Leni
Friik      Naine Postitusi: 2988
Registreeritud: 02.12.2005 Viimane külastus: 8.12.2019 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 17:59 |
|
|
Psüühikahäired ja eelarvamused
Kuidas suhtute, millised kujutlused on vaimse tervisega kimpus olnud inimeste suhtes. Lugesin mingit uurimust ja mind üllatas kõige rohkem see, et
mingisugune üle poole valimist arvas, et psüühikahäiretega inimesed on ise oma probleemis süüdi.
Minu eelarvamustest, siis kunagi noorena ja enne kui ise kokku puutusin selle teemaga, kujutasin ette, et kui keegi on juba hulluks läinud siis ongi
selline kogu aeg ja elab rohelise plangu taga paldiski maanteel nagu 19. sajandil.
Mul on olnud psühhoos, isegi mitu. Ma olen olnud paldiski maanteel ravil. Ma olen psühhoosis ja ka otse haiglast siia lausa postitanud kunagi, et kui
keegi on seda nt tähele pannud, siis mis hoiakud vms asjad on tekkinud?
(Ma tarvitasin regulaarselt ka igasuguseid põnevaid narkootilisi aineid ja selle nurga alt see "ise süüdi" nagu ei tundugi nii üllatav,
aga üldiselt ikkagi, enamasti see ei ole õige.)
Tegelikult igasuguseid küsimusi võib ka küsida siin, sest mul on päris põhjalik sissevaade valdkonda, millega iga inimene võib olla lähedalt kokku ei
puutu.
Tähendab, ma pean siia lõppu ilmselt tegema mingi märkuse teemal gutta isegi free vist on ennast valdkonna spetsialistiks tituleerinud kunagi ja
üldiselt igaüks on õudpro igasugustes teiste inimeste vaimse tervise(tuse) küsimustes aeg-ajalt aga üks niisugune "päris" teema siis
sel teemal vahelduseks.
Mida te arvate psüühikahäiretest, inimestest kellel need on v on olnud ja kas on küsimusi?
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 19:47 |
|
|
Leni
Oleks sinu poolt äärmiselt viisakas kui sa oma arvamused stiilis ...isegi free...... kataksid vähemalt mingisuguse näitega või tsitaadiga mille
autoriks ma olen olnud.Muidu kõlab su ütelus kuidagi sisutühjalt.Jään põnevusega ootama sinupoolset konkreetset näidet mis sinu sõnad sinu isiklikust
arvamusest tõeseks pööraks.Kui sa juba sellise väite välja käid leia niipalju aega ,et antud väidet ka millega katta.Sinupoolsed väited
stiilis....Naised saunas rääkisid -aga ma ei näinud kes see oli ,
sest seep läks silma-jätavad suht külmaks.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
Leni
Friik      Naine Postitusi: 2988
Registreeritud: 02.12.2005 Viimane külastus: 8.12.2019 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 19:54 |
|
|
Palun vabandust, aga ma kasutasin just vahetult eelnevalt nuppu "juhus" ja juhtusin lugema teemat, kus sa ähvardasid põrmustada inimese
arvamuse, kes ütles, et sa ei ole psühhoterapeut. Annad äkki andeks, kui ma ei viitsi seda tsitaati üles tuhnida, see oli mingi päris ammune
teema.
Aga teemast siis ka, free. Mida arvad ja mida teada tahaksid? 
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 22:02 |
|
|
Olen isegi segi kamminud aga siis oli tegu minu enda teadmatusega ja seal seisnes ka minu nn süü. Pea 10 aastat tagasi otsustasin proovida beebipille
ja tulemuseks oli aju töö kiirenemine normaaltasemest 2 x. Ma ise arvan nii.
Nimelt selgus, et ma ei kannata preparaate mis sisaldavad hormoone. Asi algas sellega, et ma ei talunud füüsilist kontakti elukaaslasega, seejärel
avastasin, et mu aju ei puhka ka öösel st ma ei saa magada. Mu aju genereeris 100 plaani minutis. Kõige masendavam oli see, et ma ei saanud oma
probleemist aru. Kirjutasin isegi raadio Maniasse, et soovin sinna tööle minna. Õnneks pole mul enam sama vana perekonnanime ja mind selle jamaga
(kirjaga) ei saa seostada.Mul tekkis totaalne mölapidamatus ja lõpuks keeras asi suureks enesehaletsuseks kätte ära (kuigi ühtegi näilist põhjust ega
probleemi ei olnud). Leidsin interneti jututoast meesterahva kel oli probleeme, kes pidevalt halas ja oli täielik energiavampiir. Läks aega kui ma
temast tervena lõpuks lahti sain. Kui mu ema pidi taluma mu järjekordset ajuvaba juttu, siis küsis kas ma tarbin midagi uut ja ütles, et olen
kummaline. See vestlus tõi mu maa peale ja ma lõpetasin tablettide tarbimise. Õnneks olin ma vaid natuke üle kuu segane.
Kindlasti mõjutavad inimese psüühikat ka eluliselt suured õnnetused: lähedase või lapse surm, kaaslase või pere kaotus. Nõrgemaid võib see viiagi
hullumajja mõneks ajaks.
Mis on minu arvamus. Kurb kui inimesed abi ei saa ja jällegi on tore kui inimesed saavad terveks. Kõige kurvem on kui enda elu kallale minnakse sel
ajal kui segane ollakse.
Sellisel ajal on raske ennast kõrvalt näha.
Ära võta südamesse! Võta suhu ja sülita välja.
***
Elu on nagu lehm, pidevalt saab pulli!
|
|
|
cc
Friik      Postitusi: 3229
Registreeritud: 04.06.2009 Viimane külastus: 10.11.2020 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 22:37 |
|
|
Õnneks ma ei ole segi kamminud. Kunagi tarbisin paari nädala jooksul valuvaigistit. Sõbrad ütlesid, et ma olin nii tore ja rahulik mees sel ajal.
Aga põhiline mõte, mis mul tekkis seoses algse postitusega, on et tahaks kangesti lugeda neid psühhootilisi postitusi. Eriti neid mis on otse
haigevoodist ja ravimite all tehtud. Ma ei tea, ma võtan asju nii nagu on. Mulle ei ole silma jäänud ühtegi sinupoolset imelikku posti. Nagu sind äsja
manitseti, kui väidad, et foorumis on midagi toimunud, siis võiks ka seda konkreetse näitega illustreerida.
Vaimuhaigustest ma üldiselt ei arva midagi. Ma usun, et vaimuhaigused ei erine nii palju füüsilistest haigustest. Võibolla vaimuhaigused on selles
suhtes natuke hullemad, et need on kuidagi inimese sees peidus ja iialgi ei tea, millal välja löövad ja kui tõsiselt ja mis siis juhtub ning kuidas
käituda.
Kõige rohkem ma kardan Alzheimeri tõve näiteks ja muid sarnaseid haigusi, mis ajud ära söövad. Enda haigestumise puhul sellesse haigusesse, laseks
kiiremas korras kuuli pähe (võimaluse korral). Kõige hirmsam on minu jaoks mõte sellest, et ma kaotan kontrolli iseenda üle. Siis tekib täielik
usaldamatus iseenda vastu ning ma ei saa seda kuidagi tagasi võita. Ma kujutan ette, kui elu oleks unenägu, siis ma tahaks ikkagi üles ärgata.
Ma kujutan ette, et Alzheimeri lõppfaas on umbes nagu oleks kogu aeg mällaris, räägid ja teed igasugu kohutavaid asju, ainult et pohmelli asemel sured
lõpuks ära. Sellega mulle meenub, kuidas ma ükskord mällaris olevat öösel pahaaimamatult magavate tüdrukute tuppa tunginud. Mulle hiljem öeldi et see
oli "eriti koom" olnud, aga mul polnud küll naljakas kui ise midagi ei mäleta. Samas, nad ise olid lambad, et reede öösel ühikas magama
keerates ust lukku ei keeranud. Ma ei süüdista küll kedagi.
Et ma ei tea, kas psühhoos on ka midagi sarnast.
Mul on kerge sundhäire. See on mul juba noorukieeast, aga tol ajal õnnestus seda varjata, nii et keegi ei märganud. Või siis lihtsalt kedagi ei
huvitanud minu probleemid.
Tegelikult õnnestub ka praegu varjata, nii et keegi ei tea, hahaha. Mitte, et ma meeletut häbi tunneks selle pärast. Sellisel juhul ma seda ju siin
avalikus foorumis ei jutustaks ju. Õnneks igapäevast elu see väga ei sega. Kerge aja- ja närvikulu, muud midagi.
Vahepeal, kui linna kooli tulin, kadus aastateks ära, aga pärast seda, kui ühiselamust omaette elama kolisin ja tööl oli stressirohke aeg, tekkis
uuesti. Võibolla ma ei olnud valmis niivõrd iseseisvaks eluks. Nüüd ma tasapisi üritan tegeleda selle maha surumisega ja teinekord on kõik päris
hästi. Aga siis langen tagasi rutiini. Hommikul koduuksest välja mineku peale kulub umbes 10 minutit lisaaega, sest kõik kraanid ja lülitid tuleb mitu
korda üle kontrollida. Asja juures on halb see, et mida rohkem kontrollida, seda ebakindlamaks muutud ja see omakorda sunnib uuesti kontrollima.
Sellest bussist, mille peale plaanin jõuda, jään alati maha. Siis ma vahel mõtlen, et keegi võiks lihtsalt tulla ja öelda, et kõik asjad on ok.
Teinekord lihtsalt löön ukse pauguga väljastpoolt kinni, et tulgu siis see veeuputus, mul on sellest kraani jõllitamisest täiega kopp ees. Need on mu
fantastilised vabanemise hetked.
Huvitav on see, et kui enamus OCD all kannatavaid inimesi teeb korduseid 3 kaupa, siis ma teen 5 kaupa. Selles suhtes ma olen eriline. Ja ma tean
isegi põhjust. Nimelt koolis oli eesmärk alati iga asja eest 5 saada ja 3 oli täiesti piinlik läbikukkumine. Seetõttu ma seda numbrit täiega kartsin
ja kõik kordused tegin 5,10,20 jne numbritega. Nüüd, vanemaks saades, olen hakanud korrutama ka 3 kaupa.
Tööelus ma ütleks, et tuleb kasuks isegi kerge paranoia. Ma praktiliselt mitte kunagi ei keera asju tuksi, kuna kõik poldid on alati mitmekordselt
kontrollitud ja asjad põhjalikult läbi mõeldud ning seitse korda mõõdetud. Mõni võibolla peab seda elementaarseks tööalaseks kohusetundlikkuseks, aga
tegelikult see on lihtsalt vaimunõrkuse vili, nii et
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 23:20 |
|
|
Arvamus psüühikahäiretest-Väga raske on anda üldse mingisugust hinnangut sest kõik sõltub sellest milliseid häireid konkreetselt silmas peetakse.Osad
tüübid tekitavad kahtlemata kaasa kaastunde osad on sellised ,mis isegi ei kutsu esile mingisugust mõistmist ja tolereerimist.
Niiet ühist hinnangut anda selles teemas ei saa.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.11.2015 kell 23:56 |
|
|
Ma ei tea kuidas teistel aga minu paranoial mis on mul pea 11 aastat vana, sel on oma põhjus.
11 aastat tagasi tulin ma öösel kell 3 koju (elasin Lasnamäel üürikorteris) ja unustasin välisukse lukku keerata. Trepikojas passisid vargad ja olid
nö hea kuulmisega. Jäin ilma nahktagist, nahkmantlist ja mobiiltelefonist. Rahakotti ei õnnestunud neil pimedas toas leida. Telekas oli vana ja selle
eest poleks nad midagi saanud.
Hommik oli karm kuna ma ei saanud politseisse helistada ja pidin minema selleks vabal päeval töö juurde, et sealt helistada politseisse.
Eelmisel nädalal magasin lastega lõunat ja sain kreepsu kui avastasin, et uks oli lukustamata.
Tavaliselt olen kõik need aastad isegi öösel voodist üles tõusnud, et minna ja kontrollida välisust.
Lisaks sain endale kergeune, st iga kummalisemgi plõks toas viib mult une sekundiga.
cc: kas Sul on olnud veeuputus, korteripõleng vms?
Ära võta südamesse! Võta suhu ja sülita välja.
***
Elu on nagu lehm, pidevalt saab pulli!
|
|
|
Prääks...
Kasutaja    Mees Postitusi: 332
Registreeritud: 22.03.2015 Viimane külastus: 24.05.2017 Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.11.2015 kell 11:46 |
|
|
Aeg teeb oma töö ja...väiksemal v suuremal määral on keskikka jõudnud inimesed kõik katki....Kustmaalt algab skisofreenia, seda ei tea tegelikult
keegi kurat...Tahaks aidata, aga kõiki ei suuda... 
|
|
|
kommionu
Kaupmees tõe turult       Postitusi: 2365
Registreeritud: 15.07.2009 Viimane külastus: 29.04.2021 Asukoht: Naabermaja narkar Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.11.2015 kell 16:08 |
|
|
On kokkupuuteid, nimelt üks pereliige pôeb paranoilist skisofreeniat. alguse sai kôik puugi hammustusest, viletsat ravist ja hilisemast,
dablakate sôltuvusest.
Paranemist enam loota pole, rohtude najal püsib küll rahulikuna, kuid ikka omas maailmas.
Sellist kogemust ei soovita küll kellegile.
Nali lôppeb tavaliselt siis kui oma pere liige ei tunne enam ära sind. Alguses on ehk jah äge kuulata, lôppvaatus on aga suht kurb.
|
|
|
Leni
Friik      Naine Postitusi: 2988
Registreeritud: 02.12.2005 Viimane külastus: 8.12.2019 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.11.2015 kell 16:48 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: cc
Et ma ei tea, kas psühhoos on ka midagi sarnast.
Mul on olnud umbes täpselt nii, nagu sissy kirjeldas. Pluss tegin tohutul hulgal lollusi väga kiiresti. Ja no viimase korraga pöörasin
praktiliselt kogu tutvusringkonnaga nii tülli, et mitu inimest enam minuga ei räägi.
Ega kommionul on õigus muidugi, vaimuhaigus ei ole kuigi naljakas. Skisofreenikute puhul ma polegi aru saanud, kas nad ongi valdavalt kogu aeg natuke
ära, ravist sõltumata, sest mul on haiglas tekkinud paar tuttavat ja kui räägid nendega mitu aastat hiljem, siis justkui oleks kõik ok, aga järsku
sõidavad ikka mingid omapärased maailmakäsitlused sisse ... et ma ei tea, kas see on ainult mõnel nii või on selle diagnoosi omapära.
|
|
|
kommionu
Kaupmees tõe turult       Postitusi: 2365
Registreeritud: 15.07.2009 Viimane külastus: 29.04.2021 Asukoht: Naabermaja narkar Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.11.2015 kell 16:58 |
|
|
Tal käis kah suht hooti, see värk. Äkiliste meelemuutustega, vahepeal oli täitsa tema ise- ja siis ühtäkki midagi plôksatas peas.
Statistikast ei oska kaasa rääkida, et kuidas teistel. Küllap neil igal ühel on oma nn. Päästik, millele vajutades, need meelemuutused hakkavad taas
pihta.
|
|
|
Leni
Friik      Naine Postitusi: 2988
Registreeritud: 02.12.2005 Viimane külastus: 8.12.2019 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.11.2015 kell 17:18 |
|
|
Sellest hirmust, et kunagi ei tea, millal välja lööb ja mis siis saab, ma saan aru. Enne oma viimast psühhoosi ma olin suhteliselt ok selle
võimalusega, et võib mania tekkida jälle, võib olla olin liiga noor ka, tundus huvitav, kui nii võib öelda
Aga see viimane oli nii traumeeriv kogemus, et. Ühesõnaga endal on küll selline tunne (ja ma väga loodan), et mitte kunagi enam.
|
|
|
ohakas
Oluline pole, kes me oleme, vaid kuhu liigume       Naine Postitusi: 2487
Registreeritud: 04.12.2007 Viimane külastus: 24.09.2019 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.11.2015 kell 23:50 |
|
|
inimesed ise ka katsetavad endaga. Ma olin Amsterdamis ja mis ma siis tegin? Ma ju proovisin elus esimest korda kanepit, no seda oli ju igal nurgal
saada. Et mis siis juhtus? Ma naersin ohjeldamatult, mul oli üks jalg lühem kui teine, ma nägin mingeid paadimehi kanalis, kes mitte ei saanud seal
olla kus ma neid nägin. Ma nägin veel paljusid asju ja ma tõesti naersin ohjeldamatult. Ishand, mis ma öelda veel tahan on see, et mul oli järgmisel
päeval kohutav pohmell. Jumala eest, me pidime grupiga suurt kunsti vaatama minema ja ma ei suutnud Rembrandti vaadata. Okse tuli pale.
Mina arvan, et inimene paljudes olukordades tekitab endale ise psühhoosi vms . Osadel inimestel on muidugi kaasasündinud viga
Kes tasa sõuab, sellel mädanevad aerud ära!
|
|
|
Prääks...
Kasutaja    Mees Postitusi: 332
Registreeritud: 22.03.2015 Viimane külastus: 24.05.2017 Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 17.11.2015 kell 00:42 |
|
|
A'kas Sul ohjeldamatu söögiisu ka laksu all tekkis? Kui jh., siis oli hea kraam...Ma läksin ükskord sõbraga tsoonis sauna...panime saunakotid
toanurka ja tegime enne paar jointi...siis unustasime ära, kuhu minema pidime...hakkasime õgima ja jäime telekat jõllitama...mittemunnigi ei saanud
aru...mõne tunni pärast nägin ukse juures saunakotte, a siis oli juba hilja...hullumajja sai tollal vaid tapiga
https://www.youtube.com/watch?v=lIMftqKgWLs
|
|
|
ohakas
Oluline pole, kes me oleme, vaid kuhu liigume       Naine Postitusi: 2487
Registreeritud: 04.12.2007 Viimane külastus: 24.09.2019 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 17.11.2015 kell 00:48 |
|
|
ei söömist ma ei mäleta, et oleks tahtnud
aga üks meist istus ühel hetkel maha, jalgu alla enam ei võtnud
istus siis sihukese kaame näuga, mul oli omaarust mõistus selge, mis sest et naersin ohjeldamatult. küsisin, et kle kas süda uperdab, ei juperdavat.
tal olevat suu teise koha peal ja seepärast ei saavat rohkem rääkida ja jalgu ka polevat. nii ta siis istus ja ei rääkinudki rohkem
mina naersin ohjeldamatult ja sebisin ümber istuja, muretsesin kas tal mitte infarkti ei tule. arulage olukord oli. ma oleksin ise saanud hotellini
küll, mis sest et üks jalg oli lühem kui teine. see istuja, tema aga istus tunni- kaks suu teise koha peal ja jalgu polnud
loo moraal on nüüd ikkagi see, et enam, ei iial ma seda kanepit proovi
Kes tasa sõuab, sellel mädanevad aerud ära!
|
|
|
Prääks...
Kasutaja    Mees Postitusi: 332
Registreeritud: 22.03.2015 Viimane külastus: 24.05.2017 Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 17.11.2015 kell 00:54 |
|
|
Ülleri saite. (üledoos siis)
https://www.youtube.com/watch?v=lIMftqKgWLs
|
|
|
ohakas
Oluline pole, kes me oleme, vaid kuhu liigume       Naine Postitusi: 2487
Registreeritud: 04.12.2007 Viimane külastus: 24.09.2019 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 17.11.2015 kell 11:03 |
|
|
no ma ei tea, mis see just oli, me tegime kahepale 1 sigareti. Aga no eks kanaaju ja kogemuste puudumine mängis rolli. Anna veel kahele
koduperenaisele sigaret kätte
Amsterdamist jäi meelde paljud asjad, aga ka see, et inimräps koguneb sinna jah just inimräpms. Väga kahenäoline koht, ühest küljest maailma
tipptasemel aiandus ja teisest küljest täielik kaos
Kes tasa sõuab, sellel mädanevad aerud ära!
|
|
|
cc
Friik      Postitusi: 3229
Registreeritud: 04.06.2009 Viimane külastus: 10.11.2020 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.11.2015 kell 17:22 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
cc: kas Sul on olnud veeuputus, korteripõleng vms?
Ei ole olnud ja tõenäoliselt ei tule ka. See ei ole lihtsalt võimalik, kuna mul on kõik täiega kontrolli all.
Lihtsalt aju keeldub osasid asju registreerimast. Ma näen, et kraan on kinni, kuulen et vesi ei voola, tõmban käega kraani alt läbi ja käsi jääb
kuivaks. Ometi ma kahtlen ja pean kõik uuesti tegema.
Need asjad ei ole seotud mingite konkreetsete hirmudega minu arust. Vahel kui juhtub midagi ettearvamatut või keegi ütleb midagi ootamatut, siis
hakkab kaitsereaktsioon mõtetes idanema, see ei ole teinekord üldse seotud selle algse sündmuse või probleemiga. Tahaks nagu väga, et kõik oleks hästi
ja õnnelikud, aga mõnikord need asjad ei ole sinu kontrolli all. Siis valdabki selline ängistuse ja abituse tunne, millest tahaks lahti saada.
Siis, et leida mingi turvaline tsoon enda jaoks, tuleb leida mingi asendusobjekt, mida kontrollida.
See on nagu rituaal, mida tuleb kogu aeg korrata ja rahustab.
See tuli nüüd väga lollakas post ja haige teooria, aga whatever, cool story anyway.
|
|
|
Leni
Friik      Naine Postitusi: 2988
Registreeritud: 02.12.2005 Viimane külastus: 8.12.2019 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2015 kell 12:34 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: cc
Aga põhiline mõte, mis mul tekkis seoses algse postitusega, on et tahaks kangesti lugeda neid psühhootilisi postitusi. Eriti neid mis on otse
haigevoodist ja ravimite all tehtud. Ma ei tea, ma võtan asju nii nagu on. Mulle ei ole silma jäänud ühtegi sinupoolset imelikku posti. Nagu sind äsja
manitseti, kui väidad, et foorumis on midagi toimunud, siis võiks ka seda konkreetse näitega illustreerida.
Praegu just leidsin ühe
üles.
Vaata, kahjuks ma ei saa endale lubada neid näiteid tuua, sest see on kõik väga piinlik.
Tore, kui ei ole silma jäänud.
|
|
|
|