TKtydryk
Image by Cerruti       Postitusi: 1121
Registreeritud: 13.05.2002 Viimane külastus: 4.07.2012 Asukoht: viljandi Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.06.2003 kell 10:48 |
|
|
mina arvan et kui armastus on otsa lõpend , sis tuleks lahku minna---> suhe on ainult nende kahe inimese jaoks kelle vahel see on ja kui neil pole
enam mingeid tundeid siis kelle jaoks teeselda...
I just think that good things will happen if you are a good person, with a good additude, don`t you think? You think I`m naive?
|
|
|
p@rdic
Kasutaja    Postitusi: 104
Registreeritud: 25.06.2003 Viimane külastus: 25.07.2003 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.06.2003 kell 15:32 |
|
|
Inimesed milleks te elate koos kui igast pisemastki asjast tekitatakse tüli ... see ju selge märk, et puuduvad tunded teineteise vastu ning teist
soovitakse lahti saada va juhul kui tülisid tekitatakse leppimise eesmärgil ja sellele järgneva lohutuse, hellituse ja sexi pärast siis võiks
oma seksuaalelule rohkem tähelepanu pöörata.
Kõigil on omad pisivead ja kui neid ei suudeta aksepteerida siis pole midagi koos ka teha.
Lahkuelamise puhul on ka lahenduseks lahku minek aga sellisel juhul on võimalik seda omavahel arutada ja mõistlike inimestena saadakse üldjuhul
teineteisest aru ja suudetakse isegi sõpradena lahku minna ... karvaste koopaelanike puhul aga pekstakse nõrgem vaese omaks ja jäetaks sinna vedelema
- vahet pole kas kasutatakse füüsilist või moraalselt vägivalda
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.06.2003 kell 17:38 |
|
|
Sõbralikult lahku?
Tsitaat: Algne postitaja: p@rdic
Inimesed milleks te elate koos kui igast pisemastki asjast tekitatakse tüli ... see ju selge märk, et puuduvad tunded teineteise vastu ning teist
soovitakse lahti saada va juhul kui tülisid tekitatakse leppimise eesmärgil ja sellele järgneva lohutuse, hellituse ja sexi pärast siis võiks
oma seksuaalelule rohkem tähelepanu pöörata.
Kõigil on omad pisivead ja kui neid ei suudeta aksepteerida siis pole midagi koos ka teha.
Lahkuelamise puhul on ka lahenduseks lahku minek aga sellisel juhul on võimalik seda omavahel arutada ja mõistlike inimestena saadakse üldjuhul
teineteisest aru ja suudetakse isegi sõpradena lahku minna ... karvaste koopaelanike puhul aga pekstakse nõrgem vaese omaks ja jäetaks sinna vedelema
- vahet pole kas kasutatakse füüsilist või moraalselt vägivalda
Eks katsuge seda öelda paarile, kus suhe on jõudnud käsikähmlusteni või teineteist on südame põhjani solvatud.
Aga kui alternatiiviks oleks lahkuminek vaenlastena, siis tasuks proovida...
Kui suhe on ikka täitsa mokas, siis ei tohiks oodata, kuni partneri vastu enam muud peale viha ei tunne. ei tohiks vist teha nägu, et miskit pole
juhtunud.
Ja eemale tuleb hoida "heatahtlike" sugulaste ja sõprade nõuannetest, sest otsustada tuleb sul.
Ja mingil juhul ei tohiks ennast häälestada lainele, et mis siis, kui sa enam kunagi ei leia kedagi teist.
-------------------------------------------------
Ja siis, kui oled otsusele jõudnud, siis tuleks partneriga asi kainelt ja ausalt läbi arutada. Sest partneril, ükskõik, mis "staadiumi "
suhe on jõudnud, peaks ikka olema õigus teada, mida sa mõtled ja tunned. Ja oma arvamust avaldada.
------------------------------------------------
Kui raske saab ka olema see jutt, kui valus sulle või partnerile, siiski on see ainus võimalus inimlikult lahku minna ja lõpetada suhe sõbralikult.
Minu au on minu truudus!
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.06.2003 kell 17:45 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sales
Eks katsuge seda öelda paarile, kus suhe on jõudnud käsikähmlusteni või teineteist on südame põhjani solvatud.
Aga kui alternatiiviks oleks lahkuminek vaenlastena, siis tasuks proovida...
Kui suhe on ikka täitsa mokas, siis ei tohiks oodata, kuni partneri vastu enam muud peale viha ei tunne. ei tohiks vist teha nägu, et miskit pole
juhtunud.
Ja eemale tuleb hoida "heatahtlike" sugulaste ja sõprade nõuannetest, sest otsustada tuleb sul.
Ja mingil juhul ei tohiks ennast häälestada lainele, et mis siis, kui sa enam kunagi ei leia kedagi teist.
-------------------------------------------------
Ja siis, kui oled otsusele jõudnud, siis tuleks partneriga asi kainelt ja ausalt läbi arutada. Sest partneril, ükskõik, mis "staadiumi "
suhe on jõudnud, peaks ikka olema õigus teada, mida sa mõtled ja tunned. Ja oma arvamust avaldada.
------------------------------------------------
Kui raske saab ka olema see jutt, kui valus sulle või partnerile, siiski on see ainus võimalus inimlikult lahku minna ja lõpetada suhe sõbralikult.
Vat seda kõike järgimast takistab inimlik nõrkus ja julguse puudumine. Sales sul on siia kokku pandud kuldsed sõnad, aga miskipärast ma kardan, et ei
suuda ikka nende järgi talitada, kuigi pean end suht julgeks hundiks. Vaja virutan ukse kinni ja ütlen mida asjast arvan otse. Ja ikkagi väike aga on
mul sees. Ehh jahh, saaks kuidagi lihtsamalt.
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.06.2003 kell 17:59 |
|
|
Eks katsuge seda öelda paarile, kus suhe on jõudnud käsikähmlusteni või teineteist on südame põhjani solvatud.
Aga kui alternatiiviks oleks lahkuminek vaenlastena, siis tasuks proovida...
Ja siis, kui oled otsusele jõudnud, siis tuleks partneriga asi kainelt ja ausalt läbi arutada. Sest partneril, ükskõik, mis "staadiumi "
suhe on jõudnud, peaks ikka olema õigus teada, mida sa mõtled ja tunned. Ja oma arvamust avaldada.
------------------------------------------------
Kui raske saab ka olema see jutt, kui valus sulle või partnerile, siiski on see ainus võimalus inimlikult lahku minna ja lõpetada suhe sõbralikult.
Vat seda kõike järgimast takistab inimlik nõrkus ja julguse puudumine. Sales sul on siia kokku pandud kuldsed sõnad, aga miskipärast ma kardan, et ei
suuda ikka nende järgi talitada, kuigi pean end suht julgeks hundiks. Vaja virutan ukse kinni ja ütlen mida asjast arvan otse. Ja ikkagi väike aga on
mul sees. Ehh jahh, saaks kuidagi lihtsamalt.
Vaat, mul on omal selline kogemus selja taga... ja tasus vist vaeva, et kuulda exilt mõni aasta hiljem: "Võin ma sind ka edaspidi ikka sõbraks
pidada?"
------------------------------------------------
Muidugi on kuradi raske ja ebameeldiv see jutuajamina....
Minu au on minu truudus!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.06.2003 kell 20:37 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sales
/.../ Ja mingil juhul ei tohiks ennast häälestada lainele, et mis siis, kui sa enam kunagi ei leia kedagi teist.
-------------------------------------------------
Ja siis, kui oled otsusele jõudnud, siis tuleks partneriga asi kainelt ja ausalt läbi arutada. Sest partneril, ükskõik, mis "staadiumi "
suhe on jõudnud, peaks ikka olema õigus teada, mida sa mõtled ja tunned. Ja oma arvamust avaldada.
------------------------------------------------
Kui raske saab ka olema see jutt, kui valus sulle või partnerile, siiski on see ainus võimalus inimlikult lahku minna ja lõpetada suhe sõbralikult.
Selline asjade arutamine tsiviliseeritud kombel on ainuvõimalik. Kuigi sageli seda ei tehta. Paljudes asjades teame, kuidas peaks, aga või me siis nii
alati ka teeme. Ikka üritatakse kuidagi lihtsamalt, kuigi sllisel juhul valitaks tegelikult sootuks keerulisem ja valusam tee. Tee võib-olla koguni
igaveste hingehaavade ja ilma igasuguse normaalse läbikäimise varjuta, sõprusest rääkimata. Juhtub. Öeldakse küll, et tark ei pea kõiki vigu omal
nahal ära proovima, aga enamus ikkagi millegipärast seda üritab.
Aga endale ettekujutamine, et äkki ma ei leia enam enda kõrvale kedagi .. Kui nii mõelda, siis vaevalt et leitaksegi. Selline eelhäälestus, et
"mina ei saa, ei leia, ei vääri ja muu staff" viibki selleni, et ei leita ja ei saada.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.06.2003 kell 09:26 |
|
|
Kui armastus tõesti nii otsas, et miskit enam parandada ei anna ega tekitada siis milleks koos olla - harjumusest ? laste pärast ? Hmm, ei tasu...enda
piinamine (ja laste korral ka laste piinamine) vaid. Pigem lahku minna ja leida enese kõrvale inimene, kellele suudate ise ja kes suudab teile pakkuda
veel elurõõmu ja armastust... Kartus, et ei leita enam kedagi on asjatu
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
p@rdic
Kasutaja    Postitusi: 104
Registreeritud: 25.06.2003 Viimane külastus: 25.07.2003 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.06.2003 kell 10:17 |
|
|
Nagu eespool mainitud võib esialgu lihtne ja kerge lahendus osutuda hoopis raskemaks ning niipalju lugupidamis oma teise poole vastu võiks ikka veel
alles olla, et vähemalt püütakse ka temale selgeks teha mida tunnete ja miks soovite lahku minna. Kerge see loomulikult ei ole aga kes on öelnud, et
kõik asjad peavad kergelt kätte tulema ning oma parema sisetunde saavutamise nimel võiks ju natukene vaeva ka näha. Tsiviliseeritud vestluse
pelgajatele ja no kergema tee otsijatele lihtne soovitus - kui te tõesti ise ei viitsi vaeva näha, siis kasutage kedagi kes teeb teie eest selle töö
ära ehk, siis ... minge psühholoogi juurde ... ja täiesti loogiline on see, et kui keegi teine teeb teie eest töö ära tuleb talle ka selle eest maksta

|
|
|
Virgin
Naine      Postitusi: 2473
Registreeritud: 01.09.2002 Viimane külastus: 3.08.2011 Asukoht: Lõuna :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.06.2003 kell 12:01 |
|
|
Aga kas üldse on armastust, mis otsa ei saax Ja särtsu, mis kestax kümneid & kümneid aastaid
See kes olin eile, ei ole ma täna ja see kes olen täna, ei ole ma homme
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.06.2003 kell 20:33 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: pisimimm
Kui armastus tõesti nii otsas, et miskit enam parandada ei anna ega tekitada siis milleks koos olla - harjumusest ? laste pärast ? Hmm, ei tasu...enda
piinamine (ja laste korral ka laste piinamine) vaid. Pigem lahku minna ja leida enese kõrvale inimene, kellele suudate ise ja kes suudab teile pakkuda
veel elurõõmu ja armastust... Kartus, et ei leita enam kedagi on asjatu
Jah, väga tihti jääb suhte aus lõpetamine selle taha, et ei taheta lastele haigelt teha. Aga, kas ei peaks siis küsima: on siis õnnetus perekonnas
lapsed õnnelikud. Ma ei räägiks üldse olukorrast, kus on skandaalid või kasutatakse füüsilist vägivalda.See jätab ju lastesse kustumatu jälje ja
paljudel juhtudel kujundab nende elu täiskasvanuna.
Aga ka siis kui üks või mõlemad vanemas on abielus õnnetud, sest jäänud ilma armastusest, mõjub see lastele ikka palju laastavamalt, kui eales
lahutus. Sest lastel on üsna hea nina, taipamaks armastuse puudumist vanemate vahel, varjatagu seda kuis tahes...
-------------------------------------------------
Aga kui peres on lapsed, siis peaks vist eriti olema sõbraliku lahkumineku poole...
Minu au on minu truudus!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 27.06.2003 kell 09:17 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sales
/.../ Aga kui peres on lapsed, siis peaks vist eriti olema sõbraliku lahkumineku poole...
Aga just lastega peredes kipub lahutamine/lahku minek minema mustaks õudusunenäoks. Sest mõlemad vanemad ihkavad reeglina ka lapsi. Ja laste
hooldusõigus on paljudel puhkudel valus ja tülisid tekitav teema. Mul on just laual lugemisel raamat "Isarolli muutumine". Asi seal küll
nö muu maailma näidetel esitatud, ent see mida vanemad teha saaksid laste heaolu ja lastele mõlema vanema säilitamise nimel on üks, aga tegelikkus
sageli sootuks teine. valulikum. Ja inetum.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
bohemian
susserdis...paberitega     Postitusi: 566
Registreeritud: 06.06.2003 Viimane külastus: 9.02.2008 Asukoht: seal kus vaja .... Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 27.06.2003 kell 10:01 |
|
|
tean omast käest tuua näite kus tegelikult ollakse erinevatel aegadel armunud ja kirg on nii suur et lööb ylepea kokku...
alguses oli tema....armastas ja oli armukade ent mina võtsin seda kui mängu ja ei uskunud sellesse...
siis tulin mina mõistusele ja teadsin et tema on see, mida ja keda mul vaja on ent siis oli tema juba huvi kaotanud...
ja suhe lõppes sellega et lihtsalt ühel hommikul kell pool 6 kolisin ma ära ja jooksin saba jlage vahel ema juurde ...
kelle sohilaps mina kyll olen?
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 27.06.2003 kell 17:07 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Virgin
Aga kas üldse on armastust, mis otsa ei saax Ja särtsu, mis kestax kümneid & kümneid aastaid
Öeldakse, et pole suur kunst armastust leida - tõeline elukunst on teda elus hoida.
Mul on tunne, et suures armumises kokkujäämise järel justkui unustatakse, et tegemist on kahe erineva inimesega, kahe isiksusega, kellede vahel suhe
toimib ainult siis, kui üksteist arvestatakse. Mitte, et keegi peaks teisele järele andma vaid ennast teisele vastu sirutama...
Minu arvates on armastuse säilimise võti selles... aga seda võtit ei leita tihti üles... või ei vaevuta otsida...
Minu au on minu truudus!
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.06.2003 kell 08:45 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat: Algne postitaja: sales
Ühel hetkel märkad, et armastus on läbi. Ükskõik kui palju vaeva sa ei näe, armastust ellu äratada ei õnnestu. Nagu müür oleks kahe vahel. Samad tülid
puhkevad üha uuesti. Vaikus teie vahel süveneb. Kunagisest armastusest saab valu.
Olen märganud, et isegi siis klammerduvad paljud oma partneri külge, muutes end tuimaks viha, valu ja pettumise vastu. Tunnistamata, et see suhe on
suremas.
Miks?
Vaata see miks inimesed kramplikult teineteise külge klammerduvad ja lahti ei lase on tingitud mitmetest asjadest.
Üks suur grupp paraku klamerduvad rahassa. Ajab ikka hirmu nahka küll, kui oled harjunud omamajas elma, partneri suure sissetulekuga. Ja nüüd ühtäkki
peaksid kitsa üürikorteri võtma, kõikjal jala käima, väga kitsalt elama.
Osadele on veel tähtis ka eneseuhkus, mind ei jääta maha, meil on ideaalne kodu.
Ideaalne kodu sildi taga on vähemalt minu pool tutvusringi. Tegelikult on mehel armuke, tihti naisel ka. Sex toimub harvemini, kui kuuvarjutus.
Pealtnäha aga ideaalne pere. Käivad koos ütiruatel jne. Ka neid hoiab midagi koos. Tavaliselt ajuloputus.
Selles on sul õigus, et paljudel juhtudel klammerdutakse kooselu külge varanduslikel põhjustel... ja sageli just mitte niivõrd varaahnusest kui
sellest, et ei osata ühisvara jagada ja ettekujutlus sellest on ikka veel kinni nõukogudeaegses "kolhoosipere" mentaliteedis. Mujal
maailmas on need probleemid hoopis lehedamalt lahendatavad, sest omandiküsimustes on inimesed "haritumad"...
Minu au on minu truudus!
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.06.2003 kell 08:53 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: sales
/.../ Aga kui peres on lapsed, siis peaks vist eriti olema sõbraliku lahkumineku poole...
Aga just lastega peredes kipub lahutamine/lahku minek minema mustaks õudusunenäoks. Sest mõlemad vanemad ihkavad reeglina ka lapsi. Ja laste
hooldusõigus on paljudel puhkudel valus ja tülisid tekitav teema. Mul on just laual lugemisel raamat "Isarolli muutumine". Asi seal küll
nö muu maailma näidetel esitatud, ent see mida vanemad teha saaksid laste heaolu ja lastele mõlema vanema säilitamise nimel on üks, aga tegelikkus
sageli sootuks teine. valulikum. Ja inetum.
Ma olen ikka ringi vaadanud, et enamikel juhtudel on lapsed mitte ise probleemiks vaid kattevarjuks, mille tagant üritatakse teisele "raskelt
ära teha" või varanduslikult "paremat tulemust" saada.
--------------------------------------------------
Ma kaldun arvama, et kui lastest tehakse lahutuse põhiprobleem, siis üks partneritest või mõlemad tegelikult lapsi ei armasta
Minu au on minu truudus!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.06.2003 kell 09:01 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sales
/.../ Või me kardame kõige rohkem jääda üksi?/.../
Sageli just naised kardavad jääda üksi, kui nad lõpetavad ka koormavaks muutuva kooselu. "Kui inimene pole vaimselt piisavalt küps, võib
üksindus tunduda tõesti hirmutav. Ent ebaküpsus võib olla ka põhjus, miks abielu ei õnnestunud või on probleeme muus elus."
Ebaküpsus võib ollagi põhjuseks, miks lahku kasvatakse.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.06.2003 kell 09:05 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sales
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: sales
/.../ Aga kui peres on lapsed, siis peaks vist eriti olema sõbraliku lahkumineku poole...
Aga just lastega peredes kipub lahutamine/lahku minek minema mustaks õudusunenäoks. Sest mõlemad vanemad ihkavad reeglina ka lapsi. Ja laste
hooldusõigus on paljudel puhkudel valus ja tülisid tekitav teema. Mul on just laual lugemisel raamat "Isarolli muutumine". Asi seal küll
nö muu maailma näidetel esitatud, ent see mida vanemad teha saaksid laste heaolu ja lastele mõlema vanema säilitamise nimel on üks, aga tegelikkus
sageli sootuks teine. valulikum. Ja inetum.
Ma olen ikka ringi vaadanud, et enamikel juhtudel on lapsed mitte ise probleemiks vaid kattevarjuks, mille tagant üritatakse teisele "raskelt
ära teha" või varanduslikult "paremat tulemust" saada.
--------------------------------------------------
Ma kaldun arvama, et kui lastest tehakse lahutuse põhiprobleem, siis üks partneritest või mõlemad tegelikult lapsi ei armasta
Aga ma pakuks, et enamikel juhtudel see nii ongi, et lapsed kaasatakse asjasse just ärategemise sildi all. Paraku. Aga kas see just alati absoluutne
armstuse puudus on, seda ma öelda ei julge. See meite endi suhtlemisoskuse puudujääk, mida me igal võimalikul viisil varjata üritame.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.07.2003 kell 13:33 |
|
|
Siin ühes teises teemas käis hästi põgusalt teema "armastus" juures läbi sõna "ohverdama".
Minu jaoks on nii, et kui suhetesse ilmutab end "ohvrimeelsus", kui üks või mõlemad pooled hakkavad rääkima ohvrdamisest/tundma, et nad on
toonud/toovad ohvreid, siis oleks aeg teha suhtes inventuur. Sest ohvrid, ka tahte tehtuna, ei pruugi olla just meelepäraseimad annid ... Kaua
kogununa aga võivad aga inventuuriga avanevad "puudujäägid" liiga suureks kasvada. Ja kuhjununa põhjustada laviini ...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.07.2003 kell 19:22 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Siin ühes teises teemas käis hästi põgusalt teema "armastus" juures läbi sõna "ohverdama".
Minu jaoks on nii, et kui suhetesse ilmutab end "ohvrimeelsus", kui üks või mõlemad pooled hakkavad rääkima ohvrdamisest/tundma, et nad on
toonud/toovad ohvreid, siis oleks aeg teha suhtes inventuur. Sest ohvrid, ka tahte tehtuna, ei pruugi olla just meelepäraseimad annid ... Kaua
kogununa aga võivad aga inventuuriga avanevad "puudujäägid" liiga suureks kasvada. Ja kuhjununa põhjustada laviini ...
Kui sa mõtled ohvrimeelsuse all enda vastuvaidlemata teise järgi kohandamist ja oma isiksuse teisele kohale nihutamist peresuhetes, siis on sul
kahtlemata õigus.
Siis on tõesti midagi armastuseabielus kiivas.
Ma arvan, et võib oma partnerit väga armastada, aga mitte olla tema ümmardaja ega ori. sest armastus on ikka kahe võrdväärse isiksuse tundeline
ühendus.
Minu au on minu truudus!
|
|
|
sales
filosoofiline lilleke kiivril       Mees Postitusi: 8846
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.08.2014 Asukoht: Kesk- Eestit Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.07.2003 kell 20:42 |
|
|
Tuli täna jutuks see teema ühe kena 42 aastase vanaemaga, kes alles peale laste abiellumist mehest lahutas ja aasta tagasi uuesti abiellus.
Küsimusele, miks ta nii kaua enda jaoksvaimselt ja füüsiliselt, nii ta just ütles, vastuvõtmatu inimesega koos elas, vastas ta lihtsalt - LAPSED
vajasid stabiilsust. Ja lisas, et paljud naised ei ole oma pereeluga rahul ja kui võimalik siis lähedastele sõpredele või anonüümses foorumis ka
kaeblevad, kuid lahku ei lähe sellele vaatamata. Sest neid hirmutab võimaliku tuleviku ebakindlus. Või ei usuta uue tõelise tunde võimalikkusesse,
ennemini loodetakse jahtunud suhte elustamisse, kui saadakse vanemaks. Või on nad kõige täiega olemasoleva elu tuhandes pisiasjas kinni ja ei osata
astuda seda esimest sammu.
Ja ta, see vanaema, ütles veel, et meestel on lihtsam.
Mis te sellest jutust arvate?
Minu au on minu truudus!
|
|
|
kiusupunn
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 526
Registreeritud: 02.03.2007 Viimane külastus: 22.09.2008 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.06.2007 kell 15:34 |
|
|
parem üks õudne lõpp kui lõputu õudus. pole ju mõtet suhtel, kus armastust enam pole, ainult nägelused ...
|
|
|
Rashnu
tundehälvikust võltsvagatseja      Postitusi: 911
Registreeritud: 24.07.2007 Viimane külastus: 9.08.2011 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.07.2007 kell 01:47 |
|
|
Abieluprobleemid ilmnevad tavaliselt siis, kui pole enne mitu aastat koos elatud või hakatakse ühist eluvankrit vedama hetkel, mil suur
"armastus" pole üle läinud. Emotsionaalsusest ja kirest peab saama mõistlik armastus. Kui ka siis tuntakse ühtekuuluvust, tahetakse olla
teineteise kõrval ja astuda üheskoos elu päikeseloojangu poole, on sõlmitav liit püsiv. Samas, kui paljud viitsivad oodata ja analüüsida?... Mina
viitsin.

|
|
|
Rashnu
tundehälvikust võltsvagatseja      Postitusi: 911
Registreeritud: 24.07.2007 Viimane külastus: 9.08.2011 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.07.2007 kell 01:52 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Ebaküpsus võib ollagi põhjuseks, miks lahku kasvatakse.
Väga õige. Mina isiklikult lähtun põhimõttest "Parem olla õnnelikult üksi kui ka õnnetult kahekesi.". Suhe peab muutma senise elu
veelgi täiuslikumaks. Ebakindel partner, kel puudub otsustusvõime ja kindel maailmavaade, kes klammerdub takjanupuna partneri villasele kampsunile,
muudab kooselu võimatuks. Lõppude lõpuks soovitakse enda kõrvale võrdväärset partnerit, mitte last, kelle eest alalõpmata hoolt kanda.
|
|
|
lati
viirastus       Postitusi: 2529
Registreeritud: 11.09.2005 Viimane külastus: 9.08.2014 Asukoht: kuu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.07.2007 kell 07:03 |
|
|
küll on lihtne: armastus on, läheme kokku. armastust pole, läheme lahku.
ehh, ega armastus ei sünni patta panna, armastuse kadumine ei muuda eelnevat olematuks.
oled pangast laenu võtnud, siis maksad seda ka siis, kui seda põhjust milleks sa laenu võtsid enam pole.
Tühjade kätega sa tuled ja tühjadega lähed. Ning kahe mittemillegi vahepeal oled sa piisavalt hull, et uskuda nagu omaksid sa midagi.
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 25.07.2007 kell 08:37 |
|
|
mina eriti ei usu, et suur armastus nüüd ka elulõpuni kestab....pigem ühendab pikaaegseid partnereid pikalt koos oldud aeg, ühised mured-rõõmud,
tuttavad ja kõik muu, mis ühe kooselu juurde käib....nimetage seda siis armastuseks kui tahate, aga võib öelda ka, kiindumus teineteisesse....
kui seda enam pole ja tekib vastumeelsus, siis alles on mõtet lahku elama kolida...just vastumeelsuse tõttu, sest niimoodi ei saa tõesti ju koos elada
enam....
Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.
Karlsson Katuselt
|
|
|