spunk
Kasutaja     Postitusi: 229
Registreeritud: 10.07.2004 Viimane külastus: 25.10.2010 Asukoht: tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 12.07.2004 kell 23:39 |
|
|
kas jätaksite lapse?
Kas jätaksite lapse näiteks aastaks, teise vanema(kui oled lapse isast/emast lahus) või vanavanemate hoolde, kui tekib võimalus alustada paremat elu,
kuid peate seda tegema esialgu üksi, sest koos lapsega ei ole see võimalik... Kuid peale seda aastat, on teie elu kindlustatud ja te ei pea kunagi
millestki puudust tundma?
|
|
|
li-li
pensil;)         Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 05:45 |
|
|
kui on kindel,et see eluke ikka paremax läheb,siis mix mitte
...mina astusin sellise otsuse tegemisel ämbrisse
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
Epukas
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 525
Registreeritud: 22.06.2004 Viimane külastus: 27.05.2013 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 05:50 |
|
|
kui elu paremax minemine on 100 % kindel, siis jah, teeksin seda..ka minuga tehti nii ja oli abx..mulle tehti ka asi selgex..kaasa ei tahetud mind
võtta, et ma ei peax paar aastat mujal koolis käima..et keskkonna vahetus ei mõjux väga hästi..ja emal poleks olnud seal mahti ka minuga
tegeleda..jah, olen rahul, et nii tehti, vahel ei jää ju miskit muud yle...aga kauax ei suudaks küll oma lastest eemal olla...
|
|
|
mirelles
Kasutaja     Postitusi: 304
Registreeritud: 22.02.2004 Viimane külastus: 29.09.2004 Asukoht: momendil kodus Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 07:38 |
|
|
Mina küll mitte, ma lihtsalt poleks suutnud neist terve aasta eemal olla.
|
|
|
bluepearl
Kasutaja     Postitusi: 120
Registreeritud: 29.06.2004 Viimane külastus: 12.03.2009 Asukoht: seal kus lõppeb asfalt... Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 07:46 |
|
|
loodetavasti ei tule elus sellist olukorda ette, sest olen väga kehva otsutaja. suudan oma otsuseid 5 korda ümber muuta ja ikka selgusele ei
jõua...
aga arvatavasti üritaksin kõigest väest last enda juurde jätta. kuidagi ikka saab ju hakkama!
|
|
|
madu
ületamatult kitsarinnaline       Postitusi: 2415
Registreeritud: 09.07.2003 Viimane külastus: 18.10.2012 Asukoht: seal, kus internet Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 07:54 |
|
|
Elasin 3 esimest eluaastat maal vanavanemate kasvatada ja tagantjärgi julgen väita, et seal oli mul tunduvalt parem, kui oleks olnud linnas pisikeses
ühikatoas.
"Isane peab olema karvane, haisev ja väga resoluutne."
Aleksei Turovski, Drosophilate (äädikakärbeste) partnerivalikust
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 10:17 |
|
|
nüüd juba hilja, enne jätavad nemad minu ...
aga kui omal ajal oleks võimalik olnud, siis küll (kuigi mitte vast alla 2 aastast last)
...aga nädalate kaupa oli mul väike laps vanaema hooles, sest ise ju käisin tallinnas koolis...(oli 3 kuune kui septembris uuesti kooli läksin, sest
ei tahtnud lihtsalt akadeemilist võtta)...ja nii oli terve aasta....
Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.
Karlsson Katuselt
|
|
|
sirli
Vaikne vaatleja       Naine Postitusi: 2410
Registreeritud: 08.06.2003 Viimane külastus: 6.02.2021 Asukoht: muutub pidevalt,enamasti seal,kus on soe ja kindel Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 11:38 |
|
|
jätaksin küll, esiteks teades enda vanemaid kasvatataks lapsest seal tõeliselt realistlikuma maailmavaatega ja tõsisem inimene, kui mina kunagi
suudaksin ja kui elu oleks siis täielikult kindlustatud, eks ma teeksin siis hiljem aja lapsega tasa.
Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad, siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad
|
|
|
spunk
Kasutaja     Postitusi: 229
Registreeritud: 10.07.2004 Viimane külastus: 25.10.2010 Asukoht: tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 13:01 |
|
|
minu piiga on 3,5 aastane ja võimalus paremaks eluks ei ole küll 100% kindel, kuid võin julgelt väita, et 99,9 % küll, ja jätsin ta koju oma vanemate
hoolde... suur tüdruk küll....aga südames ikka meeletu valu ja kahtlus, kas ikka tegin õieti? Kuid nüüd ei ole muud enam teha kui see aasta üle
elada kuidagi.....

|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 16:04 |
|
|
Ei, ei jätaks. Vanemate hoolde küll mitte. Ja ka mitte lahuselava kaasa manu. Kui siis mingiks lühemaks ajaks abikaasa hoolde, aga mitte ekside ja
vanematega. Keegi ei garanteeri, et naasmine tuleb suhete samasse etappi, sama soojaga. Ja võib-olla just siis hakkan ma hoopis sellest kõige
olulisemast - laste lähedusest puudust tundma. Sest eks tee lahusolek ja aeg kah oma töö.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Aike
unenägudemeister      Postitusi: 864
Registreeritud: 18.07.2003 Viimane külastus: 19.03.2011 Asukoht: Tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 20:58 |
|
|
Arutaks lapsega kui see võimalik ealiselt mida ta soovib ja kelle juurde minna soovib.Kui see võimalik ei ole siis pean väga kaaluma.Isa juurde ma
küll ei annaks.Aga muidugi on ka teistsuguseid isasid kui ta tundub hoolivat lapsest ja on ise huvitatud lapsega olemisest siis miks mitte.
Elu on elamiseks mitte irisemiseks.
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 21:42 |
|
|
Kui ta on minu laps siis on tal ka ainus kasvataja ja hoolitseja ja selleks olen mina.Ei mingeid alternatiive.Siit ka vastav järeldus kui ollakse oma
isikliku elu sättimisega sama püüdlik kui laste tegemisega või nende tegemise hooletusega siis kaob igasugune vajadus lapse asumisele(mis ta muud
on-vaata kuidas tahad)saatmise vajadus.Laps pole mingi asi mida loobitakse ühe juurest teise juurde kui segavat ja mittevajalikku asja.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
Roxena
Kasutaja    Postitusi: 234
Registreeritud: 22.03.2004 Viimane külastus: 21.04.2018 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.07.2004 kell 22:41 |
|
|
Inimese arengut on püütud igasuguste erinevate teooriatega tsüklitesse paigutada.
Üks teooria näiteks pakub 7-aastased tsüklid. Et kuni 7-aastani olgu laps vanemate läheduses. Kasvagu üles kindluses eelkõige selle suhtes, et on
armastatud. Järgmised 7 aastat hakkab ta tabusid murdma ja püüab vabaneda iga hinna eest vanemate haardest. Targal vanemal on ainult toetada ja
turvata seda protsessi. Edasi tuleb sugulise küpsemise 7 aastat - kogu teema keerleb seksi ümber ... Jne.
Olen seda meelt, et kas just 7 aastat, aga miks ka mitte, on see aeg, mis paneb aluse kogu inimese tulevasele elule. Esimestest eluaastatest sõltub,
kas selle inimese loomus saab olema kalk või õrn, kindel, rõõmus ja endasse uskusv või näiteks kahtlev ja arg.
Näen oma laste näidete põhjal, et kui esimesed aastad on kõvasti "investeeritud" lastesse - armastuse, tähelepanu ja energiaga, siis aasta
aastalt nad vabastavad su. Katsu ainult ise järgi jõuda ja neid vabaks anda! Ja sa näed suu ammuli KUI iseseisavd, kui avatud ja elujulged nad on.
Ellu ja inimestesse uskuvad.
Kardan, et kui mitte jaksata/tahta/võimaldada koos üles kasvamist esimesed 5-7 aastat, siis hiljem raskem - mured, probleemid, kasvuraskused, kinnisus
jne.
Muidugi kui on armastavad vanavanemad - võivad täita selle koha minumeelest.
Olen ise üles kasvanud nõukogude ajal, mil mõlemad vanemad olid päevad läbi tööl ja lapse süllevõtmine oli üldse tabu ja nii olid minu
lapsepõlve-kaaslasteks vanaemad :-). Nii ongi, et tagasi vaadates lapsepõlve soojemaid mälestusi on õhtud vanaema selja taga voodis, kus me vennaga
võidu muinasjuttu välja mõtlesime ja seda vanaemale jutustasime. Vanaemale, kellel oli alati aega, kuna ta oli pime. Kelle voodis lõi nurru ka suur
must isakass. Kes lasi emal-isal poest alati hernekomme tuua, et oleks lastele midagi anda. Kelle jaoks olime tähtsad. Kes punus mulle patse
pühendumusega nagu oleks see pühalik rituaal.
|
|
|
päikesekilluke
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 748
Registreeritud: 13.04.2004 Viimane külastus: 15.03.2005 Asukoht: Linnast väljas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 00:16 |
|
|
On kuidas on, aga oma last ei jätaks mitte mingi hinna eest.
Ma ei suuda seda kuidagi ettegi kujutada, et läheksin aastaks ära ja siis naaseksin... 
Selle aja jooksul võib palju muutuda...
Kuidas selgitada lapsele, et näed, emme läheb nüüd ära, aga "varsti" tuleb tagasi.
Kui sooviksin elus midagi põnevat korda saata, huvitavaid tegevusi leida, end arendada, kaugemale rännata, siis...
kas laps kaasa või ei mingit peret enne.
Muutes oma suhtumist millessegi, muudame ka selle mõju meile.
|
|
|
ullike
naiivitar       Postitusi: 5943
Registreeritud: 10.10.2002 Viimane külastus: 21.04.2021 Asukoht: päikese all Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 09:01 |
|
|
Usaldan oma ema laste kasvatamisel vist rohkemgi kui iseennast. Kui tekib võimalus oma elujärge parandada ja vanaema on usaldusväärne, siis tuleb see
kokkuvõttes kasuks ju ka lapsele. Raske on lapsele selgeks teha, miks naabritüdrukule ostetakse jäätist, aga tema ei saa Järelikult tuleb valida
kahest halvast väiksem halb
Ole õnnelik selle üle, mis sul on - siis on sul palju, mille üle õnnelik olla.
Iiri vanasõna
|
|
|
lendajapoiss
meeskond on nii tark ja hea, et mu ära bännis! Postitusi: 909
Registreeritud: 17.06.2004 Viimane külastus: 15.11.2004 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 09:14 |
|
|
selline wärk,et ema jättis mu siis,kui olin 9aastane ja isa siis,kui olin 14 aastane(mõlemad eelistasid taevaisa)....ja ei häda midagi (kõigile ei
peagi ju tingimata meeldima )i
|
|
|
spunk
Kasutaja     Postitusi: 229
Registreeritud: 10.07.2004 Viimane külastus: 25.10.2010 Asukoht: tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 12:31 |
|
|
Ka mina olin siiamaani 100% sellel arvamuse, et MINA ei jåta kunagi oma lapsi mitte mingil tingimusel....aga nåed elu teeb omad korrektuurid kohe kui
jugled midagi kindlalt våita.... nii oligi mul kåes aeg kus tuli valida:*kas jåån yhelt våhetasustatud töölt teisele våhemtasustatud tööle vahetama(,
kuna olen lapse isast lahus, siis tåhendas see piiranguid minu tööl kåimise ajale)* voi låhen ja üritan elu paremaks muuta..
Valisin peale pikka motlemist ja kaalumist teise variandi... sest ma ei suutnud enam lapsele seletada, miks ta ei saa endale lubada ei yht ega
teist.... Miks me ei saa kunagi kuskil kåia ja midagi teha... Ma seletasin talle, et pean minema pikaks ajaks kaugele tööle ja et miks ja milleks ma
seda teen... Seletasin talle ka seda, kuhu ja kellega ta jååb... Ma arvan, et ta sai aru kõigest. vast ehk see jåi talle arusaamatuks kui kauaks ma
jåån, sest aasta on talle ikka umbmåårane moiste...
Ja kui te arvate, et tegin seda kerge sudamega, siis eksite... Ykski ema ei saa langetada sellist otsust kerge sydamega, et jah ok ma olen siis aasta
åra ja tulen tagasi ning jåtkan sealt kus pooleli jåin.... Oh ei, ma annan endale tåiesti aru, et asjad ei pruugi sugugi nii olla nagu nad minust
jåid...... Minu suhe oma tytrega on våga hea, meie elust ei puudu kunagi kallistused ja head sõnad, kannatlikkus ja moistmine... Sest omalajal jåin
ka mina sellest koigest ilma, ja ma ei olnud ka vanaemaga nii palju koos, ma olin rohkem omapåi ja kasvasin ise... Kuid tånu sellele olen ma palju
kogenum kui enamus minuealisi ja ma ei kahetse seda eriti,sest see on mulle juurde andnud elutarkust..... Ka ei syydista ma oma vanemaid, sest elu oli
lihtsalt selline. Kuid tahaks jah siiski kasvoi yhte kallistust måletada.....
|
|
|
Dinxu
Külas.       Naine Postitusi: 1160
Registreeritud: 26.02.2004 Viimane külastus: 9.07.2009 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 13:05 |
|
|
Tõesti ei tea... see väga raske otsus ju...
Oma laps- kuidas ma jätan. No muidugi oleneb ka kui vana laps on... kui veel pisike siis ei taha tema ühestki edusammust ilma jääda, samas kui juba
vanem siis on ju vaja kedagi kes suunab- ma mõtlen lihtsalt, et kui minu ema oleks mind näiteks jätnud vanaema-vanaisa hoolde(isa mul ei ole), siis ma
ei oleks kindlasti selline inimene nagu ma praegu olen. Mina vajasin teda igal oma eluetapil ja kui teda ei oleks olnud, oleksin väga paljust ilma
jäänud...
Üks suur mõtetu jutt tuli kokku.... aga ma tõesti ei tea kas ma suudaks oma last jätta...
People have the right to be stupid. Some people abuse that privilege.
|
|
|
Ray
Friik      Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 15:59 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: spunk
Kas jätaksite lapse näiteks aastaks, teise vanema(kui oled lapse isast/emast lahus) või vanavanemate hoolde, kui tekib võimalus alustada paremat elu,
kuid peate seda tegema esialgu üksi, sest koos lapsega ei ole see võimalik... Kuid peale seda aastat, on teie elu kindlustatud ja te ei pea kunagi
millestki puudust tundma?
Kahtlane.
Ei jätaks oma last. Ma pean talle olema lähedal.
Aasta on lühike aeg keskealisele või vanemale inimesele. Lapse mõõtkavas on laasta ikka karmilt pikk aeg. Kas te ise siis ei mäleta oma lapsepõlve
kasvõi 4-5 aastaselt? Kuu aega oli terve meeletu igavik.
|
|
|
Killagal
Kuskil mujal       Postitusi: 1752
Registreeritud: 21.11.2003 Viimane külastus: 19.12.2011 Asukoht: Tartu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 16:06 |
|
|
ma arvan et ei suudaks... Leiaks ehk mingi võimaluse seda uut elu koos temaga alustada.
|
|
|
kodukiisu
kiire putukas       Postitusi: 1450
Registreeritud: 01.09.2003 Viimane külastus: 17.10.2005 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 17:28 |
|
|
ei suudaks isegi paari päeva lapsest eemal olla, veel vähem jätaksin ta aastaks kellegi teise juurde. aga ega mu elul pole praegu miskit viga ka ja ma
ei oska öelda, mida ma teistsuguses olukorras teeksin...
|
|
|
püsimatu
püsiväärtustaja       Postitusi: 2542
Registreeritud: 07.09.2003 Viimane külastus: 9.07.2007 Asukoht: tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 19:12 |
|
|
Jah, jätaks küll. Ma juba niivõrd vana, et mu jaoks on aasta lühike. Ja lapsed saaksid asjast aru ning oleksid nõus. Aga, kui lapsed väga väikesed
oleksid, siis jätakas ka, sest ikkagi aeg läeb ruttu ja lapsed ei saaks eriti arugi.
Kasvasin ise ka väiksena palju aega vanaema hoole all, ei näe ses midagi ebaloomulikku või taunimist väärt või veel vähem lastele kahjulikku.
Tulnud eluteatrisse, istume rumalalt seljaga lava poole. Näeme kullatud sambaid ja kaunistusi, jälgime rahvast tulemas ja minemas, ja kui tuli lõpus
kustutatakse, siis küsime endalt hämmeldunult:mis on kõige selle mõte?
R.Tagore
|
|
|
MonaLisa
mõtlik kasutaja       Postitusi: 1328
Registreeritud: 01.01.2003 Viimane külastus: 20.05.2005 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.07.2004 kell 23:15 |
|
|
oehh..eks see oleneb mitmest asjaolust. Kui kaugele peaks minema ja kui tihti saaks lapsega kokku selle äraolemise aasta jooksul.? Väga palju oleneb
lapse vanusest ja isiksuse tüübist. Mõni on iseseisvam ja hakkajam, teine ei taha ega oska emata elada..
Kui on usaldusväärsed inimesed, kes suudavad last samamoodi armastada ja edasi arendada nagu ise oleks teinud..siis ehk tõesti. Kuid häda peaks JUBE
SUUR olema. Ja mulle meeldib ENDAL oma lapsi kasvatada..
Ma arvan, et ühised raskused ühendavad enam kui ühised rõõmuhetked..
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.07.2004 kell 08:26 |
|
|
Mulle meeldib ka omi lapsi ise kasvatada nagu MonaLisa'gi mainis.
On sügaval sisImas olemas omamoodi nägemus, mida ja kunas ja kuidas. Kas kõik päris nii läheb, seda näitab aeg. Aga ainult minu juuresolek annab
kindluse, et kõik on parimas korras, sest emme on ju alati olemas.
Et alati ei saa lapsele kõike lubada? Kas laps peab alati kõike saama? Ja mis on see kõik? Ei saa midagi lubada? Kas me vahel ei pööra liiga palju
tähelepanu asjadele, mis võivad olla, aga ei ole alati hädavajalikud. Lapse läheduse- ja armastusevajadus on suuremad kui vahel ette tahaks kujutada.
Võib anda asju ja meelelahutust, aga lähedust ja armastust PEAB andma.
Pealegi ... See Ray väide, et lapsele on aasta palju pikem aeg kui meile endile. On jah. Tema jaoks on palju lühemad ajavahemikud juba jube pikad
ootamised.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.07.2004 kell 16:15 |
|
|
kui midagi sellist toimuks, et see tervele perele kasulik on, siis jätaks, kui raske ka poleks
tänapäeval saab suhelda kõige teel, kasvõi igal õhtul, nii- et nagu silmside lastega ikka oleks
nad juba piisavalt suured, et mõistaks ka( loodan)
aga lapse hinge ei tea kunagi, mis jälje see sinna jätaks
kuigi samas ise olin lapsena väga palju vanaema juures, head mälestused on jäänud
seega iga laps erinev, igaüks võtaks seda vanemate otsust erinevalt
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|