meryli
LEBO      Postitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.10.2002 kell 18:32 |
|
|
Konkreetne juhus vaimudega kohtumisel?
Ise olime kodus ja "ootasime vanaisa surma"...ehk valvasime tema viimaseid hetki. Nii möned minutid enne surma kuulsime kuidas keegi justkui oleks
kilejopega mööda toaseina alla lohisenud (need veneaegsed krabisevad kilekad). Seejärel tehti magamistoa aken lahti ja pandi kinni. Tormasime vaatama,
aken kinni ja toas polnud ka kedagi krabistamas. Kuuldu ikka vöttis meil natuke vestivahe märjaks kyll
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
Tom25
romantik      Postitusi: 1001
Registreeritud: 16.09.2002 Viimane külastus: 22.11.2002 Asukoht: Virumaa Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 22.10.2002 kell 19:08 |
|
|
Oo-jaa, mul vaimurahvaga head ja ammused suhted, juba väiksena. Esimene kohtumine on siiani hästi meeles. Olin siis kuskil nelja aastane.
Miski ajas mu öösel ülesse ja läksin vanaisa seljataha. Täiskuu paistis tuppa, tuba oli valge, varjud põrandal. Ja siis nägin neid, kolmekesi olid,
umbes minu suurused. Tantsisid mu voodi ees, karglesid ühelt jalalt teisele, silmad hiilgasid kuuvalgel, ise olid nagu kontsust tehtud. Ajasin vanaisa
kiiresti ülesse ja kui ta vaatas, siis enne jõudsid korstnajalga lipsata. Tükk aega ei saanud und ja vanaisa ütles, et polnud ju kedagi.
homme on veel parem
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 01:03 |
|
|
Kohtunud küll otseselt vaimudega pole, kuid seda et mu isa peale surma veel hulk aega suvilas ringi liikus, tean kindlalt.
Sellised tüüpilised hääled kordusid õhtuti pidevalt. Ahju uks avati ja pandi jälle kõlksuga kinni; isa kiiktool nagises järsku ilma mingi
puudutamiseta, kostus täpselt sama raske kriuks nagu isa istumise korral. Mõõda koridori liikusid sammud, kuigi seal kedagi näha polnud.
Ainus kes midagi nägi, oli kass. Tema läks koridori sammudele kräunudes vastu, ja siis äkitselt kangestus paigale ning seisis ikka hulk aega ühel
kohal.
Selliseid pisiseiku oli palju. Sellest ka mu veendumus, et isa oli meiega.
Kuid kõige kummalisem oli olukord suvilas talvel. Sel talvel tehti selles piirkonnas kõik majad tühjaks. Ja veel nii nahhaalselt, et suisa suure
veoautoga oli kohal käidud ning isegi mõõbel ära viidud. Kõik ümbruskonna suvilad said kahju, kes vähem, kes rohkem. Meie maja ümber polnud isegi
ühtegi jälge, nagu ei oleks vargad seda maja näinudki. Meil oli ainus maja kus sel talvel sees ei käidud.
Ema hiljem arvas, et isa jäi suvilat kaitsma. Sest see maja oli tema elutöö ja ta tahtis oma pensionipõlve seal veeta.
|
|
|
Jb
Kasutaja     Postitusi: 307
Registreeritud: 24.09.2002 Viimane külastus: 15.04.2009 Asukoht: TLN Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 01:21 |
|
|
/me @ aastakest - kaks tagasi istusime yhe väga hea sõbraga tema isa pubis. pubi asub yhe eesti vana mõisa hoonetes...jubesuur maja...lõputute
koridoride, käikude jne asjadega...peale pubi sulgemisaega, kui kõik töötajad koju olid läinud, istusime meie sõbraga leti ääres, mekkisime õlut ja
parandasime maailma...noh..nagu ikka...aga..õllel, nagu ammu teada, see 1 ja ainuke viga - käib kiiresti läbi...aga veetsee oli suht kaugel...pika ja
pimeda koridori otsas...trepist yles ja alla...niiet uksed tuli lahti jätta, et näeks, kuhu astuda koridorides...nuh istusime siis ja jõime õlut ja
käisime vetsus ja...jõime õlut ja käisime vetsus ja....jõime õlut ja käsisme vetsus...ja äkki sõber kysib minult, et kle...kas sina krt paned neid
uksi kinni koguaeg? mina loomulikult vastasin eitavalt...nuh...jutuks see jäigi...jõime õlut ja käisime vetsus...ja äkki märkasime, et mingi jama
on...meie jätsime alati uksed lahti, aga, kui tagasi läksime olid kõik uksed kinni...ja tuuletõmbus ei tulnud kõne allagi...irw...otsustasime siis, et
läheme kahekesi koos ja teeme uksed lahti ja järgmine kord, kui loodus kutsub, läheme koos...kuna tol hetkel kahtlustasime ilmselt mõlemad teineteist
lollis naljas...mõeldud-tehtud.....läksime koos yles...ja avastasime, et uksed, mis me ennem lahti olime jätnud täiesti kindlalt kinni olid...
...nuh...vandusime, mis me vandusime, kirusime, mis me kirusime...aga mõlemad kuulsime koridoris kaugenevaid samme...
...kuna me mõlemad suht korralikus peotujus olime, siis ei hakanud me loomulikult paanikasse laskuma, vaid jõime rahulikult edasi...aga ytleme nii, et
jututeemat jätkus...olime me ju siiski kokku puutunud VAIMUDEGA....
...hommikul - ilge pohmell...
..sõime pubis miskit praadi...
...tuli sõbra isa, kes jube pahane oli, kuna öösel keegi oli käinud kogu aeg koridoriuksi lahti tegemas ja need lahti jätnud, niiet magamistuppa jube
tuuletõmbus tekkis...ja tema ei saand yltse magada, kuna pidi kogu aeg käima uksi kinni panemas...
...vot selline on minu kokkupuude vaimudega...
|
|
|
meryli
LEBO      Postitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 06:35 |
|
|
JB!
Nu sul seda va huumurt ikka on! Aga eks öllesena vöis asi parasjagu koomiline-vaimuline tunduda
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
Tom25
romantik      Postitusi: 1001
Registreeritud: 16.09.2002 Viimane külastus: 22.11.2002 Asukoht: Virumaa Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 08:35 |
|
|
Veel lugu vaimudest-tontidest... Kõik toimus samas toas, kus eelminegi lugu, ainult mõnikümmend aastat varem. Siis oli ema väike, koos õe ja vennaga
suures voodis. Tuba oli hämar ja kudisesid seal juttu ajada. Järsku kuulsid midagi ja jäid hiirvaikseks. Ja siis ta tuli, kummuti tagant. Nägi välja
nagu lamba tagumine jalg, kontsust pea oli otsas, kaks punakat silma peas. Hüppas üle toa krõps-krõps-krõps ja kadus korstnajalga. Vanaema hõikas
teisest toast, et mis see oli? Ja neil oli tükk aega mõtlemist.
homme on veel parem
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 09:05 |
|
|
Oh kui hää, et ise pole nendega kokku puutunud.
Kardaks vist irmsaste...prrr
Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.
Karlsson Katuselt
|
|
|
Tom25
romantik      Postitusi: 1001
Registreeritud: 16.09.2002 Viimane külastus: 22.11.2002 Asukoht: Virumaa Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 12:29 |
|
|
Meie vanakodus oli häid vaime kõikjal. Vanaonuga oli selline lugu. Ta oli karjas, jäi omaette mängima. Kui märkas, siis olid loomad juba kadunud,
isegi karjakella polnud kuulda. Otsis igalt poolt, ei leidnud, nutumaitse oli suus. Lõpuks hakkas üle jõe minema, üle vanade sammeldunud sillatalade.
Hakkas just talale astuma, kui veest kerkis üleni lumivalge mehike, pikad juuksed ja habe, toetas end käsi põsakil talale ja ütles:"... kuhu nüüd,
loomade pärast pole küll vaja sinna minna, need on seal, selle kuhja juures..." Vanaonu leidiski loomad sealt ülesse. Järgmine päev kukkus üks
külamees sama talaga tükkis jõkke, tala oli pehkinud ja murdus.
homme on veel parem
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 12:55 |
|
|
Üldiselt mul endal kodus toimub ka igasugu liikumist ja nagistamist, varemal arvasin, et puumaja lihtsal "mängib" ilmade muutudes.... aga elektrit
tarbivad koduasjad teevad vahel trikke ja näiteks mul magamistoas lambi pirni klaasiosa kukkus ükskord öösel magama heites otse voodisse. Lamp ise
asub umbes 1,5 meetrit eemal ja see klaasist osa oleks pidanud teoreetiliselt kaarega kukkuma, siiani ei mõista asja. Siis vahel televiisor hakkab ise
kanaleid vahetama, mina arvasin, et küllap puldis midagi vms., siis ükskord hakkas videomakk korrapäraselt sisse - välja lülitama, mõtlesin vigase
harutoosi peale ja panin videomaki juhtme pistiku mitmele poole mujale ning panin laelambi ka põlema, miski ei aidanud, justkui keegi oleks narrinud.
Hiljem mõtlesin, et ehk videomakk on lihtsalt voolukõikumisele tundlik, aga mine tea, imelik lugu oli küll....
|
|
|
mada
-           Mees Postitusi: 6524
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.04.2021 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 13:31 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Ray
Siis vahel televiisor hakkab ise kanaleid vahetama, mina arvasin, et küllap puldis midagi vms., siis ükskord hakkas videomakk korrapäraselt sisse -
välja lülitama, mõtlesin vigase harutoosi peale ja panin videomaki juhtme pistiku mitmele poole mujale ning panin laelambi ka põlema, miski ei
aidanud, justkui keegi oleks narrinud. Hiljem mõtlesin, et ehk videomakk on lihtsalt voolukõikumisele tundlik, aga mine tea, imelik lugu oli küll....
Ega tänapäevane elektroonika on tõepoolest tundlik kõiksugu voolukõikumistele. Eriti hull on olukord majades, kuhu elekter tuleb õhuliini
mööda. Mul poolõde elas vahepeal maamajas, ning sai paari aasta jooksul ikka päris mitmest elektroonilisest riistapuust lahti. Ei ole võimatu, et ka
videomaki protsessor (nii seda vist kutsuti) voolukõikumistega selliseid tükke tegema hakkab, telekaga pole küll selliseid kogemusi, aga igatahes
siis, kui ahjuküttega majas pikemat aega köetud ei ole ning õhk niiske, siis teeb ka telekas igasugu tsirkust.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
|
|
|
Tom25
romantik      Postitusi: 1001
Registreeritud: 16.09.2002 Viimane külastus: 22.11.2002 Asukoht: Virumaa Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 23.10.2002 kell 14:14 |
|
|
Sama jõe peal oli mul ka juhus hea vaimu väge tunda. Oktoobri hilisõhtu oli, hakkasin üle purde tulema. Jõgi süvendatud ja kärestikku oli tehtud kosk,
ca 1,5 m vesi kukkus. Kose kõrval kohe purre. Oli selge ja ere kuuvalgus. Hakaksin just astuma libedale purdele, kui lõi nagu välku, ere
valgussähvatus. Kuidagi kõhe hakkas ja läksin hoopis altpoolt koske, kärestikust üle jõe. Järgmine päev kukkus üks teine mees purdega kosest alla.
Haldjas hoiatas vist mind.
homme on veel parem
|
|
|
Jb
Kasutaja     Postitusi: 307
Registreeritud: 24.09.2002 Viimane külastus: 15.04.2009 Asukoht: TLN Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 24.10.2002 kell 03:00 |
|
|
hehehee
nuh...minuarust siuke korralik tondijuttude lehekylg....või...noh, kui mitte tondijuttude...siis...samapalju nalja, kui tondijuttudest..........saab
kyll :)
UURI TONDIJUTTE....KLIKI SIIA!
TÄHELEPANU! Tekstis esinenud tegelased, kohad, jms on välja mõeldud, kokkulangevused tegelikkusega on puhtjuhuslikud ja ettekavatsemata.
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 05.12.2002 kell 11:54 |
|
|
Üht vaimuhakatist kohtasin millaski 26.oktoobri paiku. Ja seal oli ka tunnistajaid, nii et ausõna, ma ei valeta..ic
Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.
Karlsson Katuselt
|
|
|
synoptik
Kasutaja     Postitusi: 228
Registreeritud: 26.01.2003 Viimane külastus: 30.12.2005 Asukoht: raplamaal kuskil Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 13:35 |
|
|
Olen minagi neid tegelasi kohanud.Meil on pööningul vana reformvoodi ja iga kuu 18 kuupäeval veab keegi voodit ühest seinast teise-selgelt kuulda.Kui
üles lääme on voodi teises seinas,järgmine kuu veetakse teise seina tagasi.... Nii see voodi sõidab juba ligi 50 aastat-kui maja ehitati...Olen
sellega harjunud ja nüüd on kahju et "vaimu"ära andsin.Umbes aasta tagasi kui külalised olid ja voodit jälle sikutati rääkisin külalistele mis
toimub.Naljaga pooleks öeldi mulle et kui koju läheme võtame ta kaasa-sellest ajast saadik on vaikus ja voodi paigal.Ei tea kas võtsidki mu vaimu
kaasa aga pole enam aasta otsa voodisikutamist kuulda olnud...
|
|
|
stinkfist
Kasutaja    Postitusi: 136
Registreeritud: 13.02.2003 Viimane külastus: 22.11.2008 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 14:50 |
|
|
jaa...mul kodus ka ikka mitu korda olnud shiukseid juhuseid, kus ei osanudki kohe midagi mõlda...külm värin tuli peale: üks nendest paranormaalsetest
nähtustest - istusin oma toas ja lugesin, kui äkki korraga muutus tuba hirmuäratavalt külmemaks, algul ei saanud arugi, kui siis äkki hakkas sein nagu
liikuma - mingi asi liikus mööda seina, pannes viimase endaga kaasa lainetama. see oli jube, külm hakkas.läksin siis toast minema, ent tagasitulles
oli tuba jube palavaks muutnud..ei teagi, mis see siis oli, kas just vaim...kummitus...aga midagi, mida ma ei koge iga päev...
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 15:01 |
|
|
Ma vist jääksingi rääkima, sest mul sõbranna majas kummitab pidevalt. Too on üle küla vanim maja, ja mis teha, said ostes ka majavaimud kaasa. Üks
juhus, istume kõik all suures toas (kahekordne maja, kus laste toad on üleval korrusel) ja vaatame telekat. Üks noorema õe sõbrants tahtis üles tuppa
minna ja kuna ta meid kogu aeg agiteeris, et tulgu meiegi, siis lubasimegi minna. Samas tuli aga telekast miskit põnevat ja ma jäin veel istuma, nii
ka sõbrants mul. Too tüdruk aga pani ajama, teades, et meie tuleme tal kannul. Trepikoridor on neil suht hämar ja pika terpiga.... Läks nats aega
mööda kui too joostes ja peaaegu nuttes alla jooksis.... Meie nägude peale, et mis, kukkus vai ? hakkas ta seletama järgmist: oli ta trepini jõudnud,
kui kuulis kedagi talle kuklasse hingamas (ja ka hingeõhku siis). Algul oli ta tagasivaatamata öelnud, et Ivika, jäta järgi (mina siis, kuna uskus ju
meid kannul olevat) ja astus edasi.... Siis tundis uuesti sama asja, vaatas seljataha ja.... tühjus... Aga vot olid tüdrukul kiired jalad
allatagasi....
Ise kohtusin vaimuga sealsamas teise korruse koridoris...kust uls läheb neil venna tuppa. Istusime ühe tüdrukuga seal seina ääres jaanipäeva ajal ja
ajasime lihtsalt juttu kui kuuleme järsku Mareki toast (pere vanim laps siis, kahele õele vend) nagu oleks keegi kärbsepiitsaga vastu maad tagunud.
Jäime uuesti kuulama, et kas äkki tuleb see heli kuskilt väljast, kuid ei....sealtsamast. Jörgmine päev nõudsi Matrek meie käest kärbselapatsit, kuna
ta kindlalt teadis, et oli selle lauale jätnud, tole hetkel aga seda enam polnud... Meie muidugi ei jäänud enam kauaks koridori, vaid tormasime
tuhatnelja õue,kus teisedki...
Jne, eriti ei salli majavaimud neil isapoolset vanaema, hakkavad toda kohe sõelade ja igasugu köögistaffiga loopima... vaata ja imesta ainult.
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 15:05 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: synoptik
Olen minagi neid tegelasi kohanud.Meil on pööningul vana reformvoodi ja iga kuu 18 kuupäeval veab keegi voodit ühest seinast teise-selgelt kuulda.Kui
üles lääme on voodi teises seinas,järgmine kuu veetakse teise seina tagasi.... Nii see voodi sõidab juba ligi 50 aastat-kui maja ehitati...Olen
sellega harjunud ja nüüd on kahju et "vaimu"ära andsin.Umbes aasta tagasi kui külalised olid ja voodit jälle sikutati rääkisin külalistele mis
toimub.Naljaga pooleks öeldi mulle et kui koju läheme võtame ta kaasa-sellest ajast saadik on vaikus ja voodi paigal.Ei tea kas võtsidki mu vaimu
kaasa aga pole enam aasta otsa voodisikutamist kuulda olnud...
Ka seal sõbranna majas kipuvad vaimupoisid öösiti mängima....tavaliselt kulli maja kolmandal korrusel, mis tühjana seisab. Päris paha oli öösel ärgata
müdina peale, mis tuleb lae pealt,teades, et see tuba üleval peaks nagu tühjalt seisma... Algul oli ikka päris kõhe seal käia, kuid siis harjusin vist
nii mina kui vaimud, et võõras majas ja kahjuks hetkel satun neile külla juba väga harva...
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
Mara
Olgu jääv meile päike!       Postitusi: 1861
Registreeritud: 11.12.2002 Viimane külastus: 29.10.2015 Asukoht: keskel Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 15:17 |
|
|
mai tea see võib teemast mööda minna ,aga kord juhtus minuga nii....vanaema oli just ära surnud ja sõitsime autoga matuselt kodu poole ja märkasime
,kuidas yks hirv/kits põllu peal kepsles..siis kõik mõtlesid nagu yhest ajust ,et see vanaema seal ongi..
Parim vibukytt siinpool Uuraleid...
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 15:23 |
|
|
Ahjaa, miskipärast ilmuvad/kuulevad inimesed vaime seoses kellegi surmaga. MNüüd tuli meelde, et õhtul, mil isa suri, kuulsime meiegi ühtteist
kummalist ja meie majanaabrid ka - kaks sektsiooni edasi... Tegime emaga köögis süüa, kui meie mõlemad kuulsime uksekella helisemas, küsisin isa käest
ukse juurde tulles, et kas helises ja tema väitis, et ei kuulnud küll. Tegin siiski ukse lahti ja vaatsin, et kes või mis, polnud kedagi... paar tunsi
hiljem isa suri -nüüd kummitab see küsimes, tea kas lasin ise surma sisse ? Kui isa aga juba kokku oli kukkunud (kella järgi tagantjärele tuletus),
kuulsid meie majanaabrid sama (isa sai nendega väga hästi läbi), uksekell ja kedagi polnud... Kui aga aknast vaatama läksid ja kiirabi maja ees nägid
(meie sektsiooni ees) olid neil mõlemil naisega pähe löönud sama mõte, et meite papaga miski väga pahasti....tulid ilma kutsumata appi... Tunnetus ?
vaimud ? Mis sellised asjad on ?
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
stinkfist
Kasutaja    Postitusi: 136
Registreeritud: 13.02.2003 Viimane külastus: 22.11.2008 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.02.2003 kell 15:36 |
|
|
vaimudel on omadus mõjutada inimese alataju ilma, et nood sellest midagi taipaksid...aga alati on ju võimalus, et su naabrid on ise asjaga kuidagi
seotud?
|
|
|
epp
Tige Kull      Postitusi: 922
Registreeritud: 04.05.2002 Viimane külastus: 7.02.2021 Asukoht: Omadega Põhjas Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.03.2003 kell 17:46 |
|
|
hmm..hirmuäratavad lood on siin teil..
mul ka yx välja pakkuda... see oli siis kui ma olin miski 13 aastane.. läxin oma tädile kylla hiiumaale.. ja seal me olime kusagil nädal aega..
alguses oli väga tore.. esimesed kaks päeva läxid angu nupsti.. (kiiresti) ja siis järgmisel ommikul kysis tädipoeg et mis asja? teil siin kummitab v?
siis kysisime lähemalt mis juhtunud oli? ja ta magas suures toas ja miski 5 paiku (oli suvi ja päike paistis juba väljas) ommikul .. kuuleb läbi une
et keegi töuseb nahkdiivanilt ylesse ja tuleb tema poole ja kuulis vaid kolme sammu.. tegi silmad lahti ja päike paistis silma..kui oli natc
liigutanud ennast nägi et toas pole kedagi ja ux on ka kinni nii et võimatu et keegi käis seal toas.. vaimud.. tekkis meil kysimus?.. siis tädi rääkis
et kui nad läxid sinna koterisse elama siis oli uksekell ja kedagi polnud ukse taga... ja mõne ajapärast avastasid et uksekell yleyldse ei töötagi...
niih.. tädi siis kysis oma mehelt et kas tema tegi pai... talle öösel.. mees vastas et ei teinud... ja siis tägi ytles rahulikult aaa.. siis oli see
"tema" .. mul ihukarvad kõik pysti.. ja mõtlesin et kuidas ta suudab seda nii rahulikult öelda... aga see "vaim" oli neile vist juba vana sõber...
ja samal ööl ma eisuutnud magama ka jääda... teised magasid minukõrval ja noristasid kuid siis äkki kostusid sammud ka minu poole ja ja kilekottide
krabin mis nurgas olid parajasti.. vms.. ma olin pyhahirmutäis.. ja täditytar kes mu kõrval magas ytles rahulikult.. jää magama... ära aja mind enam
ylesse... siis ma sain kuidagigi magada... igal ommikul kui päike töusis olin ma õues koos oma koeraga ja alles siis kui teised ärakasid julgesin ma
tuppa tagasi minna (umbes ommikul 4-9,10-ni)
ja nii veel viis päeva.. tegelt nyyd järelemõeldes ei tahax seda uuesti läbi elada.. see oli mu elu õudsamaid kogemusi.. ja kartnud pole ma ka
varem..
Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt.
Ärge eitage midagi täielikult.
Kahelge ja otsige tõde.
Olles leidnud hingerahu,
tunnete ära ka tõe.
|
|
|
li-li
pensil;)         Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.03.2003 kell 21:05 |
|
|
no mind ja mu elamist ka ikka keskid v.miskid armastavad see ei ole deliirium,nii mõnigi saab seda tõestada Vähe sellest,et telekas ise
mängima läheb,kustub ja läheb põlema ka valgustus suvalisel ajal.Seinapilt 3x ühe ja sama koha pealt alla kärutab n. kõige tipux põletus jälje enda
pealt avastan hommikul no mida kuradit........loomulikult on võimalusi endale neid lahti mõelda,kuid mix ka mitte leppida nende
luuludega
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
pisimimm
Super Moderator        Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.03.2003 kell 21:23 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: li-li
no mind ja mu elamist ka ikka keskid v.miskid armastavad see ei ole deliirium,nii mõnigi saab seda tõestada Vähe sellest,et telekas ise
mängima läheb,kustub ja läheb põlema ka valgustus suvalisel ajal.Seinapilt 3x ühe ja sama koha pealt alla kärutab n. kõige tipux põletus jälje enda
pealt avastan hommikul no mida kuradit........loomulikult on võimalusi endale neid lahti mõelda,kuid mix ka mitte leppida nende
luuludega
Seal tuttava juures oli ka algul jama just teleka ja raadioga olnud, keset ööd, mil tüdruk raudselt teadis, et raadio ja telekas on seinast välja
tõmmatud, nood iseenesest täiel jõul üürgama hakkasid, täpselt kell 12... nojah, vaikima pidi nad siiski inimene panema... Aga ka nemad on leppinud
kaasüürnikega. Algul üritasid neist vabaneda (ristide tegemisega uksepakkudele, pühitsetud veega piserdamised) kuid loobusid, kuna miski ei andnud
tulemusi...
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
Arwen
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 680
Registreeritud: 06.04.2003 Viimane külastus: 23.04.2010 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.04.2003 kell 14:12 |
|
|
minu kokkupuude vaimudega oli klassiekskursioonil. kui mina ja mu kaks klassiõde, kes me ühes toas olime, ärkasime keset ööd karjudes üles, kuna kõik
tundsime, et keegi on toas, kuid kui panime tuled põlema, oli tuba tühi. tund aega hiljem kordus sama lugu uuetsi. ma olen üldiselt väga sügava unega
ja pole kunagi varem unes karjuma hakand niiet midagi seal toas oli. pärast rääkis üks naine, et see oli kellegi inimese hing, mis oli sinna jäänud.
peale seda kogemust olen ma vaimude suhtes igatahes väga peru 
|
|
|
marintz
internetivaim       Postitusi: 1309
Registreeritud: 14.01.2003 Viimane külastus: 28.03.2014 Asukoht: Viljandi Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.04.2003 kell 18:34 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Jb
/me @ aastakest - kaks tagasi istusime yhe väga hea sõbraga tema isa pubis. pubi asub yhe eesti vana mõisa hoonetes...jubesuur maja...lõputute
koridoride, käikude jne asjadega...peale pubi sulgemisaega, kui kõik töötajad koju olid läinud, istusime meie sõbraga leti ääres, mekkisime õlut ja
parandasime maailma...noh..nagu ikka...aga..õllel, nagu ammu teada, see 1 ja ainuke viga - käib kiiresti läbi...aga veetsee oli suht kaugel...pika ja
pimeda koridori otsas...trepist yles ja alla...niiet uksed tuli lahti jätta, et näeks, kuhu astuda koridorides...nuh istusime siis ja jõime õlut ja
käisime vetsus ja...jõime õlut ja käisime vetsus ja....jõime õlut ja käsisme vetsus...ja äkki sõber kysib minult, et kle...kas sina krt paned neid
uksi kinni koguaeg? mina loomulikult vastasin eitavalt...nuh...jutuks see jäigi...jõime õlut ja käisime vetsus...ja äkki märkasime, et mingi jama
on...meie jätsime alati uksed lahti, aga, kui tagasi läksime olid kõik uksed kinni...ja tuuletõmbus ei tulnud kõne allagi...irw...otsustasime siis, et
läheme kahekesi koos ja teeme uksed lahti ja järgmine kord, kui loodus kutsub, läheme koos...kuna tol hetkel kahtlustasime ilmselt mõlemad teineteist
lollis naljas...mõeldud-tehtud.....läksime koos yles...ja avastasime, et uksed, mis me ennem lahti olime jätnud täiesti kindlalt kinni olid...
...nuh...vandusime, mis me vandusime, kirusime, mis me kirusime...aga mõlemad kuulsime koridoris kaugenevaid samme...
...kuna me mõlemad suht korralikus peotujus olime, siis ei hakanud me loomulikult paanikasse laskuma, vaid jõime rahulikult edasi...aga ytleme nii, et
jututeemat jätkus...olime me ju siiski kokku puutunud VAIMUDEGA....
...hommikul - ilge pohmell...
..sõime pubis miskit praadi...
...tuli sõbra isa, kes jube pahane oli, kuna öösel keegi oli käinud kogu aeg koridoriuksi lahti tegemas ja need lahti jätnud, niiet magamistuppa jube
tuuletõmbus tekkis...ja tema ei saand yltse magada, kuna pidi kogu aeg käima uksi kinni panemas...
...vot selline on minu kokkupuude vaimudega...
Päris kõhedad lood siin kõigil kirjas.Aga Jb loo peale sain küll kõhutäie naerda
Omal kokkupuuteid pole nendega olnud,aga ikkagi kardan
'Armastus on siis, kui näed kedagi,aga tunned seda kõhus.....'
|
|
|