Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:35 |
|
|
Üksindus
Kas keegi on kunagi tundnud, et on kõikide arvukate sõprade ja tuttavate seas täiesti üksi?
Olen ise peale mõningast läbielatut nii hingelt üksi, et vahel on lausa pisarateni valus. Uskumatu, et peake 15 aastast sõprust avastad, et inimene
pole sulle kusagilt otsast sõber. Nüüd, kui mul seest kõik katki, saan hoopis haiget, kui talle muret kurtma lähen.
Tulemuseks jube tühjus hinges.
Kas keegi on kogend? Kas keegi teab mis aitab? Kas kellelgi on arvamust?
|
|
|
Mamba
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 840
Registreeritud: 06.11.2002 Viimane külastus: 15.07.2007 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:42 |
|
|
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:46 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Aga inimene ei ole ju loodud üksikuks. See teadmine võtab mu näolt siira naeratuse, sest olen alati uskunud headusesse ja nõus läbi äikesetormi
tõttama appi sellel, eks vajab toetust. Sest aidata teist on raske, pigem vajatakse toetust, teadmist, et keegi hoolib.
Ja ainus kord, kus kellegi toetust tõesti vajad, oledki üksi. Miks küll????
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:52 |
|
|
Sul isegi vedanud, kui see tõdemus, et olen inimeste hulgas üksi, pole varem tabanud.
Tean tunnet. Olen üksi.
Mis aitab .... Kui leiad uue sõbra. Kuigi jah, kas sa üldse niisama enam julgedki proovida. Kas julged kedagi nii usaldama hakata, et saad kõik mured
ära rääkida. . Selle leidmine, kellele kõike rääkida .. Ei, see ei ole nii lihtne midagi. Mina pole asendajat leidnud. Nii mõnigi uutest teab, aga
mitte keegi kõike. Aga jah, minu sõber ei osutunud mittesõbraks. ta võeti mult ära ...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
yller
joonistatud mees      Postitusi: 2583
Registreeritud: 14.01.2003 Viimane külastus: 29.04.2019 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:53 |
|
|
aeg parandab kõik aavad
ja kui oled kord kõrvetada saanud - siis reeglina teist korda ei saa
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:56 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Ei harju. Mina ei harju. St. igaüks ei harju. Sest inimene ei ole päris eraklikuks loodud.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Wenus
Algaja   Postitusi: 7
Registreeritud: 20.04.2003 Viimane külastus: 5.04.2004 Asukoht: Veenus Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 20:59 |
|
|
Mina igatsen pidevalt.Ise ka ei tea kelle jarele.See on selline tunne, nagu oleksid kunagi millestki tahtsast ilma jaanud voi jaetud, aga ise ka ei
maleta mis/kes see oli...ja muudkui igatsen........nukker tunne on.
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 21:02 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Ei harju. Mina ei harju. St. igaüks ei harju. Sest inimene ei ole päris eraklikuks loodud.
Õige, ja ei tohigi harjuda, sest see tunne, et olen ülejäänud elu üksi tekitab kibestumust.
Mina usun ikka seda, et kui teised mulle hundid, siis mina ei tohi muutuda. Kui kasvõi üks usub, siis on veel lootust ... mina usun, kuigi see usk on
juuksekarva otsas.
|
|
|
NormKutt
Kasutaja     Postitusi: 261
Registreeritud: 30.03.2003 Viimane külastus: 13.12.2006 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 22:15 |
|
|
Eks oma lühikese elu jooksul ole paljud jõudnud üksindust tunda
Q
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 22:20 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat: Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Aga inimene ei ole ju loodud üksikuks. See teadmine võtab mu näolt siira naeratuse, sest olen alati uskunud headusesse ja nõus läbi äikesetormi
tõttama appi sellel, eks vajab toetust. Sest aidata teist on raske, pigem vajatakse toetust, teadmist, et keegi hoolib.
Ja ainus kord, kus kellegi toetust tõesti vajad, oledki üksi. Miks küll????
Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi
ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni
abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...
Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 22:35 |
|
|
Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi
ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni
abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...
Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.
No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 23:47 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.
No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.
Sul ka see viga, et tormad appi enne kui arugi saad, millesse end mässid?
On ütlus, sõpra tuntakse hädas. See võib nii ollagi. Aga millegipärast on see minuga seotud kontekstis muutunud ühesuunaliseks. Ja mina seisan valel
suunal. Minuni on tee teada ja tähistatud. Kuid ise teed otsima hakates näed vaid songitud maad ja ajanappust, ükskõiksust stiilis "aga meil on ju
kõik korras, milles siis probleem" jne.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2003 kell 23:55 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.
No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.
Sul ka see viga, et tormad appi enne kui arugi saad, millesse end mässid?
On ütlus, sõpra tuntakse hädas. See võib nii ollagi. Aga millegipärast on see minuga seotud kontekstis muutunud ühesuunaliseks. Ja mina seisan valel
suunal. Minuni on tee teada ja tähistatud. Kuid ise teed otsima hakates näed vaid songitud maad ja ajanappust, ükskõiksust stiilis "aga meil on ju
kõik korras, milles siis probleem" jne.
Jah, nii ta on. Mulle ütles parim sõber läbi aegade, et ah, ise oled loll. Mis sa võtad kõike hinge. Mõni asi nüüd, mees kasutas ära. Meid kõik
kasutatkse ära. Sinul seest katki. Ah, lõpeta see jorutamine. kes seda alinat viitsib kuulata.
Vat need sõnad lõikasid küll nagu paberinuga hinge. Selge siis. tal pole minu probleemidaga mingit pistmist. Ja nüüd vaatan teda, kui võõrst inimest.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:01 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Jah, nii ta on. Mulle ütles parim sõber läbi aegade, et ah, ise oled loll. Mis sa võtad kõike hinge. Mõni asi nüüd, mees kasutas ära. Meid kõik
kasutatkse ära. Sinul seest katki. Ah, lõpeta see jorutamine. kes seda alinat viitsib kuulata.
Vat need sõnad lõikasid küll nagu paberinuga hinge. Selge siis. tal pole minu probleemidaga mingit pistmist. Ja nüüd vaatan teda, kui võõrst inimest.
Me kõik oleme rumalad. Need, kes ära kasutavad.. Need keda kasutatakse. Ja need, kes valu ja muret näha ei oska, ei taha veel kõige enam.
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku. Sel hetkel on vaja enim seda
omakasupüüdmatult appi sirutuvat sõbrakätt. Tundetu tänitamine on viimane mida vaja. Eriti kui seda teeb see, keda oled harjunud sõbraks pidama.
Või on siis tõesti osal meist hirm, et jagatud mure on pool muret ja pool tulebki enda kanda võtta? Et omalgi nagu liiast, hakka veel teiste koormaid
kandma?
Ju ma siis koormakandja olen, aga võtan küll teiste koormaid ka kanda.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:04 |
|
|
Kui nüüd lühidalt ütlema hakata, siis kõige raskem ongi hulkade hulgas end ihuüksi tunda. Nagu üksi justkui ei ole, aga ... kestad kõik on kauged
ja külmad me ümber. Kutsuvalt ei viipa keegi.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:07 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Me kõik oleme rumalad. Need, kes ära kasutavad.. Need keda kasutatakse. Ja need, kes valu ja muret näha ei oska, ei taha veel kõige enam.
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku. Sel hetkel on vaja enim seda
omakasupüüdmatult appi sirutuvat sõbrakätt. Tundetu tänitamine on viimane mida vaja. Eriti kui seda teeb see, keda oled harjunud sõbraks pidama.
Või on siis tõesti osal meist hirm, et jagatud mure on pool muret ja pool tulebki enda kanda võtta? Et omalgi nagu liiast, hakka veel teiste koormaid
kandma?
Ju ma siis koormakandja olen, aga võtan küll teiste koormaid ka kanda.
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas
rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:12 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas
rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.
Ei, see ei tohiks olla koormana käsitatav. Aga eesti keeles on ju sõnagu murekoorem Aga sellegipoolest enamus lükkab ju abivajaja endast
eemale. Et omalgi see murekoorem kanda, hakka siis veel teistega jändama.
Särava silmapaari nimel võiks aga paljugi anda. Ka kui mingi aeg on kanda rohkem kui jaksan ...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:16 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas
rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.
Ei, see ei tohiks olla koormana käsitatav. Aga eesti keeles on ju sõnagu murekoorem Aga sellegipoolest enamus lükkab ju abivajaja endast
eemale. Et omalgi see murekoorem kanda, hakka siis veel teistega jändama.
Särava silmapaari nimel võiks aga paljugi anda. Ka kui mingi aeg on kanda rohkem kui jaksan ...
Siiani pole ma õnneks tundnud, et piir on lähedal. Seega ikka jätkub päikest teiste jaoks. Enda omaga on nagu on. Seal pean lihtsalt üksiolekuga vist
harjuma. Aga inimene pidi kõigega harjuma, ju ka üksindusega.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:23 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Siiani pole ma õnneks tundnud, et piir on lähedal. Seega ikka jätkub päikest teiste jaoks. Enda omaga on nagu on. Seal pean lihtsalt üksiolekuga vist
harjuma. Aga inimene pidi kõigega harjuma, ju ka üksindusega.
Harjuma?
Ei. Hetk tagasi eespool siinsamas sa tõdesid, et harjuda ei tohi. Selle üksindusega mitte.
Ma pelgan, et mul puudub oskus lohutada ja konkreetselt aidata. Aga mul on aeg. Ja ma olen olemas ...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 01:28 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Harjuma?
Ei. Hetk tagasi eespool siinsamas sa tõdesid, et harjuda ei tohi. Selle üksindusega mitte.
Ma pelgan, et mul puudub oskus lohutada ja konkreetselt aidata. Aga mul on aeg. Ja ma olen olemas ...
Nu näed siis, teistele annab nõu, aga ise .... Vahel lihtsalt tundub endale, et mis mina ...
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 06:38 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi
ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni
abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...
Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.
Eh...ei oskagi
miskit nagu sellele lisada. Nii ta paraku on. Ka mina selline tobe olen ja kui endal hädakäes, siis panen kas suu lukku ja kui ei pane, siis
tavaliselt tekib niisugune olukord nagu Hiirekas siin kirjeldas
Miks nii on...ei tea...
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 06:46 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69...
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku...
Vot siin on ka väga hea
vastus...miks inimesed teevad ka enesetappe. Mis viib inimesi selleni. Minu arust Lola vastas sellele väga hästi. Olen seisnud selle kuristiku
äärel...õnneks enne kukkumist rabati mind äärelt tagasi.
Kõigil nii ei vea. Miks on nii, et kui ise abi vajad...siis nagu keegi ei mõista, ega tahagi mõista...väliselt ju kõik korras... Ja kui üritad avada
oma hinge...siis öeldakse, et see ju nii tühi asi...naerata ja ela edasi...unusta...pole su elul häda midagi. Sellistel hetkedel kõlab see pigem
narrimise, kui abina Kuigi inimene võib olla üritaski aidata...aga...
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 18:15 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
/.../ Miks on nii, et kui ise abi vajad...siis nagu keegi ei mõista, ega tahagi mõista...väliselt ju kõik korras... Ja kui üritad avada oma
hinge...siis öeldakse, et see ju nii tühi asi...naerata ja ela edasi...unusta...pole su elul häda midagi. Sellistel hetkedel kõlab see pigem
narrimise, kui abina Kuigi inimene võib olla üritaski aidata...aga...
Me ei ole õppinud lugema emotsioone. Me ei tunne neid enda peal ära, rääkimata siis teiste nägemisest. Ja selle oskuse omandamist ei soodusta ka aeg,
milles me elame. Kiire on. Ja tormame kui silmaklappidega. Hea veel kui üle õla hõigata jõuad, et "ah, mis sul häda, et hädaldad ...".
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Arwen
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 680
Registreeritud: 06.04.2003 Viimane külastus: 23.04.2010 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 19:28 |
|
|
jah olen seda kogenud, et inimene, kelle arvasid ühe oma paimaist sõpradest olevat, osutub võõraks inimeseks. üksindustunne käib
enesehaletsushoogudega periooditi peal. ega sellest ülesaamiseks polegi mingit erilist rohktu. lihtsalt on vaja aega. ja võtta kontakti mõnede teiste
vanade sõpradega. kõik nad ikka korraga mäkra mängima ei hakka  
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2003 kell 21:57 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Arwen
jah olen seda kogenud, et inimene, kelle arvasid ühe oma paimaist sõpradest olevat, osutub võõraks inimeseks. üksindustunne käib
enesehaletsushoogudega periooditi peal. ega sellest ülesaamiseks polegi mingit erilist rohktu. lihtsalt on vaja aega. ja võtta kontakti mõnede teiste
vanade sõpradega. kõik nad ikka korraga mäkra mängima ei hakka 
kurb on see, et tavaliselt hakkavad ja kuidas veel.
|
|
|