ariita
Friik       Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006 Viimane külastus: 5.03.2017 Asukoht: Pärnu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 30.05.2007 kell 19:49 |
|
|
see konkreetne "laps" saab varsti 40 aastaseks(eelpool krijeldatu) , 2 täiskasvanud poega on emal julgestuseks kõrval kui süüa anda vaja,
käitub ettearvamatult ja ega söötmine pole inimese eluks ja eksisteerimiseks ainus probleem, kes pole näinud see ei kujutagi antud olukorda ette, see
ema täidab enda antud lubadust; kui see poeg väike oli:"vennat ei anna me kusagile!", kuni isa oli veel elus oli emal kergem, nüüd on aga
kaks poega ka kodu külge kinnitatud, sest ema ei tuleks venna hooldamisega üksi toime.
|
|
|
johann
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 606
Registreeritud: 13.11.2006 Viimane külastus: 20.01.2011 Asukoht: meretaga. Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.05.2007 kell 18:39 |
|
|
Puudega laps?Probleem vanematele,pereliikmetele...
Ei ! Ta on samasugune inimene nagu me kõik.Ja sellisena teda tulebki võtta.Looduses on sedaviisi kujundatud ,kus midagi on vähem ,siis teises kohas
oleks rohkem.Et kõik oleks tasakaalus.Inimeses ongi sedaviisi paikka pandud.
Tuttavad sõnad Andke laps "riigile",ta ei hakka teil käima ega rääkima...
Ma ei hakka rääkima ,mis ma teeks või oleks ,kui selline laps perre "tekiks".Valik on teie teha ja võimalustest.
Meie peres ta elab juba 22 aastat(tütar).käib,mitte kõige paremini.Räägib ja mõistust on rohkem ,kui kellestki meist...Ühegi inimese elu ei saa
prognoosida,milleseks kujuneb10 -20 aasta pärast.
Võibolla oleme samasuguses olukorras ,kui mitte hullemas.
|
|
|
Rashnu
tundehälvikust võltsvagatseja      Postitusi: 911
Registreeritud: 24.07.2007 Viimane külastus: 9.08.2011 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.07.2007 kell 20:50 |
|
|
Füüsilise puude puhul jätaks ilmselt alles, vaimupuude puhul aga arvan, et ei taha sellist koormat kanda. Lapsed peaksid olema rõõmu-, mitte
kannatusteallikas. Ei taha enda elu teadlikult raskemaks teha. Aga see on puhas spekulatsioon.
"Iga mõistus on relv, mis on toruotsani tahtejõuga laetud." (O. Wilde)
|
|
|
Pebbles
Kasutaja     Postitusi: 329
Registreeritud: 20.06.2007 Viimane külastus: 13.04.2010 Asukoht: Pealinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.07.2007 kell 20:55 |
|
|
Oleneb puudest ma arvan. Kindlasti on emal kui isal raske oma laps "ära anda", aga kui see puudutaks lapse heaolu, siis ma arvan, et kõik
oleksid valmis selle sammu astuma, et lapsel parem oleks.
Väga kurb teema
|
|
|
SinineLiblikas
Tüdruk kes kõnnib päikese peal:D       Postitusi: 1117
Registreeritud: 19.01.2007 Viimane külastus: 2.09.2009 Asukoht: Prantsusmaa:PArmastan inimesi seal:P Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.07.2007 kell 21:11 |
|
|
See on nii hirmus ,et suisa ei tahaks möeldagi.Kindlasti ei annaks ma teda ära..kuidas ma saaksingi ta on ju mu oma laps.Kindalsti oleks tähelepanu ja
hoolitsus suurem kui teiste lastega.Andku jumal mulle õnne ,et sellist õnnetust ei juhtuks iial.Aamen.
Usalda, räägi ja sul hakkab kergem.
Kui kauaks - see oleneb juba jutu kuulajast.
|
|
|
SinineLiblikas
Tüdruk kes kõnnib päikese peal:D       Postitusi: 1117
Registreeritud: 19.01.2007 Viimane külastus: 2.09.2009 Asukoht: Prantsusmaa:PArmastan inimesi seal:P Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.07.2007 kell 21:14 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Rashnu
Füüsilise puude puhul jätaks ilmselt alles, vaimupuude puhul aga arvan, et ei taha sellist koormat kanda. Lapsed peaksid olema rõõmu-, mitte
kannatusteallikas. Ei taha enda elu teadlikult raskemaks teha. Aga see on puhas spekulatsioon.
Ära andmine on võimalus pääseda koormast ..aga ega laps seal kusiganes õnnelikum poleks.teada ,et sinu ümber on su perekond ja inimesed kes sind
armastavad trumpab köik üle.Lihtsam on rasedus katkestada..4 kuul tehakse arengu test lapse kohta.Ja vaimupuuded tulevad pea kohe algul välja..Küsimus
kas köik emad loobuvad?!Nagu näha Ei.
Usalda, räägi ja sul hakkab kergem.
Kui kauaks - see oleneb juba jutu kuulajast.
|
|
|
Rashnu
tundehälvikust võltsvagatseja      Postitusi: 911
Registreeritud: 24.07.2007 Viimane külastus: 9.08.2011 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 26.07.2007 kell 23:02 |
|
|
Ei vaidle vastu. Minu elus on koormat ülearugi palju olnud. Nimelt elasin kaua aastaid koos ühe vaimuhaige perekonnaliikmega. Bipolaarne ja
tagakiusamisluuluga nimelt. Normaalsete lastegagi on tegemist küllaga, mis siis veel vaimupuudega inimesest rääkida. Olen ehk tõesti küüniline, kuid
selline on minu arvamus, sest tean, et ei jätku sellise lapse eest hoolitsemiseks tahtmist, aega ega jõudu.
"Iga mõistus on relv, mis on toruotsani tahtejõuga laetud." (O. Wilde)
|
|
|
agny
Algaja   Postitusi: 9
Registreeritud: 11.03.2006 Viimane külastus: 14.12.2007 Asukoht: kodutud foorumis Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 28.07.2007 kell 20:09 |
|
|
Sattusin juhuslikult siinset teemat lugema ja võin vastata omaenda kogemusest. Ei hakka rääkima uuesti progresseeruvatest, hiljem välja löövatest
haigustest - siin juba seletati ilusasti.
Aga mõttest laps ära anda - Mul olid raseduse ajal kõik uuringud punktuaalselt tehtud ja teadsin, et läheme mehega sünnitama - tervet last.
Läks teisiti - stimulatsiooni tagajärjel ... jäeti mind personali poolt järelvalveta - seega lapsel pikk hapnikuvaegusega periood - kuni erakorralise
keisrini ja pikk periood lapse koomat - seega ränk ajukahjustus. Miks ma seda räägin, sest kuskil arvati, et kõik on võimalik raseduse ajal välja
selgitada ja paljuski on vanemad - seega naine (munarakk) - süüdi.
Nüüdseks olen üle elanud kõik 5 kuud oma lapse krambiseeriaid - mis on sügava hapnikuvaegusest tingitud ajukahjustuse tagajärg ja näen seda päevast
päeva, sest lõplikult ei tea ükski neuroloog - kas päris tõhus ravi leitakse, mis aitaks lapsel ka norm areneda - ainult ime aitab.
Kui laps oli järjekordses ületoonuses - peaaegu nagu pajuvits taha lookas ainult ägises - ei maganud ei saanud süüa - kõik tuli ülespastilisuse tõttu
välja. Oma last käes hoida ei saa - sest kohe viskub kogu keha looka - ok leiti ravim ... lisaks pikad krambiseeriad - kus näed mismoodi lapse silmad
järjekordselt kustuvad - oma maailma - ... ja väike keha tõmbleb käes ning sa ei saa mitte midagi teha - vaatad vaid abituna pealt ... ei saa ka kogu
aeg ravimite mõjul magavana hoida ...
Siis ma nutsin - mõtlesin ja nutsin, et ma ei suuda vastu pidada - võib olla on tõesti lihtsam anda meedikute/hooldajate hoole alla ... ma ei suuda
seda pealt vaadata - taluda
Samuti seletati mulle, et ajukahjustus võib olla progresseeruv, ajurakud hävivad - seega mõelda hoolega järgi - kas on mõtet oma - pere elu - haige
lapse pideva hooldamise alla panna ...
Meie laps kasvab meie juures - igapäevases hirmus uue krambihoo ees või millal ravimite mõju pole enam tõhus - lapsega väljas liikuda ei saa - et
miski ei kutsuks hoogu esile ...
ütlen ausalt et sellel hetkel mõtlesin - kui ma tundsin, et ma ei suuda/ei oska lapse heaks enam midagi teha - ja sellepärast et valus on vaadata ...
kui tunned, et ei saa aidata ja tulevik on täiesti teadmata - mis katsumusi vaesel lapsel tuleb veel läbi elada ...
Võib olla sai jutt segane aga kui laps oli koomas - siis mõtlesin - ÜKSKÕIK MIS PUUE - peaasi, et meie laps ellu jääks - aga krambihoogude ajal - siis
tulevad hoopis teised mõtted - sellist elu me oma lapsele küll ei tahtnud ...
|
|
|