
Mida arvate preagusel nakkusterikkal ajal veredoonorlusest, paljud teist verd andmas käivad ja kuidas ennast peale vere loovutamist tunnete?
Paar korda elus on juhtunud
Ja pärast oli eufooria taoline tunne, nagu oleks kergelt purjus
Pole andnud, kuigi mõjuks hästi.
OT kas keegi on näinud mõnda juuti veredoonorina olema või siis Yehua tunnistajat? 
ei ole andnud
ja ei lähe ka vist andma
Olen käinud 1 kord verd andmas, ootan järgmist kuud, et siis uuesti minna, kuna nõudlus suht suur vere järgi on.
Tunne... mhh ei midagi erilist kui siis ainult käsi nõrk. Aga ma tegin kõik ka nii nagu kästi, et istusin pärast maha ja jõin rahulikult kohvi ja
lugesin.
Ja kusjuures üllatus oli mulle suur! Ei olnudki valus 
Mina vast annax küll aga kahjuks ma ei tohi seda teha
Ma annaks hea meelega, kui saaksin.
Aga kahjuks ei ole minu puhul see eriti hea võimalus, mul niigi igasugu asju verega pahasti
Aga vahel oleks tahtmine küll käega lüüa ja anda. Ja siis vaadata, kuidas pärast ise saab 
Kahjuks minult verd ei võeta
Minu veri ei kõlba mitte millekski.
Aga suhtun asja hästi. Kunagi ei või teada, millal endal abi tarvis läheb.
Nakkusi meie väikeses Eestis küll pole väga vaja karta
Isegi süstimine haiglas käib ühekordsete ja väga puhaste asjadega.
Vahest olen andnud.
Miskit erilist tunnet küll ei ole olnud. Nujah miskipärast läeb kõht tühjaks kui vaatan kuda voolab.
Tahaks hirmsasti anda, aga nad ei taha ju minu verd hetkel
Alati kui mul see mineku tuhin peale tuleb, siis olen ma rase või just sünnitanud ja
siis nad ei taha ju.
Aga eks ma proovi jälle. Kui ma siis ka hiljaks jään ...
Pole andnud, kuid tahaks doonoriks hakata, kui kõlban, muidugi. Üritan selle asja võimaluse korral teoks teha.
vanasti ikka andsin, aga paar aastat pole enam saanud, sest peale tätoveeringu või piercingu tegemist peab aasta aega ootama, ja ma ei ole lihtsalt
suutnud tervet aastat kunagi vahele jätta
põhimõtteliselt annaks muidugi, kahju mul tast pole ja haruldane veregrupp on mul ka. pildi kippus tasku viskama vahel, ja paar korda on mind ukse
pealt tagasi saadetud, et liiga kõhn....
kui 18 kukkus nii sammud ädala 10 seadsin ja käisin kuni raseduseni siis nad enam ei tahtnud mind ja ikka veel nad mind ei taha kuna ma toidan
rinnaga, aru ma ei taipa miks nad ei taha mu verd...
enese tunne pole kunagi sant olnud välja arvatud see kord kui mulle helistati ma sinna
sportisin andsin vere ära ja jooksin linna tagasi, et jõuda bussipela siis hakkas küll paha aga see eest istusin ma pelae seda 15 minuti asemel 4 ja
pool tundi ilusti oma kohapeal ja ei liikunud enne kui olin sõidu lõpetanud
mees käib kah iga kuuaja tagant trombotsüüde andmas ja mina ta sinna
tirisin, ise on ta rahul aga ämm vahutas alati kui kuulis, et tema poja käis verd või trombotsüüde andmas, aru ma ei saa miks 
olen nyyd 2* andnud nii hia tunne on et saad kedagi aidata
army aegadel sai ike antud
ja enesetunne oli pärast seda üsna OK.
nüüd pole viitsind sellepärast kuskile sõita et seda mahla ohverdada
Tahaks ka jubedalt minna aga üksi natuke kõhe on.
Aga kunagi ma selle ära teen.
Ehh, korra üritasin anda, nooremana veidi, ei tahetud - öeldi, et alakaaluline...rohkem pole üritanud, sest selles lubatud kaalus olin vaid raseduste ajal ja siis ammugi ei võeta ju... Aga üldiselt võetakse ju igalt inimeselt verd uue kanüüliga, seega oht nakatuda suht pisike (erandeid ju igal alal). Tänuväärne asi, kunagi ju ei tea, millal ise abi vajad....
eile just sain Verekeskusest tänukirja. 2. käisin yhispanga majas verd andmas, 4kord elus ja see suht norm mu vanuse kohta
Kunagi aidati mind ja
nyyd aitan ise teisi. See yks vähene abi, mis saan kellelegi anda, mõttetu muidusööja nagu ma olen.
Pole kunagi andnud ja isegi ei tea, et miks. Lihtsalt vist pole sellist mõtet pähe tulnud.
Aastast 96 aktiivne doonor.
Seal Ädala tänaval on niiiiiiiiiiii toredad töötajad, et selle positiivsuse eest, mis ma sealt alati saan ja millest jagub ikka mitmeks nädalaks kohe,
oleks ma valmis kasvõi iga päev ennast torkida lasta!
Aga nad ei ole sellega nõus 
nyyd varsti lähen...ja tunne on kindlasti uskumatult hea...
olla kellegile kuskil kasulik...
olen andnud verd ja lähen veel
parandab kõvasti enesetunnet
Doonor pole olnud, kuid verd on võetud. Millegipärast hakkab mul paha, kord ka minestasin (raseduse ajal ), see mind tagasi hoiabki...
Ma polnud ka peale klaasitäie keefiri viimane kord midagi söönd ja sisikartsin ka, et nyyd minestan ära - aga ei midagi. Kunagi mu noorem vend kysis,
et kui naistel päevad on, et miks nad sisi doonorid pole, et veri tuleb ise ju välja jne
samas kohe kadedust tunnen nende vastu, kellel 0 veri on. Mul tavaline A reesus positiivne, nii et seda nagu kõigil on
Aga ise annaks ka tihedalt kasvõi iga nädal verd, aga näe, vaid kolme kuu tagant saab 
Mul on selle verega tore lugu. Alguses oli kirjas B+, siis A+
, nüüd ei tea mis tuleb, lasen uurida üle. Äkki on muutuv veri, justkui vein
läheb aina paremaks 
Ma otsustasin, et ma lähen kah ikkagi andma
Saan teada, mis veri mul on ja head kah teha. Ma olen niigi nii palju juba torkida saanud ja harjunud juba sellega 
Jälle mina.
Kui 8 olin, oli mul raske sydame op, ja siis andsin endale lubaduse, et kohe kui 18 saan lähen ja annan verd. Nagu 18 sain, läksin samal päeval Tartus
polikliinikusse, ise kartes ja siis kysiti, et kas ikka 18 olen ja siis yks tädi sosistas, et näe tal ju synnipäev. No ja kui veri antud ei tahtnud
kuidagi seda pakki võtta, kuidagi häbi oli, et pole ju selleks seal, et midagi saada. siis aga arstid justkui solvusid, et mulle ei kõlbagi nende
asjad no ja siis sain oma sokolaadi ja meepurgi ja tuju kohe nii hea oli. ema ja isa ikka pärst eriti sillas polnud, kartsid et surema nyyd hakkan
aga seekord ühispangas olid kyll megatoredad pisikesed mammikesed, kes maru õhinas ise olid. Hästi tore vist on ikka see kõik.
ei anna verd....vähemalt pole doonoriks hakanud ega ole ka plaanis hakata....
Alustasin vereandmist kunagi tehnikumis käimise ajal. Seal oli kombeks, et kui kooli minna ei viitsinud, läksime ühika med.töötaja juurde simulante
mängima. Tema ütleski et mis jamate, minge andke verd ja saate 2 vaba päeva. Vahepeal oli mitmete aastate pikkune paus aga nüüd olen ikka üritanud
alati käia kui nad kutse on saatnud ja kui pole saanud minna töösõitude pärast, siis olen käinud Ädala tn. andmas. Seal muidugi kõige mugavam- saab
kiiresti ,pole järjekorras vaja oodata. Enesetunne on alati superhea peale vere andmist
Õnneks pole kunagi halb kah hakanud
Meestel pidavat vere
andmine olema tervislik, ikkagi verevahetus, kui just end iga päev noaga ei nüsi
Olen palju kohanud suhtumist, et mis sa niisama annad,
keegi sulle ju midagi niisama ei anna- kahju.
Tsitaat:
Algne postitaja: marx
Mida arvate preagusel nakkusterikkal ajal veredoonorlusest, paljud teist verd andmas käivad ja kuidas ennast peale vere loovutamist tunnete?
Ei pelga ma miskit nakkust sealt saada.Verd annan regulaarselt 18ndast eluaastast peale.Seega ajaliselt 11 aastat (v.a.ajad mil seda teha ei
tohi).Enesetunne on alati hea olnud,pole kordagi sorgitud ega otsitud.
Seoses selle doonorlusega meenub mulle vere andmine siis kui verd võeti pudelitesse ja see nõel mis soone torgati oli otsast kare....ja milline ragin
see oli kui "julm õde" selle sisse lükkas...prrrr...Aga vaatamata sellele,andsin ikka edasi.Nüüd ju tingimused....täiesti 5+!
Jah annda või mitte?See on loomuikult iga inimese enda asi.
Kahjuks ei saa ma öelda mis tunne on kui annad ja ei tea õnneks mis tunne on saada verd.
Aga ma tean kui jõuetu tunne ja ahastama peneb kui vanemad tänu oma usule keelduvad ülekannet teha ja laps lahkub siit ilmast.
V eelgi jubadam on aga see kui inimene küsis.Miks ma pean anndma?Ma ei saa ju midagi vastu mulle isegi ei maksta selle eest.
Olen meedik ja puutun verga tihti kokku ja austan sügavalt neid inimesi kes loovutavad verd neile kes seda tõsiselt vajavad.
AITÄH TEILE.
Ei ole käinud
mina olen kaks korda käinud andmas ja hästi hea tunne on, see on ju nii väike asi, mida ma saan teiste heaks teha, nii et lähen kindlasti varsti veel

täna tekkis meil töö juures arutelu teemal 'vereandmine raekoja väljakul'. sellest ajendatuna teen siia vastavasisulise polli.
Pole veel nii kaugele jõudnud.
Läheks andma aga aega ei ole.
Enne selle aasta lõppu tahan ikke asja ära teha.
Mind jõutakse tavaliselt enne kutsuda (st neil veri otsas), kui ise läheks. Ikka korralikult 3 kuu tagant. Ja korra kutsuti just siis, kui sääl
Vabaduse väljakul oli telk taas püsti, eelmisel aastal millaski sügisel. Juuuuuube külm oli
Lisatud hiljem: vabandust siiberdamise pärast! Näitas, nagu oleksin 2 korda postitanud, ilmselt siis siiski mitte 
öösel verd ei võte, järelikult ei saa anda, kuna ple lihtsalt aega
Mindki on viimasel ajal ennem kutsuda jõutud, kui ise ennast kohale olen vedada jõudnud ja kui võimalik, siis ikka alati lähen
Leppisime just paari sõbraga kokku, et lähme homme verd andma ja saame ennem Vabaduse väljakul kokku. aga näe
me ei peagi vabakalt kaugemale
minema, saab kohe seal anda.
Ma annaks, kui lubatud oleks.
Aga kuna ei ole, siis hoian kõik viimasegi endale 
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma annaks, kui lubatud oleks.
Aga kuna ei ole, siis hoian kõik viimasegi endale![]()
Annan alati kui küsitakse...ja nii juba mitu mitu aastat....
Ma siin just mõtlen, et läheks homme ... Täna oli tuli takus kui sealkandis olin.
Kui nüüd muud takistust tekkinud ei ole, siis nad vist võtavad ka minult
Ma väga loodan.
minu parim enne on möödas
annaks, aga minult ei võeta.
mul nii palju rõngaid ja tätoveeringuid. 
Kui aasta rõngastamisest/tätoveerimisest möödas, siis võetakse.
Ei ole andmas käinud ja ei tea kas lähen ka - arg olen 
annan ikka verd ja peris hää meelega. kahjuks pole pärast tartust lahkumist mahti saanud ja palusin neil enam mitte helistada. kui võimalus tekib, valan verd edaspidigi.
Mina käin Pärnus metsa tänaval alati kui kutsutakse!
Milleks telk ja raekoja plats!
TJ
Tsitaat:
Algne postitaja: yller
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma annaks, kui lubatud oleks.
Aga kuna ei ole, siis hoian kõik viimasegi endale![]()
mix ei v6i siis?
alakaaluline?
rase?
vere asemel myrk?![]()
Tublid inimesed olete..ise olen arg, mul on alati jube paha hakanud pärast oma kalli vere loovutamist...
Annaks, kui võetaks...aga mu verd ei taheta ja seda mitmel põhjusel
ei tea kas tahetakse mul
aga nog
tallinna kyll sellep2rast ei hakka minema
Käin verd andmas siis kui magusa isu tuleb 
Mina annan ikka Ädala tänaval eesti verekeskuses,
maja numbrit ma ei mäleta aga see polegi oluline üles leiab alati 

Sõitsin eile sellest telgist mööda ja jäin mõtisklema teema üle kas anda või mitte anda
Igaljuhul jäi eile veri andmata ja kardan et täna ka ei
anna...
Asi on selles, et ma nii kole jubedalt kardan vere võtmist, et olen korduvalt suurest hirmust isegi minestanud...
Samas, kui ikka väga-väga vaja oleks, siis vist ikka võtaks selle tee ette küll
minagi verd annaks, aga nad ei taha mu verd, sest 1. toidan veel rinnaga 2. hetkel tõbi kallal 
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Kui aasta rõngastamisest/tätoveerimisest möödas, siis võetakse.
kas sina oled andnud verd? aidanud teist inimest sellise asjaga? mis sind "töukas" sellist asja tegema?
ja kui ei siis miks?
Olen andnud küll. Tõukas soov "ära proovida" ja midagi head teha. 
arvan, et see "alkohol" ei aita enam kedagi

http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=2720
http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=2883
http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=3738
Ei käi verd andmas.
Ei julge
ja halb hakkab juba mõttest et torgitaxe nõelaga. ...brrr...
Ma kardan jubedalt vere andmist, sellepärast on minul ykskõik kus anda oma verd.Mina isiklikult ei anna mitte kusagil.
/me on siis üks julge mees...eelmisel nädalal andsin just järjekordse portsu
Olen käinud andmas ent viimane kord saadeti tagasi- hemoglobiin madal
Näis mis elu toob...
Käin andmas ikka, aga häbematult harva. Ja kui kutsutakse ja aega on, siis võin seda ka raekoja platsis teha - oma veri, mis ma ikka häbenen. 
mina olen 2 korda käinud juba verd andmas ja lähen heameelega veel, aga praegu läheb natuke aega, kuna ma alles tegin ninna augu, et kui see aastake
mööda saab ja muid auke pole vahepeal juurde tulnud
, siis kindlasti lähen tlna verekeskusesse.
Ikka käin verd andmas, suht nõutav veregrupp ka ja sellepärast tunnen ka väikest kohustust 
dam ei oska vastata
aga ple andnud veel verd kuidas on peale verandmist tunne
mina annaks ka hea meelega verd, aga ma kahjuks liiga vähe kaalun selle jaoks
Verd annan iga kahe kuu tagant. 10. aprillil on järgmine.
Kokku antud verd ... kaheksal korral. Mul on vererõhk madalam ning nina verejooksu pole enam. Seega kasu on kahepoolne: mul parem ja med. abi vajaval
inimesel kah.
/me uuris ka eile, et kuidas doonoriks saada, kuid seda 50 kilo pole kuskilt võtta, mis pidi kaalu alampiiriks olema
Uurisin, et kas nad siis
kaaluvad enne
, verekeskusest vastati 'jah' kui inimene ikka selline pisike olevat...seega, jääb ära, kuigi tahaks.... Ei saa ma aru neist
normidest, sest kui mu normaalkaal ongi alla 50-ne kilo ja mu tervis on täiesti ok, siis miks on vaja mingit piirkaalu sätestada ??? Ahistamine, ma
ütlen 
ei käi verd andmas. kuigi tahaksin ja pidevalt mõtlen, et nyyd lähen...
olen lihtsalt liiga laisk ja arg olnud
/me häbeneb
Läheksin hea meelega. Sest teisi aidates aitad ka iseennast. Mõtlen sellele järjest tõsisemalt ja kui aega juhtub olema, siis lähen kindlasti. Saaks
oma veregrupigi teada...
Sõber aga üliaktiivne doonor, loodab juba 4-5 aasta pärast presidendi vastuvõtule saada täna doonorlusele. Kuigi ise alles 29 aastane.
Aga doonorlusest üldisemalt: kas ja kuidas mõjutab vereandmine iseenda tervist ja heaolekut? Olen kuulnud väiteid, et peale vereandmise päeva hakkab
alkohol ülikiiresti mõjuma. Süda pidavat vahel saltosid tegema hakkama. Aga paari päeva pärast olevat imeline tunne. Kas need on kuulujutud või
tegelikkus
Aga see 50KG nõue on jah kahtlane ja imelik. Võtku siis vähem nende käest
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
/me uuris ka eile, et kuidas doonoriks saada, kuid seda 50 kilo pole kuskilt võtta, mis pidi kaalu alampiiriks olemaUurisin, et kas nad siis kaaluvad enne
, verekeskusest vastati 'jah' kui inimene ikka selline pisike olevat...seega, jääb ära, kuigi tahaks.... Ei saa ma aru neist normidest, sest kui mu normaalkaal ongi alla 50-ne kilo ja mu tervis on täiesti ok, siis miks on vaja mingit piirkaalu sätestada ??? Ahistamine, ma ütlen
![]()
Tsitaat:Minu puhul eriti ei mõjutanud, natukene ainult pea pööritas ja veidike oli paha kah ja väike väsimus oli. Alkoholi pole proovinud, pärast vereandmist, aga üldiselt mõjub küll hästi, haigeks ei jää nii kergesti, sest organismi imuunsussüsteem hakkab hästi kohe tööle ja sulle tuleb uus, värske veri ju asemele, nii et igatpidi kasuks tuleb
Algne postitaja: pointer
Aga doonorlusest üldisemalt: kas ja kuidas mõjutab vereandmine iseenda tervist ja heaolekut? Olen kuulnud väiteid, et peale vereandmise päeva hakkab alkohol ülikiiresti mõjuma. Süda pidavat vahel saltosid tegema hakkama. Aga paari päeva pärast olevat imeline tunne. Kas need on kuulujutud või tegelikkus![]()
Ei saa hetkel minna sinna raekoja platsile verd andma, viimasest vereandmisest ainult 3 nädalat möödas, ei taheta veel mind.
Tsitaat:vot peakski uurima siis nüüd
Algne postitaja: ratatosk
/.../Ega nad seda nüüd nii rangelt kah ei vaata. Küsimus pigem selles, et kas oled lihtsalt sellina väike inimene aga muidu terve, või haiglaselt kõhn.
Aitäh nõuande eest - ma ju kuulun just sinna lihtsalt pisikeste klassi
neh, olen kahe käega andmise poolt kuid nt viimase poole aasta jooxul olen 3 korda augustanud ja kahtlustan et augustan vast kindlasti veelgi seega
doonorlusele jään vaid südamlikux kaasaelajax vähemasti mõne aasta jooxul
ikka käind verd andmas, kui vähegi mahti.
suht haruldane veregrupp ka, nii et ikka katsun. Sinna juurde veel see, et pärast vereandmist on alati nii megalt hea olla olnud...enesetunne siis...
eufooriline...nagu oleks pideva sumina all

Tsitaat:
Algne postitaja: pointer
Aga doonorlusest üldisemalt: kas ja kuidas mõjutab vereandmine iseenda tervist ja heaolekut?
minu veri vist ei kõlba enam 
Ei või verd anda....
toidan last rinnaga
Tsitaat:
Algne postitaja: nymf
neh, olen kahe käega andmise poolt kuid nt viimase poole aasta jooxul olen 3 korda augustanud ja kahtlustan et augustan vast kindlasti veelgi seega doonorlusele jään vaid südamlikux kaasaelajax vähemasti mõne aasta jooxul![]()
pole käinud kunagi verd andmas
vist seepärast, et niisama võtavad analüüsideks pidevalt ja vahepeal oli ka kehvveresus tükk aega
mees oli kunagi doonor
kes käivad, ütlevad, et midagi hirmsat pole olnud
aga ma araks tehtud nende torkimistega
läheks... aga hetkel minult ei võeta, sest lasin nabarõnga panna ja siis on aasta jagu vereandmise keeldu...
muidu olen ikka käinud andmas.
Annaks, kui võetaks. Ma olen hetkel nii alakaaluline, et keegi ei tahaks mult verd võtta.
Kunagi tahtsin kah anda, kuid juba siis ei võetud vastu, sest mingi asja tase oli veres liiga madal. Igastahes kästi rohkem liha süüa...
Hemoglobiin Beith
Ma lasin endale tatoveeringu teha ... nüüd ei võeta veel poolteist aastat mind jutulegi 
minult kah ei võeta
bad blood...
täna lähen esmakordselt andma.... pabin on sees
...midagi muud olen küll andnud,aga mitte verd - seda endalgi vähe!
offtopic
hmm..huvitav, mida seal Raekoja platsil siis veel kogutud on? 
Tsitaat:
Algne postitaja: hestia
täna lähen esmakordselt andma.... pabin on sees
Tsitaat:pidavat olema pool aastat peale augustamisi ja tattoosid....kas tõesti on poolteist ?!?
Algne postitaja: huntpimedusest
Ma lasin endale tatoveeringu teha ... nüüd ei võeta veel poolteist aastat mind jutulegi![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:pidavat olema pool aastat peale augustamisi ja tattoosid....kas tõesti on poolteist ?!?
Algne postitaja: huntpimedusest
Ma lasin endale tatoveeringu teha ... nüüd ei võeta veel poolteist aastat mind jutulegi![]()
Olen ühe korra käinud verd andmas ja pidin peaaegu pildi tasku panema, kuna vererõhk langes nii kiiresti. Aga plaan on ikka minna veel. Ma muidu verd
natuke pelgan, aga kogu protseduur oli absoluutselt valutu, karta polnud midagi
.
Läheks küll, aga enne peab kuidagi mõned kilokesed juurde saama kuskilt...
Aga küll varsti 50kg täis, siis lähen annan oma verd ka ära... 
Ka olen käinud ja päris mitu korda. Algul puhta uhkuse pärast, et olin oma kursuse vanim, siis oli aeg mil ainult mina saingi verd andmas käia ja
direga kõrvuti lavatsil ka veel. Oli uhke küll.
Nüüd vahel niisama, kui juhtun sellisesse kohta, kus anda saab.
Just enne vaatasin kaalu ja pikkuse teemat, need väga saledad võiks küll ettevaatusega oma vere äraandmisesse suhtuda. Muud midagi lihtsalt võib
kergemini haigeks jääda, kui mõne tõbisega kokku puutuda peale doonoriks käimist, või isegi tõesti pildi eest ära võtta.
Kunagi tüdruk vedas kaasa verd andma. Tookord tema veri küll tunnistati lahjaks, hemoglobiini olla vähevõitu. Pärast seda olen käima hakanud. Kaks korda on helistatud, et vaja verd oleks hädasti. ülejäänud kordadel on lihtsalt tulnud mõte et läheks
mind ei tahetud verd andma, kui paar aastat tagasi käisin. öeldi,et alakaal ja kehvveresus
peaks nüüd uuesti proovima, kuigi kardan,et kehveresus on mul siiani(ohtlikult vähe valgeliblesid) ja arst soovitab pidevalt hematogeni süüa ja maksa
....teen seda hea meelega
mees ja täditütar on rohkem, kui korra käinud, nad suht fännavad seda asjakäinud
Mina tahan minna, aga oma asukoha tõttu on see komplitseeritud. Kunagi käin kindlasti ära, sest midagi head võiks ka ju teha
Olen doonor aastast 1998.
ole käinud 3 korda ja tunne on olnud üli hea.ja veel paremaks teeb et võibolla päästsid kellegi elu.
nakkuste eest peaks olema nagu kaitstud sest nõelu ju kasutatakse ainult 1 kord aga võimalus jääb.
Kohe hulgem olen andnud ja hea on olla sellegipoolest. Saad jälle uue vere asemele mõne aja jooksul ja karta pole tõesti midagi. Kogu instrumentaarium on ju ühekordne.
Muidugi olen ma doonor. Verd annan, spermat olen andnud. Ja elundidoonori kaart on rahakoti vahel!
TJ
käin pidevalt, toetan seda kuna omal ajal vajasin ka dooniro abi. tunne peale seda täitsa ok
olen käinud ja enesetunne pole peale seda küll kehva olnud, pigem teadmine, et suudad mõnele abivajajale toeks olla, tõstab enesetunnet 100% 
tahtsin varem teada mis veregrupp mul on, mõtlesin minna aga ei julgenud, kuna kardan lapsestsaati arste ja eriti süstlaid (alateadlik hirm ), nov oli
mul op verd ise ei vajanud, kuid proove võeti seal niiet vähe polnud, siis sain ka teada et minu veri on 0 negatiivne, nüüd uudishimu rahuldatud ja et
minna verd andma peab olema selleks vägahea põhjus
Viimati käisin kolm aastat tagasi.
Kuidagi ei jõua nii kaugele, et jälle minna.
Tahaks küll...
tahaks väga-väga minna...aga kaalun liiga vähe
nakkusi küll ei kardaks...
verd andnud juba aastaid, vahepeal jaavad kyll vahed vahele - tahaks ju ikka oma eestimaist verd teistele eestlastele loovutada, mitte muudele
kodanikele.
tunne on jah, nagu eelpoolmainitud, eufooriline! 
Ainus tõbi, mille saada võib on mõni hulkuv viirus. Osast verest loobumine nõrgestab siiski väheke organismi ja hakkavad igasugu pisilased paremini külge. Korra õnnestus mul torkeav lahti rahmeldada ja siis oli jupp tegu, et jälle pidama saada. Õnneks ei ole veenist eluohtlik. See oli ka puhtalt oma süü ja tegin mitut keelatud asja korraga - tõmbasin seljakoti sangaga sideme maha ja võtsin ette omajagu pingutava jalgrattasõidu ca paar tundi peale vere andmist.
Olen alati andnud verd, alates 18 aastasest saadik
Praegu sama jama, rase, siis verd ei võeta.
Tegelikult kasutasin kooli ajal enne eksameid vereandmist nagu boonust.
Umbes 2 nädalat enne eksamit käisin alati verd andmas, uus veri soodustab hästi pähe hakkamist.
Pealegi on olnud mul kogu aeg jubeda valuga kuupuhastus, isegi käimine põrutas ja oli põrguvalus ja siis veel mass. verejooks.
See vereandmine oli nagu taevaõnnistus.
Veel kasutasin seda enne reise, mu kehal on naljakas omadus teha mulle *kingitus*, alati enne puhkust, sünnat, jõule, ujumist, matka, alati hakkas mul
kuupuhastus...ei tea närvidest või nii.
Siis ma kasutasin verekeskust samal eesmärgil.
Andsin verd ja asi jäi kohe nädala hiljemaks või oli väga vähese vere-eritusega.


Kahju et nad rohkem ei võta kui see 450 ml.
5 aastat doonoriks olnud ja vereloovutamine on juba ammu meeldivaks harjumuseks saanud. Põhjuseks peamiselt vast see, et pärast vereandmist tunnen end
nii füüsiliselt kui emotsionaalselt lausa suurepäraselt. Verevärskendus tuleb ainult kasuks. Paaril korral on küll tagasi saadetud, kui hb juhtus alla
normi olema või kaal jälle 50-st alla kippus jääma.
Aga nalja sai siis, kui ma, rumal, esimest korda läksin verd andma otse pärast sessi lõppu suht magamata olekus, tühja kõhuga ja närvid veel viimasest
eksamist pingul. Ei tulnud selle peale, et peaks olems söönud-maganud jne. Igatahes kippus pilt tasku kukkuma ja meedikud hakkasid siis mu ümber
hirmsasti sebima ja hädaldama. No mind see kogemus igatahes ei kohutanud.
Ei saa verd anda ka parima tahtmise juures....veenid pidid liiga peenikesed olema....või midagi sellist
Tsitaat:
Algne postitaja: marx
Mida arvate preagusel nakkusterikkal ajal veredoonorlusest, paljud teist verd andmas käivad ja kuidas ennast peale vere loovutamist tunnete?
mul viimane kord (jaanuari alguses sel aastal) ei leidnud õde veeni esimese korraga üles ja suras seal siis süstlaga mul natuke ringi, valu tegi....
pärast oli hull verevalum..... aga ega see mind heiduta - nelja kuu pärast ikka uuesti 
annaks hea meelega verd kuid kardan nõelu:S
nüüd ei ole mitu aastat andnud verd......... aga kui andsin siis peale seda oli nagu uus elu......ülim 
nii aega palju mööda lainud, ma imetamised lõpetanud ja vereandmine täies hoos, juba üle 10 korra andmise
annaks iga kuu, aga nad põrsad ei
taha naisi nii tihedasti näha täpselt 3k peab täis olema (paarist päevast vaadatakse mööda) tulge aga verd andma, see lahe tegevus ja seltskond on
seal kah huvitav.
Ei meeldi põrmugi see tegevus, verd on võetud ainult analüüsideks ja ei milleks muuks ei taha hästi anda, annaks kui see ei oleks nii ebameeldiv. Tunnen süstalt kogu aeg, isegi siis kui vaatan kõrvale ja mõtlen muule... ei ole valus vaid rõvedalt ebameeldiv...
annaks kyll, aga mu veri ei kõlba neile, rohtusid täis.
Tahtsin verd anda, aga saadeti tagasi - alamõõduline ja alakaaluline pidin olema.. kuigi olin täpselt 50kg tol ajal. (50kg on miinimumnõue, nagu aru
sain)
Mul oli kahju, et ei tahetud.
Rohkem pole pakkuma läinud.
Olen üle 10 X verd andnud, ükskord minestasin ära kah, sest olin öösel tööl olnud ja söönd ka korralikult polnud ( rumal läheb sellises konditsioonis
verd andma)
Regulaarselt verd ei anna aga kui peale juhtun siis ikka.
Perearst ütles kah sellisel poolkäskival-noomival toonil , et mis te naised verd annate, las mehed annavad

pole verd andnud
isegi teist nii vähe
nad ei taha minu verd, kehvveresuse pärast
verd ja seljaüdi pole annud,kõike muud küll!
Korra andsin aastaid tagasi verd doonorluseks. Enam ei lähe, kuna peale vere andmist oli enesetunne väga kehva.
Mõnele mõjub aga vereandmine väga hästi ja eks nemad ka käivad verd andmas edasi. 
ikka annan verd.
olla doonor pole ohtlik, verd saada on ohtlik.
mina vist saan verd anda.
arstid on tihti käskinud doonoriks minna aga senimaani pole veel viitsinud.
korra käisime sõbraga verekeskuses aga tulime ruttu tulema kuna vere loovutamise eest lubati ainult tahvel shokolaadi.
mina saaxin verd anda aga arst ütles et sul läheb seda endal rohkem vaja....
njah mina olen päis mitu korda andnud peale vereandmist on enese tunne ka kuidagi parem.ja seda,et mingi haiguse donoorlusega saan seda ma e ikarda sest seal ju kontroll päris karm ja peale selle enamus asju mida vere võtmiseks kasutatakse on ühekordsed.nüüd on tegelt plaan hakkata afereesi doonoriks.
Ma ka see õnnetuke, kes ei tohi verd anda, kuigi tahaks!
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
korra käisime sõbraga verekeskuses aga tulime ruttu tulema kuna vere loovutamise eest lubati ainult tahvel shokolaadi.
omal ajal oli pakkuda igasugu holliwoodi pileteid ja teatri pileteid...
Olen käinud siis, kui minu grupi verd kähku vaja on. Mis riskidesse puutub, siis - neid ei välista, kuid ka ei dramatiseeri - üks õnnemäng kogu see
elu... 
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
omal ajal oli pakkuda igasugu holliwoodi pileteid ja teatri pileteid...
miskiparast tyli su postitust lugedes meelde kui kunagi verekeskuses nime kirja panin, astus uksest sisse yks habelik karvadesse kasvanud ja
odekolonni jarele haisev meesisik, kes vaikselt mu kaest kysis, et" ei tea kui palju nad selle vere eest ka raha annavad?" kuuldes, et ega
yle shokolaadikarbi ei saa, kadus ta vaikselt vandudes minema. ega see juhuslikult sina, celtic, ei olnud??
Olen käinud ja ilmselt lähen ka edaspidi. Ihu taastub paar päeva ja hing on pärast väga rahul.
Mina pole kunagi käinud ja arvatavasti ei lähe kahh .. ma ei tea isegi, mis mu veregrupp on ..
Mehkas mul seeeest regulaarne doonor .. kutsutakse lausa spets välja kui vaja ja puha .. irw ..
Tsitaat:kus seda seljaüdi anda saab? kas eestis üldse võetaksegi, ehk saab mõnd verevähis vaevlevat last aidata
Algne postitaja: exactly
verd ja seljaüdi pole annud,kõike muud küll!
olen juba 3 a doonor olnud.... vahepeal oli muidugi 2a paus... eks ikka seoses pisikese tibuga... kuid nüüd jälle täievereline doonor..... paha poole
kunagi hakanud...va ükskord kui ei olnud terve päeva midagist söönd....
.... kuid vere andmine tekitab minus väga erilise tunde...t unnen, et
olen saanud kuidagigi kasulik olla ja anda enese poolt midagi mida teistel hädasti vaja... sest kord vajas sellist abi ka minu tibuke....
Olen doonar ja tunnen end hästi
Tsitaat:Vanasti võeti igasugustelt raha eest. Ise pole andnud ja hinda ei mäleta juttudest. Ei võetud aga mitte verd vaid plasmat.
Algne postitaja: Pipilota
millal see veel oli? tean et sovieti ajal oli vist rahaline tasu, aga see tombaks soltuvuses olevaid asotsiaale ligi.
miskiparast tyli su postitust lugedes meelde kui kunagi verekeskuses nime kirja panin, astus uksest sisse yks habelik karvadesse kasvanud ja odekolonni jarele haisev meesisik, kes vaikselt mu kaest kysis, et" ei tea kui palju nad selle vere eest ka raha annavad?" kuuldes, et ega yle shokolaadikarbi ei saa, kadus ta vaikselt vandudes minema. ega see juhuslikult sina, celtic, ei olnud??
![]()
olen doonor olnud 10 aastat. mitte küll väga regulaarne, aga aegajalt saab ikka käidud. tervisle peale pole kunagi hakanud, v.a. kord, kui päris tühja
kõhuga läksin - siis ajas pärast iiveldama.
nõelad võetakse ju doonori nähes kinnisest pakist. neil on seal väga range kontroll - kord ei võetud üht tuttavat, kel oli eelmise verevõtmise järel
kahtlustatud mingit haigust, enam vastu. Kuigi pikemad analüüsid Tartus näitasid, et ta veri oli siiski korras.
tahan ka doonorlusega tegeleda!
kuid.
umbes 6 kuud tagasi toimus op.
kas sellisel juhul on võimalik?
Helista või mine läbi. Metsa1.
Vanapoaks rsk! Sa oled Pärnust ve?
TJ
Sinnakanti jah 
Siis me võime sinuga ka reaalis võitluskaaslased olla ju!
Norm!
TJ
Tsitaat:
Algne postitaja: Marla
tahan ka doonorlusega tegeleda!
kuid.
umbes 6 kuud tagasi toimus op.
kas sellisel juhul on võimalik?
Aga kui mul on põletushaavad, nüüd küll juba paranenud, ent kuu aega tagasi olid värsked. Ma ei leidnud kodulehelt informatsiooni ja niisama ei tahaks Tallinna minna...
Tsitaat:
Algne postitaja: Dinxu
Aga kui mul on põletushaavad, nüüd küll juba paranenud, ent kuu aega tagasi olid värsked. Ma ei leidnud kodulehelt informatsiooni ja niisama ei tahaks Tallinna minna...
väiksemad kindlasti ei loe. augustamise, tätoveerimise, operatioonide jms. puhul nad
ei võta veres leiduda võiva nakkusohu pärast. ah jaa- homosid kah ei võeta, muide.
Ma ei saagi verd anda
Mul madal vererõhk ja hemaglobiin.Käed ja varbad ka südasuvel seega külmad.
Tsitaat:6 kuud peale traumasid vist ei võeta verd (kindel pole, aga augustamiste ja tattoode kohta käib see küll 100%)
Algne postitaja: Dinxu
Aga kui mul on põletushaavad, nüüd küll juba paranenud, ent kuu aega tagasi olid värsked. Ma ei leidnud kodulehelt informatsiooni ja niisama ei tahaks Tallinna minna...
Päris mitu korda olen käinud andmas. Kuid viimasel korral ei õnnestunud, sest hemoglobiinitase oli liiga madal...peakski nüüd uuesti proovima minema

Ei ole käind...mul kah selle hemoglobiiniga probleeme,eelmine aasta olin kopsupõletikus ja siis oli mu hemoglobiininäit 69,kusjuures norm olex vist üle 120...sõin mitu kuud rauatablette,siis läx paremax ja enesetunde järgi on ka nüüd kõik korras....
Olen käinud verd andmas ja lähen kindlalt veel.
Vereandmine pidada ergutama vereloomeelundite tööd, niiet annetatud vere asemele tekib uus ja puhas veri
Nakkusi küll ei karda, sest kõik nõelad on ju ühekordsed
Kui helistatakse, siis võimaluse korral olen ikka kohale läinud ja ka tilga verd andnud.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ei saa ma aru neist normidest, sest kui mu normaalkaal ongi alla 50-ne kilo ja mu tervis on täiesti ok, siis miks on vaja mingit piirkaalu sätestada ???
Jah, neil on ju kindel kogus - kas 400 või 450 milliliitrit - ja seda võetakse ühepalju nii 50- kui 150-kilostelt.
olen mitmel korral üritanud neile endast midagi anda, kuid alati see hemoglobiini tase liiga madal nende jaox.. söö või ära söö..
Suhkru söömine aitab äkki???
reeglina peax aitama millegi punase söömine- punane liha(looma), peedi, granaatõuna, maasikate või mõne muu rauarikka toidu.. rauatablette võib ka
krõbistada muidugi
ja mingid veremaitselised batoonikesed on ka müügil.. öäk
tõesti vastik
Hematogeni mõtled või? Oi, need on head
Aga rauda ei soovita ilma arstiga konsulteerimata "krõbistada", liigne raud orgamismis olevat kahjulikum kui kerge aneemia.
Äkki minult võetakse verd, aga ma pole pakkumas käinud. Kunagi võiks ju käia.
Ma ei tea isegi oma veregruppi
Ma lähen ka aadrit laskma, sest kevad tuleb ja hormoonid nõuavad värsket verd. Aga minu meelest pole Raekoja plats seks tegemiseks kuigi intiimne koht.
Mida intiimset on doonoriks olemises
Mis intiimsust sul vere andmisel ikka vaja läheb, ega sa seal kellegagi suudlema pea.
Pidasin silmas andmisprotsessi, mitte doonoriks olemist.
Võiks ju kaaluda ka Viru Keskuses voodite lahtitõmbamist või miks mitte näiteks Säästumarketis.
Minu jaoks pole vereloovutamine lihtsalt pudeli avamine. Mulle meeldib, kui õel on piisavalt aega, mitte nii, et ühe käega torgatakse nõel veeni ja
teise käega juba otsitakse järgmisel sobivat soont. Ja tihti peab sellistel kampaaniaüritustel ka pikalt sabas seisma, mis tegelikult pole minu jaoks
mingi argument, aga kui sind on kord mujal hästi teenindatud, siis lähed ikka sinna tagasi.
Eelnev on minu mugava ego seisukoht ja tunnustan kogu südamest kõiki vereloovutajaid/võtjaid, kus iganes nad seda ka teevad!!
vastasin, et ei käi, aga see asi vajab rohkem kaalumist ja mõtlemist...
Käisin täna esimest korda, kui Põhja verekeskus käis Haapsalus.
Tegelikult käisin esimest korda katsetamas. Praagiti välja, kuna hemoglobiinitase väheke madal. Varsti luban, et üritan jälle
mina ei julge üldse verd anda..ma kardan kohutavalt süstlaid 
Olen doonor olnud juba kolm aastat.
Hea tunne on pärast alati. Mõnus uimane on olla ka
Nagu hõljuksid pilvedel.
tahtmist ja pealehakkamist pole olnud aga küll ka mina ühel päeval oma osa annan.
Nüüd, ei mäletagi mitu aastat, ei ole käinud. Vanasti sai tihti käidud ja kooli ajal käisin lausa raha pärast iga kahe kuu tagant. Sagedamini ei võeta
lihtsalt.
Mina küll usaldan meie arste ja ei karda, et miski nakkuse sealt saab.
Mitu rutsi siis liblede eest anti?
Ma pole päris kindel. Vast mäletan õigesti, et 200gr eest sai 20 rubla. Jah, oligi nii. See oli suur raha - pool stippi.
ylikooliajal oli ikka paris tore oma toidulauda rikastada vereloovutamise eest saadud mysli voi oliga