familyman
Kasutaja     Postitusi: 170
Registreeritud: 26.06.2004 Viimane külastus: 5.03.2010 Asukoht: arvuti taga Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.07.2004 kell 14:51 |
|
|
Iga inimene kannab endas 5-te haigusgeeni. Kui juhtub et mehel ja naisel on üks ja sama haigusgeen siis on väga väga suur tõenäosus et laps sünnib
mingi haigusega.
Nõnda meil juhtus.
Kahjuks sellisest varjandist kuuled allles siis kui see juba juhtunud on. Kuigi on võimalik enne välja uurida et milliseid haigusgeene sa kannad.
|
|
|
Hera
Friik      Postitusi: 1479
Registreeritud: 23.03.2004 Viimane külastus: 27.04.2018 Asukoht: Olympos Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.07.2004 kell 14:58 |
|
|
Vot sedasamust ma oma kirjutises silmas pidasingi. Tuleb teha eeltööd, et selliseid õnnetuid lapsi võimalikult vähem oleks. Tänapäeval on see täiesti
võimalik. Ma ei ole südametu, kuid samas ei ahmi ma ka kõike, mis mulle pakutakse, kohe tõe pähe endale sisse. Võtan mütsi maha inimeste ees, kes
raske puudega lapse eest suutelised hoolitsema on. Mina nende ridadesse kahjuks ei kuulu - olen maksimalist - kas kõik või mitte midagi. Ning selle
tõttu oleks minu eeltöö vägagi põhjalik, et vähendada riskifaktorit miinimumini.
mõtlemine on vahel tervislik
|
|
|
põrnikas
Algaja   Postitusi: 3
Registreeritud: 15.07.2004 Viimane külastus: 16.07.2004 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
postitatud 15.07.2004 kell 14:35 |
|
|
tere kõik vahvad tegelased!
minul nimelt on endast 5 aastat vanem õde, vaimse puudega, kes on suurt kasvu väike tüdruk.
kui ta sündis siis käskisid arstid emal ta ära anda, aga minu kallis ema on nii tark ja tubli ja, lausa fantastiline inimene , et tema keeldus
sellest. ja nüüd ta siis on meiega ja räägib mõnikord nii vahvaid jutte, et naera või puruks. ta on lausa geenius ja nii puhta maailma vaatega , et
sellist inimest annab leida. ka mu isa on selle suure ja raske katsumuse ees väga tugev ja vastupidav inimene, et ta jäi ema kõrvale ja on seda juba
olnud 27 aastat. ma arvan et iga vanem kes armastab oma last tõeliselt ei annaks iial oma liha ja verd ära, olgu ta siis vaimse , füüsilise või ehk
isegi mõlema puudega.
enne kui hakata mõtlema temast loobumise peale siis mõelgu ka sellele, et mis sa ise teeks kui sind ära antaks kui sa oleks abitu ja nõrk ja sa tead,
et sinu ainus tugi on su vanemad.
mina ei teeks seda kunagi, ma lihtsalt ei suudaks seda teha . müts maha minu vanemate ja kõigi teiste puudega laste vanemate ees, kes n otsustada ise
oma väetike ja õrnuke üles kasvatada, temaga tegeleda ja pakuda seda milleks ollakse võimelised pakkuma. see laps ei nõua kalleid autosid ja nukke ja
riideid . tema vajab armastavat kodu vanemaid mõnda vahvat loomakest ehk isegi, ja kindlasti ka mõnda õde või venda kes tulevad ja kallistavad ning
mängivad temaga ja kui need õed ja vennad suureks kasvavad siis temaga koos igasuguseid üritusi ette võtavad.
ja kui pisikestest asjadest nad võivad rõõmu tunda, see nende puhtus ja siirus on ikkagi enneolematu ime.
TextRed   
|
|
|
mompsik
Kasutaja     Naine Postitusi: 372
Registreeritud: 29.11.2003 Viimane külastus: 8.09.2009 Asukoht: tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.07.2004 kell 14:36 |
|
|
ta oleks ikkagi minu laps ja mina teda küll ära ei annaks..hoolikseksin ise tema eest
|
|
|
põrnikas
Algaja   Postitusi: 3
Registreeritud: 15.07.2004 Viimane külastus: 16.07.2004 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.07.2004 kell 15:40 |
|
|
aga see on ju loomulik ja sa oled tubli kui võtad sellise vastutuseTextRed
|
|
|
päikesekilluke
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 748
Registreeritud: 13.04.2004 Viimane külastus: 15.03.2005 Asukoht: Linnast väljas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.07.2004 kell 02:13 |
|
|
Kui tõesti sünniks laps, kellel on mõni vaimne puudus, siis kasvataks ikka teda, nii nagu oma last ikka.
Eks ta muidugi raskem ja keerulisem oleks, aga millestki ta seetõttu ilma ka ei jääks, eelkõige hellusest ja armastusest.
Lapse vaimne areng, milline see ka ei oleks, ei viiks mind kunagi tema äraandmise tee juurde.
Pean väga neist vanemaist, kes elavad koos lastega, kel mõned puudused, aga kes on ikkagi inimesed nagu me kõik.
Muutes oma suhtumist millessegi, muudame ka selle mõju meile.
|
|
|
mirelles
Kasutaja     Postitusi: 304
Registreeritud: 22.02.2004 Viimane külastus: 29.09.2004 Asukoht: momendil kodus Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.07.2004 kell 07:28 |
|
|
Annaks taevas, et puudega lapsi üldse ilma ei sünniks. Oma on oma jah,
aga kui peres on lapsi rohkem ja kui neist üks oleks puudega, ma ei tea, niikaua, kui nad on pisikesed, on nende nõudmised ka väiksed, suuremaks
kasvades kasvavad ka nõudmised. Ja kui töötab ainult üks vanematest, või osalise ajaga mõlemad, siis sissetulek on väiksem ja pinged peres kasvaksid.
Sellises olukorras poleks minust küll puudega lapse kasvatajat, siis oleks ühe asemel juba kaks abivajajat . Aga ma austan sellseid vanemaid, kellele
elu on esitanud sellise väljakutse ja kes saavad sellega hakkama, vaatamata raskustele.
|
|
|
bluepearl
Kasutaja     Postitusi: 120
Registreeritud: 29.06.2004 Viimane külastus: 12.03.2009 Asukoht: seal kus lõppeb asfalt... Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.07.2004 kell 09:59 |
|
|
eripedagoogika valdkond suht südamelähedane ja vastavad teadmised-kogemused erialaselt omandatud. nii et selles osas oleks natuke lihtsam, kuna
mõistaksin puude olemust, ennustatavaid võimeid ja arengukäiku.
aga eks oleks kindlasti palju rohkem tööd kui tavalapsega. ning olenevalt puude raskusastmest ei pruugi ju laps täiskasvanuks saades iseseisvalt
toime tulla.. ja seega vajab suurt ja pikaajalist pühendmust.
aga kindlasti ei annaks ära puudega last.
|
|
|
kidra
Algaja   Postitusi: 6
Registreeritud: 30.07.2004 Viimane külastus: 12.02.2005 Asukoht: tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.07.2004 kell 19:52 |
|
|
mina leian et on inimesi kes suudavad haige lapse ära anda, ilma nutmata ja on neid kes ei tee seda iial.
lihtne on rääkida et ei mina ei suuda haiget last kasvatada. Aga kui teda ikka juba oma aja ära kannad, siis selgub ( et lapsel haigus ), muudavad 50
% inimestest ( kes enne ütleisd et ei taha puudega last ) meelt. Sellel halval asjal on head küljed ka, kui kedagi sellist kasvatad saad kõigepealt
aru, et see on ainult sinu probleem. Ja on raske. Elades sellega ja saades päev päevalt tugevamaks, vaatad oma kõrval inimesi, kes on stressis ja
ohivad koguaeg igasuguste asjade üle hakkad mõtlema, et küll sina ise oled ikka üks õnnelik inimene.
Üldjuhul on puudega lapsed on väga tundelised aga nad oskavad tänada, enam kui tavaline laps, ja see annab tohutult jõudu.
Ja jõudu neile kel selline õnnetus juhtunud.
|
|
|
familyman
Kasutaja     Postitusi: 170
Registreeritud: 26.06.2004 Viimane külastus: 5.03.2010 Asukoht: arvuti taga Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.08.2004 kell 11:44 |
|
|
Meie lapsega oli ju nii et me saime tema puudest teada alles siis kui ta oli umbes aastane.
Peace Love & ...
|
|
|
Lord666
Kasutaja     Postitusi: 317
Registreeritud: 04.08.2004 Viimane külastus: 6.08.2013 Asukoht: Lääne- Virumaa Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 09.08.2004 kell 16:08 |
|
|
Kindlasti jätaks endale, sest ka tema on ju inimene. Tean ka kui raske tegelikult nendega on, sest olen tööalaselt puudega lastega piisavalt kokku
puutunud
|
|
|
salliise
Friik       Postitusi: 1201
Registreeritud: 01.09.2004 Viimane külastus: 16.09.2010 Asukoht: Olemas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.10.2004 kell 09:42 |
|
|
Ei julge öelda ei ega jah. Asja palju kõrvalt näinud, kaks pisikest erineva puudega sugulast. Kõik ikkagi oleneb olukorrast ja võimalustest. Hakkasin
mõtlema, et äkki peaks enne kolmandat last haigusgeene uurida laskma.
|
|
|
Uss
tross       Postitusi: 1015
Registreeritud: 12.05.2004 Viimane külastus: 6.02.2010 Asukoht: EST Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 09:54 |
|
|
Minu arvates pole küsimustel Kas annaksid ära oma lapse? ja Kas annaksid ära oma puudega lapse? mitte mingisugust vahet. Ka puudega laps
on kõigepealt ikkagi laps.
|
|
|
GrinningSoul
sõbralik madalalaubaline      Postitusi: 679
Registreeritud: 04.12.2004 Viimane külastus: 11.11.2006 Asukoht: plaanin vahetada Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 10:04 |
|
|
olen selle üle mõelnud ja otsustanud,et annan lapse ära. see on liiga suur koorem võta enda kanda, kumbagi ei tee õnnelikuks, ei sind ega last. samas
võib see väga raske otsus olla ja ei tea, kuidas käituksin otse olukorras. siiski tean,et ära anda oleks õigem.
I am not David Bowie
|
|
|
familyman
Kasutaja     Postitusi: 170
Registreeritud: 26.06.2004 Viimane külastus: 5.03.2010 Asukoht: arvuti taga Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 11:35 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: GrinningSoul
olen selle üle mõelnud ja otsustanud,et annan lapse ära. see on liiga suur koorem võta enda kanda, kumbagi ei tee õnnelikuks, ei sind ega last. samas
võib see väga raske otsus olla ja ei tea, kuidas käituksin otse olukorras. siiski tean,et ära anda oleks õigem.
Väga lapsik jutt.
Peace.
Peace Love & ...
|
|
|
berta
muutumas...      Postitusi: 743
Registreeritud: 22.11.2004 Viimane külastus: 29.10.2007 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 11:43 |
|
|
/me on kah veidi eripedagoogikaga kokku puutunud, aga laps ei ole ometi mingi väljaheide, et kehast väljutatud ja siis vaatan, mis temaga teen. Laps
on ikka ennekõike INIMENE, mis sest et loodus on omad vimkad sisse visanud. Annan endale täiesti aru, et puudega lapse kasvatamine on eluaegne
pühendumine, kuid mis tunne oleks olla ise puudega ja hüljatud?
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 13:08 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: GrinningSoul
olen selle üle mõelnud ja otsustanud,et annan lapse ära. see on liiga suur koorem võta enda kanda, kumbagi ei tee õnnelikuks, ei sind ega last. samas
võib see väga raske otsus olla ja ei tea, kuidas käituksin otse olukorras. siiski tean,et ära anda oleks õigem.
Juba sündinud last ära anda?
Ma pole üldse kindel, et seda niisamalihtsalt teha suudetakse, ka kui ollakse kunagi nii mõelnud. Kuigi mine sa neid inimesi tea. Kindel olen ma aga
selles, et last ära andes ei saa andja küll kunagi (päris) õnnelikuks. Nii või teisiti jääb see koorem kanda, ka äraandmine on koorem. Ja suuremgi
veel. Ning iseenda õnnetu elu pole siin küll mingi mõtleva inimese argument haige lapse poolt või vastu.
Raseduse esimeses pooles avastatud puude/defekti korral saaks/tahaks raseduse katkestada. Seda olen ma mõelnud, aga ma ei ole kindel kas ma seda
ikkagi teha suudaks. Juba sündinud laps on aga kindlalt MINU laps ja jääb peresse.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
GrinningSoul
sõbralik madalalaubaline      Postitusi: 679
Registreeritud: 04.12.2004 Viimane külastus: 11.11.2006 Asukoht: plaanin vahetada Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 14:07 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: familyman
Väga lapsik jutt.
Peace.
muide sama soovitab enamus psühholooge(anda ruumi tervetele lastele ja elada oma elu), nii tegi ka näiteks minu sugulane, kes tuntud
psühholoog/psühhiaater... enne rasedust võttis vastu otsuse,et annab lapseära, kui ta on vigane...õnneks sündis terve laps
loomulikult on lapsest raskem loobuda, kui temaga juba üle aasta koos oldud.vahel tuleb olla egoist....see on muidugi individuaalne valik ja kui sina
oled võtnud endale koorma, siis see ei tähenda,et see ainuõige oleks ja kõik samamoodi toimima peaks.
selline on minu arvamus.
I am not David Bowie
|
|
|
Uss
tross       Postitusi: 1015
Registreeritud: 12.05.2004 Viimane külastus: 6.02.2010 Asukoht: EST Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 15:41 |
|
|
Olles kokku puutunud ka päris paljude rohkem või vähem tuntud psühholoogidega, julgen väita, et sellist suhtumist küll kohanud pole. Ja olla saab
ikka, kas tuntud psühholoog või tuntud psühhiaater. Aga see selleks. Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele. Minul on oma arvamus sõltumata
sellest, mida enamus mingi eluaala esindajaid arvab.
|
|
|
euqen
pläralära siirum-saarum tingel-tangel     Postitusi: 766
Registreeritud: 16.09.2003 Viimane külastus: 14.11.2020 Asukoht: Peaaegu Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 15:53 |
|
|
valus teema lihtsalt 
On talutav ja ülal pidada odav!
|
|
|
berta
muutumas...      Postitusi: 743
Registreeritud: 22.11.2004 Viimane külastus: 29.10.2007 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.01.2005 kell 15:55 |
|
|
Ei tahaks ka uskuda, et tänapäeval psühholoogid (psühhiaatrid ei puutu üldse asjasse, nemad tegelevad rohkem kliiniliste juhtumitega) midagi sellist
soovitavad. Kes seda ikka tõesti on ka, mitte et peavad ennast. See oli rohkem nõuka-aegne poliitika, kus puudega lapsed lastekodudesse anti ja neid
seal pimedas ja "norm" inimestest eemal hoiti. Ühtlasi kültiveeriti suhtumist, "teistsuguseid" inimesi polegi olemas või
vähemalt ei vääri nad elu.
|
|
|
pipiplika
lahutatud :P      Postitusi: 674
Registreeritud: 20.11.2002 Viimane külastus: 23.08.2019 Asukoht: seal, kus oma sabakonti toetan Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.01.2005 kell 23:15 |
|
|
igal juhul jätaks omale, kuid siis tean, et enamik perest meiega ei suhtleks, sest nende mõistus ei võta seda kinni, et puudega laps on ikkagi laps,
kes on oma ja keda on ka hoolimata puudest terve aeg armastatud. raske küll võib olla, kuid raskus ei tapa vaid teeb tugevamaks. õnneks oman tuttavaid
kellel on puudega laps ja minu laps saab päris hästi temaga koos oldud ja väga vahva poiss on
kõigeks on aega mul, kõigeks, ainult igavuseks ei leia ma hetkegi, sest igavust ei olegi kusagil mujal, kui vaid neis enestes, kes seda tunnevad
|
|
|
Loretta
Virtuaalne     Naine Postitusi: 264
Registreeritud: 24.05.2002 Viimane külastus: 4.04.2017 Asukoht: Keset lompi Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.01.2005 kell 01:18 |
|
|
Tegelikult on siin lingis juba üksjagu
vana lugu. Jutt on Saksamaalt pärit siiamikaksikutest, kes USA-s septembris 2004 teineteisest eraldati. Üks neist suri, teine on enamvähem stabiilses
seisus.
Naine teadis raseduse ajal, et ootab siiamikaksikuid. Ta otsustas sünnitada ja kasvatada.
Igal juhul müts maha...
Ma ise arvatavasti oleks teistmoodi otsustanud...
Do not take life too seriously, you never get out of it alive
|
|
|
miaise
Algaja   Naine Postitusi: 4
Registreeritud: 29.03.2005 Viimane külastus: 30.03.2005 Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.03.2005 kell 13:18 |
|
|
meie pisike on puudega- kellega päevast päeva teeme suurt tööd....
algul on raske leppida mõttega- peres on teistmoodi laps aga hiljem harjud nagu kõigega siin ilmas....ikka haiglasolekud, ikka taastusravi....ja
ilusad hetked kõige vahel.....
meie pere tegi selleks kõik, et pisike meie juurde jääks ja nüüdki on rõõm tõdeda- elu liigub ikka paremuse poole. jõudu ja kannatlikku meelt
teistelegi, kel peres just selline armas ja tugev teistmoodi laps.
|
|
|
Roxena
Kasutaja    Postitusi: 234
Registreeritud: 22.03.2004 Viimane külastus: 21.04.2018 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 29.03.2005 kell 19:32 |
|
|
Teema läbilugemisel oli mu meelest tähelepanuväärne see, et need, kellel kas on omal puudega laps või kes töötavad nendega nagu Pretty Lizi, familyman
jt, nemad on veendunud, et ei annaks ära ja kasvataks, sest see arendab neis või vanemates uusi omadusi ja võimeid. Et see olukord on hoolimata
ettetulevatest raskustest neid hingeliselt rikkamaks muutnud. Mõne inimese jaoks on alles siis õnn saanud reaalse tähenduse või vormi.
Ka mina kummardan nende inimeste ees eelkõige nende võime pärast olla Inimene. Armastav, hooliv ja positiivne. Osata väikestest asjadest rõõmu tunda.
Mõista. Anda.
Nad on väga ilusad inimesed.
Järeldagem siit, et see kogemus annab inimesele midagi juurde.
Äraandmise poolt on ennekõike need, kellel kogemus puudub ja seega on olukord hirmutav.
Võiksime küsida endalt, mis on meie siin maamunal viibimise eesmärk seekordse elu jooksul? Ega me pole siin ju ometi selleks, et asju omandada,
millega meie lähedased pärast meie surma vaeva näevad, et neist lahti saada :-)? Me oleme siin kogemusi omandamas - me tahame teada elu, seksi, sünni,
surma, vaimu jne müsteeriume. Ja nüüd meile antakse järjekordne õppetükk - hoopis teistsugune keha või vaim kui me oleme harjunud ette kujutama. See
antakse näiteks meie lapsele. Või meile endile. Ja me ütleme "Tänan, seda peatükki ma ei õpi. Ma võtan järgmise. Selle, mis mulle
meeldib." Kas see pole pisut kõrk, või kuidas, armsad sõbrad? Ega me sel juhul peamist eesmärki ära ei unustanud :-)
|
|
|