Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.09.2002 kell 21:41 |
|
|
Vanus ja surm
Mida arvate, kui vanalt on inimese puhul surm normaalseks lõpuks?
Kui vanalt oleks "normaalne" surra?
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.09.2002 kell 22:24 |
|
|
Normaalne lõpp on ta igas vanuses. Surma jaoks pole normaalset vanust. Lihtsalt ta tuleb ja võtab su, siis kui paremaks peab. Enesetapu kohta see jutt
ei käi.
Aga kui võtta nüüd päris eluliselt, siis oleneb see ikkagi inimesest. Mõni 100 aastane on nii kõbus, et suremiseks küll vara veel tundub, aga samas
mõni 60 aastane on omadega nii läbi, et ootab surma. See oleneb ikkagi inimese vaimsest ja füüsilisest tervisest. Kui kõik enam vähem korras, miks
mitte siis kõrge vanaduseni elada, aga kui haige, väeti ja vilets oled, siis teiste hooldada küll ei tahaks jääda.
|
|
|
mada
-           Mees Postitusi: 6524
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.04.2021 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2002 kell 00:04 |
|
|
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama
saab, võiks ju elada.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2002 kell 00:24 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: mada
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama
saab, võiks ju elada.
Üsnagi suundaandev mõte: siinjuures võiks võrrelda ka kaht olukorda -
1) Inimene ei oska ise maja ehitada ja palkab oskajad selleks, tulemuseks valmis maja;
2) Kõbusal vanainimesel liigesed haiged ja ei saa eriti mobiilne olla. Ta palkab endale (kui on raha... ) abilise ning elab röömsalt veel pikka
aega.
Tiina ütlus on ka ikka päris täppis: surm võtab, ega see pole Riigikogu, kus võid kaubelda absurdini välja ja teha mida pähe tuleb.
Aga nüüd tegelikult panen kirja ühe tähelepaneku elust, mida olen kusjuures arstisabas seistes ka vanainimeste omavahelistest juttudest kuulnud:
äkitsemalt surevad just krapsakamad, terved st. tervemad inimesed.
Haiglasemad vms. virelevad lõpuks üsna korraliku eani.
Ütleb ju vanasõnagi: "Kes kannatab, see kaua elab".
Teaduslikust seletusest olen kuulnud, et kui inimene on üldjoones "haiglasem", siis organism on pidevas häireseisundis ning suudab äärmuslikud
seisundid korrigeerida teataval määral, "tervematel" aga pidada reaktsioon kauem aega võtma. Võta nüüd kinni, mis tõsi, mis mitte....
|
|
|
Ull Miis
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 670
Registreeritud: 24.05.2002 Viimane külastus: 12.09.2020 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2002 kell 08:21 |
|
|
Hmm mina tahax elada nii kaua kuni suudan ise toime tulla ja tervis nii enam vähem korras on!!! Selles mõttes, et ikka ise luukuda suudan ja süüa saan
ning riietuda ka olexin võimeline!!!
Voodihaigex ma ei taha mitte mingil juhul jääda, see ju tottaalne piin on, vähemalt minu jaox olex küll, kuna olen harjunud kogu aeg
ringiliikuma!!!
Aga kindlat vanus nüüd küll nii öelda ei oska, et millal nagu surra võix! Tahax ikka elada nii kaua kui võimalik ja nii kaua kui tervis seda lubab
normaalselt teha! 
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2002 kell 10:31 |
|
|
See ongi nii, et tegusad inimesed, kes kunagi ei virise, pole eriti arstilgi käinud, kukuvad jalapealt ja surm kiirelt tuleb. Samas teine võib pool
elu viriseda, kui haige ta on, käia mööda arste ja elab edasi ja surm ei tulegi nii kergelt.
Aga samas pole ka surm meie valida. Kui oledki vana ja haige, teiste hoolitseda ja kasida, siis ootad ja ootad seda surma, aga elad ja piinled edasi.
Endalt elu ju kah võtma ei hakka. Lihtsalt oled ja kannatad ja piinled, kuni tõesti on aeg sul siit ilmast minna. Ise niisugust saatust ei tahaks, kui
surra, siis kiirelt ja ilma valude ja piinadeta. Arvan, et kõik meist sellist surma eelistavad, paraku pole see meie valida.
Kui nüüd matustest rääkida, siis on kuidagi nii, et vanainimest kergem kirstus näha kui noort. Vanast inimesest küll kahju ja tunned tast puudust jne.
Aga sa tead, et ta elas oma elu ära, see lihtsalt loomulik jätk, sest surm on loomulik nagu sündki.
Aga kõige hullem on seista väikese lapse kirstu kõrval. See tundub nii ebaõiglane ja vale. Inimesehakatis kes tahtis elada ja kes sündis siia et
elada, siiski seda teha ei saanud.
13 aastat tagasi käisin poole aastase poisi matustel. See oli nii kohutav, et siiani see painab ja kohutav pilt on silme ees.
Paraku on see elu, surm tuleb ja võtab ja meie sõna sekka öelda ei saa.
Vabandan, et jutt veidi masendav tuli, aga surm on sama eluline, kui kõik muu. Surm kuulub siia ilma ja paratamatult aeg-ajalt peab ka selle üle
mõtisklema.
|
|
|
mada
-           Mees Postitusi: 6524
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.04.2021 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2002 kell 22:05 |
|
|
Tsitaat: Ray kirjutas:
/---/Üsnagi suundaandev mõte: siinjuures võiks võrrelda ka kaht olukorda -
1) Inimene ei oska ise maja ehitada ja palkab oskajad selleks, tulemuseks valmis maja;
2) Kõbusal vanainimesel liigesed haiged ja ei saa eriti mobiilne olla. Ta palkab endale (kui on raha... ) abilise ning elab röömsalt veel pikka
aega./---/
Ma arvan, et majaehitamise oskus on elus edukaks toimetulemiseks umbes sama vajalik, kui telekaparandamise oskus. Praeguses ühiskonnas on siiski välja
kujunenud erialane spetsialiseerumine (muuseas, veel 10-15a tagasi said peaaegu kõik inimesed hakkama praktiliselt kõigega, mis neil vaja oli), ning
seda, kui inimene ei oska näiteks maja ehitada, ei loeks mina veel suutmatuseks enese eest hoolitseda.
Teine, vanainimese näide on veidi keerulisem. Kui tõesti vanainimesel on raha, et palgata endale abiline, siis ei saa seda nimetada just võimetuseks
enese eest hoolitseda, raha on siiski näitaja, et inimene saab oma elamisega hakkama, kas siis ise või abilise toel. Ja kui inimene suudab sellisest
elust veel rõõmu ka tunda, siis järelikult on tal veel siiski vara surra.
Siinjuures jõudsin enamvähem järelduseni (iseasi kas teie sellega nõus olete): inimene võiks elada niikaua, kuni tal on füüsiliselt enamasti OK
või on tal veel rõõmu ning tahtmist elada.
Ja loomulikult pean nõustuma eelpooltooduga: surm võtab siis, kui selleks tema arvates on aeg...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
|
|
|
li-li
pensil;)         Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 02:03 |
|
|
Hea meelega kuulaks kommentaare inimeselt kes on korra ka teiselpool ära käinud ning edukalt elu jätkanud Mul endal on selles osas aint nii palju
kaasa rääkida,et hüvasti jätta on alati vara kui veel vähegi lootust
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 08:40 |
|
|
Olen lugenud sellest, mida on rääkinud inimesed, kes on teispool ära käinud. Kõik väidavad nagu ühest suust, et tahtmist siia ilma tagasi tulla
erilist polnud. Kas siis tõesti ootab meid peale surma nn "paradiis" ? Või on see lihtsalt petlik viimane uni, enne tõelist surma? Pole ise sellist
asja läbi elanud, ega tea öelda, aga huvitav oleks teada küll, mis ikkagi peale surma meid ees ootab.
Aga vaevalt seda enne teada saab, kui ise oled sinna teispoole jõudnud.
|
|
|
mada
-           Mees Postitusi: 6524
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.04.2021 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 10:24 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
Olen lugenud sellest, mida on rääkinud inimesed, kes on teispool ära käinud. Kõik väidavad nagu ühest suust, et tahtmist siia ilma tagasi tulla
erilist polnud. Kas siis tõesti ootab meid peale surma nn "paradiis" ? Või on see lihtsalt petlik viimane uni, enne tõelist surma? Pole ise sellist
asja läbi elanud, ega tea öelda, aga huvitav oleks teada küll, mis ikkagi peale surma meid ees ootab.
Aga vaevalt seda enne teada saab, kui ise oled sinna teispoole jõudnud.
Ja vaevalt seda olekski tarvis enne teada, kui teispoolsusesse jõudmiseks ükskord aeg käes on. See on ju põhimõtteliselt enda tuleviku teadmine, ja ma
usu, et teadmisega, mida tuelvik toob ei ole mitte kerge elada.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
|
|
|
penelope
Kasutaja    Postitusi: 366
Registreeritud: 05.08.2002 Viimane külastus: 11.06.2003 Asukoht: tln Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 18:39 |
|
|
Et vanad inimesed surevad on minu meelest norm aga noorte inimestega on hoopis teised lood. Vanal on elu nähtud ja tal on olnud omad võimalused siin
elus nautida rõõme ja kurvastada õnnetuste üle aga kui noor inimene või veel hullem laps ära sureb, minu jaoks on see kohutav. Pole midagi jubedamat
kui näha kuidas elurõõmus noor inimene, kes soovis nii paljut saavutada on surnud
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis
valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast
oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....
|
|
|
epp
Tige Kull      Postitusi: 922
Registreeritud: 04.05.2002 Viimane külastus: 7.02.2021 Asukoht: Omadega Põhjas Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 20:20 |
|
|
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis
valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast
oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....
ja lisax veet et kui ta juba 15 vms.. siis sa ju näed tema siloomu ja tunned teda.. tal on sõpru kellel olex valus vms.. koolikaaslased jne jne
jne...
aga synnitusel sina miis.. vanemad..
jäävad ära paljud inimesed kes olex 15 aasta pärast veel haiget saanud vms...
Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt.
Ärge eitage midagi täielikult.
Kahelge ja otsige tõde.
Olles leidnud hingerahu,
tunnete ära ka tõe.
|
|
|
epp
Tige Kull      Postitusi: 922
Registreeritud: 04.05.2002 Viimane külastus: 7.02.2021 Asukoht: Omadega Põhjas Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 20:21 |
|
|
Aga vanana nagu olex hia siis surra kui pööning jääb tyhjax.. vms..(endal hia ja teistel ..ma eeldan...)
Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt.
Ärge eitage midagi täielikult.
Kahelge ja otsige tõde.
Olles leidnud hingerahu,
tunnete ära ka tõe.
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 20:56 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: epp
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis
valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast
oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....
ja lisax veet et kui ta juba 15 vms.. siis sa ju näed tema siloomu ja tunned teda.. tal on sõpru kellel olex valus vms.. koolikaaslased jne jne
jne...
aga synnitusel sina miis.. vanemad..
jäävad ära paljud inimesed kes olex 15 aasta pärast veel haiget saanud vms...
Ei julge kommenteerida. See 15.a. on just selline "ei liha ega kala" vanus. Tänapäeval üsna tihti on 17.a. vanuses juba laps v. lapsed (mul oli kunagi
kooliõde, kes hakkas just 16.a. saama, kui ta oli 2 lapse ema! Ja sama mehega....)
Sellisel juhul vanavanematel oleks vähemalt rööm lastelaste olemasolu üle.
|
|
|
mada
-           Mees Postitusi: 6524
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.04.2021 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 21:22 |
|
|
Mina arvan, et ei ole vahet, kas 15 sekundit või siis 15 aastat, lapse kaotus oleks nii või teisiti raskeim asi elus, mida üks lapsevanem võiks läbi
elada...
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 21:25 |
|
|
Nii või naapidi on oma last elus raske kaotada. Kas siis pärast sünnitust või hiljem...ikkagi on kohutavalt valus. Loodus on ikka nii seadnud ja nii
ka loomupärasem, et lapsed ikka oma vanemad matavad kunagi, mitte vanemad oma lapsi. Aga paraku ei toimi see tihtipeale
|
|
|
penelope
Kasutaja    Postitusi: 366
Registreeritud: 05.08.2002 Viimane külastus: 11.06.2003 Asukoht: tln Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 14:58 |
|
|
Ray aga üldjuhul siiski ei saada 16.a. teist last....
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 15:39 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: penelope
Ray aga üldjuhul siiski ei saada 16.a. teist last....
Seda küll, antud juhul sellele naisele vaatasid kõik antud õppeasutuse meessoost isikud järele. Ebameeldivuste vältimiseks selle õppeasutuse nimetust
ma nimetama ei hakka, keegi Tallinna rahvast niigi juba mõistab, kellest jutt
Aga muidu nõustun Sinuga.
NB! Millisest vanusest lõpeb "tüdruku" iga ja algab "naise" iga?
|
|
|
North
Algaja   Postitusi: 11
Registreeritud: 11.09.2002 Viimane külastus: 3.07.2003 Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 15:56 |
|
|
Ise sai nagu korra liiklusavarii läbitehtud ja päev koomas oldud. Peale seda on küll ikke eluisu meeletu. Võtan igast päevast kõik. Surra sooviks siis
kui olen nii sant et teised peavad minu eest hoolitsema jne.
Loodan et selleks sandiks niipea ei saa.
|
|
|
Harri
Algaja   Postitusi: 30
Registreeritud: 16.09.2002 Viimane külastus: 9.10.2002 Asukoht: Tartu Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.09.2002 kell 20:35 |
|
|
Ela kaua aga sure noorelt !
mina tegelikult vihkan vananemist..krt mul on enamvähem 1/4 elust läbi juba 
|
|
|
linnupoeg
Kasutaja     Postitusi: 111
Registreeritud: 23.09.2002 Viimane külastus: 16.08.2010 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 24.09.2002 kell 08:34 |
|
|
Normaalne oleks surra soojal suveõhtul võrkkiiges lesides. Endal oleks ilus minna ja teistel oleks pehme maaga hea auku kaevata.
Ja see võiks juhtuda hetk enne seniilseks muutumist.
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 24.09.2002 kell 08:40 |
|
|
Tiinaga täitsa nõus. Normaalset vanust suremiseks nagu polegi ju.
Ise eelistaksin küll kaduda kunagi nii, et poleks teiste inimeste toetada ja kantseldada. Kõikse parem vast äkksurm, ei valusid ega piinu.
|
|
|
Jb
Kasutaja     Postitusi: 307
Registreeritud: 24.09.2002 Viimane külastus: 15.04.2009 Asukoht: TLN Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 24.09.2002 kell 22:05 |
|
|
Normaalne Surm
Päeval, enne teele asumist ostan poest pudeli head konjakit, purgi marineeritud angerjat ja kolm punast roosi, istun autosse ja sõidan surnuaiale,
kus asetan yhe roosi ema, teise isa hauale... edasi viib tee mind linnast välja...mööda käänulist metsateed väikese metsamajakeseni, kus suviti ikka
puhkust veedetud on...pargin auto värava taha, viin asjad tuppa ja joon klaasi vett. seejärel lähen õue, roogin puhtaks raja puukuuri juurde, saunani
ja igaks juhuks ka autotee. teen tule kaminasse ja panen ka sauna kytte...istun kamina ees ja sirvin vanu fotoalbumeid, mis kodust kaasa olen võtnud,
joon klaasi konjakit. seejärel suundun sauna, võtan mehise leili, vihtlen ennast kadakavihaga ja joon klaasi head kylma Saku Heledat ja hammustan
angerjat peale. peale sauna lähen tuppa tagasi, kus kirjutan kirja oma juba täiskasvanud lastele, andes neile kirjas mõista, et kõik asjaajamised on
aetud, matused korraldatud, hauaplats ja kivigi olemas, testament on sahtlis ja lõpetuseks kirjutan, kui väga ma neid armastan. kiri valmis, toon
autost oma pulmaülikonna, panen selga, kinnitan rinda kolmanda punase roosi, mis surnuaiast yle jäi ja vaatan enda ymber ringi...kustutan toast tuled
ja istun kamina ette kiiktooli...jään mõtiskledes ja möödunud elu meenutades yksisilmi kaminas põlevaid halge põrnitsema...ja yhel hetkel lihtsalt
panen silmad kinni ja suren ära...
ja katsugu keegi veel mulle öelda, et ma elan üks päev korraga :P
|
|
|
lota_kalla
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 517
Registreeritud: 18.08.2002 Viimane külastus: 3.08.2005 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.10.2002 kell 17:32 |
|
|
Jb päris asjalik nii võid korraldad chickiga kohtingu mitte surma kuid jahh surm tuleb kui tal aeg on..ta ei vaata vanust ega midagi..olen maha
matnud 15 aastaselt klassiõe..ja nüüd 14 aastase kooliõe...kus on õiglus? elan niikaua kui elan..kuid miski elavsurnu kas vanadusest või õnnetuse
tagajärjel olla ei tahax...elame nääme..vaatab mis tuleb...ennustama ei hakka!!!!
|
|
|
Kayleigh´n I
eriline mõrd         Postitusi: 4757
Registreeritud: 28.09.2002 Viimane külastus: 14.02.2012 Asukoht: Haabersti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.10.2002 kell 17:42 |
|
|
Ei ole sellist asja nagu normaalset vanust suremiseks....Võib ju siin loota, et sured enne, kui ei suuda enam enda eest hoolitseda. Aga see ei lähe
nii. Kunagi tahtsin minagi surra 50 aastaselt.
Olen näinud 65 aastast, kes suri nälga mitmekümnete inimeste ümbritsetuna...sest ta oli Alzheimeri tõve tõttu unustanud, kuidas neelata.
Olen näinud 4 aastast, kes uppus, kuna rumalad inimesed ei julenud tiiki teda päästma minna...täiskasvanud inimesed!!
Ei taha sellele mõelda, mida ma veel näinud olen....lihtsalt see kõik on teinud selgeks, et me võime ju tegelikult unistada aga see ei lähe nii. Kui
just mitte enesetappu sooritada. Kuid surm ei ole kunagi normaalne...väärikas...
Aga teil on õigus unistada...loodetavasti need täituvad.
|
|
|