Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 19:36 |
|
|
Lastetus
Palju on lastetuid paare. Kui satuksite olukorda, kus elukaaslasega vaatamata tahtmisele lapsi ei saa? Kuidas te olukorra lahendaksite?
Kuidas suhtute adopteerimisse? Kas vajate lapsi oma elus? Kui endal lapsi pole (ei saa) kas suudate võtta kaaslase lapsed omaks? Või kui abiellute
kaaslasega, kellel on juba laps (-ed)?
Kuidas te tegelikult suhtute eelpool nimetatud probleemidesse?
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 19:57 |
|
|
Pole vist eriti adekvaatne vastaja siin, aga noh, oma mõtted paneks kirja ikka
Ma paraku ei saa kuidagi panna ennast olukorda, kus oleksin lastetu. Saan vaid arvata mida teeksin siis, kui lapsi pole või pole neid üldse võimalik
saada.
Kui lihtsalt partner ei soovi lapsi ja mu armastus ikka suur ta vastu, siis aksepteeriksin tema otsust.
Kui on niisugune olukord, et lihtsalt ei ole võimalik viljastuda, siis lahku ma sellepärast kindlasti armastatud inimesest ei läheks.
Adopteerimine on küll niisugune asi, mida peaks hoolega kaaluma. Peab tegema selgeks paljud asjad omale, sa võtad ju omale võõra lapse, kelle
pärilikkusest ja sugupuust ei tea sa midagi. Palju ju oleneb lapse geenidest ja vanematest kellest ta sündinud on, milline ta hiljem on. Muidugi
kasvatus on ka väga oluline.
Kindlasti vajan ma oma lapsi. Ei kujutagi ette elu ilma oma lasteta.
See kuidas suhtud kaaslase lastesse, sõltub täielikult inimesest. Kui ta armastab lapsi, suudab ta ka võõrastele lastele olla hea kaaslane ja eeskuju.
Kui ta lapsi eriti ei salli ja laste seltskonnas ennast halvasti tunneb, siis ei suuda ta ka hea eeskuju kaaslase lastele olla. Osad inimesed lihtsalt
tunnistavad ainult oma lapsi ja teiste lapsed ja ümbritsevad lapsed üldse, talle korda ei lähe. Inimesed ju erinevad.
Need probleemid on üsnagi tavapärased ja igapäevased, aga et ennast selgemini väljendada ja kõik mõtted välja tuua, see võtaks kole palju aega ja
keegi ei viitsikski seda läbi lugeda.
|
|
|
epp
Tige Kull      Postitusi: 922
Registreeritud: 04.05.2002 Viimane külastus: 7.02.2021 Asukoht: Omadega Põhjas Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 10.09.2002 kell 20:12 |
|
|
Katsuks ehk teemale pihta saada! Foorumi meeskond
Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt.
Ärge eitage midagi täielikult.
Kahelge ja otsige tõde.
Olles leidnud hingerahu,
tunnete ära ka tõe.
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 16:14 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
Osad inimesed lihtsalt tunnistavad ainult oma lapsi ja teiste lapsed ja ümbritsevad lapsed üldse, talle korda ei lähe. Inimesed ju erinevad.
On ju tõesti vöörasisa ja vöörasema roll olemas. Huvitav kui palju mängib siin rolli meeste instinkt vms. hoida oma vara enda sigitatud lastele? Olen
näinud mõne tuttava paarikese probleeme ja seal paistab just nimetatud asjaolu (vara pärandamine v. kulutamine) nõ. oma sigitatud lastele.....
Nojah, justkui oleks tegemist loogilise ellujäämisseadusega kulutada ressursse oma "geenitoodangu" peale, aga samas on täiesti konkreetsed näited ka
absoluutsest aksepteerimisest igas mõttes (ise tean juhust), isegi kui omad lapsed kõrval.
Kas äkki tegemist on siiski mingi instinktiga vms, mitte lihtsalt tujuga või millegi sellisega?
Kas emotsioon määrab kõik?
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 17:07 |
|
|
Kindlasti on tegemist intstinktiga. Lihtsalt need kes hoiavad oma lapsi rohkem, on see intstinkt tugevam...et läbi oma laste edsi elada ja oma elutöö
neile jätta. Mõnele mehele pole see nii oluline, kas tema elutöö viivad edasi tema oma sigitatud lapsed või lihtsalt lapsed keda ta on kasvatanud.
Meestel see nn. oma sigitatud laste pooldamine rohkem võimendunud, kui naistel.
Kindlasti pole siin asi seotud tujuga. See oleneb ka palju kasvatusest ja üleüldisest suhtumisest lastesse, kui elu edasi viiatesse.
Ray, kas sina ise suudaksid aksepteerida partneri lapsi? Kas võtaksid omale naise koos lastega ja sellega ka vastutuse kaasa laste eest? Kas sina
suudaksid suhtuda oma lastesse ja kaasa lastesse võrdselt...vähemalt nii, et lapsed ei saaks aru, et mingit erilist vahet tehtaks?
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 18:18 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
Ray, kas sina ise suudaksid aksepteerida partreri lapsi? Kas võtaksid omale naise koos lastega ja sellega ka vastutuse kaasa laste eest? Kas sina
suudaksid suhtuda oma lastesse ja kaasa lastesse võrdselt...vähemalt nii, et lapsed ei saaks aru, et mingit erilist vahet tehtaks?
Ma olen püüdnud neid asju endale selgeks teha juba pikemat aega. Teema on aktuaalne, sest kõikvõimalikke situatsioone võib elus ette tulla. Mul on
suguvõsas mitu abielupaari, kes on lastetud ja siis erilaadsed lahendused olukorrale. Olen püüdnud neid asju endale selgeks mõelda. Siiani pole ma
päris asjas päris kindel ja valetama ka ei hakka
Ma arvan, et tõde oleks selline: endasigitatuid lapsi peaks enda omaks, teise sigitatud lapsi aga vist mitte - tõesti ei oska veel õelda....
Aga seejuures arvestaksin esiteks, et nad on ju naisega sama tervik ning teiseks nad on omaette isiksused ja inimesed, ainult hetkel noored ning
segases olukorras. Kuna olen ise sõjakast suguvõsast, siis tean, et oma sugulane (ka laps) võib hoopiski vööranduda ja näiteks "vööras" on hoopis
toeks ja abiks.
Ma kahtlustan, et lapsed tajuvad üsna peenelt teesklust, seega saaksid aru teeseldud "võrdsustamisest". Arvan aga, et suudan olla heatahtlik ja
positiivselt suhtuv. Ehk siis pigem nagu hea sõber, keda võib usaldada.
Kuna ma üldiselt olen tõsistes asjades põhjalik, siis ilmselt teeksin ennem mingit eelpoolnimetatud situatsiooni tekkimist endale selgeks, kas
TEGELIKULT suudan võtta kõike nii nagu asjad on või mitte. Kahtluse korral ma ei võtaks asja käsile (näiteks lapsega naisega abiellumine).
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 18:43 |
|
|
Mina isiklikult pooldangi seda, et abikaasa ei hakkaks minu lastele hirmsalt isa mängima, vaid oleks rohkem toeks ja sõbraks. Isad ju lastel olemas ja
valetada neile mõtet pole.
Oled tõesti väga aus. Ka selles suhtes, et tõesti ei tea, kuidas võivad mõtted ja arusaamad elus muutuda. Kui ikka armastad naist, siis võib ka
suhtumine tema lastesse muutuda.
Ja selleski sul õigus, et kui peaksid kunagi niisuguse situatsiooniga kokku puutuma oma elus, siis tõesti peab hoolega kõik asjad läbi kaaluma. Kui
ikka pärast tõsist kaalumist saad aru, et ei suuda lastele hea sõber ja kaaslane olla, siis tasub asi pooleli jätta. Muidu kannatavad lapsed kõige
enam hiljem.
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.09.2002 kell 18:54 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
Muidu kannatavad lapsed kõige enam hiljem.
Ma arvan ka, et kannatavad lapsed, naine ja ma ise. Kõik kannataksid, igaüks omamoodi. Sellised otsused on väga rasked, kuna elu on julm ja kui
rahaline külg jookseb lörri, siis minnakse isegi ilma lasteta tihti lahku. Puudus kütab pinged ülesse ja katkub kõik laiali. Hea oleks enne võimalikku
kooselu kaine mõistusega kõik tsenaariumid läbi arutada, kasvõi suhte selguse mõttes.
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 12.09.2002 kell 17:54 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Ray
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
Muidu kannatavad lapsed kõige enam hiljem.
Ma arvan ka, et kannatavad lapsed, naine ja ma ise. Kõik kannataksid, igaüks omamoodi. Sellised otsused on väga rasked, kuna elu on julm ja kui
rahaline külg jookseb lörri, siis minnakse isegi ilma lasteta tihti lahku. Puudus kütab pinged ülesse ja katkub kõik laiali. Hea oleks enne võimalikku
kooselu kaine mõistusega kõik tsenaariumid läbi arutada, kasvõi suhte selguse mõttes.
Su mõtted täiesti õiges suunas ja olen nendega nõus. Aga alati ei pruugi inimene kõike kaine mõistusega võtta. Tihti tugev armumine ja kirg segavad
kainelt mõtlemist. Ja kui jälle kahe jalaga maapeal seisad, alles siis tajud millega tegemist on ja suudad adekvaatselt mõelda, aga siis võib juba
hilja olla.
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 12.09.2002 kell 19:09 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: tiina
Tihti tugev armumine ja kirg segavad kainelt mõtlemist. Ja kui jälle kahe jalaga maapeal seisad, alles siis tajud millega tegemist on ja suudad
adekvaatselt mõelda, aga siis võib juba hilja olla.
Siis polegi midagi parata. Kas kõik ära kannatada või mitte kannatada.
|
|
|
li-li
pensil;)         Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.09.2002 kell 06:20 |
|
|
Nuux,valus teema olen sellega üsna lähedalt seotud olnud
Elu oli häppi,eriti algus aastatel.Olin alustanud oma teist kooselu mehega, kellel last ei olenud võimalik saada.Minul aga oli esimesest abielust
poeg.Mingist ajast,ilmselt poisi murdeeast ei klappind enam minu meesper Ilmselt mingi aeg tekkis ka kaasal küsimus,mis siis kui see olex minu
laps.......aga küsimusex ta jäigi.Sellest saaks pikk lugu ,mida siin ei ole võimalik kirjutada.Millegi pärast ma kaldun arvama,et ka siin tekkis mingi
eelarvamus.(pole minu laps).......siinkohal ma annaks nõu:
alati rääkikege oma tunnetest,vajadustest,eelistustest,tõexpidamistest. Nõrkus võib tabada igaüht,siis on äkki kergem mõista
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.09.2002 kell 09:58 |
|
|
Mina olen laste teema suhtes ülihell. Ma ei laseks ühelgi mehel oma lastele mingitpidi liiga teha. Ei nende oma isal ega ka elukaaslasel. Lapsed
saavad väga hästi jutust aru, kui nendega maha istuda ja rääkida probleemist. Tihti just lapsed võivad lahenduse sulle kätte näidata. Olgu nad siis
väikesed või puberteedi eas, rääkimine neljasilma all aitab alati. Vahel võiksid ka mehed julgemad olla ja seda teha, ka naise lastega. Laps ei solvu,
kui talle ausalt oma probleemist räägid, ta mõistab ja diskuteerib sinuga. Lapsed on taregemad kui me arvata eales oskame ja seda juba päris
pisikesest pelae. Olen seda alati tednud ja teadmiseks võtnud. Nüüd on lõpuks ka teadlased samale järeldusele jõudnud, et väiksed lapsed targemad, kui
siiani arvatud. Milleks nii pikk uurimine, nad oleksid võinud seda mõne ema käest samuti kuulda .
|
|
|
Virgin
Naine      Postitusi: 2473
Registreeritud: 01.09.2002 Viimane külastus: 3.08.2011 Asukoht: Lõuna :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2002 kell 17:39 |
|
|
Mulle tundub, et meestel on oma laste suhtes tugev omandi instinkt... üxkõik kas nad seda välja näitavad või mitte... minu lapse isa ntx ütles, et ei
lase teda kellegi teise nimele registreerida (olgugi, et ise lapsega ei suhtle muud moodi kui läbi pangaarve).
Kõik oleneb muidugi inimesest... aga ühiskond liigub ka sinna poole, et ei vaadata halvasti selle peale kui mees lapsega naise võtab... (või on mul
vale arusaam?) Usun, et suudaksin ka partneri lapse(d) omaks võtta, aga enda oma ikka kõige armsam
Adopteerimine veidi riskantsem teema... aga kui mees ja naine mõlemad last tahavad ning loomulikul teel teda saada ei ole võimalik, siis see neile
inimestele palju rõõmu võib tuua...
Olen küll tõsiselt vale inimene asja kommenteerima, sest ei kujuta elu ilma lasteta ette... ilma pojata olexin hingeliselt oluliselt vaesem...
See kes olin eile, ei ole ma täna ja see kes olen täna, ei ole ma homme
|
|
|
meryli
LEBO      Postitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2002 kell 17:45 |
|
|
lastetule on see teema liiga valus, et seda avalikult omast seisukohast lahkaksid.
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2002 kell 18:43 |
|
|
Olen tegelenud lastekodulastega, ja selle kogemuse põhjal võin õelda et suudaksin küll võõra lapse omaks võtta.
Ja pealegi minu arust ei ole mitte see lapsevanem, kes ta valmis teeb (või siis sünnitab) vaid ikkagi see kes ta üles kasvatab, keda laps võib
usaldada. Kuid seda usaldust on väga raske võita kui laps on korra haiget saanud, kui teda on juba korra maha jäetud.
Aga peale adopteerimise on ju ka teisi võimalusi last saada. Kui ikka väga oma tahetakse siis tuleb kõik võimalused läbi katsetada.
Mina ei kujutaks oma elu ilma lasteta. Oleks vist mingi väga oluline osa minust puudu.
|
|
|
Kayleigh´n I
eriline mõrd         Postitusi: 4757
Registreeritud: 28.09.2002 Viimane külastus: 14.02.2012 Asukoht: Haabersti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 11.11.2002 kell 20:07 |
|
|
Mina olen võibolla sellises olukorras, et ei saa kunagi lapsi ... eks ta ole ikka väga kurb.
Enne, kui kõik korras oli, ei tahtnud ma üldse lapsi .. mulle piisas sellest, et lastega sõbrannadel külas käisin. Aga nüüd, kui ise enam ei saa ..
nii tahaks ... Teeks kohe valmis, kui luba antaks ... aga seda ei tehta niipea ja hiljem ei ole enam võibuolla võimalik. Aga kurb on vaadata
lastega emasid linnas jalutamas ..
Kuid minagi olen arvamusel, et lapse ema ei ole just ilmtingimata see, kes ta üles kasvatab. Oleks ju tore, kui ema oleks igatmoodi EMA- sünnitanud ja
üles kasvatanud.
Aga ma tean, et kui kunagi last tahan ja ise ei saa, siis adopteerin .. ja olen hea ema...
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 17.12.2002 kell 00:00 |
|
|
Kui ma su postitust lugesin Kayleigh'n I, siis tekkis tahtmine küsida, et miks siis? Kuid teades teema valulikkust jätan selle sinnapaika. Aga minu
lugu sellegipoolest. Kuigi see on juba kusagilt siit läbi käinud. Pole küll päris laste perrevõtmise lugu, aga omad selleteemalised noodid siingi.
Eriti kunama olen end mammana elu aja, juba plikast peale ette kujutanud.
Kaasaga olen koos ammu, 1988-st aastast. Ülikooli ajal kaks korda tehti katset mu sassis hormoone korda lükata. Ei õnnestunud, sest mõlemal korral
tuli analüüside andmise lõppedes avastus, et olen rase. Kuid selle esimese teadmise juurde see jäigi. Need mõlemad korrad lõppesid mulle vere ja
valuga, kaks peaaegu tuimestuseta emakapuhastust. Siis sai abiellutud. Kuna raseduse lootust oli varem antud siis nagu ei mõelnud sellele teemale
algul suurt. Kuid aastad läksid. Arstid ikka üritasid tsükli ja hormoonidega mängida, ei miskit. Ja siis laparoskoopia. Ja peale oppi seisab arst
palatiuksel ja teatab, et sry, aga loomulikul teel te lapsi ei saa. Ega enamus vist ei suuda seda tunnet, mis sellisel hetkel valdab ette kujutadagi.
Kogu maailm kukkus kokku. Sest niiväga oli seda pisikest peret soovitud. ja niipalju pisaraid juba valatud. Ja iga lapse nägemine tegi hinge haigeks.
Ja eriti teadmised teiste abortidest. Õnneks ei kestnud see periood eriti pikalt. meie esimene poeg otsustas, et arstid pole õiged määrama tema
tulekut või mittetulekut ja lõi nii oodatult ootamatult selle maailma väravad valla. Ja siis tuli teine. ja loodetavasti tuleb kolmas.
Aga enne seda esimest jäi peale 7,5 abieluaasta veel mitu head aastat mitteabielulist aega. Kole on oodata ja elada teadmisega, et vist ei saagi.
Minul on lastetutest paaridest VÄGA kahju. Juba ainuüksi sellepärast, et mu parim sõbranna maadleb sama probleemiga. Kes meist tahaks olla igavesti
kommitädi. temal on küll elukaaslasel lapsed, aga ikkagi. Lapsed ei ela aga nendega koos. Kui ta varem ka oli leppinud kommitädi rolliga, siis meest
ja tema lapsi kõrvalt vaadates on soov omade järgi aina tugevnenud. Eks kõigi võtmiste ja teadmiste kiuste säili ikka ja alati soov OMA lapse järele.
Kuniks on lootust. Või kell pole löönd.
Jah, ma arvan, et võõra lapse võtmine perre oleks olnud igati reaalne, kui omad poleks tulnud. Mees igatses pisiperet. Tema oli see, kes uskus ka
siis, kui mina ammu enam ei uskunud. Aga oma laps on ikkagi oma. Vähemalt seniks, kuni võetud laps pole omaks saanud.
Lapsed on olulisim osa mu elust. MMa vajan neid sama palju kui õhku hingamiseks. Ma võin ju tõmmelda siia ja sinna, kuid maandun ikka sinna kus nemad.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.02.2003 kell 22:13 |
|
|
Alati peaks säilitama lootuse.
Inimese enda usk on kõige parem imeravim. Tihti see aitabki
Kuid usun et oma hoolde võetud võõras laps kasvab samamoodi hinge kui päris oma sünnitatu. Kui ikka ise seda tahta ja natu pingutada, saab ka
adopteeritud lapsest oma.
Ise peab endas vaid olema kindel, et seda ikka väga tahetakse...
See ei ole teema kus saaks katsetada, et oh ma natu proovin, kas suudan omaks võtta või mitte. Enne adopteerimist peab juba see soov ja kindlus olema,
et last ikka tõesti väga tahetakse.
Kuigi need päkapikud vahel hinge ka väga mustaks teevad oma tempudega, ei ole mul küll kunagi tekkind seda mõtet, et parem oleks nendeta....eh.
Ei suuda oma elu ilma lasteta ette kujutada...
... Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad...
|
|
|
tiina
Administrator          Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 19.08.2020 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.02.2003 kell 09:16 |
|
|
Neid juhuseid ikka väga palju, kus arstid mööda panevad...eriti naiste puhul. Meeste viljatuse puhul pole nagu kuulnud eksimusi...aga naiste puhul
küll tihti on kuulda olnud...et see kes lapsi ei saa...pärast mitu last sünnitab.
Mu enda sõbrannalgi kirjutati NN kaardile, et ta ei saa lapsi. Ja ta nii arvaski, et ei saa ja jääbki lastetuks. Sügisel sündis tal pisike
tütretirts Ja arvan, et see ei jää tal ainukeseks lapseks.
Palju on ka selliseid paare, kus mehel ja naisel arstide kinnituse kohaselt kõik korras, aga lapsi ikka ei saa. Mul töökaaslasel oli nii. Aastaid
tahtsid nad mehega lapsi...kõik oli korras...nii mehel kui naisel...aga naine rasedaks ei jäänud. Nad tegid kõiksugu imetrikid läbi, aga ei miskit.
Lõpuks oli kunstlik viljastamine ainuke lahendus ja vist kolmandal korral see alles õnnestus. Seemnerakud võeti oma mehelt ja munarakud naiselt ja
pandi sunduslikult kokku ja hiljem siirdati emale. Oma ema isa lapsed, aga vägisi kokku pandud. Sündisid kaksikud...poiss ja tüdruk.
Nii et, kui väga soovida...võib nii mõnigi asi võimalikuks saada ja alati ei pea arstide diagnoosid päris paika. Lootust ei tohi ainult kaotada ja
usku.
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
Kayleigh´n I
eriline mõrd         Postitusi: 4757
Registreeritud: 28.09.2002 Viimane külastus: 14.02.2012 Asukoht: Haabersti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.02.2003 kell 10:08 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Kui ma su postitust lugesin Kayleigh'n I, siis tekkis tahtmine küsida, et miks siis?
Kirjutasin mitu pikka kirja ... kuid ei suutnud postitada ..
Aga küll ma hakkama saan .. ja emaks kah kindlasti .. seda mulle ei kingita, et ma lapsi ei saa Niikuinii saan
Niikuinii..
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.02.2003 kell 10:26 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Kayleigh´n I
Aga küll ma hakkama saan .. ja emaks kah kindlasti .. seda mulle ei kingita, et ma lapsi ei saa Niikuinii saan
Niikuinii..
Kindlasti saad !!
Kui ikka väga tahad ja usud sellesse, siis lõpuks täitub iga soov. Ka sinul
Jõudu sulle ja kindlat usku endasse
Olen ise püüdnud järgida seda motot, et lahendamatuid olukordi pole... Ja see on ka toimind. Tõesti igale probleemile on lahendus, tuleb vaid väga
tahta seda leida ja saavutada.
... Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad...
|
|
|
zabine
Algaja   Postitusi: 10
Registreeritud: 12.03.2003 Viimane külastus: 31.03.2003 Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.03.2003 kell 20:42 |
|
|
Kes teab kas saangi neid.Elukaaslane mu probleemist ei tea, õnneks ta last ei taha.Kui olin 19 kaotasin lapse ta oli 3-kuune.Lapseisaga läksin
lahku.pärast seda ei tahtnud ma lastest kuuldagi, kuid aasta tagasi otsustasin ,et aitab naljast kell tiksub, aga ei midagi. Arstid väidavad ,et viga
on mu psüühikas, ise ma nii ei tunne.Ei tea hirmus mõelda lausa.Ise mõtleksin lapsendamisele, aga kuidas öelda seda, et ma lapsi ei saa elukaaslasele,
lapsekaotusest ta teab,aga ülejääänu suhtes teab ta et kasutan rasestumisvastaseid vahendeid.Siiski lootus on see mis sureb viimasena!
|
|
|
saskia
Kasutaja     Postitusi: 446
Registreeritud: 25.09.2002 Viimane külastus: 5.02.2009 Asukoht: ikka maal metsas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 18.03.2003 kell 21:59 |
|
|
Kunagi ka mul oli probleem...ei jäänud kuidagi rasedaks ja mõtlesin juba, et ei jäägi. Siis tulid muud tervise probleemid ja tõenäosus last saada
kahanes veelgi. Ei oskagi seda tunnet kirjeldada...väga õnnetu olin, sest nii väga tahtsin last. Ei suutnud leppida ja proovisin uuesti ja uuesti.
Lõpuks ikka õnnestus ja nüüd on mul pisike tore poeg
Nüüd kui mul laps olemas, ei kujuta ettegi elu ilma temata.
Muidugi said ka muud võimalikud variandid läbi kaalutud: lapsendamine, jne. Mõistan täielikult neid, kes seisavad sellise probleemiga silmitsi.
me elame ju vaid korra...
|
|
|
Mara
Olgu jääv meile päike!       Postitusi: 1861
Registreeritud: 11.12.2002 Viimane külastus: 29.10.2015 Asukoht: keskel Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.03.2003 kell 14:54 |
|
|
Mul on nõbu lapsendatud..vanemad lapsi ei saanud... normaalne minu arust..kui lapsi tahavad ja on nõus mõne lapse õnnelikuks tegema ,siis palun väga
Parim vibukytt siinpool Uuraleid...
|
|
|
Hiirekas
Bännitud Postitusi: 2340
Registreeritud: 23.03.2003 Viimane külastus: 5.09.2003 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.05.2003 kell 22:18 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Ray
Palju on lastetuid paare. Kui satuksite olukorda, kus elukaaslasega vaatamata tahtmisele lapsi ei saa? Kuidas te olukorra lahendaksite?
Kuidas suhtute adopteerimisse? Kas vajate lapsi oma elus? Kui endal lapsi pole (ei saa) kas suudate võtta kaaslase lapsed omaks? Või kui abiellute
kaaslasega, kellel on juba laps (-ed)?
Kuidas te tegelikult suhtute eelpool nimetatud probleemidesse?
Väga valus teema. Mul küll laps olemas, aga tahaks veel. Kas saan ei tea. Asi pole ehk enam nii lihtne. Täpselt ei tea.
Aga kui peaks selguma, et ei. Ahhh, ma ei taha teada. Ma isegi ei taha mõelda, mida siis teekisn.
Ma rmastn lapsi, meeletult.
|
|
|