Dinxu
Külas.       Naine Postitusi: 1160
Registreeritud: 26.02.2004 Viimane külastus: 9.07.2009 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 14.10.2004 kell 22:07 |
|
|
Lähedase liginev surm
Kas oled olnud kunagi olukorras, kus saad teada kalli inimese lähenevast surmast(AIDS, vähk vms)?
Kuidas oled käitunud? Elanud rahulikult edasi või veetnud võimalikult palju aega koos temaga?
People have the right to be stupid. Some people abuse that privilege.
|
|
|
madu
ületamatult kitsarinnaline       Postitusi: 2415
Registreeritud: 09.07.2003 Viimane külastus: 18.10.2012 Asukoht: seal, kus internet Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 07:57 |
|
|
Paari aasta tagune kogemus olemas - vanaema suri lümfivähi raviks tehtud keemiaravi kõrvalnähtude tõttu (immuunsussüsteem muudeti olematuks) 1,5
aastat pärast vähi avastamist. Kuna ta elas Eesti teises otsas, siis kahjuks ei jõudnud ta juurde nii tihti, kui oleks tahtnud. Samas oma käitumist
kardinaalselt ei muutnud (a' la "surijaga tuleb käituda teistmoodi" ).
"Isane peab olema karvane, haisev ja väga resoluutne."
Aleksei Turovski, Drosophilate (äädikakärbeste) partnerivalikust
|
|
|
kontorihiir
..umbusklik...        Postitusi: 7276
Registreeritud: 30.08.2002 Viimane külastus: 13.06.2018 Asukoht: kontoriavarustes Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 08:08 |
|
|
vanaema surma küll ette ei osanud arvata...oli teine kopsupõletikuga haigalas (aastaid tagasi juba)....mäletan, et läksin teda vaatama päeval mingi
kella 3 ajal...ja kell 5 ta suri....täiesti ootamatu oli see minu jaoks,sest polnud mingit märki sellisest kiirest lõpust... ..oleks kasvõi
aimanud, et asi nii hull on, kindlasti istunuks tema juures kauem....
Hea, et mul olen Mina. Mina ei vea ennast kunagi alt.
Karlsson Katuselt
|
|
|
meryli
LEBO      Postitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 08:58 |
|
|
Isaga oli see kogemus! Aga meil ei olnud eriti lähedast suhet ja kuna isal oli selline "paranoia", et nii kaua kui teda mäletasin, oli tal
alati miski surmatöbi kyljes, uskusin vast teda surevat siis kui ema helistas, et ära läks!
Ahja, isa öedgi (minu tädi) keda yle köige maailmas hoidsin ja armastasin, suri vähki, ehk siis seegi oli ete teada ja oodata, millal haiglast
helistavad
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
sinisilm
elas kord...       Postitusi: 1063
Registreeritud: 22.05.2003 Viimane külastus: 22.06.2012 Asukoht: lõunas ikka lõunas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 09:00 |
|
|
a mina eriti lähedal ei taha olla....kui vähegi võimalik.Ju siis egoist aga tahan mäletada inimest teisiti.
Sellele ei olegi vastust.Ei ole kunagi olnudki.Sellele ei saa kunagi vastust olemagi.See ongi vastus. G.S.
|
|
|
Bithe
Mittetolerantne inimene!      Postitusi: 954
Registreeritud: 28.03.2004 Viimane külastus: 15.06.2013 Asukoht: Hetkeline Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 09:11 |
|
|
Olen olnud sellises olukorras.
Nii ema kui isa ...
Mõlemad viis vähk...
Kuna surevaid haigeid haiglasse ei võetud siis põetasin ise neid kodus....
See oli raske aeg sest aasta jooksul matsin 3 lähedast: tädi,kolm kuud hiljem isa ja kolm kuud hiljem ema...
Oderint dum metuant...
|
|
|
dope
Kasutaja     Postitusi: 277
Registreeritud: 01.03.2004 Viimane külastus: 11.04.2008 Asukoht: tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 11:28 |
|
|
vanaema suri kuu aega tagasi maksavähki...vähist saime teadas suve alguses ning arst ütles augusti lõpus, et 2-3 kuud on veel jäänud...õnneks nii kaua
aega ei läinud, sest vanaema oli valudes, valuvaigistid ei aitand..
keep your friends close but your enemies even closer
|
|
|
li-li
pensil;)         Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 12:21 |
|
|
muidugi on raske ......hoolt nõuab inimene ikka rohkem haigena olles,kuid kas ma sellest nüüd väga muutux.....ei usu
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
Beith
Elulõpuni neitsi        Postitusi: 1774
Registreeritud: 13.05.2003 Viimane külastus: 19.08.2013 Asukoht: maal Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.10.2004 kell 12:28 |
|
|
Vanaisal oli mõni aasta tagasi kopsuvähk. Kurb oli vaadata tema kustumist Olin vanaisaga päris lähedane, sest elasin nendega mitu aastat koos ja
tema oli see, kes minu eest siis hoolitses. Siiani kõige kurvem matus, aga samas oli surm ka kergenduseks. Lõpuks pääses ta piinadest ja valudest.
Kõik lootsid viimase hetkeni ikkagi paranemist, ehkki juba oli kindel, et asi lõpeb kurvalt. Eks lootust andis juurde ka see, et vanaisa ise oli
rõõmsameelne ja rahulikum kui kunagi varem....
Iga inimene on täpselt niikaua elus,
kuni mõni olend maailmas temast veel tõeliselt hoolib.
|
|
|
sungirl23
isepäine kaksikupreili      Naine Postitusi: 655
Registreeritud: 05.07.2004 Viimane külastus: 4.05.2010 Asukoht: kodu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.10.2004 kell 11:04 |
|
|
kui ma olex teada saanud, et mu vend ära sureb, siis vist olex seda üritanud ära hoida. aga kahjux ei teadnud
minu arust on ikka parem kui tead ette, et lähedasel inimesel pole enam kaua elada jäänud, sest siis saad talle öelda kõik mida temast arvad ja teha
veel asju koos....
|
|
|
lihtsaltnööp
Kasutaja     Postitusi: 390
Registreeritud: 12.01.2004 Viimane külastus: 19.02.2009 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.04.2005 kell 23:29 |
|
|
mul suri onu kopsuvähki, täna sai just aasta täis....raske aeg oli enne ta surma, raske ka peale surma, siiani pole leppinud, aga tal on nüüd kergem
|
|
|
rannapiiga
Algaja   Postitusi: 10
Registreeritud: 12.04.2005 Viimane külastus: 12.06.2005 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 13.04.2005 kell 23:57 |
|
|
Minu jaoks on see väga õõvas tunne, kui tean, et keegi lähedane sureb, kuid aidata teda ju ei saa!!!! Ja lohutamine tundub ka totter, sest kõik sõnad
on valed ja tühjad. Siis tunnen ma sellist ahastust, et ei saa lihtsalt inimesele näole anda. Jube häbi, aga nii see on. Üks minu kaugem tuttav suri
mitte niivõrd vähki, kuivõrd nälga, sest ta ei saanud söögitoruvähi tõttu enam süüa. Käisin teda küll mõned korrad vaatamas, kuid alati tundsin
tugevat tõrget selle kohtumise ees. Õnneks olid tal head sugulased, kes tema eest väga hästi hoolitsesid. Ei tea, kuidas mina oleksin nende asemel
hakkama saanud, aga kui endal tuleks surmaga silmitsi seista, siis ma küll ei tahaks nutukoori ümber voodi haletsema. Vähemalt praegu usun ma nii...,
aga kes teab?
|
|
|
epp
Tige Kull      Postitusi: 922
Registreeritud: 04.05.2002 Viimane külastus: 7.02.2021 Asukoht: Omadega Põhjas Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.04.2005 kell 13:36 |
|
|
Mul pole sellist asja veel elus ette tulnud, et saan teada, et kellegil on miskine hirmus haigus.. kuid.. mida ma teeksin? ilmselt oleksin võimalikult
plaju koos temaga. veedaks seda viimast aega nii võimalikult hästi ja lõbusalt kui seda on antud olukorras võimalik teha. Eemale tömbumine/eriamine
oleks vist selles olukorras Patt.
Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt.
Ärge eitage midagi täielikult.
Kahelge ja otsige tõde.
Olles leidnud hingerahu,
tunnete ära ka tõe.
|
|
|
Kapsauss
Eksinud südameke!      Postitusi: 1333
Registreeritud: 22.03.2004 Viimane külastus: 21.02.2010 Asukoht: tagasi Eestis Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.04.2005 kell 13:44 |
|
|
olen seda kogenud omal nahal ja yks lähedane inimene ka varsti suremas.Yritan olla niipalju kui saan temaga koos ja mitte sellel teemal rääkida.Tal
endal ka nagunii see meeles ja siis yritan omalt poolt mõtteid sellest eemale saada.Eks see raske ole.Samas üritan ennast juba ette valmistada selleks
ajaks kui see päev saabub aga vaevalt see õnnestub
kapsauss
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.04.2005 kell 18:36 |
|
|
olen
Ega selle pärast elu veel seisma ei jää.
On elus asju mida ei anna kuidagi korvata ja see on vanemate ja laste kaotus.See kui lapsed vanemad matavad on normaalne kuid kui vanemad lapsi
matavad siis see ületab küll isiklikult minu mõistuse.Inimene kes sureb ja on sellest teadlik tavaliselt ei tahagi,et tema juures tilbendatakse sest
tal on enese minaga piisavalt tegemist.Tuleb ju enesele selgeks teha et aeg hakkab otsa saama.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
Hilikas
Kasutaja     Postitusi: 396
Registreeritud: 20.05.2004 Viimane külastus: 12.04.2006 Asukoht: Väike-Maarja Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 19.04.2005 kell 20:06 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Bithe
Olen olnud sellises olukorras.
Nii ema kui isa ...
Mõlemad viis vähk...
Kuna surevaid haigeid haiglasse ei võetud siis põetasin ise neid kodus....
See oli raske aeg sest aasta jooksul matsin 3 lähedast: tädi,kolm kuud hiljem isa ja kolm kuud hiljem ema...
imetlusväärselt vapper oled, Bithe! tore on kuulda, et mitte päris kõik haigete eest metsa ei jookse.
mina ka ei jooksnud, sest haige ise ei saa enam kuhugi, kui ta on voodisse jäänud ja me võime ju endale ette kujutada, et haige tahabki üksi olla...
aga on tal siis valikut, kui ta voodist välja ei saa ja keegi tema juurde ei lähe
ja see ka nagu veits iganenud arusaam, et haigusest rääkida ei tohi - rääkida peab saama kõigest, teema ei ole esmatähtis vaid ikka see, et sind
kuulatakse ja sinuga kaasa mõeldakse
veel miskit?
|
|
|
celtic
Oman isiklikku arvamust... andke mulle andeks.      Postitusi: 721
Registreeritud: 25.01.2005 Viimane külastus: 23.04.2006 Asukoht: Keila Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2005 kell 08:09 |
|
|
eks see on vastavalt lähedasest endast kuidas käituda.
tunnetest hetkel ei räägiks... need kõigile niigi selged.
aga kui inimene ise on tugev... siis a ka elab tugevat elu. ta ei klammerdu lähedaste leina külge ning laseb neil oma elu edasi elada.
kui aga inimene sõltub teistest... siis viib ta endaga kaasa ka suure osa neist lähedastest kes teda saadavad. elutahe on liiga suur et hoolivust
välja näidata
Risttee
|
|
|
anahid
südamlik ja sügisene       Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004 Viimane külastus: 20.09.2005 Asukoht: Keila:) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2005 kell 11:23 |
|
|
njah...tundub, et vähk on ikka väga aktuaalne teema...krt ei hakka oma kogemusi heietama selles vallas, vaevalt, et sellest mingit kasu oleks.
Aga neetult nõme on see, et inimesed ei taha aru saada sageli, et selle haiguse juures on ÜLIoluline, et keegi ei mataks sind juba elusalt maha. Ma
tapaks kõik need neetud haletsejad ära kui see minu võimuses oleks. Keegi ei vaja seda, krt küll! kõige vähem haige ise.
Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.
|
|
|
Hilikas
Kasutaja     Postitusi: 396
Registreeritud: 20.05.2004 Viimane külastus: 12.04.2006 Asukoht: Väike-Maarja Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2005 kell 18:31 |
|
|
nii et jätame haige üksinda? pole meie asi, kuidas ta hakkama saab? võib-olla saab ka nii... ei tea
veel miskit?
|
|
|
anahid
südamlik ja sügisene       Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004 Viimane külastus: 20.09.2005 Asukoht: Keila:) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2005 kell 19:27 |
|
|
ei ei ...mitte seda, lihtsalt mitte haletseda ega halada, see ei aita kedagi...kus ma siin ütlesin, et üksinda jätta???!!!
see on nii häiriv kui inimesed kes ei leia muud vestlust külla tulles, hakkavad vinguma, et kuidas sul ikka läheb ja teevad sellise surnumatja näo
pähe, et pereliikmed jooksevad teise tuppa.
Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.
|
|
|
celtic
Oman isiklikku arvamust... andke mulle andeks.      Postitusi: 721
Registreeritud: 25.01.2005 Viimane külastus: 23.04.2006 Asukoht: Keila Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2005 kell 19:34 |
|
|
parim viis haigest VEEL KIIREMINI lahti saada... on talle kaasa tunda...
Risttee
|
|
|
Aike
unenägudemeister      Postitusi: 864
Registreeritud: 18.07.2003 Viimane külastus: 19.03.2011 Asukoht: Tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 20.04.2005 kell 21:17 |
|
|
Kallid kodakntsed!!!!Surm on elu üks osa.Seega paratamatus,me kõik liigume sinna poole.Tahame seda või ei.
Kui me enne ei ole seda inimest väärtustanud siis peale teada saamist et ta on mineja ja siis jooksma hakkata on vist tiba imelik???
Olen meedikja tänu oma erialale näinud rohkem surma kui oleks soovi olnud,nii lähedasi kui võõraid.Olen olnud ka võõra valu lohutaja.Eriti raske on
toetada ema kes on just kaotanud oma lapse näiteks nelja aastase.See on uskumatu valu aga kas saan mina tavaline sureik seda leevendada?Ei saa.
Saades teada etminu lähedal on pöördumatult haige inimene käituksin nii nagu tavaliselt kui ta aga soovib või vajab eritähelepanu siis saab selle aga
ei rohkemat.
Enda kohta võin vaid nii palju öelda et ei talu kellegi lähedust kui olen haiglas patsiendina.Pole vaja kellegil näha kui viletsas seisus võib
inimene olla.Saan terveks siis naerame taas.
See o minu isiklik arvamus ja kogemus.
Elu on elamiseks mitte irisemiseks.
|
|
|
Vanapaks
Vastaline Krants      Postitusi: 2188
Registreeritud: 12.04.2005 Viimane külastus: 8.05.2011 Asukoht: Ubi Bene Ibi Patria Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 21.04.2005 kell 16:07 |
|
|
Surm on absoluutselt loomulik olemise osa. Ei ole veel keegi siia jäänud.
Paraku eelistab aga kaasaegne lääne ühiskonna produkt, kes me kõik teiega oleme, surmast mitte mõelda, seda välistada ja mõelda ning käituda viisil,
nagu oleks ta surematu. Ja siis, oh seda üllatust...
Muidugi on jõhker, kui vanemad on sunnitud matma oma lapsi. Ma ei tea tüüpilise eestisoost isa/ema mõttemaailmast 100-150 aastat tagasi suurt midagi.
Aga oli täiesti tüüpiline, et naine sünnitas oma 8-12 last, millest 2-3 surid noores eas. Selle nimi oli looduslik valik. Oma praeguse närvikava ja
suhtumisega oleksime kõik igatahes hullaris.
|
|
|
koduigatsus
Algaja    Naine Postitusi: 14
Registreeritud: 12.05.2005 Viimane külastus: 16.05.2005 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 12.05.2005 kell 12:08 |
|
|
vat ei teagi kumb on parem kas teadmine et su lähedane on suremas......või siis telefoni kõne ja teade et ema sai autoavariis surma.......
Meil jäi palju asju tegematta oli palju plaane.......Samas kui oleks aeglane minek kas ma oleks seda suutnud talud.......seda ma ei tea elu on
täis ootamatusi
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 12.05.2005 kell 12:19 |
|
|
Kui surmatõbi ja tagasipöördumatu siis mida kiiremini seda parem kõigile.Omal kogemused olemas ja ootasime ja ootasime kõik ka asjaosaline kõige
rohkem.Hea et eutanaasiat ei ole-muidu polekski enne surma piinelnud.Oleks kõikide eutanaasiavastaste surm samasugune-väga tahaks.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|