vantark
algaja       Postitusi: 1670
Registreeritud: 02.04.2003 Viimane külastus: 4.01.2008 Asukoht: tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.10.2003 kell 17:35 |
|
|
kartma on vale sõna aga kõhe tunne on küll
I saw a birdie in the sky, it made a poopoo in my eye, Im not mad and I dont cry, Im just glad that cows can´t fly
|
|
|
Oleskleja
Laiskur      Postitusi: 573
Registreeritud: 05.02.2003 Viimane külastus: 15.12.2019 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.10.2003 kell 18:59 |
|
|
Surnu või laiba kartmisel on väga suur osa ürgsel enesalalhoiuinstinktil.Eks me olime omalajal üsna kergelt kättesaadavad ja abitud saakloomad.Kui
inimloomad nägid omasuguse korjust, oli kindlasti edukam ellujääja neist see, kes kabuhirmus minema jooksis ja end ära peitis.Nii ma arvan jah.
Isegi postitada ei viitsi.
|
|
|
eero
sugumürsk       Postitusi: 2789
Registreeritud: 06.05.2002 Viimane külastus: 27.11.2012 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.10.2003 kell 19:14 |
|
|
ei karda aga rõve on...
täna käisime metsas mõõtmas ja siis leidsin surnud koera sealt haises ja mädanes...väga jõle vaatepilt.....
www.ekore.ee
|
|
|
püsimatu
püsiväärtustaja       Postitusi: 2542
Registreeritud: 07.09.2003 Viimane külastus: 9.07.2007 Asukoht: tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.10.2003 kell 20:41 |
|
|
Ütleks siis nii, et kui metsateel jalutades vedeleb teel ees surnud kassi, koera, linnu ,konna, siili, roti jne rajakas...siis astun edasi...matustel,
haiglas...ei karda...kusjuures surnuaiad mulle tohutult meeldivad...selline rahu...aga kui peaks surnuga üksi ööläbi ühes ruumis viibima, siis ikka
kõhe oleks küll ja vaevalt, et uni tuleb...nii, et kõik on suhteline...ärge kelkige oma kartmatusega
Tulnud eluteatrisse, istume rumalalt seljaga lava poole. Näeme kullatud sambaid ja kaunistusi, jälgime rahvast tulemas ja minemas, ja kui tuli lõpus
kustutatakse, siis küsime endalt hämmeldunult:mis on kõige selle mõte?
R.Tagore
|
|
|
ipsu
kodune       Naine Postitusi: 1771
Registreeritud: 17.11.2002 Viimane külastus: 18.11.2009 Asukoht: haapsalu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.10.2003 kell 10:35 |
|
|
Pole eriti surnutega kokku puutunud, nii et ei oka öeldagi.
Ära kaeva teisele auku.......
|
|
|
euqen
pläralära siirum-saarum tingel-tangel     Postitusi: 766
Registreeritud: 16.09.2003 Viimane külastus: 14.11.2020 Asukoht: Peaaegu Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.10.2003 kell 22:36 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: eero
ei karda aga rõve on...
täna käisime metsas mõõtmas ja siis leidsin surnud koera sealt haises ja mädanes...väga jõle vaatepilt.....
Mis tõugu koer oli ........seda
ei saa rõvedaks nimetada.
See on puhas inimeste lohakus, see näitab vastutustunde puudumist
On talutav ja ülal pidada odav!
|
|
|
mmunk
emeriiteremiit       Postitusi: 2244
Registreeritud: 05.09.2003 Viimane külastus: 28.02.2014 Asukoht: siinpool võrtsu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.10.2003 kell 15:52 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Mara
paljud kardavad surnuid kuna see on selline asi, millega iga päev lihtsalt kokku ei puutu...ka õudusfilmid on kõvasti oma töö teinud....
arvan et õudukaid selles süüdistada ei saa-kardeti ju är'koolnuid juba siis, kui jalgratastki polnud veel leiutatud. inimesel ju alateadlik hirm
igasuguste muutuste ees. mis see surm muud on kui üks suur muutus?
meie vanavanemad kasutasid surnute kartmisest ülesaamiseks väga lihtsat vahendit- kui keegi ei julgenud surnut puudutada, siis tegi ta seda kellegi
teise vahendusel. ehk siis üks puudutas koolnut, hoides samal ajal teisel (kartjal)käest. millest häda, sellest ka abi; ainult väiksemas koguses.
põhjus, miks surma ja surnuid tänapäeval rohkem kardetakse on see, et surm isoleeritakse (tinglik väljend) elust ja elavatest. kes meist on olnud
surnuvahis? pesnud surnut? näinud pealt agooniat, teinud suremist leevendavaid/ raskendavaid protseduure?
meil viiakse ju vanad inimesed vanadekodusse, kust edasi satuvad nad kas otse surnukuuri või siis teevad vahepeatuse haiglas. viimase variandi teeb
kõige hullemaks asjaolu, et seal topitakse vanake rahusteid täis ja nii jääb agoonia ära. agoonias elab inimene läbi nö "halvad"
lõpetamata sündmused, millega elu ajal ei juletud tegeleda. nüüd saadetakse hingeke koos selle lõpetamata saastaga maise keha viimsele teekonnale!
kujutage ette: te saadate oma 60aastase ema (vabatahtlikult, sest nii on see ju kombeks saanud) vanadekodusse. seal ta sureb ja te lasete ta
kremeerida. kui sinna juurde lisada eksistentsialistlik maailmakäsitlus ning ühiskonna surmaeitav hoiak (nö igavese inimese maailmavaade ehk
"homme-hakkan-heaks" , siis pole ime, et inimesed kardavad kõike, mis surmaga seotud. tuttav ja loomulik on ju muutunud võõraks ja
tundmatuks.
selle tõenduseks küsimus: kui palju te mäletate surmaga seotud endeid.. või üldse endeid? jaah- kui must kass läheb üle tee, siis on oodata õnnetust;
kui metsast hõigatakse, ei tohi vastu hõigata jne jne. kultuuride kokkupõrkel kaob esimesena reeglina konstrukiivne pool (kasulikud ended jms), jääb
alles neurootiline pool. osalesin aastake tagasi ühes esprimendis, kus paluti auditooriumil 5 minuti jooksul kirja panna kõik ended, mis pähe tulevad.
tulemus: neist 95% olid sellised, mida ei tohi teha, mis toob õnnetusi jne jne. selle kõik võib üle kanda ka inimese suhtesse surmaga - jäänud on vaid
see neurootiline pool ja sellestki tahetakse lahti saada.
krt kukkusin lobisema..
|
|
|
madu
ületamatult kitsarinnaline       Postitusi: 2415
Registreeritud: 09.07.2003 Viimane külastus: 18.10.2012 Asukoht: seal, kus internet Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.10.2003 kell 15:59 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: püsimatu
Ütleks siis nii, et kui metsateel jalutades vedeleb teel ees surnud kassi, koera, linnu ,konna, siili, roti jne rajakas...siis astun edasi...matustel,
haiglas...ei karda...kusjuures surnuaiad mulle tohutult meeldivad...selline rahu...aga kui peaks surnuga üksi ööläbi ühes ruumis viibima, siis ikka
kõhe oleks küll ja vaevalt, et uni tuleb...nii, et kõik on suhteline...ärge kelkige oma kartmatusega
Täpselt!
/me varsti ainult tsiteeribki
"Isane peab olema karvane, haisev ja väga resoluutne."
Aleksei Turovski, Drosophilate (äädikakärbeste) partnerivalikust
|
|
|
Beith
Elulõpuni neitsi        Postitusi: 1774
Registreeritud: 13.05.2003 Viimane külastus: 19.08.2013 Asukoht: maal Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.10.2003 kell 16:57 |
|
|
EI karda eriti surnuid, vähemalt mitte matustel. Seal on nad justkui nukud kirstus ja ei meenuta üldse neid inimesi, kes nad olid elusatena.
KUid kui peaks kusagilt võsaalt mõne laiba leidma, siis ehmataks küll ennast kandeks.
Kuid surm on üks osa elust ja ei ole mõtet seda mahavaikida. Mida enam seda lahtiseletada ja mõelda selle üle, seda selgemaks ta saab..Kuigi surma ja
elu saladusi selle käigus ei avasta.Ehk kaob lihtsalt hirm ära ja see teema ei ole enam nii tabu.
Iga inimene on täpselt niikaua elus,
kuni mõni olend maailmas temast veel tõeliselt hoolib.
|
|
|
Ayle
Algaja   Postitusi: 9
Registreeritud: 13.07.2003 Viimane külastus: 11.01.2004 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.10.2003 kell 23:10 |
|
|
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal,
kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on
vaadata seda tühja kesta.
Me saame muuta seda, mis me teeme. Kuid me ei saa muuta seda, mis me oleme.
|
|
|
muhhin
Kuuvarjutus         Postitusi: 4532
Registreeritud: 10.12.2002 Viimane külastus: 17.06.2020 Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2003 kell 08:11 |
|
|
Ei karda ma surnuid aga puudutama kah ei kutsu eriti
|
|
|
püsimatu
püsiväärtustaja       Postitusi: 2542
Registreeritud: 07.09.2003 Viimane külastus: 9.07.2007 Asukoht: tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2003 kell 08:53 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Ayle
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal,
kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on
vaadata seda tühja kesta.
ma ei tea kohe, mis eriline huvi mul on surnuaedade vastu, nii kui kuskile võõrasse linna jõuan, siis surnuaial pean kindlalt ära käima...tuttavad
naeravad mind seepärast ja küsivad, et kas kohta otsin...aga no meeldivad surnuaiad, oi kuidas meeldivad...tea, vahest seepärast, et lapsena sai tihti
koos vanaemaga surnuaial käidud, pea iga nädal...
|
|
|
viidik
tütrekesega        Postitusi: 5458
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 21.01.2018 Asukoht: Tartumaa, Veskiorg Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2003 kell 09:46 |
|
|
Meil suri naise vanaema laupäeva öösel koju ära. Surnukuuri võeti aga alles esmaspäeval, niisiis jäi ta ka pühapäeva ööseks koju. Oli ikka teisiti
küll, teades, et kõrvaltoas surnud inimene on. Mina ikka magasin, aga naine-ämm ei saanud vist sõba silmale.
Kas keegi teab, kuhu minu pilt on saanud?
|
|
|
Ayle
Algaja   Postitusi: 9
Registreeritud: 13.07.2003 Viimane külastus: 11.01.2004 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2003 kell 18:40 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: püsimatu
Tsitaat: Algne postitaja: Ayle
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal,
kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on
vaadata seda tühja kesta.
ma ei tea kohe, mis eriline huvi mul on surnuaedade vastu, nii kui kuskile võõrasse linna jõuan, siis surnuaial pean kindlalt ära käima...tuttavad
naeravad mind seepärast ja küsivad, et kas kohta otsin...aga no meeldivad surnuaiad, oi kuidas meeldivad...tea, vahest seepärast, et lapsena sai tihti
koos vanaemaga surnuaial käidud, pea iga nädal...
Ma ka mäletan, kuidas ma väiksena koos vanaemaga seal talvel oravatele küpsiseid viisin. Ilmselt ei saagi mingeid halbu mälestusi tekkida kohaga, mis
on iseenesest rahulik ja vaikne. Mõned inimesed lihtsalt mõtlevad liiga palju asju selliste paikade kohta välja.
Me saame muuta seda, mis me teeme. Kuid me ei saa muuta seda, mis me oleme.
|
|
|
tuti
Algaja   Postitusi: 31
Registreeritud: 09.10.2003 Viimane külastus: 1.11.2003 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.10.2003 kell 01:18 |
|
|
pärast oma kalli vanaisa surma (1996) on suhtumine surma ja surnusse muutunud.
Enne seda ikka pelgasin,peale seda mitte
|
|
|
dillinger
Kollanokk       Postitusi: 4670
Registreeritud: 14.07.2003 Viimane külastus: 25.04.2018 Asukoht: õige Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.10.2003 kell 11:33 |
|
|
Elavaid tuleb karta ,mitte surnuid!
TJ
Mõttega seks on tõepoolest parim!
|
|
|
VadeMecum
Algaja    Naine Postitusi: 92
Registreeritud: 29.11.2003 Viimane külastus: 5.04.2009 Asukoht: Võrumaa Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.12.2003 kell 16:55 |
|
|
mul pole surnutega õnneks palju kogemusi olnud...
Ma ei karda neid aga miski neist tekitab sellise halva tunde ja masenduse....
|
|
|
Aike
unenägudemeister      Postitusi: 864
Registreeritud: 18.07.2003 Viimane külastus: 19.03.2011 Asukoht: Tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.12.2003 kell 17:04 |
|
|
Ei karda olen sellega piisavalt palju kokku puutunud.Loomulikut pole ka mingit tõmmet nende poole.
Võtan seda kui elu paratamatut osa me kõik ju liigume vaikselt sinnapoole.
Palju enam kardan tõesti elavaid.Neilt võib kõike oodata,Seinast seina.
Elu on elamiseks mitte irisemiseks.
|
|
|
sinisilm
elas kord...       Postitusi: 1063
Registreeritud: 22.05.2003 Viimane külastus: 22.06.2012 Asukoht: lõunas ikka lõunas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.12.2003 kell 18:05 |
|
|
Pole kunagi puutunud ja pelgan...hoian kaugele...
Sellele ei olegi vastust.Ei ole kunagi olnudki.Sellele ei saa kunagi vastust olemagi.See ongi vastus. G.S.
|
|
|
TechKiller
Algaja   Postitusi: 7
Registreeritud: 06.12.2003 Viimane külastus: 25.12.2003 Asukoht: Järva-Jaani Bike Club Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.12.2003 kell 19:32 |
|
|
mina ei usu surma .. vastan ausalt.. selles mõttes ei usu et nagu.. kuidas saab inimine ära surra.. midagi peab ju peale seda juhtuma
---TéC Ad---
-Kui sa näed seda lugeda siis oled liiga ligidal-
|
|
|
pisimumm
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 507
Registreeritud: 29.11.2003 Viimane külastus: 23.01.2009 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.12.2003 kell 13:52 |
|
|
Ma kardan neid,kes tahavad,et mina oleksin surnud .Ma loodan,et neid palju pole.Aga milleks surnuid karta?Õudusfilmide pärast äkki?????
Ära nuta, sest elu ei vääri pisaraid.
|
|
|
ishtar
Algaja    Postitusi: 24
Registreeritud: 21.12.2003 Viimane külastus: 10.01.2004 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.12.2003 kell 12:26 |
|
|
surnut pole vaja karta, surm nagu sündki- elu osa(ehk siis lõpp )
sai lahkamisel käidud. seal olid laibad ikka väga vanad- formaliini sees säilitatud. tunnet küll ei tekkinud et need ka kunagi inimesed olnud.
lihtsalt tükk liha. aga hais
-see oli vinge-oli tahtmine nii kiiresti kui võimalik ruumist lahkuda. loomainstinkt 
|
|
|