Kodutud.com  
Alla
   

Trükisõbralik versioon
Telli e-mailile | Lisa lemmikutesse
<<  1    2  >>
Autor: Teema: Rase üksikema?
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 26.09.2014 kell 15:16 Reply With Quote
Rase üksikema?

Pikk jutt, seega tänud, kes viitsib lugeda / vastata:
Mehega olnud koos juba 12 aastat, peaaegu 10 sellest abielus. Meil on 5.aastane laps + olen nüüdseks 6.kuud rase. Mees jättis mind 3 kuud tagasi maha (samal päeval, kui mind arvele võeti).
Suhte algul, nii ca 4-5 aastat olime lõputult õnnelikud, käisime igalpool koos, käsikäes, probleeme / tülisid polnud kunagi. Tasuks vist ka mainida, et suhte algul olin mina 16 ja tema 20, seega esimene tõsine suhe ja armastus!
Kui sündis laps, olime endiselt õnnelikud, kuid kuna mina olin nüüd rohkem koduga seotud, hakkas mees nö üksi käima (ses mõttes, et see oli loogiline tema jaoks, et ta ei pidanud oma käike ära jätma &#8211; ja ega ma ei takistanud ka, lootsin et ehk saab ise mingilt maalt aru, et võiks siiski rohkem aega ka meiega veeta). Ma küll ei pidanud kunagi kahtlustamagi, et ta mind kellegagi kusagil petab, usaldus oli täielikult olemas, üksindus vaevas mind , aga rääkida ei suutnud...ju lootsin, et mees näeb isegi...Ma ei väida siinjuures, et ta üldse poleks kodus olnud, ta tegeles ka lapsega (tema silmatera siiski) ja kõik oli tehtud ja korraldatud.
Kui laps oli piisavalt suur, et lasteaeda minna, läksin ka mina tööle. See oli justkui sõõm värsket õhku... Mingil hetkel hakkasin ühe oma meessoost töökaaslasega soojemalt suhtlema, lihtsalt nii lähemalt, kui muidu ehk töökaaslastega kombeks oleks, kuni ta mingilt maalt avaldas mulle oma tunded. Sellest meelitatuna lasin ennast ära võluda ja läksin flirdiga kaasa, polnud ju sellist tähelepanu mõnda aega juba saanud.
Mingil hetkel sai sellest ka mu mees teada, näppis mu telefoni ning avastas töökaaslase saadetud &#8222;soojad&#8220; sõnumid. Kuigi lähem suhtlus töökaaslasega oli põgus (2-3 nädalat), piirdus vaid mõne kallistuse ning suudlusega, oli see mu abikaasale valus löök. Ei saa ju ka pahaks panna, tean isegi et eksisin, kuid tean ka, et tema tähelepanematus minu suhtes ajendas mind selleks. Ei saanud tema aru, mida mina vajan ja mina ei suutnud ennast ka väljendada...Lõpetasin töökaaslasega &#8222;suhte&#8220;, kuid asjaolude sunnil suhtlesime ikkagi edasi, töö ju...
Proovisime mehega oma suhet lappida, mulle tundus mingilt maalt, et ta justkui on mulle ka juba andestanud (teemat enam jutuks ei võetud) ja elu läks edasi...paraku siis ikkagi nii nagu varem, mees jätkas üksi käimist ja mina enamjaolt kodus (mitte et me üldse poleks koos aega veetnud enam, kuid sama rutiin jätkus taas). Arvestades oma käkki ma siiski ei mõelnud kordagi, et ta mind kusagil petmas käib. Ka ise hoidusin sääraste olukordade tekkimist, kannatasin oma üksinduse ära...nii möödus paar aastat.
Eelmise aasta lõpul tekkis kahtlus, et mees siiski kusagil kellegi teisega aega veedab, mehe käitumine minu suhtes muutus trastiliselt, olin veel märkamatum kui enne....
Kui selle kohta aru pärisin, siis ta eitas ja samas leppisime kokku, et võtame suhteparandamise tõsiselt käsile, nii see enam jätkuda ei saanuks, see oli tõesti juba piin mõlemale &#8211; pühad möödusid õnnelikult, tundsime ennast juba tõeliselt hästi....kuni 2 kuud hiljem sain juhuslikult teada, et ta siiski oli mind petnud (just siis, kui ma seda ka kahtlustasin) ja see käitumine jätkus veel pühadeajalgi, kui mina juba arvasin, et asjad on korda saamas &#8211; väidetavasti ei olnud suhtlus siiski kohvikutest kaugemale jõudnud, seega seksi polevat olnud (suhe lõpetati paar nädalat enne selle ilmsikstulekut)...tsirkus algas....Mina olin vihane ja õnnetu, sest vähe sellest, et mees teise naisega suhtles, ta ka valetas mulle selle kohta ja jätkas suhet, kuigi olime leppinud kokku, et pühendume tõsiselt oma suhtele. Mees oli muidugi ka õnnetu, nuttis ja vabandas ette ja taha. Pidev tüli ja nutt vältas nädalajagu, siis sain teada, et olen rase, mis kahjuks katkes 5 päeva hiljem, see keeras probleemile veel vinti peale...ei osanud mees mind lohutada ja ma sulgusin endasse.
Möödus 2-3 kuud ja hakkasime jälle rääkima suhtelappimiselst, pigem soovisin seda mina, mees oli taas kuidagi apaatne. Palusin ka mehel, kuigi ta väitis, et ta niikui nii seda enam ei tee, lõpetada suhtlemine tolle naisega, kellega ta mulle vahele oli jäänud...3 nädalat oli justkui normaalsem juba, kui selgus taas, et ta siiski on suhtlust jätkanud, väidetavalt küll vaid meilitsi ja intiimseid teemasid ei puudutatud, kuid siiski...ja nädal hiljem sain teada, et olen taas rase...
Mees lapse üle ei rõõmustanud, olid taas tülid ja lendasid süüdistused. Mees karjus juba, et ei armasta mind enam ja tahab lahku minna, samas ei läinud ta kusagile ning jätkus ka meie suhe. Kuni mind rasedusega arvele võeti, siis tõstis jälle häält, kuidas temal pole üldse enam mingit otsustusõigust jne (ma ei ole juba põhimõtte pärast juba nõus aborti tegema!) Siis ka mina väsisin ja lõin käega, olin ju püüdnud ise kuudeviisi suhet koos hoida, lastes samal ajal end s**taga üle kallata. Andsin ta vabaks ja kuuaega hiljem ta koliski välja.
Nüüd viimased 3 kuud ongi olnud üsna kaootilised. Mees peab ennast üliheaks isaks, samas lapsega ta eriti ei tegele (laps elab minuga), ju ei oska sellises olukorras kuidagi midagi ette võtta, igapäevarutiinist on ta nüüd ju väljas ja omad tegemised on tal alati olnud prioriteediks. Läbisaamine on meil hea, kuniks ta oma paha tuju tõttu mulle tühjakoha pealt nähvab &#8211; ma püüan mitte välja teha ja mitte vastata, ei taha enam kakelda. Kohati tundub, et ta otsib minuga mingit kontakti, samas võib ta olla minu suhtes nii tõrjuv ja küllaltki jõhker. Suhtlus tolle naisega on jälle ka muidugi hoos, kuigi väidab, et mingit suhet ta hetkel ei soovi, tahab vaid üksi olla ning et teda rahule jäetaks...
Kuigi mina olen mehe lahkumisest oma vanematele teada andnud, ei ole tema omalt poolt seda kellegagi jaganud (vaid parimale sõbrale), mida sellest varjamisest järeldada? Kui on tarvis kusagil koos käia, nn perena, siis käitub ta nagu kõik oleks korras ja me oleks koos. Nt käis ta ultrahelis kaasas, kui rasedust oli 23 nädalat, ta oli nii uhke seal ja muidugi on ta ka lubanud, et võtab ka teise lapse eest vastutuse, aitab-armastab-toetab....
Olen rääkinud mehele, et ma siiski armastan teda väga ja loodan, et ta tuleb tagasi- võtab mõistuse pähe. Ma tõesti igatsen teda! ....ja see on väga valus. Sellise jutu peale ei ole ta osanud suurt midagi öelda, vaid seda, et temal minu vastu tundeid pole.
Mida sellest kõigest arvata?
Tegemist on tegelikult väga hea mehega, ta on tark, abivalmis ja sõbrana väga hea (lahkumineku järel mina temaga siiski sõber olla ei tahaks, liiga valus on). Ilmselt mitte keegi meie tuttavatest ei oskaks arvatagi, et ta oma pere sel viisil maha on jätnud...kas on lootust et mõistus koju tuleb, kas võib üks inimene suht üleöö niimoodi muutuda?

View User's Profile View All Posts By User
reheline
The Bad Thresher



Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003
Viimane külastus: 29.03.2021
Asukoht: Kagunurk
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 26.09.2014 kell 20:55 Reply With Quote
Loomulikult on lootust. Küll tagasi tuleb. Aga see võtab aega. Ole kannatlik ja valmistu umbes aastaseks pausiks oma suhtes.





Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 28.09.2014 kell 10:57 Reply With Quote
Luba tal veel paar armukest võtta ja siis oledki talle väga hea ja mõistev naine.





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 28.09.2014 kell 12:16 Reply With Quote
Mida Sa sellega silmas pead, Eerik? Mina ei saa sinna midagi parata, mida ta praegu teeb. Pole mul siin ju midagi öelda, kui me lahus oleme...
Kui ma mehele oma tunnetest rääkisin ja et teda tagasi ootan, ei mõelnud ma ka kindlasti seda, et minu uks talle igavesti avatuks jääb, et a la käib ja kepib oma ajud välja ja siis hea tagasi tulla jälle (teades teda, siis ei võta ta seksi nii lihtsalt, et läheb ja teeb- samas sellises seisus inimene võib vast teha teab mis trikke). Ma kohe kindlasti ei näe asja nii, et ma teda avasüli vastu võtan, mind on päris hästi klobitud ju &#8211; ta peab ikka ka mõistma, et eksis ja suutma endale selgeks teha, mis on tema jaoks elus kõige tähtsam. Kui selleks osutub perekond ning abielu minuga, alles siis saame hakata oma suhet parandama. Ma ei arva, et laste ja muude ühiste kohustuste pärast peaks koos olema, kuid arvan et see on vähemasti piisavalt hea ajend proovimaks, vigu oleme teinud mõlemad.
Silmas pidasin just seda, et kui suur võiks olla tõenäosus, et mees, kes varasemalt on olnud siiski pereinimene, järsku oma meelt muudab ning sellest kõigest lihtsalt loobub, mõistuse pähe võtab ja seda kõike jälle taastada üritaks. Kui suhte alguses oli meie mõlema jaoks elueesmärk koos olla, pere luua jne, siis kas see ongi nii lihtne, et üleöö leian, et enam nii ei taha &#8211; ta sisuliselt lõi ju kohe käega, ei proovinudki võidelda...
Raseduse kohapealt veel niipalju, et see ei olnud kohe kindlasti planeeritud, vahendid vedasid alt. Ma ei oleks sellistes tingimustes küll soovinud veel üht last kasvatada. See on minu kiiks, et abort minu jaoks variant ei ole (ei ole mingi usuteema vms).

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 28.09.2014 kell 15:51 Reply With Quote
Kui ta kohe käega lõi ja midagi parandada ei püüdnudki, siis järelikult vaevalt ta üldse tahtiski. Kui ta samamoodi jätkab, siis teda ei huvitagi ja Sinu juures oleks lihtsalt nn 'pehme maandumine'. Mida veel tahta - ilmas ringi tõmmatud niipalju kui süda lustib, ilma mingite kohustusteta ja siis lõpuks soe voodi, söök ja lapsed olemas. Nii mõnegi mehe unistus ju.
Mida ma öelda tahan.. Ja see käib mõlema sugupoole kohta. Kui suhtes olles pole vastutustunnet, siis ei tule seda ka hiljem. Jah, sarved joostakse maha (kui joostakse) aga vastutust ei suudetagi võtta.
Aga see on puhtalt minu arvamus. Inimesed on erinevad, olukorrad on erinevad ja imesid ka juhtub.





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 28.09.2014 kell 20:07 Reply With Quote
Ma arvan, et nii naiivne ma ehk pole, et lasta end &#8222;pehme maandumispaigana&#8220; kasutada. Kuigi tunded tema vastu on olemas, ei laseks ma endaga nii teha ja olen seda talle ka mõista andnud. Samas ei ole veel valmis ka suhtele joont allatõmbama, sest kaotada on palju...aga eks see kõik kujuneb, oleneb tõesti, kui kaua ta sel viisil jätkab...
Aga mida Sa näiteks teeksid minu olukorras?
Siin ei ole ju puhtalt tegemist sellega, et kui petab, siis tuleb pikalt saata, või on?... kusjuures ise olen alati just nii arvanud, et kui peaks kõrvalehüppe tegema, siis on lõpp. Sõbranna sõimasin omalajal sisuliselt läbi, et see petisest elukaaslase tagasi võttis...
Mis puudutab tema vastutustunnet, siis ma ei oskagi arvata, kas see tal puudub (hetkel on ta jah, küll sellest loobunud). Tema varasema vähese osavõtmatuse meie suhtes / pereelus võin ka oma arvele kirjutada, sest ma vaat et kiitsin takka, kui ta jälle kusagile minna tahtis, ise hambaid krigistades, et jälle mu üksi jätab...ei jõua selles osas ennast ära kiruda, ju tahtsin olla see lahe naine, kes oma meest ei piira...

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 28.09.2014 kell 21:34 Reply With Quote
Minul pole mittekuidagi võimalik Sinu olukorras olla.
Kas nagu sellepeale ei tulnud, et istuda mehega maha ja rääkida, mitte teda hambaid krigistades uksest välja saata?
Aga noh.. see on tagantjärele tarkus.. lõppudelõpuks otsustad ise. Ja ma arvan, et oled juba oma otsuse teinud, otsid sellele vaid kinnitust.





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
tiivitaavi
Friik



Naine
Postitusi: 12738
Registreeritud: 21.12.2006
Viimane külastus: 4.05.2016
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 29.09.2014 kell 09:16 Reply With Quote
Igaüks elab oma elu ise,kuidas on üldse võimalik kellelegi eluküsimustes nõu anda.???
Saan aru,kui tegemist oma mittetäiskasvanute lastega,siis saad küll suunata,soovitada.

Nii et võta elukogemused vastu ja õpi!





http://www.youtube.com/watch?v=fEtwsTfBzLc

View User's Profile View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 29.09.2014 kell 17:45 Reply With Quote
Aga miks ei ole võimalik lihtsalt nõu anda? Selge see, et otsuse, kuidas oma elu elada teen ma ikka ise, ma ei oota kellegi suunamist. Soov oligi vaid teada, mida keegi sellisest loost arvab või on kellelgi teisel sääraseid kogemusi, annaks mõtlemisainet ja võibolla ka mõne uue vaatevinkli....ilmselt väljendasin ennast valesti, kui lihtsalt küsisin, et mida minu asemel teeksid....
Kuna olen üsnagi kinnine, siis mul on olnud oma tunnete ja mõtete väljendamisega probleeme, hoian päris palju oma arvamust endasse, seepärast ei suutnud ka mehega rääkida, kui õige aeg oli (temagi pole selles osa teab mis osav). Ma sisuliselt sõna otseses mõttes ei teadnud isegi, mida ma tunnen või miks ma õnnetu olen. Takkajärgi vaadates muidugi idiootne. Nõnda ma oma elu keeruliseks elasingi.

View User's Profile View All Posts By User
tiivitaavi
Friik



Naine
Postitusi: 12738
Registreeritud: 21.12.2006
Viimane külastus: 4.05.2016
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 29.09.2014 kell 19:01 Reply With Quote
No juba parem,oskad ju küll arutleda.





http://www.youtube.com/watch?v=fEtwsTfBzLc

View User's Profile View All Posts By User
mahvalda
Algaja



Naine
Postitusi: 61
Registreeritud: 11.05.2013
Viimane külastus: 17.02.2015
Asukoht: kusagil väga heas kohas
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 30.09.2014 kell 18:08 Reply With Quote
Tegelikult pole sinu abikaasal kunagi tõelist vastutust teie pereelus olnud. Need üksinda väljaskäimised viitavad otseselt sellele. Pole ju vaja täiskasvanud inimesele ettekirjutusi teha või teada anda, et tunned end üksi ja oled õnnetu. Tema seda ei märganud, sest olid talle omand, mitte elukaaslane (inimene). Kodu, naine ja laps(ed) on mõnele mehele materiaalne väärtus.
View User's Profile View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 30.09.2014 kell 19:19 Reply With Quote
Eks see analüüsimisvõime olegi tekkinud viimaste kuude jooksul, telefonikõne nõustamisliinile avas silmi omajagu ja tegi mõtete avaldamise osas julgemaks.
Need tema üksinda väljaskäimised on olnud seotud tema hobidega, küllaltki palju ka tööga (kuigi valikuline, alati oli olemas võimalus ülesannetest loobuda), suurem asi pidutseja ta ei ole, kui see minu eelnevast tekstist tunduda võis. Mis puudutab tegevusi väljapool kodu, selle eest võtab ta vastutuse täies mahus, kamandab-majandab-tahab olla liider. Kodus on vastupidi, ta ei oskaks selle peale tullagi, millal näiteks prügikast tühjaks viia, kui ma talle seda ei ütleks, ootas justkui, et ma kõik ette dikteerin. Teatud ajahetkedel on ta ka tunnistanud, et on mind võtnud iseenesest mõistetavalt ja ta üritab seda edaspidi mitte teha, kuid siis vajus ikka samale rajale tagasi. Selline suhtumine tema poolt ei ole olnud algusest saadik, algas see umbes siis, kui laps oli aastane, piisavalt suur, et võis endale rohkem vabadust lubada.
Kas see vastutusvõime olematus pereelu suhtes oli siis miski, mis tekkis aja jooksul ja suurest vabadustundest või ongi see talle iseloomulik ja lõi alles siis välja, kui lõi? Kas on nii, et kui vastutustunnet ei olnud enne, siis ei tule seda ka hiljem? Küllalt on nähtud, kus mees (või ka naine) käitub oma perega nagu viimane s*tapea, aga saades elus teise võimaluse näiteks uue pere näol, muutub vaat et ise koduperenaiseks, lisaks veel oma hobidele ja tööle...

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 30.09.2014 kell 22:10 Reply With Quote
Nagu juba sai öeldud, imesid võib juhtuda.





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
mahvalda
Algaja



Naine
Postitusi: 61
Registreeritud: 11.05.2013
Viimane külastus: 17.02.2015
Asukoht: kusagil väga heas kohas
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.10.2014 kell 18:32 Reply With Quote
Küsi endalt, kas oled nõus elama mehega, kes sind ei armasta. Kes sind ehk kunagi polegi armastanud?! Kunagi võid avastada, et oled enda võimalused kõik mööda lasknud, kui tema uue armastuse leiab ja sinu ikkagi maha jätab.Temal pole vaja ju millestki enam loobuda - teiste silmis on ta korralik pereisa, igati korralik mees.
Kui siiski otsustad talle uue võimaluse anda, küsi, kas tema seda üldse tahabki.

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.10.2014 kell 21:38 Reply With Quote
Ega jah, mõistlik oleks maha istuda ja kõik nüansid sirgeks rääkida. Kuna usaldus on olematu, siis ka reeglid paika panna. Kuigi mina ei tea, mismoodi saab üldse ilma usalduseta koos elada...





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
dex
;)



Postitusi: 990
Registreeritud: 16.02.2003
Viimane külastus: 19.08.2019
Asukoht: Valhalla
Otsib: meelelahutust
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 03.10.2014 kell 15:58 Reply With Quote
Suhe on pekkis, mõlemad panevad veits vasakule ja siis Sa leiad ainuisikuliselt, et on aeg hakata teist last tegema?
No mis nõu, siin enam anda on... Nõu oleks pidanud siis küsima, kui oli näha, et suhe pekki kisub. Kodutud oleksid Sind siis viisakalt nõustanud, kuidas mitte rasedaks jääda. Ma ei suuda mõista, kuidas mõnedes peredes need asjad nii tagurpidi käivad.





When all you have is a hammer, everything looks like a nail.

View User's Profile View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 03.10.2014 kell 19:14 Reply With Quote
Sa, dex, üldse oled lugenud, mida ma eespool kirjutanud olen, selgelt ju öelnud, et sellistesse tingimustesse ma veel üht last juurde pole tahtnud. Nüüd siis olen loll, et aborti ei teinud? Minu jaoks ei ole see variant. Ja viimati oli lapseteoks siiski kaht inimest tarvis? Mis teha, meil olid suhtlusprobleemid, teatud asju arutasime teistega, selle asemel, et omavahel klaarida - takkaotsa kõik targad, vähe kasu sellest nüüd ainult.
Kindlasti ei soovi ma kooselu mehega, kes mind ei armasta...ja ta teab seda, lihtsalt laste pärast koos olla ma ei taha, seda ei tahtvat temagi (sellist suhet on ta kõrvalt näinud, eks tal on siis ettekujutus olemas, kuidas see käib ja mis sellises kodus toimub). Kuigi arm ja igatsus ta järele on väga suur, olen viimaste kuude jooksul endale tõestanud, et ma saan üksi ka üsna edukalt hakkama. Seega lõpliku lahkumineku kasuks otsustamine ei tundu enam nii võimatuna, kuigi see saaks väga valus olema. Lõppudelõpuks on see minu elu elada ja teen seda ikka kõigepealt enda jaoks...

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 04.10.2014 kell 11:02 Reply With Quote
Veitsa üle pingutasid dexi vastuse tõlgendamisega. Ta ütles, et suhe hakkas kiiva kiskuma aga ikka ronisid ilma kondoomita voodisse. Ja selles on küll tal õigus. Mis mõte oli riskida, ei taipa ka mina.





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
sissy84
Umbusklik



Naine
Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003
Viimane külastus: 30.07.2020
Asukoht: Tallinn
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 04.10.2014 kell 17:01 Reply With Quote
Eerik

Eerik: ülekohtune on eeldada, et seksiti kondoomita. Tänapäevalgi võib kumm katki minna, rasestuda spiraaliga või süües rasestumisvastaseid pille.
Unpredictable: kui isegi kõik ära klaariksite, kas usaldaksid oma meest? Mina olen oma kahes suhtes soojendanud suppi, st peale lahkuminekut olen uuesti proovinud. Fakt on see, et kõik probleemid mis olid enne naasesid ka peale uut võimalust. Alguses püüdsime kõigest väest aga argipäev tegi alati oma töö. Õnneks polnud mul tollal lapsi. Kuna ma aga ise olen katkisest perest ja lapsena kuulsin ning nägin vanemate tülisid, siis ütlen, et laps on õnnelikum kui vanemad on pigem lahus. Mina 7.aastasena pakkisin kotti üks õhtu ja ütlesin emale, et kolin vanaema juurde ja küsisin, et kas ta tuleb ka. Õnneks siis ema mõistis, et lapse nimel pole perekonda vaja koos hoida. Te kaks kas armastate ja hoolite teineteist või mitte. Laste peale tuleb mõelda vaid selles kontekstis, et tülid ja karjumine teevad lapsed õnnetuks ning need mõjutavad laste tulevikku... Äkki Sa armastad seda meest kes ta oli suhte alguses ja igatsed tema järgi??? Üldjuhul teevad aastad oma töö, iseasi kas see areng kaaslasele meeldib või mitte. Mina ei soovita muud kui kirjutada üles suhte plussid ja miinused ning sama lahusoleku puhul. Lisaks mis tingimustel tuleks kõne alla uus katse??? Milline see suhe olema saaks ja mida Sa ootaksid mehelt?
Igal juhul loodan, et Sa ei jää aastateks oma meest ootama ja ei raiska väärtuslikku aega tühjalt niisama.





Ära võta südamesse! Võta suhu ja sülita välja.
***
Elu on nagu lehm, pidevalt saab pulli!

View User's Profile View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 04.10.2014 kell 18:34 Reply With Quote
See rasedus on minu jaoks õrn teema, olen saanud selle kohta igasugu süüdistusi, kuid nagu öeldud, üksi last valmis ei meisterda. Ja kuigi alguses oli see uskumatu ja hirmutav, siis nüüd ootan seda beebit rõõmuga, tulgu, mis tuleb. Ma olen väga teadlik, mis on selles abielus valesti läinud ja palju on minul selles oma osa, nii et mul ei ole tarvis neid vigu rohkem lahata, tehtut muuta ei saa. Minu eesmärk siia kirjutamisel oli siiski kuulda teiste kogemustest ja saada mõttematerjali...
Sissy: leppimise järel ei tule usaldus kindlasti kergesti. Kuid kui ta tõesti tahaks suhet parandada, siis oleks võimalik see aja jooksul siiski taas tekitada / leida (loomulikult võtab see väga kaua aega ja vaeva tuleb näha, mõlemapoolselt). Leian, et meie tehtud vead (vähemalt minu poolelt) oleks edaspidi täiesti välditavad, probleemid ju algasidki sellest, et me lasime ennast lõdvaks ja polnud teineteise vastu avameelsed, ei rääkinud, mis häirib ja ilmselt lootsime, et kumbki oskab teineteise mõtteid lugeda jne.Muidugi see soojendatud supi teema on riskiga asi, kipub kergesti hapuks minema (samas, vana arm ei roosteta?). Igaljuhul meil see "supisoojendamine" esiti võimalik ei ole, mehel ei ole minu vastu tundeid (nõustajad on tema käitumise kohta öelnud, et mehel on miski kriis hetkel, a la keskeakriisi sarnane vms- otsib ennast, mõtleb elu järele, jookseb sarvi või krt seda teab). Samas, oleme omavahel laste tõttu igaveseks seotud, seega võib ajajooksul kõike ette tulla, läbisaamine on ju muidu ok, hääletõstmist tuleb ette haruharva. Omavahelised jutuajamised oleme jätnud hetkele, mil last juures ei ole, seega tema pole midagi näinud ega kuulnud. Ega tal ei olegi käimasolevast eriti aimu, ei saa veel aru- vähemalt mulle tundub nii, käitumise põhjal midagi välja ei paista, täitsa rõõmus laps.
Olen igati mõelnud oma tunnetele tema vastu, on olnud vihaperioode ja süüdistamist, kuid ikkagi jõuan omadega sinnani välja, et mõistan, et tema on siiski see, kellega ma tahan koos olla. Oluliselt lihtsam oleks seda olukorda taluda, kui tunded tema vastu kaoks, kuid need pole peale seda olnut isegi mitte jahtunud, seega ma olen oma tunnetes kindel. Iseasi on see, kas see mees on ikka minu jaoks kõige parem, siis tuleks asja rohkem mõistusega võtta ja südamesoov alla neelata. Loodan, et järgnevad kuud (raseduse lõpp, beebi sünd ja elualgus) toovad asjasse rohkem selgust.
Aastateks ma teda kindlasti ootama ei jää. Kui tema minust edasi liigub ja omale uue elu ehitab, siis miks peaksin mina seisma jääma. Kuid jah, esiti paariks aastaks keskenduksin lastele ja nende heaolule, siis ehk tuleb kunagi ka minu kord.

View User's Profile View All Posts By User
eerik2
kollane koer



Postitusi: 2453
Registreeritud: 04.09.2005
Viimane külastus: 1.04.2021
Asukoht: allpool Emajõge
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 04.10.2014 kell 18:48 Reply With Quote
Näedsa.. lõppkokkuvõtteks ongi omal vastused valmis. Ainult lihtsalt oli vaja kõik kirja panna.





Te ei saa võita.
Te ei saa viiki mängida.
Te ei saa isegi mängu lõpetada.
http://www.youtube.com/watch?v=OuNpZYJTjco

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
freelancer
Küünikust vahikoer



Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004
Viimane külastus: 29.03.2018
Asukoht: Kukla taga hingamas
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 04.10.2014 kell 20:47 Reply With Quote
Nüüd lugesin juba päris hoolega,Ajendiks olid ilmselt postitused mille autoriteks olid Dex,EErik,Sissy ja muidugi ka teemaalgataja.

Kommentaarid antud teemale on täpselt proportsionaalses tasakaalus antud infiga.

Alustaks sellest et Dexi kommentaar polnud mitte millegiga teeninud väljendit....Sa, dex, üldse oled lugenud, mida ma eespool kirjutanud olen......

Samuti oli suht ebakohane korduvalt vihjata mõttekäigule....
kuid nagu öeldud, üksi last valmis ei meisterda

Selles mõttekäigus peitub tõde,samas peitub tõde ka selles et lapse mittevalmistegemisel on asjaosalisi samuti kaks.

Sissy etteheide Eerikule-ei oska kaasa vaielda ,kahjuks ei osanud kuskilt ridade vahelt välja lugeda temapoolsetele oletustele vihjavaid vihjeid.Samamoodi oleks ülekohtune eeldada et seksiti kummiga,spiraal vedas alt,pillid tegiod tillika....Arvata.Maamehena ütleks tuntud tõstamaa vanasõna.Kalkun ka arvas et munes aga tegelikult sittus.Siit moraal-oletada võib mida iganes kui puuduvad faktid.

Mida teemaalgatajale soovitada.
Kõigil meil on ilmselt elus olnud hetki,kus edasiminek tundub võimatuna.Tuleb lihtsalt end osata mõelda antud olukorra lahendaja rolli ja siis tõsta pilk ja minna edasi.Pea igast olukorrast on olemas väljapääs.Esmalt tuleb end vabastada end ümbritsevast pasast.Võibolla tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid.Otsuseid mis võivad tekitada hingevalu ja piina.Niipalju nagu teemaalgataja sõnumist läbi kajas tuleb tal võidelda mitte ühe vaid kahe inimese eest.Siis tulebki seada primaarseks nende kahe heaolu ja vastu võtta selliseid otsuseid mis seda kindlalt tagavad.Algus on igatahes juba sellele tehtud probleemi enesele teavustamisega.Tegelikult on inimvõimed piiritud kui aluseks võtta reaalsustunne.Igatahes tuult tiibadesse.
Lisaks siia juurde veel ühe mõttekillu-loodan et seda tõlgendatakse mitte vääralt.

Ega ma prostituut ole,et peaksin igaühele meeldima.





Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.

View User's Profile View All Posts By User
ullike
naiivitar



Postitusi: 5943
Registreeritud: 10.10.2002
Viimane külastus: 21.04.2021
Asukoht: päikese all
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 04.10.2014 kell 22:33 Reply With Quote
Tean kolme peret, kus vana supp üles soojendati. Huvitav, et kõigil olid mehed "ringreisil" ühepalju aega - umbes 7 aastat.
Üks naine ütles: "Võtsin ta tagasi, sest kuhu ta siis ikka läheb, oma mees ju ikkagi, ega ta võõras pole". Sellest ma järeldan, et on vist päris rahul oma eluga.
Teises ja kolmandas peres küsivad lapsed emalt, miks see ometi isa tagasi võttis, nüüd aina teeni ja poputa teda. Kellel on tervis läbi ja tohtrist naine peab teda järjekindlalt turgutama. Kes on lihtsalt laisk ja kogu maamajapidamine püsib naise õlul. Mõlemad naised kiruvad, et nüüd ei saa enam kuidagimoodi sellest "diivanipadjast" lahti.
Ega ma ei teagi, miks ma need lood siia kirjutasin. Ilmselt selleks, et kui need kolm naist ei oleks mehi tagasi võtnud, oleks jäänud eluaegne igatsus ja süütunne, et näe jätsin lapsed ilma isata. Tegelikult ei jäta, isatuks jätab neid ikka isa ise.





Ole õnnelik selle üle, mis sul on - siis on sul palju, mille üle õnnelik olla.

Iiri vanasõna

View User's Profile View All Posts By User
unpredictable
Algaja



Naine
Postitusi: 11
Registreeritud: 26.09.2014
Viimane külastus: 12.10.2014
Otsib: sõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 05.10.2014 kell 18:03 Reply With Quote
Mulle on selle raseduse kohta öeldud asju, mis teevad väga haiget (vägistasin mehe ära jne). Dexi tekst "siis Sa leiad ainuisikuliselt, et on aeg hakata teist last tegema?" on haavav. Rasestumisaeg jäi perioodi, mil üritasime veel suhet lappida. Kuna seks on olnud meie suhtes ka alati küllaltki tähtsal kohal, siis käis see asja juurde. Seepärast ka minu korduv rõhutamine kahe inimese osalusest lapseteo juures ( ja seda öeldes ei ürita ma kindalsti oma vastutust selles osas kuidagi vähendada), ma ei näe siin midagi kohatut, kuid igaühel on õigus oma arvamusele.
Minu nägemuses peaks suhtesse mõlemad pooled panustama võrdselt ja seda armastustundest ning siirast soovist seda teha. Kui see läheb tasakaalust välja, tekivad ka probleemid ja väärarusaamad / haigetsaamised. See on minu peamine tingimus suhtetaastamisel ja sellesisuline jutuajamine on mul mehega ka mahapeetud (kui see muidugi ikka talle kohale jõudis). Igaljuhul ei kavatse ma endale miskit diivanikaunistust hankida. Hetkel aga üritan võtta päev korraga...

View User's Profile View All Posts By User
kommionu
Kaupmees tõe turult



Postitusi: 2365
Registreeritud: 15.07.2009
Viimane külastus: 29.04.2021
Asukoht: Naabermaja narkar
Otsib: meelelahutust
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 06.10.2014 kell 18:43 Reply With Quote
Tüüpiline ( kahjuks) lapsepõlve armastuse saaga. Kus tahetakse liiga kiiresti täiskasvanute maailma tulla, muutusi arvesse võtmata.
Ühel hetkel võib üks osapool lihtsalt teisest välja kasvada või pidada teist piduriks.
See on selline aeg kus tõeks pidamised muutuvad ja seda isegi mitmeid kordi.

Nagu eelpool öeldud, võib ka nii minna et tuleb tagasi.
Kui aga tavalise mölakaga on tegemist, näita ust.






View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
<<  1    2  >>


Jaga teistega:
| Veel

go to top
Esileht | Foorumid | Jututuba | Galerii | Ajaviide | Otsing | Tänased teemad


Kasutajatugi: info@kodutud.com - Kasutustingimused
22 päringut, mis võtsid aega 0.0207419 sekundit