sadgirl
Algaja   Postitusi: 4
Registreeritud: 31.05.2003 Viimane külastus: 5.06.2003 Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.05.2003 kell 22:57 |
|
|
kodu nagu põrgu
...kuidas teil on/oli kodune olukord..kas said vanematega hästi läbi ? kas oli sul palju pahandusi? mille pärast tylitsesite jne...kahjux on see minu
jaox vastik teema..aga tahax teie arvamusi ka kuulda.kuidas teil oli/on?
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.05.2003 kell 23:13 |
|
|
Ütleme nii, et siis tundus mulle, et mind ahistatakse igal sammul. Aga nüüd mil vanemad surnud ja ma endale arunatukest veidi rohkem kogunud, oskan
seda kõike hinnata, mida minusse kasvatati. Olen surmani tänulik ja saadan mõttes oma sügavaima kummarduse teispoolsusesse teele.
|
|
|
cleona
kivimüüridel kõndija       Postitusi: 1075
Registreeritud: 16.12.2002 Viimane külastus: 27.06.2009 Asukoht: hetkel siin Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.05.2003 kell 23:19 |
|
|
Jah...olid ajad...
Sel hetkel olin ma ikka väga veendunud et enamus asju mis nad korda saadavad on kindlasti minu kiusamiseks.Ja et mind ei mõisteta ja mind ei jääta
rahule jne.Õnneks on aeg teinud oma töö ja silmad avanenud ja tagant järgi tundub lausa veider... mismoodi ma asju nägin.
Nüüd olen aga kindlamast kindlam et ei kiusanud mind keegi ja üritati mind ka mõista-minust üritati hoopis inimest vormida,kelle väärtushinnangud,ellu
suhtumine ja kõik muu oleks paigas...
Aitäh ütlen hoopis tagant järgi oma vanematele....
Tänase päeva muudab imeliseks teadmine, et kunagi meenutatakse seda kui "vanu häid aegu".
|
|
|
Kayleigh´n I
eriline mõrd         Postitusi: 4757
Registreeritud: 28.09.2002 Viimane külastus: 14.02.2012 Asukoht: Haabersti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.06.2003 kell 05:38 |
|
|
Mis siin ikk aviriseda. Ma juba harjunud sellega, mis siin kodus toimub. Eks vahel võtta jah suuri jõupingutusi, et mitte hulluks minna..
Aga ma loodan ikka selle peale, et ma siit kunagi minema saan .. ja siis, ja siis .. täidan ema soovi .. ja ei näita end kunagi enam näole.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage OTSINGUT
|
|
|
Krissu
Kasutaja    Postitusi: 458
Registreeritud: 13.02.2003 Viimane külastus: 7.01.2006 Asukoht: Tartu Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.06.2003 kell 06:17 |
|
|
Olen vist ainuke õnnelik hetkel, kes oma kallist ema saab kiita. Tema oli mul nii armas ja hea juba lapsepõlvest kuni siiani. Mida enam eemaldun,
seda rohkem mõtlen ja armastan teda.
Sain väiksena kõik asjad vastavuse piires. Jah, krt nii III kl õpilasena ta tõesti mind ei tahtnud lasta lähevalasuvasse paari vanemate
sõbrantsidega diskule aga alati seletas ta või kui lubas, siis takka kiitis ja julgustas. Lisaks õpetas väga iseseisvaks ja olnud kogu aeg pee
taga. Olen selle eest väga tänulik. Siiski mõtlen, et tylisi oli, aga need olid mu enda põhjendatud jonnakused, kui miski ei meeldinud. Seda juhtus
sageli pubeka eas, kui ei suutnud leppida ema uue mehega. Tean, et tegin emale haiget. Vähe oli tylisi. Ta pooldas mind igati ja mõistis. Ei saa
kurta. Kallis inimene on ja selleks ta ka jääb-minu ema!
Kui võixid panna jalaga sellele, kes on paljudes sinu
ebaõnnestumistes süüdi, ei saax sa pool aastat istuda. ...
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.06.2003 kell 19:43 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Krissu
Olen vist ainuke õnnelik hetkel, kes oma kallist ema saab kiita.
ma ju kiitsin oma vanemaid vägagi, seega sa pole ainuke. mul nad lihtsalt surnud ja pean oma tänusõnad postuumselt teele saatam.
|
|
|
li-li
pensil;)         Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.06.2003 kell 01:06 |
|
|
oi mul oli tüütu väikevend aga näe kasvas suuremax ja nüüd pole väga vigagi ...emme on supper siiani ja lemmik on ta ka minu pojale.Tahax oma
lapsele ka nii muljetavaldav olla
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
Mara
Olgu jääv meile päike!       Postitusi: 1861
Registreeritud: 11.12.2002 Viimane külastus: 29.10.2015 Asukoht: keskel Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.06.2003 kell 18:50 |
|
|
emaga on/olid suhted imehead...alati....aga isa...eh....koduvägivallast olete kuulnud?!
Parim vibukytt siinpool Uuraleid...
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.06.2003 kell 18:54 |
|
|
Mina olen selline, nagu mu vaim on. Ka vigasekspeksmine ei oleks midagi muutnud. Aga kasvasin üsna sirgeks
|
|
|
ullike
naiivitar       Postitusi: 5943
Registreeritud: 10.10.2002 Viimane külastus: 21.04.2021 Asukoht: päikese all Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.06.2003 kell 06:48 |
|
|
Ema suutis meid kasvatada nii, et lapsed ei teadnud vähematki vanematevahelistest vastuoludest - au talle selle eest! Ema mõtles alati eelkõige
lastele, söögilauaski oli tema viimane, kes endale midagi head ette tõstis (kui seda ikka jätkus talle ) - niisugune on ta siiani. Eriti hästi
õnnestus tal poiste kasvatamine - minuga oli rohkem probleeme. Teismelise-eas oli meil temaga paar korralikku riidu - ega ma ise kah just ingel ei
olnud Minu meelest on loomulik, et ema kasvatab tütrest endale eluaegse sõbranna - nii palju hingamisruumi tuleb lapsele tingimata võimaldada.
Ainus, mida võin emale ette heita - nn. naiste asjust oleks ta võinud minuga rohkem rääkida - aga aeg ja tema enda kasvatus olid teistsugused...
nüüd saame õnneks rääkida ka tema tempudest noorpõlves ja tema tolleaegsetest poistest
Ole õnnelik selle üle, mis sul on - siis on sul palju, mille üle õnnelik olla.
Iiri vanasõna
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.06.2003 kell 08:27 |
|
|
Vanaema juures elades oli alati kõik hästi Põhimõtteliselt on tema mulle mu elupagasi kaasa andnud. Suured tänud talle sinna kuskile...silmast silma
ma talle seda enam öelda ei saa.
Ema juures aga...mnjah... Füüsilist vägivalda minu puhul otseselt polnud...aga psüühiline küll...ja sellega annab õppida elama...tea kas mul praegugi
see eriti hästi on õnnestub... Mälestused on osa inimesest, aga kui nad on halvad mälestused...
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
Dinxu
Külas.       Naine Postitusi: 1160
Registreeritud: 26.02.2004 Viimane külastus: 9.07.2009 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.08.2004 kell 17:51 |
|
|
Hetkel tunnen küll, et tahaks minema siit, aga tagasiteed ei ole ju Ma tunnen ennast nagu vangis, kuna ma ei saa sõpradega koos kuskile minna-- OK
tõesti ma ei taha olla siin pommiaugus, tõmbaks teise Eesti otsa, aga ta võiks ka aru saada, et olen noor ja tahaks väheke nautida seda .Kohe hakkab
kool ja siis vaja nagunii korralikuks hakata. kodust ära ei saa minna, sest kuskil mujal ei ole ka olla- kool vaja veel lõpetada. Kui küsin kas võin
välja minna, siis harva juhtub kui võin.
Sõpradele ei saa ka mure kurta- hetkel on nad Võrus ja naudivad head seltskonda...
Ma lihtsalt ei suuda emale selgeks teha, et ma saan endaga ise hakkama! Ta ei pea koguaeg mul silma peal hoidma
People have the right to be stupid. Some people abuse that privilege.
|
|
|
Beith
Elulõpuni neitsi        Postitusi: 1774
Registreeritud: 13.05.2003 Viimane külastus: 19.08.2013 Asukoht: maal Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.08.2004 kell 18:05 |
|
|
Kui mina veel kodus oli, siis vahel ikka tuli vanematega erimeelsusi ja lahkhelisid ette. Ega ühelegi lapsevanemale ei meeldi, kui nende võsuke
liigapalju külapeal on. Kuid eks ma üritasin neist kah aru saada
Üldiselt on minu suhted vanematega alati rahumeelsed olnud. Ja minu arvates on mul vanematega ikka kohe päris vedanud.
Iga inimene on täpselt niikaua elus,
kuni mõni olend maailmas temast veel tõeliselt hoolib.
|
|
|
Adaro
Kasutaja     Postitusi: 474
Registreeritud: 20.01.2004 Viimane külastus: 1.02.2007 Asukoht: oma armsas kohas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.08.2004 kell 20:02 |
|
|
Nu üks asi, mida ma kindlalt rohkem oleks tahtnud, oli tähelepanu. Nii oleks mõnikord tahtnud, et keegi huvi tunneks, kuidas mul täna koolis läks vms.
A ma olin/olen selline vaikne inimene, et tavaliselt ei saa nad aru, kui midagi valesti on ja ega ma rääkima ka ei lähe. Kahjuks purskavad siis
igasugused pinged hoopis vale koha peal välja ja nüüd ma olengi oma perekonna pirtspreili. See isik, kellel on pidevalt halb tuju ja kes kunagi
millegagi rahul ei ole. Njah...igakord lihtsalt pole võimalust ennast õhtul tühjaks nutta, ei meeldi mulle see, kui teised mu pisaraid näevad...
Nii et kui mõni inimene kirjeldab olukorda oma kodus sõnaga põrgu, siis mina võiks omadussõnana kasutada vast jäist.
Vihma sajab nii ausate kui ebaausate inimeste kaela, kuid peamiselt ausate, sest ebaausad varastavad ausate vihmavarjud ära.
(Parun C. S. C. B. of Colwood)
|
|
|
Kayleigh´n I
eriline mõrd         Postitusi: 4757
Registreeritud: 28.09.2002 Viimane külastus: 14.02.2012 Asukoht: Haabersti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.08.2004 kell 20:47 |
|
|
Võtsin siin teemas sõna ajal, mil minu elu oli kui põrgu. Mul polnud sellist asja nagu kodu. Oli ruum, kuhu minna. Ei olnud see ruum turvaline ja ma
ei teadnud suurema osa ajast, kas ma sinna ruumi sisse saan, et pikast ja väsitavast tööpäevast pikali visata ja unustada.
Unustada ka seda, mis oli minu ümber seal ruumis.
Sõin rahusteid, olin antidepressantide peal. Nutsin, värisesin, kui keegi minu suunas tuli, mind kõnetas. Tahtsin ainult karjuda. Kätega kõrvad kinni
katta ja silmad sulgeda ja lihtsalt röökida: "unustage mind ära! Mind ei ole siin! Mind ei ole elus teie jaoks!"
Üle kõige tahtsin, et mind jäetaks rahule ja hoitaks eemale.
Läksin sealt ühel varahommikul nagu põgenik. Mõned asjad olid varem kokku pakitud. Sellised asjad, mille kokkupakkimine ei jääks silma. Ei näitaks,
mis mul plaanis oli. Kui kõik tööle läksid, panin asjad kokku, kutsusin kolimisauto ja värisesin kartuses, et äkki midagi juhtub ja keegi tuleb koju.
Ja nüüd. Ma tean, et ei suudaks sinna tagasi minna. Kuid see parandas väga palju minu ja mu ema suhet. Me suudame taas rääkida üksteisega ilma
solvanguta, karjumiseta ja kakluseta. Ma ei hakka värisema, kui ta minuga ühes ruumis on. Ta räägib minuga, kui täiskasvanuga. Ja ma tunnen, et ta
armastab mind. Et ta hoolib, mis minust saada võiks.
Ma pean veel harjuma selle mõttega ja harjutama end taas usaldama. Raske on aga ma olen juba edusamme teinud
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage OTSINGUT
|
|
|
Dinxu
Külas.       Naine Postitusi: 1160
Registreeritud: 26.02.2004 Viimane külastus: 9.07.2009 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.08.2004 kell 23:49 |
|
|
kayleigh on olnud väga tubli, sest usun et see lihtne ei olnud. On väga hea kuulda et kellelgi hästi läheb! ja et kellelgi nii tugev iseloom
on. Tubli nohh!!!
People have the right to be stupid. Some people abuse that privilege.
|
|
|
nupsik
ulakas    Naine Postitusi: 90
Registreeritud: 18.08.2004 Viimane külastus: 25.01.2005 Asukoht: tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.08.2004 kell 20:16 |
|
|
Minu kodu küll põrgu pole...no vahest tülisid ikka on aga kellel neid ei oleks?Olen täitsa rahul sellega,mis mul on....ema on mul ikka super küll

|
|
|
PrettyLizi
väikeste viguritega       Postitusi: 1266
Registreeritud: 26.01.2003 Viimane külastus: 26.08.2009 Asukoht: maa ja taeva vahel Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.08.2004 kell 20:33 |
|
|
Eks neid turtsumisi ja ukse paugutamisi on ikka olnud.
Aga me vanema õega saime hea kooli kui kaheksi ( mina 16 ja tema 18) pidime ise hakkama saama. Ema andis ainult nädala raha ja vaadaku me ise kuidas
toime tuleme. Kui kui 2 aasta möödudes vanemad uuesti koju kolisid - kolisime meie õega sealt välja - ei suutnud enam kooselada. Nüüd 6 aastat hiljem
võin öelda, et see aeg oli minu täiskasvanuks saamise aeg ( tegelikult hakkas see kül 15 a Tln kooli tulemisega, ja I aastal elasin Tln onu juures).
Minu ja ema suhted praegu aasta 2004 on viimase peal, me oleme rohkem sõbrannad, isegi mees ütleb: "kle lähme su ema juurde veini jooma".

|
|
|
päikesekilluke
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 748
Registreeritud: 13.04.2004 Viimane külastus: 15.03.2005 Asukoht: Linnast väljas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.08.2004 kell 01:33 |
|
|
Eks minulgi on nii mõndagi minevikusopis, mida meenutada, mäletada...
Praeguseks on aga suhted, just emaga lihtsalt suurepärased.
Parim sõber - hingekaaslane, hoolija, arvestaja, mõtiskleja...
Muutes oma suhtumist millessegi, muudame ka selle mõju meile.
|
|
|
sungirl23
isepäine kaksikupreili      Naine Postitusi: 655
Registreeritud: 05.07.2004 Viimane külastus: 4.05.2010 Asukoht: kodu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.08.2004 kell 10:30 |
|
|
mina olen oma vanematega elu aeg hästi läbi saanud...ema elab mul juba tükimat aega soomes. väiksema õega võibolla rohkem probleeme
|
|
|
missdarkness
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 659
Registreeritud: 15.05.2004 Viimane külastus: 4.12.2005 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.08.2004 kell 12:16 |
|
|
hahaha emmega käime soppamas ja vahest lollitame niisama..kuid vahest peame jubedad sõjad maha..oleme umbes nagu õed
|
|
|
psychoplika
Kasutaja     Postitusi: 130
Registreeritud: 21.12.2003 Viimane külastus: 21.11.2013 Asukoht: saku Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.08.2004 kell 19:59 |
|
|
teismeliseaeg kodus oli ikka kohutav, lisaks sellele, et ma ise pöörane pubekas olin lisandusid veel vanematevahelised jamad, mida polnud üldse mitte
vähe ja otseloomulikult kisti meid vennasega ka nende vahele....see oli jube aeg
pärast kodust ärakolimist on suhted läinud ainult paremuse poole, nii vanemate vahel, kui ka minul nendega. olen kasvanud iseseisvaks ja nende
kasvatusega kohutavalt rahul kuigi eks meil kõigil on vead ja isa suudab vahest olla tõeline mölakas armastan ma neid siiski piiritult ja
tingimusteta. olen õnnelik et mul on kodu, kuhu ma olen alati teretulnud ja ikka jätkuvalt tunnen end olulise pereliikmena 
|
|
|
pisikene
Kasutaja    Postitusi: 210
Registreeritud: 07.04.2004 Viimane külastus: 3.02.2005 Asukoht: momendil Tallinn Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.08.2004 kell 20:44 |
|
|
emaga olen kogu aeg suht hästi läbi saada, kui välja arvata need juhud, kus ma ema usaldust kipun petma, siis saan kerge kasvatusliku monoloogi
osliseks, kuid see pole probleem :bounching:
samas mul on haruldane anne kasuisaga iga asja pärast tülli minna, kuid kuna ta viha on kerge kaduma, siis pole hulle midagi, ise tahaks tihedamini
kodus olla, kui saaksin
Elu on mäng, kus pole võitjaid ega kaotajaid
|
|
|
madu
ületamatult kitsarinnaline       Postitusi: 2415
Registreeritud: 09.07.2003 Viimane külastus: 18.10.2012 Asukoht: seal, kus internet Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 24.08.2004 kell 09:54 |
|
|
Mul on hea meel, et ma viimased 9 aastat ei ole enam emaga koos elanud (küülik-papat nägin esimest korda eelmise aasta jõulude ajal). Kui hoiame
distantsi, siis saame üsna hästi läbi. Sõbrannat aga ei saa temast iial.
"Isane peab olema karvane, haisev ja väga resoluutne."
Aleksei Turovski, Drosophilate (äädikakärbeste) partnerivalikust
|
|
|
salliise
Friik       Postitusi: 1201
Registreeritud: 01.09.2004 Viimane külastus: 16.09.2010 Asukoht: Olemas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.09.2004 kell 16:59 |
|
|
Ma olin see kes korda majja lõi. Kui keegi kakles siis ma läksin ikka vahele. Korra emaga väga kurjalt pahandanud, kui ta mu 9-da klassi õele
ihunuhtlust vajalikuks pidas. Käisin fakti välja, et siis saab tema minu käest. Ei saanud keegi nahutada. Mul sääne ülitemperamentne ema. tegelikult
ihunuhtlust vist polegi meil käiku lastud vanemate poolt aga ei tea, mis tal äkki pähe tuli.
Ükskord oleks lendav kohvikann mind tabanud peaaegu.
Üldiselt elus terve senini. Ise olen ka ühe tassi vihaga puruks visanud. Aitas küll. Valisin säänse vana ja väsinud, üks kahe praoga on praegugi
nõudekapis varuks, et kui vaja annan kellelegi või tarvitan ise. Nagu vana hiidlane, et "Äkki läheb tarvis" ja pistis surnud roti
tasku Tegelt ei läind.
Ega vanemaid ei saa muuta, ma 15 aastat üritasin, ja kui kodus põrgu lahti siis tuleb katsuda nendega leppida ja neile mõista anda, et see asi ei sobi
sulle, või leida mõni teine koht, kus elada.
Muuta saab igaüks end ise.
|
|
|