Dinxu
Külas.       Naine Postitusi: 1160
Registreeritud: 26.02.2004 Viimane külastus: 9.07.2009 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 27.03.2005 kell 18:56 |
|
|
Käisin esimest korda matustel paar kuud enne sündi, see mind ei ole mõjutanud kuna ema mul tugeva närviga(ta pidi paratamatult minema- tegu oli tema
vennaga). Aga tean seda et mu olid õed kaasas ja nõbud , vanuseks neil umbes 5-7. Ei tea küll kuidas see neile oleks mõjunud. Pigem teadvustas see
neile, et nende kallist onu enam ei ole(käisid tihedalt läbi ja onu tegeles nendega pidevalt). Nii et oleneb täiesti lapsest.
Mul õnneks teine matus alles aasta tagasi, olles 17. Enam ei taha mitte ühelegi minna!
People have the right to be stupid. Some people abuse that privilege.
|
|
|
muhhin
Kuuvarjutus         Postitusi: 4532
Registreeritud: 10.12.2002 Viimane külastus: 17.06.2020 Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.04.2005 kell 18:28 |
|
|
Elu ja surm käivad käsikäes ning ma ei pea õigeks laste eest paratamatuse peitmist.
|
|
|
anahid
südamlik ja sügisene       Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004 Viimane külastus: 20.09.2005 Asukoht: Keila:) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.04.2005 kell 19:05 |
|
|
esimest korda ei mäleta, aga mind on sinna ikka veetud küll. Vanaema matused olid väga kurvad, mäletan et ma ei julgenud liiva visata.
surnuaed mulle seletamatut kurbust tekitanud...aga ega ta ei peagi muud tunnet ilmselt tekitama.
Samas oleks väga oluline selgitada väikesele lapsele, kes elu ja surma küsimusi pole omale selgeks veel saanud, kuidas need asjad seal toimuvad, et
kurvad inimesed väga rõhuvatena ei tunduks.
Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.
|
|
|
cleona
kivimüüridel kõndija       Postitusi: 1075
Registreeritud: 16.12.2002 Viimane külastus: 27.06.2009 Asukoht: hetkel siin Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 08.04.2005 kell 23:58 |
|
|
Minu kaks last on käinud 3 matusel.
Poiss oli 3a kui esimest korda käis,tüdruk oli 4a vana esimesel korral.
Ühel juhul oli tegu lapse jaoks võõrama inimesega.Kahel matusel maeti neile tuttavat inimest.Siin ei saa öelda mis on õige või mis on vale.Kui
eelnevalt on lapsele seda protseduuri selgitatud, kaasaarvatud seda miks inimesed surevad ja mis neist edasi saab,siis ei ole see küll midagi väga
erakorralist.Hoopis hullem on hiljem selgitada,kuhu see inimene siis jäi et teda äkki ei ole kusagil.
Palju sõltub lapse loomusest ja vastuvõtlikusest kindlasti.Mäletan oma esimest matust,olin siis samuti 3 aastane,ei mingit traumat,lahkunu oli mulle
võõras inimene ja nutma hakkasin ma sellepärast et ema nuttis.Mulle ei olnud vanemad selgitanud seda teemat kuigivõrd.Nüüd oma lastega viimati
matustel,kui maeti neile lähedast inimest,minu ema elukaaslast,ei kujutanud ma kordagi ette,et ma neid kaasa ei võta,neile oli ta veel olulisem
inimene kui mulle endale.Ja nemad ei nutnud seal sellepärast,et mina nutsin vaid selle inimese pärast.Traumat neil ei tekkinud sellest,sest neile oli
teada mis on matus ja mida see endast kujutab.Hilisemaid lisaküsimusi ei ole ka kuigivõrd olnud.Sama teemat jätkates:selle lahkunu urn on hetkel
vanaema juures kodus ja lihavõtte pühadel,kui käisime seal,oli 5a tüdruk see,kes poes üht väikest jänkut müügil nähes selle Onu A.-le viia
tahtis.Ostetud see sai ja laps ise läks ja pani selle jänkukese sinna urni juurde.
Pooldan Muhhini arvamust selles teemas-elu ja surm käivad käsikäes ja paratamatuse eest põgeneda ei saa.
Tänase päeva muudab imeliseks teadmine, et kunagi meenutatakse seda kui "vanu häid aegu".
|
|
|
Uss
tross       Postitusi: 1015
Registreeritud: 12.05.2004 Viimane külastus: 6.02.2010 Asukoht: EST Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 13:40 |
|
|
Kummalise teema leidsin. Olen käinud lapsena matustel- jäin terveks ja mingeid hingelisi/psüühilisi traumasid pole saanud. Pealegi puutuvad lapsed
surmaga (just inimese surmaga) ju ka muul viisil kokku, mitte ainult matustel. Minu koduakende tagant võis pidevalt matuseronge mööda sõitmas näha ja
surnuaial mäletan ka ennast käinud olevat ikka päris varasest lapsepõlvest. Võib-olla siis oskasid vanemad head selgitustööd teha või olen ma ise
liiga uimps ja/või kaine mõtlemisega, et selle kõige pärast mitte probleemitseda.
|
|
|
officer
lollile ...üle mõistuse!       Postitusi: 7594
Registreeritud: 08.08.2006 Viimane külastus: 11.06.2020 Asukoht: linnalähedal maal Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 14:03 |
|
|
olin 9a, kui mu ema suri ja mu isa arvas,et ei võta mind matustele kaasa.Kui olin 14,siis suri mu isa ja siis polnud mind keegi
keelamas-lubamas.Hirmus wärk oli see ka siis!
"Parim kättemaks on mitte muutuda oma vastase sarnaseks." /Marcus Aurelius- T.-H.Ilves. EV President alates 09.10.2006/
|
|
|
ariita
Friik       Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006 Viimane külastus: 5.03.2017 Asukoht: Pärnu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 14:16 |
|
|
kuni viie aastani pole ma lapsi matusele viinud, pärast seda küll ja enne olen põhjalikku eeltööd teinud elu ja surma küsimustes( muidugi lähedaste
inimeste matustele-vanaemad,-isad), surnuaias olen käinud juba kõndiva lapsega ja selgitanud vaikuse ja rahu vajasusest selles kohas
|
|
|
Acuzio
Algaja    Mees Postitusi: 14
Registreeritud: 28.08.2006 Viimane külastus: 16.10.2006 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 14:58 |
|
|
Kõik taandub lõpuks sellele, milline side valitses surnu ja lapse vahel. Vanatädi õe pojatütre mehe matustele pole vist mõtet ka täiskasvanud inimesel
minna, lastest rääkimata. Enda elus olen osalenud päris mitmetel - kui olin 8-aastane, suri mu vanavanaema (südameinfarkt, kutsusin talle kiirabi),
matustel olin, sest väga lähedane inimene. Kui olin vist 14, lahkus siitilmast vanaisa, 16-aastaselt osalesin vanaema matustel. Sellesse ajavahemikku
(8-16) mahuvad veel mitmed mittesugulaste matused, traumat ei saanud aga surnuaiad ega matused ei meeldi. Välismaal on hauad hooldatud ja saad tõesti
minna sinna mõtlema ning meenutama, mitte käbisid korjama ega punaste sipelgatega ebavõrdset võitlust pidama. Pealegi, meie matused on tegelikult
ääretult tobedad - tundub, et preestrid võistlevad selle nimel, kes suudab haledama jutluse välja mõelda. Parem meenutagu midagi toredat ja naljakat,
et lahkumine oleks valutu. Aga pean tunnistama, et matusemuusikat kuulan kodus hea meelega.
Olevik on investeering tulevikku.
|
|
|
ariita
Friik       Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006 Viimane külastus: 5.03.2017 Asukoht: Pärnu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 15:05 |
|
|
mu ema ütles enne oma surma" ärge mu haual nutmas küll käige, ega mind seal külmas lamamas pole, ussid kondidki ää aand" seda vaadet olen
lastelegi edasi andnud; juttu saab ju temaga küünla tule juures ajada.
|
|
|
rosita
Vaga vesi, sügav põhi...       Postitusi: 1587
Registreeritud: 12.10.2005 Viimane külastus: 28.05.2015 Asukoht: mere ääres Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 15:58 |
|
|
Olen oma lapsi siiani suutnud matustest säästa, sest omal on sellest väga halvad mälestused.
Olin 7 aastane kui isa suri.Olime mõlemad oma aasta noorema õega matustel.Peale seda painas mind öösiti aastaid üks ja sama uni: ikka olin jälle oma
isa matustel ja matsime teda uuesti ja uuesti.
Naine peab kõike tegema kaks korda paremini kui mees, kui tahab, et teda märgataks.Õnneks pole see raske. /Charlotte Whitton/
|
|
|
Vanapaks
Vastaline Krants      Postitusi: 2188
Registreeritud: 12.04.2005 Viimane külastus: 8.05.2011 Asukoht: Ubi Bene Ibi Patria Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 16:33 |
|
|
Surm on üks osa elust. Miks sellest peaks mingit erilist numbrit tegema. Kui tahavad, siis lähevad ja kui ei taha, siis ei lähe.
Sed Moscovia delenda est
|
|
|
ariita
Friik       Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006 Viimane külastus: 5.03.2017 Asukoht: Pärnu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 16:51 |
|
|
alla5 aastane tea tahtmisest midagi,võtab äkki toonid üles ja katsu siis seda väikest inimest vaikima panna, iga asi omal kohal ja ajal
|
|
|
mmunk
emeriiteremiit       Postitusi: 2244
Registreeritud: 05.09.2003 Viimane külastus: 28.02.2014 Asukoht: siinpool võrtsu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 17:02 |
|
|
kindlasti võtan matustele kaasa, kui neil mingitki pistmist lahkunuga oli. selles vanuses, kui nad (meie arvates) juba midagi aru hakkavad saama, on
minu arvates juba sutsu hilja. nt kui vanemad võsukesi seksi teemadel harima hakkavad, siis tavaliselt võiksid need juba "lubjakaid"
õpetada olen ise surnuvalves olnud ja tagantjärele selle kogemuse üle õnnelik. samuti viibinud vähemalt 30 matusel.
surm on elu paratamatu ja loomulik osa. surma elust eraldamine ja oma surelikkuse eitamine on igal juhul traagiliste tagajärgedega. maailm hakkab
varem või hiljem sellistele näkku panema, sest surm on ju elu osa! kas painab see üks ja ainus kogemus nii unes kui ilmsi, sureb mõni lähedane vms.
lõppeks taandub kõik ikka avatusele ja suletusele - selle jaoks, kes on surmaga kokkupuutes avatud, jääb sündmust meenutama kas rahulolu või
leppimine. teise jaoks, kes on nimetet sündmuses suletud, hakkab maailm igal teisel sammul seda hirmsat kogemust taaselustama.
tegelikult ei saanud usa asjapulgad oma rahvale hullemat karuteenet teha, kui islami lennupäeva järel kõikvõimalikud kanalid sulgeda (vastavasisulisi
filme ei lastud eetrisse jne), et inimesed saaksid õudused unustada. selliseid asju ei saa unustada! anna neile sutsu liiga madalalt lendav lennuk,
turban, tähed WTC või terve trammitäis muid suvalisi igapäevaseid esemeid, ja 11. september ujub taas lagedale. täpselt sama mõjuga, kus sündmuse
lõpetamine enne pooleli jäi või isegi hullemini.
minul küll niisugust üleliigset energiat pole, mida oleksin nõus või saaksin surmatemaatika vältimise alla matta.
ma ei mäleta enam oma nime ega ka teed, kust tulen. õhtul uinun seal, kus päike loojub, hommikul ärkan seal, kus päike tõuseb.
|
|
|
pisihiir
*-*      Postitusi: 761
Registreeritud: 15.05.2006 Viimane külastus: 21.01.2017 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 19:01 |
|
|
kui lapsed (laps) ei ole just sülelapsed, siis väga lähedaste inimeste ärasaatmisele peaks ikka kaasa võtma. Oma ema, isa e. vanavanemaid ei saa ju
mitu korda saata, ja kui võetakse võimalus ära , siis teist ei tule. Vähe kaugemate sugulastega , olen andnud võimaluse valida, aga ikka on
tahetud kaasa tulla.
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 20:42 |
|
|
Millegi lõpp on alati millegi algus.Sünd ja surm on normaalsed nähtused ja miks keelata inimestel neist osa saada.Oma hirmudest vabaneme a i n u l t
neile otse silma vaadates.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
marga22
Auväärne Kasutaja      Mees Postitusi: 652
Registreeritud: 07.09.2005 Viimane külastus: 25.02.2008 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 31.08.2006 kell 21:02 |
|
|
Igas vanuses lapsi pole mõtet matustele kaasa vedada, nähtud küll seda lastekarja haudadevahel ringi jooksmas, milleks?
|
|
|
Vanapaks
Vastaline Krants      Postitusi: 2188
Registreeritud: 12.04.2005 Viimane külastus: 8.05.2011 Asukoht: Ubi Bene Ibi Patria Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 07:30 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: ariita
alla5 aastane tea tahtmisest midagi,võtab äkki toonid üles ja katsu siis seda väikest inimest vaikima panna, iga asi omal kohal ja ajal
Alla neljane käis oma vanaonu matustel ära ja teab nüüd täpselt, kus onu X nüüd on. Ei usu, et oleks kergem seletada lihtsalt ühe inimese
"ärakadumist" tema elust. Ja väikelapsed oskavad oma soove ja tahtmisi väga selgelt ja tasakaalukalt teadaanda kui neile võimaldada oma
peaga mõtlemist, otsustamist ja valikute tegemist algusest saadik. Laps on küll füüsiliselt piiratud ja tema mõtlemine veidi primitiivne aga ega ta
idioot ei ole, et teised peaks tema eest otsustama. Pisukene suunamine ja tema tehtud otsuste tagajärgedele tähelepanu juhtimine pole muidugi mitte
liiast.
Ja muidugi laps väsib ja seda tuleb arvestada. Ja matustel on omad käitumisreeglid ja neid tuleb täita.
Sed Moscovia delenda est
|
|
|
lati
viirastus       Postitusi: 2529
Registreeritud: 11.09.2005 Viimane külastus: 9.08.2014 Asukoht: kuu Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 07:39 |
|
|
loomulikult peavad ka lapsed matustel kaasas olema, kui lahkunu neile midagi tähendas. kahjuks on teema mulle väga päevakohane, sest homme lähen kogu
perega laste vanavanaema matustele.
Tühjade kätega sa tuled ja tühjadega lähed. Ning kahe mittemillegi vahepeal oled sa piisavalt hull, et uskuda nagu omaksid sa midagi.
|
|
|
ariita
Friik       Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006 Viimane külastus: 5.03.2017 Asukoht: Pärnu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 08:36 |
|
|
ja veel oleneb laste(väikeste) kaasa võtmine ilmast, ka mina olen 3,5 a. käinud matusel kõik oleneb olukorrast, ega nad rumalad ole saavad ilusasti
aru kui kodus korralik eelkoolitus teha, arvan lihtsalt, et peale viiendat eluaastat oleks see kõige paslikum
|
|
|
roswell23
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 627
Registreeritud: 29.08.2005 Viimane külastus: 3.08.2007 Asukoht: Harjumaa Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 09:03 |
|
|
kuskil 5-na käisin tädipoja vastsündinud lapse matustel - sellest mäletan ainult imetillukest helesinist kirstu. 8 aastaselt käisin sõbranna õepoja
matustel (suri 2.a-lt). ega ma siis suurt midagi selle tõsidusest ei mõistnud või vähemalt ma ei teinud sellest suurt numbrit nagu ka teised
samaealised lapsed, samas need polnud ka minu väga lähedased inimesed.
aga mina küll matustest endale traumat ei saanud. ka praegu ei pelga surma. nii nagu elu on ka surm täiesti loomulik nähtus. samas, kui inimene sureb
loomulikku surma on see vastuvõetav, kuid kui surrakse traagiliselt ebaloomulikku surma (mitte enda süül), siis võib ahastus küll päris suur olla.
südamevalu jne.
laste matustele kaasa võtmine oleneb loomulikult olukorrast. iga võõra matustele ei tasu küll last kaasa võtta, kuigi mitte nii lähedase inimese
matused valmistaks lapse eluks ette, sest ega need matused tema elus ainukesteks ei jää ja hiljem lähedase inimese matused elaks ta paremini üle.
teaks kuidas matustel olla vms. (no see on kõigest minu arvamus ja see ei pruugi teistele meeldida/sobida)
|
|
|
anne51
Mul on kahju ...       Postitusi: 6804
Registreeritud: 16.01.2006 Viimane külastus: 14.06.2013 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 10:50 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: muhhin
Elu ja surm käivad käsikäes ning ma ei pea õigeks laste eest paratamatuse peitmist.
Olen sellega absoluutselt nõus.
Mu vanaema oli võtnud väga palju tuttavate ja sugulaste haudu hooldada ja nii pidin talle appi minema. Vähemalt pool laupäeva kulus, et kõik hauad
korda teha. Ilmselt sealt pärineb mu armastus ja huvi surnuaedade vastu. Väga ilusad kohad. Varakult käisin koos vanaemaga ka matustel ja sain selgeks
elu ringkäigu.
Inimese elu on lõpetamata jääv kool.
G.Keller
|
|
|
freelancer
Küünikust vahikoer       Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004 Viimane külastus: 29.03.2018 Asukoht: Kukla taga hingamas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 11:05 |
|
|
Aga surm ongi ju elu lahutamatu osa.See on üks kindlamatest asjadest ,mis meid ootab,soovime me seda või mitte.Juba eostades lapse ja tundes rõõmu
tema sünnist,määrame ta surema.Kindlasti on see selline teema millest eriti rääkida ei soovita ja seda eriti lapseeas ja ka mingist hetkest kui see
paratamattusena tundub.Siiski on see osa ajarattast mida välistada ei saa.
Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.
|
|
|
samsara
Kasutaja     Postitusi: 188
Registreeritud: 31.07.2006 Viimane külastus: 22.02.2010 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 12:14 |
|
|
Päris väikseid ei võtaks kaasa. Suurematel laseks ise valida. Mu tütred täiskasvanud, aga kui nende isa suri... no polnud just eriti isa-mõõtu ka
viimasel ajal, siis ei soovinud nad teda näha enam.. sellisena, nagu ta siis oli, kui mina ta leidsin.. Tahtsid jätta meelde sellisena, millisena
nägid teda viimasel kohtumisel. Siis vaid urnimatusele tulid.
Kauneim maailmas on see, mida püüad, aga kätte ei saa... kauneim maailmas on igatsus...
|
|
|
eliises
Kasutaja     Postitusi: 163
Registreeritud: 21.01.2004 Viimane külastus: 6.04.2007 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2006 kell 20:23 |
|
|
ise olin 7-aastane plikatirts, kui emaga käsikäes seisime külmal päeval surnuaial - isa kirstu ümber mustades riietes sugulased.. polnud neid nagu
enamusi varem näinudki..
võib-olla tõesti, pole vaja lapsi matustele kaasa vedada, aga kui on ikkagi tegemist olulise inimesega.. no, ma olen oma emale küll tänulik, et ta mu
kaasa võttis isa, puhaku ta rahus, ärasaatmisele.. ma mäletan seda küll, kuidas istusin onu süles ja panin lillepärja tiigi pinnale, kuhu isa end
uputas, ja hiljem viimast paid tema põsele.. ma sain aru küll, mis toimub.. tihti nutsin, ise omaette sosistades: "isa, miks sa mu maha jätsid..
miks sa nii ometi tegid?" jne, kui ma veel 7-aastane olin.
ma ei tea, ma ei oska rohkem vist midagi öelda.
“Life is one big road with lots of signs. So when you riding through the ruts, don't complicate your mind. Flee from hate, mischief
and jealousy. Don't bury your thoughts, put your vision to reality. Wake Up and Live!”
|
|
|
AlexXxa
Algaja    Postitusi: 12
Registreeritud: 02.09.2007 Viimane külastus: 14.09.2007 Asukoht: Soome Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2007 kell 18:46 |
|
|
Mina olen lapsena kaks korda matustel olnud, 5 aastasena surnud väikevenna ja isa matustel. Väikevenna matustel kirst oli lahti.
Ma olin siis 8 aastane, mõlemal matusel, sest nendel oli ainult pool aastat vahet. Minu arust selles ei olnud midagi imeliku, et lapsed matustel ja
puha. Seal olid ju ka aasta noorem õde ja 2 aastat noorem vend.
Lapsed peavad elust, nii heast kui pahast juba varakult aru saama. Elu pole alati ilus ega lihtne ja inimesed surevad. Nii see lihtsalt on. Lapsele
tuleb asi lihtsalt asjalikult ära rääkida.
Some people exist just to annoy me
|
|
|