Kodutud.com  
Alla
   

Trükisõbralik versioon
Telli e-mailile | Lisa lemmikutesse
Autor: Teema: Memmepoja.Hea või halb?
Lumeleopard
Bännitud



Postitusi: 822
Registreeritud: 06.01.2005
Viimane külastus: 21.08.2005
Asukoht: Austraalia
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.02.2005 kell 06:11 Reply With Quote
Memmepoja.Hea või halb?

Minu pisipoja on täielik memmepoja.
Daddy käes on poiss täitsa käest ära.
Mõlemad karjuvad nagu rattapead, kui peavad kahekesi jääma
Väiksem kes tab millest ,aga suurem närvidest.
Proovisin neid jätta üksi , et küll karjumise lõpetavad...aga ei ühti!
Niikui memme tuleb ja poja võtab, kõik kuidagi rahulik...

Niisiis ongi kujunenud välja, et enamus ajast memme istub lapsega!
Raseduse ajal olime mõlemad ühel nõul, et laps peab tundma ennast hästi mõlema vanemaga ja tuleb nn. jagatud hooldamine..
Nii jagage soovitusi! Mida teha?
Kuidas saada memmepojast ka mõneks ajaks issipoja, ja memmele natsa unedemaal rahu ja vaikust...

View User's Profile View All Posts By User
Lola69
Võrrandi muutuja



Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002
Viimane külastus: 18.12.2019
Asukoht: Päikesetõusupool pealinna
Otsib: kirjasõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.02.2005 kell 10:34 Reply With Quote
Ta on sul ju veel nii pisi .. Mis memmepojast siin rääkida. Loomulik, et emme on A ja O. Meil on poja nüüdseks 5 kuune ja kah võib öelda, et emmekas. Jääb issiga koju kui emmel vaja linnas käia ja iga helistamise taustaks on kisade kisa. Vaevalt paotab emme ust, kui rahu saabub maapeale Ja magamapanek on kah emmel lihtsam kohati. Issiga jauratakse kauem.

Küll ta harjub sul ajapikku.

Ja kui emme vajab kah veidi puhkust, siis ... kas puhata koos titaga. Mina magangi titaga tissil kui vaja. Võib-olla seepärast mul polegi ette näidata neid "kohustuslikke" uneta öid. Või siis lepitada meespooli läbi väikese jauramise. Küll nad lepivad, kus nad pääsevad.





PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!

Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
knight
Kasutaja



Postitusi: 190
Registreeritud: 07.02.2005
Viimane külastus: 6.09.2011
Asukoht: Ei me ette tea, ei me tea
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.02.2005 kell 16:31 Reply With Quote
Nii nunnu!
Teadsa, see on vist jah ajapikku mööduv ehk lahenev! Mul poja on ka emmekas, ma arvan, et nii peabki olema ja üldiselt vist poisid kisuvad rohkem emme poole ja vajavad normaalseks meheks saamiseks emaarmastust ja hellust tükk maad kauem kui tüdrukud!
Tüdruk mul hoopis jälle minu küljes kinni ja samas tunduvalt iseseisvam ja teeb kindlamini otsuseid ka pisikesena kui poiss!





aga sul on jälle kakssada kilo haisu kaasas ja kaksteist kust püksi lastud (tsitaat 3a Annabel)

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
li-li
pensil;)



Naine
Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002
Viimane külastus: 20.04.2018
Asukoht: seal kus on parem
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 17.02.2005 kell 16:53 Reply With Quote
no mul ka ikka kuni aastani ilma emmeta kuidagi ei saanud aga ega meil isa ka aktiivsust üles ei näidanud, et oskax siin hetkel sõna sekka öelda





armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/

View User's Profile View All Posts By User
tipi
Algaja



Postitusi: 48
Registreeritud: 01.02.2005
Viimane külastus: 23.11.2005
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.02.2005 kell 00:58 Reply With Quote
Ei tea, pole last, aga arvan, tore kui laps teab, et emme hoiab, kaitseb teda..mingi kindlustunne on.Oleks ta ehk juba 20 aastane, siis memmekas...oleks raske vast elus hakkama saada, sinu puhul Lumeleopard ütlen seda...tahaks väga su asemel olla ja tunda seda rõõmu, olla väikese memmeka emme
View User's Profile View All Posts By User
Lumeleopard
Bännitud



Postitusi: 822
Registreeritud: 06.01.2005
Viimane külastus: 21.08.2005
Asukoht: Austraalia
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.02.2005 kell 04:06 Reply With Quote
Daddy armukade ja memmel baby-blue

Paps läheb vahepeal täitsa armukadedaks, nagu väike poisike.
Vahel tunne, et mul korraga kaks last ja mõlemad memmepojad... vist on tegu mingitliiki võitlusega memme pärast.

Ma vist olen oma väiksema ära ka juba hellitanud
nii kui kisa annab, memme kohe jookseb ja tõstab, paps on vähe aeglasem ja jalutab rahulikult kohale...
Ja tundub , et mul mingitliiki baby blue...(post nataal depressioon vist eesti keeles), ma ei julge oma last kuhugi üksi jätta...tekib paanikahoog!
Öösel vaatan pidevalt ühe silmaga kas ikka hingab, kas pole palav/külm jne.Pidev ladestunud hirm poja pärast. Alles 3 nädalat ja keeras mu elu absoluutselt peapeale.
Kas see ka normaalne või olen ma hulluks läinud?

View User's Profile View All Posts By User
reheline
The Bad Thresher



Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003
Viimane külastus: 29.03.2021
Asukoht: Kagunurk
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.02.2005 kell 08:20 Reply With Quote
Loomulikult on see normaalne, pisike vajab tähelepanu ja kaitset. Küll see lapse kasvades leevendub. Ja emme- või issipoja, see sõltub täiesti inimtüübist, ise võtsin kohe pisikese kantseldamisest osa, aga paljud sõbrad on kuidagi saamatud, nagu laps nende kätte jääb, on kisa lahti. Aga kõik nad saavad hakkama. Pärast tagasi mõeldes tundub tore aeg olevat.





Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.

View User's Profile View All Posts By User
Lola69
Võrrandi muutuja



Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002
Viimane külastus: 18.12.2019
Asukoht: Päikesetõusupool pealinna
Otsib: kirjasõpra
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 18.02.2005 kell 18:27 Reply With Quote
Tsitaat:
Algne postitaja: Lumeleopard
Paps läheb vahepeal täitsa armukadedaks, nagu väike poisike.
Vahel tunne, et mul korraga kaks last ja mõlemad memmepojad... vist on tegu mingitliiki võitlusega memme pärast.

Ma vist olen oma väiksema ära ka juba hellitanud
nii kui kisa annab, memme kohe jookseb ja tõstab, paps on vähe aeglasem ja jalutab rahulikult kohale...
Ja tundub , et mul mingitliiki baby blue...(post nataal depressioon vist eesti keeles), ma ei julge oma last kuhugi üksi jätta...tekib paanikahoog!
Öösel vaatan pidevalt ühe silmaga kas ikka hingab, kas pole palav/külm jne.Pidev ladestunud hirm poja pärast. Alles 3 nädalat ja keeras mu elu absoluutselt peapeale.
Kas see ka normaalne või olen ma hulluks läinud?
Nu see pole veel sünnitusjärgne depressioon. See on normaalne. Ma isegi praegu kuulatan iga ösi mitu korda, kas laps hingab. Ja see mul kolmas poja ja nüüd juba suisa 5 kuud ju vana. Kuni aastani on vara hellitamisest rääkida. Kuni poolteist on ju aeg, mil ehitatakse olulses osas üles lapse turvatunnet. Ja selleks on vaja teadmist, et emme ON ja TULEB. See on normaalne. Nagu tema kohaneb eluga siinilmas, kohaned sina eluga koos temaga. Õpides teda tundma, saavutades teatud elurütmi koos lapsega muutuvad ka osad praegused hirmud-paanikad kas olematuks või pea olematuks.

Aga et issi armukade ... Nujah, ta sai ju rivaali Meil tehakse kah vahel kurba nägu kui emme satub pikalt liiga ametis olema. Aga see aeg läheb mööda. ja mida rohkem on issil seal osa, seda lihtsam.





PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!

Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
Lumeleopard
Bännitud



Postitusi: 822
Registreeritud: 06.01.2005
Viimane külastus: 21.08.2005
Asukoht: Austraalia
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.02.2005 kell 03:07 Reply With Quote
Illi-kuku-musirullike


Pnin vist vale nime sellele tükile , oleks pidanud ristima Lumeleopardi lastejutuks või beebijauramiseks

Kas te ka oma lapsi illikukumusirullikiisupojaks hüüate ja nii edasi...???

Tõstsin silmad eile juhuslikult oma kaasa peale ,kui poisiga tegelesin ja nägu oli selline
Ta küsis kas ma ka ise kuulan kuidas pojakesega räägin...
Ja muus osas on teil kõigil õigus...see on praegu väga eriline aeg.Praegu ta veel poeb mulle põue ja nõuab hellitusi, järgmise 10 aastaga see kindlasti muutub ...eks hakkan neid aegu taga igatsema

View User's Profile View All Posts By User
Lumeleopard
Bännitud



Postitusi: 822
Registreeritud: 06.01.2005
Viimane külastus: 21.08.2005
Asukoht: Austraalia
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 19.02.2005 kell 03:15 Reply With Quote
Lola69

Ja see mul kolmas poja ja nüüd juba suisa 5 kuud ju vana. Kuni aastani on vara hellitamisest rääkida. Õpides teda tundma, saavutades teatud elurütmi koos lapsega muutuvad ka osad praegused hirmud-paanikad kas olematuks või pea olematuks.

Aga et issi armukade ... Nujah, ta sai ju rivaali Meil tehakse kah vahel kurba nägu kui emme satub pikalt liiga ametis olema. Aga see aeg läheb mööda. ja mida rohkem on issil seal osa, seda lihtsam.


3 poissi, no sa oled ikka TUBLI!
Millal siis tütre aeg on?

Oma paanikahoogude pealt ma ei tea. Mul lihtsalt palju kordi olnud kurbi kogemusi...loodan ainult , et see stabiliseerub mingi kindla piirini ja annab mulle hingamisruumi vähemalt

View User's Profile View All Posts By User


Jaga teistega:
| Veel

go to top
Esileht | Foorumid | Jututuba | Galerii | Ajaviide | Otsing | Tänased teemad


Kasutajatugi: info@kodutud.com - Kasutustingimused
22 päringut, mis võtsid aega 0.0114012 sekundit