susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 00:22 |
|
|
Soovitusi lasteaiaga kohanemiseks
„Lapse kohanemine lasteaias“
Autor: Kai Reek, Kose Lasteaia õpetaja
Tallinna Pedagoogilise Seminari diplomitöö 2008 /väljavõte/
Kohanemine uues keskkonnas
Lapsevanemate ja õpetajate ühine ülesanne on muuta kohanemine lapsele võimalikult valutuks, et sellega ei kaasneks kohanematus ehk desadaptatsioon.
See võib olla mitmete psüühiliste ja somaatiliste haiguste tekitajaks. Selles, et laps uude olukorda sattudes elab üle ärevust ja stressi, ei ole
midagi taunitavat, esinedes mõõdukal viisil, aitab stress kohanemisele isegi kaasa, stimuleerides last olema uues olukorras tubli (Talts, Tilk
1997).
Lapse lasteaeda minemine tähendab minekut uude keskkonda, kus on uued mängukaaslased, samuti uued inimesed, kes lapse heaolu eest hoolitsevad. Ennem
on lapse jaoks olnud põhiliseks mängukaaslaseks ja hoolitsejaks ema. Uues keskkonnas on lapse jaoks rohkem ärritajaid, mis häirivad tema sisemist
tasakaalu. Võib ilmneda tõkkeid, mis kutsuvad esile psüühilise pinge, frustatsiooniseisundi. Liiga pikk kohanemisperiood või kohanematus võivad viia
ebasoovitavate tagajärgedeni lapse edasises arengus (Lill 1988).
Kõige rohkem tekitab lapsel pingeid emotsionaalse kontakti katkemine emaga või mõne teise lähedasega. T. Tulva (1985) arvates viitavad lapse pinges
olekule mõned kindlad välised tunnusjooned:
• Kestev negatiivne emotsionaalne seisund (nutt, rahulolematus, õnnetu olek), millega võivad kaasneda unehäired ja isutus.
• Nihked organismi termoregulatsioonis, suurenenud tundlikkus külma suhtes.
• Haigestumine esimestel sõimes viibimise päevadel.
Mõnedel lastel võib kohanematus avalduda emotsionaalse stressi vormis, millega kaasnevad psühhotraumad ja käitumishäired. See on pikaldane kohanemine
ja nende laste koormustaluvus on madal. Pingestatud kohanemine võib eeltoodud põhjuste teravnemisel üle minna patoloogiliseks kohanemiseks. Sellised
lapsed ei sobi sõimesse. Juba kollektiivis olemine väsitab, eriti tundlikud on nõrga närvisüsteemiga ning sageli põdevad lapsed. Neile võib sobida 2-3
kaaslasega minilasteaed.
Kohanemist raskendab suuresti see, kui lapse varasem suhtlemisring on olnud väike (Tulva 1985). Väga soovitav on käimine beebikoolides ja
mängutubades. Kohanemise ajal on häiritud ka lapse üldine organismi vastupanuvõime. Stressis laps on nõrgem ning haigustele vastuvõtlikum. Siit ka üks
põhjus, miks lapsed, kes varem on olnud terved, just esimesel lasteaiaaastal haigestuma kipuvad. Ei ole haruldane, et esimesel
aastal laps rohkem puudub kui käib lasteaias (Lill 1982). Söögiisu langus, häiritud uni või une puudus üheskoos soodustavad lapse haigustumist
kohanemisperioodil. Võivad tekkida söömistõrked. Üks osa lapsi ei suuda või ei oska grupis süüa.
Kohanemise kolm faasi:
• Terav faas – psüühiline tasakaal häiritud, kaalu kaotamine, tihe resperatoorne haigestumine, häiritud uni, isutus, taandareng
kõnes. Selline faas kestab ligi kuu.
• Poolterav faas – iseloomustab lapse adekvaatset käitumist s.t. vähenevad edasiminekud ja reageeritakse erijuhtumitele, eriti
psüühilistele, keskmistele arengumomentidele tuginedes. See faas kestab 3 – 5 kuud.
• Kompensatsiooni faas – iseloomustab kiirendatud arengu tempot ja õppeaasta lõpuks on laps ületanud kõik arengu raskused. Kolm
astet terava faasi läbimisel:
• Kerge kohanemine – käitumine normaliseerub 10 – 15 päevaga. Laps käitub vastavalt normidele, võtab kaalus juurde,
kollektiivis käitub adekvaatselt, ei haigestu;
• Keskmine kohanemine – edasiminek toimub 1 kuu jooksul, väike kaalulangus, võib haigestuda, esineb psüühilise stressi
ilminguid;
• Raske kohanemine – laps on tihti haige, kaotab juba saavutatu, võib esineda nii psüühiline kui ka füsiline organismi
ülekurnatus. Kestab 2 – 6 kuud.
Enamustel lastel on kerge (kohanemine ühe uue stressoriga) või keskmine kohanemine (emotsionaalne seisund normaliseerub aeglasemalt, laps haigestub
esimesel kuul). Probleeme valmistab raske kohanemine, mille puhul võib protsess kesta mitmeid kuid. Laps haigestub, võib esineda tüsistusi. Muutused
käitumises, püüab end peita, viibib omaette. Laps ei suuda mängida (Urva, 2006). Mõni laps talub pingeid paremini ja kohaneb kergemini.
Kohanemisstressi suurust mõjutavad näiteks lapse iseloom, vanus, suhted vanematega, lasteaiaõpetaja isiksus, õdede – vendade olemasolu
(selline laps on harjunud teiste lastega mängima ja asju jagama, ta pole nii palju emas kinni kui pere ainus laps), samuti varasemad kokkupuuted
eakaaslastega. Kohanemist soodustab see, kui oleme last karastanud ning suutnud teda hoida haigestumast. Terved lapsed on aktiivsemad ning nende
koormustaluvus on suurem.
Sõimega harjutamise aeg peaks langema ema kodus viibimise aja sisse. Siis saab seda teha rahulikult, ilma liigse kiirustamiseta (Tulva 1985).
Uustulnuka kohanemine tervikuna sujub igal lapsel erinevalt, oleneb kodusest elukorraldusest, varasemast kasvatusest, harjumustest ja oskustest, lapse
tervisest ning temperamendi tüübist .
Aleksander Pulveri (2005) arvates määrab kohanemise pikkuse ema – lapse suhe, mis kujuneb välja esimese eluaasta jooksul. Nüüd saab vaid
lapse kohanemistüüpi arvesse võtta ja käituda vastavalt sellele.
Tüüpe on neli :
Turvaline suhtetüüp: Sellesse tüüpi kuulub umbes pool lastest. Nad saavad ärevusest ruttu üle, sest suhte ajutine katkemine pole nende jaoks traagika
– tulevad uued suhted ja see ongi normaalne. See suhtetüüp kujuneb välja juhul, kui vanematele on laps algusest peale võrdne partner, mitte
kasvatamise objekt. Vanemad võtavad teda tihti sülle ega karda välja näidata hoolimist ja lähedust. Nii tekib tihe emotsionaalne seos, mis on aluseks
sisemisele turvatundele, lapsel kujuneb usk, et kuigi ema läheb hommikul ära, tuleb ta õhtul kindlasti tagasi. Seepärast kohaneb niisugune laps
kergesti, tema protesti – ja masendusfaas lähevad kergesti mööda.
Ärev suhtetüüp: Umbes 15% lapsi kuulub ärevasse tüüpi. Nad kardavad, et neid jäetakse maha. Selline laps ei lase emal ära minna, ripub nuttes ja
paludes tema küljes. Ärev tüüp kujuneb välja lastel, kelle puhul suhteid kasutatakse karistamise vahendina. Näiteks teatab ema: kui sa nii ei tee,
siis lähen ära, panen su pimedasse tuppa vms. Kohanemiseni jõuab selline laps väga pika aja pärast. Äreval tüübil tuleb aidata järk –
järgult iseseisvuda : käia mõnda aega koos lasteaias, siis jätta ta tunniks omapäi, edasi kaheks jne. See nõuab palju kannatust, kuid on ainus tee,
mis muudab kohanemise kergemaks.
Tõrjuv suhtetüüp: Sellesse tüüpi kuulub umbes 25% lastest. Nad arvavad, et suhteid pole mõtet luua, sest need katkevad niikuinii. Lasteaeda jäämisest
tõrjuv laps suurt numbrit ei tee, sõpru tal eriti ei ole. Ta ise ei pruugi end halvasti tunda, sest niisugune laps sageli ei vajagi teisi. Tal võib
olla kõrge enesehinnang, teistega käitub ta ülbelt. Tõrjuv suhtetüüp kujuneb välja juhul, kui vanema poolt on kontrolli rohkem kui lähedust ja
distsipliin on tähtsam kui suhted. Kui selline laps lasteaeda läheb, tuleb säilitada rahu ja oodata, kuni ülbitsemine üle läheb. See juhtub siis kui
laps hakkab teistega lähemalt koos tegutsema, nii et konflikt vanematega taandub.
Kriitiline suhtetüüp: 5-10% lapsi kuulub kriitilisse rühma. Need on agressiivse ja täiesti ennustamatu käitumisega lapsed, kes võivad reageerida väga
erineval moel (hüsteeria, agressiivsus õpetajate ja teiste laste suhtes, ärajooksmine). Neil puudub oskus hirmu reguleerida ja sotsiaalseid norme
omandada ; nad peavad kõike saama kohe kui tahtmine tekib. Sellistel lastel on agressiivsed ja täielikku külmust üles näitavad vanemad. Oma lühikese
elu jooksul on nad kogenud pikaajalist üksijäetust, peksmist ja vägivalda. Niisugune laps muutub vaid siis kui satub hoopis teistsugusesse keskkonda.
Kui tema juurest kaovad agressiivsed vanemad ning sinna ilmub keegi, kes loob temaga isikliku suhte.
Raske kohanemise ilmnemisel on hea, kui lapsevanem ja õpetaja omavahel suhtleksid ja leiaksid kompromissi või otsuse üheskoos, kas laps peaks mõnda
aega veel koju jääma (kas või ajutiselt) või ta on võimeline kohanema ning edasi lasteaias käima. Loobumine ei tähenda, et laps pole suuteline harjuma
lasteaiaga: aasta pärast võib ju uuesti proovida või siis tõdeda, et suureks saab kasvada ka mujal kui lasteaias.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kohanemist soodustab see, kui oleme last karastanud ning suutnud teda hoida haigestumast. Terved lapsed on aktiivsemad
ning nende koormustaluvus on suurem. Uustulnuka kohanemine tervikuna sujub igal lapsel erinevalt, olenedes kodusest olukorast, varasemast kasvatusest,
harjumustest ja oskustest, lapse tervisest ning temperamendi tüübist. Kui laps siiski paari kuu jooksul ei harju sõimes, siis tuleb leida muid
võimalusi tema hoidmise organiseerimiseks. Hea ja kiire kohanemise näitajateks loeme lapse rahulikku emotsionaalset seisundit, kus laps on virgeajal
aktiivne ja täis tegutsemislusti. Nõnda tagab lastesöime personali kooskõlastatud tegevus vanematega sõimega kohanemise saavutamise. Sellest annavad
tunnistust rühma terved ja reipad lapsed, kelle üle võivad rõõmu tunda nii õpetajad kui vanemad.
Kohanemisega puutub laps kokku sünnist alats. Esialgu tuleb tal kohaneda oma ümbruse ja perekonnaga. Oma käitumisvormid omandab laps esimese kolme
eluaasta jooksul. Selle järgi, kuidas laps käitub perekonnas saab prognoosida tema kohanemist kollektiivis. Kuigi kohanemisprotsessis on kesksel kohal
laps ise, mõjutavad tema kiiret kohanemist lastesõimes tema eelnev ettevalmistus ning kodu ja lasteaia koostöö.
Kodukasvatuse mõju lapse toimetulekule lasteaias
Laps tuleb lasteasutusse paljude koduse elu perioodil omandatud oskuste ning harjumustega. Adapteerumine oleneb paljuski sellest, kuivõrd need
harjumused sobivad uude keskkonda, kuivõrd lapse oskuste tase vastab lasteasutuse nõudmistele, st lapse kohanemine sõltub kodu ja lasteasutuse
vahelistest erinevustest: nende erinevuste liigist, iseloomust ja määrast (Lill 1982). Sõna „kasvatama“ tuleneb sõnast
„kasvamise saatmine“ ja sellega püüame saavutada mingeid kindlaid eesmärke, et aidata lapsel toime tulla selles keskkonnas, kus ta
elab (Hirsjärvi, Huttunen 1996).
Kasvatus on muutuv ja arenev tegevusprotsess, mille käigus toimub mõjutamine, juhtimine, abistamine, suunamine, toetamine ja õpetamine (Tuulik 2001)
ning ta on ka suhe ja suhete loomine (Kuurme 2003).
Peeter Põld (1996) arvab, et kasvataja - arendajana seisab esikohal perekond. Siin algab lapse oma elu, sellega on ta pärilikkuse kaudu ühendatud, see
annab tema mõtte-, tahte- ja tundeilmale esialgse kuju. Perekonna peamõju seisneb selles, et ta istutab ja kasvatab lapsi olemasolevasse kultuuri.
Perekonnas omandavad lapsed valdava osa oma käitumismallidest, hoiakutest ja väärtushinnangutest, ja need on väga püsivad. See on levinuim ja
sotsiaalselt kõige väärtuslikum kasvukeskkond, mis tagab lapse isiksuse arengu, loob võimalused tema põhivajaduste katmiseks ning aitab kujundada
elustiili. Sajandite vältel on eesti rahvapedagoogikas kasvatust mõjutanud looduslähedus, terviklikkuse tunnetus, kodu ja vanemate ning kodupaiga
tähtsus lapsele.
Lapse kasvatamise tähtsamateks alusteks olid autoriteet ja eeskuju, sest maast – madalast hakkas laps täiskasvanuid jälgides nende tegevusi
ja eluviisi matkima (Tilk 1990). Tiiu Kuurme (2003) väidab, et kuni kodu oli paik, kus eluks vajalik tuli ise teha, sidus ta erinevaid generatsioone
ja oli seosteala, kus laps sai ettekujutuse väärtuste loomisest ja nähtuste toimumisest. Suhetest, mis selle käigus tekkisid, kujunes tema arusaam
ühiskonnast ning sotsialiseerumine oli sujuv.
Kodu on ennekõike suhe ja suhtlemine. Suhtluse kõige elementaarsemad võtted- tähelepanu kontsentreerimine, tähelepanu köitmine, kontakti saavutamine-
omandatakse juba imikueas, mil eeskätt suheldakse oma vanemate ja teiste kõige lähemate inimestega (Niiberg, Linnas 2007).
Väikelapse suhtumine võõrasse täiskasvanusse sõltub suurel määral sellest, missugused on suhted lapse ja ema vahel. Kui ema on oma käitumises lapsega
sõbralik ja vastutulelik, siis suhtleb laps meelsasti võõra täiskasvanuga (Kees 1990). Kui lapse suhe emaga on turvaline ja kontaktid nende vahel on
lähedased, siis on lapsel kergem lasteaeda minna.
Turvalisest suhtest tulevad nö populaarsed lapsed, kes kohanevad kiiresti uute olukordade ja kaaslastega. (Kilumets 1998). Vanemate mõju lapsele on
üle kõige kodust sõltuv, kui õnnelik, usaldav ja tasakaalukas on laps, kuidas suhtleb täiskasvanutega, sõprade ja teiste lastega. Kuivõrd usaldab
ennast ja oma võimeid ning kuidas käitub uues olukorras (Campbell 1991). Kasvatuse võtmesõnaks on eeskuju ja jäljendamine, seega ümbrus ja kasvatajad.
Täiskasvanu ise oma inimlike omaduste ja võimetega on tähtsaim kasvatusvahend (Gustavson 2004). Kasvatuse idee ning lootus on selles, et need suhted
kujunevad lapse jaoks elujaatavad, hoolivad, tema uurimis- ja õppimisvaimu toetavad (Kuurme 2003). Rudolf Steiner ütleb, et peaksime kujundama kõik
selle, mis last ümbritseb, nii heaks kui võimalik, et laps saaks ise end kasvatada. Kõik eeskujud võtab laps ümbritsevast ja täiskasvanud moodustavad
ühe osa sellest.
Lapse kasvamist ja arengut määravad muidugi ka teised tegurid, nagu vanematelt päritud omadused ja lapse enda individuaalsus. Kasvatus on see kunst,
mis peaks erinevad tegurid oskuslikult ühte liitma, nii, et nad toimiksid lapsele soodsas suunas (Gustavson 2004).
Tiiu Kuurme (2003) annab soovituse, kuidas saavad vanemad aidata lapsel kasvada ja olla tema kasvamise saatjaks nii: „Elagem lapse läheduses
elu, mis on jäljendamist väärt. Jälgigem, et meie liigutused oleksid väljendusrikkad ja kindlad, toimetagem asju arukalt ning närvitsemata, laskem
lastel osa saada võimalikult paljudest inimkultuuri saatnud tegevustest, rääkigem ilusat kujundlikku emakeelt, elagem oma päevi ning aastaid
rütmiliselt ning pühi pidades. Turvalisus antakse lapsele iseenesega, oma kommete ja sisemises kooskõlas ümbrusega“.
Perekond on vahetu ja kõige mõjuvam arengukeskkond, kus lapsel kujunevad käitumismallid, hoiakud ja väärtused. Ka Tiko (2006) arvab, et lapse ja tema
käitumise mõistmiseks on oluline teada, milline on ta kasvukeskkond ja eriti seda, millised on ta suhted lähedastega. Kodu on lapse sotsiaalse arengu
alustala, kus perekonna mõjul kujuneb üldine ellusuhtumine ja püüdluste tase (Pulkkinen 2002). Kodu ja seda asustav perekond on alggrupp, kus kujuneb
intiimne kontakt mitte ainult laste ja vanemate, vaid ka mitmesuguses vanuses laste, vanavanemate ja sugulaste vahel. Lapse arengut mõjutab kogu
perekonna suhtlusring. Lapsevanemad peavad olema teadlikud oma mõjust lapsele.
Perekond kannab vastutust lapse ellusuhtumise ja väärtushinnangute eest, mida talle teadlikult või perekonnas valitseva õhkkonna kaudu alateadlikult
kaasa on antud (Põld 1993). Lapsevanemad peavad jälgima oma käitumist ja näitama head eeskuju. Lapsed on väga tähelepanelikud, nad jäljendavad
vanemate käitumist. Kui ema ja isa karjuvad teineteise peale, teeb seda ka laps. Ta kasutab vanematelt kuuldud sõnu ning jäljendab nende lauakombeid.
Lapse arvates on kõik, mida tema vanemad teevad, hea ja õige (Gottlieb 2005). Tasapisi hakkab väikelaps eristama mehi ja naisi, heledat ja tumedat
nahka, märkavad prillide ja kuuldeaparaatide olemasolu. Kui vanemad räägivad hoolimatult mõnest inimgrupist, hakkab laps sellesse täpselt samuti
suhtuma. Väga suurt mõju avaldavad väikelastele raamatud, mänguasjad ja telesaated. Need võivad kinnistada negatiivseid kujutluspilte, aga ka
vastupidi, köita positiivsete eeskujudega (ibid).
Selle järgi, missugune on vahekord lapsel oma vanematega, kujuneb ta suhe hilisemas elus inimestega üldse. Lapse isiksuse kujunemisel ja
sotsialiseerumisel on vanemate osa nii otsesel kui kaudsel mõjutamisel väga suur (Krull 2000). Kasvatus ei tohiks olla liiga leebe ega autoritaarne,
kuna mõlemal juhul kutsub see esile lastes segaduse kodu ja kollektiivis kehtivate reeglite vahel. Varases lapseeas paika pandud reeglid valmistavad
last ette koduseinte vahelt väljumisel ja lastesõime tulekul (Woolfson 2004).
Laps on siis rahulik kui talle on selgitatud, et vanemad käivad tööl ja lapsed lasteaias, lapse ja vanema vahel on kiindumussuhe ning, et laps
usaldab ka võõraid täiskasvanuid. Edaspidises elus on lapsel nii kergem kollektiivis hakkama saada. Kasvatus peaks olema last julgustav ja edendav,
lapsele vabadust jättev, kuid samas vajalikke piire seadev (Kera 2004). Mida turvalisem on last ümbritsev keskkond, seda julgemaks ta kasvab ning seda
lihtsam on tal iseseisvuda (Penthin 2003).
Kui laps on saanud kodust kaasa kindlusetunde, vanemate toetuse, on see vundament, millele toetuda ja võtta tulevikus vastu õigeid otsuseid. Sellised
lapsed on iseseisvamad, emotsionaalsemad, enesekindlamad ja oma otsustes julgemad. Perekonna suhtlemislaadist sõltub, kuidas lapsed eluks ja
suhtlemiseks ette valmistatakse.
Normaalses peres, positiivsete tundmuste keskel kasvanud laps, kelle vanemad teineteisega arvestavad, peab ka oma tulevases elus tähtsaks meeldivaid
tundmusi ja oskab teistega arvestada. (Sõerd 1992).
2-aastastel lastel on vajadus juba uurida ja iseseisvuda, samas aga ei taha nad veel loobuda ema lähedusest. Kui last ümbritseb turvaline keskkond,
siis jääb peale avastamishimu ja ta ei pelga võõrast, ebakindlat ja uut keskkonda. Ebakindlas olukorras on lapsel komme vaadata otsa oma vanemale, et
näha, kuidas ta reageerib ja hindab olukorda. Selline võime sisendab lapsele kindlust ja lubab tal oma uurimisretkede ajaks ajutiselt iseseisvuda. Kui
laps tunnetab, et vanemad hindavad teda, areneb lapsel välja terve enesehinnang. Hoidudes otsesest sekkumisest ja nõu andmisest, ning lastes lapsel
endal vastutada probleemi lahendamise eest, aitab vanem lapsel oma võimeid välja arendada ja kasutada, soodustades nii lapse iseseisvuse arengut.
Lapse usk oma võimetesse saab alguse kodust (Saphiro 2002). Kaheaastase lapse iga on selline, mis nõuab seltsivuse ergutamist. Laps on veel vanematest
äärmiselt sõltuv, kuid ta saab juba aru, kes annab talle julgeolekutunde. Spock (1985) on soovitanud muretseda kaheaastasele lapsele viibida paar
korda nädalas teiste laste seltskonnas. Enne kui laps õpib jagama teistega oma mänguasju ja osa võtma mängudest, võiks ta mitu kuud lihtsalt
harjumiseks teiste laste seltsis mööda saata. Seepärast soovitame vanematele laste suhtlemisvalda mitte kitsendada koduste raamidega. Nii võib juba
aastast last jätta lähedaste inimeste juurde, lasta neil lapsega jalutada ja mängida (Tulva 1985). Kohanemisvõime vajab vanematepoolset toetust ega
sünni päris iseenesest. Arvestamata lapse tundeid ja eelnevaid kogemusi, võidakse tekitada temas sügavat vastumeelsust iga uue olukorra suhtes.
Kui vanematel on kindel kavatsus laps lasteaeda panna, tuleks neil kõigepealt iseennast positiivselt häälestada- mõelda lasteaia tugevatele külgedele
(kindel päevarütm, arendav koostegevus, võimalus tegelda kuntsti ja muusikaga jne), aga ka negatiivsetele külgedele (suur rühm, vähe mänguasju,
sagedased haigused jne). Plusse ja miinuseid kaaludes otsustada, kas panna laps lasteaeda või mitte.
Lapse kohanemist lasteaias raskendab ka vanemate pidev kriitiline hoiak ja rahulolematuslasteaias toimuvaga. (Talts, Tilk 1997; Almann, Kuusman 1999).
Vanemate lõppeesmärk peaks olema üks: aidata kaasa väikelapse arengule, et ta suudaks oma vajadusi ise järjest paremini rahuldada. Kõige paremini
tuleb see välja neil vanematel, kes annavad lapsele võimaluse lahendada oma probleeme ise, enne kui sekkuvad (Gordon 2003).
Lasteaia ülesanded lapse arendamisel
Tänapäeva lasteaed ei ole pelgalt laste hoiupaik, vaid õppeasutus (Niiberg 2006).
Kui emal on võimalus lapsega kodus olla, kõlavad järgmised küsimused: millal peaks laps lasteaeda minema, ja miks peaks ta sinna minema? Soodsas
kasvukeskkonnas kasvanud lapsel, kellel üks vanematest on kodus ja läheduses on piisavalt mängukaaslasi, pole lasteaeda saatmine vajalik.
Kui aga kodune elu kulgeb äärmiselt ebarütmiliselt või seal valitseb pingeline olukord, oleks õigem laps lasteaeda saata. Lasteaiaõpetajal õnnestub
sageli taolisel puhul vanematega vesteldes anda nõu, kuidas kodust ümbrust lapsele sobivamaks muuta (Goebel, Glöckler 2002).
Lasteaed on eriti kasulik lapsele, kes on perekonnas ainuke, lapsele, kellel pole piisavalt võimalusi teiste lastega läbikäimiseks, lapsele, kellega
ema mingil põhjusel toime ei tule (Spock 1985). Haige või puudega lapse integreerimine lasteaeda on just sotsiaalses mõttes erakordselt tähtis, ja
seda mitte ainult haigate, vaid ka tervete laste pärast, kas niimoodi õpivad üksteisega arvestama ja omavahel läbi käima (Goebel, Glöckler 2002).
Koolieelse lasteasutuse roll seisneb peamiselt selles, et aidata lapsel välja kujundada omaenese „mina“. Tähtis on, et laps õpiks
mitte ainult mõtlema, vaid ka sõpru leidma, jagama nendega mänguasju, mitte jonnima, ühesõnaga – õpiks käituma väljaspool kodu vastavalt
olukorrale. Lasteaed peab aitama arendada lastes selliseid omadusi nagu uudishimu, enesekindlus, usk oma võimetesse ja soov õppida (Gottlieb 2005).
Toivo Niiberg (2007 lk.6) väidab: „Lasteaed ei ole sotsialismi jäänuk, vaid kasvavat last arendav keskus, kus töötavad väga head pedagoogid
- metoodikud“. Laps hakkab oma tegevust ja „mina“ mõtestama, kui teda sihiteadlikult arendatakse. See ei tohi ega saa
olla juhuslik tegevus, vaid nõuab väga oskuslikku ja vastutusrikast, traditsioonidest lähtuvat ning rahvuslikke juuri arvestavat õpetust, mis kestab
sünnist surmani (ibid).
T. Niibergi ja M. Linnase (2007) arvates on lasteaia ülesanneteks:
• Lapse käelise tegevuse ja sõna metoodiliselt õige arendus. Seda suudavad kodus pakkuda ainult pedagoogilise haridusega vanemad. Hiljem on
väga raske väära omandatu ümberõpetus;
• Annab lapse „minale“ ja selle arengule pädeva hinnangu, sest lapse kõige parem sõber on omaealine ja –
sooline. Siin on tegutsemisvõimalusi rohkem kui kodus. Kõige suuremat tahtmatut karistust kannab üksik koju „unustatud“ või ainult
täiskasvanute maailma „aheldatud“ laps;
• Aitab õigel ajal tunnetada oma rahva traditsioone ja juuri, kujundada õiget ja tervet rahvuslikku uhkust ning austust teiste rahvuste ning
nende kommete vastu;
• Aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele. Siin õpib laps suhtlema teist laste ja täiskasvanutega;
• Laps saab viibida üsna palju värskes õhus. Sageli puuduvad elamute läheduses laste mänguväljakud, liivakasti on vallutanud kassid jne.
• Eriti vajalik kakskeelse pere lastele. Lapsed on altid õppima keeli, üheskoos mängides saab võõras keel kergesti suupäraseks.
• Laps tutvub erinevatesse usundidesse, erineva nahavärvi ja rahvuse ning – materiaalse taustaga lastega. Ta saab aru, et kõigil
on siin ilmas koht, õigus, eripära ja ühtsus.
Lasteaia- ja kollektiiviküpsus Laps tuleb lasteaeda minekuks ette valmistada, teda suure kollektiiviga järk- järgult harjutada. Tiina Tambaum (1999)
toob välja oskused, mida peaks lasteaeda minev laps oskama. Kõigepealt tuleks last harjutada:
Re¾iimiga, mis kehtib selles vanuserühmas. Kõige olulisem on, et vanem tutvuks lapse une- ja söögiaegadega, et juba varakult last uueks olukorraks
ette valmistada;
• Lasteaeda minev laps peaks oskama tassist juua ja lusikaga süüa. Lapsele tuleks õpetada kõikide toitude söömist, et kujundada õigeid
toitumisharjumusi;
• Potil käimisega. Laps peab iseseisvalt või täiskasvanu meeldetuletusel ja abistamisel oskama kasutada potti;
• Riietumisega. Laps peaks oskama ennast lahti riietada ja täiskasvanu abiga ennast riidesse panna;
• Varajase tõusmisega ja lasteaeda minekuga. Esialgu on soovitav tulla koos lapsega lasteaia ruumide ja õpetajaga tutvuma;
• Aru saama kõige lihtsamatest palvetest: pane, too, vii, lähme jne. 1.2 Kodu ja lasteasutuse koostöö
Kohanemine lasteaiaga Sõim ehk kuni kolmeaastaste rühm on koht, kus laps õpib ise hakkama saama ja teiste seas käituma. Lastesõimes õpib ta
suhtlemist ja kollektiivis toime tulemist. Samuti õpib laps sõimes lauakombeid, kaaslastega arvestamist, hügeeni ja korra hoidmist jne. Seda kõike
tehakse mänguliselt ning loovate tegevuste kaudu. Tulemusteni jõutakse täiskasvanu eeskujul, ühise tegutsemise ning rühmakaaslaste toel. Lasteaias
õpetatakse, kasvatatakse ja arendatakse last pidevalt. Siin omandab laps lisaks uutele teadmistele ka hingeharidust ning üldteadmisi elust ja
inimestest.
Sõimelapse päev on vaheldusrikas, mäng vaheldub mõttetööga. Mängus areneb loovus, kujutlusvõime ja suhtlemisoskus. Lapsel on mängus kergem luua
sotsiaalseid kontakte ja suhteid, elada läbi emotsioone (Saar 1997). Niipea kui laps hakkab tajuma emast eemalolekut, hakkab ta seda lahusolekut
mänguga täitma. Lastesõimes muutub laps iseseisvamaks ja enesekindlamaks, ta õpib endale teadvustama, mida ta tahab või oskab. Samuti õpib ta teistega
arvestama, jagama mänguasju ja õpetaja tähelepanu. Ta õpib suhtlema ka täiskasvanutega, mis on väga tähtis sotsialiseerumisel. Esmakülastusel nähakse
lasteasutust tervikuna ja saadakse sellest ülevaade. Järgmistel vaatlustel tulevad esile juba subsüsteemid- personal, administratsioon ja teised
vajalikud allsüsteemid. Pikemal vaatlusel eristuvad need järjest selgemalt (Klefbeck, Odgen 1991).
Esimene kohtumine lastevanemate ja lastesõime personali vahel on eriti oluline. Nende esimeste kontaktidega pannakse alus edaspidisele koostööle,
sellest oleneb, kuivõrd hakkavad lapsevanemad usaldama ja hindama sõimerühma personali (Mänd 2003). Eduka koostöö eelduseks võib pidada
usalduslikkust, mõlemapoolset avatust, teise poole kasvatustegevuse austamist ja lapse toetamist peres (Almann 2004). Kasvatajal tuleb varuda vanemate
jaoks piisavalt aega. Õpetaja esmaülesanne on luua heatahtlik ja pingevaba õhkkond, et saavutada suhetes maksimaalne avatus. Eesmärk on ju võimalikult
täpselt mõtestada lapse olemus ja tema vajadused (Kraav 1999).
Tore, kui enne sõime tulekut on tutvutud lasteaia territooriumiga, vaadeldud ka lasteaeda väljaspoolt. Mängud koos teiste lastega, jalutuskäigud
lasteaia ümbruses, mis võimaldavad oma silmaga näha, mis lapsed seal teevad ning missugused on mänguväljakud ja spordivahendid. Peatumine õuealal ja
teiste mängude jälgimine tekitab lapses huvi ja küsimusi nähtu kohta (Talts, Tilk 1997).
Sellest, et laps on sõime koha saanud, teavitab juhataja varakult vanemaid. Juba siis võiksid vanemad tulla tutvuma rühma personali ja ruumidega.
Samuti saab siis vestelda olulistest kasvatusküsimustest, rääkida lapse arengust, tema vajadusetest, harjumustest, lapse senisest päevakavast, põetud
haigustest, kodustest oludest ja muudest last puudutevatest seikadest. Kui lapse kodune päevakava erineb oluliselt lastesõime omast, siis saavad
vanemad hakata kodust päevarütmi vähehaaval ja ettevaatlikult lastesõime päevakavaga kohandama.(Mänd 2003, Macauley 2004).
Ka lõunane magamine on paljudele lastele probleemiks (Almann, Kuusman 1999). Söömisega uues kohas harjub laps kiiremini kui magamisega (Niiberg,
Linnas 2007).
Olulised on hügeeniharjumused (iseseisev söömine, riietumine, potile küsimine, puhtuse pidamine). Kui seda kodus pole õpetatud, kohtub laps taas uute
raskustega (Tulva 1985). Lasteasutuse eelnev külastamine, mis esmapilgul näib ehk teisejärgulisena, vöib saada kodu ja lasteaia edasise koostöö
oluliseks ja määravaks eelduseks. Mitte kõik lapsevanemad ei pea vajalikuks ja võimalikuks lasteaeda eelnevalt külastada (Almann, Kuusman 1999).
Väikelaps võib karta võõraid inimesi ja uut ümbrust, seetõttu tuleb talle nendega tutvumist võimaldada koos talla turvalise ja tuttava inimesega,
emaga või isaga. On väga tähtis, et üks vanematest saaks olla esimestel päevadel koos lapsega. Ema või isa tutvustab last uue ümbrusega, teiste
lastega ja täiskasvanutega. Oma vanema kohalolek annab lapsele kindlustunde ja kiirendab lapse kohanemist uute oludega. (Mänd 2003).
On selliseid lapsi, kes võõrastavad omaealisi. Siin saab ainult ema või isa oma lapsele toeks olla ja mängida koos tema ja teiste lastega. Mäng mõjub
nukrale lapsele palsamina, sest mängides unustab laps oma mured. Soovitav oleks ema rühmas viibimine vähemalt kahel esimesel sõimenädalal. Sel ajal
tutvub vanem sõime eluga igakülgselt. Lapsevanem peab saama turvatunde, et tema lapsega ei saa lasteasutuses midagi juhtuda ja sealsed töötajad
lapsele liiga ei tee. Teiselt poolt avaneb õpetajal võimalus tutvuda uue lapse kõrval ka tema vanematega. Õpetajal on võimalik tutvuda lapse
iseärasustega, harjumustega ja saada teavet tema tervisliku seisundi kohta. (Hallikmann 1996).
Vanema lasteaias viibimise aeg on oluline ka vanemale endale. Kuna lapsevanema suhtumine lasteasutusse hakkab paljuski sõltuma tema ja õpetajate
vastastikusest mõistmisest, tuleb ennekõike huvituda, kuidas õpetaja lastega suhtleb, neid tervitab ning lohutab kui laps ei taha vanemast lahkuda.
Ümbritsevat olukorda tuleb hinnata lapse seisukohalt. Tasub pöörata tähelepanu sellele, kuidas ruumid on kujundatud ja kas lastel on piisavalt
mänguasju. Kindlasti on oluline ohutus (Gottlieb 2005).
Laste vanemate rühmas viibimisel peab jälgima, et neid ei oleks korraga palju, sest teistele lastele on nad võõrad ja lapsed võivad mitte aru saada,
kes siis on see tegelik täiskasvanu, kelle hoole alla on nad usaldatud. Ühel ajal ei ole hea mitmel uuel lapsel korraga tulla. Sellisel juhul ei jõua
rühma personal kõigile uustulnukatele ja nende vanematele küllaldast tähelepanu pöörata (Mänd 2003). Kohanemisperiood ei tohiks tekitada lapsel
stressi. Aga see ikkagi tekib, kas siis suuremal või vähemal määral. See nõrgendab lapse tervist ja muudab vastuvõtlikuks haigustele, tekivad nohu ja
köha. Just siin on rühmasviibival emal tähtis roll täita, et hoida üleval lapse tuju ning luua heatahtlik ja usaldav suhtumine teistesse lastesse ja
rühma töötajatesse.
Lastesõim pakub vanematele kahenädalase rühmasviibimise aja. Sageli juba pärast 2-3 päeva sõimes olekut tahab lapsevanem sellest loobuda ja lapse üksi
jätta. Aga tegelikult hakkab väike laps alles kolmandal päeval nii palju toibuma ja aru saama, midagi tõsist on juhtunud. Tema igapäevasesse ellu on
tulnud suur muudatus. Üheaegselt langevad talle kaela kaks õnnetust: ta viiakse tundmatusse keskkonda ja ema, see ainus ja armastav, jätab ta maha. Me
kõik teame, et enamik lapsi sõime tulles nutab hirmutundest. Et seda kuidagimoodi vältida, tuleb vanemal last abistada lastesõimega kohanemisel.
Esimene kohanemisnädal on otsustav. Soovitame vanematel aega selliselt planeerida, et nad saaksid esimesel nädalal lapse koju viia pärast mõnetunnist
rühmas viibimist. Teisel nädalal võiks laps rühmas olla 4-5 tundi, kolmandal nädalal jääks laps lõunauinakule, neljandal nädalal jääks peale uinakut
natukeseks mängima. ( Hallikmann 1996) Lubame uusikul kaasa võtta koduse armsa mänguasja, sest uut on korraga väga palju (Tulva 1985). Last aitab
kohanemisel kaisuloom, vana lutt, mõni riidetükk või tema titeaegne padi- need loovad talle turvatunde ja aitavad kohaneda uute oludega (Mänd 2003).
Niinimetatud siirdeobjektid esindavad illusiooni, et laps kannab enda ja ema keha omadused- pehmuse, lõhna jne- mõnele esemele, mille üle laps saab
valitseda (Mangs, Martell 2000). Need esemed annavad lapsele kindlustunde, kui nad tunnevad ennast üksikuna või kaitsetuna (Ford 2003).
Mõned lapsed väsivad esimestel päevadel väga ära uute muljete rohkusest, uue tegevuse ja suure kära tõttu. Kui laps tuleb koju äravaevatuna ja
väsinuna, ei tähenda see veel, et ta ei suuda harjuda. Pidage õpetajaga nõu, kas poleks mõistlik jätta ta 1-2 korda nädalas üldse koju (Spock 1985).
See võiks olla kindel nädalapäev, sest pisikesele on rütm väga oluline. Selles vanuses lastele on oluline see, et hommikuti võtab teda vastu tuttav
inimene, oma rühma õpetaja. See on lapse turvalisuse ja hea enesetunde seieukohalt väga vajalik. See on ka väikelapse arengule oluline tingimus. Hästi
sujuv kohanemisaeg hoiab ära emotsionaalset stressi, mis omakorda vähendab laste haigestumist (Mänd 2003). Lapsele tuleb anda aega rühma töötajatega
tutvumiseks ja julgustada teda ise kontakti looma. Südamlike ja usalduslike suhete tekkimine eeldab täiskasvanult ettevaatlikku ja sõbralikku
lähenemist ning lapse kui isiksuse märkamist. Emal peab hommikul olema piisavalt aega oma lapse jaoks, ema kiirustamine ja ebakindlus mõjub ka lapsele
halvasti. Õhtune kojuminek ei tohiks jääda väga hiljaks, sest rühmaruumi üksinda jäämine tekitab lapses mahajäätuse tunde. Ema ja isa sõbralikkus
kõigi vastu julgustab last ning aitab lapsel kohaneda. Lõbusa meelega tegus ema või isa saab koos õpetajaga ära hoida kohanemisperioodi hädad ja
hakkab ka ise lasteaeda usaldama ja sellest lugu pidama. Vanemate suhtumine kandub üle ka lapsele.
Tagasi : Üles
Copyright 2005 Kose Lasteaed | info@kosela.ee www by c m a(piisas ainult otsingusse sisestada ja oligi üks paljudest materjalidest käes.)
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|
reheline
The Bad Thresher       Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.03.2021 Asukoht: Kagunurk Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 00:48 |
|
|
No arumaisaa, lapse kasvatusega kaasnevad nagu mingid kohustused. Vanasti küll kaasnesid. Ei tahaks moraali lugeda, aga last soetades peaks ikka kõiki
ettetulevaid situatsioone kaaluma. Praegu arutatakse lapsest nagu mingist seebitükist- krt, siia riiulisse ta ei sobi, sealt libiseb maha, paneme
teise kappi äkki... Et surume ta ikka kuidagi mingitesse raamidesse, peaasi, et pappi saaks edasi teenida.
Oleks pidanud lapse hilisemaks planeerima. Kui jõukus majas, et ema lapsega kodus saaks olla või kui vanaema pensioniealine...
Aga kui laps puudega oleks sündinud ja erihoolt vajaks, siis viskaks prügikasti? Annaks ära?
Paistab, et loomi oskavad siin enamus kaitsta, aga lapsi mitte keegi.
Free, sa kipud jälle vales kohas nalja nägema.
Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma
olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.
|
|
|
kaitsevaim
hell tantsulõvi       Postitusi: 1776
Registreeritud: 13.06.2003 Viimane külastus: 17.05.2020 Asukoht: Viljandi, Tartu Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 08:58 |
|
|
ma ehk pole nii asjatundja, aga oma kogemustest võiksin soovitada seda, et lapsega tuleb palju aega koos veeta ja käia lapsega koos lasteaias mängimas
vabal ajal. Ma vabandan ette, aga ehk on liialt vähe tähelepanu pööratud või ma ei tea mida... Tõenäoliselt on tal lihtsalt hirm, et ta jäetakse sinna
üksi maha. Võibolla harjub siis ära kui saab aru, et temast seal hoolitakse ja hoolitsetakse. Uues kohas on kindlasti hirm, et mis see nüüd siis on ja
kuidas saab teda sinna jätta...
anna endale võimalus olla eriline!
|
|
|
LadyButterfly
Sõnatu...         Naine Postitusi: 3506
Registreeritud: 22.09.2005 Viimane külastus: 18.03.2019 Asukoht: Kuskil Eesti keskel. Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 09:12 |
|
|
Reheline, sedasi me suremegi välja - planeerime lapsed alles 40aastaselt või siis kui (mis jääb tõenäoliselt nii mõnelgi tulemata)rikkus majas.
Elus ei saa me kõiki situatsioone ette näha. Veel vähem suudame me ette aimata lapse tulevast iseloomu, reaktsioone ja käitumist.
Kohustused? Sellepärast Liblik ju tööl käia rababki.
Me kõik oleme raamidesse surutud ja seda juba aegade algusest saati.
Minu vanim poeg jauras ka aga tema on pehmeke, nii et, sai lasteaias 1,5 aastat enne kooli ikka ära käidud.
Oli samuti üksik laps, kes polnud harjunud suure ühise meluga, hommikuste vastikute putrude, päevase magamise ja kasvatajate karjumise-tutistamisega.
Helistasin anonüümselt lasteaia juhatajale ja rääkisin probleemi kasvatajate koha pealt ära ja palusin uurida. Peale seda laps kasvatajate jõhkruse
üle enam ei kurtnud kuid muud "raamid" ei sobinud talle endiselt ja sinna polnud midagi parata.
Pead olema nagu jumal, kes jälgib, et paradiisis õunad kasvaksid, kuid ka põrgus oleks ahjud köetud.
Ära sõltu kellestki liiga palju. Isegi su enda vari jätab su pimeduses maha.
|
|
|
reheline
The Bad Thresher       Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.03.2021 Asukoht: Kagunurk Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 11:58 |
|
|
Sure me midagi välja, pigem on ühiskonnas üks lapsepõlveprobleemidega jõhkard rohkem.
Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma
olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 18:49 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: reheline
No arumaisaa, lapse kasvatusega kaasnevad nagu mingid kohustused. Vanasti küll kaasnesid. Ei tahaks moraali lugeda, aga last soetades peaks ikka kõiki
ettetulevaid situatsioone kaaluma. Praegu arutatakse lapsest nagu mingist seebitükist- krt, siia riiulisse ta ei sobi, sealt libiseb maha, paneme
teise kappi äkki... Et surume ta ikka kuidagi mingitesse raamidesse, peaasi, et pappi saaks edasi teenida.
Oleks pidanud lapse hilisemaks planeerima. Kui jõukus majas, et ema lapsega kodus saaks olla või kui vanaema pensioniealine...
Aga kui laps puudega oleks sündinud ja erihoolt vajaks, siis viskaks prügikasti? Annaks ära?
Paistab, et loomi oskavad siin enamus kaitsta, aga lapsi mitte keegi.
Free, sa kipud jälle vales kohas nalja nägema.
Reheline.Üks asi on nalja teha teine reaalsusele silma vaadata.Ma absoluutselt ei vaidlusta sinu seisukohti ja mõtteid.Kahjuks peame vaatama millises
riigis elame ja mis sellele riigile primaarne on.Selge on see et eesti riigis ei hoolitseta isegi nende eest ,kes talle maksud kandikul ette
toovad.Lastest ja nendega seonduvast on neil sügav pohhui.See millega tegeletakse kaamerate ja valimispoodiumitel on ainult idiootidele lohutust
pakkuv.
Jah lapse planeerimine on iga perekonna unistus.Kahjuks on reaalsus hoopis teine.Vähe sellest et lapsed tulevad,siis paljudel juhtudel võetakse nende
ilmaletulekut kui paratamatust.Ja edasine kanatell on möödapääsmatu.Laps on luksus ja huvitav paljud pered mõtlevad sellele et üks vanemaist suudab
oma naise ja lapse kolm aastat ülal pidada.Mõelda ju võib,reaalsuses aga hui sa seda teed.Mul on lapsed suured ja elavad iseseisvat elu-jumal
tänatud.Nad on nagu kolmas pensioni sammas millesse on pidevalt investeeritud.Keegi rääkis mingist pooleteisest millist kuni täisealiseks
saamiseni.Oleks see vaid nii.
Mina võinb küll sinu arust nalja teha kuid sellisel juhul võiks mõni reaalsusega rohkem tutvuda.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
SinineLiblikas
Tüdruk kes kõnnib päikese peal:D       Postitusi: 1117
Registreeritud: 19.01.2007 Viimane külastus: 2.09.2009 Asukoht: Prantsusmaa:PArmastan inimesi seal:P Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 22:13 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: susanna
lapsed pole alati ideaalsed , kasvatajad , ma ei tea, kuidas keegi: kes võtavad tööd hingega või on täielikult savi, mis lapse hinges
toimub.
antud juhul oleks nad juba ammu pidanud märkama, et asi pole õige ja arutama lapse emaga , mida teha edasi, et laps ei harju teistega.
tegelikult kui ise vähegi viitsida, siis on võimalik hankida selle probleemi lahendamiseks vastavasisulist kirjandust ja alustada ise oma lapse
aitamisega.
5 aastane poisslaps, kes viidi ema soojast kaisust kolmeselt lasteaeda...
, mulle jääb arusaamatuks miks üldse oodati 2 aastat.
jään oma soovituse juurde:pea nõu psühholoogiga ja leidke tagamaad, mis on selleni viinud, et poiss pole seltsiv ja ei võta millestki osa.
Mu poeg on seltsiv ...midagi on sel lasteaias mis talle ei meeldi ...mänguväljakul läheb laps iga lapse juurde juttu ajama ja on väga söbralik...kade
pole ta ka kunagi olnud...
Ma arvan ,et kuna me kasvatame saatuse sunnil köik kambakesi teda siis ta on harjunud selle kodu soojusega ja kindlustundega mille ta on kodus saanud.
Usalda, räägi ja sul hakkab kergem.
Kui kauaks - see oleneb juba jutu kuulajast.
|
|
|
susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 22:20 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: SinineLiblikas
Laps ei söö lasteaias ei söö ka enam kodus sooja toitu...Lasteaia päevategevustest ei vöta ta osa üldse...
Ei laula kaasa ei tantsi ega vöimle kaasa..
Ükskord sattusin lõunaaial lasteaiast mööduma kui nad väljas olid ja jäin piiluma...Lapsed mängisid koos ja minu poeg jalutas nukralt kuskil hoopis
eemal köigist...
Tsitaat: Algne postitaja: SinineLiblikas
Mu poeg on seltsiv ...midagi on sel lasteaias mis talle ei meeldi ...mänguväljakul läheb laps iga lapse juurde juttu ajama ja on väga söbralik...kade
pole ta ka kunagi olnud...
 kas sa mitte endale risti-vastupidi ei räägi.
ja veelkord, ole hea-loe läbi see sinu jaoks spetsiaalselt välja otsitud copy, siis oskad ehk lapse probleemiga tegelema hakata.
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 22:22 |
|
|
Siniliblikas
Susanna soovitus psühholoogiga nõu pidada ei tähenda ju üldse seda et kedagi süüdi mõista.See on rohkem ligilähedase tõe otsingud antud
probleemile.Ära võta psühholoogi juurde minekut kui hulluarsti juurde sammumist vaid vestlust lihtsalt antud olukorra üle.On ju loomulik et su
järeltulija sattus teise keskkonda ja võibolla on tema probleemid just sedalaadi mida meie täiskasvanuna ei näe probleemidena.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
reheline
The Bad Thresher       Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.03.2021 Asukoht: Kagunurk Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.12.2008 kell 23:47 |
|
|
Susanna, ma saan aru, et Sinineliblikas ei mõelnud nüüd lasteaia mänguväljakut.
Olles omas elemendis (tundes et ta võib alati lahkuda, omastega kontakti võtta), muutub lapse käitumine kardinaalselt. Ta on neutraalsel pinnal.
Lasteaias ta seda ei ole. Võib ju olla, et viga on konkreetselt selles lasteaias, eks proovitagu teist. Aga ma ei usu, et siin see aitab. Paraku
rohkem lahendusi pakkuda ei oska. Kui vahite oma passi ja teisiti elu korraldada ei taha, eks pange laps siis surutise alla.
Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma
olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.
|
|
|
lati
viirastus       Postitusi: 2529
Registreeritud: 11.09.2005 Viimane külastus: 9.08.2014 Asukoht: kuu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 07:08 |
|
|
kui saab, siis võiks ju üldse lasteaiast loobuda. mina pole ise lasteaias käinud ja mu lastest vaid ühega sai natuke aega proovitud, aga tõesti see on
ikka mõttetu. nii vara ei ole vaja lastest halli massi vormima hakata.
|
|
|
anne51
Mul on kahju ...       Postitusi: 6804
Registreeritud: 16.01.2006 Viimane külastus: 14.06.2013 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 12:26 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: lati
kui saab, siis võiks ju üldse lasteaiast loobuda. mina pole ise lasteaias käinud ja mu lastest vaid ühega sai natuke aega proovitud, aga tõesti see on
ikka mõttetu. nii vara ei ole vaja lastest halli massi vormima hakata.
Lasteaed on paratamatus. Pealegi pole ma kindel, et iga ema suudab
oma lapsest ereda isiksuse vormida. Võib ka nii juhtuda, et isegi täiskasvanuelus ei suudeta ilma emata mõeldagi.
Lasteaial on plussid ja miinused, nii nagu igal asjal.
Tahtsin veel küsida, et kust võetakse see arusaamine, et vanaemad tahavad oma lapselapsi kasvatada? Mina küll ei taha. Üks asi on ajaveetmine
nädalalõppudel või suvel maakodus, teine asi päevast päeva koos olla ja praktiliselt vastutada.
Inimese elu on lõpetamata jääv kool.
G.Keller
|
|
|
LadyButterfly
Sõnatu...         Naine Postitusi: 3506
Registreeritud: 22.09.2005 Viimane külastus: 18.03.2019 Asukoht: Kuskil Eesti keskel. Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 12:35 |
|
|
Anne ütles ära minu mõtte. Vanaemad ei taha alati lapselapsi kanseldada ja see ei tohiks olla üldse imelik ega pahaks pandav. Iga üks peaks siiski ise
oma pudinatega hakkama saama.
Ps! Minu ema on isegi nädalavahetustel laste hoidmise jutuga mind puu taha saatnud - ta neid mul juba liigagi palju kanseldanud ja ma ei mõista teda
kohe üldse hukka
Hall mass? No on alles väljend. Üleeile käisin lasteaias jõulupeol ja vaatasin noid rüblikuid seal rivis istumas ja sahkerdamas. Asi on kaugel hallist
massist. Ma usun, et nood väikesed kodanikud jäävad sama erilisteks ja erinevateks ka täiskasvanuna.
Pead olema nagu jumal, kes jälgib, et paradiisis õunad kasvaksid, kuid ka põrgus oleks ahjud köetud.
Ära sõltu kellestki liiga palju. Isegi su enda vari jätab su pimeduses maha.
|
|
|
susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 13:34 |
|
|
teadmata tegelikke tagamaid , on raske kedagi aidata.
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|
reheline
The Bad Thresher       Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.03.2021 Asukoht: Kagunurk Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 14:18 |
|
|
Kui igaüks avaldab omi seisukohti ja arvamusi, ongi see aitamine. Millekski enamaks neti vahendusel nagunii keegi võimeline pole.
Minu seisukoht on ja jääb selleks, mis eespool- laste hankimine ja kasvatamine on vastutus. Ja enda järglaste isikuomaduste ja närvikava kujunemine on
vanemate endi kätes. Ja vanavanemate.
Ja veel- vahe kodusel kasvatusel ja lasteaias saadaval on see, et lasteaias õpivad nad kiiremini ropendama .
Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma
olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.
|
|
|
jenni
I Am What I Am      Postitusi: 3161
Registreeritud: 16.02.2003 Viimane külastus: 11.07.2012 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 14:41 |
|
|
Probleemi võiks otsida ka perekonnast - oleme ju kursis foorumist loetud SinineLiblika pereelu tagamaadega. Laps on ebakindel, sest kardab midagi
(kaotada?!).
Mu arust poleks häbiasi lastepsühholoogi poole pöörduda, asi tundub rohkem kui tõsine.
See vanaemade-lapsehoidjate teema pole üldse aktuaalne, sest tänapäeva vanaemadel on võimatu koduseks jääda ja miks peakski veeretama oma kohustusi
vanavanemate kaela?!
Vt. ka 18.dets.2008 Postimehe artiklit lk 16-17 Konkurents ja vanemate mured on laste stressi allikad
Anna mehele vabad käed ja sa tead, kust neid leida...
|
|
|
susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 15:31 |
|
|
vahet pole kas tänapäeva või muu -varasema põlvkonna vanaemad: minu ema käib siiani tööl olles 60 ja rohkem aastat vana.
omad lapsed olen ise hoidnud ja kasvatanud, saan mõned korrad üles lugeda, mil abi olen vajanud ja seda ka erandkorras.
hea oleks, kui sinineliblikas annaks ka teada, kas meie soovitustest on kasu olnud ja mida ta ette on võtnud.
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|
jenni
I Am What I Am      Postitusi: 3161
Registreeritud: 16.02.2003 Viimane külastus: 11.07.2012 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.12.2008 kell 18:25 |
|
|
Sorry, susanna, aga seda pikka lohisevat teksti ei viitsiks minagi lugeda
Anna mehele vabad käed ja sa tead, kust neid leida...
|
|
|
kellamees
Algaja   Mees Postitusi: 8
Registreeritud: 15.12.2008 Viimane külastus: 31.12.2008 Asukoht: kosmopoliit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2008 kell 04:28 |
|
|
Arvan, et oled lapse lihtsalt pisut ära hellitanud.
Tõepoolest LASTEAED
Emmest alates.
Lasteaed on alati olnud ja ilmselt on selles enamik siinsetest postitajatest käinud, ning kui on mingid kohanemiseprobleemid, siis saad sa küll vaid
ennast, kui mannetut lapsevanemat süüdistada.

|
|
|
lati
viirastus       Postitusi: 2529
Registreeritud: 11.09.2005 Viimane külastus: 9.08.2014 Asukoht: kuu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2008 kell 08:35 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: anne51
Lasteaed on paratamatus. Pealegi pole ma kindel, et iga ema suudab oma lapsest ereda isiksuse vormida. Võib ka nii juhtuda, et isegi täiskasvanuelus
ei suudeta ilma emata mõeldagi.
lasteaed võib ju paljudes peredes olla paratamatus, kuid selliseks on see elu siis planeeritud.
esiteks peres peaks olema ka isa ja teiseks ei maksa unustada, et igalpool ja kõigile pole lasteaed isegi kättesaadav. olgu siis põhjus, kas selle
puudumises või vabade kohtade puudumises, võib-olla ka liiga kõrges hinnas.
seega saab ka ilma. mul on väga hea meel, et ise pole seal käima pidanud ja mu lapsed peaaegu ka mitte.
|
|
|
susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2008 kell 17:21 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: jenni
Sorry, susanna, aga seda pikka lohisevat teksti ei viitsiks minagi lugeda
sina ei peagi vabandama, et nn. lohisevat teksti lugeda ei viitsinud.
see oligi siniseleliblikale mõeldud,et tal oleks millest alustada ja ise siis lisaks otsida, kui tahab mõista oma lapse tagamaid.
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|
tiivitaavi
Friik       Naine Postitusi: 12738
Registreeritud: 21.12.2006 Viimane külastus: 4.05.2016 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2008 kell 19:08 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: freelancer
Siniliblikas
Susanna soovitus psühholoogiga nõu pidada ei tähenda ju üldse seda et kedagi süüdi mõista.See on rohkem ligilähedase tõe otsingud antud
probleemile.Ära võta psühholoogi juurde minekut kui hulluarsti juurde sammumist vaid vestlust lihtsalt antud olukorra üle.On ju loomulik et su
järeltulija sattus teise keskkonda ja võibolla on tema probleemid just sedalaadi mida meie täiskasvanuna ei näe probleemidena.
Olen probleemiga tuttav.Võtsin koheselt psühholoogiga ühendust .
Lapsel oli põhjendatud hirm kaotada üks vanem,selleni oli viinud meie kokku-lahku mängud.
Samal ajal,kui laps joonistas kõrvaltoas,tegeldi minuga. See oli ka mulle väga vajalik. Lõpuks valisime aroomiteraapia.
Muidugi lapsevanemana pead muutma oma mõtlemist,seadma esikohale lapse heaolu.
http://www.youtube.com/watch?v=fEtwsTfBzLc
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2008 kell 23:01 |
|
|
Lasteaias õpitakse kiiremini ropendama.Huvitav kas kodus hoiad teda kuni koolini toas või.Või lased tal viibioda ainult pereliikmete juures.Ja siis
ühel hetkel laps avastab et,mida vittu ,maailm on hulga suurem kui korter.Ja mis tähtsus on selle ropendamise õppimisel.Niikuinii õpib ta selle
ära.Kui mitte lasteaias siis väljas kamraadidega mängides.Suurem osa asju õpitakse tänavalt ja õuest,mitte meie kohusetundlikelt lapsevanematelt.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
SinineLiblikas
Tüdruk kes kõnnib päikese peal:D       Postitusi: 1117
Registreeritud: 19.01.2007 Viimane külastus: 2.09.2009 Asukoht: Prantsusmaa:PArmastan inimesi seal:P Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2008 kell 23:20 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: kaitsevaim
ma ehk pole nii asjatundja, aga oma kogemustest võiksin soovitada seda, et lapsega tuleb palju aega koos veeta ja käia lapsega koos lasteaias mängimas
vabal ajal. Ma vabandan ette, aga ehk on liialt vähe tähelepanu pööratud või ma ei tea mida... Tõenäoliselt on tal lihtsalt hirm, et ta jäetakse sinna
üksi maha. Võibolla harjub siis ära kui saab aru, et temast seal hoolitakse ja hoolitsetakse. Uues kohas on kindlasti hirm, et mis see nüüd siis on ja
kuidas saab teda sinna jätta...
Olen käinud ja olnud kogupäeva isegi ta und valvanud seal...temaga tegeleb kogu pere ja tähelepanu ja igavust tal ka kodus pole...õpime tähti ja nr..
külastame erinevaid mängukekuseid ja teatrissegi jöuame ...
Usalda, räägi ja sul hakkab kergem.
Kui kauaks - see oleneb juba jutu kuulajast.
|
|
|
ullike
naiivitar       Postitusi: 5943
Registreeritud: 10.10.2002 Viimane külastus: 21.04.2021 Asukoht: päikese all Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.12.2008 kell 12:20 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: freelancer
Ja mis tähtsus on selle ropendamise õppimisel.Niikuinii õpib ta selle ära.Kui mitte lasteaias siis väljas kamraadidega mängides.Suurem osa asju
õpitakse tänavalt ja õuest,mitte meie kohusetundlikelt lapsevanematelt.
Sul on kindlasti õigus - laps võib selle ära õppida. Aga ta ei pruugi seda teha. Olen kindel, et minu mõlemad lasteaias käinud lapsed oskavad
seda. Võibolla vähesel määral ka rakendavad seda, kui ema "kurja pilku" ei ole silmapiiril. Aga millega seletada nähtust, et kogu meie
lähisuguvõsas ei ole ühtki inimest, kes ropendamist ja vandumist peaksid loomulikuks ja kasutaksid niisuguseid sõnu pidevalt? Ehk on see ikkagi koduse
kasvatuse mõju? Minu meelest on meie ilusas emakeeles piisavalt korrektseid väljendeid ja normaalne inimene saab hakkama ka ilma ebasündsateta.
Teemasse. Üks tüdruk, kes ei suutnud kohaneda lasteaiaga, ei suutnud ka hiljem internaadis elada. Kõrgkooli ühiselamus samuti mitte. Samas kasvas
temast täiesti normaalne suhtlemisprobleemideta naine, kes sai prestii¾ika töökoha, läks mehele je sünnitas kaks last. Kas tema lapsed lähevad
lasteaeda, seda näitab aeg.
Arvan, et praeguses olukorras peaks Siniliblik oma isiklikud huvid täiesti tahaplaanile jätma ja proovima vaadata maailma oma lapse silmade läbi. Mida
nägi laps siis, kui hakkas maailma mäletama. Mida näeb ja tajub ta praegu, kus juba kellatundminegi loodetavasti selge. Kui ise ei oska, siis
palgalisi ametikohti on palju, mis selliste probleemide lahendamiseks loodud - tuleb näha vaeva ja leida sobiv inimene, kes oskab anda lapse jaoks
parimat nõu.
Ole õnnelik selle üle, mis sul on - siis on sul palju, mille üle õnnelik olla.
Iiri vanasõna
|
|
|
|