Board logo

Depressioon
Lola69 - 02.06.2003 kell 14:45

Kas moodsa aja raske haigus või hea vabandus eluga toimetulematuse õigustamiseks? Peenelt kõlab ju

Ja kui te olevatki haige, kas sirutate käe kohe ravimite järele või püüate ikkagi niisama välja tulla?


pisimimm - 02.06.2003 kell 14:48

Polegi veel nii sügavale kunagi kukkunud, et võiks öelda enda kohta, et olen depressioonis.... Liigitada ei oska teda kuhugi... Aga hetkel selle peale mõeldes (teadmata tegelikkust) arvan, et algul üritaks ilma ravimiteta ja kui nii jagu ei saa, siis juba koos nendega - no välja peab ju rabelema....ükskõik kuidas.


Venom - 02.06.2003 kell 14:48

mõlemat
aga siiski enamasti lihtsalt kiire ja kerge vabandus.


Krissu - 02.06.2003 kell 14:50

Rääkimine endast välja on piisavalt aidanud. Rahustitejärele pole veel käsi pyrginud.
Kipun arvama, et moodsa aja raske haigus. Kurb tõsiasi


Lola69 - 02.06.2003 kell 14:55

Aga kui juba arst ütleb, et oledki haige?
No esmapilgul ei taha uskuda, sest tekib selline sootuks allajäämise tunne. Ja reaktsioon, et ei juhtu ju seda ometi minuga .. Uhh, ma ei teagi.
Keeruline see ilmaelu.


pisimimm - 02.06.2003 kell 14:55

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas moodsa aja raske haigus või hea vabandus eluga toimetulematuse õigustamiseks? /.../
...kes kasutab tõesti vaid eluga toimetulekuks, kelle jaoks on tõsine haigus, kuigi sageli ei võeta seda viimast eriti tõsiselt kuna liiga paljud on seda 'kurjasti' ärakasutanud...ajades selle kaela kõik oma hädad. Nii lihtne on ju öelda, et mul on deprekas....


Lola69 - 02.06.2003 kell 14:57

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
/.../ kuna liiga paljud on seda 'kurjasti' ärakasutanud...ajades selle kaela kõik oma hädad. Nii lihtne on ju öelda, et mul on deprekas....

Seda pidevat "depreka" kurtmist ei võta ma ammu enam tõsiselt.
Samas kipub vist nii olema, et tegelikult depressioonis inimene seda nii otse ja igal nurgal kuulutama ei hakkagi.


Krissu - 02.06.2003 kell 14:59

No kui juba oma ala proff ytleb, et haige, siis juba tuleb ravida määratud ravimitega. Nii naljalt ise selle tabletineelamisega kaasa ei lähe kui asi pole juba kaugele arenenud ja meditsiiniliselt kindel.


triiton - 02.06.2003 kell 15:06

Tavaliselt liiga kergekäeliselt seda küll kuulutatakse, kuid on ta tegelikult ülilevinud ja raske haigus. Isegi põdenud ja vist isegi 2 korda. On ka põhjust olnud ... kuid ikka ilma igasuguste ravimiteta sellest lahti saanud. Mõtled järgi, muudad suhtumist, ütled kellelegi otse oma arvamuse välja(läheb ühe teise teemaga kokku). Depressiooni puhul on vist olulisim oma eluväärtused ümber hinnata. Leida see, mida tegelikult vajad ja tahad, mitte kuulata mingit arusaamatut "üldist arvamust". No ja muidugi palju head seksi ning pühendumist hobi(de)le.
Nüüdseks oleks vaja veel lahti saada 5 lisakilost, mis "sangadena" välja paistavad ja ahelsuitsetamisest. Siis oleks jälle täiesti terve


kelly - 02.06.2003 kell 15:16

ei vaevle selle asjaga mida pole seda pole, aga kui oleks raviks välja. kahjuks on see süvenev haigus. esimesed tunnused on unehäired, vahel pealetulevad masendushood ja pidev väsimus, söögiisu puudus või ülesöömine, ja peamine, inimene kellel on depressioon sageli ise ei saa arugi et see tal on. ja need näitajad ei pea mitte kõik korraga kaelas olema, aga alguses ikka vaikselt ükshaaval. ma olen kahjuks selle asjaga kursis pisut, õnneks siis ki mitte enda pärast.


cleona - 02.06.2003 kell 19:20

Iseenesest raske haigus.Paraku aga liiga kergekäeliselt mõned end sellega ehivad.
On olemas üheksa depressiooni sümptoomi. Diagnoosimiseks on vajalik neist viie olemasolu vähemalt kahe nädala jooksul. Sümptoomid, mis viitavad võimalikule depressioonile on:

alanenud meeleolu, mida tunneb patsient või märkavad lähedased
huvide ja elurõõmu kadumine
märgatavad kehakaalu ja/või isu muutused (tõus või langus)
unehäired (unepuudus või unisus)
psühhomotoorne rahutus või pidurdatus, mida enamastimärkavad lähedased
enese süüdistamine olematutes kuritegudes, enda tühisena, mittevajalikuna tundmine
keskendumise ja mõtlemise häired
korduvad suitsiidimõtted ja -katsed

Kindlasti peavad viie hulgas esinema kaks sümptoomi: alanenud meeleolu ja huvi kaotus.

Meeste depressioon võib aga oluliselt ka erineda ja ilmneda hoopis:

stressitaluvuse languses
ärritatavuse tõusus
Impulsiivse käitumise ilmnemisena, kalduvusena kaotada enesekontroll
agressivse ning vägivaldse käitumise suurenemises
alkoholi kuritarvitamises, alkoholisõltuvuses
otsustusvõimetuse tekkimises
läbipõlemissündroomis
ekstreemsete spordialade harrastamises

Professionaalne abi on vajalik, kui

*sa tunned väga suuri meeleolukõikumisi - heaolutunne asendub kiiresti masendusega või ka vastupidi

*sa mõtled enesetapule

*sinu lein armastatud inimese kaotuse üle püsib muutumatuna mitu kuud

*sa ei saa hakkama tavaliste igapäevatoimingutega - sa ei ole võimeline tegema tööd või suhtlema inimestega, sul ei ole mingit tuju teha kõige lihtsamaid asju - riietada, pesta end või süüa


****


Hiirekas - 02.06.2003 kell 19:29

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas moodsa aja raske haigus või hea vabandus eluga toimetulematuse õigustamiseks? Peenelt kõlab ju

Ja kui te olevatki haige, kas sirutate käe kohe ravimite järele või püüate ikkagi niisama välja tulla?


Olen selle haigusega sinapeal. St, et oman hetkel sellist diagnoosi. Siiani ei ole rohtusid tarvitanud. Selleks hulga põhjuseid. Seega üritan end kuidagi veepeal hoida ilma nendeta. Kaua jaksan, eks see sõltu kõik närvipingest ja muudest ebameeldivatest üllatustest.


Hiirekas - 02.06.2003 kell 19:33

kõige lihtsam on algatuseks läbida järgmine test. aga mida ausamalt vastad, seda täpsema vastuse saad.
proovige kui kahtlus tekib:
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=1&login=8713e4c539c55182ba801dc11b4be243
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=3


michelle - 02.06.2003 kell 23:40

hihii...mõlemad testid andsid tulemuse et mul mingit depressiooni ei esine. püüdsin küllaltki ausalt vastata, et mitte lähtunda hetketundest. nojah, tulemus oligi nii nagu arvasin, a on minulgi kunagi see esinenud, ravisin välja ja siiani ei kahetse juba mõned aastad et seda tegin.


muhhin - 02.06.2003 kell 23:47

mõned ilmingud ju on, aga need pigem kergest ülekoormusest tingitud

Tegelikult olen lihtsalt hüsteeriliselt rahulik


Vamp O Drama - 03.06.2003 kell 07:23

njah.... selline tore diagnoos minulgi olemas (lisaks muudele), tablette neelatud ja mida kõike veel.

hoolimata aastatepikkusest kogemusest ei oska sellega ikka veel toime tulla, kuigi eks temaga annab mingil määral harjuda. käegalöömine peaks ju depressiivikule tuttav olema. milleks rabeleda?

nagu iga inimene on erinev, on ka depressioon erinev.... ja seda annab erinevate võtetega ravida. kui annab.


Lola69 - 03.06.2003 kell 09:26

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
kõige lihtsam on algatuseks läbida järgmine test. aga mida ausamalt vastad, seda täpsema vastuse saad.
proovige kui kahtlus tekib:
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=1&login=8713e4c539c55182ba801dc11b4be243
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=3

Nujah, nende järgi on vajalik viivitamatu pöördumine professionaali poole.


Beith - 03.06.2003 kell 09:34

Siiani olen ise sellest välja rabelenud, sest olukord ei ole veel nii hulluks läinud.Ehkki vahel on küll tunne, et enam ei jõua...ja ei ole kordagi pidanud veel ühtegi medikamenti kah siisse ajama...Kuid kunagi tahaks küll psühhiaatri juures ära käija, sest vahel on käed liialt värisema hakanud...Ja see teeb muret..
Ja see haigus hakkab järjest nooremaid kimbutama...


Beith - 03.06.2003 kell 09:39

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
kõige lihtsam on algatuseks läbida järgmine test. aga mida ausamalt vastad, seda täpsema vastuse saad.
proovige kui kahtlus tekib:
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=1&login=8713e4c539c55182ba801dc11b4be243
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=3



Päris huvitavad testid.....Mul tuli mõlemas, et mul on väike depressioon või siis selle oht.Järelikult on mul õigustatud arsti poole pöördumine. Ainult ei tea, kas päriselt kah julgust selleks jätkub..


Mara - 03.06.2003 kell 14:20

imelik kyll, a mai tiagi ,mis see depressioon vai stress on...põle seda iial tundnud.....
ravimeid minu arvates neile põlegi..kõik on rohkem seotud nagu vaimueluga...ravimid siinkohal ei aitagi...


Vamp O Drama - 03.06.2003 kell 14:51

Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
imelik kyll, a mai tiagi ,mis see depressioon vai stress on...põle seda iial tundnud.....
ravimeid minu arvates neile põlegi..kõik on rohkem seotud nagu vaimueluga...ravimid siinkohal ei aitagi...

aitavad kusjuures. sest emotsioonid on vaid keemilised reaktsioonid, ei muud. kui ajukeemia on paigast ära, siis tulemuseks hälbed vaimuelus. ja ravimid põhimõtteliselt lükkavad keemia paika, millest tingitud ka antidepressantide populaarsus

keemiliselt rääkides on depressioon serotoniini puudus. serotoniin on aine (neurotransmitter peenemalt öeldes), mis paneb meid end hästi tundma.... õnnehormoon uue põlvkonna antidepressandid on nn. valikulised serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, mis muid transmittereid ei sega.

on võimalik ka selline asi, et inimese ajukeemia on sünnipäraselt paigast ära, st et serotoniini tootmine on pärsitud. sellisel puhul ei ole depressioon seotud mitte mingite elusündmustega, vaid on puhtalt füsioloogiline. ja sellisel puhul on ravimid ainus võimalus.

mis mind antideprekate juures häirib, on see, et kuigi ma tunnen end hästi (ma pole end kunagi nii normaalselt ja hästi tundun kui ravimite peal olles), ma TEAN, et see on kunstlik, ja kui ei oleks neid väikeseid valgeid tablette, siis poleks ka heaolutunnet. ja nii ma ei suuda otsustada, kas valida elu naturaalse depressiooniga või valida keemiline õnn.


Mara - 03.06.2003 kell 14:56

Tsitaat:
Algne postitaja: Vamp O Drama
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
imelik kyll, a mai tiagi ,mis see depressioon vai stress on...põle seda iial tundnud.....
ravimeid minu arvates neile põlegi..kõik on rohkem seotud nagu vaimueluga...ravimid siinkohal ei aitagi...

aitavad kusjuures. sest emotsioonid on vaid keemilised reaktsioonid, ei muud. kui ajukeemia on paigast ära, siis tulemuseks hälbed vaimuelus. ja ravimid põhimõtteliselt lükkavad keemia paika, millest tingitud ka antidepressantide populaarsus

keemiliselt rääkides on depressioon serotoniini puudus. serotoniin on aine (neurotransmitter peenemalt öeldes), mis paneb meid end hästi tundma.... õnnehormoon uue põlvkonna antidepressandid on nn. valikulised serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, mis muid transmittereid ei sega.

on võimalik ka selline asi, et inimese ajukeemia on sünnipäraselt paigast ära, st et serotoniini tootmine on pärsitud. sellisel puhul ei ole depressioon seotud mitte mingite elusündmustega, vaid on puhtalt füsioloogiline. ja sellisel puhul on ravimid ainus võimalus.

mis mind antideprekate juures häirib, on see, et kuigi ma tunnen end hästi (ma pole end kunagi nii normaalselt ja hästi tundun kui ravimite peal olles), ma TEAN, et see on kunstlik, ja kui ei oleks neid väikeseid valgeid tablette, siis poleks ka heaolutunnet. ja nii ma ei suuda otsustada, kas valida elu naturaalse depressiooniga või valida keemiline õnn.

sorry Vamp kuid minu arusaamised maailmast ja asjadest on seotud kõik hingeeluga...kui kukud põlve lõhki, siis see on seotud vaimueluga...jne...


Vamp O Drama - 03.06.2003 kell 15:00

mara: aga millega sina siis depressiooni seletaksid?


Ray - 03.06.2003 kell 16:32

Närida tammetõrusid ja astelpajumarju. (Õli on tihti võltsitud). Siis saab organism serotoniinikoguse ilusti kätte ja ka melanhoolik v. armuvalutaja saab olo paremaks

Veel on meetodeid.


Kavaldaja - 03.06.2003 kell 18:37

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69

Ja kui te olevatki haige, kas sirutate käe kohe ravimite järele või püüate ikkagi niisama välja tulla?


Pole veel ravimeid vajanud - ja enda arvates ka depressiooni käes vaevelnud. Pigem üleväsimus on see, mis aeg-ajalt piinab aga siis aitab see, kui võtan aja maha ja puhkan välja


li-li - 04.06.2003 kell 05:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas moodsa aja raske haigus või hea vabandus eluga toimetulematuse õigustamiseks? Peenelt kõlab ju

Ja kui te olevatki haige, kas sirutate käe kohe ravimite järele või püüate ikkagi niisama välja tulla?


Tean täpselt millal vajan ravimeid ja selle aitasid mul välja uurida arstid,sest ise ma tunnistada seda ei tahtnud.Alati me mõtleme ,et oleme tugevad......aga kui närvikava juba kõvasti kannatab,siis mis tervisest me enam räägime


Mc - 06.06.2003 kell 15:58

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ja kui te olevatki haige, kas sirutate käe kohe ravimite järele või püüate ikkagi niisama välja tulla?


Seda, et mind depressioon vaevab, sain teada alles hiljem, alguses tundub asajal teised põhjused olevat. Ja jumal tänatud, et õigeaegselt teada sain - arst ütles.
Ravimite järgi kätt sirutada ilma profi abita pole mõtet. Tavainimene ei tea, mida ja kuidas teha.
Kahjuks (nagu ikka) pole halba ilma heata - olenevalt ravimist võid sa sellega olla seotud elulõpuni (kui ei võta, siis on jama). Aga õigeaegselt asjale jälilesaamine on eduvõti.


Lola69 - 02.08.2003 kell 17:48

Sünnitusjärgsest depressioonist lugedes jäi ette sellline asi, et depressioon on ka omamoodi individualismi hind. Titemamma elas vanadel aegadel mitme põlvkonnaga ühe katuse all ja sealt siis ka tugi olemas alati. Kuid nüüd .. Mida rohkem ühe inimese isiklikke saavutusi ja vajadusi tähtsaks peetakse, seda rohkem inimesed üksteisest eralduvad ja seda vähem on lähedussuhteid. (tsitaat) Puudujääk omakorda võtab tüki turvatunnet küljest. Ja see tõukab edasi masenduse maile.

Uuringute järgi olevat kollektivistlikes kultuurides depressiooni vähem kui individualistlikes.
Hind mida maksame oma olemise eest.


Mandark - 14.08.2003 kell 19:47

Oleneb kui tõsine on mu haigus.


RealBitch - 14.08.2003 kell 22:49

Kunagi oli kellelgi vaja kirjandit ja siis oli teema ka mingi mega hea, milles ma sain end avada. No ja siis pärast see, kes selle sai, ytles, et krt sul on kyll tagumine aeg minna psyhholoogi juurde, et sul kohe haiglane depressioon vai mis iganes.


mmunk - 28.10.2003 kell 14:04

ühe sõnaga on masendus enesehaletsus. sama pailu kui see takistavad inimest täisväärtuslikku elu elamast laiskus, eneseuhkus ja kannatamatus. edal õnnestub reeglina masendusest üle vaadata ning näha selle taga enesehaletsust.. ja sellega lugu lõpebki.

igast antidepressandid võiks minu arvates nende tootjatele sisse sööta. nendega probleemide põhjusi ei ravi ja teistmoodi elama nad sind ei õpeta.

mu truu saatja ängistusega naa lihtne pole - temaga tuleb lihtsalt õppida koos elama


Marla - 29.10.2003 kell 18:08

ma ei tea, milles asi
wöibolla pole mul kunagi depressiooni olnudki
aga tablette pole siiamaani waja läind
muusikat aga kyll
ohtralt


unistaja - 30.10.2003 kell 22:38

Püüan ravimeid võimalikult vähe kasutada. Seni on õnnestunud ka!


chocolatefugitive - 03.12.2003 kell 21:57

mina sain nende testide vastuseks sellise asja: STextSul võib olla raske depressioon. Sinu elu vajab kindlat ümberkorraldamist. Sa pead pöörduma professionaalse abi saamiseks perearsti või psühhiaatri poole, sest Sina ise ja Sinu sõbrad ei saa Sind praegu aidata.

ma ei tea nüüd.. tunne on küll selline et võiks ju üle vaadata mis need psühholoogid ja psühhiaatrid endast kujutavad ja mis nad teevad muga.. aga samas ei tea ka..
äkki peaks lihtsalt rohkem magama ja metsas käima..


ishtar - 21.12.2003 kell 20:45

tervelt viimased 4-5 kuud juba deprekas .
uuel aastal psühhiaatri vastuvõtule kui ikka veel vaja. ei teagi kohe mida endaga peale hakata- vastik vaadata kuidas mu seisukord mu lähedastele mõjub.
aga vähemalt enesetappu küll plaanis pole- tundub nõme...


Vamp O Drama - 21.12.2003 kell 20:49

psühhiaatrid ja ravimid on läbikäidud tee.

teist korda seda enam korrata ei taha.

mitte et mu depressioon üleläinud oleks.... kaugel sellest. aga eelistan tuttavat turvalist masendust kui enese kaotamist keemilise õnne lõksudesse.


li-li - 21.12.2003 kell 20:51

tundub juba pool võitu käes olevat,kui osataxe tunnistada


ishtar - 21.12.2003 kell 22:37

Tsitaat:
Algne postitaja: Vamp O Drama
psühhiaatrid ja ravimid on läbikäidud tee.

teist korda seda enam korrata ei taha.

mitte et mu depressioon üleläinud oleks.... kaugel sellest. aga eelistan tuttavat turvalist masendust kui enese kaotamist keemilise õnne lõksudesse.


Ega ma ravimeid neelata tahagi. Loodan et mulle pakutakse mõni parem lahendus- mingi täiesti uus vaatenurk asjadele ja elule, mida ka ma usuksin. Midagi, mis annaks mu elule mõtte ja lohistaks mind kuidagi sellest läbi. Paneks mind liikuma.
krt üks elektri¹okk kuluks mulle ilmselt ära


vantark - 21.12.2003 kell 23:25

korra elus olnud
ei tahtnud tööle minna ega süüa ega magada ega olla.
kuidas üle sain?
jõin sõbraga, panime stuffi, enam depret plnd aga oli juba peaaegu konks, sain aru et seda ma ei taha ja suutsin välja rabeleda.
ega erilist vahet ple stuffil ja antidepressantidel mõlemad tekitavad sõltuvust tore oleks kui ilma üle läheks aga jah elu ei peagi alati tore olema, läbi raskuste saad rohkem teada iseenda ja tahtmiste koht, kui vatimaailmas elades


viidik - 21.12.2003 kell 23:30

Kas antidepressandid teitavad sõltuvust? Ma ei teadnudki. A võib olla on see individuaalne? Või ehk oleneb sellest, kui kaua võtta? Mina tarvitasin 2,5 kuud. Pärast küll mingit sõltuvust ei olnud. Mingit muud muutust ka enda juures ei märganud. Ainult deprekas oli üle läinud.


li-li - 21.12.2003 kell 23:32

ärge te nüüd asjast rääkige ,kui te ei teamina kiidan antidepresante küll ja sõltuvust pole tuvastatud
......ja kapsel üsna õigetpidi alles jäi


vantark - 21.12.2003 kell 23:33

teatud ravimid tekitavad, suurem osa nendest mis mõjuvad, tekitavad
sellest on päris palju kirjandust, kui otsida viitsid


viidik - 21.12.2003 kell 23:34

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...mina kiidan antidepresante küll...

Mina ka kiidan! Igatahes sain ma neist abi. Ja muidugi psühholoogist ka!


madu - 22.12.2003 kell 10:52

Olen põdenud. Ja ka antidepressante võtnud vist oma 4 kuud. Sõltuvust ei tekitanud (otsustasin ise, et enam ei taha võtta) ja õigesti elama õpetasid. Kes ei taha uskuda, ärgu uskugu.
Ma lihtsalt ei saanud ise enam endaga hakkama. Süüa ei suutnud (iga päevaga kadus kilo, sain glükoosisüste), magama ei julgenud jääda, sest nägin kohutavaid koshmaare, tööl olla ei suutnud, kodus olla ei suutnud, inimestega suhelda ei suutnud. Rohud aitasid mind seeläbi, et sain taaskord aimu, mida tähendab olla rahulik. Olin selle mingil imelikul kombel unustanud.
Minu enda jaoks moraal - loodetavasti ei pea enam eales midagi sellist läbi elama, kuid vähemalt tean, millal tuleb minna abi otsima.


Deiviidas - 22.12.2003 kell 12:08

Minu arust depressioon nüüd küll mingi eluga mitte toimetuleku õigustamine ei ole. Miks tekib tänapäeva inimestel depressioon? Enamustel tekib see seoses raske tööga, mis ei ole palgaga vastavuses. Tööpäevad on pikad, töö on raske ja palgaga veetakse vaevaliselt järgmise palgapäevani välja. Saadud rahaga makstakse ära maksud ja toidetakse peret ning millekski muuks raha nagu ei jätku. See kestab nii pidevalt ja inimene langeb ebameeldivasse rutiini, mis tekitab depressiooni. See on minu arvamus.


vantark - 22.12.2003 kell 14:27

USAs on mitu kohtu protsesi olnud ja mõned alles käivad sõltuvuse osas, eestis on tavaliselt nii et arstid neid igale ei soovitagi, pean silmas väga kangeid näiteks prozac ms on maailma üks levinumaid, reklaamis küll, et ei tekita, kuid ka nendel kohtuasjad kaelas, prozac on uurimuste järgi vägagi lähedane aine extasyle, tekitab samu protsesse ajus mis extasy, eks igal omad kogemused ja ma ei tea ka mis ained te kasutanud olete, aga palderjani söömise pärast ei maksa arvata, et nii ongi


kontorihiir - 22.12.2003 kell 15:00

Pole elu sees tarvis läinud sellist asja nagu antidepressant....see vist minu õnn, kuigi põhjuseid oleks olnud küllaga. Ju siis on närvid hästi korras


renet - 28.12.2003 kell 02:10

well, well, well ... depressiooni kiputakse tihti segi ajama paha tuju või lihtsalt kurbusega. kui öeldakse et on deprekas, siis enamasti viidatakse sellele samale pahale tujule, seda on praktiliselt kõik kogenud, see on täiesti loomulik. tegelik depresioon (kliiniline) on haigus, läheb meeleoluhäirete alla, viidatakse ka kui patoloogilisele meeleolulangusele.
need kes ytlevad, et see on laiskus, enesehaletsus blablabla, enamasti ei tea millest nad räägivad ning pole suure tõenäosusega depressiooni ise põdenud. kui sa oled jõudnud staadiumisse, kus sul on juba täiesti ykskõik kas sa oled elus või surnud, enesetapufaasist kaugemal, nii et isegi kui sa tahaksid elu lõpetada, poleks sul piisavalt energiat et seda teha, kui sa tunned ennast nagu zombina, päev ja öö on sulanud yheks halliks massiks ja sa ei suuda neid enam yksteisest eristada siis on seda kõike pisut raske lihtsalt pahaks tujuks või laiskuseks nimetada.
tegelikkus on see, et kui inimesel on kliiniline depressioon, siis on vaja proffessionaalset ravi, sellest ei saa ennast lihtsalt "välja mõelda" või snap out of it nagu ingl. keeles öeldakse.
depressioon võib olla tingitud nii fysioloogilistest kui psühholoogilistest teguritest. seetõttu on ka mitmeid erinevaid ravimeetodeid, medikamendid, psühhoteraapiad, hormoonravi jne. Iga depressioon ei eelda kohe tablettide krõbistamist. samuti pole antidepressandid ainult yhte tyypi pisikesed pillid, nende klasse on erinevaid, neil on erinevad kõrvalmõjud ja teatud määral erinevad toimemehhanismid. Ning antidepressandid ei tekita sõltuvust; rahustid, unerohud jmt. kyll tekitavad, aga mitte antidepressandid. arvamus et nad tekitavad sõltuvust on enamasti tingitud kas sellest, et inimene katkestas kuuri liiga vara ning tal tekkis tagasilangus, mis on sel puhul täiesti loomulik või siis on tegemist lihtsalt eelarvamusega, et kui ajudele mõjub siis peab ikka sõltuvust ka tekitama. Kui keegi tahab tulla siinkohal välja mingite vandenõuteooriate või muu taolisega a´la varjatud tõed siis säästku oma vaeva, ma olen seda kõike juba kuulnud.
samuti nagu ma olen kuulnud kõikvõimalikke variante ytlustest teemal: ära võta neid rohtusid jne. Huvitav on see, et suhkruhaigele ei minda ütlema, et mis sa sellest insuliinist systid, sa saad ilma ka hakkama. kui hakkad antidepressante võtma, siis võid ysna kindel olla, et varsti keegi tuleb välja lausega : ära võta neid rohtusid, neid pole vaja, blablabla.
Ma ise elasin depressiooniga ymmarguselt 6 aastat enne kui psyhhiaatri juurde läksin. Viivitus oli tingitud sellest, et tykk aega ei teadnud ma depressioonist midagi, esiti ma arvasin et olengi siuke (algas kui ma olin 16), aga kui yks hetk enam yldse elada ei lasknud, siis arvasin, et ehk peaks. Pidigi. Nojah, hiljem selgus et mul pole ainult depresioon vaid bipolaarne meeleoluhäire, varasemalt nimetati seda maniakaal-depressiivseks psühhoosiks. ravi on kestnud ymmarguselt 3,5 aastat. antidepressante hetkel enam ei söö, liitiumit aga kyll (meeleolustabilisaator, lihtsustatult öeldes töötab põhimõttel et ei lase meeleolu liiga sügavale langeda ega liiga kõrgele tõusta (ehk siis (hypo)mania). mul on ravi seisnenud peamiselt medikamentides, psühholoogile polnud eriti midagi rääkida, ei olnud lihtsalt selliseid väliseid faktoreid ja rohud on aidanud väga edukalt. bipolaarne häire tegelikult ongi peamiselt bioloogilistest faktoritest tingitud, mistõttu võib ravimitest täiesti piisata. muidugi vajaduse korral kasutatakse ka psühhoteraapiat.
anyway, depressioon on haigus ja vajab ravi. mulje et tegemist on moehaigusega on tõenäoliselt tingitud sellest, et seda terminit depressioon lihtsalt kasutatakse tihti valesti.


püsimatu - 28.12.2003 kell 12:46

Krt, see nn zombifaas on mul küll kunagist olnud...umbes 7-8 aasta eest.Ise läks üle või pole see võimalik?Arstil pole käinud. Järsku on mul deprekas siis koguaeg varjatul kujul...krooniline?
Ja miks ma ise aru ei saa ja teised?


kati - 28.12.2003 kell 18:00

Olen korduvalt depreka küüsis olnud ja ka antidepressante söönud aga et nende söömine päris kulukas on püüan ilma hakkama saada.
Praeguse seisundi ja ka testide järgi vajaksin kohest sekkumist aga loodan,et tuleb kevad ja läheb üle....
Kui aga peaks juhtuma ,et ei siis ikka tuleb mõnekuine kuur läbi teha,tean see aitab.


Vamp O Drama - 28.12.2003 kell 23:37

just..... antidepressantide hind on veel omaette koomiline teema. must huumor.

et kui inimesel on näiteks depressiooni põhjuseks madal elukvaliteet seoses töötusega vms.

kui mina oma esimese kuhja uue põlvkonna ADsid apteegist välja ostsin, siis arvet nähes oleksin äärepealt sealsamas kohapeal hääleka närvivapustuse saanud.


renet - 29.12.2003 kell 00:15

mnjah, ravikuuri algus meenutas ysna suuresti mõrva rahakotis. ma jäin alles kolmanda ravimi juure pysima (prozac ja cipramil eriti ei sobinud) ja see on odavam kui uuemad ravumid. samas on ka osadele uuemate põlvkondade rohtudele olemas odavamaid analooge, prozacile lausa mitu. muidugi kui tuleb mitut erinevat ravumit korraga võtta siis läheb kuu arve ikkagi omajagu suureks.


Arwen - 29.12.2003 kell 13:22

eks ta ole nii seda kui teist.. moodsa aja raske haigus kui hea vabandus eluga mittetoimetulemise kohta.
kuna ma ei tea mis on depressiooni diagnoos, siis ei oska öelda on mul see või mitte. pidev väsimus kimbutab küll ja tüdimus. rohtude järele pole kätt sirutand. neist leiab lühiajalist abi ja võib sõltuvusse sattuda. parem depresseerun edasi


arena - 22.03.2005 kell 14:56

mina ei talu tablette ja võtan neid äärmustes.gripp ja muud sellised saan tavaliselt ilma ravimiteta läbipõetud.


maritv - 22.03.2005 kell 15:36

Hmmm. Testid ütlesid, et mul võib olla depressioon ja soovitasid arsti poole pöörduda. Nojah.
Tegelt olen ise ka mõelnud, et vist peaks professionaalset abi otsima, sest vahel on asi ikka päris hull. Ehkki esineb ka helgemaid päevi.
AD-sid ma vist ei võtaks, kui just arst ei soovitaks.


Aaaaaaga mis puutub teemaalgataja küsimusse, siis minu meelest on depressioon rohkem ikka moodsa aja haigus. Kiirem elutempo, rohkem stressi ja niijanaa.

Irw, meelde tuleb raamatu "High Fidelity" päätegelase Robi arvamus, et "masenduses on lahe olla - võid käituda nii halvasti kui soovid"


renet - 22.03.2005 kell 15:42

No ega neid ADsid ei krõbistatagi niisama kohvi kõrvale, see käib ikka arsti ettekirjutuse järgi. Pealegi on nad retseptiravimid.


maritv - 22.03.2005 kell 15:44

OK, parandan oma sõnastust: kui just arst TUNGIVALT ei soovitaks...


kata - 03.04.2005 kell 14:02

mis vahet seal on?
depresioon, masendus, stress, läbipõlenud inimene we lihtsalt psyho...


renet - 03.04.2005 kell 14:39

kata, sa vist ei tea eriti, millest sa räägid. depressioon, stress ja masendus pole sugugi üks ja seesama, läbipõlemine on samuti omaette teema.


Killagal - 04.04.2005 kell 10:49

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga kui juba arst ütleb, et oledki haige?
No esmapilgul ei taha uskuda, sest tekib selline sootuks allajäämise tunne. Ja reaktsioon, et ei juhtu ju seda ometi minuga .. Uhh, ma ei teagi.
Keeruline see ilmaelu.


Kui mulle arst ütles, et mul deprekas, siis ma mõtlesin ka, et nu krt... ma siiani ilusti hakkama saanud oma muredega ja igast masekast välja roninud, ja nüüd siis ei saa enam ise? Pole aus!!!! Aga ei saanudki ise... Ma olin lasknud kõigel sellel liiga kaugele minna. Ja tabletid kirjutati kohe. Eks näis, kas neist mingit kasu ka on...


sungirl23 - 04.04.2005 kell 10:49

mina kohe ravimite järgi küll kätt ei sirutax...üritax ikka ise välja tulla...


yoana - 06.04.2005 kell 09:32

Siin neid postitusi lugedes paneb mind hämmastama, kui paljudel on kokkupuudet olnud depressiooniga ja antidepressantidega, kahjuks ka minul.
Depressioon on kohutav negatiivsete tunnete ja tundmuste ja mõtete rägastik, kust ise välja ei saa.
Sa oled nagu kummiliimiga selle küljes, tõmbad jala välja jääb käsi kinni jne...Arvan mina, et ilma keemiliste aineteta ei saa sellest jagu, kuna ta tõesti on , nagu väitis eelpoolkirjutanu keemiline protsess ajus. Jah osad väidavad, et saab ilma ka , aga sel juhul on tegu rohkem stressiga ja ülepingetega.
Minul on kõige raskemad ajad kevadel, just enne ilusat aega, kuigi peaks eelseisvast vaid rõõmu tundma, aga ma tean, et see möödub.......aastatega õpid end tundma.
Vesteldes oma arstiga(psühhiaatriga) nägin ka temas väsimuse ja tüdimuse märke............ka nemad on inimesed!
Mis ma veel tahtsin teile psühhiaatritest rääkida, eriti NAISTELE, kui võimalik minge naisarsti vastuvõtule, isiklikud kogemused läksid ravi lõppedes arsti poolt väga kahemõtteliseks!!! Või oli see tema poolne teraapiavorm, aga ma olin ta juurest kadunud ka

Aga parim viis , et masendust ei tekiks on suhtlemine, hobid, jooga(sport), meditatsioon, olla positiivne teiste ja enda vastu..........ah te teate ju seda niikuinii.....


Kõik möödub!!


Marla - 25.04.2005 kell 13:37

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas moodsa aja raske haigus või hea vabandus eluga toimetulematuse õigustamiseks? Peenelt kõlab ju

Ja kui te olevatki haige, kas sirutate käe kohe ravimite järele või püüate ikkagi niisama välja tulla?


ei meeldi sellised sõnad nagu depressioon ja masendus. eriti weel kui need peaks midagi õigustama.
minumeelest on mingi *haigusega* end weidi *hale* õigustada (aga see on waid minu arwamus).

kui mingi vaevatud-tunne peal, püüan asjadega omal käel toime tulla. wõi siis lähen segi.
aga ravimitesse (keemia ju) ei usu.


stimpy - 02.07.2005 kell 01:41


liisbeth - 02.07.2005 kell 14:02

enamasti püüan ikka ise välja tulla - sest mõnes mõttes aitab see probleemi eitada. kui läheks arsti juurde ja tarvitaks antidepressante, siis oleks ju diagnoos olemas. ent niisama püsivalt alanenud meeleolu ning kõigele käega löömist saab ju oma silmis paha tuju ning üleväsimusega vabandada. võibolla isegi antidepressandid aitaksid - ent mul on enda jaoks lihtsam sellistel mõõnaperioodidel pidada dieeti, teha rohkem trenni jne jne jne


Chili - 23.08.2005 kell 08:58

Ei tea, kas need tabletid aitavad ka?


renet - 23.08.2005 kell 09:13

Tsitaat:
Algne postitaja: Marla


ei meeldi sellised sõnad nagu depressioon ja masendus. eriti weel kui need peaks midagi õigustama.
minumeelest on mingi *haigusega* end weidi *hale* õigustada (aga see on waid minu arwamus).

kui mingi vaevatud-tunne peal, püüan asjadega omal käel toime tulla. wõi siis lähen segi.
aga ravimitesse (keemia ju) ei usu.


mnjah, ignorantsus on õndsus nagu öeldakse


Dinxu - 23.08.2005 kell 10:13

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
kõige lihtsam on algatuseks läbida järgmine test. aga mida ausamalt vastad, seda täpsema vastuse saad.
proovige kui kahtlus tekib:
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=1&login=8713e4c539c55182ba801dc11b4be243
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/02?test_id=3


Ühe selle testi kohaselt on mul väga raske depressioon. Ise ei taha ja ei kavatsegi uskuda. Vähemalt veel mitte


kaitsevaim - 23.08.2005 kell 10:17

no nende testide järgi, mille nalja pärast ära tegin, ei esine mul isegi mitte depressiooni jääknähte, vähemalt praegu. Enne, kujutan ette, võis midagi olla küll, aga nendest ravimitest hoiaks ma nii kaugele kui võimalik ja kasutan neid ainult kõige viimases hädas. Depressiooni vastu aitab ikka ainult lõõgastumine, rääkimine jne jne. Ehk mingi ravimtaimetee vms.


renet - 23.08.2005 kell 10:22

on meeldiv näha, kui paljud inimesed on eksperdid depressiooni ja vastavate ravimite alal, ilma kummastki midagi õieti teadmata Rock on.


anahid - 23.08.2005 kell 10:27

njah kui vaid aitaks ravimtaimetee. Depressioon kestnud juba pikki aastaid ja alles nüüd pöördusin ravimite poole kuna elujõud oli nii otsas, et ei suutnud töölegi minna. On kasu küll tablettidest ja seda ütlen ma proovinuna paljusid erinevaid eneseabisid. Võtnud olen mingi 1,5 kuud ja jummala savi kui keegi hakkab rääkima, et see mingi eneseõigustus ja moodne haigus on. Ei ole, mitte alati.


Vanapaks - 23.08.2005 kell 10:32

to renet:

On vana tõde, et meditsiinist ja pedagoogikast teavad kõik kõike... Jäägu neile nende õnnis teadmine...


Lola69 - 23.08.2005 kell 10:48

Tegelikult on vist nii, et kes ikkagi tõesti hädas, need julgevad ka abi otsida ja seda kasutada.
Enamusele on aga depressioon lihtsalt sõnakõlks, omamoodi õigustus. Ja kui polegi reaalset haigust, pole ka tablette vaja. Nii et ..


Chili - 24.08.2005 kell 05:58

Tsitaat:
Algne postitaja: renet
on meeldiv näha, kui paljud inimesed on eksperdid depressiooni ja vastavate ravimite alal, ilma kummastki midagi õieti teadmata Rock on.

Aga mis siis on depressioon?


renet - 24.08.2005 kell 08:38

Aga kas sa selle teema läbi ka oled lugenud? Siin siiski on yhtteist selle kohta kirjas. Mul tõesti ei ole aega depressiooni definitsiooni, sümptomeid ja muud juurde kuuluvat ümber kirjutada, kuna see läheks way pikaks. Kuid siin on sulle paar asjasse puutuvat linki üldharivaks lugemiseks:
[url=http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/RHK/F3.htm#F32%20Depressiivne%20episood%20e.%20depressioon]RHK-10 ptk. V F32 - Depressiivne episood e. depressioon[/url]
Teine eesti keeles seletav link
Wing of Madness Põhjalik vastavat temaatikat puudutav leht (inglise keeles)


Lii001 - 24.08.2005 kell 09:21

Kuna töötan hetkel apteegis, siis võin kindlalt väita, et nö. "lollirohud" on täiesti in asi... Isegi ema ytles, et vanasti ei ostetud neid NII palju... Aga äkki on eestlaste tervis halvenenud???


Ise püüaks puhkuse ja muu sarnasega oma haigust ravida... Ravimid on viimased asjad, mille poole pöördun...


sissy84 - 04.09.2005 kell 01:36

Pörduksin pigem psühholoogi juurde nu kui ise hakkama ei saaks.Siiani pole sellist hullu olukorda veel olnud.Eelistan enne keemia söömist proovida alati kõike muud


anahid - 04.09.2005 kell 09:46

Ja millest järeldatakse, et need lollid, kes rohtusid kasutavad, pole enne kõike muud proovinud?


Hera - 04.09.2005 kell 16:05

Depressioon on mulle tuttav. Suuremal või väiksemal määral on ta mu kaaslane pidevalt, kuid olen läbi teinud ka olukorra, mida mina nimetan põhjas olekuks. See oli periood, kus ma ei soovinud midagi, ei huvitunud millestki, kus tundusin nii iseenda kui ka teiste jaoks täiesti ülearusena, kus olin tundetu nagu robot. Ravimeid ei kasutanud, ei tulnud nagu sel hetkel selle pealegi, et kusagilt abi otsida ning ega ma oleks seda abi ka tahtnud - mul oli kõik ükskõik. Pean tänama oma sõbrannat, kes hoolimata minu vastikutest sõnadest talle, hoolimata minu täiesti palja silmaga nähtavast vastumeelsusest tema suhtes, mind rahule ei jätnud ning lõpuks ta mind sellest seisundist ka välja raputas. Poleks teda omal ajal minu kõrval olnud, siis võib-olla poleks hetkel mind enam üldse maamunal olemaski.


biloxi - 20.09.2005 kell 12:07

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga kui juba arst ütleb, et oledki haige?
No esmapilgul ei taha uskuda, sest tekib selline sootuks allajäämise tunne. Ja reaktsioon, et ei juhtu ju seda ometi minuga .. Uhh, ma ei teagi.
Keeruline see ilmaelu.

Olukord läbi tehtud. Pole ei enne ega pärast seda nii kaua arstikabinetis viibinud. Ravimite peale ütlesin alguses kindla ei. Paari kuu pärast oli olukord mitu korda hullem ning tabletid ja psühhiaatri vastuvõtt kindlustatud Nüüd on asjast aasta möödas aga aru ei saa, et kuidas see ikkagi niimoodi hulluks läks?


Canyncton - 11.10.2005 kell 20:51

Enamusel on see lihtsalt küllastunud fantaasia tulemus, kuid on ka inimesi,kes seda tõesti põevad.


Pipilota - 11.10.2005 kell 22:35

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Pörduksin pigem psühholoogi juurde nu kui ise hakkama ei saaks.

sageli soovitavad ka psyhholoogid (voi oigemini kyll psyhhiaatrid) antidepressantide kasutamist. monikord on depressioon niivord syvenenud, et lihtsate soovitustega sellest lahti ei saa.


Godfather - 11.10.2005 kell 23:54

õppisin ühes eliitkoolis, mille õpilaste seas oli statistiliselt suurim hul antidepressantide tarbijaid võrreldes muude haridusasutustega..., endalgi oli seis kohati üpris nigel aga rohtude peale ei läinud.... nägin mis see inimestega tegi


Hermel - 06.04.2012 kell 10:18

Depressioon on haigus ja mida varem avastatakse, seda parem nii haigele, kui ka perele, sõpradele, sugulastele. Ravimeid ma ei poolda, olen näinud mida see inimesega teeb ja kui kergekäeliselt arstid neid veel välja kirjutavad, selle asemel, et hakata inimesega tegelema, ja kui pikalt neid antakse, juba see on masendav kõrvalt vaatajale. Hiljem ongi sõltlased ja ilma rahustiteta enam ei saa. Aga üldjuhul on nii, et kui inimene ise sellest ikka välja tulla ei taha, siis ta ei tulegi ja ongi lõppvaatus- hullar või eluaegne tablade tarbimine.


tiivitaavi - 06.04.2012 kell 10:23

Hermel,Sa oled ikka liiga üleolev-"kui inimene ise sellest välja tulla ei taha".Kuidas arstid tegelevad depressioonis inimesega,ilmselt on sul mingi võluretsept.
Oled sa ise olnud depressioonis,et saad väita,et sealt on lihtne välja tulla.
Mina pole,aga olen näinud kuidas inimesed lihtsalt kustuvad.


Hermel - 06.04.2012 kell 10:29

Jah, tean mida räägin ja ma pole sugugi üleolev, muide. Väga mugav on aastaid süüa antidepresante ja tegeliku probleemiga mitte tegelda. Kui inimesel on probleem, siis mingi aeg see "tabla" aitab sind aga elus on vaja ka edasi elada. Sest pere ja lähedased vajavad mõistusega inimest mitte "uinutatud" inimest. Seepärast ma ütlengi, hea, kui avastatakse kiiresti see haigus ja sellega tegeldakse.


tiivitaavi - 06.04.2012 kell 10:39

Kõik inimesed pole nii tugevad,kui Sina,
kui nii iseteadlik oled,siis äkki pakud välja ,kuidas inimene tuleb depressioonist välja.Peale mingi aeg tabletikuuri järel.Palun,Sul on võimalus anda juhtnöörid neile,kes on sügavs depressioonis ja "ei taha sealt ise välja tulla".


Hermel - 06.04.2012 kell 12:37

Nii. Alustame siis algusest, kus Sa võtad, et sellest on NII LIHTNE välja tulla??? Kas ma kirjutasin seda???
Ma kirjutasin, et kui inimene ise ennast ei aita, siis antidepresandid on ajutine abi, ja neid ei saa eluaeg süüa, neist jäädakse sõltuvusse ja lõppkokkuvõttes lisanduvad veel teisedki hädad nende söömisest. Ma räägin siinkohal, et tabladele on ka alternatiive ja selle peavad koostöös patsient= arst leidma. Inimesel peab olema soov taas ellu ärgata. Iga inimene on erinev ja haigused on erinevd, nii sümptomite kui kulgemise osas, seega, igale inimesele tuleb läheneda individuaalselt ja iga patsiendiga tuleb tegelda individuaalselt, mitte laskuda rutiini ja unustada ennast retsepte kirjutama. Nii nagu pole patsiendid, nii pole ka arstid kõik ühesugused ja on palju neid , kes ainult retseptide välja kirjutamise peal ennast elatavadki, kahjuks. Sealjuures patsienti kuulamata ja aitamata.


ariita - 06.04.2012 kell 13:00

Depressoiin on salakaval ja samas ka ohtlik haigus, mis vajab arstide sekkumist ja hoolikat ravi. Ravimata jäänud depressioon võib muutuda krooniliseks ja siis on see juba peaaegu ravimatu. Hädaks ja õnnetuseks haigele kuni ta veel ise adub, mis sünnib ja suureke õnnetuseks lähedastele


ohakas - 06.04.2012 kell 13:57

lihtne öelda tule deprekast välja, mis mökutad, aru siis ei saa või
kes ise pole mustas augus ära olnud ega see vist ei kujutagi ette mis see deprekas tähendab
ma ise pooldan arvamust, et kui on vaja tablasid võtta siis on vaja


skingirl - 06.04.2012 kell 14:03

Need kes arvavad,et deprekas on lihtsalt emotsionaalne langus
ja see pole mingi haigus ja ,et nad on tugevad ja tulevad kõigest välja.
Siis see haigus võitab ka kõige tugevamadki rajalt maha!
Ilma ravita seda ise ei saa teha.
Ise saad vaid muuta oma keskkonda, söömisharjumusi, alkoholitarbimist ja mõtlemist.
Sport ja füüsiline töö on väga head asjad.


sales - 06.04.2012 kell 16:03

Mõnikord tuleb depressiooni õrnalt hoida vati sees, et oleks võimalik vajadusel, muude puudujääkide õigustamiseks presenteerida
Aga enda lolliks mõtlemine on ilmselt pärit samast tüvest kust allergia - moodsa ajastu haigused mõlemad... üks infomürgitusest, teine supersteriilsusest.


ariita - 06.04.2012 kell 16:07

Algava depressiooniga haige pole LOLL, vaid vaikne õnnetu ja ta ei saaisegi hästi aru, mis temaga lahti on. Peamiselt tahetakse siis endaga toimunut varjata ja targa inimesena see alguses ka õnnestub.


skingirl - 06.04.2012 kell 16:18

Just varjamsiega ilmuvad lagedale ka füüsilised probleemid.
Meestel lõpeb see moodne haigus suitsiidiga.
Naised on sitkemad kuid ravi kestab aastaid.


ohakas - 06.04.2012 kell 17:38

siin oli kuskil, et tablette ei söö põhimõtteliselt, et nähtud mida tabletid teevad inimesega. ma olen kohanud inimesi kes seda põhimõtet järginud. parem kui oleksid õigel ajal ravi saanud ja paar kuurigi tablette teinud
ishand halasta kuidas on ilma ravi saamata ennast ja oma perekondi hävitatud. samas jällegi tänu ravile on perekondi ka päästetud


ariita - 06.04.2012 kell 17:48

Nii ongi! Kui pole lihtsalt tujutsemise tõbi vaid depressioon, ei siis tablettideta pääse! Lähedased peaksid sel juhul depressioonist rohkem teadma kui haige ise ja talle esimeste nähtude korral appi tõttama


tiivitaavi - 07.04.2012 kell 10:05

Tsitaat:
Algne postitaja: Hermel
Nii. Alustame siis algusest, kus Sa võtad, et sellest on NII LIHTNE välja tulla??? Kas ma kirjutasin seda???
Ma kirjutasin, et kui inimene ise ennast ei aita, siis antidepresandid on ajutine abi, ja neid ei saa eluaeg süüa, neist jäädakse sõltuvusse ja lõppkokkuvõttes lisanduvad veel teisedki hädad nende söömisest. Ma räägin siinkohal, et tabladele on ka alternatiive ja selle peavad koostöös patsient= arst leidma. Inimesel peab olema soov taas ellu ärgata. Iga inimene on erinev ja haigused on erinevd, nii sümptomite kui kulgemise osas, seega, igale inimesele tuleb läheneda individuaalselt ja iga patsiendiga tuleb tegelda individuaalselt, mitte laskuda rutiini ja unustada ennast retsepte kirjutama. Nii nagu pole patsiendid, nii pole ka arstid kõik ühesugused ja on palju neid , kes ainult retseptide välja kirjutamise peal ennast elatavadki, kahjuks. Sealjuures patsienti kuulamata ja aitamata.

Loodan ainult ,et midagi taolist ei juhtu Sinu ega Su lähikondlastega.
Päikest päevadesse!


mmunk - 07.04.2012 kell 19:04

Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
Nii ongi! Kui pole lihtsalt tujutsemise tõbi vaid depressioon, ei siis tablettideta pääse!


olen ise läbinud ca 3 aasta pikkuse depressiooniperioodi. lõpuks olin teovõimetu, unetu ja kurbusesse ära uppunud. sain ise ja ilmselt saaksid teisedki tablettideta hakkama, kui jõuda kas ise või kõrvalise abiga probleemi juurteni ning julgeda ja osata nendega tegeleda. tablettidest võib olla kasu siis, kui on vaja suur probeem jagada väiksemateks, vastuvõetavamateks portsjonideks. ise ujusin paaril esimesel paranemise kuul uinumisest ärkamiseni veres - see oli psüühiliselt väga raske aeg ja ma ei imestanud sugugi, miks ma kogu eelnenud elu jooksul olin ärganud igal hommikul emotsionaalse pohmakaga ega mäletanud seejuures ühtki unenägu. olen väga rahul, et sain (küll väikese ja ebatraditsioonilise kõrvalise abiga) hakkama professionaalse abi ja tablettideta - sain kiiresti jalad põhja ja õppisin ka ujuma!


ariita - 07.04.2012 kell 19:12

Depressioonidel on mitmeid vorme. Tore kui oled välja ujunud sellest, aga hoiatuseks siiski - kas täiesti kuiva nahaga ja pöördumatult? Ei taha sind hirmutada, aga ole siiski tähelepanelik enda suhtes


mmunk - 07.04.2012 kell 19:45

tänan muretsemast, aga probleemi lahendamisest on möödas juba 11 aastat ning pigem olen pärast seda olnud abiks teistele, kes hädas. hiljuti ütles üks sensitiivi võimetega massöör (täiesti võõras, muide) mulle, et ma olin olnud täiesti harukordne klient. mu kehas praktiliselt polnud pingekoldeid, mis on märk sellest, et ma ei kogu enda sisse igapäevaelulist saasta. see, mis oli, on lahendatud ja sellega, mis jäi, olen õppinud koos elama ja koos surema.

mis puudutab depressiooni eri vorme, siis mu hinnangul on nende sisu ikkagi sama - on probleem, mis lahenduseta võimendub spiraalselt ja kaob kõverpeeglisse. edasine probleemi (vormi) defineerimine on pelgalt vaatepunkti küsimus.


kodukäija - 08.04.2012 kell 07:41

Depressioon on ikkagi üks neist haigustest, mis kaasnevad linnastumisega, tegevusetusega ja liigse endassesüüvimisega. Ega ma ei vaidle, et on ka väga raskeid vorme, mida ei saa lahendada arsti sekkumisega ja on lahendamatuidki.Enamasti siiski on parim ravi füüsiline tegevus (puulõhkumine on super depreka ravim) ja päikesepaisteline päev. Ega ma ei kaaguta niisama, oli aeg, mil mind elus hoidis vaid kohusetunne- lapsed ja tegemata tööd, häbi oli end üles puua, kui pesemata nõud laual virnas ja pesu triikimata. Ikka mõtlesin, et homme...teen kõik korda ja siis...siis tuli jälle uus tegemata töö.Niimoodi läks aastaid.Psühhiaatri juures käisin ka- tohter hakkas nutma ja ütles, et tema ei oska väljapääsu näha ja ma nagunii tean sama palju kui temagi.Nii siis vedasin end päevast päeva ja aastast aastasse, kuni sõber Saatus sekkus.Praegu olen õppinud elama lihtsate asjade nimel- saun, oja, kevadine lilleõis, hooliv mees...Keeruliste asjade peale ei mõtle- pole mul neid vaja.Kui liiga palju raskeid mõtteid tuleb, siis, jah, lähen lõhun puid kuuri all.See on täiesti enda teha, kas tahad elada või tahad vireleda ja viriseda. Väga oluline on tunda rõõnu sellest, mis sul on. Seda on päris pallju tegelikult ja peamine väärtus oled sa ise.


mmunk - 08.04.2012 kell 09:34

nõustun, et on hingehädasid, mille lahendamisel kaasaegne meditsiin ilmselgelt hätta jääb. olen töö tõttu kokku puutunud noortega, kes on perioodiliselt tablettide peal. neist ühega olen korra ka psühhiaatri juures kaasas käinud. poiss muutub kõige kiuste (sh võõrutusravi) järjest hullemaks ja ma ei ole julgenud seda välja öelda (kirjutamine ei tundu nii isikliku sidumisena), et loodan endamisi, et ta satub enne mõne samasuguse hullu otsa, kui et korraldab mõnes koolis või lasteaias veresauna... ta on otsast otsani viha täis ja arvan, et see viha ei ole temasse kogunenud sellesinatse elu jooksul/tõttu (tunnen teda alates 9 eluaastast). millist abi saakski talle traditsiooniline psühhiaatria osutada? psühhiaater soovitas pöörata talle positiivset tähelepanu ning lasta särada nendes valdkondades, milles ta end kindlalt tunneb. säraski, kui kohe järgmisel hommikul virutas tühiasja pärast eakaaslasel luugi kinni!


skingirl - 08.04.2012 kell 16:36

Mina ei saa aru mis põrgulised sul seal koolis on aga sinu lähedal olevad inimesed muutuvad sama positiivseks kui sina ise


pirjokene - 08.04.2012 kell 16:53

deprekas tuleneb meist endist. Nt. oleme rahuldamatud ja leiame mingi foorumi, selleks, et end välja elada. Vahel juhtub ka nii, et lihtsalt karjume ja oleme ilgelt ägedad ja kadedad, aga sellegipoolest on meil kliimax v hullemat Deprekas on vaimuhaiguse alavorme


tiivitaavi - 08.04.2012 kell 16:54

Tere pirjokesekene


skingirl - 08.04.2012 kell 16:59

Ja peab tõdema,et foorumis on sellseidki maandajaid, kahjuks või õnneks tunneme me üksteist väga hästi ja räägime ka üksteisele oma muredest hädadest.
Meie maandamata seksuaalkirgedest ja leiame ka lahendused.
Kui depressioon on vaimuhaigus siis peaks 50% eesti elanikonnast olema seevaldis


pirjokene - 08.04.2012 kell 17:00

tere jh, kallis Huvitav, kas Zip ja Lati ja Skin nüüd kaovad Rahu, Skinnukene, gutta läks puhkusele Küll minagi kaon


skingirl - 08.04.2012 kell 17:04

Kas varsti hakkavad heledad laksud käima?!?
Võib nii ka depressiooni välja elada.
Eriti pekstes peaga vastu seina!


tiivitaavi - 08.04.2012 kell 17:05

Pirjule:Tutkit,ei saa keppi


pirjokene - 08.04.2012 kell 17:09

Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Kas varsti hakkavad heledad laksud käima?!?
Võib nii ka depressiooni välja elada.
Eriti pekstes peaga vastu seina!

Tee jh referendum
Mind sa ei saa, ega muuda
Kui foorumist kaovad inimesed, kel pole argumente, kes ei oska midagi öelda, siis neil oligi aeg kaduda...M.O.T.T. mul veel jagub sõnu Ja ma arvan, et ma annan sellele foorumile pisut veel ka
ja kui Sina Skinn, ühes oma sõpradega arvad teisiti, siis on alati võimalik modekaid paluda tee siis seda


Lifelines - 03.06.2012 kell 13:20

Nii üht, kui teistpidi katsetatud (rohtudega ja ilma)...iseenesest vaimne pool, sellega oleks ajapikku vast toime tulnud aga kehalised sümptomid mis kaasnesid vajasid kahjuks küll AD kuuriga leevendust (metsik lihaspinge kaelapiirkonnas, unetus, peavalud, käte ja jalgade krambid, pidev minestustunne jms).

Usun, et neid tegelikult kirjutatakse liiga kergekäeliselt välja...ilma, et tehtaks korralik üldine terviseuuring. Tean paljusid, kes kilpnäärme hädadega AD'd peale saanud


ariita - 03.06.2012 kell 16:45

Haigus on organismile ikka meditsiiniline probleem ja arstide, eriti eriarstide nõu pole küll kurjast.


eestjatagant - 20.04.2013 kell 03:23

kohutav naiivistide kamp !, mona lisast sa ei tea mitte essugi !, veel vähem deprekast - stupid yu are !,sa pöe seda ja tule pärast,! söna vötma!, hea, et pole taband sind see vähk...veel !!


eestjatagant - 20.04.2013 kell 03:31

kellegile ei soovides seda jubedust...! kallid!


cc - 20.04.2013 kell 08:47

Teab ikka. Naistel käivad päevad peal näiteks. Samasugune väljamõeldud haigus.


eestjatagant - 26.04.2013 kell 16:47

pirjoke anna andeks!.- ma olen seda pödenud,-sellepärast vale (reactio.)anna andeks., et ütlesin pahasti... !


LordC - 05.07.2013 kell 03:38

Depressiooni, olen isegi põdenud (millega kaasnevad ka ärevushäired) ning võin tõdeda, et rohud, mida arstid aeg ajalt määravad, ei aita paljusid. Mulle määrati samamoodi rohud, ning tunne oli, vahepeal, et oleksid nagu surnud. Isegi kui vahepeal omas kodus olin, oli tunne, et ei viibi üldsegi seal...Need imelikud foobiad süvenesid just pärast rohtude tarvitamist. Tegelikult peaksid need foobiad olemas olema juba enne rohtude võtmist, kuid mul oli siis niimodi


LordC - 05.07.2013 kell 03:54

eestjatagant, mis sul viga on?


mahvalda - 05.07.2013 kell 07:35

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
See on täiesti enda teha, kas tahad elada või tahad vireleda ja viriseda. Väga oluline on tunda rõõnu sellest, mis sul on. Seda on päris pallju tegelikult ja peamine väärtus oled sa ise.


Täiesti nõus. Olen ka ise pidanud seda kogema. Elada lihtsate rõõmsate hetkete varal, päev korraga.


LordC - 06.07.2013 kell 13:27

Aga kui inimesel pole lihtsaid ja rõõmsaid hetki nii palju kui teistel?


Myrk - 07.07.2013 kell 11:53

Tsitaat:
Algne postitaja: mahvalda
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
See on täiesti enda teha, kas tahad elada või tahad vireleda ja viriseda. Väga oluline on tunda rõõnu sellest, mis sul on. Seda on päris pallju tegelikult ja peamine väärtus oled sa ise.


Täiesti nõus. Olen ka ise pidanud seda kogema. Elada lihtsate rõõmsate hetkete varal, päev korraga.


Ei ole enda teha. Kui oled depresiooni sügavas augus, ei paista seal tunneli lõpus valgus. See on nagu öelda vähihaigele, kes suurtes valudes " naerata, sest homme on ka päev" Ei saa valu ära võtta sõnadega.
Arstid võivad sind ju nagu koomas olevat isikut "aparaatide" st. preparaatide möju all hoida, kuid see pole lahendus.
See on nagu enamuse vaimuhaigustega, me teame sellest väga vähe ja ravi puudub.
Mönel juhul võivad päästa alternatiivsed tehnikad ja armastus
Armastuse puudus võib inimese hävitada. Lähedaste puudumine meie elus on tihti väga raske, Enamasti ei ole me loodud elama isolatsioonis, nii füüsiliselt kui vaimselt.
Sellepärast see linnastuminegi on meile nii mõjunud, rahva seas aga iseendaga üksi.


sales - 08.07.2013 kell 11:17

Jah, parem variant on üksi oma mõtetega, aga siiski mitte üksinad. Näiteks kalal. Minu arust ei ole paremat depreka ravimit kui kalalkäik, eriti soovitan öist püüki vaiksel metsajärvel: kala lööb lupsu, kaldavõsas keegi ragistab, keegi teeb kusagil öökulli või on see hoopis hundihääl... mõnus, kõik argimured ununevad...
Kalale võib ka sõbra kaasa võtta, aga mitte eriti jutuka... naist ei tohiks mingil juhul, siis oled supermarketis tegasi


Titaan - 05.08.2017 kell 01:43

Üsna ammust ajast on siia postitatud, aga olen ise üks neist kes võitleb depressiooniga ja rohtudest ma ka abi ei leia. Üsna lootusetus olukorras tundun olevat. Olen kontakteerunud ka psühholoogiga kuid suurt tulu sellest pole olnud.


sissy84 - 05.08.2017 kell 07:44

Sales eksib, ka mina leian, et hea asi on depreka vastu kalal käimine. Ka mina ei armasta jutukat seltsilist ja üksi mulle ka kalastada ei meeldi. Olen sattunud nõmedasse olukorda kus tunnen, et teine kalmees arvab, et tal võiks minuga näkata.

Öine kalapüük. Kala ei võta lanti öösel... Kas ussikest võtaks??
Kõlab uskumatult. Ma lõpetan alati peale päikeseloojangut püüdmise ära.


Ma pole depressioonini oma elus jõudnud. Kaevus olemise tunde kus tunnen, et ka luuk on kinni olen saavutanud, samuti keskendumishäiretega olen tuttav. Ma usun, et tihedam psühholoogi juures käimine tuleks ainult kasuks. Ma leian, et kui hing on katki siis on vaja siiski teraapiat. Ise võib muidu veelgi sügavamale langeda ja üks hetk ka nöörini jõuda.


skingirl - 05.08.2017 kell 08:41

Olen jõudnud ikka kõik läbi põdeda Minu arust üks väärt kogemus. Parem olla üks kord väga haige kui terve elu vinduda.


sissy84 - 05.08.2017 kell 17:22

Olen nõus, vindumine on elu raiskamine.
Ma siiski loodan, et depressioonini ei jõua. Ilus naiivne unistus.


metsapull - 05.08.2017 kell 23:25

Aga misasi on deprekas.
Kas deprekas on ka see kui koolis koolivägivalla all kannatanu kogu kooliaja suhtlemisest eemale hoiab ja eluks vajalikke sõprussuhteid ei saa omama?

Ma saan aru, et ühiskonnal on sellest ükskõik. Uppuja pääsemine on uppuja enese asi.
Mingil määral õige, keegi ei pea kedagi kaasa lohistama ja nännutama, ergutama või muul moel pingutama isiku pärast kes ise on lasknud asjadel omasoodu minna ja kardab elada.
Kuid sellised inimesed vajavad kasvõi toetavat sõna ja väga palju julgustust, et otsuseid vastu võtta.

Omaette teema on veel see kas need otsused mis antud isik vastu võtab on õiged või valed. Valede otsustega on asi see, et isik jääb pikalt juurdlema/end süüdistama, mis valesti läks ja miks, ja mida oleks võinud teisiti teha, et oleks õige olnud.

Vindumisega on nii..., üks väga oluline asi on, miks isik vindub, on uute väljakutsete võtmise kartus. Seda siis mistahes olukorras.
Oluline aspekt selle juures on ka sõprade puudumisega tuntav üksildustunne ja niiöelda seljataguse puudumine. Enese vajalikkuse tunde puudumine.


sissy84 - 06.08.2017 kell 03:08

Depressioon on haigus kus tavatoiminguid on inimese jaoks enam kui rasked tegevused. Inimesel on kõigest ükskõik, ta ei naudi asju mida varem nautis, on ärevus, keskendumisraskused, peab end pidevalt sundima selleks, et elada.

See Sinu koolivägivald on tekitanud omad häired ja probleemid aga depressioonis inimene saab aru, et teda ei aita enam miski ja ta kas otsib abi või panebki reaalselt nööri kaela.

Sa oled saanud toetavaid sõnu aga vingud edasi. Sa oled nagu sõel, miskit ei muutu kuna Sa tegelikult naudidki tähelepanu ja vingumist. Inimene kes on hädas otsib reaalselt abi ja püüab midagi muuta.

Kui inimene võtab ette elus väljakutseid, siis pole tal sel hetkel sõprade jaoks aegagi. Seega see on loll vabandus.


Reede - 06.08.2017 kell 08:17

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Aga misasi on deprekas.
Kas deprekas on ka see kui koolis koolivägivalla all kannatanu kogu kooliaja suhtlemisest eemale hoiab ja eluks vajalikke sõprussuhteid ei saa omama?

Vaata. Sõpru pole sul seepärast, et sa oled kusik. See ei ole deprekas. Lihtsalt kusik oled.


Leni - 06.08.2017 kell 10:09

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Aga misasi on deprekas.

Deprekas on see, kui vaatamata sellele, et kõik on justkui ok suht või isegi päris hästi objektiivselt, ajavad väikesed suva asjad nutma vahepeal (või siis saad vihaseks nt), lisaks ei suuda/ei huvita voodist väljagi tulla mõni päev/nädal. Tavaliselt huvi pakkunud tegevused ei paku mitte midagi. Kõik tundub ühetasaselt mõttetu.

Ma selles suhtes Sissyga ei ole nõus, et abi vajav inimene otsib abi. Sügavas depressioonis inimene tihti ei suuda ennast isegi nii palju kokku võtta, et jaksaks ennast ära tappa tbh, rääkimata muust.

Üldiselt päris depressiooni saab ravida ravimitega. Niisama kurvameelsust saab äkki ravida mingi teraapiaga ka, aga selleks et teraapia õnnestuks peab ikkagi avama ennast küllalt palju, nii et Bull, kui sa üritad siin foorumit teraapiana kasutada, siis sa lähened valesti veits, sest sa oled nii ebasiiras, et sinuga ei saagi vahetult suhelda.


Titaan - 06.08.2017 kell 16:10

Hea meelega annaks ükskõik mida ära, et saada lahti depressioonist. Leni ma ei ole sinuga nõus, olen söönud üle aasta antidepressante ja ka eelnevalt enne seda ja ma ei näe, et need aitaks.


Leni - 06.08.2017 kell 20:04

Ma olen nõus küll, et ei pruugi aidata. Mõnda aitab.

Tegelikult ma soovitaks pikaajalise depressiooni vastu keskkonna vahetust, aga see ei ole nii lihtne teostada alati. Tahtmist võib ka olla raske kokku saada, sest võib tunduda, et see ei muuda midagi. Ja ei pruugi muuta ka, aga lihtsalt, minuarust uued elamused kuidagi aitavad. Paariks kuuks kuhugi täitsa võõrasse kohta minna vms.

Põhimõtteliselt sama asja teeb ära kui leiad mingi uue huviala või miskit aga ma saan aru, et see on suht tobe soovitus depressioonis inimesele anda, et innustu nüüd mõnest hobist.

Ei tea jah mida soovitada. Põhimõtteliselt eks ta läheb ju ise ka üle kunagi. Äkki see lohutab mingil määral? Kas sul juhtus midagi ja on sellega seotud depressioon või niisama nagu selline üldine/no reason? Võid siin kurta küll ma arvan, me tavaliselt ei söö inimesi ära kui kellelgi mõni mure on, välja arvatud võib-olla Bull ja tema personaalküsimus


metsapull - 06.08.2017 kell 21:43

Mis siis viimaste postituste kokkuvõtteks võib järeldada?
Depressioonis inimene on selline kes ei pea millekski teatud kohustusi ja jätab tegemata ka elementaarsed asjad(hügieen)? Või kuidas?

Näiteks minule on ette heidetud erinevate isikute poolt seda, et olen väga kinnine inimene. Eiteaginüüd, arvan, et avatud inimestel on enese elukogemustest/seiklustest palju rääkida, seepärast peetaksegi neid avatuteks, et nad jagavad seda mis on jagamist väärt.
Kedagi ju ei huvita, et oh eile käisin samas poes mis aasta tagasi Võib-olla mõni suudab selle ka maailmavallutuseks rääkida, eitea, kuldsuid on erinevaid.

Mis puutub kasutaja Reede postitusse, siis tõepoolest kooliajal kutsutigi selliseid heidikuid kusikuteks. Abiks ja viisakas selline väljaütlemine ei ole igaljuhul.

Leni, mulle on siin juba aastaid jalaga näkku antud ja ma olen siinsete arvates "puudega noormees, kes otsib ahiküttega korterit", ei salvesta midagi


Leni - 06.08.2017 kell 22:29

Haha, see "puudega noormees otsib ahiküttega korterit" oli päris andekas. Nii sa mõjud küll jah.

Muide sinu probleemid kaoks ka võib-olla keskkonna vahetusega ära mingil määral. Põhimõtteliselt see ei ole isegi väga keeruline teha vbl: ilmselt sul on mingeid vahendeid kogunenud ka, kui ei ole, siis kogud nats, ja siis valid sellise keskmiselt põneva, keskmiselt kriminogeense kolmanda maailma riigi näiteks ja kolid sinna mõneks ajaks. Saad kohe elukogemust ja värki ja lugusid, mida rääkida, kuigi idee on tegelt selles, et sa seal ellujäämisega tegeledes omandad mingi maailmavaate, mis ei ripu nii ära oma klassikaaslastele mulje jätmises või mis su need eesmärgid on elus praegu.


metsapull - 06.08.2017 kell 22:38

Et siis Kopli liinidele Tlnasse soovitad mul end integreerida Leni?
Ma armastan ennast rohkem ikka

Sul on õigus ühes osas. Mulje jätmine. Kuidas sa nii õigeid asju oskad välja tuua?

Minuarvates on mulje jätmine kõige aluseks tänapäeval. Edukas olemine jne. on must be koolikokkutulekutel näiteks. Mina ei saa aru miks aga seda ei huvita ka eriti keegi miks, lihtsalt nii on.


Leni - 06.08.2017 kell 22:59

Mida sa seal armastad. Otsustage ära, neiu. Kui sa ennast armastad "liiga palju" et katsetada aastakesega mõnes kaunis kohakeses argentiinas nt (kus on soovitav mitte minna nurga peale poodi ilma külmrelvata, sest igast asju tuleb ette ), siis mille üle sa kurdad siin üldse hommikust õhtuni.

Mulje jätmine on suht viljatu siht seada, sest tbh ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kes reaalselt oleks kuidagi "seda õnnelikum, mida parem mulje inimestel minust on", st isegi kui see õnnestub kuidagi püsivalt sul saavutada siis see ei ole selline asi, mis täidaks ära selle eksistentsiaalse tühjuse, mida sa tunned, ühelgi viisil.

Kujutle, et sul on kogu maailma austus/lugupidamine/imetlus/kadedus/jms, st et inimesed valdavalt arvavad et sa oled väga edukas, andekas, supertark ja piltilus ja hüperrikas ja nii edasi. Mis see annab sulle?


metsapull - 06.08.2017 kell 23:08

Selle asja nimi on egoboost.

Aga vat maeitea, sul on argentiina nurgapoodidega pajatada kogemusi ehk?
Mina kaugemat kui Riia ei tea midagi.

Mina olen aru saanud, et esmamulje võõrastele ongi enese müügi argument nr1, ehk siis kas sa jätad enesest meeldiva ja kustumatu mulje, või oled hall hiireke.


Leni - 06.08.2017 kell 23:24

Enese müügi argument küll jah võib-olla, aga mis KASU sa sellest enda eduliselt maha müümisest saad siis? Mis su end game on?

Egoboost ei kanna kuigi kaua. Vbl koolikiusamise haavad lapib ära, ma ei tea, aga kui see on su põhiline eesmärk elus, jätta muljet... Kas see ei ole väike ülereageering sellele koolikiusamise värgile? St ok, lahendad selle ära, saad üle oma kiusamise kompleksist, väga tore. Ja mis siis edasi ülejäänud eluga peale hakkad? Oleksid päriselt õnnelik ja leiaksid eneseteostust lihtsalt sellest, et inimesed arvavad et sul on kõik väga hästi/paremini kui neil?


metsapull - 06.08.2017 kell 23:35

Olgu Leni, ma saan aru mida sa mõtled. Inimene olgu õnnelik on ta siis madalapalgaline õpetaja või Soomes resideeruv üldehitaja.

Mina aga mõtlen nii, et kumb on rohkem pingutanud elus? Kas magistrikraadiga õpetaja või põhiharidusega küprokimees?

Kui sa aru saad mida ma mõtlen.

Tegelikkuses, seda koolikiusamist ei oleks probleemiks pidanudki, kui oleks sellele kiusamisele ajahetkel vastu astunud, mitte arvanud, et nii peabki minuga käituma.
Selles ongi kogu lahendus koolikiusamisele. Enese eest seismine.
Jah, seda ei pea eeldama, et nii peabki olema, sest mõistvamat suhtumist me eeldame igal ajal igas kohas, kuid seda ei ole, ega tule vist.


Leni - 06.08.2017 kell 23:49

Ei sa ei saa aru, mida ma mõtlen, ma arvan. Mis need õpetajad ja ehitajad siin asjasse puutuvad üldse. Ma mõtlesin täpselt seda, mida ma ütlesin.

Kumb on rohkem pingutanud elus mu meelest ei ole ka kuidagi põnev küsimus. Kui inimene pingutab üheplaaniliselt siis ta on nii või nii rohkem ummikus, rohkem depressioonis ja "elu ära raisanud" kui inimene kes omandab erinevaid kogemusi. Mulle tundub kuidagi kurb su rolli (või siis olemuse idk, sa ei tundu kuigi usutav oma ühe ja sama juraga kogu aeg kui aus olla, aga no ehk on) puhul just see, et sa nagu ei anna endale aru üldse, et väljaspool sinu väga pisikest maailma/väärtusi on nii palju asju, millest sa ei tea midagi, mida sa ei näe kunagi ja mille vastu sa isegi ei tunne huvi üldse, sest sa "armastad ennast liiga palju".

Ime siis, et nii tekib masendus. Mul tekib masendus juba seda endale ette kujutades, mida sa kõik maha magad.


metsapull - 06.08.2017 kell 23:54

Sul on õigus Leni, ma tean ise ka, et magan elu maha, kuid, minujaoks pole seda suudetud piisavalt hästi müüa, et ma elama hakkakasin.

Kehv väljaütlemine minu poolt aga kui minu jaoks tehtaks erinevad elusituatsioonid piisavalt huvitavaks, siis ma ei magaks elu maha, ega ju?

Ma ei armasta end üldse, mulle isegi ei meeldi end peeglist vaadata, sest mulle ei meeldi mu välimus. Niiet siin juba on tegemist, ets midagi muuta enesesse suhtumises


Leni - 07.08.2017 kell 00:23

Sa sõnastasid selle meelega nii, et maksimaalselt provotseerida standard reaktsiooni.

Ma ei viitsi anda sulle seda verbaalset keretäit mida sa otsid siit, sry ja sellepärast ma sõnastan ümber: ma arvan, et sa tahtsid öelda, et sa ei tea lihtsalt, mis "muid elusituatsioone" on olemas.

See on normaalne tegelikult, paljudel on nii, võid olla oma harjunud maailmas nii sees, et isegi kui kõik asjad on surmani ära tüüdanud, siis ei turgata, et mis nagu muud üldse on.

Põhimõtteliselt ma võin öelda, et mul käib ka aeg-ajalt see peal, ma ei tea kas kellelegi tuleb tuttav ette see tunne et "internetis pole midagi lugeda" Sest kõik harjunud kanalid on ära tüüdanud. See on ka põhimõtteliselt sama liiki probleem.


metsapull - 07.08.2017 kell 00:26

Ja sul on jälle õigus Leni.

Aga kui ma teaks või mul oleks huvi otsida uusi väljakutseid, siis ma oleks seda ju teinud, mitte kurtnud praegusel kellaaajal siin foorumis oma kurva elu üle

Või mis?


Leni - 07.08.2017 kell 00:37

Vastus sinu küsimusele on et ei, mitte tingimata.

Üks ei välista teist.


sissy84 - 07.08.2017 kell 13:02

Leni, depressioon ei pruugi niisama lihtsalt ära minna. Minu sõbranna on olnud 4 aastat depressioonis, alles nüüd alustas psühholoogi juures käimist ja ravimite võtmist.
Bull, jah ka isiklik hügieen tekitab depressioonis olevale inimesele raskusi. Mu sõbranna ütles, et ta mehi ei vaatagi kuna ainuüksi raseerimine käib üle jõu...

Keskkonnavahetus tuleb kasuks, samuti uus hobi. Kindlasti tuleks psühholoogia juures välja selgitada probleem, et saaks asuda probleemi lahendama. Ei aita ükski tablett kui algprobleemiga ei tegelda.

Bulliga olen nõus. Inimene kes end armastab ei tunne huvi mida teised inimesed temast arvavad. See kes pole ise enesekindel mõtleb vaid sellele. Mina armastan ennast väga palju ja mind huvitab vaid minu enda arvamus mu enda kohta. Ma ei püüa inimestele meeldida. Ma tahan endale meeldida. Ja kõik eesmärgid jms kuhu elus jõuda tahan on ainult minu enda enesearenguga seotud. Viimane on sageli ka seotud teiste inimestega, nt heategevusega aga siiski on esikohal mu enda soov kuhugi jõuda. Teatud riikidesse ja kohtadesse reisimine jms...

Mina mõtlen ainuüksi sellele, et ma ei taha, et kui olen kord surnud, et keegi viibutab sõrme ja ütleks "raisatud elu". Sealt ka soov ennast arendada ja hea inimene olla.

Olen ka koolikusamise ohver.
Ma lihtsalt erinevalt Bullist ei ole allaandja.


babblingfrog - 10.08.2017 kell 08:20

Üldse tead, et Soomes põhiharidusega ei pääse kuhugile?

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Olgu Leni, ma saan aru mida sa mõtled. Inimene olgu õnnelik on ta siis madalapalgaline õpetaja või Soomes resideeruv üldehitaja.

Mina aga mõtlen nii, et kumb on rohkem pingutanud elus? Kas magistrikraadiga õpetaja või põhiharidusega küprokimees?

Kui sa aru saad mida ma mõtlen.

Tegelikkuses, seda koolikiusamist ei oleks probleemiks pidanudki, kui oleks sellele kiusamisele ajahetkel vastu astunud, mitte arvanud, et nii peabki minuga käituma.
Selles ongi kogu lahendus koolikiusamisele. Enese eest seismine.
Jah, seda ei pea eeldama, et nii peabki olema, sest mõistvamat suhtumist me eeldame igal ajal igas kohas, kuid seda ei ole, ega tule vist.


babblingfrog - 10.08.2017 kell 08:34

Depression on siiski haigus ja depressione on erinevaid. See võib olla juba kaasa sündinud või tulla aja jooksul. Tavaliselt ei ole depressionis inimesele vahet, kas on öö või päev.
Depression tuleb tänapäeval pigem sellest, et inimesed ei liigu piisavalt ja söövad rämpsu. Kusjuures ka arvutid, telekad, (nuti)telefonid põhjustavad depressioni, sest inimesed ei saa tänu tehnikaseadetele kvaliteetset und ja on pidevalt väsinud. (Arvutis ei tohiks inimene olla vähemalt tund aega enne magma minemist. Sama ka telekaga). Kui on arvutis vaja ikka tööd teha, siis oleks ikkagist soovitatav teha töö ära päeval.


metsapull - 13.08.2017 kell 22:16

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Leni, depressioon ei pruugi niisama lihtsalt ära minna. Minu sõbranna on olnud 4 aastat depressioonis, alles nüüd alustas psühholoogi juures käimist ja ravimite võtmist.
Bull, jah ka isiklik hügieen tekitab depressioonis olevale inimesele raskusi. Mu sõbranna ütles, et ta mehi ei vaatagi kuna ainuüksi raseerimine käib üle jõu...

Keskkonnavahetus tuleb kasuks, samuti uus hobi. Kindlasti tuleks psühholoogia juures välja selgitada probleem, et saaks asuda probleemi lahendama. Ei aita ükski tablett kui algprobleemiga ei tegelda.

Bulliga olen nõus. Inimene kes end armastab ei tunne huvi mida teised inimesed temast arvavad. See kes pole ise enesekindel mõtleb vaid sellele. Mina armastan ennast väga palju ja mind huvitab vaid minu enda arvamus mu enda kohta. Ma ei püüa inimestele meeldida. Ma tahan endale meeldida. Ja kõik eesmärgid jms kuhu elus jõuda tahan on ainult minu enda enesearenguga seotud. Viimane on sageli ka seotud teiste inimestega, nt heategevusega aga siiski on esikohal mu enda soov kuhugi jõuda. Teatud riikidesse ja kohtadesse reisimine jms...

Mina mõtlen ainuüksi sellele, et ma ei taha, et kui olen kord surnud, et keegi viibutab sõrme ja ütleks "raisatud elu". Sealt ka soov ennast arendada ja hea inimene olla.

Olen ka koolikusamise ohver.
Ma lihtsalt erinevalt Bullist ei ole allaandja.


Tundub, et nagu oleks kartus ebaõnnestuda.
Ehk siis, ma pean olema parem, pean olema edukam jne. enesepiitsutamine.
Kas ise tegelikult selline olla tahetakse/viitsitakse on teisejärguline, aga tähtis on see mis välja paistab.
Mulle tundub sellest postitusest selline mulje jäävat.

Koolikiusamine ei koti kedagi kas kiusati või mitte, kui kiusati, siis ise loll, et koheselt vastu ei astunud ja end ei kehtestanud. Kiusatakse ka elus edaspidiselt, lihtsalt kiusatava enesekehtestamises on kogu valem. Kas laseb endale seda teha või oskab end vastandada.
Justnimelt oskamine. Sest, et füüsiliselt lõuga andmine pole oskus, see on vale väljund kiusataval enesekehtestamiseks.
Niiet kel pole oskust end kavalalt kehtestada, see pigem hoidugu oma nurka kuhugile vaikselt. On minu arvamus. Selle võib igakell heade argumentidega ümber lükata.


skingirl - 16.08.2017 kell 20:43

pullil on lihtsalt atühhifoobia, kuniks see kestab, see võib ka terve elu kesta tegeleb ta lihtsalt vingumisega ja siin on kari vabu kõrvu.
Väga paljudel inimestel on see foobia aga intelligentsed inimesed püüavad oma foobiatest või hirmudest vabaneda füüsiliselt.
Kõrgusekartja läheb kõrgele, veekartja vette jne
Tegelikult on hirm üks ja seesama.
Lollide suurte silmadega argpüks


sissy84 - 18.08.2017 kell 21:04

Pull, ma ebaõnnestun üsna sageli aga see ei tähenda, et ma loobuks. Tähtis on see, mis välja paistab??? Mis Sa arvad, et ma pasundan avalikult, et näed toetasin loomadevarjupaika või põletusohvritest lapsi??? Sa oled ikka päris juhm kui nii arvad.
Mind ei huvita enda asjadest kuulutamine, mind huvitab see, mis tunde minus miski tegevus tekitab ja kas ma ise olen endaga rahul või mitte.


Pfffffff, ma tunnen kaasa, et Sa ei oska asjadele mitte reageerida ja kõik selle sita nö endasse lased. Mul on jumala suva mida Sa minust arvad? Mind ei huvita solvangud kuna need tulevad kuskilt väljast ja ma võtan seda kui taustamüra. Ma ei solvu mingi madalalaubalise neandertaali ila peale (sinna kastitan ma kõik debiilikud, kes lahmivad tühja). Ausalt ma ei viitsi - kui see teeb minust tugeva inimese, kes keeldub mitte ohver olemast, siis see ma olen.

Psühholoogid ja psühhiaatrid on nii tore rahvas, soovitan soojalt. Haigekassa maksab muideks sellise nalja kinni ka. Vb saad oma koolikiusamise storyst lahti ja elu läheb kergemaks.


reheline - 18.08.2017 kell 21:55

On antidepressandid. Ja on suitsusaun külma samaka, küüslauguse hapukurgiga ja mahlaka singiga. Oma valik, kumba rada lähed, mina harrastan reede õhtuti seda viimast ravimeetodi.
PS: lasin silmadel üle laua käia ja... kergelt marineeritud seened säravas kallerdises oleks unustanud.


Leni - 18.08.2017 kell 22:29

Ma olen rehelisega nõus muidu, aga Bulli väljendatud probleem on minu arust, et ta on üksildane ja tunneb ennast isoleerituna.

Ma kujutasin ette seda sauna ja kergelt marineeritud seeni kuidas nad mõjuks TÄITSA ÜKSI keset metsa nii et kellegagi rääkida ka ei ole kellega rääkimine sind huvitaks (mitte saunas ainult aga üldse elus) ja peaaegu oleks tahtnud paela kaela panna ausalt öelda.

See on tõsine asi tegelikult.

Bull, sul oleks eelkõige vaja luua mingeid lähemaid suhteid inimestega muudel alustel kui populaarsus/rikkus/hummerid. Ma arvan, et läheks paremaks.


eerik2 - 18.08.2017 kell 22:43

Kui seened välja arvata, on rehelise lahendus väga okei.
Väga mõnus olemine.


Leni - 18.08.2017 kell 22:48

Aga Eerik, kujuta nüüd ette et sul ei ole ühtegi sõpra ega üldse mitte kedagi (ema ei lähe arvesse) ja kuna sa ei ole kunagi sisuliselt suhelnud kellegagi ja lisaks on sind põhikoolis kiusatud, siis sulle tundub et inimesed ongi kõik pealiskaudsed/jubedad eri viisidel ja ainuke asi, mis aitab, on rolexid ja hummerid, sest siis ei tulda kallale vähemalt.

Umbes sellisena ma Bulli tegelaskuju näen.

Nii, ja siis teed selle sauna.

Muu jääb kõik samaks.

Kas see aitab üldse? Ma arvan et ei aita.

Ja kui Bull kõrvale jätta, ma hakkasin lihtsalt tema näitel mõtlema seda, siis ehk see võib olla üks selliseid depressiivikute põhiprobleeme ka, mida rohkem ennast isoleerid seda rohkem vaenulik kõik ümberringi tundub ja siis need saunad ja asjad ei aita enam.


reheline - 18.08.2017 kell 23:01

Eerik, sa ei ole seenesööja?
Leni, kui inimesel ei ole sõpru, pole ka midagi niiväga katki. Selles ollakse ise süüdi ja tavaliselt sellega harjutakse. Eks igatsus ikka jääb, aga siis tuleks leida mõni hobi, mida harrastades kohtutakse endasuguste inimestega. Suhelda ja külas käia saab ka ilma sõprussuhteta. Sõpradega kaasnevad tavaliselt kohustused ja kui neid kanda ei viitsita, siis on isegi parem, kui neid pole. Minul siin metsa sees pole häda miskit. Üksi on täitsa mõnus. Küll neid rääkijaid ka vahel läbi astub.


Leni - 18.08.2017 kell 23:42

No ma mõtlesingi seda, et mingit lävimist inimestega, kellega tekib mingi selline sisuline kontakt mis ei piirdu valuvelgede võrdlemisega. Jutt võib isegi olla peamiselt valuvelgedest, kui see on ühine huvi, aga lihtsalt regulaarselt suheldes tekib nagu selline vastastikune raport ka nagunii mis viib normaalsema arusaamiseni inimestest ja maailmast üldse.

Päriselt pikaajalises sotsiaalses vaakumis on inimesed minu arust õnnetud kergesti. Ma mõtlen kui pole kunagi ka teistmoodi olnud, Bull väidab et tal ei ole kunagi mingeid sõpru-tuttavaid olnud ja paljud ta kujutlused, millised inimesed valdavalt kõik on, suhteliselt kinnitavad seda ka.

Mitte et seal saunas ei oleks kena üksi olla, kindlasti on, aga peas peaks natuke rohkem korras olema asjad, et see ei ajaks lihtsalt rohkem jooma.


eerik2 - 18.08.2017 kell 23:51

No ei ole just eriline seenesööja jah.
Leni, vaata, ma ei vaja isegi seda rolexit ja hummerit.
Teen rahulikult oma sauna, võtan napsu, sakuskat peale, ajan juttu oma koertega või huntideiga metsast või puudega. Ei näe nagu üldse suhtlemisel probleeme.
Ise elate oma maailmas end haigeks. Osake näha tõeliselt väärtuslikku. Õppige hindama aega, ja seda nii kaaslasega, kui üksi olles. Raha eest ei saa osta ei aega ega armastust.


reheline - 18.08.2017 kell 23:56

No üksi olek peab olema teadlik valik. Peas läheb asi korrast ära, kui ise enam aru ei saa, miks üksi ollakse. Ja joomine on tagajärg.
Bulli kujutlus inimestest ei pruugi sugugi vale olla. Me kipume lävima endasuguste inimestega ja siis jääb mulje, et kõik on sellised. Näiteks, kui ollakse pikalt hängitud "valuvelje jorssidega", võiks korra kasvõi mingil rahvajooksul käia, kus on hoopis teine rahvas ja hoopis teised jututeemad. Või mõnel raamatuesitlusel... vahet pole.
Ma tunnen tibi, kes käib kohtamas ainult ühte tüüpi meestega. Minu silmis võta üks ja viska teist. Aastaid. Ja muudkui ämber. Aga see on tema maitse. Ja nõiaring...


Leni - 19.08.2017 kell 00:27

Seda minagi mõtlen, et üksi olek peab olema teadlik valik. Ma olen ka suhteliselt üksi mõnes mõttes (ega ma ei tea mis see normaalne suhtlemise-koormus on, aga ma suhtlen sügavamalt ikkagi väga väikese ringiga, peamiselt täpselt ühe inimesega (+pereliikmed) ja pealiskaudselt ei suhtle peaaegu üldse enam, välja-arvatud internetis, sest ma olen n-ö ennast leidnud introverdina ja mulle sobib nii), aga ma annan endale aru, et ma tegelikult olen arenenud tänu inimestele, kellega ma olen lävinud (lihtsalt ikkagi erinevad impulsid mingeid asju ümber hinnata või nendele põhjalikumalt mõelda enamasti ju lähtuvad mingist kokkupuutest inimestega tegelikult) ja no põhimõtteliselt see kestab ka kogu aeg, sest internet on ka elu.

Ühesõnaga kui ma kujutlen sellist päriselt inimlike kontaktideta maailma nagu Bull siin püüab mõista anda et tal on, siis see tundub mulle selline vaakum.

Inimesi on jah igasuguseid, aga lihtsalt need hummeri ja rolexi järgi vestluskaaslase valijad mulle tunduvad selline "hetkel tühi" grupp, st ma ei väida et neil inimestel ei saa kunagi mingit sisu olema, aga ma arvan et neil ei ole mulle praegu midagi öelda, mis mind huvitaks, ja selle pärast nad mulle silma ei jää üldse ja vastavalt minu jaoks ei ole inimesed "valdavalt sellised". Samas ma arvan et "tühje väärtusi" on whatever muudes olukordades, luuleõhtutel ka palju näiteks näha. Või vähemalt mulle tundub, et inimesed ilmselt ei ava seal oletame luuleõhtul või veinikoolitusel oma sisulist külge tingimata, sest igasugustes sellistes huvigrupi-olukordades on ikkagi palju poosi ka ja mõnes mõttes see inimeste-kogemus võib tulla samasugune "tühi" korra mingil niisugusel olengul käies kui kuskil hummerimeestega hummereid võrreldes.

Sellepärast ma soovitaksi internetti oma nende sotsiaalsete vajaduste korvamiseks ja maailmapildi avardamiseks Bullile. Rohkem inimesi, rohkem erinevaid impulsse, isiklikult tutvumise vajaduseta selleks et keegi aeg ajalt midagi huvitavamat mõtteainet annaks kui valuveljed.

Muidu Eerik, sul on ju pere Mind ei üllata, et sul neid probleeme ei ole nagu Bullil, aga ma jäin lihtsalt mõtlema, et see ei olekski nii imelik tegelt kui kellelgi oleks.


reheline - 19.08.2017 kell 17:01

Näiteks vangidel, kellel on pealesunnitud isoleeritus, hakkavad nad paaniliselt kirjasõprust otsima. Mõni indiviid takerdub sellesse nii tugevalt, et jätkab sama tegevust ka vabadusse pääsedes. Ehk siis sotsiaalses mõttes on nad nii või teisiti ühiskonna jaoks kadunud. Õnneks on tegu eranditega. Enamus neist saab järje peale ning omandab ka muid oskusi peale rottide ja tarakanide treenimise


Leni - 19.08.2017 kell 17:35

Mis sa tahad nüüd öelda, et tekstipõhine suhtlemine on mingi ni¹itegevus, mida harrastavad vangid ja sotsiaalselt ebapädevad inimesed või mis?

See kõlab mulle nagu inimesed, kes siiamaani arvavad et telefoniga rääkimine on kuidagi ROHKEM PÄRIS suhtlusvorm kui messimine ja saavad vihaseks kui sa ei viitsi nendega rääkida füüsiliselt kuigi sama asja saab räägitud kuskil chatis või sõnumites väga hästi ja nõuab vähem pingutust/keskendumist/aega ja on palju otstarbekam.

Äkki sa hakkad vanaks jääma, reheline.


reheline - 19.08.2017 kell 18:05

Tekstipõhine suhtlemine on päris kindlasti ni¹itegevus. Eks me kõik jääme vanemaks, aga sa ise loetlesid selle probleemi ülesse. "Kui sa ei viitsi nendega rääkida". "On endale mugavam, ei nõua keskendumist, ehk pealiskaudsem" jne.
Enne just kirjutasin, et sõpradega kaasnevad kohustused. Kui sõprussuhet ei viitsita üleval hoida, siis kaovad sõbrad ära. Mina suhtlen inimestega, kellega on igal pool hea olla. Loomulikult suhtlen ka mina tekstipõhiselt palju, aga mitte kunagi ei tunne ma, et ma ei viitsi nendega rääkida! Selliseid, kes lihtsalt kirjutada tahavad, pole minu jaoks olemas. Üks eksvang siin proovib mulle igal öösel luuletada, palju õnne talle
Aga Leni, see on vaid minu arvamus ja palun mitte solvuda selle peale. Tegelikult ma ei mõista ju midagi/kedagi hukka, ega räägi sinust. Minu soov on samuti, et maailmas oleks vähem hälvikuid


metsapull - 19.08.2017 kell 21:07

Ärgem unustagem välimust. Välimus loob esmamulje. See näitab ära kas inimene on austatud või mitte. On erandeid, kes oma teadmistega löövad niiöelda õhu puhtaks. Kuid siiski, tulles tagasi välimuse juurde.... võite väita niipalju kui tahes, et see ei ole oluline, siis tegelikult, esmamulje määramisel on see väga väga oluline.
See on osati alus ka selleks kas inimene on julge suhtleja või mitte. Ja see on reegel. Enese välimusega mitterahul olevad inimesed on halvad suhtlejad ja enamuses on neil ka oma hoiak välimuse häbenemiseks täiesti õigustatud.

Mina olen näiteks meeterviiskümmend jässakas ja kiilanev ja ma olen kõigest 35.


Leni - 19.08.2017 kell 21:41

Välimus on oluline küll, aga minuarust üldse mitte nii nagu sina arvad.

Võib-olla romantiliste suhete loomisel see su meeter viiskümmend jah segaks, aga selleks et suva inimesed sind välimuse põhjal ei diskrimineeriks on vaja lihtsalt hoolitsetud olla, põhimõtteliselt.

Inimesed, kes on hoolitsetud nahaga, hästi riides ja kehakujult proportsionaalsed, pestud, kustud, kammitud, mõjuvad täiesti piisavalt ilusana peaaegu iga ettetuleva olukorra jaoks.

Jah, kõik maailma inimesed ei ole fantastiliselt ilusate kontide ja näoplaaniga, aga see ei tähenda ka põhimõtteliselt midagi, sest ISEGI KUI OLED siis see ei pruugi aidata kõigi inimeste poolehoidu võita igal pool. Minu eks nt on veendunud et Jennifer Love Hewitt (Kummituslausuja) on inetu. Ma arvan et tal on luulud. Aga lihtsalt alati on mingeid selliseid inimesi, kes arvavad et sa ei ole ilus isegi kui sa oled mingi maailma ilusaim Nii et who cares.


metsapull - 19.08.2017 kell 21:47

Tegelikult on Lenil teatud mõttetera sees siin teemas eelnevates postitustes, küll aga on üks eksimus.

Teadlik valik mittesuhtlemisel inimestega on teadlik valik. Seda paluks mitte segamini ajada häbenemise/hirmuga inimestega suhtlemisel. Alaväärsuskompleks on üks ütlemata tugev mõjutegur. Ja tekibki blokk peale suhtlemisel, ning mõte ei jookse ja sõnad ei tule suust.
Üks mõte on, a la "nagunii peab mind värdjaks veidrikuks ja lihtsalt viisakusest suhtleb" see haamerdab peas ja suhtlemiseks vajalik avatus ongi kadunud.


Leni - 19.08.2017 kell 21:51

Jaa noh, aga kus see eksimus seal on? Ma omameelest seda just ütlesin ka varem ju. Et kui ei ole valik siis see võib olla masendav ja pm ma arvan et isegi kui on valik aga sa oled "valinud" selle ära juba varases nooruses mis iganes põhjustel, siis sa oled ikkagi kehvas seisus seal saunas üksi seeni närides, võrreldes inimestega kes on suhelnud inimestega isegi kui olete ühtemoodi erakud ja füüsiliselt üksinda oma sauna ja seentega käesoleval hetkel.


Deiviidas - 19.08.2017 kell 21:56

No see kes tahab üksi olla, see ka on. Aga üldiselt täielikus erakluses elavaid inimesi on rahvaarvu arvestades ikkagi vähe.
Inimene on pigem sotsiaalne aretis.
Ma pean silmas kasvõi ennast. Miks ma siin Teiega juttu käin ajamas? Järelikult ma vajan teatud kujul suhtlemist oma ellu. Ka aitab see peletada igavust, mis üksi olles võib kiiresti peale tulla.


metsapull - 19.08.2017 kell 21:56

Siin tuleb mängu hoolimine

Paljudest erakutest hoolitakse, sest kui nad suhtlevad, siis nad annavad midagi vastu. Mitte ei ole lihtsalt viisakad ja ei kuula ära ning ainus häälepalete võnge on "mhmh" "jajah".

Aga kui ikka suhtlemine on paras piin ja tahad isikust tegelikult lahti saada kuid teeskled viisaksut ja suhtled, siis... . No see ei ole päris õige.

Suhtlus peaks olema eelkõike avatud. Mitteseda, et mingit teemat detailideni lahata, kuid, mida laiem silmaring, seda parem inimene. Minu arvamus on see.

Sai nüüd hüplev tekst siin


Deiviidas - 19.08.2017 kell 22:00

Välimus on oluline. Selle all pean ma silmas eelkõige enda eest hoolitsemist ja oskust ennast Teise jaoks meeldivaks teha.

Samas hea iseloom ja ellu suhtumine on samuti olulised.

Tänapäeval, rääkige mis tahate on oluliseks saanud ka teatav majanduslik kindlustatus või siis inimeste oskus majanduslikult orienteeruda ja toime tulla.


metsapull - 19.08.2017 kell 22:05

Seda ka, kui elad ikka vaid palgapäevast palgapäevani, siis ei peeta seda eriti heaks märgiks.

Järelikult pole piisavalt aktiivne ja püüdlik inimene, et enesele väärikat sissetulekut kindlustada.


Leni - 19.08.2017 kell 22:06

Deiv ma võin kohe hoiatada sind, enne kui siin minuga keskustellu laskud naiivselt, et ma olen praegu omal süül kaelani kallites võlgades ja üldse mitte suhtlemise vääriline vastavalt!


Deiviidas - 19.08.2017 kell 22:08

Ara ennast veel maha kanna, sest maailmast pole raha otsa saanud.


metsapull - 19.08.2017 kell 22:18

Kui on suutlikkus laenu teenindada nii, et elukvaliteet ei kannata või muutub paremaks siis on sellega kõik ok.


Leni - 19.08.2017 kell 22:22

Ma arvan ka, Deiv. Mu netovara katab ka suurelt kõik võlad ilma küsimuseta, aga ma loomulikult ei saa ega taha vahetada seda võlavaba oleku vastu mingil juhul, kuigi see on suhteliselt jube ikka, mis ma kokku keerasin (suutlikkus laenu teenindada siis, nagu sa väljendad Bull on väga halb, elukvaliteedist ei ole juttugi ja tuleb veel puudu ) ja põhimõtteliselt ma olen palju hullem kui su keskmine palgapäevast-palgapäevani tüüp neis asjus, sest ma olen tõesti ise süüdi, mida ei saa nt paljude kitsikuses inimeste kohta minuarust üldse öelda.

Tahtsin tähelepanu juhtida lihtsalt, et kõik inimesed, kellega te suhtlete mingil tasandil, ei pea samal ajal sobima teile finantsnõustajaks, pornokollektsiooni täiteks või laste emaks/isaks.

Neil võib siiski olla teile midagi pakkuda. Umbes nii.

Või ei ole nii?


metsapull - 19.08.2017 kell 22:28

Et sii nagu lihtsalt niisama?

Friends without benefits


Deiviidas - 19.08.2017 kell 22:31

Minul ei olegi vaja finantsnõustajat. Kui ma aga tunnetan, et inimesele meeldib liigselt minu raha, siis see ei sütita mind absoluutselt suhtelainel.

Pornokollektsiooni täiteks ei saa ju inimest võtta kui seda kunsti just ise ei tee ega jäädvusta.
Voodis aga peab olema klapp. Kui ei ole, siis on jama.

Ja see viimane lapse emaks valitud naisterahvas on kõige tähtsam ja olulisem otsus. See peab olema inimene, keda on pikalt tundma õpitud, kellega koos on olla sedavõrd hea, et üksteiseta ei kujuta elu enam ette.
Alla selle pole mõtet isegi mitte üritada!


Leni - 19.08.2017 kell 22:32

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Et sii nagu lihtsalt niisama?

Friends without benefits
Jah. See on nii arusaamatu kontseptsioon või?

Mis kasu sa nt sellest saad praegu, kui mul ON raha ja ma olen salaja supermodell ja lasteaiakasvataja?

Mis siis muutub?


Deiviidas - 19.08.2017 kell 22:36

Sõprus ilma tagamõtteta on hea variant. Pikk läbikäimise periood. Voodieluga kohanemine. Vahest tundub, et sedasi läbikäivad inimesed oskavad omavahel palju mõistlikumalt hakkama saada kui suhte ja pereinimesed,
Ja kui sellest midagi suuremat välja kasvab, siis on ju ainult hästi.


metsapull - 19.08.2017 kell 22:41

Justtäpselt, sest ootused pole kõrged.


Leni - 19.08.2017 kell 22:42

Mis voodieluga kohanemine taevas halasta.

Kõigiga lähete voodisse, kellega tasub üldse suhelda või?

Ma räägin lihtsalt sellest et kas te tõesti valite kellega te räägite kasvõi netis (st nagu minuga siin praegu) niisuguste kriteeriumite järgi, nagu rahaline seis ja klapp voodis ja kõik need asjad?

Mu meelest see on vähe imelik.


Deiviidas - 19.08.2017 kell 22:48

Minu jaoks on oluline eelkõige kas mul on inimesega millestki rääkida või mitte. Loomulikult mõtlen ma suheldes nagu enamik mehi ka seksuaalse poole peale.
Kui naine on atraktiivne, siis võiks tutvus areneda niikaugele, et jõuaks ka voodisse. See on normaalne.
Ja sealt edasi võiks unistada ju pikaajalisest suhtlusest ja miks mitte ka millestki hoopis tõsisemast.


reheline - 19.08.2017 kell 22:58

No hea küll, ma saan aru, et raha on teema ja voodisse mõni kõige ja kõigiga ei lähe, aga jätke mu saun ja seened rahule
Saun ei ole mul panga oma ja seente eest ma kellegiga magama ka ei pea, nii et... unustage ära juba palun
Jätkake parem seda välimuse teemat, see oli päris lõbus.


metsapull - 19.08.2017 kell 22:59

No tegelikult saab aru veebis kellel on rahaline seis väga kiiduväärt, kasvõi näiteks ringi reisimine näiteks. Kindla keskmise palgaga isik ikka nii lihtsalt ei reisi igal aastal mitu korda. Eeldab suuremat sissetulekut, järelikult ka rohkem teadmisi oskuseid seda sissetulekut omada.

Mis puutub vastassooga suhtlemisse, siis väike zegzz on ju igati boonus kui asjad niikaugele jõuavad(ehk mõlemale poolele) .
See ei eelda kohe seda, et peab koos elama hakkama.


Deiviidas - 19.08.2017 kell 23:05

Välimuse teema on alati see koht millest ma aru ei saa.
Öeldakse, et välimusest olulisem on iseloom. OK!
Olen nõus. Ent kui inimese iseloom on super aga enda eest hoolitsemine ja välimus pole vastuvõetavad, siis ei saa ju samuti suhe toimida.
Iga inimese jaoks on isemoodi iluideaalid ja kriteeriumid seega üldistada ei saa. Aga fakt on see, et inimeses peavad meeldima väga paljud põhiomadused, mis kaaluvad üles väikesed kõrvalekalded, et suhe saaks toimida!


metsapull - 19.08.2017 kell 23:11

Välimusest on olulisem iseloom on lohutus nendele kes end peeglist ei soovi vaadata.
Kaasaarvatud ka mina. Ainultet ma ei hõika seda iganenud stampi välja vaid räägin nii nagu asjad tegelikult on.

Kui ikka pole välimust antud, siis on targem avalikest kohtadest ja suhtlusest eemale hoida. See on minu arvamus ja jällegi võib selle ümber lükata veenvate argumentidega.


Deiviidas - 19.08.2017 kell 23:13

Krt ma vaatasin, et see ei ole ju suhete teema.

Depressioon on väga tõsine haigus ja sellega peab tegelema. Kõik eelpool kirjeldatu võib depressiooni põhjustada, seega tuleks elu võtta kergemalt või alternatiivina depressiooni ravimid juba ette ära osta.


Leni - 19.08.2017 kell 23:15

Suhetes jah asi ei olnud.

Jutt oli tavalisest suhtlemisest. Isegi mitte näost näkku suhtlemisest, vaid a la foorumis.

(Sellega ma olen täitsa nõus et näost näkku on meeldiva välimusega inimesega meeldivam suhelda, umbes samamoodi nagu ilusa interjööriga ruumis on parem olla kui koledas. Ükskõik siis, mis see meeldiv kellelegi isiklikult tähendab, nagu selles Kummituslausuja näites mis ma varem tõin - minu arust seal seriaalis ta on nii ilus et armu ära iga nurga alt, minu eks siiralt arvab et üldse mitte. Ma ei saa aru kuidas ta saab nii arvata, aga näe.)

Depressiooni vastu aitavad mu meelest igast inimsuhted mis ei vii tingimata voodisse ja igale poole.

(natuke toimetasin, sest sest Deiv juba ütles, kuidas suhete teema järsku üles kerkis ja mu imestamine oli siin selle järel kohatu )


Deiviidas - 19.08.2017 kell 23:16

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Välimusest on olulisem iseloom on lohutus nendele kes end peeglist ei soovi vaadata.
Kaasaarvatud ka mina. Ainultet ma ei hõika seda iganenud stampi välja vaid räägin nii nagu asjad tegelikult on.

Kui ikka pole välimust antud, siis on targem avalikest kohtadest ja suhtlusest eemale hoida. See on minu arvamus ja jällegi võib selle ümber lükata veenvate argumentidega.


Väga depressiivne suhtumine. Ma just rõhutasin siin hetk tagasi, et inimeste iluideaalid ja kriteeriumid on erinevad. See, et sa näiteks ei meeldi ühele kenale naisterahvale, ei tähenda, et mõni teine sind erutatult ei silmaks.

Ja kui sa oma välimusega rahul ei ole, siis kindlasti annab midagi parandada. Liigu rohkem, tee sporti. Kujunda oma keha!


reheline - 19.08.2017 kell 23:17

Devi, sa ajad ühte patta ju kasimatuse ja looduse poolt antu. Räpasus pole minu arust üldse teema, sellise indiviidiga pole elus nagunii midagi peale hakata. Ma saan aru, et mõeldakse näiteks arminägu või lontis kõrvu. Või lühikest kasvu ja kõveraid jalgu. Pakun, et kui karisma on olemas ja ellusuhtumine paigas, siis pole probleemi.


Deiviidas - 19.08.2017 kell 23:20

Täpselt nii Reheline. Olen nõus!


Deiviidas - 19.08.2017 kell 23:24

Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
.......

Ühesõnaga kas tõesti igasugune suhtlemine peab viima voodisse ja üksteise rahakottide kallale idaalis?

Niisama ei ole nagu mõtet suhelda üldse kunagi kellegagi? Ja võetud inimene peaks suhtlema ainult oma väljavalituga, et mitte tekitada ebareaalseid ootusi teistes, kellega ta casually suhtleb?


On ikka mõtet suhelda aga fakt on see, et pikem vestlus mõne huvitava vastassoo esindajaga peab viima varem või hiljem voodisse. Sest muidu see vestlus sureb ja inimesed mingi aja pärast kaugenevad üksteisest.


metsapull - 19.08.2017 kell 23:30

Kasimatus polegi teemaks. See on parandatav.

Kui aga inimene on loodud koledaks, siis aitavad vaid ilukirurgid, aga teadmine jääb ikka, et kui kirurge poleks olnud, siis poleks muutunud midagi.
Igasugu karismajutud võib jätta enesepettuseuskujatele. Kui tänaval liigeledes inimesed sulle otsa vaatavad ja pea ära keeravad või põlastava irve näole manavad siis on asjad paigast ära.

Ellusuhtumine saab paigas olla vaid sellistel kes näevad head välja. Vähegi kriitilisemalt ringi vaadata ja leiab vigu väga paljudes, mis häirivad. Ning kui juba kõrvalseisjad kriitiliselt vaatavad, siis peaks isikul enesel ka väheke ilumeelt olema, mitte toore jõuga Quasimodona end brad pitt'i pähe etendama.


Leni - 19.08.2017 kell 23:54

No aga (Rehelise lõbustamiseks siis) mis see ilu tähendab sulle? Mis on ilus ja mis on kole? Ma saan aru et sa ise oled omameelest kole aga teised inimesed. Mis sind põhiliselt häirib inimeste välimuses?

Panen pildi ka näitest, kes on "kole" mõne meelest, nagu ma varem rääkisin (minu meelest on ilus):
https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/originals/f1/01/6f/f1016f4ae4e5ceae66b77deddc6c7e6d.jpg

Samas nt mulle isiklikult meestest Hando Runnel (vbl küll vähe nooremana ) ja Nick Cave on väga atraktiivsed. Ma saan aru küll et nad ei ole "ilusad" aga nad on seksikad. Would fuck (võib-olla mitte, aga põhimõtteliselt). Või Peter Dinklage näiteks. See viimane on veel eriti keeruline, sest ta on konkreetselt lilliput ja ma ei kujuta seda ette hästi praktilises mõttes, aga ta on piisavalt ligitõmbav näolt, et see peaaegu ei loe. ERITI gotis, kus tal on ka arm põsel nt.

Samas Cristiano Ronaldo on ka ok ja Matthew Grey Gubler on täiuslik ja Ian Somerhalder ilmselt pööraks mu homoks ka siis kui ma oleks mees ja Eesti kõige ilusam tuntud noormees on kindlasti Sergo Vares.

Aga näiteks Lauri Pihlap (ja kõik maailma poisid kes on seda tüüpi ja ma julgen öelda et neid on arvestatav hulk) mulle isiklikult on nii ebaseksika välimusega et te ei suudaks maksta ka mulle piisavalt Ma saan aru küll et mõne jaoks temasarnased on just need kõige kenamad aga lihtsalt mulle ei mõju see. Samamoodi on umbes tuhandete erinevate filmi-, reality-, muusika- ja sporditähtedega, kelle nimesid ma isegi ei oska välja tuua, aga kes kellegi meelest on ideaalsed.

Ei saa parata, mis tundub otseselt ligitõmbav välimuses ja mis ei tundu, aga loomulikult ei tähenda see, et nende inimestega kes EI tundu ei oleks tore niisama juttu ajada. Ja see ei välista, et kui inimene JUBA MEELDIB jutu põhjal, st tunned teda, siis ei võiks mistahes (siiski hoolitsetud) välimusega inimesega midagi ka tekkida, kuigi samasugused võõrad ei paku su meeltele midagi.

Eelnevat arvestades: Mis võimalust üldse on kunagi välimuselt kõigi vastutulijate isikliku maitse järgi olla imo?

Ma väidan, et hoolitsetud=piisav mistahes suhtlemiseks professionaalsel või sõbralikul tasandil inimestega, kes üldse on pädevad suhtlema inimestega ühelgi tasandil ega ole kasvanud üksi metsas hundikarjas. (No offence hundisõpradele, see oli selline väljend lihtsalt)


metsapull - 20.08.2017 kell 00:06

On selline väljend nagu nõme. Sellealla võib liigitada paljut.
Leni antud lingil olev naisterahvas liigitubki sellesse nõme välimus kategooriasse.
Inimene oma kehakeelega pakub end üle ja ta ei pruugi sellest ise arugi saada või selline ongi tema igapäevane hoiak.


Leni - 20.08.2017 kell 00:15

Huvitav.

Too nüüd mõni mitte-nõme-välimus näide ka siis.


metsapull - 20.08.2017 kell 00:18

nõmeda vastand on armas näiteks

https://pmcdeadline2.files.wordpress.com/2014/11/penelope-cruz1.jpg?w=605

imdb listist


Leni - 20.08.2017 kell 00:20

Pilti palun, ma ei saa sellest tühjast väitest midagi aru sest minu jaoks see tädi seal toodud pildil näeb nimelt vägagi armas välja.

Edit: tänan pildi eest.


metsapull - 20.08.2017 kell 00:30

asi on detailides
väikesed muutused näojoontes ja kogu suhtumine muutub kardinaalselt.


Leni - 20.08.2017 kell 00:39

Tuleks nüüd korraks selle "nõmeda välimusega" inimese pildi juurde tagasi (siin) ja ma tahaks lihtsalt küsida, et kui ta tuleks sulle tänaval vastu, kas sa tõesti mõtleks, et vuhh, külasta ilukirurgi enne kui minu tänaval jalutad siin ja pööraks pea ära, nagu sa mõista annad, et sinuarust inimeste tavaline reaktsioon nõmeda välimusega inimestele on?


metsapull - 20.08.2017 kell 00:50

Ilmselgelt ei öelda seda kuid nõmeda välimuse omanik saab kehakeelest aru kui ta on ebameeldiv kellelegi. Jõllitamine, grimmassid jne.

Kena ööd.


Leni - 20.08.2017 kell 00:56

Ma ei kirjutanud ka ütlemisest midagi, küsisin: kas sa MÕTLEKS nii?

(Ma väidan et inimesed reeglina ka ei jõllita ega grimassita (kui ei meeldi, siis ei vaadata lihtsalt) Sa kujutad endale väga palju asju ette teemal kuidas inimesed ühiskonnas üldiselt käituvad.)

Aga mõelda võib tõesti igaüks nagu arvab ja sellepärast ma küsingi, kui see tädi tuleks sulle vastu, täpselt selline nagu seal pildil. Näeksid elusast peast seda pilti lihtsalt, kehakeel, näojooned, kõik asjad. Kas sa MÕTLEKS et vuhh, nii inetu, temaga küll rääkida ei taha mingil juhul (neutraalses kontekstis, st ILMA voodisseminekute ja niisuguste asjadeta, umbes samamoodi nagu sa tahad, ma arvan, et sinu olematud sõbrad sinuga suhtleks ideaalis kui sa näeks hea välja). St kas ta ei kõlbaks neutraalsel tasandil suhtlemiseks, sest näeb nõme välja?

Ma arvan sa ajad vbl välimusele reageerimised segamini sellega, kuidas inimesed sinu väikelinnas sinusse suhtuvad, sest nad tunnevad sind. Mul on ka olemas täitsa need inimesed kes silmi pööritaks kui ma tänaval vastu tuleks, aga ainult sellepärast, et ma olen neile isiklikult tõestanud lihtsalt, et ma olen mõrd.

Ükski iluopp ega hummer ei päästa sind sellesistest asjadest, vaheta lihtsalt linna ja äkki kohtad vähem neid negatiivseid reaktsioone oma "välimusele" (asi ei ole välimuses).


sissy84 - 20.08.2017 kell 11:57

Teil on olnud pikk jutt välimuse kohta aga kui aus olla, siis Pull ajab pada oma välimuse osas. Pole ta midagi kasvult nublu. Kui ta ei suuda siin ausat juttu rääkida, siis milleks püüda teda aidata (nt välimuse teemal)? See jutt siin on siis lihtsalt aja-
ja energiakulu.

Pull Su peas toimuvad asjad valesti, ma soovitan psühhiaatrit. Depressiooni vastu kirjutatakse ravimid ja need muudaksid ka Su elu. Kui saad asjad oma peas korda, siis hakkab ka elus paremini minema.

Sõpruse osas lisaksin selle. Inimestele tekivad ka sõbrad töökoha ja hobide kaudu. See kes ei hooli, see lihtsalt ei hooligi ja tahabki üksi olla.

Pull siin vajab aga lihtsalt tähelepanu ja tunneb suurimat rõõmu soigumisest. Need samad teemad on pea 10 aastat olemas olnud. Leni, ta lihtsalt naudib, et Sa nii palju pingutad.
Kui ta reaalselt tunneks huvi oma elu muutmise vastu, siis oleksid osad teemad juba ammu ammendanud kuna ta oleks oma elu mingites aspektides muutnud. Suhtumine on aga kahjuks 100% sama.


Leni - 20.08.2017 kell 12:11

Ega ma Bulli pärast ei pinguta, ära muretse, Sissy

Ma kirjutan siin foorumis ainult sellepärast, et mulle meeldib seda teha. Ma ei kannata selle all kuidagi.

(Ja no üldiselt Rehelise lõbustamiseks ma võin ka arutada mis teemasid vaja on parajasti, sest ma tõesti kasutasin ta sauna ja seeni kurjalt ära seal eespool väga palju oma pointide tõestamiseks, pealegi mu meelest reheline on ka lahe (ilmselt seksikas, kuigi ma ei ole kunagi ta pilti vaadanud, vähemalt ma ei mäleta))

Minuarust ei ole foorumis mingil teemal diskuteerimiseks eriti oluline kui pikk see Bull päriselus just on. Lihtsam on lähtuda lihtsalt sellest, mis ta ütleb ja kirjutada selle alusel tema hoiakutest vms, mis oleks minuarust valed isegi siis kui ta oleks reaalselt 150 cm pikk.

Mis sa ise näiteks arvad nendest välimuse-asjadest, Sissy? Mis on piisavalt ilus? Kas enda jaoks ebailusaid inimesi kohates suunad neile hävitava pilgu ja kohtled neid põlgusega? Nt sulle ei meeldi blondid, ma mäletan. Tuleb sulle vastu Sergo Vares... Tuleb ütleb näiteks "Tere, kas te oskate öelda mis kell on, mul jäi telefon koju?"

Mis sa teed siis? Vihastad, et kuidas siuke koll sinuga rääkida julgeb?



Deiviidas - 20.08.2017 kell 19:49

Leni sa ajad sassi tavasuhtluse ja suhte. Need on kaks erinevat asja ju. Kõikide inimestega on soovitatav ilusti, viisakalt suhelda. Suhtesse astuda on aga soovitav ainult nendega, kellega on klapp.


Leni - 20.08.2017 kell 20:03

Mu meelest mina ei aja siin sassi midagi, mulle näib et sa ajasid just ise jälle sassi selle asja.

Mis need romantilised suhted puutuvad siia üldse? Jah, romantilised suhted ka aitavad depreka vastu kui nad on head, aga mu meelest Bullil on siin pikk maa minna niisama inimestega lävimisega mõttes üldse, enne kui need mingid pruudiotsingud üldse teemaks tulevad.


Deiviidas - 20.08.2017 kell 20:12

No las see üks õnnetu nüüd olla. Kui inimene ise ennast aidata ei taha, siis ega keegi teine seda nagunii ei suuda tema eest teha.
Bull peab lihtsalt jalad kõhualt välja võtma ja käima hakkama, sest muidu ei juhtu iseenesest mitte midagi.

Ma räägin Leni sellest, et inimestega vahet ei ole missugused nad välja näevad, peab suhtlema ilusti. Kui suhelda ei soovi, siis peab oskama viisakalt ka taganeda ilma, et teist solvaks.
Kui sulle ebaviisakalt lajatatakse, siis on juba teine asi. Välimus ei tohi olla suhtluse puhul määravaks teguriks.

Nüüd kui aga mõne inimesega, kes vestluspartnerina on olnud ok aga mingil muul põhjusel ei meeldi ei pea sügavamaid suhteid looma kui tekib olukord arenguteks. Minumeelest lihtne ja loogiline ju!


Leni - 20.08.2017 kell 20:27

Ei ma olen nende asjadega nõus küll, mis sa kirjutad põhimõtteliselt, aga mille üle sa pahandad minuga või miks sa seda eelnevat sellisel kärsitul toonil siin järsku välja tood üldse? Ma ei näe mingit erilist seost oma kirjutatu ja sinu reaktsioonide vahel praegu, vabandust.

Kas ma ei või arutada asju mis mind huvitavad, isegi kui see seisneb Bulli pseudoprobleemide ümberlükkamises?

Lugesid ka üldse teema arengut või?


Reede - 20.08.2017 kell 20:30

Inimestega on vahe millised nad välja näevad. Näiteks antipaatia. Mõni inimene on kohe selline, kelle saadad kiirelt ja viisakalt pikalt. Ehk on selline välimus paljudele eemaletõukav? Ei oska öelda kas seda on uuritud. Loomulikult kasimatus on üks sellistest teguritest, aga ehk on siin muud ka.


Deiviidas - 20.08.2017 kell 21:15

Leni ilmselt me ei saa üksteisest aru ja kui see teema on nagunii nii laiali valgunud, pole ka midagi imestada. Mul pole sinu vastu midagi ja tegelikult ei maksaks ühtegi asja siin isiklikult võtta.


metsapull - 21.08.2017 kell 01:12

Mind päris huvitab mille alusel väidetakse, et ma valetan oma välimuse osas?
Selline vale väide lööb juba kaardid segamini, seda enam, et väidetakse, et ma valetan.
kas sissy84 on mind reaalselt näinud, et teab seda väita?
Igasugu kuulujutud teiste siinsete kasutajate näol ei ole väärt mittemidagi.
Need kasutajad lihtsalt väidavad seda selleks, et need kes ei tea peaksid mind valetajaks ja seeläbi kahandaksid siin minu usaldusväärsust.
Minumeelest väga haige käitumine. Võib-olla selline käitumine on üldine norm, aga minule selline käitumine pole ok.

Igasugused uued keskkonnad, reisimised jne peaks minu eas juba ammu kogetud olnud olema. Ka pereelu peaks juba ammu alustatud olema.
Ma ei tea kuskohast te need mõtted võtate, et igal ajal võib elu uuesti alustada?
Elu jookseb kindlat jada, kas sa oled selles edukas või siis mitte on küsimus.
Kas te ise ka usute nendesse uutesse algustesse või lihtsalt kribate siin, et midagi kribatud oleks? Mina arvan, et lihtsalt millegi ütlemise eesmärgil kirjutate.

Ma lihtsalt ei susu selliseid uusi õnnelikke alguseid, pole näinud ega kohanud seega ka ei usu.
Alati on võimalus nüüd reaalsete näidete põhjal minu väited ümber lükata.


sissy84 - 21.08.2017 kell 03:08

Leni: Ma olen tegelikult viimase 4 aasta jooksul mõistnud, et ka heledapäised mehed on väga atraktiivsed, st ka nendega tekib see "keemia". Mis muidugi ei tähenda, et ma krabama automaatselt läheksin.

Minu jaoks ei mängi suhtlemisel rolli inimese välimus. Ma ei plaani oma suhtluskaaslastega voodit jagada. Kas peaksin siis äkki sõbrannadega ka seksima?

Bull: Kust Sa tead, et ma Sind reaalelus näinud ei ole? Võibolla ikka olen.

Uued õnnelikud algused?! Kärgpered!
Minu enda perekond on selline. Lahutus on igapäevane asi ja omamoodi on see ALATI uus algus.


Leni - 21.08.2017 kell 16:06

Väga tore, Sissy

Mis uutest algustest sa patrad Bull? Kes sul käskinud on uuesti sündida (kristusesse või kuidas see käib)?

Areneda ja teha asju mida teha tahad või mis sulle on kuidagi kasulikud, võib oma selle täitsa olemasoleva lineaarse elukaare raames, üldiselt kõik teevad seda kogu aeg.

Mõni vbl tiksub tõesti väljastpoolt vaadates suurema draamata ära sünnist surmani nagu sitas ameerika after-school specialis (sa paistad olevat armunud mingitesse "sobivatesse aegadesse" asju teha ja jep võibki kujuneda, et tehakse mingeid asju nendel aegadel aga üldiselt mitte sellepärast et see oleks kuidagi vajalik, vaid lihtsalt "läheb nii", eriti vanasti) aga selle asjade-tegemise-"õigetel"-aegadel all nad enamasti päriselt elavad, mõtlevad ja muutuvad ka elu käigus, mitte ei keskendu sellele mis verstapostid parajasti vanuse järgi käes on. Kes need asjad sulle ette kirjutas üldse, millal sa tohid midagi teha? Päriselt arvad et elu on nii ¹abloonne või?

Kui Elvas on mingi punt kes miskipärast usub et ainuke aeg Elvast ära kolida on 18-aastaselt ja kui selle mööda lased, siis vanemad lahkujad lastakse linnapiiril maha lihtsalt, siis ma ei soovita uskuda nende juttu eriti.

Mis "uus algus"?


sissy84 - 21.08.2017 kell 17:15

Ma olen Sinuga nõus Leni.

Bull: oma haiglased raamid, piirid või ajakava oled Sa endale ise loonud. Kui Sulle meeldib selline ajakava on see iseasi. Uus algus on ka igal hommikul, mil pea padjalt üles vinnad, iseasi kas kasutad oma uut algust või siis sahistad sussi nagu tavaliselt.


skingirl - 21.08.2017 kell 20:07

Täna on muide väga maagiline päev koos täieliku päiksevarjutusega ja kuu loomisega.
Täna alustatakse uusi asju
Super päev uueks alguseks!
Mina näiteks tegin algust, vaatame kuidas läheb.


metsapull - 26.08.2017 kell 04:11

Mingit garanti ju pole.

Nii võimekas mees ma pole, et ärkan üles, pesen hambaid ja peegliees mõtlen, et oh, kurja, paneks täna õige Talnasse, ostaks elamise seal ja sebiks endale mõne peene töökoha ka, pole probleemi, ainult ettevõtmise küsimus.

Tegelikkuses on kogu saamatus kinni ulatuslikes teadmiste puudumises. Kui oled avatud mõtlemisega, siis on lihtsam, see kompenseerib, kuid kui seda ka pole, siis ei tasu ikka tundmatusse hüppama minna. Saad vastulöögi mis niidab jalust.


sissy84 - 28.08.2017 kell 11:40

Ja lihtsam ongi vegeteerida ja juba varakult surma oodata. Elada ilma, et elu ennast oleks üldse nähtud...
Masendav!


Reede - 28.08.2017 kell 14:45

Eks deprekas inimene saab sellest ise ka aru ja seepärast on see ka talle masendav. See on selle depreka nõiaring. Kuigi tegelikult, kas on oluline aktiivne eluviis ja seikluste jada? Ehk elu mõte olekski lihtsalt kuidagi vaikselt ja stabiilselt ära elada? Mida siit elust ikka kaasa võtta on peale kogemuste. Võibolla ei saa ka seda kaasa. Ja kogemusi saab osaliselt virtuaalselt hankida. Läbi interneti ja jutuvestjate näiteks. Eks igaühele oma.


sissy84 - 30.08.2017 kell 10:47

Oluline on siin elus teisi inimesi aidata. Kui selle saab rahulikult elades ära teha on juba eesmärkide täidetud.
Kui inimene elab vegeteerides, st ei tee mitte midagi head teistele ja istub internetis on see raisatud elu.
Oluline on olla lähedastele ja sõpradele toeks, miks mitte aidata abivajajaid. Egoist ja mölakas elab kui parasiit, ma eelistaksin inimestevahelist koostööd.
Lisaks reisida ja otsida uusi kogemusi, seni kuni keha funktsioneerib nii nagu peab ja kuniks on jaksu.


Reede - 30.08.2017 kell 12:43

No vaata, lõpuks lähed ikka kasti. Samasugune raisatud elu. Jooksed nagu orav rattas ja lõpetad samamoodi. Keegi ei garanteeri, et pärast on veel midagi.

Depressioonis inimese kohta võib öelda egoist ja mölakas, aga kas see on kohane?


skingirl - 30.08.2017 kell 13:24

Võib küll õelda kui ta endaga ei tegele!


sissy84 - 30.08.2017 kell 15:19

Reede: keegi ei keela Sul otsida vastust sellele, et kas on midagi peale käesolevat elu. http://www.voog.ee/hingerannak-eelmistesse-eludesse-ja-elude-vahelisse-aega/

Ma olen nõus, depressioonis olev inimene kes ei otsi abi ongi egoist ja mölakas. Mõtlev inimene saab aru, et midagi on valesti ja ikkagi otsib abi.


Leni - 30.08.2017 kell 18:07

Ma küll ei ole nõus. Ma arvan et depressioonis inimest ei pea otseselt taluma kui see on ebameeldiv, üldse kedagi ei pea tegelikult, saab ju mitte lävida lihtsalt, aga samamoodi nagu keegi ei võlgne kellelegi oma tähelepanu, ei võlgne depressioonis inimene teile ka midagi ega ole egoist ja mölakas sellest kas ta püüab lahendada oma probleemi või ei püüa või kas te sellest midagi teate, kuidas ta püüab.

Kas kõik inimesed PEAVAD olema teile isiklikult sobilikud, kasulikud ja huvitavad igal ajal, või vähemalt tõestama et nad väga püüavad (st "otsivad abi" ), muidu nad on egoistid ja mölakad?


reheline - 30.08.2017 kell 18:52

Olenevalt depressiooni faasist, ei pruugi inimene ise suutlik olla abi otsima. Depressioon on haigus, mitte tuju.


iir - 31.08.2017 kell 07:12

Siinkohal olen nõus rehelisega. Kui inimene saab aru, et tal on depressioon ja ta pole eitavas faasis, siis jaksab ta arsti juurde minna, et abi küsida. Kui on asi juba krooniline või raske juhus, siis on kas enesetapp, narkots või alkohol.
Deprekaga on nii nagu alkoholismiga, on erinevad etapid, kuid keegi teine aidata ei saa, kui inimene seda ise ei taha. Ja olukorda raskendab pikk eituse faas, kus inimene ei tunnista, et ta vajaks meditsiinilist abi. Meditsiiniline abi on siis tavaliselt milline. Tehakse tabletikuur. Milleks? Terves kehas on inimesel mehhanismid, et toime tulla stressiga. See mis inimeses stressi tekitab on individuaalne, aga kaitsemehhanismid on igal ühel olemas, kuid piiratult. See on tavaliselt kehakeemia. Kui stressitekitajaid on rohkem, kui kehakeemia seda maandada suudab, siis on stressi rohkem. Inimene läheb tasakaalust välja. Stressis naisinimene käitub nagu permanentse raskekujulise PMSi korral. Novat ja see tabletikuur toetab keha keemial stressitekitajatega toime tulla ja viia keha tagasi parlanksi. Kui inimene saab hakkama stressitekitajatega, siis muutuvad ka muud toimetuleku mehhanismid, muutub optimism, pealehakkamine jne. Kokkuvõtteks paraneb inimese enesetunne ja muutub vitaalsus. Tekib vaimujõud eluga pihta hakata.
OLULINE on õigel ajal arsti poole pöörduda, mitte kujundada seisukoht, et oh, teen keppi ja metsajooksu, küll paha tuju üle läheb EI LÄHE!!


sissy84 - 31.08.2017 kell 11:00

Ma olen näinud kolme erinevat depressiooni. Kaks inimest olidki egoistid ja mölakad. Neil tekkis ükskõiksus ka lähedaste ja teiste võõraste suhtes. Ta hiljem ütles, et kui oli paar kuud iga päev joonud ja mõistnud, et surm läbi autoavarii poleks paha mõte (isegi kui nt ka teises autos inimesed sureks), et see oligi hetk kus hakkas abi otsima kuna mõistis, et temaga on miski väga valesti. Tegemist on kolme lapse emaga. Ka enne seda hetke käitus mölakana ja tal oli ükskõik mida suust välja lasi.

Teine depressioonis, pikaaegselt (3-4 aastat). Võttis tablette, et tööl suudaks käia. Tööl oli pidevalt konflikte kuna ei pidurdanud väljaütlemistes. Kõik need aastad ei olnud huvi tegeleda depressiooni põhjuse otsimisega, st polnud huvi psühholoogi juures käimise vastu. Alles nüüd hiljuti mõistis, et asi paremaks ei lähe kui ta asjaga ei tegele.

Kolmas võis olla enamus päevast pikali. Lapse jaoks tegi minimaalsed liigutused. Vahel ei aidanud 3-aastasel isegi mitte hambaid pesta. Rääkimata enda hügieenist.
Teiste inimeste osas polnud veel ükskõiksust aga kui tööle läks nägi, et ta ei ole efektiivne ja otsis abi.

Ma tean, et tegemist on haigusega. See ei tähenda, et teiste solvamine ja ebaõiglane kohtlemine oleks õigustatud. Mingi hetk võiks ju mõista, et asjad kasvavad üle pea.


skingirl - 01.09.2017 kell 11:09

Isegi kui tead,et inimene solvab ja mõnitab teisi sellepärast, et on haige pole see argument ,et seda võib teha.
Alkoholijoobes kuriteo sooritanut karistatakse kaa siiski täisrauga!
Ja depressioon on muide nakkushaigus !


iir - 01.09.2017 kell 12:45

Skin kle, et kui me koos elaks ja mina deprekas oleks, siis sa ka nakatuks? Tõsiselt?!!


Leni - 01.09.2017 kell 22:31

See alkoholijoobe võrdlus ei päde, joove on enda tekitatud väga ajutine seisund ju.

Lihtsalt depressioonis inimene ei pea ka solvama ja mõnitama kedagi järjepidevalt ja sellist käitumist võib pahaks panna küll.

Aga mitte sinnamaani välja, et kui keegi ei suuda voodist tõusta päevade kaupa/tapab ennast ära/õnnetu kogu aeg/whatever siis ta on "jobu ja egoist" ja "mõtlev inimene otsib abi" ja kõik need asjad.

Kui te ei tea isiklikult mis see depressioon on ega saa aru mis tunne siis on ja miks paljud lihtsad asjad ei ole nii lihtsad selle ajal, siis jumal tänatud ma arvan, aga vihastada selle peale, et kellelgi on viga midagi, on veits imelik.


metsapull - 02.09.2017 kell 22:39

Enesega mittetegelemine on lihtsalt tahtejõu puudumine.
Ja siinsed aktiivsed kodutud on väga hea näide kuidas EI tohiks madalseisus inimestesse suhtuda. Olgu siis see madalsesi kestnud kuu, aasta või 10 aastat.

Jahute hoolimisest kuid suhtumine kõneleb midagi muud.


Leni - 02.09.2017 kell 22:49

Ära soga ära, sul ei ole mingit depressiooni, sa trollid lihtsalt. Inimesed on sinuga kannatamatud sest sa oled õudselt tüütu. Kui sul oleks deprekas ja sellest ütleksid mõtlematuid asju vahel, siis see oleks väga erinev.


metsapull - 02.09.2017 kell 22:57

Oled sa minu aastatetaguseid väljaütlemisi lugenud. Palun tee seda. Lisaks eerik2 pere ähvardamine millele järgnes reaalselt kriminaalvastutusele võtmine. Märk küljes nüüd mul. Hüvasti relvaload, jahimeheks olemine, enesekaitseks relva omamine, politseiniku või eriüksuslasena riigiteenistujaks olemine. Ja ehk ka midagi muud, mis hetkel ei meenu.


Leni - 02.09.2017 kell 23:11

Olen küll lugenud. Sa oled simulant.

Tegelikult ka. Mul on olnud depressioon, see ei ole selline haletsuse taga ajamine kümme aastat ja arvepidamine juhuste kohta, mil seda haletsust ei järgne ja kõik sellised kuradi idiootsused, mida sa teed. Sa ei suudaks sellist tallyt pidada üldse, kui sul oleks depressioon. Isiksusehäire jah vbl, aga ma olen seda usku, et need on küll "inimese oma süü" ja iseloomuvead põhimõtteliselt.

Teistele: palun bulli põhjal mitte järeldusi teha inimeste kohta, kellel on mõni haigusseisund (olnud)


metsapull - 02.09.2017 kell 23:18

Noja, minul on oma arvamus sellestja teistel on paraku vale arvamus.
Siin ei saa mingit kahtlust ka olla.


reheline - 03.09.2017 kell 15:27

Leni, Bull on lihtsalt sitapea. Tema möla põhjal ei tee siin enam ammmu keegi järeldusi. Maapoiss, kes on kirjakeele selgeks saanud, aga samas tänu sellele netisõltlaseks jäänud.
Sorry, maakad, olen ka ise selline, mõtlesin rohkem seda tüüpi järglast, kes alkoholi liigtarbimisest geenivea saanud vanemate sigitatud on. Olete näinud küll telekast, kõverate nägude, laperguste peade ja aukus koobassilmadega juhmid tüübid. Linnainimesed näevad neid uudistest, mina pean iga päev autoga mööda põikama.
Deprekaga aga on asjad halvasti, kui põhjus on teine inimene ja temast üle ei saada või ära ei lepita, siis on jutt ja nõuanded suht mõttetud. Tablettidega saab vast asja kontrolli all hoida, aga paranemine peab enda seest tulema.


Leni - 03.09.2017 kell 17:17

Ma ei usu et teine inimene saab üldse olla depressiooni põhjus. Või muud sellised välised mured, rahapuudus nt. Jah, stress, jah, nutad/oled väga kurb jne aga see ei ole depressioon mu meelest.

Töökaotus vms võib juba olla põhjustaja vbl, sest see on selline eneseteostuse valdkond ja kui oma mina on hästi tihedalt seotud selle vastava tööga, siis ma näen kuidas sealt võiks tulla päris deprekas ka teoreetiliselt...

Ja tegelt samas võtmes vbl tõesti suhte asjad ka, aga ma ei ütleks et see on siis probleem teise inimesega, niipalju kui just oma minaga nagu see oli suhtega seotud vms.

Mu meelest depressioonis inimesel peab just olema endaga mingi probleem. Kohanemisraskus rolliga (sünnitusjärgne nt) või siis selline määratlemata enese-aktualiseerimise-puudujääk või mida iganes.

Ise mõtlesin välja selle praegu, kui see oli nüüd läbimurdeline avastus psühhiaatrias siis woo ühesõnaga mul mingeid tõendeid ega allikaid ei ole tuua, lihtsalt mulle väga tundub, et nii need asjad on.

Mul endal oli teoreetiliselt siis tavaline kliiniline lihtsalt, ilma põhjuseta, ehk siis ajukeemia tasakaalust väljas v nii, midagi ei juhtunud mu elus, lihtsalt tuli depressioon. Ja läks ära vahepeal, aga üldiselt tuli uuesti. Siis kui "juhtus" asju elus, mida ma üle elasin, siis tuli mania hoopis, kuigi vbl see tuli sellest et tükk aega deprekas olnud ja siis vastukaaluks (ja "asju juhtus" vbl ka nagunii depreka tõttu ja self-medicatimise tõttu põnevate ainetega. Depressioon oli siis enne aineid obv.).

Ja ma ei pretendeeri siin mingile pühale tõele aga mulle endale tundub küll et nii üks kui teine oli tegelikult nendest igasugustest enese-aktualiseerimise värkide vähesusest. Põhimõtteliselt igavusest siis. Võib-olla ma eksin.

Lihtsalt mul on siin n-ö "juhtunud" küll ja küll reaalselt elus pingelisi asju nüüd hiljem - ma võin nutta päev otsa mingi asja pärast, sest tunded, või olla väga mures ja stressis et mis saab (mõnest täiesti praktilisest asjast mis mõjutab mu elu) aga ma ei ole üldse depressioonis. Sinna kanti ka ei ole. Need on nii erinevad asjad. Ma ei tea kas ma oskan seda vahet seletada inimesele kes ei ole ise tundud seda "päris" depressiooni. Üks asi on kestus muidugi, et pool päeva kurb olla ei saagi olla sama tunne mis pool aastat, aga see tunne ise on ka nii erinev. Deprekas ei ole lihtsalt õnnetu olek (eriti veel asja pärast) vms. Selline tühjus/huvi-
ja tahtepuudus/eksistentsiaalne kriis käib sinna juurde ja on määrav imo.

*p.s. ma täitsa usun et bullil on vägagi need enese-aktualiseerimise puudujäägid ja tal VÕIKS olla küll depressioon selle pärast, aga tal ei ole lihtsalt Ju siis ei ole kalduvust sellisele asjale.


skingirl - 03.09.2017 kell 20:09

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Skin kle, et kui me koos elaks ja mina deprekas oleks, siis sa ka nakatuks? Tõsiselt?!!

Armas Iiir ma muutuks sinu emotsioone tundes sama depressivseks lihsalt spontaanselt.
Olles ise läbi elanud selle koleda haiguse ma ei kahetse seda kogemust kuigi see oli väga raske aga jah minuga koos elanud inimene jäi kaa haigeks aga kergemalt õnneks.
See nakkushaigus ei nakka nagu tüüpilised nakkushaigused.
See nakkab teistmoodi veica.
Aga soovitan soojalt depressioon ning sellega kaasnevad häired seljatada. See on meeltu elukogemus mida enam kunagi kogeda ei tahaks.


metsapull - 03.09.2017 kell 21:19

Tsitaat:
Algne postitaja: reheline
Leni, Bull on lihtsalt sitapea. Tema möla põhjal ei tee siin enam ammmu keegi järeldusi. Maapoiss, kes on kirjakeele selgeks saanud, aga samas tänu sellele netisõltlaseks jäänud.
Sorry, maakad, olen ka ise selline, mõtlesin rohkem seda tüüpi järglast, kes alkoholi liigtarbimisest geenivea saanud vanemate sigitatud on. Olete näinud küll telekast, kõverate nägude, laperguste peade ja aukus koobassilmadega juhmid tüübid. Linnainimesed näevad neid uudistest, mina pean iga päev autoga mööda põikama.
Deprekaga aga on asjad halvasti, kui põhjus on teine inimene ja temast üle ei saada või ära ei lepita, siis on jutt ja nõuanded suht mõttetud. Tablettidega saab vast asja kontrolli all hoida, aga paranemine peab enda seest tulema.


Nonäete. Ja väidate, et välimus pole oluline.
Siin ju ehe näide kuidas suhtutakse ebameeldiva välimusega inimestesse. Kõik kirjas ja puha.


skingirl - 03.09.2017 kell 22:38

Ebameeldiva visuaali oled Sa endast ise loonud ning oma välimust oled Sa ise siin eksponeerinud.
Me pole süüdi,et su väljendusoskus on niivõrd halb, ning see näitab ka sinu aju resussi ja vaimset arengutaset.


metsapull - 03.09.2017 kell 22:45

See pole nüüd küll päris õige.
Te lihtsalt räägite siin ja käitute selliselt nagu on populaarne.
A la see mis rohkem klikke kogub.
Õiglus Teid ei huvita.

Kas mina olen palunud Teil minu isikut negatiivselt arvustada.
Ei ole.


skingirl - 04.09.2017 kell 00:06

Kas sa mitte ise seda ei teinud esimesena?
Mälukaotus ehk amneesia https://et.wikipedia.org/wiki/Amneesia


Leni - 04.09.2017 kell 00:09

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
See pole nüüd küll päris õige.
Te lihtsalt räägite siin ja käitute selliselt nagu on populaarne.
A la see mis rohkem klikke kogub.
Õiglus Teid ei huvita.

Kas mina olen palunud Teil minu isikut negatiivselt arvustada.
Ei ole.
Haha, oled ikka palunud ju. Põhimõtteliselt oled nii otse küsinud kui väga selgelt täpselt seda provotseerinud.

Ja su kriitika on väheke kummaline, sest kui sa ei ole märganud siis me oleme täitsa igaüks erinevad inimesed siin praegu, mingit konsensust ei ole üheski asjas eriti, et kõik oleks ühel nõul kõigi teistega sest "populaarne arvamus on selline" vms, välja arvatud et sina ei meeldi kellelegi. Erinevatel põhjustel vbl, aga näe.


metsapull - 04.09.2017 kell 00:18

Ise ka tunnistate ju.
On mõnus tunne?

Leni, oli see sul uhkusega öeldud?


Leni - 04.09.2017 kell 00:27

Mida me tunnistame? Mis pada sa ajad, me oleme päriselt ka erinevad siin kõik, kõik suht on nagu tahavad lihtsalt, see arvamusliidrite asi oli vbl jah 2007 v nii, kümme aastat on möödas, kõik muutub.

Ja see et sa ei meeldi kellelegi ei olnud öeldud uhkusega, aga ilma süümekateta oli küll , sest sa ise otsid seda et sa ei meeldiks. Põhimõtteliselt sulle võib öelda mida iganes, olla sinu vastu kena, olla sinu vastu kuri, reageerida lihtsalt ainult asjadele mida sa väljendad konkreetselt mingis teemas, sinu üldist tausta arvestamata ja sa sihilikult manipuleerid kõik need "mõttevahetused" sõjaks sinu vastu, sest sulle meeldib see.

Mulle see on igav lihtsalt ja põhiline põhjus miks ma ei salli sind.

Teistel on teised põhjused.


metsapull - 04.09.2017 kell 00:43

Okei, no tegelikult on asi selles, et mul on inimestest puts pohhui. Ka sugulastest ja tuttavatest. Ma lihtsalt ei viitsi nendega tegeleda. Kuigi peaks ja nii oleks õige.
aga no kurat mul ei paindu ükski kurd jagama head emotsiooni kui kellegi laps kooliteed alustab, kellegi sünnipäev on või kui keegi abieluranda jõuab.
Maeitea andke mulle andeks aga ma ei suuda sita mängu juures head nägu teha Või noh mis, kurat maeitea kuskohas te selle positiivsuse võtate, et igal ajal endast parimat välja anda.


Leni - 04.09.2017 kell 00:49

Aga miks sa arvad, et peab tegema neid asju ja hoolima suva inimeste igasugustest asjadest niiviisi?

Minu lemmikinimene on nt täpselt sama selles küsimuses, välja arvatud et ta ei põe sellepärast ja ma arvan et see on fine.

Suur osa sellest ninnu-nännust mida inimesed teevad on nagunii mõttetu poos lihtsalt, vähem sellist ilmaasjata nännutamist on pigem positiivne imo.

Ma ka ei viitsi õnnitleda kedagi kui ei ole just täpselt sellist tunnet et tahaks õnnitleda.


metsapull - 04.09.2017 kell 00:53

Sugulased pole päris suvainimesed. Mingigi positiivne emotsioon peaks olema selles osas.
Mina põen näiteks seda, et ma ei suuda hoolida.
Ma usun, et see on õigustatud põdemine.


Leni - 04.09.2017 kell 01:01

Soovitan kohaneda sellega, kes sa ise inimesena oled ja mis sulle päriselt sobib või vaja on, sest need "ei suuda hoolida" probleemid tulevad üldiselt teistest inimestest, st tahad nagu olla kena ja probleemideta aga keegi kallab su mingi asjaga üle millele sa ei suuda samaga vastata ja siis tunned ennast imelikult.

Mul on ka nt esivanemad sellised emotsionaalselt pealetükkivad ja mind häirib, sest mul on vaja natuke õhku ja ruumi et hoolida rahus inimestest, mitte sellist "me oleme ju üks pere" stiilis heldinud jura hommikust õhtuni. Sugulaste puhul on eriti raske tegelt, sest nt sõpradega või romantilistes suhetes on lihtsam leida mingi vastastikku sobiv mitteverbaalne side või hooliv keel millega ära lahendada mingeid kommunikatsioonihäireid, mida võetakse mitte hoolimisena, aga sugulastega tekib päris kergesti see emotsioon et jätke rahule palun, sest sul ei pruugi olla nendega mingit mõlemale sobivat ja mõistetavat suhtlusviisi peale sõnade lihtsalt ja sõnadega on ka keeruline navigeerida, sest erinevused.

Ma arvan et see on väga levinud ja normaalne ja ei ole põhjust muretseda selle pärast.

p.s. See ei tähenda isegi et sa ei hooli, sa hoolid teistmoodi lihtsalt. Vähemalt esialgu/loomupoolest. Kui väga palju survestatakse siis võib tulla see ka et hakkad võõristama. Ja siis kui see on su oma vanaema nt siis on keeruline jah vahepeal leppida endaga et mis mõttes ma ei salli oma vanaema kes kogu aeg mulle räägib et ta mind palavalt armastab, mis mul viga on Aga see on illusioon tegelikult, et sa ei salli. Kui aru saad, et sallid küll, lihtsalt sulle ei sobi päris selline stiil suhtlemisel nagu on välja kujunenud vanaemaga, siis läheb kergemaks.


metsapull - 04.09.2017 kell 01:05

No just. Stiil a la -
Oi iisand pole nii kaua nääinud, kuidas sul lääinud on, naine on ja lapsed kaa?
Minupoolt konkreetne ja emotsioonitu vastus, et EI.
Siis-
Nojaa jumal aega kaa juu veel on.
Kuigi tegelikult pole sittagi aega ja pereelu on normaalsetel indiviididel juba 20-ndate alguses alustatud.

Et no mida perset. Öelnud siis kohe juba, et mõttetu impo oled, ei suuda lapsigi valmis saagida. Võimidagisellist. Milleks see võltsviisakus.


Leni - 04.09.2017 kell 01:20

Ei no kui sa kohtud tuttava inimesega, mis ta tegema peab siis?

Ütlema, et tere, mine persse õige?

Pealegi see ei pruugi olla üldse võlts, inimesel võib olla täitsa reaalne uudishimu et kuidas sul läheb/millega tegeled. Enamasti isegi on. Neid ei huvita kas sa oled paljunenud vaid niisama sinu isik ja siis küsivad selliseid asju, mis pähe tuleb parajasti.


metsapull - 04.09.2017 kell 01:23

Jeah right.
Reaalne huvi kuidas läheb. Võib-olla tõesti.
Kuid siis ki reaalne huvi kui sitasti ikka läheb. seda loodetakse kuulda, et ikka kehvalt läheks kui küsijal endal.
või siis hakatakse haletsema kui läheb kehvalt. Bljad kus ma ei seedi kui hakatakse lohutama, et oh küll läheb paremaks, kui tegelikult mõlemad osapooled teavad, et ei lähe.
Jällegi jõudsime võltsviisakuse juurde.


Leni - 04.09.2017 kell 01:34

Miks sa arvad et inimesed on pahatahtlikud niiviisi? Et tahaksid et sul läheks kehvasti?

Tegelikult inimesed suhtlevad omakasupüüdlikel põhjustel küll, aga see ei ole selline vaenu-asi või teadvustatud kasusaamise ootus (seda enam teise inimese arvelt veel). Igast suhtlemine on omakasupüüdlik sellest, et see on vastastikune validatimise protsess, psühholoogidel on mingi sõna ka selle kohta, ma ei mäleta milline, aga umbes iga selline edasi-tagasi positiivne lävimine annab mõlemale mingi ühiku heaolutunnet v nii, sotsiaalset kinnitust vms. Selline tavaline tereammupolenäinud! on üksteise pingimine mingite heaoluosakestega sisuliselt. Sellepärast suheldakse. Mitte selleks, et upitada ennast sinu arvelt.

Tähendab neid asju tuleb ka ette elus, kus tõesti tahetakse teada kuidas sul siis halvasti ikka läheb aga see ei ole eriti tähtis imo ja suht pikk jutt on, mis täpselt kellel kus viga on sellistes olukordades, aga üldiselt tervislik on minuarust eeldada, et inimesed kellel on enda mina ja värkidega kõik korras hetkel ja kes küsivad sult kuidas läheb kas a) tahavad teada (harvem) või b) teevad lihtsalt seda suhtluseasja sest feels good. Neil on suva kuidas sul läheb päriselt, aga neid huvitab sinuga suhtlemine kui selline tollel hetkel mitte mingisugustel tohutu isetutel, aga samas jumala normaalsetel põhjustel.


skingirl - 04.09.2017 kell 01:37

to metsapull: Vaata väljendusoskus ongi oma emotsioonide ja mõtete oskuslik väljendamine teisele inimesele, ka võõrale või ükskõik kellele.
Kui sa ei suuda oma emotsioonegi kontrollida siis on asi ikkagi sinu psüühikas, sa küll üled, et sa ei viisti aga sa ei suuda tegelikult.Laiskus ei ole argument.Sa ei oska end nii väljendada, et sinult seda ei küsita.
Seda oleme me näinud siin küll ja küll.
Mul pole ka peret ja lapsi keegi ei küsi juba ammu miks või millal tuleb, vahel võibolla isegi vabandatakse, et mind diskrimineeritakse selle pärast.


Leni - 04.09.2017 kell 01:49

Jaa, skin, aga mis siis on sellega kui ei oska väljendada ennast?

See ei ole otseselt sama, aga üks näide: Ma olin ühe korra kusagil pool aastat täitsa võimetu isegi moodustama seoselisi lauseid ja mõtlema millestki ükskõik mis tasemel, sisekõne oli põhimõtteliselt blank blank ängistus blank üksik poolelijääv mõtteuid blank blank (drugs r bad mmkay? eriti mõned psühhiaatrilised). Kestahes oleks võinud otsustada selle peale, et ma olen ilmselt nii "puruks" juba peast et polegi teha midagi.

Läks üle though


skingirl - 04.09.2017 kell 02:05

Leni selline seisund oli ju ajutine ja Sa oskad seda seisundit hiljem analüüsida.Kõige tähtsam Sa said abi, siin aga üks jaurab kümme aastat ja süüdistab ma ei tea keda.


Leni - 04.09.2017 kell 02:11

Vaata Skin, selle abiga on ka nagu on. Mul see mainitud pool aastat õudust oli otseselt selle abi TÕTTU (halb ravim) ja osade nende muttide meelest seal oleks täiesti normaalne olnud kui ma olekski jäänud seda võtma eluks ajaks ja no mis teha kui inimene on aju ära kõrvetanud ja on lihtsalt selline nüüd.

Vahetasin arsti, vahetasin rohtu, võtsin mingi aeg seda rohtu ja nüüd olen ilma ja lolliks ei olegi läinud, imelik küll.

Ühesõnaga enne kui keegi ronib sinna paldiski maanteele mingisugust abi otsima, siis võtke arvesse, et võib jah saada abi, võib täiesti ära ka lõhkuda lasta ennast. Sõltub.


skingirl - 04.09.2017 kell 02:20

Paldiski maantele pole ka kohe joosta siin võibolla piisab ainult mõnest tühisest tabletist või teraapiast.
Aga seda on ju raske teha kui inimene ei tunnista, et tal on midagi viga.Tal on paha aga ta ei tee midagi selleks, et poleks.
Kui mina haigeks jäin siis ma hakkasin väga otsima abi aga noh ju siis häda ei aja härga kaevu veel.


Leni - 04.09.2017 kell 02:32

Mis see paldiski maantee on sinu meelest?

See ongi nende tühiste tablettide ja teraapiate asutus meil tlns.

Erapsühhiaatreid ja -psühholooge kalli raha eest saab mujalt küll ka vist. Aga sellist haigakassa toetatud varianti muud ei ole ju, perearst vbl kirjutab xanaxit mõnele äkki aga muud vaevalt.

Paldski mntl on psühhiaatriapolikliinik (nii psühhiaatreid kui psühholooge saab külastada seal) ja siis psühhiaatriahaigla, kus on erinevad oskaonnad, kõik osakonnad ei ole "kinnised" ja "omg jubedad". Mõned on. Põhjaregionaalhaigla kodulehelt võite lugeda mis põhimõtete järgi osakondadeks on jaotatud ja mis seal on üldiselt, kuigi ma ei tea kas nii saab õiget aimu sellest, aga midagi ikka.

(võtsin välja ülearuse graafilise kirjelduse kuidas ma ei soovita sattuda psühhiaatriahaiglasse )


skingirl - 04.09.2017 kell 03:08

No Sa laskusid ikka äärmusesse kaa
Aga mulle tundub,et ta ei oskagi muudmoodi inimestega suhelda kui tekitades konflikti.Aga meie valuhull on läinud juba magama viimane aeg on ka meil


sissy84 - 04.09.2017 kell 13:21

Bull: selleks, et mitte saada analüüsituks tuleb kiirelt vanalt tuttavalt küsida, et kuidas tal läheb. Vahel kui ära kuulad ja vaatad kella ning teed ruttamise näo, siis pääsed ka enda kohta rääkimiseta. Keegi ei keela kavalust rakendada nende võltsviisakuste puhul. Või võtad inimeselt käest ja küsid: "kas Sul on pool tundi aega. Mul läheb jube sitalt aga kiiremini ma seda infot jagada ei suuda."
On ok kui pole tuju särada kui päike.

Siiski olen nõus teistega, et Sina kahjuks pole 10 aastaga tahtnud oma elus midagi muuta. Sa jätkad seda tüüpilist ohvri mängimist. Tahaks midagi uut siin kuulda juba, jube väsitav on...


metsapull - 08.09.2017 kell 21:33

Mnjajah.

Ja perse on ka kehval ajal laululind.

Maeitea, ise ka siiralt usute mida näpud ekraanile manavad?
Ma olen kindel, et Teie tutvusringkonnas on isikuid kes ongi positiivsed. Olete märganud? Neist nagu õhkub seda. Ma usun, et see on asi mida pole võimalik mitteühegi valemiga õppida. See on inimese isiksuses endas.


sissy84 - 09.09.2017 kell 08:54

See on inimese isiksuses JUHUL kui ta tahab selline olla.
Inimene muutub, kui soovib muutuda.
Asi on tahtes, sama asi on ükskõik millise asjaga elus. Kui Sa armastad end sellisena nagu oled, siis polegi midagi teha. Kui sulle meeldib see punkt kuhu oled elus jõudnud, siis ole vähemalt enda saavutatu üle õnnelik. Sa oled ise oma elu selliseks elanud - NAERATA!

Mina hoian enda ümber positiivseid inimesi selleks, et olla positiivsem. Porikärbsed muudavad ka minu negatiivseks ja mulle meeldib olla pigem neutraalne kui negatiivne.
Olen teatud suhted lõpetanud või suhtlemist vähendanud just seetõttu. Minu jaoks on olulisel kohal naer, olgugi siis tegemist kuiva huumoriga või musta huumoriga. Minimaalselt võiks osata enda üle naerda.

Mina hetkel naeran selle üle, et kui ma oma auku suuremaks kaevan, siis jõuan vast Austraaliasse. Käiks see vaid nii lihtsalt.


metsapull - 09.09.2017 kell 21:05

Jah, kena tekst ja puha, kuid täielik BS. Positiivus peab t ulema inimesest endast. Mõned ongi eluaeg positiivsed, või vähemalt nad näivad sellistena.

Ellusuhtumine on see. Kui ellusuhtumine on p-rse keeratud, siis ei võlu sealt naeratust välja kuidagi.


sissy84 - 10.09.2017 kell 08:30

Kui Sa oled sellise eluga õnnelik, siis anna minna. See on nagu küünte kasvamise ehk enda eest hoolitsemisega. Kui tahad ole ahv, kui ei taha, muuda midagi ehk siis hoolitse enda eest.


metsapull - 10.09.2017 kell 20:18

Kui ma oleks õnnelik, siis ma ei kräunuks siin. Ma isei ehk ei teaks, et selline foorum eksisteerib üldse.

Ma usun, et tee sellistesse arvamusgruppidesse leiavad just sellised kes otsivad midagi.


sissy84 - 12.09.2017 kell 02:09

Oot, oot. Õnnelik pole, kräunuda meeldib aga muutused ei sobi.
Mine psühholoogi juurde. Meie ei saa aidata. Oma motivatsiooni kõned oleme juba ammu maha pidanud. Ausalt.


metsapull - 16.09.2017 kell 23:03

No te ei oska jah aidata.
V.a. soovitused end üles puua, põlema panna, edasi vegeteerida jne. Need ei kvalifitseeru eriti abi alla.
Pigem ebapopulaarsed lahendused.


sissy84 - 17.09.2017 kell 10:21

Vegeteerimine on neist ainus mida olen mina välja toonud. Seda teed Sa aga ise siis kui midagi oma elus ei muuda.
See on Sinu elu jätk kui valid tegevusetuse.


metsapull - 17.09.2017 kell 19:34

Muuda, muuda ja muuda. Teil kõigil oleks olnud nagu väga lihtne erinevaid muutuseid elus aktsepteerida. Olgu need siis iseteadlikult tekitatud või kõrvalistest teguritest põhjustatud.
Vahel tundub, et Teil olekski nagu ringirändamine ja igasugu muutused elu normiks, muidu oleks nagu liiga igav Teil või?
Maeitea, ma hindan küll kindlat rada ja teadmist mida ma järgmiseks teen. See annab mulle rahu tunde.
Ju siis on rahutus see mis peab koguaeg hinge närima, et edukas olla elus.


reheline - 17.09.2017 kell 20:58

Jah, Bull. Elus tuleb pidevalt ette valikuid. Ma lausa ütleks, et elu koosnebki teelahkmetest. Et edukas olla, peab väga tihti välkkiireid otsuseid tegema. Paraku sellega kaasnevad riskid. Soovides neid vältida, võibki rahulikult oma rada kulgeda. Aga siis võid ka kindel olla, et kiired autod ja ilusad naised lähevad kauge kaarega sinust mööda.


metsapull - 17.09.2017 kell 21:25

Et edukas olla peab kiirelt ÕIGEID otsuseid tegema.


reheline - 17.09.2017 kell 21:32

Tänan, et mind tsiteerisid. Õpid kiirelt.


metsapull - 17.09.2017 kell 21:52

Aga, et õigeid otsuseid teha peab isik olema väga avatud mõtlemisega ja mõnel puhul on kasu ka eelnevast elukogemusest.


sissy84 - 18.09.2017 kell 02:56

Elukogemus my ass!!!!
Mõnel puhul loetakse raamatuid, teooriat ja välditakse teiste ämbreid. Kõike ei pea elus kogema, selleks, et mingis asjas hea olla.
Vahel piisab enese harimisest ja sellest mis on kõrvade vahele jäädvustatud.

Muutused on üks osa elust, võta või vananemine. Sa ei jää igavesti nooreks, tugevaks ja üdini terveks. Su vanemad surevad jne jne.... Oleks hea kui mõtled kaugemale kui käsitlev aasta. Isegi siis kui ka ei ela nii kaua.


metsapull - 22.09.2017 kell 23:25

Nonäiteks reaalseid oskuseid ei saa teiste kogetu põhjal enesele talletada mittekuidagi. Ikka ise on vaja läbi kogeda. Seejuures vigade tegemist saab tõepoolest vältida eelnevalt teiste kogemustest õppinuna.


sissy84 - 23.09.2017 kell 02:58

Uskumatu! Reaalsed kogemused pole eelnevalt alati vajalikud! Piisab ka asjade ära tegemisest.
Ma sain teatud oskuste omamisest kohe esimesel korral asja tegemise käigus teada. Teadsin teooriat ja ohhoo oskasingi.
Selleks, et õnnestuda milleski ei pea tingimata just ebaõnnestuma.

Aga noh eks lihtsam on vinguda, sest siis äkki ei pea proovima. Su vanemad ei osanud Sind kasvatada ja Sina ei oska ise areneda. Kohutavalt kurb....
Võiks arvata, et vanemate tehtud vead soovib inimene ehk ise enda elust likvideerida aga jah see on vast rohkem nende "asjalike" inimeste teema.


eerik2 - 23.09.2017 kell 09:44

Kui palju mõttetut jahumist bulli ümber. Inimest saab aidata ja ta saab muutuda vaid siis, kui ta ise seda soovib. Bull ei soovi. Lihtsam on õhtuti õlut libistada, vahest igavusest, vahest teiste õrritamiseks vinguda ja kaevalda siin. Ja rahvas läheb jätkuvalt liimile.. Skinni diagnoos peab ikka täiesti paika.


metsapull - 23.09.2017 kell 20:50

No on puuk eksole. Aga kuskohast puuk teadis?

Asjalike inimestega on nii, et neil on maast madalast juba arvestatav tutvusringkond olemas. Ja oskused ka edaspidises elus olla hea suhtleja ja vajalikul määral avatud inimene ning ka avatud mõtlemisega.

See kes enese jaoks näeb, et võti käibki vaid teatud lukuauku ja nii peabki olema sest nii on koguaeg olnud, sellise inimesega pole ju midagi peale hakata. Antud juhul siis mina. Ma ise näen ja saan aru oma vajakajäämistest, kuid parandada ma neid ei oska või siis ei suuda.


sissy84 - 25.09.2017 kell 18:06

Ah mine metsa Bull.

Ma oleksin võinud siis elu lõpuni tõdeda, et olengi agressiivne ja ägeda loomuga. Milleks õppida kannatlikkust?!? Pffff...
Isegi introvert suudab muuta end avatuks kui vaja: endiselt näide Roland Tokko. Vaikne ja häbelik poiss nägi vaeva ja esineb nüüd ulme suurte publikute ees.

Sa Bull tahad lihtsalt lõputult SOIGUDA.
Mul on üks lause mida lapsele korrutan: "kui tahad vinguda, hoia oma suu kinni ja OLE VAIT. Muidu sul polegi sõpru ja neid ei saagi olema. Virisejad ei meeldi kellelegi. Neela alla oma virin!" Olen julm ja otsekohene, olen.
Sinusugust ma aga kasvatada ei taha. Kõrvad jooksevad juba virtsavett.


metsapull - 29.09.2017 kell 21:03

See on miski arnold tokko sugulane? See dopingumies kes eesti kulturistidele keerab.

Ei ma ei soiu midagi. Iga on ka juba selline, et teod peaks elus olema tehtud. Nüüdsest edasi on juba tegude tegemine hilinenud tegude tegemine. Hilinejad on hilinejad, hilinemine on viga ja vigade tegijaid ei seedita.


Deiviidas - 29.09.2017 kell 21:55

Ole siit eemal päev või kuu, ikka sama jama!

Mõnda inimest ei paranda mitte mingit moodi. Isegi siis mitte kui talle asjad kandikul kätte tuua. Oma olukorra parandamine saab toimuda ainult juhul kui ise midagi ette võtad. On juhuseid kui on aidanud lihtsalt ka teadmine mida sa soovid ja see on mingit ootamatut moodi kätte tulnud. Aga ise pead tubli olema.

Kui ise ei tee ei tee keegi sinu eest!


metsapull - 29.09.2017 kell 22:40

Kui on sama jama, siis tulebki kauem eemal olla.


Deiviidas - 29.09.2017 kell 22:48

Sinust ilmselt ollaksegi eemal, et sa siin pidevalt virised.

Me kõik oleme siin meelelahutuse eesmärgil!
Ja ma arvan, et sinu meelelahutus seisneb peamiselt enda haletsemises.


Deiviidas - 29.09.2017 kell 22:59

Lisan veel, et ma arvan, et sa haletsed ennast ainult siin portaalis, sest see on meelelahutus. Muul ajal, oled sa aga kõrge enesehinnanguga indiviid. Enda koletiseks vormimine on vaid sinu virtuaalne pale, saamaks rahuldust teiste vastustest sinu teemapüstitustele.


metsapull - 29.09.2017 kell 23:00

Kui siit pelgalt meelelahutust otsitakse siis järeldan, et reaalses elus olev sõprusringkond seda piisavalt ei paku.
Või siis on sõprusringkonnaga kõik ok ja otsitakse siit lihtsalt väljaelamist, et kellelegi "ära panna".


Deiviidas - 29.09.2017 kell 23:04

Siin on põnev vahest. Eriti täna, mil meil Sinuga on diskussioon teemal "Kuidas elu täisväärtuslikumaks muuta".


metsapull - 29.09.2017 kell 23:09

Ei ma ei diskuteeri. Mulle tegelikult väitlemine ei meeldi. Ma lihtsalt olen julgemalt hakanud vääritikäitumist kommenteerima. Kooliajal sain selle eest lihtsalt peksa iga vahetund.


sissy84 - 30.09.2017 kell 02:54

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
See on miski arnold tokko sugulane? See dopingumies kes eesti kulturistidele keerab.

Ei ma ei soiu midagi. Iga on ka juba selline, et teod peaks elus olema tehtud. Nüüdsest edasi on juba tegude tegemine hilinenud tegude tegemine. Hilinejad on hilinejad, hilinemine on viga ja vigade tegijaid ei seedita.


Ei tunne ma Arnold Tokkot.
"Teod peaks elus olema tehtud." See on 80-aastase jutt, kes ei vaata tulevikku kui suurt "võimaluste võlumaad" ehk kes ei tee viisaastaku plaane. Parem hiline ja tee midagi kui lihtsalt soiu ja vegeteeri.
Mina ei tunne kaastunnet selles osas, et tahad vegeteerida. See on Sinu elu. Mina igatahes kavatsen vanaks elada ja omad viisaastaku plaanid korda saata. Olen mõelnud lihtsalt siit edasi need teha gramm egoistlikumad, ei muud.


metsapull - 30.09.2017 kell 20:50

Kui ma tahaks vegeteerida, siis ma ei kräunuks siin juba 10 aastat.
Järelikult ma ikkagi pole rahul kuid mutusedi ei suuda ellu viia kuna muutuste elluviimiseks on ka muud elulised vajakajäämised.

Räägi nagu seinale.
Sissy, sul on lihtne nõuandeid jagada, sul on tutvusringkond, sõprusringkond kellele võid peaaegu kõigile kindel olla, kes toetavad.


sissy84 - 30.09.2017 kell 21:47

Sa kräunud kuna Sulle meeldib kräunuda.


Mind toetavad vähesed, ma ei riputa end kaela sõpradele. Ma jagan muret kui olen juba enamusega toime tulnud. Kui olen pikali ja vajan abi, siis on kaks inimest abiks: ema ja mees.


metsapull - 30.09.2017 kell 22:00

Kui kõik oleks nii nagu sooviksin, siis ei kräunuks ju.
Aga eneses mul pole seda jõudu, et muuta kõik selliseks nagu soovid on.

Ülehomsest on sul ainult ema .


sissy84 - 01.10.2017 kell 01:11

Ema on mul seni kuni ta kord sureb. Siis olen ma iseenda parim sõber.
Mees aitab mind nagunii. Ta ei saa lubada, et lapsed jäävad unarusse kuna ma olen raseduse alguse tõttu pikali. Ta pole selles osas südametu.


metsapull - 01.10.2017 kell 01:59

Väga kohusetundlik mees, eeskujulik käitumine.

Samas.
Täiesti suss ju. Mida enam loota kui naine on nagunii võtnud edaspidiseks eesmärgiks kooselu mittejätkamise.

(sellega kaasneb ka seksi ärajäämine).
Kui seks on suhtes puudu siis on suhe puudulik.


sissy84 - 01.10.2017 kell 02:10

Ma ei tea kas jätkan abielu ja kui seda teen ei tea mis tingimustel.
Seks on vajadus, see ei jää ära. Ma ei saa seksita, nii nagu ei saa ka hingamata elada. See, et pole kallistamise ja niisama igapäevast lähedust on juba teine teema.

Tegemist pole sussiga, tegemist pole ka ahviga. Me ei ela äärmustes.


metsapull - 01.10.2017 kell 02:23

Millal see test on siis? Täna päeval?

Milleks see? Mees tahab kooselu jätkata? Mismoodi? Ise mängis maha ju teie suhte.
Andestad talle või?

Meie pikaajaline kasutaja free on ka isegi öelnud, et usalduse vastu saab eksida vaid 1x.
Ma leian, et see väide on päris omal kohal.


sissy84 - 01.10.2017 kell 02:38

Testi tulemused saan täna. Test oli eelmisel laupäeval.

Ta ei taha laiali minna. Ta väidab, et oleme 12 aastaga oma nurgad maha lihvinud ja me sobime. Lisaks ta ei taha näha lapsi kord nädalas. Väidab, et lapsed ei ole ainus põhjus. Tüüpiline mula ei muud.

Ma olen Freega nõus. Kui jaksu on hakkan usalduse teemadel olevaid psühholoogia raamatuid lugema. Ma ei tea mis tingimustel ma jätkan. Minu käes on pall aga ma ei tea mida sellega teha. Ma hetkel olen võõrastes vetes ja ma alles kaalun kogu seda asja.


metsapull - 01.10.2017 kell 03:04

Kui nii nurgad maha lihvitud olid, siis miks oli vaja massaazis käia. Minul tekib selline küsimus.

Igaljuhul kui mees meeldib veel, siis võib ju mõni aeg veel olla.

Küllalt keeruline juhtum, pikalt koos ka oldud juba, lapsed, ehk mees ei libasugi enam(kuna pole elumees), aga siiski see 1x jääb ju kripeldama eluks ajaks.


reheline - 01.10.2017 kell 09:42

Kui põhjus on selgeks räägitud, ei jää midagi kripeldama. Alguses ollakse lihtsalt solvunud. Aga see tuleb alla neelata koos eneseuhkusega. Tasub ka oma puudujäägid üle vaadata. Praegu oled mingis eitusfaasis


sissy84 - 01.10.2017 kell 10:30

Paariteraapias pole mu puudujäägid selgunud. Tema eitab, mitte mina. Mina ootan ja ootan ning tahan teada põhjust. Mees ütleb, et oli uudishimu ja tahtis proovida...
Ma tahan ka teada kuidas saaksin nö parem inimene olla. Ma tahan tema poolset hinnangut aga ei saa seda.

Ma neelan alla vaid siis kui saan turvatunde tagasi ja näen kord, et uus kodu on minu nimel. Seega peab ka tema mõningase nn hävingu alla neelama.

Kinnise inimesena ei paista, et tegu oleks elumehega või naistemehega...


reheline - 01.10.2017 kell 18:51

Kui te mõlemad tahate, siis saate suhte korda. Aega läheb muidugi palju. Aga kui asi seda väärt on, siis tasub pingutada. Ja 12 aastat suhet on seda väärt. Nõustajatesse peab suhtuma ettevaatlikkusega. Panevad ka nemad puusse. Oma talupojamõistust peaks taustal pidevalt kuulatama.


metsapull - 01.10.2017 kell 19:51

Kahtlemata on õige öelda häid sõnu, et kõik saab korda kui pingutate jne.
Mina nii roosamannavahuline ei oleks. Kuna ma tean enese kogemustest, et igasugused valearvestused ja peale selle andestuste palumised suhtes on puhtalt tühi ajaraiskamine. Ehk siis, mitteessugi ei saa korda tegelikult.
Mul pole küll 12 aastast kogemust, kuid probleemide ilmnemisel teeb hetkeolukord sama välja.

Kui kõik on harmooniline ja sujub, siis loomulikult on suhe ilus ja turvaline.


reheline - 01.10.2017 kell 20:43

Mina ei ütle häid sõnu, ma räägin nii, nagu asi on.
Aga sina võid loomulikult oma bullshitti siin edasi panna. Lugedes sinu puhul kogemustest, toob see vaid irve huulile


metsapull - 01.10.2017 kell 21:20

Loomulikult pole need aastatepikkused kogemused, kuid kogemused siiski.
St. olen korduvalt ja väga korralikult naisi solvanud ja andestust palunud, sestap väidangi, et igasugune andestuse palumine jne. on tühi aja raiskamine.
Lagi oli minu puhul see kui mulle anti mõista, et pigem siis juba löö kui selliseid sõnu räägid.
Kas ma sellest midagi õppinud olen, vist mitte. Ma saan aru, et selline käitumine minu poolt pole õige, kuid seda on võimatu vältida. Lihtsalt ma inimesena olen selline. Ma arvan nii.


sissy84 - 02.10.2017 kell 13:40

Aitäh Reheline.
Valedetektori test läks hästi, mees ei valetanud üheski küsimuses. Ma arvan ka, et üldine pilt on oluline, st tuleb hinnata kogu kooselu plusside ja miinustena ning asja põhjalikult hinnata. Pealegi kuidas oligi ütlus, et inimesele tuleks anda teine võimalus. Eks ma jagan alguses uut katseaega aasta kaupa. Ma nagunii ei suuda teda hetkel usaldada.

Meie paariteraapia psühholoog ei osanud mulle isegi vastavat kirjandust soovitada, ütles, et googelda. Uskumatu on kuulata selliseid sõnu oma eriala spetsialisti käest. Kuna mu stress pole süvenenud, on pigem leebemaks muutunud, siis püüan end mingite raamatute abil parandada või katkist olekut vähendada.

Pull, kui Sa oled jõhker verbaalselt, siis keegi ei tahagi andestada. Sõnadega saab samuti suures ulatuses haiget teha ja neid keegi ei unusta. Meil pole kombeks isiklikuks minna ja jõhkrutseda. Me räägime probleemidest ja kui väitleme, siis kasutame fakte, mitte ei mölise üksteisega. Oluline pole tüli puhul see kes võidab, vaid see millised lahendused probleemile leitakse. Ka see on õpitav. Iseasi kui endale meeldib mölakaks olemine. Siis tuleb leppida üksi olemisega. Või Sulle meeldib kui Sind toorelt mõnitatakse?


reheline - 02.10.2017 kell 15:27

Just, alguses päev korraga edasi, siis kuu-ja aastakaupa. Kui mehel on tõsi taga, siis ta teeb nii, et usaldus tagasi tuleb kunagi. Siin on põnev teistel jahuda, aga minu soovitus on, et ära kuula teisi. Isegi oma ema mitte. See on sinu elu ja kuigi säänsed jamad tunduvad sarnased, on iga paari suhe eriline ning unikaalne ja mitte keegi ei tohiks käskida teisel käituda oma mätta otsast. Alguses see valedetektori mõte oli jahmatav ja võigas, aga noh.... sinu puhul see töötas, seega õige otsus. Igaüks meist võitleb oma hingerahu nimel, nõrgemad teevad enesetapu. Depressioon on väga hull asi ja kui tunned, et sul on juba parem, siis on see suur võit. Väga suur võit


iir - 02.10.2017 kell 15:39

reheline räägib viimasel ajal väga õiget juttu, armu või ära.


sissy84 - 03.10.2017 kell 05:21

Iir, ma olen Sinuga nõus.
Kusjuures ema pole mul kunagi soovitanud lahutada, ütles kohe, et järgmine variant oleks kordades kehvem. Mu mees on iga ilmaga mu kõrval ja ma ei pea ta "jobuks" olemise tõttu igapäevaselt kord aastaski nutma, kuna ta nimelt pole jobu. Kui nüüd üle 12 aasta suguhaiguse ¹okk välja arvata. See tuli küll ootamatult.
Muidu ongi suhe olnud igati ideaalne, rahulik ja reisidel põnev kulgemine.

Ju hakkan varsti siis endale vajalikku erialast kirjandust googeldama.


skingirl - 03.10.2017 kell 07:05

Tean pereseid kus mees tuli kolme erineva haigusega koju, kuna tegu oli vene rahvusest abikaasaga siis, naine andis mehele peksa, siis raviti end terveks ja nüüd on kodus igati truu ja ontlik mees, kes kasvatab 4 toredat last.Ei olnudki vaja välismaal tööl käija ja perest eemal olla, kodumaal olid samad võimalused ja veel paremad.
Haigused on inimestele õppetunnid, kaa nakkushaigused, et midagi tuleb oma elus muuta, kannatlikkus õppida.
Mina analüüsin end ka nohuga või grippi jäädes.
Hullemate haiguste puhul peaks see analüüs olema veel suurem.


sissy84 - 03.10.2017 kell 11:34

Kuidas ma analüüsiksin end kui oma mees andis? Sa pead mulle seda asja õpetama.


skingirl - 03.10.2017 kell 11:45

No tundub,et Sina oled ka süüdi milleskis , et Sulle selline õppetund anti. Vahel on mõned asjad õppimise juures vastikud.
Aga omades keha ju siis peab.
Sa ju näed mida tõi välja see haigus, suhte väärtuse ja usalduskriisi.
Ei ole meeldiv ,sellist asja kogeda aga kui elu on lill ja mingeid probleeme pole siis midagi ka ei õpi.


sissy84 - 03.10.2017 kell 14:52

Karma? Ju olen olnud mõnes teises elus ise petis... Kuigi tobe on analüüsida varasemaid elusid. Tahaksin seda jama ikka sellega seostada.
Ma nii väga tahan teada milles ma süüdi olen. Ma eeldan, et väike rind pole põhjus kuna siis võiks siia veel loendada: pole blond, pole prünett, pole idamaine, pole modelli välimusega, pole maheda seksikiisu häälega, pole poisipeaga jne...

Usalduskriis pole absoluutselt positiivne mu jaoks. See on pigem talle vajalik õppetund.


kiip - 04.10.2017 kell 21:17

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Karma? Ju olen olnud mõnes teises elus ise petis... Kuigi tobe on analüüsida varasemaid elusid. Tahaksin seda jama ikka sellega seostada.
Ma nii väga tahan teada milles ma süüdi olen. Ma eeldan, et väike rind pole põhjus kuna siis võiks siia veel loendada: pole blond, pole prünett, pole idamaine, pole modelli välimusega, pole maheda seksikiisu häälega, pole poisipeaga jne...

Modelli välimus... Ma just mõtlesin,et oled modell kuna su piltidelt vaatab vastu mulle küll vägagi kena naine,kelle sarnast igapäev küll ei näe..


reheline - 04.10.2017 kell 22:06

Miks mulle tundub, et "kärss" on ühest teisest teemast kohal


metsapull - 06.10.2017 kell 21:33

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Aitäh Reheline.
Valedetektori test läks hästi, mees ei valetanud üheski küsimuses. Ma arvan ka, et üldine pilt on oluline, st tuleb hinnata kogu kooselu plusside ja miinustena ning asja põhjalikult hinnata. Pealegi kuidas oligi ütlus, et inimesele tuleks anda teine võimalus. Eks ma jagan alguses uut katseaega aasta kaupa. Ma nagunii ei suuda teda hetkel usaldada.

Meie paariteraapia psühholoog ei osanud mulle isegi vastavat kirjandust soovitada, ütles, et googelda. Uskumatu on kuulata selliseid sõnu oma eriala spetsialisti käest. Kuna mu stress pole süvenenud, on pigem leebemaks muutunud, siis püüan end mingite raamatute abil parandada või katkist olekut vähendada.

Pull, kui Sa oled jõhker verbaalselt, siis keegi ei tahagi andestada. Sõnadega saab samuti suures ulatuses haiget teha ja neid keegi ei unusta. Meil pole kombeks isiklikuks minna ja jõhkrutseda. Me räägime probleemidest ja kui väitleme, siis kasutame fakte, mitte ei mölise üksteisega. Oluline pole tüli puhul see kes võidab, vaid see millised lahendused probleemile leitakse. Ka see on õpitav. Iseasi kui endale meeldib mölakaks olemine. Siis tuleb leppida üksi olemisega. Või Sulle meeldib kui Sind toorelt mõnitatakse?


Ma pole kunagi öelnud, et mulle meeldib mölakaks olemine. Ma lihtsalt olen seda.
Ma saan aru, et teil pole vaja oma suhtumist muuta, kuna te oletegi sellised nagu olete.
Kujutage nüüd ette, et peate number väiksemaid kingi kandma, kuna need on kenad? Ei ole ju mugav.
Miks arvate, et siis enesekontroll mugav tegevus on? Et kena paista?

See peaks inimesest seest tulema, inimene peab ise oma olemuselt olemagi kena. Seda nii väliselt kui ka hingelt.


sissy84 - 07.10.2017 kell 04:06

Tõsi, raske oli vägivaldsust mitte rakendada. Lihtsalt 2-aastase tõukamine kohutas. Alustasin ärritumisel enda muutmist enda käe ära löömisega vastu köögi tööpinda ja seejärel tõstsin lapse 2 min teise tuppa.
Nii raske oli mitte reageerida. Aga mõte lapse löömisest ja tõukamisest oli enam kui vastik. Olen saanud lapsena tunda tutistamist, rihma, tõukamist jms...

Lisaks kui olen kogu nooruse ajal suheldes enne öelnud ja siis mõelnud, SIIS nüüd mõtlen ma enne kui midagi ütlen. Seetõttu ei lange ma ka jobudega väideldes nende tasemele. Lisaks ei käitu ma ligimestega jõhkralt kuna ilma mõtlemata suutsin ma inimesi kordades rohkem ka solvata.
Ka seda oli raske endas muuta ja ma ei ole veel selles 100% ideaalne aga ma tunnen, et ma eksin ikka väga harva. 95% ajast hoian pigem suu kinni kui plahvatan.

Oli väiksemaid kingi raske kanda, oli. Aga olla lapsevanem kes on jõhker, see mõte oli kordades hullem. Olla suhtlemisel jobu ei tundunud mulle samuti rahuldust pakkuva tulemusena.
Ainult Sina ise saad end muuta ja kui ei soovi, siis edu Sulle mölakaks olemisel! Aga ära vingu, et Sa endaga rahul pole. Naudi jobuks olemist ilma hädaldamiseta! Ole nii paljugi "tegija"!


metsapull - 07.10.2017 kell 22:01

Väga huvitav asjade käik tegelikult.
Inimene kes on koolis kiusatu olnud kogu kooliaja, kes hoidis konfliktidest eemale, ennetas isegi konfliktidesse mitte sattumist olles avalikust elust eemal toas kinnise ukse taga.
See inimene ei saa ikka endiselt end vabana tunda, kuna puuduliku empaatiavõimega ei suuda ta inimestega nö ühel lainel püsida ja on seepärast ikkagi tõrjutud ja isegi vihatud.

Tõrjumine on ka see kui antud isiku üle nalja heidetakse.

Ei ole vaja nüüd vastata, et kui inimene ise enese üle naerda ei oska, siis on ta selles ise süüdi. Sellist jama ei maksa ajada ja ettekäändeks mõnitustele tuua.


sissy84 - 08.10.2017 kell 09:45

Kuule tõrjutu ja ohver, miks Sa ise hiljuti siin läbi aastate jõhkrutsesid?
Ma arvan, et tahad teistele haiget teha kuna Sina said sellise käitumise osaliseks. See aga ei ole aus ja õiglane.

See on tore, et seda on harvemaks ja vähemaks jäänud, ma tahaksin loota, et ka Sina suudad muutuda. Et seda loodan olen kõigi arvates naiivne, olen. Ma lihtsalt eelistan naiivsust ja positiivsust negatiivsusele.


Reede - 08.10.2017 kell 12:20

Päriselt eksisteerib ka selline ebareaalne tüüp või? Sa bullet võta seda teraapiana. Sa poleks muidu väiksemaid kingi proovima hakanudki.


reheline - 08.10.2017 kell 17:50

Tõrjutu ja ohver , Sissy, sa ikka paned täiega .
Meil kõigil on ilmselt privas tema tekste, kus ta lubab nukiraudadega meid tänava sisse tampida ja kipsivanni peksta. Oli vist isegi avalikke postitusi. Aga eks igaüks kasutab internetti oma parimaid omadusi realiseerides. Kümme aastat vist sama teemat? Kindlasti on sellel haigusel mingi nimi. Targemad võiks täiendada, kui eksin.
Sorry, et teemasse ei lähe, aga Bulli spämmi peaks üldse läbu alla tõstma.


metsapull - 08.10.2017 kell 20:57

Noja need on piinlikud tekstid.

Tunnistan ja on häbi oma varasemate ebaviisakate sõnavõttude pärast.

Ma ei tea kas on õige selliselt neid vanu asju uuesti välja tuua ja eriliselt rõhutada, et ma olengi selline inimene.


reheline - 08.10.2017 kell 21:33

Oi, palun vabandust. Mul on südamest kahju. Poleks osanud arvata, et selle meenutamine sulle sedavõrd haiget teeb. Minu paha.


metsapull - 08.10.2017 kell 21:37

Justnimelt teevadki haiget.

Vanade asjade väljaõngitsemine, ettekäändega, et uued kasutajad ka ikka teada saaksid mis inimesena minu näol tegu?
Milleks midagi sellist vaja teha on?
See on ju sihilik tagakiusamine.


reheline - 08.10.2017 kell 21:50

Kuhu see varguse jutt jäi, limukas?
Muna ei ole, aga jälg jääb.


metsapull - 08.10.2017 kell 21:55

Mis varguse jutt?

Tundub ära, et on veel midagi siin kuluaarides räägitud, mida mina ei tea.
Et siis olen vargaks ka kellegi jutu järgi saanud siin?


reheline - 08.10.2017 kell 22:01

kas taastan su postituse screenshotiga?


metsapull - 08.10.2017 kell 22:10

Jah palun, mul pole midagi varjata. Ma muidugi ei saa aru mis screenshot ja missugune minu postitus? Ma kahtlustan siin võltsingut.
Hämmastav mis võtteid ei kahelda kasutusele võtta kui on vaja ühest kodanikust vabaneda.


sissy84 - 09.10.2017 kell 01:56

Tõrjutuks ja ohvriks peab Bull ennast, mina teda sinna ei klassifitseeri.
Olen minagi näinud neid koledaid sõimukirju. Ilmselt on mul vedanud, et ma pole neid ise privaatselt saanud. Muidu ma vist ei vastaks siin ühegi Bulli kirja peale.
Ju ma ei vasta samaga, Bull teab vastata miks ta mind pole sel kujul materdanud.

Ok Bull aga äkki lõpetaks teiste ja maailma süüdistamise ja liiguks nii elu kui oma juttudega edasi? Seega võiks selle 10 aastat kestnud hädaldamise lõpetada. See on paigalseis ja ei vii kuhugi. Sul on veel 30+ aastat elada suuna oma pilk ettepoole ja hakka elama.
Ma olen Sulle omal ajal soovitanud raamatuid, äkki alustaksid nüüd nende lugemist ja kulutaksid siin vähem aega sama jutu erinevas vormis esitamise peale? Võin veelgi rohkem soovitada, seegi oleks uus algus...


eerik2 - 09.10.2017 kell 07:51

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Noja need on piinlikud tekstid.

Tunnistan ja on häbi oma varasemate ebaviisakate sõnavõttude pärast.

Ma ei tea kas on õige selliselt neid vanu asju uuesti välja tuua ja eriliselt rõhutada, et ma olengi selline inimene.

Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Empaatiavõime kasutusoskus on ka inimeses eneses kinni. Küsimus on kas on tahet omada empaatiavõimet või on lihtsam teistega mittearvestatavalt käituda ja alles pärast mõelda, et oioi poleks ikka pidanud nii.

Miks mitte eerikut norida kui ta on noritav. Mees teeb poolikuid ettevõtmisi.
Selliste ähvardustega nagu mina siin esinenud olen tema pere suunas... .
Sellega oleks võimalus mulle reaalne välja määrata. Kui kannatanu seda ise vaid soovib, järelikult eeriku arvates ei ole tema pere au ja väärikus rohkemat väärt kui hale e-mail korrakaitsjatele. Sedagi sellise sisuga mis teeb ettevaatlikuks korrakaitsjad ka tema suhtes (omakohtuga ähvardamine ametlikus avalduses),

Tõsine analüüs
Ei saa nüüd küll aru, et keegi kuskil piinlikust tunneb. Läheb ikka sama vana rada - aetakse sitta suust välja, siis omaarust vabandatakse, siis tekib jälle verbaalne kõhulahtisus ja lõpuks ollakse üliimestunud, et miks keegi ei mõista ja andeks ei anna. Ja aastaid juba sama rada...


Titaan - 02.07.2018 kell 20:35

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Pull, ma ebaõnnestun üsna sageli aga see ei tähenda, et ma loobuks. Tähtis on see, mis välja paistab??? Mis Sa arvad, et ma pasundan avalikult, et näed toetasin loomadevarjupaika või põletusohvritest lapsi??? Sa oled ikka päris juhm kui nii arvad.
Mind ei huvita enda asjadest kuulutamine, mind huvitab see, mis tunde minus miski tegevus tekitab ja kas ma ise olen endaga rahul või mitte.


Pfffffff, ma tunnen kaasa, et Sa ei oska asjadele mitte reageerida ja kõik selle sita nö endasse lased. Mul on jumala suva mida Sa minust arvad? Mind ei huvita solvangud kuna need tulevad kuskilt väljast ja ma võtan seda kui taustamüra. Ma ei solvu mingi madalalaubalise neandertaali ila peale (sinna kastitan ma kõik debiilikud, kes lahmivad tühja). Ausalt ma ei viitsi - kui see teeb minust tugeva inimese, kes keeldub mitte ohver olemast, siis see ma olen.

Psühholoogid ja psühhiaatrid on nii tore rahvas, soovitan soojalt. Haigekassa maksab muideks sellise nalja kinni ka. Vb saad oma koolikiusamise storyst lahti ja elu läheb kergemaks.


Mina ei saa ka neist aru kes igal pool abi vajavate postituste all karjuvad aitasin, tegin panuse jne. Tegid siis tegi väga armas, aga ei poea ju pasundama sellest. Psühholoogidest ja psühhiaatritest pole abi, omad kogemused


sissy84 - 03.07.2018 kell 12:42

Odavad või tasuta psühholoogid on jamad. Ma kahjuks ei kasutanud sellist 60-100 EUR kord.
Maksa kallimat hinda, siis saab ka abi.


Titaan - 04.07.2018 kell 11:18

Ma olen elus kokku puutunud kolme erineva psühhiaatriga. Kuulatakse sind ära, noogutatakse kaasa, kirjutatakse ravimid ja sellega asi piirdub. Aus olla siis pole usku neisse tasulistesse ja kallitesse.


Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Odavad või tasuta psühholoogid on jamad. Ma kahjuks ei kasutanud sellist 60-100 EUR kord.
Maksa kallimat hinda, siis saab ka abi.


LadyButterfly - 04.07.2018 kell 12:03

On olemas ka psühhiaatreid, kes vägagi agaralt kukuvad kohe diagnoose tulistama ja retsepte krjutama. Võttis asja liigagi tõsiselt. Ta oli selline lobamokk ka, et ma pidin teda vahel tagasi teema juurde juhtima ja ta tähelepanu uuesti patsiendile suunama


sissy84 - 04.07.2018 kell 12:33

Oi keda siin üle pika aja näha saab!

MINU odav psühholoog istus paarinõustamises kord minu paadis ja kord mu abikaasa paadis.
Nad ei peaks arvustama aga see oli nii. "Ja miks Te ei piira oma meest? Miks Te annate nii palju vabadust?" Järgmine hetk:"Miks Te oma naisele kõik ära rääkisite? Inimestel peavad saladused olema ja see on ok."
Kui küsisin erialast kirjandust öeldi "googelda!"
Abi oli null protsenti. Õnneks ma polnud depressioonini jõudnud ja googeldatud raamatud aitasidki mind.


LadyButterfly - 04.07.2018 kell 12:51

Hahaa! Otsustasin ellu ärgata

Ma olin seal põhjas küll. Läksin vastuvõtule (tasuta ühe organisatsiooni kaudu) üksi ja psühholoog kargas kohe mehe paati Rohkem ma sinna ei läinud. Pöördusin hoopis parima sõbranna "vastuvõtule", ta oli seda minuga praktiseerinud juba nagunii aastaid. Ei pidanud vähemalt otsast peale midagi selgitama hakkama Aastaid võttis aga välja ronisin.

Tütar käis ühe teise juures suht hiljuti, (ka tasuta sama organisatsiooni kaudu), tema ei saanud aru, et oleks aidanud aga mina nägin muutust paremuse poole kohe kõvasti.


NipsNaps - 04.07.2018 kell 21:21

Minul oli umbes sama kogemus. Kusjuures käisin vist nelja erineva psühholoogi juures. Lähenemine oli kõigil erinev, aga kasutegur nullilähedane. Nõuannetest jätkus vaid samaks päevaks. Järgmine hommik oli reeglina must kass peas tagasi. Aga aastatega ronisin ise välja.


Titaan - 04.07.2018 kell 21:31

Tsitaat:
Algne postitaja: NipsNaps
Minul oli umbes sama kogemus. Kusjuures käisin vist nelja erineva psühholoogi juures. Lähenemine oli kõigil erinev, aga kasutegur nullilähedane. Nõuannetest jätkus vaid samaks päevaks. Järgmine hommik oli reeglina must kass peas tagasi. Aga aastatega ronisin ise välja.


Ainus asi mis ma neilt sain oli peoga ravimeid.


sissy84 - 05.07.2018 kell 02:54

Psühholoog ei kirjuta suurt midagi. Ma pidin uinuti pärast psühhiaatri poole pöörduma. Õnneks sain kiirelt emalt nipi, et kuumaveekott kõhu vastas uinutab minutitega.
Kusjuures uinutid olid lahjad, üle 4 h ikka magada ei aidanud.

Oeh, oma tütred kasvatan ma kohe õigesti elama. Ei mingeid muinasjutte. Kohe peavad teadma kuidas asjad on. Ehk nad siis ei pea kord elu nähes psühholooge ja psühhiaatrit külastama.


Titaan - 05.07.2018 kell 06:18

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Psühholoog ei kirjuta suurt midagi. Ma pidin uinuti pärast psühhiaatri poole pöörduma. Õnneks sain kiirelt emalt nipi, et kuumaveekott kõhu vastas uinutab minutitega.
Kusjuures uinutid olid lahjad, üle 4 h ikka magada ei aidanud.

Oeh, oma tütred kasvatan ma kohe õigesti elama. Ei mingeid muinasjutte. Kohe peavad teadma kuidas asjad on. Ehk nad siis ei pea kord elu nähes psühholooge ja psühhiaatrit külastama.


Ega ei kirjuta jah. Lugesin ise valesti. Tänud, et tähelepanu pöörasid


cetlyn666 - 10.09.2018 kell 08:03

Kindlasti see ei ole vabandus, et olla haige. Depressioon võib välja lüüa varakult või juba täiskasvanu eas. Peamiselt põhjustab see lapsepõlves toimunu ja olnu.
Ravimid on muidugi ajutine lahendus, kuid põhitööks on teraapias käimine.


skingirl - 11.09.2018 kell 22:04

Mulle isiklikult ei meeldi sellised inimesed kes abi ei otsi ja ainult kisavad,et neil on paha.
Hetkel olen ma juba arvamusel,et nad võivad enda piinad lõpetada kui nad nii abitud on.


sissy84 - 13.09.2018 kell 01:20

Mulle ka ei meeldi.
Mul üks sõbranna on selline. Kaebleb kui raske on aga raamatu lugemine ja endaga tegelemine tundub jube keeruline ja tülikas ta jaoks. Ta tegeleb vaid tagajärjega, st neelab tablette. Põhjusega tegeleda ei viitsi. Seega ma teen näo nagu ei kuuleks kaeblemist kuna mulle tundub, see olevat tähelepanu otsimine.
Kui ta tahaks depressioonist lahti saada, oleks see ühe raamatu lugemine ja harjutuste tegemine kõigest aga ju siis ei taha. Kedagi ei saa ka sundida, eks elagu siis oma terviseprobleemidega. Fakt on see, et ka ravimid on kehale mürk.