pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.05.2003 kell 22:32 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Ray
Palju on lastetuid paare. Kui satuksite olukorda, kus elukaaslasega vaatamata tahtmisele lapsi ei saa? Kuidas te olukorra lahendaksite?
Kuidas suhtute adopteerimisse? Kas vajate lapsi oma elus? Kui endal lapsi pole (ei saa) kas suudate võtta kaaslase lapsed omaks? Või kui abiellute
kaaslasega, kellel on juba laps (-ed)?
Kuidas te tegelikult suhtute eelpool nimetatud probleemidesse?
Kunagi, mitu aastat tagasi elasin üle selle hirmu, et äkki ei saagi lapsi.... Mäletan, et see oli kole... Hirm oli ja soov, meeletu soov jääda
rasedaks, kuid mida ei tulnud, see oli see 'pisike ime'.... Olime valmis proovima kõike, kuid õnneks, ei läinud vaja. Nüüd olen õnnelikult kahe
imetoreda lapsukese ema... Kuigi minu jaoks ei ole vahet, kas naine sünnitab ise või adopteerib lapse, EMA on ta ikkagi... Ema on see, kes kasvatab,
kes annab oma armastuse ja eluksvajaliku kaasa.... Seega, kui tuleb soov kolmanda järele ja selgub, et pole võimalik, siis saamata see laps ei jää -
võimalusi on ju palju...
Ahjaa, muide elan koos kaaslasega, kellel on esimesest abielust laps, kuid kes ei ela meie juures, vaid emaga koos. Ei tea, kuidas suhtuksin temasse
siis kui ta oleks kogu aeg meiega (on selline keeruline ja kurva saatusega teine). Praegu on meie vahel aga liiga suur kuristik...ei oskagi seletada,
millest tekkinud
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
pipiplika
lahutatud :P      Postitusi: 674
Registreeritud: 20.11.2002 Viimane külastus: 23.08.2019 Asukoht: seal, kus oma sabakonti toetan Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.05.2003 kell 22:33 |
|
|
olen nõus lapsendama, ja võtma lapsega. kui aga oleks viga minus ja kaaslane poleks nõus lapsendama, siis vist paneksin paela kaela...
|
|
|
Vamp O Drama
star deluxe      Naine Postitusi: 953
Registreeritud: 12.03.2003 Viimane külastus: 28.02.2010 Asukoht: Pärnu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.05.2003 kell 07:50 |
|
|
ma ilmselt ei kuulu üldse sellesse teemasse ja mõnede arvates kindlasti mitte ka inimkonna ridadesse, kuna sõnastan järgmise avalduse. mina lapsi ei
taha. kunagi pole tahtnud. võibolla tulevikus hakkan tahtma, aga ma kahtlen selles (kuigi, never say never).
nii et ma panen küsimärgi alla instinkti olemuse. kui tegu oleks instinktiga, oleks see meil kõigil? kas tegu pole siiski pigem ühiskonna poolt
sissesüstitud nõudega, et naisel peab olema laps? loomulikult on väga palju naisi, kes tõsiselt tahavad lapsi. aga on ju ka neid, kes ei taha.
I know you hate me
for me it's real love
|
|
|
RealBitch
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 926
Registreeritud: 03.01.2003 Viimane külastus: 19.10.2008 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.05.2003 kell 14:31 |
|
|
Lastetus on megavalus teema ja minu arust samasse kategooriasse käiv nagu see, et ei räägita võõrastega usust jne. Kungi ei tea ju, mis on tegelikult
asja taga ja kui mingil suguvõsa jämmil eidekesed hakkavad pärima, et noh, millal siis teil lapsed tulevad, siis see on suht kohatu, ma leian, sest
tänapäeval nii palju ju neid, kes ei saagi lapsi ja kellele selline kysimus ysna haiget teeb.
Mul endal sama hirm, et äkki ei saagi, aga kuna proovind veel pole(vara veel) siis midagi kindlat enda kohta öelda ei oska. Samas on see suht
ülekohtune ju, kui keegi kes tahab ei saa ja kes ei taha, see teeb muudkui aborte ja rasestub ikka väga kergelt
Aga elu juba kord on ebaõiglane vist ...
|
|
|
MonaLisa
mõtlik kasutaja       Postitusi: 1328
Registreeritud: 01.01.2003 Viimane külastus: 20.05.2005 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.05.2003 kell 15:07 |
|
|
kunagi varases nooruses, kui ma veel ei olnud kindel kas üldsegi abiellun ja/või saan lapsi, mõtlesin, et lähen näiteks, lastekodusse tööle. Ja kui
mõne nendest lastest oleks tugev side tekkinud, oleksin ka lapsendanud.
Selle ajani, kuni mul endal veel lapsi polnud, tihti "kleepusid külge" võõrad lapsed. Võtsin seda kui paratamatust. Mulle meeldis lastega tegelemine
ja ju see paistis kaugele
Praegu suurem tuhin on möödas, kuid ikkagi suudan kontakti luua ka päris võõraste lastega. Kui tulevane kaasa oleks lastega, eks ma võtaks neid omaks.
kuigi - mida suuremad lapsed, seda raskem oleks pereks kokku sulamine..
|
|
|
unistaja
*.: rahulolev :.*      Naine Postitusi: 1751
Registreeritud: 03.09.2003 Viimane külastus: 14.02.2021 Asukoht: põhiliselt siin juba pikemat aega Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2003 kell 12:00 |
|
|
See on teema, millele vaatan silma iga päev. Ise pole küll see, kes lapsi ei saa, kuid kõrvalt on valus vaadata. Tahaks aidata, kuid see pole
võimalik, ainult arst aitab tema puhul.
|
|
|
PrettyLizi
väikeste viguritega       Postitusi: 1266
Registreeritud: 26.01.2003 Viimane külastus: 26.08.2009 Asukoht: maa ja taeva vahel Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2003 kell 13:44 |
|
|
Omal veel lapsi ei ole. Aga kui mul peaks tekkima probleeme (mida võib juhtuda), siis kaaluksin kõiki variante - lapsendamine, katseklaasi laps,
kunstlikviljastamine jne.
Selle lastetuse juures on kõige hullem tõsiasi see et need, kes tahavad väga last saada - ei saa, ja need, kes ei taha - saavad.
Eriti kurb kui ühte seltskonda peaks sattuma kaks naist - üks ei saa lapsi ja teine teeb pidevalt aborte 
Elu on karm aga õiglane 
|
|
|
eero
sugumürsk       Postitusi: 2789
Registreeritud: 06.05.2002 Viimane külastus: 27.11.2012 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.09.2003 kell 13:56 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Kayleigh´n I
Aga küll ma hakkama saan .. ja emaks kah kindlasti .. seda mulle ei kingita, et ma lapsi ei saa Niikuinii saan
Niikuinii..
Muidugi saad...usu mind et saad
www.ekore.ee
|
|
|