sanchez
Algaja    Postitusi: 7
Registreeritud: 11.12.2003 Viimane külastus: 28.08.2008 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 00:25 |
|
|
Omadega ummikus...
Küsiksin siinsete suhte-ekspertide abi, kas on siin enam midagi päästa?
Ühe suhte lugu.
Olen olnud peaaegu ideaalses kooselus endast paar aastat vanema neiuga, samas pole ka ise miski kogenematu ullike ja paar pikemat suhet seljataga.
Elasime koos ilma igasuguste tülideta rõõmsalt aasta jagu, tõotades igavest truudust, palju lapsi ja muud ilusat, mis filmidest nähtud ja raamatuist
loetud. Kuni sügisel kutsuti mind suhteliselt üllatusena riiki teenima 8-ks kuuks. Ega's midagi, tuli minna ning pisarsilmil saadeti mind
ilusate lubaduste saatel püssi alla. Teenistus möödus sõdurikodus kätt hoides, meeletute telefoniarvete ja muu sinna juurde kuuluvaga, linnalubade
ajal kui teised jooma läksid, kaisutasin mina kodus naisukest, viimse raha eest ostetud punased roosid laual vaasis... Nagu ilusas filmis ühesõnaga.
Kuni jõudis kätte päev, mis kaua oodatud ja lasti tsiviili tagasi. Tajusin, et minu kaua oodatud kallike kuidagi jahe mu vastu ja mis selgus; temal
olevat armastus otsa saanud. Algul mõtlesin, et pakin asjad ja tõmban tuult, kuid sellele oldi vastu, et vaatame, oleme koos, äkki tulevad tunded
tagasi... Et mind pole kodus olnud tükk aega jne... Kedagi kolmandat mängus ei pidavat olema. Mida teha? Kas minna või jääda? Minu süda kuulub
temakesele, kuid ei taha olla mingi kuradi mänguasi... Olen teist poputanud ja hoidnud, ütleb ise ka, et paremat meest ei saagi olla... Praegu tunnen
end nagu kuutõbine, vahel krutib ära täiega, võtan tsikli ja lihtsalt kihutan päikseloojangule vastu nagu segane enda tegudest aru andmata, ehmatan
ennastki kui tajun, et teen lollusi, kuna vajan ta tähelepanu. Kui üritan asjadest rääkida, siis ta lihtsalt vaikib... Mis ma tegema pean?
|
|
|
nudol
Friik      Mees Postitusi: 1562
Registreeritud: 20.01.2008 Viimane külastus: 7.09.2018 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 07:23 |
|
|
Seda juhtub paljudega, aga see läheb kindlasti kas üht või teistpidi mööda
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 07:49 |
|
|
Kas on näha,et neiu tõsiselt püüab suhteid soojendada uuesti või ei näe üldse vaeva?
Ma loodan,et sellel lool on õnnelik lõpp.
Ära võta südamesse! Võta suhu ja sülita välja.
***
Elu on nagu lehm, pidevalt saab pulli!
|
|
|
kerberos
Friik       Postitusi: 1245
Registreeritud: 31.01.2007 Viimane külastus: 31.01.2018 Asukoht: tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 07:59 |
|
|
valmista oma laskepesa ette ja oota ära mis toimuma hakkab.varem või hiljem selgub kui tõsised tunded su teisel poolel on
krematoorium kuuleb! Teie tellite,meie põletame
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 07:59 |
|
|
Olen ise elanud 9 kuud mehest eraldi (st tema käis tööl nädalasiseselt Tln's, meie olime pojaga Tartus) ja tõesti, tunded võivadki kaduda -
kuigi, need isegi ei kao, vaid pigem hääbuvad. Olles harjunud pidevalt koos olema, on algselt lahusolek piin. Siis, harjudes üksi, võtab nö.
tagasiharjumine aega Nii lihtne see ongi! Ja kui sa suudad selle aja anda, võib Teie elu väga muinasjutuliselt jätkuda
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
officer
lollile ...üle mõistuse!       Postitusi: 7594
Registreeritud: 08.08.2006 Viimane külastus: 11.06.2020 Asukoht: linnalähedal maal Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 08:23 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sanchez
Algul mõtlesin, et pakin asjad ja tõmban tuult, kuid sellele oldi vastu, et vaatame, oleme koos, äkki tulevad tunded tagasi...
Kõige riskialtimad,julgeksin isegi öelda ebakindlamad on suhted,mis rajatud sellisele abstraktsele tundele ,kui armastus.
Tasuks vaeva näha selle nimel,et suhe rajatakse inimesega,kes on lihtsalt hea,veel parem,kui ta on kõige "heam"
"Parim kättemaks on mitte muutuda oma vastase sarnaseks." /Marcus Aurelius- T.-H.Ilves. EV President alates 09.10.2006/
|
|
|
ksydameke
Algaja    Postitusi: 14
Registreeritud: 27.05.2008 Viimane külastus: 3.10.2008 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 08:50 |
|
|
Suht sarnane olukord läbi elatud-ja üle elatud.Abi leidsime inimeselt, kes igapäevaselt tegelebki selliste probleemidega-perekonna nõustaja!
Pisut piinlik oli algul võõrale inimesele oma eluolust jutustama hakata, aga tema poolt esitatud 6igete küsimuste kaudu lõpuks õigete vastusteni jõuda
oli...-positiivne. 4aastat sellest möödas-jätkuvalt existeerime koos.
Mõnda aitab, teist mitte, tuleb proovida, kui tahtmist jätkub.
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.06.2008 kell 09:09 |
|
|
Mis kuradi asi see armastus mõne arust on, et kord ta on olemas, aga siis saab äkki otsa!
Armastus, kui kahe inimese keha, hinge ja vaimu harmoonia ei ole ju mingi staatiline nähtus, vaid nagu meie elugi, on pidevas muutumises: muutuvad
meie kehalised vajadused, meie hingeseisundid ja vaimsed tõekspidamised...
Sellist asja peaks saama ikka inimlike sõnadega lahti rääkida, mis sinus või teie suhtes talle enam ei meeldi...
Või mis sulle endale hetkeseisus enam ei meeldi?
Armastus, armumine siis, algab ikka teatud hingelise eufooriaga, roosamannaga, kuid ühel hetkel saabub kohale arusaam, et tuleb elada ka reaalsuses,
appi võtta mõistus, kuidas edasi minna...
Võibolla oled sina endiselt armumise eufooria küüsis, aga piigal hakkab mõistusega koitma, et mehhiko seepide laadne suhe reaalsel eestimaisel pinnal
ei toimi...
Vaat siit edasi on vaja need asjad üksipulki lahti harutada, läbi rääkida ja endas kõigepealt, siis ka teises selgusele jõuda... siis ka selgub, kas
reality jätkub mõlemale vastuvõetaval moel või tuleb lahku minna
Nii lihtne see ongi!
Minu au on minu truudus!
|
|
|
Maalane
Algaja   Postitusi: 29
Registreeritud: 20.06.2008 Viimane külastus: 1.02.2009 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.06.2008 kell 00:28 |
|
|
Eks teatud määral võib aega anda, aga kui ikka armastus "tagasi ei tule", siis äkki aeg rääkida sellest, mis veel ütlemata ja millest
tarvis juttu teha ning siis lihtsalt edasi liikuda. Tuleb uus naine ja muud midagi...
|
|
|
Tiile
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 588
Registreeritud: 28.05.2008 Viimane külastus: 3.01.2010 Asukoht: Eesti Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.06.2008 kell 09:25 |
|
|
Kui armastus otsas, siis ei aita ei ussi- ega püssirohi.
Tundub, et selles paadis sõuad sina üksi, teine pool on lihtsalt kaasasõitja.
|
|
|
SinineLiblikas
Tüdruk kes kõnnib päikese peal:D       Postitusi: 1117
Registreeritud: 19.01.2007 Viimane külastus: 2.09.2009 Asukoht: Prantsusmaa:PArmastan inimesi seal:P Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.07.2008 kell 10:03 |
|
|
Kui minu kallim koju tagasi tuli olin ma harjunud ilmatähelepanuta olema..siiani vahel vötab tigetaks kui ta mu tähelepanu punkti paneb.Armastus pole
mul läbi aga kui liiga palju ta mind kaisutab ja musitab siis on see juba ahistav.Olin ju 9 kuud kurbuses ja igatsuses ja täitsa ilma tematta .tagasi
tulek toob kaasa uuendusi ja vahel ka segaseid tundeid .Ehk on ta segaduses hoopis.
oota ja vaata mis saab.Kõige lihtsam on ju käega lüüa ja minema marssida..anna talle aega ...ka mina ootan ilusat suhte jätku sulle.
Usalda, räägi ja sul hakkab kergem.
Kui kauaks - see oleneb juba jutu kuulajast.
|
|
|