Kodutud.com  
Alla
   

Trükisõbralik versioon
Telli e-mailile | Lisa lemmikutesse
<<  1    2    3  >>
Autor: Teema: Lapsed matustel
Dinxu
Külas.



Naine
Postitusi: 1160
Registreeritud: 26.02.2004
Viimane külastus: 9.07.2009
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 27.03.2005 kell 18:56 Reply With Quote
Käisin esimest korda matustel paar kuud enne sündi, see mind ei ole mõjutanud kuna ema mul tugeva närviga(ta pidi paratamatult minema- tegu oli tema vennaga). Aga tean seda et mu olid õed kaasas ja nõbud , vanuseks neil umbes 5-7. Ei tea küll kuidas see neile oleks mõjunud. Pigem teadvustas see neile, et nende kallist onu enam ei ole(käisid tihedalt läbi ja onu tegeles nendega pidevalt). Nii et oleneb täiesti lapsest.

Mul õnneks teine matus alles aasta tagasi, olles 17. Enam ei taha mitte ühelegi minna!





People have the right to be stupid. Some people abuse that privilege.

View User's Profile View All Posts By User
muhhin
Kuuvarjutus



Postitusi: 4532
Registreeritud: 10.12.2002
Viimane külastus: 17.06.2020
Otsib: meelelahutust
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 08.04.2005 kell 18:28 Reply With Quote
Elu ja surm käivad käsikäes ning ma ei pea õigeks laste eest paratamatuse peitmist.






View User's Profile View All Posts By User
anahid
südamlik ja sügisene



Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004
Viimane külastus: 20.09.2005
Asukoht: Keila:)
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 08.04.2005 kell 19:05 Reply With Quote
esimest korda ei mäleta, aga mind on sinna ikka veetud küll. Vanaema matused olid väga kurvad, mäletan et ma ei julgenud liiva visata.

surnuaed mulle seletamatut kurbust tekitanud...aga ega ta ei peagi muud tunnet ilmselt tekitama.

Samas oleks väga oluline selgitada väikesele lapsele, kes elu ja surma küsimusi pole omale selgeks veel saanud, kuidas need asjad seal toimuvad, et kurvad inimesed väga rõhuvatena ei tunduks.





Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.

View User's Profile Visit User's Homepage View All Posts By User
cleona
kivimüüridel kõndija



Postitusi: 1075
Registreeritud: 16.12.2002
Viimane külastus: 27.06.2009
Asukoht: hetkel siin
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 08.04.2005 kell 23:58 Reply With Quote
Minu kaks last on käinud 3 matusel.
Poiss oli 3a kui esimest korda käis,tüdruk oli 4a vana esimesel korral.
Ühel juhul oli tegu lapse jaoks võõrama inimesega.Kahel matusel maeti neile tuttavat inimest.Siin ei saa öelda mis on õige või mis on vale.Kui eelnevalt on lapsele seda protseduuri selgitatud, kaasaarvatud seda miks inimesed surevad ja mis neist edasi saab,siis ei ole see küll midagi väga erakorralist.Hoopis hullem on hiljem selgitada,kuhu see inimene siis jäi et teda äkki ei ole kusagil.
Palju sõltub lapse loomusest ja vastuvõtlikusest kindlasti.Mäletan oma esimest matust,olin siis samuti 3 aastane,ei mingit traumat,lahkunu oli mulle võõras inimene ja nutma hakkasin ma sellepärast et ema nuttis.Mulle ei olnud vanemad selgitanud seda teemat kuigivõrd.Nüüd oma lastega viimati matustel,kui maeti neile lähedast inimest,minu ema elukaaslast,ei kujutanud ma kordagi ette,et ma neid kaasa ei võta,neile oli ta veel olulisem inimene kui mulle endale.Ja nemad ei nutnud seal sellepärast,et mina nutsin vaid selle inimese pärast.Traumat neil ei tekkinud sellest,sest neile oli teada mis on matus ja mida see endast kujutab.Hilisemaid lisaküsimusi ei ole ka kuigivõrd olnud.Sama teemat jätkates:selle lahkunu urn on hetkel vanaema juures kodus ja lihavõtte pühadel,kui käisime seal,oli 5a tüdruk see,kes poes üht väikest jänkut müügil nähes selle Onu A.-le viia tahtis.Ostetud see sai ja laps ise läks ja pani selle jänkukese sinna urni juurde.
Pooldan Muhhini arvamust selles teemas-elu ja surm käivad käsikäes ja paratamatuse eest põgeneda ei saa.





Tänase päeva muudab imeliseks teadmine, et kunagi meenutatakse seda kui "vanu häid aegu".

View User's Profile View All Posts By User
Uss
tross



Postitusi: 1015
Registreeritud: 12.05.2004
Viimane külastus: 6.02.2010
Asukoht: EST
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 13:40 Reply With Quote
Kummalise teema leidsin. Olen käinud lapsena matustel- jäin terveks ja mingeid hingelisi/psüühilisi traumasid pole saanud. Pealegi puutuvad lapsed surmaga (just inimese surmaga) ju ka muul viisil kokku, mitte ainult matustel. Minu koduakende tagant võis pidevalt matuseronge mööda sõitmas näha ja surnuaial mäletan ka ennast käinud olevat ikka päris varasest lapsepõlvest. Võib-olla siis oskasid vanemad head selgitustööd teha või olen ma ise liiga uimps ja/või kaine mõtlemisega, et selle kõige pärast mitte probleemitseda.
View User's Profile View All Posts By User
officer
lollile ...üle mõistuse!



Postitusi: 7594
Registreeritud: 08.08.2006
Viimane külastus: 11.06.2020
Asukoht: linnalähedal maal
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 14:03 Reply With Quote
olin 9a, kui mu ema suri ja mu isa arvas,et ei võta mind matustele kaasa.Kui olin 14,siis suri mu isa ja siis polnud mind keegi keelamas-lubamas.Hirmus wärk oli see ka siis!





"Parim kättemaks on mitte muutuda oma vastase sarnaseks." /Marcus Aurelius- T.-H.Ilves. EV President alates 09.10.2006/

View User's Profile View All Posts By User
ariita
Friik



Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006
Viimane külastus: 5.03.2017
Asukoht: Pärnu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 14:16 Reply With Quote
kuni viie aastani pole ma lapsi matusele viinud, pärast seda küll ja enne olen põhjalikku eeltööd teinud elu ja surma küsimustes( muidugi lähedaste inimeste matustele-vanaemad,-isad), surnuaias olen käinud juba kõndiva lapsega ja selgitanud vaikuse ja rahu vajasusest selles kohas
View User's Profile View All Posts By User
Acuzio
Algaja



Mees
Postitusi: 14
Registreeritud: 28.08.2006
Viimane külastus: 16.10.2006
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 14:58 Reply With Quote
Kõik taandub lõpuks sellele, milline side valitses surnu ja lapse vahel. Vanatädi õe pojatütre mehe matustele pole vist mõtet ka täiskasvanud inimesel minna, lastest rääkimata. Enda elus olen osalenud päris mitmetel - kui olin 8-aastane, suri mu vanavanaema (südameinfarkt, kutsusin talle kiirabi), matustel olin, sest väga lähedane inimene. Kui olin vist 14, lahkus siitilmast vanaisa, 16-aastaselt osalesin vanaema matustel. Sellesse ajavahemikku (8-16) mahuvad veel mitmed mittesugulaste matused, traumat ei saanud aga surnuaiad ega matused ei meeldi. Välismaal on hauad hooldatud ja saad tõesti minna sinna mõtlema ning meenutama, mitte käbisid korjama ega punaste sipelgatega ebavõrdset võitlust pidama. Pealegi, meie matused on tegelikult ääretult tobedad - tundub, et preestrid võistlevad selle nimel, kes suudab haledama jutluse välja mõelda. Parem meenutagu midagi toredat ja naljakat, et lahkumine oleks valutu. Aga pean tunnistama, et matusemuusikat kuulan kodus hea meelega.





Olevik on investeering tulevikku.

View User's Profile View All Posts By User
ariita
Friik



Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006
Viimane külastus: 5.03.2017
Asukoht: Pärnu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 15:05 Reply With Quote
mu ema ütles enne oma surma" ärge mu haual nutmas küll käige, ega mind seal külmas lamamas pole, ussid kondidki ää aand" seda vaadet olen lastelegi edasi andnud; juttu saab ju temaga küünla tule juures ajada.
View User's Profile View All Posts By User
rosita
Vaga vesi, sügav põhi...



Postitusi: 1587
Registreeritud: 12.10.2005
Viimane külastus: 28.05.2015
Asukoht: mere ääres
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 15:58 Reply With Quote
Olen oma lapsi siiani suutnud matustest säästa, sest omal on sellest väga halvad mälestused.
Olin 7 aastane kui isa suri.Olime mõlemad oma aasta noorema õega matustel.Peale seda painas mind öösiti aastaid üks ja sama uni: ikka olin jälle oma isa matustel ja matsime teda uuesti ja uuesti.





Naine peab kõike tegema kaks korda paremini kui mees, kui tahab, et teda märgataks.Õnneks pole see raske. /Charlotte Whitton/

View User's Profile View All Posts By User
Vanapaks
Vastaline Krants



Postitusi: 2188
Registreeritud: 12.04.2005
Viimane külastus: 8.05.2011
Asukoht: Ubi Bene Ibi Patria
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 16:33 Reply With Quote
Surm on üks osa elust. Miks sellest peaks mingit erilist numbrit tegema. Kui tahavad, siis lähevad ja kui ei taha, siis ei lähe.





Sed Moscovia delenda est

View User's Profile View All Posts By User
ariita
Friik



Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006
Viimane külastus: 5.03.2017
Asukoht: Pärnu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 16:51 Reply With Quote
alla5 aastane tea tahtmisest midagi,võtab äkki toonid üles ja katsu siis seda väikest inimest vaikima panna, iga asi omal kohal ja ajal
View User's Profile View All Posts By User
mmunk
emeriiteremiit



Postitusi: 2244
Registreeritud: 05.09.2003
Viimane külastus: 28.02.2014
Asukoht: siinpool võrtsu
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 17:02 Reply With Quote
kindlasti võtan matustele kaasa, kui neil mingitki pistmist lahkunuga oli. selles vanuses, kui nad (meie arvates) juba midagi aru hakkavad saama, on minu arvates juba sutsu hilja. nt kui vanemad võsukesi seksi teemadel harima hakkavad, siis tavaliselt võiksid need juba "lubjakaid" õpetada olen ise surnuvalves olnud ja tagantjärele selle kogemuse üle õnnelik. samuti viibinud vähemalt 30 matusel.

surm on elu paratamatu ja loomulik osa. surma elust eraldamine ja oma surelikkuse eitamine on igal juhul traagiliste tagajärgedega. maailm hakkab varem või hiljem sellistele näkku panema, sest surm on ju elu osa! kas painab see üks ja ainus kogemus nii unes kui ilmsi, sureb mõni lähedane vms. lõppeks taandub kõik ikka avatusele ja suletusele - selle jaoks, kes on surmaga kokkupuutes avatud, jääb sündmust meenutama kas rahulolu või leppimine. teise jaoks, kes on nimetet sündmuses suletud, hakkab maailm igal teisel sammul seda hirmsat kogemust taaselustama.

tegelikult ei saanud usa asjapulgad oma rahvale hullemat karuteenet teha, kui islami lennupäeva järel kõikvõimalikud kanalid sulgeda (vastavasisulisi filme ei lastud eetrisse jne), et inimesed saaksid õudused unustada. selliseid asju ei saa unustada! anna neile sutsu liiga madalalt lendav lennuk, turban, tähed WTC või terve trammitäis muid suvalisi igapäevaseid esemeid, ja 11. september ujub taas lagedale. täpselt sama mõjuga, kus sündmuse lõpetamine enne pooleli jäi või isegi hullemini.

minul küll niisugust üleliigset energiat pole, mida oleksin nõus või saaksin surmatemaatika vältimise alla matta.





ma ei mäleta enam oma nime ega ka teed, kust tulen. õhtul uinun seal, kus päike loojub, hommikul ärkan seal, kus päike tõuseb.

View User's Profile View All Posts By User
pisihiir
*-*



Postitusi: 761
Registreeritud: 15.05.2006
Viimane külastus: 21.01.2017
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 19:01 Reply With Quote
kui lapsed (laps) ei ole just sülelapsed, siis väga lähedaste inimeste ärasaatmisele peaks ikka kaasa võtma. Oma ema, isa e. vanavanemaid ei saa ju mitu korda saata, ja kui võetakse võimalus ära , siis teist ei tule. Vähe kaugemate sugulastega , olen andnud võimaluse valida, aga ikka on tahetud kaasa tulla.
View User's Profile View All Posts By User
freelancer
Küünikust vahikoer



Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004
Viimane külastus: 29.03.2018
Asukoht: Kukla taga hingamas
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 20:42 Reply With Quote
Millegi lõpp on alati millegi algus.Sünd ja surm on normaalsed nähtused ja miks keelata inimestel neist osa saada.Oma hirmudest vabaneme a i n u l t neile otse silma vaadates.





Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.

View User's Profile View All Posts By User
marga22
Auväärne Kasutaja



Mees
Postitusi: 652
Registreeritud: 07.09.2005
Viimane külastus: 25.02.2008
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 31.08.2006 kell 21:02 Reply With Quote
Igas vanuses lapsi pole mõtet matustele kaasa vedada, nähtud küll seda lastekarja haudadevahel ringi jooksmas, milleks?
View User's Profile View All Posts By User
Vanapaks
Vastaline Krants



Postitusi: 2188
Registreeritud: 12.04.2005
Viimane külastus: 8.05.2011
Asukoht: Ubi Bene Ibi Patria
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 07:30 Reply With Quote
Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
alla5 aastane tea tahtmisest midagi,võtab äkki toonid üles ja katsu siis seda väikest inimest vaikima panna, iga asi omal kohal ja ajal

Alla neljane käis oma vanaonu matustel ära ja teab nüüd täpselt, kus onu X nüüd on. Ei usu, et oleks kergem seletada lihtsalt ühe inimese "ärakadumist" tema elust. Ja väikelapsed oskavad oma soove ja tahtmisi väga selgelt ja tasakaalukalt teadaanda kui neile võimaldada oma peaga mõtlemist, otsustamist ja valikute tegemist algusest saadik. Laps on küll füüsiliselt piiratud ja tema mõtlemine veidi primitiivne aga ega ta idioot ei ole, et teised peaks tema eest otsustama. Pisukene suunamine ja tema tehtud otsuste tagajärgedele tähelepanu juhtimine pole muidugi mitte liiast.

Ja muidugi laps väsib ja seda tuleb arvestada. Ja matustel on omad käitumisreeglid ja neid tuleb täita.





Sed Moscovia delenda est

View User's Profile View All Posts By User
lati
viirastus



Postitusi: 2529
Registreeritud: 11.09.2005
Viimane külastus: 9.08.2014
Asukoht: kuu
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 07:39 Reply With Quote
loomulikult peavad ka lapsed matustel kaasas olema, kui lahkunu neile midagi tähendas. kahjuks on teema mulle väga päevakohane, sest homme lähen kogu perega laste vanavanaema matustele.





Tühjade kätega sa tuled ja tühjadega lähed. Ning kahe mittemillegi vahepeal oled sa piisavalt hull, et uskuda nagu omaksid sa midagi.

View User's Profile View All Posts By User
ariita
Friik



Postitusi: 6635
Registreeritud: 20.04.2006
Viimane külastus: 5.03.2017
Asukoht: Pärnu
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 08:36 Reply With Quote
ja veel oleneb laste(väikeste) kaasa võtmine ilmast, ka mina olen 3,5 a. käinud matusel kõik oleneb olukorrast, ega nad rumalad ole saavad ilusasti aru kui kodus korralik eelkoolitus teha, arvan lihtsalt, et peale viiendat eluaastat oleks see kõige paslikum
View User's Profile View All Posts By User
roswell23
Auväärne Kasutaja



Postitusi: 627
Registreeritud: 29.08.2005
Viimane külastus: 3.08.2007
Asukoht: Harjumaa
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 09:03 Reply With Quote
kuskil 5-na käisin tädipoja vastsündinud lapse matustel - sellest mäletan ainult imetillukest helesinist kirstu. 8 aastaselt käisin sõbranna õepoja matustel (suri 2.a-lt). ega ma siis suurt midagi selle tõsidusest ei mõistnud või vähemalt ma ei teinud sellest suurt numbrit nagu ka teised samaealised lapsed, samas need polnud ka minu väga lähedased inimesed.
aga mina küll matustest endale traumat ei saanud. ka praegu ei pelga surma. nii nagu elu on ka surm täiesti loomulik nähtus. samas, kui inimene sureb loomulikku surma on see vastuvõetav, kuid kui surrakse traagiliselt ebaloomulikku surma (mitte enda süül), siis võib ahastus küll päris suur olla. südamevalu jne.
laste matustele kaasa võtmine oleneb loomulikult olukorrast. iga võõra matustele ei tasu küll last kaasa võtta, kuigi mitte nii lähedase inimese matused valmistaks lapse eluks ette, sest ega need matused tema elus ainukesteks ei jää ja hiljem lähedase inimese matused elaks ta paremini üle. teaks kuidas matustel olla vms. (no see on kõigest minu arvamus ja see ei pruugi teistele meeldida/sobida)

View User's Profile View All Posts By User
anne51
Mul on kahju ...



Postitusi: 6804
Registreeritud: 16.01.2006
Viimane külastus: 14.06.2013
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 10:50 Reply With Quote
Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Elu ja surm käivad käsikäes ning ma ei pea õigeks laste eest paratamatuse peitmist.

Olen sellega absoluutselt nõus.
Mu vanaema oli võtnud väga palju tuttavate ja sugulaste haudu hooldada ja nii pidin talle appi minema. Vähemalt pool laupäeva kulus, et kõik hauad korda teha. Ilmselt sealt pärineb mu armastus ja huvi surnuaedade vastu. Väga ilusad kohad. Varakult käisin koos vanaemaga ka matustel ja sain selgeks elu ringkäigu.





Inimese elu on lõpetamata jääv kool.
G.Keller

View User's Profile View All Posts By User
freelancer
Küünikust vahikoer



Postitusi: 17710
Registreeritud: 12.02.2004
Viimane külastus: 29.03.2018
Asukoht: Kukla taga hingamas
Otsib: lõbusat äraolemist
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 11:05 Reply With Quote
Aga surm ongi ju elu lahutamatu osa.See on üks kindlamatest asjadest ,mis meid ootab,soovime me seda või mitte.Juba eostades lapse ja tundes rõõmu tema sünnist,määrame ta surema.Kindlasti on see selline teema millest eriti rääkida ei soovita ja seda eriti lapseeas ja ka mingist hetkest kui see paratamattusena tundub.Siiski on see osa ajarattast mida välistada ei saa.





Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel.

View User's Profile View All Posts By User
samsara
Kasutaja



Postitusi: 188
Registreeritud: 31.07.2006
Viimane külastus: 22.02.2010
Asukoht: Tallinn
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 12:14 Reply With Quote
Päris väikseid ei võtaks kaasa. Suurematel laseks ise valida. Mu tütred täiskasvanud, aga kui nende isa suri... no polnud just eriti isa-mõõtu ka viimasel ajal, siis ei soovinud nad teda näha enam.. sellisena, nagu ta siis oli, kui mina ta leidsin.. Tahtsid jätta meelde sellisena, millisena nägid teda viimasel kohtumisel. Siis vaid urnimatusele tulid.





Kauneim maailmas on see, mida püüad, aga kätte ei saa... kauneim maailmas on igatsus...

View User's Profile View All Posts By User
eliises
Kasutaja



Postitusi: 163
Registreeritud: 21.01.2004
Viimane külastus: 6.04.2007
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 01.09.2006 kell 20:23 Reply With Quote
ise olin 7-aastane plikatirts, kui emaga käsikäes seisime külmal päeval surnuaial - isa kirstu ümber mustades riietes sugulased.. polnud neid nagu enamusi varem näinudki..

võib-olla tõesti, pole vaja lapsi matustele kaasa vedada, aga kui on ikkagi tegemist olulise inimesega.. no, ma olen oma emale küll tänulik, et ta mu kaasa võttis isa, puhaku ta rahus, ärasaatmisele.. ma mäletan seda küll, kuidas istusin onu süles ja panin lillepärja tiigi pinnale, kuhu isa end uputas, ja hiljem viimast paid tema põsele.. ma sain aru küll, mis toimub.. tihti nutsin, ise omaette sosistades: "isa, miks sa mu maha jätsid.. miks sa nii ometi tegid?" jne, kui ma veel 7-aastane olin.

ma ei tea, ma ei oska rohkem vist midagi öelda.





&#8220;Life is one big road with lots of signs. So when you riding through the ruts, don't complicate your mind. Flee from hate, mischief and jealousy. Don't bury your thoughts, put your vision to reality. Wake Up and Live!&#8221;

View User's Profile View All Posts By User
AlexXxa
Algaja



Postitusi: 12
Registreeritud: 02.09.2007
Viimane külastus: 14.09.2007
Asukoht: Soome
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
postitatud 02.09.2007 kell 18:46 Reply With Quote
Mina olen lapsena kaks korda matustel olnud, 5 aastasena surnud väikevenna ja isa matustel. Väikevenna matustel kirst oli lahti.

Ma olin siis 8 aastane, mõlemal matusel, sest nendel oli ainult pool aastat vahet. Minu arust selles ei olnud midagi imeliku, et lapsed matustel ja puha. Seal olid ju ka aasta noorem õde ja 2 aastat noorem vend.

Lapsed peavad elust, nii heast kui pahast juba varakult aru saama. Elu pole alati ilus ega lihtne ja inimesed surevad. Nii see lihtsalt on. Lapsele tuleb asi lihtsalt asjalikult ära rääkida.





Some people exist just to annoy me

View User's Profile View All Posts By User
<<  1    2    3  >>


Jaga teistega:
| Veel

go to top
Esileht | Foorumid | Jututuba | Galerii | Ajaviide | Otsing | Tänased teemad


Kasutajatugi: info@kodutud.com - Kasutustingimused
22 päringut, mis võtsid aega 0.0516648 sekundit