tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 11:07 |
|
|
Kas kardate/pelgate surnuid?
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust
eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
Kayleigh´n I
eriline mõrd         Postitusi: 4757
Registreeritud: 28.09.2002 Viimane külastus: 14.02.2012 Asukoht: Haabersti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 11:23 |
|
|
Olen surnut näinud nii kirstus ( kui väike olin) ja ühte last üritasin ka elustada ..
Aga see oli nii ammu .. ei usu, et kardaksin ..
Aga ega ma asjast vaimustatud küll ei ole.
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 11:45 |
|
|
Väiksena kartsin surnuid. Ei saanud kuidagi sellest aru, kuidas vanaema sai rahulikult surnu riidesse panna kui vaja oli ja kuidas ta julges üldse
surnut puutuda. Nüüdseks olen nii palju surma näinud, et ei karda surnuid. Ka mu tütar ei karda...eile tegi vanaisale pai. Kui ta oli 4 aastane, suri
minu vanaema ja ka temaga käis ta hüvasti jätmas ja tegi talle pai.
Arvan, et surnute kartus tuleb ehk osaliselt sellest, et lapsele pole osatud kõike mõistlikult selgitada ja kui täiskasvanu ise kardab, ei suuda ta ka
lapsele selgeks teha, et karta pole küll mitte midagi.
Minu vanaema rääkis ikka, et kui korra oled surnut katsunud, siis kaob ka kartus. Tal oli täiesti õigus. Kui korra surnut puudutad, siis enam ei
karda. Vähemalt mina sain kartusest nii üle.
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 12:01 |
|
|
Ei ole ühtki aastat mu elus enam nii mööda läind, et ei tuleks kedagi matta. Nu suguvõsa suur ja vanem põlvkond vaikselt lahkub, ka sõpru-tuttavaid
läeb....
Olen surnut puutund. Oma esimest meest, kui ta läks, ka kallistand.... Kuid sellest pelgusest ei ole üle saanud.
Ei karda otseselt surnuid, kuid mingi ärevakstegev pelgus tekib ikkagi kui tuleb surnut puutuda. See om midagi seletamatut, see jäine külmus ja valu,
mis siis haarab...
... Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad...
|
|
|
joosu
Kasutaja     Postitusi: 233
Registreeritud: 29.11.2002 Viimane külastus: 1.06.2011 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 12:18 |
|
|
Mina kardan. Ei teagi miks, aga kardan. Varem ei julgenud kirstu ligigi minna. Õnneks on mu elus siiani väga vähe matuseid olnud.
Võib-olla on see seotud väga halbade mälestustega vanaisa matustelt lapsepõlves. Võib -olla millegi muuga, ma ei tea. Aga loodan, et saan sellest
hirmsast kartusest kunagi üle.
Kõik jooned on unikaalsed. Ka iseloomujooned. Võtkem siis neid kui autogramme
|
|
|
Marla
Friik       Naine Postitusi: 1828
Registreeritud: 04.11.2002 Viimane külastus: 23.06.2013 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 13:24 |
|
|
ei karda.
sest pole põhjust.
elusaid kardan rohkem.
nemad kipuvad justkui rohkem hammustama.
ootamatult.
auh-auh
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 13:50 |
|
|
Pelgan ikka, ausalt.
Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.
Karlsson Katuselt
|
|
|
ipsu
kodune       Naine Postitusi: 1771
Registreeritud: 17.11.2002 Viimane külastus: 18.11.2009 Asukoht: haapsalu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 16:30 |
|
|
kui olin noor ja hea kujutusvõimega siis kartsin.Nüüd enam eikarda.
|
|
|
muhhin
Kuuvarjutus         Postitusi: 4532
Registreeritud: 10.12.2002 Viimane külastus: 17.06.2020 Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 16:34 |
|
|
Ei karda aga samas parema meelega üritaks ikkagi vältida kontakti surnutega.
|
|
|
mada
-           Mees Postitusi: 6524
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.04.2021 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 20:29 |
|
|
Kardan nii surnuid kui elusaid. Surnuid sellepärast et nad on surnud ning sellest hirmust pole ma veel üle saanud.. aga nagu Marla väitis, siis elusad
kipuvad palju rohkem hammustama...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
|
|
|
Mamba
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 840
Registreeritud: 06.11.2002 Viimane külastus: 15.07.2007 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 20:38 |
|
|
Ei mina karda miskit
Kogemusi kõvasti olnud, mitte just meeldivad.
|
|
|
meryli
LEBO      Postitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 20:38 |
|
|
Kartsin isa isegi enne matuseid näha emaga aga oli nii, et tuli surnule kylmas, pimedas metsatallu järgi minna ja nii tahes tahtmata hakkas mul
surnust hale ja panin talle autosse villase teki peale ja siis läksin ka vastu surnu kylma ja kanget jalga....röögatus sai ka karud talveunest yles ja
minu surnuhirmust lahti. Peale seda puutusin ka tööl esimeste sutnutega kokku. leinatuppa ja enne seda on tulnud viia ehk paarkymmend surnut. korda
tehtud ja pestud-riietatud on 2 surnut Ärge kartke surnut, kartke elavat inimest  köigest saab yle ka hirmust. pole midagi ilusamat kui
yksiku inimese surivoodi ääres teha tema viimane hetk ilusaks...noh kuidas seda öieti öeldagi
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.12.2002 kell 21:01 |
|
|
Surnuid just otsesõnu ei karda. Enam mitte. Vanaema kirstus puutuda oli algul hirmutav, kuid üle sain hirmust. Kuid ega nad eriti meeldivaid elamusi
tekitand ka pole. Üks osa elust, peab leppima.
Aga jah, elusad teevad tõepoolest rohkem liiga.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
penelope
Kasutaja    Postitusi: 366
Registreeritud: 05.08.2002 Viimane külastus: 11.06.2003 Asukoht: tln Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 30.12.2002 kell 10:17 |
|
|
mina kardan,esiteks olen ma osalenud autoavariis kus võõras inimene jäi auto alla ja suri- see tekitas minus vastikust ja tahet oksendada. ka oma
vanaema matustel (vene kombe kohaselt jätab iga inimene lahkunuga hüvasti ja teeb kas pai talle või suudleb) läksin paanikasse, ma lihtsalt ei
suutnud, nii soe inimene ja nüüd nii külm.....
samas kui mul suri 15.a. sõber ära siis oleks tahtnud teda kallistada aga ei saanud....
ja kui mees või laps ära sureks siis ma vist lahti ei lasekski neist
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 30.12.2002 kell 10:20 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: penelope
mina kardan,esiteks olen ma osalenud autoavariis kus võõras inimene jäi auto alla ja suri- see tekitas minus vastikust ja tahet oksendada. ka oma
vanaema matustel (vene kombe kohaselt jätab iga inimene lahkunuga hüvasti ja teeb kas pai talle või suudleb) läksin paanikasse, ma lihtsalt ei
suutnud, nii soe inimene ja nüüd nii külm.....
samas kui mul suri 15.a. sõber ära siis oleks tahtnud teda kallistada aga ei saanud....
ja kui mees või laps ära sureks siis ma vist lahti ei lasekski neist
Vot siin nagu peitubki väike võti. Kui kaotad korra kellegi väga
lähedase...kelle puhul ei tulegi meelde, et ta nüüd külm ja surnud, vaid tahaksid teda kallistada ja hüvastijätuks kas või pai teha....siis kaob see
surnu kartus ka. Minuga toimis selline kurb õppetund vägagi hästi
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pipiplika
lahutatud :P      Postitusi: 674
Registreeritud: 20.11.2002 Viimane külastus: 23.08.2019 Asukoht: seal, kus oma sabakonti toetan Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 30.12.2002 kell 15:45 |
|
|
ei karda ja näppima ei kipukah, tunded on erinevad sõltub kes see surnu on kui 19 aastane siis on kurb, et nii noor aga kui 86 siis tunnen rõõmu, et
nii kaua elas ja kui 45 siis rohkem temast jäänud lastepärast mure. selliseid tundeid ja mõtteid vist ei saagi kirjeldada ja kirja panna, mõnikord
olen hoopis tige, et miks nii.......
kõigeks on aega mul, kõigeks, ainult igavuseks ei leia ma hetkegi, sest igavust ei olegi kusagil mujal, kui vaid neis enestes, kes seda tunnevad
|
|
|
michelle
ERILISELT OHTLIK INIMENE     Postitusi: 586
Registreeritud: 21.11.2002 Viimane külastus: 12.07.2009 Asukoht: kuupeal Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 30.12.2002 kell 23:57 |
|
|
ei karda, pole kunagi kartnud. näinud olen neid palju ja koikvõimalikke õudusi ikka, selliseid et ma siin kirjeldama ei hakka, mõni veel minestab.
elan vaid korra...seepärast kasutan juhust ja proovin ta ära.
|
|
|
saskia
Kasutaja     Postitusi: 446
Registreeritud: 25.09.2002 Viimane külastus: 5.02.2009 Asukoht: ikka maal metsas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 30.12.2002 kell 23:58 |
|
|
Ei karda surnut, aga käega katsunud ei ole...
|
|
|
michelle
ERILISELT OHTLIK INIMENE     Postitusi: 586
Registreeritud: 21.11.2002 Viimane külastus: 12.07.2009 Asukoht: kuupeal Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.12.2002 kell 00:03 |
|
|
aga siiski mida ma kardan, on magav inimene. vot ei julge magavat inimest puudutada et üles äratada ja isegi samas toas ei julge viibida, sama ka
raskelt vaimuhaigete inimestega. ei teagi miks...
elan vaid korra...seepärast kasutan juhust ja proovin ta ära.
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.12.2002 kell 09:59 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: pipiplika
ei karda ja näppima ei kipukah, tunded on erinevad sõltub kes see surnu on kui 19 aastane siis on kurb, et nii noor aga kui 86 siis tunnen rõõmu, et
nii kaua elas ja kui 45 siis rohkem temast jäänud lastepärast mure. selliseid tundeid ja mõtteid vist ei saagi kirjeldada ja kirja panna, mõnikord
olen hoopis tige, et miks nii.......
Täiesti nõus sinuga...kui sureb noor inimene või hoopis laps, siis tekib niisugune põhjatu kurbus, mis
seguneb isegi vihaga...liiga vara ju läks ja elu nägemata jäi Kui sureb keskeas inimene siis kurb, et elutee poolikuks jäi ja pere maha jäi. Kui
sureb vana inimene, siis mõtled tagasi tema elu peale ja mõtled kui tore inimene ta oli ja kui palju jõudis elus korda saata. Üldjuhul vanainimeste
surmaga kergem leppida, aga oma vanaema surmaga ei tahnud ma mitte kuidagi leppida. Aga ta oli ka mulle terve elu ema eest.
Sorry, nüüd läks veidi teemast mööda!
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 12.01.2003 kell 16:42 |
|
|
Ei karda ka mina surnuid - isa ntx suri kodus ja kuna nii hilja polnud võimalik teda ära viia, külmakambrisse, siis käisin mitu mitu korda veel öösel
tema juures, rääkisin ja lootsin vaikselt südames, et tema kuuleb veel... Kurbus vaid valitseb sellistes hetkedes, mitte hirm.
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
Venom
Born to Kill      Postitusi: 1941
Registreeritud: 24.10.2002 Viimane külastus: 21.10.2019 Asukoht: ajaloo hämarustes Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.01.2003 kell 12:41 |
|
|
Ehh, mis neist karta kui nad surnud on. Ütles ju Silver Ükssilm omal ajal, et surnud ei hammusta... Midagi meeldivat neis samuti pole sest surnud on
surnud. Kõhedaks võtaks vast siis kui endarust kindlalt koolnu ootamatult elumärke avaldam hakkab icc
Valar Morghulis
|
|
|
annabella1
Kasutaja    Postitusi: 251
Registreeritud: 31.08.2002 Viimane külastus: 24.07.2019 Asukoht: kodutud.com Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.01.2003 kell 12:57 |
|
|
Kardan,pelgan ja nutan kõvasti kui keegi lähedastest ära on surnud.
|
|
|
Gildor
Algaja   Mees Postitusi: 21
Registreeritud: 10.01.2003 Viimane külastus: 19.05.2014 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.01.2003 kell 11:45 |
|
|
surnu pole inimene
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
|
|
|
penelope
Kasutaja    Postitusi: 366
Registreeritud: 05.08.2002 Viimane külastus: 11.06.2003 Asukoht: tln Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.01.2003 kell 11:51 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
kes ta siis on??????
|
|
|