Kodutud.com  
Alla
   

Trükisõbralik versioon
Telli e-mailile | Lisa lemmikutesse
<<  1    2  >>
Autor: Teema: Tugigrupp lähedase kaotanule
pipsin
Algaja



Postitusi: 13
Registreeritud: 15.05.2006
Viimane külastus: 30.01.2007
Asukoht: tallinn
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 06:28 Reply With Quote
Tugigrupp lähedase kaotanule

Kas Tallinnas on tugigruppe (vale sõna vist), inimestele, kes on elanud läbi lähedase surma? Olen otsinud küll, kuid pole leidnud midagi sellist.

Lühidalt: otsin mitte niivõrd võimalust rääkida spetsialistiga (psühholoog) kuivõrd sarnast läbi elanud inimestega. Ja mitte isegi võimalust rääkida, vaid kuulata kuidas nemad on hakkama saanud.

View User's Profile View All Posts By User
Marxendorf
-=Saatana sigitiS=-



Mees
Postitusi: 945
Registreeritud: 10.10.2005
Viimane külastus: 25.08.2011
Asukoht: Tartu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 08:15 Reply With Quote
Seda saad ka väga vabalt siin teha, sest usun, et siingi on enamus Kodutuid midagi taolist läbi elanud! Mina kaotasin oma kõige lähedasema inimese - vanaema, kui olin Inglismaal. Ta oli nii eluterve ja meie vahel oli meeletu klapp ja arusaamine. Tahtsin veel jõulude ajal Eestisse tulla ja talle üllatus teha, kui mu vend mulle helistas ja teatas, et Memm lahkus rahulikult magades. Ma pole elus nii löödud olnud. Meie sõprus oli nii suur, et terve perekond ei julgend Tuhka ennem matta, kui mina koju saabun.

Üle sain suht kergesti, sest surma ei tohi karta ja sellest ei ole meil pääsu! Hea tunde tekitas Kalli Memme kerge surm ja teadmine, et Te on alati minuga ja et Ta on palju paremas kohas, kus me ükskord taas kohtume! Ei usu Paradiisi, aga kindlasti me veel kohtume!





MA OLEN PÕHIMÕTTELISELT GAY ABIELUDE POOLT.....AGA MÕLEMAD NAISED PEAVAD ILUSAD OLEMA!!!

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
pisihiir
*-*



Postitusi: 761
Registreeritud: 15.05.2006
Viimane külastus: 21.01.2017
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 08:45 Reply With Quote
Kallis Pipsin - aeg parandab kõik haavad

Mida vanemaks me saame, seda rohkem kaotame kalleid inimesi enda kõrvalt. Elu on selline.
Olen ära saatnud vanavanemad, poolteist aastat tagasi isa, varsti peale seda tuli emast lahkuda ja pärandi jagamisel sai õest võõras inimene.
Õnneks on jäänud alles mu pere ja sõbrad ning rõõmsameelne MINA

View User's Profile View All Posts By User
Roxena
Kasutaja



Postitusi: 234
Registreeritud: 22.03.2004
Viimane külastus: 21.04.2018
Asukoht: Tallinn
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 09:07 Reply With Quote
Aga kas see ongi hea mõte olla just selliste inimestega koos?
Aeg on parim ravim ja mida jõulisemalt kevad ja elamist vajav elu Sind endasse haarab, seda parem.

Nagu ütles üks mu kaaslane meie ühise lähedase sõbra matusel: "Lepime kokku, et surm on rõõmus sündmus. Esialgu on muidugi kahju, et mõnda aega seda inimest ei näe aga tema jaoks see on uus võimalus. Olgem rõõmsad tema pärast."

View User's Profile View All Posts By User
Andrew
Siin ja praegu



Postitusi: 5182
Registreeritud: 17.05.2004
Viimane külastus: 4.04.2020
Asukoht: Tartu piirkond
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 09:38 Reply With Quote
Lepi sellega, et ta läks veidi enne sind paremasse maailma, kui see siin. Me saame seal kõik ükskord kokku.





Naisi peab jumaldama või tuleb nad maha jätta. Vahepealset võimalust ei ole.
Remarque

View User's Profile View All Posts By User
Pipilota
unetud ood tais armastust



Postitusi: 7822
Registreeritud: 21.10.2004
Viimane külastus: 17.09.2016
Asukoht: eemal
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 13:33 Reply With Quote
meie nyyd siin kyll vaevalt et tugigrupi eesmarki efektiivselt taitma hakkame. ikka eksib mingi loll oma irooniaga asjalikuma jutu sisse.

pipsin, raagi ikkagi esialgu mone psyhholoogiga. voibolla aitab seegi juba ja ehk pole gruppe vajagi?





"on võimatu olla masenduses kui sul on õhupall "
winnie puhh

View User's Profile View All Posts By User
Marchrabbit
Üks rahutu hing.



Postitusi: 2244
Registreeritud: 05.03.2006
Viimane külastus: 12.07.2013
Asukoht: Sauna taga
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 21:15 Reply With Quote
Kas sellist abi tänapäeval ikka tasuta saab. Mulle tundub,et ainult tasuline on see





Lugupeetud lugejad! Käin siin lihtsalt möla ajamas. Minu postitusi ei maksa kohe südamesse võtta.

View User's Profile View All Posts By User
Imre
:



Postitusi: 2315
Registreeritud: 30.12.2004
Viimane külastus: 12.01.2020
Asukoht: Päälinn
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.05.2006 kell 21:23 Reply With Quote
Surm on elu osa.
Me keegi ei pääse sellest, mitte mingi nipiga.
Me peame sellest aru saama, et inimesed surevad meie ümber.
Ja miks peaks seda võtma kui lõpliku olukorda.
Lohuta ennast, et kunagi saame jälle kokku ...kusagil mujal





Minu ebaselge jutt on tingitud alkoholist või selle tugevatest jääknähtudest,mille tõttu ei saa mind milleski süüdistada.

View User's Profile View All Posts By User
pipsin
Algaja



Postitusi: 13
Registreeritud: 15.05.2006
Viimane külastus: 30.01.2007
Asukoht: tallinn
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 20.05.2006 kell 10:39 Reply With Quote
Tänan, et vastasite.

Tegelikult ma ei soovigi mingit toetust või lohutust või vastuseid... Ega ise ei tahagi võibolla rääkida. Oleksin lihtsalt soovinud kuulata kuidas teistel. Ma olen alati ette kujutanud et võiks olla nagu ameerika filmis AA rühmad. Lähed istud sinna tagumisesse ritta ja lihtsalt kuulad. Pealegi on sellest surmast juba aasta... Lihtsalt ei saa vist kuidagi sellest üle. Kas see nii jääbki?

Ja ega lohutused stiilis "Surm on elu osa. Lohuta ennast, et kunagi saame jälle kokku jne" tegelikult ju lähedast kaotanud inimest ei lohuta.

Aga ju siis selliseid noori (või vanu, mis iganes) koos ei käi. Tallinnas vähemalt mitte.

View User's Profile View All Posts By User
Pipilota
unetud ood tais armastust



Postitusi: 7822
Registreeritud: 21.10.2004
Viimane külastus: 17.09.2016
Asukoht: eemal
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 20.05.2006 kell 12:08 Reply With Quote
miskiparast arvan, et selliseid gruppe voib olla kyll - meie aga ei ole padevad infot jagama. poordu psyhholoogi juurde ja ehk tema oskab midagi soovitada!





"on võimatu olla masenduses kui sul on õhupall "
winnie puhh

View User's Profile View All Posts By User
li-li
pensil;)



Naine
Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002
Viimane külastus: 20.04.2018
Asukoht: seal kus on parem
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 20.05.2006 kell 13:09 Reply With Quote
Tsitaat:
Algne postitaja: pipsin
Lihtsalt ei saa vist kuidagi sellest üle. Kas see nii jääbki?

kalli inimese (lähedase)surmast aasta on väga väike aeg, et kaotusest üle saada. Seega anna aeg harjumisex, et teda enam Sinu kõrval pole, kui teda kõige rohkem vajad....."tahax ju Talle rääkida oma valust, mida tunned". Et veidigi kergem olex, siis võta omale aega ja räägi TEMA -ga isekeskis (pole skisofreeniline) Leinast ülesaamise aeg on kõigil individuaalne ja kui ikka leppimine kaotusega on väga raske, siis pole ju patt ka psühholoogi tuge küsida





armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/

View User's Profile View All Posts By User
Moosinina
Kasutaja



Postitusi: 280
Registreeritud: 13.09.2005
Viimane külastus: 6.04.2010
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 20.05.2006 kell 13:36 Reply With Quote
Minu isa surmast saab sügisel 2 aastat. Püüame emaga kuidagi hakkama saada, õnneks on mul ka elukaaslane, kes mind toetab. Algul oli see väga raske, olime kogu aeg kurvad ja miski ei rõõmustanud - milleks see naer kõik?
Kuid ajapikku kurbus läheb üle, leiame tegevusi, mis meie mõtted isa kaotusest eemale viivad või püüame mõista isa surma teistmoodi - ta on kusagil seal, kus on parem, kui tal siin oleks olnud. Tegelikult meile nagu anti aega harjuda mõttega, et isa varsti enam pole, isa oli 2,5 aastat raskelt haige ja ema hooldas teda. Me teadsime, et see haigus on ravimatu, uurisime selle haiguse kohta niipalju kui võimalik. Isale muidugi ütlesime, et tal on healoomuline kasvaja, tegelikult oli halvaloomuline... Ühes artiklis oli välja toodud, et haige elab selle haigusega kesmiselt 3 aastat, mis oligi tõsi. Nii me siis püüdsime sellega leppida. Aga elu läheb edasi, mälestused jäävad. Sõbrad, tuttavad, ka isa kunagised sõbrad, toetavad meid, käivad külas. Ema uueks hobiks on tantsimine, laseb nii auru välja. Püüame tugevad olla.






View User's Profile View All Posts By User
pipsin
Algaja



Postitusi: 13
Registreeritud: 15.05.2006
Viimane külastus: 30.01.2007
Asukoht: tallinn
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 20.05.2006 kell 13:57 Reply With Quote
Tegelikult ei olegi nii, et ma oleks nüüd hirmõnnetu ja kurb. Lihtsalt on osasid asju, mida ma teha ei saa. Näiteks on kappides tema riided ja asjad veel, ma ei kujuta üldse ettegi et peaksin need kunagi välja viskama. Sellised tühised asjad aga neid asju lihtsalt on palju.

Moosinina, kas sa ei taha öelda, mis kasvajaga oli tegu. Meil oli sama moodi, teadsin ju koguaeg, algusest peale, et tal vähk on.

View User's Profile View All Posts By User
Moosinina
Kasutaja



Postitusi: 280
Registreeritud: 13.09.2005
Viimane külastus: 6.04.2010
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 20.05.2006 kell 14:19 Reply With Quote
Minu isal oli müeloom.






View User's Profile View All Posts By User
li-li
pensil;)



Naine
Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002
Viimane külastus: 20.04.2018
Asukoht: seal kus on parem
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.09.2006 kell 18:07 Reply With Quote
Kas see ei ole mitte see teema, kus tulex meelde tuletada, kui olulised on meie ümber me Sõbrad, kes aitax meid taas reaalsesse ellu tuua.
Käia külas ja koos teed juua näitex v. kui lipp vardas on jäänud pikalt poolde masti, et aidata see maha võtta. Kuulata ja vajadusel rääkida.....





armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/

View User's Profile View All Posts By User
2mustikas
Friik



Postitusi: 4860
Registreeritud: 06.02.2006
Viimane külastus: 4.02.2017
Asukoht: nõiaküla
Otsib: meelelahutust
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.09.2006 kell 20:08 Reply With Quote
ma ei räägi oma esivanematega kõva häälega, vaid läbi mõtte. Mul mõlemad läind, vahest ikka mõtlen neile.
Ja tundub, et nende vaimud või hinged vastavad mitte otse, vaid läbi huvitavate sündmuste.
Mis on enamjaolt mõttes lahti öeldud laused, mis on siirad tänusõnad neile ja mitte ainult neile!. On päevi millal seda teha , on sündmusi millal seda teha, kuid eks see on rohkem ka minu enda rahulolu jaoks. Mina näiteks ei kutsu selleks meditatiivseks tegevuseks kedagi oma lähedale, siin maapeal elavatest olenditest.
Samuti pole vale, kui seda teha koos sõpradega, koos sündmusega, ka selles on mõtteid!!
Kui usud kõiksusse, siis pole tähtis kus oled, kellega oled ja kuidas oled või millal oled, tähtis on sündmuse selge loomine.
Päikest!





"Sa pole siin selleks, et rahuldada teiste inimeste hinnanguid ja seisukohti." ( Don Miguel Ruiz )

View User's Profile View All Posts By User
freelancer
Küünikust vahikoer



Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004
Viimane külastus: 29.03.2018
Asukoht: Kukla taga hingamas
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.09.2006 kell 21:53 Reply With Quote
tegelikult mõistad alles siis inimese väärtust kui teda enam pole.
Ja mida annab tugigrupp-vahite üksteisele otsa ja leelotate oma surnud tuttavaid taga.Millega nad näiteks sind aidata saavad,ja mida sa nendelt loodad leida-lohutust.Mida se sulle annab.





Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.

View User's Profile View All Posts By User
Pipilota
unetud ood tais armastust



Postitusi: 7822
Registreeritud: 21.10.2004
Viimane külastus: 17.09.2016
Asukoht: eemal
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 03:14 Reply With Quote
freelancer, mida oeldakse jagatud mure kohta...? kui hingelt mone asja ara saab raakida, laheb ju kergemaks. aitab ju ka arusaam, et teised on samas olukorras ning tulevad toime.

mingil pohjusel need tugigrupid ju ometi tootavad ja paris edukalt!





"on võimatu olla masenduses kui sul on õhupall "
winnie puhh

View User's Profile View All Posts By User
freelancer
Küünikust vahikoer



Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004
Viimane külastus: 29.03.2018
Asukoht: Kukla taga hingamas
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 09:59 Reply With Quote
Pipi huvitav kuidas sa lohutaksid mind mu ema surma puhul.Kas puistaksid pisara-vaevalt.Sa ei peagi seda tegema sest sul on sisemuses jumala savi sellest,suri ju minu emamitte sinu.Terve maailm on täis inimesi kes on kedagi kaotanud.Millegi lõpp on alati illegi algus.Inimese teadvus on juba nii ülesse ehitatud ,et kõige suurem lohutaja oled enesele ise.Kõik sõltub selles milline on inimese enese suhe surmaga ja kuidas ta selle nähtuse enesele lahti mõtestab.Mõnele on surm päästeteeks mõnele kaotusevaluks.Kui inimene kaob-eriti lhedane inimene siis on loogiline et tekkib auk tema koha peale ja ümbritsevad asjad pidevalt hakkavad seda kaotust võimendama.
Ja mida annav inimesele teadmine ,et olen matnud omamõlemad vanemad ja karja tuttavaid.Kas tal hakkab kergem.
Meenub lugu kahest leinajast ,kus üks teiselt küsis kas surnu enne surma ka ohkas.Saanud vastuseks et jah,ütles ta -Siis on hästi.And ........
Seni ei koti meid surm,kuni ta pole astunud me õuele.Ja kui on astunud siis mind isiklikult viis ta Jumalast hoopis kaugele.Nii kaugele ,et ei tahagi enam tast midagi kuulda.





Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.

View User's Profile View All Posts By User
delilah
läbisõidul



Postitusi: 3367
Registreeritud: 26.05.2005
Viimane külastus: 12.08.2011
Asukoht: kolmas kivi päikesest
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 12:10 Reply With Quote
Oh, kuidas ma sulle vastu vaidleks, Freelancer, aga mitte täna. Mitte täna.






View User's Profile View All Posts By User
kontorihiir
..umbusklik...



Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002
Viimane külastus: 13.06.2018
Asukoht: kontoriavarustes
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 12:59 Reply With Quote
vastupidiselt freele arvan, et mõnedele inimestele jälle on sellised tugigrupid vajalikud...inimeste psüühika ja vastuvõtlikkus on kuratlikult erinevad....
mõni inimene on tugev (nagu sina, free ja tuleb iseenda ja oma murega toime, teine aga tahab sellest rääkida ja tuleb sedaviisi oma murega toime...
ärme alahinda siis nende inimeste abivajadust....





Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.

Karlsson Katuselt

View User's Profile View All Posts By User
freelancer
Küünikust vahikoer



Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004
Viimane külastus: 29.03.2018
Asukoht: Kukla taga hingamas
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 13:15 Reply With Quote
delilah
alati võib vaielda.Selleks ongi inimesed erinevad et osadele annab selline grupp midagi, osadele ei anna.Väljendasin konkreetselt isiklikku seisukohta. Kui ma kuskil olen ütelnud et see on absoluutselt mittevajalik, siis olen ilmselt end halvasti väljendanud, või on valesti aru saadud. Kindlasti teevad nad tänuväärset tööd, kuid minule nad ei sobi.





Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.

View User's Profile View All Posts By User
Lola69
Võrrandi muutuja



Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002
Viimane külastus: 18.12.2019
Asukoht: Päikesetõusupool pealinna
Otsib: kirjasõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 13:24 Reply With Quote
Minule ka AA tüüpi kogunemised ei passi. Aga on neidki, kes ilma sellise välise toetava õlata ei leia asu. Kellele kuidas. Ja ma usun, et sellised grupid on siinmailgi täitsa olemas.





PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!

Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
ariita
Friik



Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006
Viimane külastus: 5.03.2017
Asukoht: Pärnu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 16:05 Reply With Quote
tõesti alles siis saab inimene aru kaotuse suurust kui lähedast enam ei ole, mulle jõuavad sellised kaotused kohale iga kord isemoodi: elukaaslane lahkus väga äkki kuigi oli ette teada, et terveks ei saa ta kunagi, ootamatu teate saamine lööb ikka sassi küll, ei leia õigeid asju üles, ei tea kas teha nii või naa ja sada otsust tuleb ise vastu võtta ja otsustada, muidugi appi tulid kõik kelle tulek oli loomulik aga ikka põhi otsused tuli mul teha. Peie lauast koju tulnuna mõistsin, mis oli juhtunud, elamine oli kõik nagu enne; sama kodu lõhn, asjade endine asetus, voodi, kappides riided, tarbe esemed, toidunõud, tassid jne, aga kedagi ei olnud, kes sisenedes- väljudes alati suhtles: kogu elamine oli tühi, see tühjus oli lausa füüsiliselt tajutav, vat siis jõudis mulle kohale, mis tegelikult oli juhtunud, ulusin siis omapäi ja segamatult nii kaua kui isu otsa sai ja kõht läks tühjaks(peie lauas mul polnud üldse isu), tegin endale siis süüa nagu 10 inimesele, miks ei oska seletada, kui nõud koristatud võtsin paberi ja hakkasin enda järgnevat elu paika panema punkt haaval ja tegin endale selgeks, et mul tuleb edasi elada, keegi teine minu elu ei ela ja kellelegi ma abi soigumisega pinda käima ei hakka,õnneks jätkus tegemist ja tööd nii, et polnud enam mahti tühjusele mõelda vaid tegemata tegemised vahtisid igast nurgast vastu, vinguda ja kaevelda ma ei
osanud, vaid tuli tegutseda ja nii ma tegutsengi, muidugi kui abi on vaja seda ma ka saan pole keegi pole ära öelnud,see oli ainult üks lahkunu aga mu lähedasi on Toonela teele juba läinud mitmeid; ema, isa , sugulased,sõpru, mida vanemaks saame seda sagedamini peame tundma kaotusvalu, ju see on reaalne elu käik ja minagi loodan kusagil kunagi jälle nende kõigiga kohtuda, ega eriti lohutada antud juhul täiskasvanud inimest ei saagi, järgnev elu paneb ise kõik paika, peaasi, et apaatiat ei tekiks siis küll on psühholoogilist abi vaja, tegutsegem - see on kaotusvalu ja üksinduse puhul parim palsam( lahkunut meenutasin ainult nendega, kes teda tundsid, võõrastega ma oma oma muret naljalt jagama ei lähe) Arvan, et inimesele on antud nõnda raske "rist" kanda kui rasket ta suudab tassida

View User's Profile View All Posts By User
Aike
unenägudemeister



Postitusi: 864
Registreeritud: 18.07.2003
Viimane külastus: 19.03.2011
Asukoht: Tartu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.09.2006 kell 16:17 Reply With Quote
Minul veel seda kogemust ei ole aga kuna olen töötanud meditsiin selles vald konnas kus vist kaotus valu tõsine (kui see juhtub) laste intensiiv osakonnas ja sealt sain ka kogemuse.
Seda tunnet hinges ei saa kunagi millegi ega kellegi teise kogemusega võrrelda. See on Sinu valu ja Sinu tunnetus.
Inimesi on erinevaid. Kes sulgub endasse, kes keerab valule selja ja paneb jooksu (tegeleb kõigega jätes mulje et, kõigest üle saanud), kes aga käib aastaid leina riideid kandes ja rääkides oma kurvast elust.

Asjad mis jäävad tast maha las olla ega nad sega Sind ju? Tuleb aeg ja sa loobud neist. Mälestus aga temast hoia hinges.
Ta väärib seda rautselt.
Kui soovid aga edasi elada ja ennast teostada siis mine ja tee seda.





Elu on elamiseks mitte irisemiseks.

View User's Profile View All Posts By User
<<  1    2  >>


Jaga teistega:
| Veel

go to top
Esileht | Foorumid | Jututuba | Galerii | Ajaviide | Otsing | Tänased teemad


Kasutajatugi: info@kodutud.com - Kasutustingimused
22 päringut, mis võtsid aega 0.0178690 sekundit