult õnneks. Isa pärast ütles, et 10 cm lühem olles oleks võinud elu ohus olla. Mul alumine traat
lõikas põlve pealt ja ülemineõlgade kõrguselt. Väiksemana oleks kõri ja põlvealused kõõlused ette jäänud. Mäletan pilti, et põlve peal oli suu ja
kassihambad, ilmselt mingid kõõlused ja siis hakkas veri jooksma alles. samas õppisin tänu sellele korralikult lugema. Mind pandi koduaresti, et haava
lahti ei rebiks ja tollal telekast miskit päeval ju ei näidatud, nii et olin sunnitud lugema õppima, et igav poleks.
Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Täna käisin jälle lõikusel. Arvestasin kokku - mul see juba kuues operatsioon elus.![]()
Kontorihiir, seekord oli väike lõikus - rahetera lõigati ära silma alt. Eks ta oleks pidanud ise ära minema, aga saatus ikka nöögib - poolteist kuud käisin ringi, punn silma all, kuni skalpell sisse löödi.
hmmm..see selline nagu valgutäpike või aga suurem?
loodame siis et armi ei jää
ole tubli!
Nagu odraiva, aga suurem. Ei jää armi, mul juba teine kord...
Ei vea.
esimene haiglas käik oli 2 aastaselt...seal olin ma mädase kopsupõletikuga...kokku tehti 3 oppi ja ning kui ma õieti mäletan, siis olin haiglas kokku
vist 0,5 aastat...vereülekandeid tehti nii palju, et vasakust veenist ei saa tänaseni verd...teine kord olin haiglas 6-7 aastasena ja seda
neerudega...õnneks siis ei lõigatud midagi, kuid torgiti päris palju...kokku olin umbes 2 nädalat...viimati olin haiglas selle aasta jaanuaris ja
sinna sattusin tänu munasarja lõhkemisele, mille põhjustas suur lumetorm, kus ma 3-4 tundi ekslesin...jälle lõiguti ja torgiti...õnneks olin haiglas
vaid 3 päeva...
naljakas on aga see, et iga kord kui lähen vereanalüüsi andma, siis ütlen sellele tädile, et vasakust käest ple mõtet üritadagi midagi kätte
saada...tädid ikka katsuvad...et oh hea veen, et üritame vasakust...tulemus on see, et nad ei saa tilkagi verd sealt kätte ja hirmsasti
vabandavad...nu on siis raske patsienti usaldada
?
on oldud haiglas.....ühekorra ei mäleta kui kaua sees olin, sest olin vaid alles jalad alla võtnud tatt ja songa omale organiseerinud, teisel korral
olin sees reedel 16.00 ja välja lasti emsasp 10.00, ära võeti pimesool, mis kippus nägijaks saama. Seega nüüd kõhul raudtee(opiarmid paralleelsed),
ainult rong on vahele veel tätoveerimata
elus 4 korda haiglas olnud. 2 korda lasteintensiivis - kohe pärast sündi ja siis 12 aastaselt pärast elektrilöögi saamist. kummastki korrast ei tea
midagi, aga viimasel sealoleku ajal varastati mu lemmiknukk ära. siis korra mustamäel kirurgias, seal oli igav. ning nüüd tartus kõrva-kurgukliinikus,
kus õde ei osanud uinutit lahjendada ning lokaalne tuimesti ei hakanud mõjuma - valus oli nii mis pöörane, aga rääkida ei saanud, sest keel ei
kuulanud sõna. mõtlesin siis, mida tega, kas anda arstile jalada, või haarata tal kätest kinni ning mitte lasta tal enam mind nüsida. aga hiljem
magasin 24h nagu mishka.
Vist ühe korra pikemalt. Petseri haiglas. Ma siis miski koolieelik olin. Põhjus see, et mängisin heinamaal murumunadega. Nende tossavatega. Ja miski mürgituse sain sellest. Ilgelt kõrge palavik ja puha. Ise ma sellest mitte muffigi ei mäleta....
ise käisin väiksena silma haiglas, sai veedetud seal päris mõni kuu, kuid kasu oli
siis sattus vanaema haiglasse, keda oli vaja vaatama minna --
siis veel ei teadnud, et ei kannata eriti verd, sinna palatisse astudes esimene asi mida silmasin oli vere kauss voodi all
selle peale sulgesin
automaatselt silmad ja kukkusin sisse pesuruumi uksest, valus oli krt! kivi põrand oli, hea oli vähemalt see, parajasti kui mind tohtertati sattusid
mööda minema soomlased kes, siis ohtralt kommi jagasid haigele pisipoisile
nii, ray, kullakene. ma ei tea, kus kandis sina elad, aga tartus tuleb küll kiirabi ninaverejooksuga välja. tamponeerib nina ära, võtab rõhu maha jne.
ning et sind veel rohkem vihale ajada
siis ninaverejooks on kõrge vererõhu korral organismi kaitsereaktsioon - jookseb niikaua kuni rõhk
normaliseerub. väga hea insuldi profülaktika. aga sinu poolt kirjeldatud lugu oli loomulikult totter ning neile häirekeskuse tädidele, kes su sõitu
vastu ei võtnud, tuleks üks kõva keretäis anda.
ahah, ja see ka veel. traumapunktis käies patsient reeglina ei saagi mingit lehte koju kaasa. EMOs olles küll. võimalik, et õde või arst lihtsalt
unustas. endalgi kiire tööpäeva käigus teinekord juhtub.
mul oli neeru kiviga hiljuti op, teist korda üleelada küll ei tahaks, oli see mustamäe haiglas, haiglaga jäin muidu rahule.
just oli jalaoperatsioon.
ja umbes aasta pärast lähen lälle.
seda raudjurakat, mis jalga jäi, wälja wõtma.
-
uhh. & ilmselt pärast seda weel mõned korrad tuleb käia.
& olen kah yks nendest, kes haiglatega( justnimelt laheda Mustamäe haiglaga ) wäga *sinasõber* on.
juba wäiksest peale igasugustes palatites saadud oma aega weeta.
---------------------
aga Mustamäe haigla täitsa meeldib.
& wiimane haiglakylastus oli lausa *super*.
fantastiline personal! 
Olen vaid kaks korda haiglas olnud, esimest korda siis, kui ma sündisin, teist korda siis, kui ma lasin väiksena pisargaasiga endale silma.
lapsena sovieti ajal ylipopulaarne silmaoperatsioon, mis "pidurdavat" lyhinagelikkuse arengut
midagi ei pidurdanud... aga traumeeris
kovasti 
kuu aeg tagasi olen haiglas praktikal olnud. Päris norm oli. 
novembris olin kümme päeva koos opiga
märtsis veel üks, siis peaksin väääääga terve olema
ise loodan
Konte ka murdnud pole, aga igatsugu oppe ikka on juhtunud, järgmine nädalgi lähen ühele...
Praegu nii Eesti kui välismaa haiglates soovitatakse kirjutada haigele opereeritavale kohale ise peale...
SEE KOHT. et ei tekiks mingit jama vasaku/parema poolte vahetusega.
Muide tegu pole ültse naljaga...
Omast kogemusest veel Eesti ajal, mäletan meest kellel pidi välja opereeritama vasak neer, mis oli läbi mäda.Parem terve...
Välja võeti parem (mehe poolt), arsti poolelt ju vasak.
Probleem selles, et ilma neeruta sa kaua ei ela.
Võid küll istud dialüüsi all so. verest jääkainete eemaldamine veenvere kaudu...aga see on piinarikas ja mitte väga efektiivne.Või veel mõned sama
vastikud protseduurid...
Proovi siis olla sellise patsiendi intensiivraviõde peale oppi või hiljem raviarst või dialüüsi spetsialist!
Võtab närvi ikka läbi küll!
Ei mäleta mitu korda erinevates haiglates on oldud.
Osakonnakaaslastest on head mälestused, lasteosakondades sai ikka lollusi ka tehtud.
Hiljem olen vahvate mammidega ühte palatisse sattunud.
Viimane op oli tiba rohkem kui aasta tagasi, tahaks loota, et viimaseks jääbki.
Mis personali ja muud haigla eluolu puudutab, siis tundub, et asi käib rohkem konveiermeetodil kui ntx 10 aastat tagasi. Üldiselt ei nurise - sain
eluga välja, mis veel tahta. 
Oi jummal, ei teagi enam täpselt palju on haiglas oldud ja miks? Aga üks luumurd siiski ka elus olnud- parema käe f..knäpp nimelt. Õnneks see elu ei seganud, kuna olen sünnipäraselt vasakukäeline. Veel on kaks väiksemat oppi üle elatud täisnarkoosi all. Nii et juhtunud nii mõndagi!
vihkan haiglaid ja pole kunagi sattunud sinna... või noh ei mäleta kah
pole istunud.......loodan et ei pea seal neid palateid ka kunagi kulutama
ptüi, ptüi, pptüi 
pisioperatsioone kohaliku tuimestusega on ette tulnud. haiglatesse olen sattunud päris palju, eriti viimasel ajal. ära käidud isegi tallinna
keskhaiglas
ja loomulikult oldud maarjamõisas ning ka rajal ja toomemäel(viimases,mitte küll sünnitamas)
Ma olen haiglat alati pidanud kõige hullemaks kohaks peale vanglat-pean ka edasi.Eelmise aasta suvevaheajal olin pea kaks nädalat haiglas mingi
jalavigastuse pärast.See tähendas kaks nädalat unetuid õid.Kujutate ette mis tunne on olla kaks nädalat ilma magamata?No mina tean seda-väga vastik
tunne..masendav.
Haiglad ongi masendavad kohad ja head neis küll midagi pole.Meditsiin eestis..mhh..ma küll ei tea välismaa meditsiinist midagi aga ma arvan et eesti
meditsiin on arengu poolest keskmisel tasemel.
Naljakaid juhtumisi nüüd küll haiglas ei saa olla-tegelikud need olid mu elu kõige tõsisemad kaks nädalat....keskmine inimene naerab päevas 12
korda...mina naerasin kahe nädala jooksul 0-korda.
jep!
nüüd üks paari päevane haiglatuur jälle seljataga
kel kogemusi meniski ja muu sellise opiga
jagage kogemusi, kui ruttu valust lahti saab ja põlv normaalselt liikuma hakkab
seni võtan aga valuvaigisteid, homme saab opist nädal
liikumine piirdub hetkel vaid koduseinte vahel ja välisuksest autosse, kui kusagile vaja minna
arst soovitas vaid võimelda ja hiljem palju ujuda, jalgrattaga sõitmist
Ee.. mingi kummaline juhus oli .. mul oli silmadega mingi jama, aga keegi ei teadnud täpselt, mis jama oli...arstid ka mitte ja siis ma pidingi nö
uuringutel istuma mitu aega haiglas. Kutsuti mingid doktorid kohale ja mingid arstihakatised ka ja siis nad said kõik kordamööda mu silma põhja
vaadata....küll võis alles huvitav olla..seisid järjekorras ja kruttimist jagus tükiks ajaks. vastik tunne oli
a nu niisama igasugu murde ja värke ikka olnud ka jah. juhtub.
Mõningaid haiglasviibimise kogemusi ikka on. Nagu nt lasteaias olles sain endale terve suure potitäie(need millega ikka kõik söönuks saaksid) kuuma suppi kaela,tulemus-kolisin haiglasse mõneks ajaks...Põhikoolis kehalise kasvatuse tunnis õues kukkusin oma lõua lõhki, haiglasse mineks ja õmblus kirja-õnneks sinna jääma ei pidanud....Ning 13aastasena sai hobusega(koos hobusega siis) kukkumine tehtud nii, et 4st kohast jalaluumurd-otseloomulikult haiglasse minek, kus sai peaaegu 1,5 kuud veedetud ja lage uuritud voodis olles.Ei olenud just meeldiv kogemus....Osad arstid ja medõed täitsa toredad ja asjatundlikud ikka, kuid samas mõned jällegi veits kahtlased ja mittehoolivad. Vot nii on minuga lood!
Olin elus esimest korda 2 nädalat tagasi, täisnarkoos,1 öö olin sees.Tänan!Aitähh! Ei soovi sellele mõelda,veel vähem rääkida.....Soovitan soojalt
ennem ära surra,kui haiglasse minna
Eriti üleskiidetud erahaiglasse,nagu mina(loll!)!
ma ei ole opil käinud, ehki palju kordi on tahetud panna opile.... aga kuni ma 10 aastaseks sain, olin peaaegu igal aastal haiglas mingi kohutava haigestumise tõttu, sellest ajast saadik pole olnud. luumurde pole ka olnud.
uhh, ma olen liiga palju haiglas olnud.
kohe, kui sündisin, pandi merimetsa haiglasse. mingi nakkusevärk oli.
siis olin silmakliinikus vist kolmeselt, kui pisarakanalid umbes olid ja silmadest mäda tuli.torgati läbi ilma tuimestuseta need.
autoõnnetuse pärast olin 10-aastaselt haiglas vist kümme päeva pikali maas vaagnaluu mõraga. ja hiljem veel kodus kuu aega pikali.
siis on olnud kaks põlveoppi, õnneks oli nii, et ainult ühe öö pidi haiglas veetma, järgmine päev sai koju juba. aga põlv on ikka metsas omadega ja
hakkab mingi aja tagant valutama. ma kardan, et ega kaks kolmandata jää...
igasuguseid väiksemaid traumasid on ka olnud. viimati oli sõrmeluumurd vist paar aastat tagasi, kui trepil kukkusin. siis õnneks haiglaravi vaja
polnud, kannatasin paar päeva kodus valu, siis traumapunkti ja käsi kipsi.
13 aastasena peale rasket avariid kuu aega voodireziimi, jalaluu murd, pluss väga vastikud näolõikused kohaliku tuimestusega. Lohisesin natsa mööda
asfalti nägupidi.
24 aastasena pimesoolelõikus mis natuke ebaõnnestus. Sain üliraske veremürgituse mille põhjustas mingi tundmatu bakter. 7 päeva reanimatsiooni hoiti
vägisi elus. See oli elu ebameeldivaim kogemus. Pilt läks eest ära Intesiivis peale oppi, edasi mäletan veel lifti ja jooksmist reanimatsiooni poole
ja edasi oli juba, tükk aega edasi kui Isa istus voodi kõrval reanimatsioonis. Isa ei olnud väga rõõmus. Samas nagu näha jäin ellu, kuid järgnev aasta
oli natuke raske elada.
Veremürgitus raskel kujul on üks ebameeldivamaid haigestumise vorme ma ei soovita seda kellelegi.
Siis 2 aastat hiljem oleks ma ära surnd antibiootide (erytromytsiin see siga jääb elulõpuni meelde) ja pohmaka koosmõjust. Sõit seekord krampidega
nakkushaiglasse kuna kahtlustati koolerat. Väga ebameeldivad on koolera proovid (+"¤%%&@@@).
päris tihti sai noorena sai seal oldud, sest igalpool ja igal puul oli vaja ronida
kõige kauem olin haiglas siis kui tõmbasin oma jala pikalt katki, nii et pidi tegema päris mitukümmend õmblust, ja kuna ma olin 9a siis pidin
haiglasse jääma,et mul ei oleks võimalik ronida kuskil. jala tõmbasin katki klaaspurgiga kukkudes, mis purunes ja tõmbas mitmeid sügavaid ja pikki
haavu.Õnneks enam pole neist arme jäänud, mõned üksikud 
Viibisime üleeile öösel põrsakesega Merimetsas (Lastehaiglas polnud kohti), kuna laps oli päev läbi oksendanud ja vedelikupuudusest nii nõrk, et ei
tahtnud hästi püsti püsida.
1. Kuigi laps suutis õhtul juba ilma oksendamata vett tarbida, otsustati ta ikkagi tilguti alla panna. Tuleb õde, teatab: "Teie jääte nüüd siia
palatisse, meie viime lapse protseduuride tuppa!" Teatasin, et ilma minuta ei liigu mu aastane mitte kuhugi. Selle peale kutsuti ka teine õde
mind veenma, et nad mitte mingil juhul ei soovi mind lapse juurde, kuna emadest pole mingit kasu. Teatasin viisakalt, et minuta nad last ei
saa. Selle peale tuhisesid õed vihaselt sõnalausumata palatist välja.
2. Kuna laps röökis hüsteeriliselt, ei suutnud õed ca 10 torkega ühest käest veene üles leida. Otsustati teist kätt proovida.
Õe kommentaarid:
(uhkusega hääles) "See, karjumine pole veel midagi, sama vanad on siin isegi "appi!" karjunud!"
"Tegelikult nad karjuvad ainult sellepärast, et neile ei meeldi kinnihoidmine." Minu vaiksele märkusele, et ega kellelegi ei meeldi
torkimine, röögatas õde: "Nojah, teie olete ju ema, teil peab ju alati õigus olema!"
Samal ajal, kui püüdsin last rahustada, karjus õde mu lapse peale: "Mida sa kisendad siin!"
3. Algselt veeni torgatud kanüül liikus nähtavasti õdedepoolse käe siia-sinna keeramise tõttu (et ikka tilguks) naha alla ja isegi mina nägin enne
kinnisidumist, et käsi hakkas paiste minema. Paraku pole ma meedik ja ei osanud koheselt järeldusi teha. Viidi meid palatisse. Õde lahkus, jättes ukse
lahti. Hoidsin tilguti küljes olevat last süles ja siis tormas keegi vihane tädi tuppa, sõimates kõva häälega, kui vastutustundetu ema ma olen ja miks
ma ust lahti hoian. Löönud ukse prõmmuga kinni, kadus.
Umbes poole tunni pärast tuli üks täiesti tundmatu tädi last kaema, kui paistes kätt nägi, teatas vaikselt, et kohe võetakse kanüül välja. Hää seegi.
Tänaseks on ka paistetus kadunud.
Kõiki juhtumisi ei jaksa üles kirjutada, suhtumine oli enneolematult ebameeldiv. Sarnases olukorras soovitan pigem Lastehaigla koridoris ööbida, kui
Merimetsa minna.
Luumurde pole õnneks olnud.
Väljaväänatuid liigeseid ikka küllaga.
Jalgrattaga sõites väike kukkumine ja porilaud lõikas sääre sedasi lõhki, et sääremari punnitas välja. Selline hallikas ollus, suts väiksemad
"terad", kui herned
Sellise, rõvedalt ülekeedetud pudru moodi
Ise ei saanud arugi, aga kui kodu poole lonkasin minna, siis sõber ütles, et mingi jama on sääre peal.
Vot, oligi vaja õmblema minna.
Õppinud tislerina oleks äärepealt lintsaega pöidla maha lõiganud. Verd tuli üksjagu, mina tarkpea vaatasin, kuidas kõõlused liikusid kenasti,
vajutasin taskuräti peale ja arvasin, et aitab siis kah selleks õhtuks, aeg koju minna. kuid tollane õppejõud läks näost valgeks, siis arvasingi, et
peaks vast ikkagi midagi kinni õmblema.
Nuh, see pöial ei liigu enam nii nagu peaks.
Nuh, siis üks väike õnnetus, mille tõttu pidin nädalakese narkoosi all olema.
Vähemalt nii ma aru sain ise. Suht udused mälestused siiski. Väike kokkupõrge rongiga.
Pimesool kah lõigati välja ja kõige rõvedam asja juures oli see, et pidi mingit kaalikakeeduvett larpima. Nad nimetasid seda söögiks.
Õhtul olin nälgas, järgmine hommik tuterdasin kohvikusse ja manustasin suure portsu seljankat.
Sellest sain omakorda veel kõhuvalu.
Ei tapnud see ka ära, ellu jäin.
Kiirabiga ka omaette kogemus.
Lõi mingi ägeda põletiku sisse, mille tulemusega ei saanud mitte kuidagi enam olla.
Kiirabi tule kohale, tegi tagumiku süsti ära ja soovitas soojalt perearsti poole pöörduda.
Perearst asus sel ajal 100km kaugusel, teises linnas. Kiirabi ei tahtnud sellest aga aru saada.
Peale tunnikest ägisemist voodis, oodates süsti mõju (mis ei mõjunud muidugi), võtsin takso ja sõitsin ise haiglasse.
Seal ka veel paar tundi ootamist, siis alles sai kanged rohud peale. Siis sai alles edasi elada.
Aga suht tavaline elu mul..ei midagi erilist.
Pole ma ennast lõhkunud ega lõikunud. Haiglas olen olnud vaid sünnitamas.
Nüüd on tekkinud väike probleem ja vaja oleks minna arsti juurde, aga ... ei taha minna. Minu perearst ei meeldi mulle. Tütar hurjutab mind: ega sa
laps ei ole. Ei ole jah, aga ... ei taha minna. Vahetan perearsti ... vist.
Risustan teemat nüüd. Ei ole haiglas olnud
Ptüi-ptüi-ptüi (vasakule)
No ma ikka olen haiglas üksjagu olnud. On esinenud nii luumurde ja möödunud sügisel oli esimene (loodetavasti ka viimane) operatsioon. Mul on viimasest haiglaskäigust vaid positiivsed mälestused (kui valu välja arvata). Kogu personal, alates kirurgidest ja anestesioloogist lõpetades õdede ja sanitaridega, oli äärmiselt sõbralik ja abivalmis.
ise kokku haiglas viibinud oma elus (vaid/õnneks) kolmel korral - esimene ammuses lapsepõlves kui kahtlustati meningiiti, teine tugeva angiini ja
kõrge palavikuga ning kolmas (ja seegi üle 10 aasta tagasi) pimesoolega, mis välja opereeriti..... rohkem ei mäleta enesel miskeid traumasid ega ole
ka luumurde olnud (ptüi-ptüi-ptüi)
ja arstide koha päält ei oska kah ühtegi halba sõna öelda, vähemalt ei meenu mulle küll nende haiglates käikudega miskit, mis imestusest suu ammuli
ning õhku ahmima oleks ajanud
Eelmine kuu olin siis nüüd (oma arvestuse järgi) üheksandal lõikusel. Aga kõik väikesed... selline tühi-tähi. Mandlid, songad, raheterad jne.
Uh, Viidik, ükski op pole naljaasi.
Ise olen noatera järgi pääsenud.
Aga surkida on väga palju tahetud. Kiire asi muidugi vajab tegemist...
Aa, tegelikult äärepealt oleksin haiglasse sattunud. Olin 17, kui ühel hommikul hakkas kõht valutama paremalt poolt. Kutsusin kiirabi. Tuli selline
kena meesarst
Katsus kõhtu ja uuris igalt poolt... Ja minu kõhuvalu läks, naksti, ära! Iseenesest. Tema kahtlustas, et pimesoole valu. Kuid kuna
enam mul ei valutanud, tegi mulle ühe süsti (igaks juhuks) ja ütles, et kui valutama hakkab, siis kohe haiglasse ikka. Siiamaani pole rohkem
valutanud. (ptüi-ptüi)
Üksainus korralik haiglakogemus on täitsa olemas. See sai toimuma siis, kui me 15 - 16 aastaste põngerjatena mõtlesime, et oleks lõpp lahe
õhupüssidega sõda mängida. No ei pea olema eriline tarkur, et arvata, millega see lahing lõppes
Ehk siis sellega, et mulle põrutati paremasse
labakätte otse kahe sõrmeluu vahele seesamune õhupüssi tinakuul...sa krt kus oli valus
Igatahes verd tuli sama palju, kui mõnes korralikus splatter-filmis...loivasin koju, vererida järel...kodus uks lukus..siis loivasin 2 km edasi
vanaema juurde, ise juba näost sinine
Kohalik arst puhastas haava ära, sidus kinni, ütles et kuuli sees pole - järgmise päeva hommikuks oli käsi nagu poksikinnas...põrutasime haiglasse,
röntgen...tulemus - kuul käes...kohe opilauale, üldnarkoos (mõtlesin veel, et teen arstidele nalja ja ei jää narkoosi all magama....aga nii kui süstal
veeni tungis, nägin juba sügavat und sõjafilmidest
)
Opp tehtud, kuul väljas...mina haiglas...nii oma kuu aega...haav läks muidugi mädanema ja nii sai iga päev põrguvalu talutud kui arstipiigad oma
pinsettide ja tampoonidega minu käe sees ringi tuuritasid...brr.
Aga noh...muidu oli haiglas lahe ka...sai ratastoolidega ringi vuratud ja arste närvi aetud.
Aga söök oli küll metsas....ainult võileibu andis süüa - isegi teed tehti klooriveega...öäkk.
Kõike seda jama jäi aga meenutama üks lahe arm paremal käel 
Mina olen haiglas olnud neli korda. Kõigepealt mingi 7-aastasena sõin üheksa tabletti ära. Need olid veel kõhulahtistid ka. Istusin poolteist nädalat
haiglas ja põhiliselt poti peal
paregu on naljakas järgi mõelda.
Siis mingi 8-aastaselt, aga ma ei mäleta absoluutselt mille pärast ja kui kaua.
Edasi 10-aastaselt oli pimesoole opp. Kolm päeva olin haiglas ja toit oli nii sitt, et käskisin sõbrannal tuua omale shokolaadi. Eks ma sõin selle ära
ja pärast vaevlesin kaks nädalat kõhuvalude käes. Niitide väljavõtmine oli jube valus.
Ning eelmine aasta jalaluu murruga. Nädal aega olin. Personal väga sõbralik, aga toit lihtsalt jube. Sai ratastooliga ringi rallitud. Vehkisin veel
karkudega ja lõin seina sisse augu. Sõbranna tuli külla ja me proovisime alla korrusele minna. Tema tassis ratastooli ja mina hüppasin. Mingi naine
istus infolauas ja hakkas sõimama ning ajas üles korrusele tagasi. Proovisime hiljem uuesti. Jälle ajas üles tagasi. Läksime siis liftiga(ma ei tea
miks me kohe alguses liftiga ei läinud) ja rallisime sellest naisest mööda. Viimane vahtis suurte silmadega otsa. Meie naersime kõhud kõveras.
Rohkem ei tahaks haiglasse sattuda
Väiksena sai luumurruga haiglas oldud. Käsi pandi siis kipsi.
Nalja sai ka. Nimelt mu sõbranna oli alumisel korrusel jalaluu murruga ja mina siis teisel korrusel. Pärast narkoosist ärkamist, tahtsin sõbrannat
alla vaatama minna ja nii ma siis tuigerdasin seal trepil. Õnneks üks arst avastas mu enne, kui oleksin veel paar murdu juurde tekitanud...
tjah..kahjuks ühe korra pidin opil olema, siis kui ma oma väiksest sõrmest ilma jäin.
Klaverimängijaks enam ei saa
Olen olnud paaril operatsioonil ja viimane oli mu arust nii jube, et peale seda haiglas mõtlesin- oleks ma teadnud, et see selline on, poleks ma tulnudki... Loomulikult jäin elama, aga poetasin öösel mõnegi pisara seal väljakannatamatu valu tõttu padjasse, või isegi.. enesehaletsuse tõttu, adudes, kui mannetu vahel inimene võib ikka olla..., ja mis kõige rohkem oli vastumeelne, et seal töötas miski vanemõde, kes kõigiga kärkis ja ülbitses, nagu kuninganna, kuigi pidanuks olema nime poolest halastajaõde- jagama kaastunnet ja lohutust. Vastik inimene oli. Sorry.
Olen vist 3 korda haiglas olnud, ükskord kunagi algkooli aegadel, mil kõht valutas ei teagi millest.
Teinekord põlvede pärast põhikooli ajal.
Viimane kord ülikooli ajal mõned aastad tagasi neeruvaagna põletikuga. See viimane kord oli küll para õudukas, nii et kadus juba eluisu ära. Kuid
pääsesin
Luid poel murdnud ja opidel pole käinud va. tarkusehamba operatsioonid
12 aastat tagasi oli mul pimesooleoperatsioon ja peale seda pole haiglas käinud...
aga see oli ka vastik kogemus..... peale opi tahtsin juua aga ei antud ja süüa ka mitte ... ja mis kõige hullem ma ei saanud ise vetsu minna
Oehh, kõik see, mis pealkirjas kirjas, ootab mind lähiajal ees
- palun siis lillede ja kommikarpidega külla tulla
lohutama 
15-aastaselt 2 korda: 2 nädalat ja 2 kuud. Mis vaja, see vaja- nagu öeldakse. Hiljem olen saanud ilma haiglasolemiseta hakkama. Oppe on olnud 3.
oma lapsed saanud, rohkem õnneks kogemusi pole
endal olnud luumurd ja haigla kohalik tohter ei süvenenud asjasse ja lasi jala valesti kokku kasvada, võib juhtuda et hiljem vaja opile minna kui asi hulluks läheb, kuid opi pole olnud.
Väiksena olin päris tihti haige, kuid haiglas veetsin vähe aega. Otsus enda elu meditsiiniga siduda oli ainuõige ja ei ole seda hetkegi kahetsenud, kuigi varsti saab juba 16 tööaastat täis. Naudin oma tööaega haiglas ja põikan sinna sageli ka vabadel päevadel. Pole midagi rõõmsamat kui see, et näed inimest terveks saamas ja astumas oma jalge peal haiglauksest välja.
Tsitaat:
Algne postitaja: Rashnu
..ja astumas oma jalge peal haiglauksest välja.
lapsena oli mul neeruvaagna põletik ja käisin mitu suve kordusravil...aga viimati olin haiglas siis kui mu poeg sündis enneaegsena...super hea toetus
ja abi oli...traumadest on olnud pöidla õmblemine (tegin noaga kurgi purki lahti), üks väga ilusate silmadega ja seksikas mees arst õmbles
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
Tsitaat:
Algne postitaja: Rashnu
..ja astumas oma jalge peal haiglauksest välja.
kurb, aga ma astun 7 jaanuaril 2008 haiglauksest karkudel välja
ja pole mitte teps nali vaid täitsa tõsine tulevik![]()
loodan, et lugu väga tõsiseks ei muutu
kargud 4 nädalaks abimeheks
Kui saladus pole, siis mis probleemi pärast opile lähed? Põlved teevad muret või miski muu?
Haiglasse sisse kirjutatud olen olnud üks kord, neeruvaagnapõletikuga nädalakese. Haigus iseenesest on JUBE, ei soovi ka kõige suuremale vaenlasele.
Poole aasta pärast uuesti opile minek.
ja Viljandi haiglast soovitan küll kõigil kellel vähegi võimalik eemale hoida.
Näit. käisin eelmine talv jällegi neeruvaludega haiglas. Perearst kirjutas rohud välja, kuid ütles, et kui õhtuks valud ei ole taandunud, ma läheks
kiirabi vastuvõttu valuvaigistavat süsti saama. Haiglas sõimati mul nägu täis, et miks ma sinna üldse läksin, kui mul ravikuur olemas, ootasin 2 tundi
et mulle see süst lõpuks ära tehtaks ja lõppude lõpuks saadeti koju halvemate näitudega, kui eelmisel korral, mil mind kohe haiglasse jäeti.
Viljandi Haiglaga kokkupuuteid palju ja nendest ainult üks on olnud positiivne.
Olen opilaudadega vana tuttav.
haiglas olen ise sees olnud õnneks ainult lapsena - sai keskkõrvapõletikuga ikka mitu nädalat sees oldud ja siis veel enne 1.klassi pimesoolega.
sellest mingeid õudseid mälestusi ei ole jäänud...päris tore oli, sõpru sai ja huvitav. mingi hetk tuli muidugi vanemate igatsus peale.
nüüd täiskasvanuna ei ole nii haige olnud, rääkimata vajaduses õmbeluste vms järele. niisama viirushaigustega olen aga tihti perearstiabi vajanud.
a üldiselt ei meeldi haige olla sest miskipärast haiglad jne tekitavad kõhedust ja tips abitu tunde. mida tervem seda parem 
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Ma ei käi üldse arsti juures, mind peab viima vägisi.
Üks kord olen, 3 päeva, kui mandlid välja rebiti
, kuigi pelgan arste rohkem kui skin, siis laksin ometi priitahtlikult - pärast seda oli haigusleht
just Jõulute ja Uue aasta ajal... ja ma ei tahtnud siis see loll olla, kes kasarmus korda peab...
lastesünnid ja allergiline ¹okk on mind mõneks ajaks täiskasvanuna tõbilasse tõmmanud aga ühtegi negatiivset emotsiooni mulle pole nendest kordadest
jäänud
Töötan nagu ise haiglas ja täpsemalt röntgenis.
Kummaline on see, et inimesed ei oska uksest välja minna. Pidevalt küsivad:" kuidas ma välja saan?"
Minul pole nii vedanud, 18 aastaselt oli munajuha rebend , mida diagnoositi päev otsa ja kui igaksjuhuks pimesoolt hakati opereerima selgus et tegu
millegi muuga.....Hea et ellu jäin....
Mandlioperatsioon oli mu elu kõige õudseim op, olin opilt tulles täitsa ¹okis ja isegi silmanägemine kadus mingi hetk....
Kaks last olen ilmale toonud..., teist last ilmale tuues-kohe tundsin et juba oskan sünnitada..
Lapsen viibisin ka haiglas aga tol ajal ma simuleerisin kõhuvalu , kui ei tahtnud kooli minna....
Minu kõhuvalu simuleerimine lõppes sondi neelamisega,seejärel lõppesid ka kõhuvalud
Ainuke mõjuv põhjus haiglas olla on olnud ,kui lapsed sündisid
Ma istun haiglas sees pidevalt ja juba aastaid,sest töötan seal.Meie haiglas küll patsiente hoitakse ja poputatakse.
Ise olen 2x opil olnud ja ei saa midagi negatiivset öelda.
Ainult lastehaiglas,kui olin seal lapselapsega,siis pidin küll õele peale käima,et ta lapsele tilgad paneks,sest laps kannatas juba vedeliku puuduse
käes.Ka valuvaigisteid pidin seal ise teadma,mida ja millal lapsele anda.Hämmastav,milline suhtumine on lastehaiglas lastesse

Ainus opp oli mandlite lõikus. Ühel päeval sisse, järgmisel hommikul välja
Tühiasi oli.
haiglas omalajal ikka kõvasti oldud, seda eriti palju just lapsena. kunagi üritasin kokku arvutada, tuli üle kahe aasta aga sellest on juba palju möödas, ehk nüüd on kolm täis. üldiselt on haigla tavaline kodune paik, seal on toredad õed ja vanasti olid ka piisavalt huvitavad haiged. võib isegi meeldiv olla.
eks haiglas ole samamoodi nagu tavaeluski
kui medõele meeldid võid vetsus keppigi saada
kui ei meeldi siis ootad tund aega parti või "unustatakse" kanüül mitmeks päevaks sisse kui seda enam ammu vaja pole
hea et enam igat haigust klistiiriga ei ravita nagu vahepeal vene ajal oli
toit on lihtne ja maitsetu, kuigi just haiglas õppisin hommikuti igasugu neljaviljaputru ja muud taolist sööma
niiet soovitus: preskud, maitseained (ket¹upi-majoneesi saab panna külmkappi, mis kaasajal igas osakonnas patsientidele kasutada on) mugavad sussid ja
HUUMORIMEEL (ilma selleta võib hulluks minna- kogedes ja vaadates mis ümber toimub) kaasa ja seksikate medõdede ja punnitatult tähtsate arstide
hoolealla!
edu!
autoavarii,
luumurrud
Ise olen paaril korral põgusalt olnud ka haiglas, aga see polnud midagi selle paari päeva kõrval, mis pisipojaga koos haiglas veeta tuli. Oskas teine
käeluu nii murda, et see lapiti lausa miskiste varrastega kokku haiglas. Ja ikka jupiks ajaks.
Olgu nende suurte inimeste ja omaenda hädadega kuidas on, aga lspe kõrval tunned end tõeliselt abitult. Teha ja aidata ei saa kohe mitte miskit moodi.
Samas lastehaigla oli üldiselt sõbralik paik. Lapse pahameele põhjustas (ei, mitte valu ja torkimine) aga see, et varahommikul vahtis keegi mängutoas
telkust multikaid kui tema tahtnuks vormelit näha. Keeras ruumile selja ja teatas kategooriliselt, et lähme ära kui kiireid autosid ei näe. Jonnakas
neljane 
Nõukogude-ajast hunnik kogemusi, kuidas patsienti koheldakse nagu elutut eset konveieriliinil ja mõnes kohas ei ole suurt midagi muutunud senini. Käin nüüd erakliinikutes, sest olen nö nõrganärviline robustse kohtlemise suhtes. Ainult paar pisikest põhjust on olnud.
Viimane kogemus oli Mustamäe traumapunktis masendav.Meeletu valu õlas ajas mind öösel kella 5 ajal sõitma maalt linna kiirabisse traumapunkti.ootasin
kella 10 kuni lõpuks arst tuli ja mind pool 11 vastu võttis.Polnudki midagi hullu.Käelihase kimp või midagi sellist oli luu küljest vist lahti
tulnud.Ainus lohutus oli registratuurinõia ütelus.Kõigil meil on kiire,me pole teie pärast isegi kohvi saanud veel juua.Oh ma armastan arste.Eriti
seda kes ütles hiljem lohutavalt-kül teil võis ikka põrguvalu olla.
ise olen kaks korda haiglas olnud
esimest korda olin üheksa aastasena koljuluu murruga,mida on jäänud meenutama üpris lahe arm,ning auk koljus mis siiamaani mõnedes inimestes
külmavärinaid tekitab.
teist korda oli poolteist nädalat tagasi,kui tuli endale kiirabi järele kutsuda kuna õhtul algasid meeletud kõhuvalud.selline tunne oli,et tervekeha
kiirgab valu.maarjamõisas alguses sõidutati kõik need imelikud masinad läbi,ning tagatipuks oli sondi neelamine,mis oli eriti vastik
avastati,et valu
põhjuseks sapikivid.nüüd siis ootanoma pool aastat ja siis noaalla.igatahes alati on palatikaaslasteks sattunud igati muhedad mehed,et igavust eriti
ei tunnegi,ning need üliseksikad õed
!!! suured kiitused neile
Mustamäe haiglat ja sealseid arste kiidan taevani! Nad päästsid mu elu ja seda sõna otseses mõttes.
Ei tahtnud ka mina haigalsse minna, aga kui olin juba 24 tundi ilma söömata/joomata- kael ja kõri nii paistes, et isegi õhk enam läbi ei käinud- siis
läksingi.
Suutsin kuidagi kähiseda mis viga, häält mul ka enam polnud, isegi suhu valguvat sülge ei suutnud alla neelata...
Arst palus mu suu lahti teha- nu mida sa teed kui ei lähe.. niipalju siiski sain, et arst suutis sõrme ülemiste ja alumiste hammaste vahele torgata ja
püüdis veidi kangutada... sellise meeletut valu pole ma kunagi tundnud- igatahes pisteti haiglasse.
Arstid olid fantastilised, palatiõed samamoodi, mind pole niimoodi nunnutatud, kui seal.
Elasin üle 2 opi 5 päevase vahega... esimesest opist mäletan meesarsti naeratavat nägu ja lauset- ärge kartke, see on vaid puhas hapnik- kui ta maski
mul näole pani.... ärkasin 36 tundi hiljem intensiivis... (inimesed, kes räägivad surmakogemustest, tunnelist ja valgusest- mina ei näinud küll miskit
Aga oma elekrtilaksu sain kätte- muidu mul see mootor ei tahtnud uuesti tööle hakata) Lesisin seal 4 päeva ja teatasin lõpuks, et mul kasvavad
sabakondile ka juurikad alla, kui ma kohe liikuma ei saa. Igatahes oli olukord piisavalt stabiilne, et viidigi tavapalatisse (kahene palat, mingi
erihapnikuga varustatud). Sain seal olla miski 2 tundi kui teatati et nüüd läheme teist korda opile.
Teine op oli tund aega- kl 3 panin silmad kinni ja kl 4 tegin lahti... ja siis viidi tagasi palatisse- irfff olin nagu mädakoll- kaelast jooksis seda
soga ikka liitrite kaupa välja...
Mis mulle meeldis- arstid olid venelased ja kui mu voodi juurde tulid, siis oli esimene küsimus- eesti? vene? Ja kui ütlesin eesti siis rääkisid ka
eesti keeles. Aktsendiga jah, aga nad rääkisid, arusaadavalt ja muhedalt. Sõbralikud toredad arstid- tänan siiani neid südamest.
Hetkel sellest möödas 3 aastat ja kaelal "ilutseb" suht suur arm.
Aga ma elan...
esimene kogemus haiglast polnud tõenäoliselt meeldiv, kui arstitädi mu ema kõhust välja pressis. ajukahjustusega, aga siiski ühes tükis.
peale seda elasin mähkmekandmise aja jooksul üle arvukad hingevaakumised kodustes tingimustes.
mürsikueas võeti mul haiglas kopsust põletik ja soolest pimedus.
hiljem olen haiglat külastanud põgusalt- saanud sealt niiti, kipsi ja lapsi ning valanud verd.
peale ühe kogemuse, mil pimesool võeti kõhust välja ja asemele pandi niiditükid, mis läksid seal kiiresti mädanema ja üks suvi jäi seetõttu vahele,
ning lahjade toidulaadsete toodete pole haiglatele, haiglas viibimisele ja arstidele midagi ette heita. samas, vähemalt praegu loodan, et veedan oma
viimased elupäevad (kui kõigevägevam on armuline ja säästab mind vägivaldsest või undlikust surmast) pigem piineldes koduseinte vahel kui tuimestatuna
haiglas.
Olen praeguse seisuga kaks korda haiglas sees olnud, suhteliselt järjestikku. Esimene kord tehti operatsioon abstsessi eemaldamiseks. Op sellepärast,
et arstid kartsid enneaegset suurema ¹oki peale (neid muidu lõigutakse ilma tuimestuseta ja kusagil kabinetis skalpelliga, ma nägin, ma kuulsin
).
Ei kurda hoolitsuse üle, arst oli muidugi tige iga küsimuse peale, aga õed lahked. Kaks päeva sai sees oldud, siis hakkas tapvalt igav (üksikpalat) ja
palusin koju.
Teine kord oli pärast lapsesaamist, katkisena ja uimasena. Kolm päeva püsisin sees ja jälle koju, kuigi kõndida oli kohutavalt valus, aga ... väikeses
palatis lapsega koos, üksinda. Umbne, veesurvet kraanis praktiliselt polnud. Kui esimese korra üle polnud nagu midagi kurta, siis teisel korral oli
öine valveõde tõeline mõrd, arstist ma ei räägigi, see sõimas juba alguses isegi õdesid pärdikuteks ja ma ei tea milleks.
Samas, oma tööd tegid nad
hästi - tegid mulle vereülekandeid ja õpetasid lapsega tegelema, et siis ... olen elus, seega ei kurda eriti, kuigi meeldiv polnud.
Ütleme nii, et seda alakeha tuimestust, mis tehti, ei soovitaks vaenlasele ka (vähemalt toibumist) ja eelistaks enam haiglasse mitte sattuda. Raske on
mingit tegevust leida kui oled operatsioonist nokaudis pooleldi ja iga kolme minuti tagant tungib palatisse õde, kes tahab vereproovi või kraadida
Mõlemad olid Ida-Keskhaiglas.
Homme lonkan ennast, mustamäe haiglasse, lasen sõbral teha, kenaloogisüsti novokaiiniga, vasaku suure varba liigesesse.
Täna suutsin maal , suure muruniitmis-maratoniga selle liigeskõhre vist katki litsuda. Nüüd ei aita mingi valuvaigisti, lihtsalt käia ei saa.