Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 14:19 |
|
|
Lapse lähisuhted
Oli siin töövihikute teemas jutuks, et las aga vanemad rabavad tööd teha raha teenimaks ja küll lapsed saavad hoitud või võti kaelas kasvatud, peasi
et neil miskit ei puuduks. Mina ei tea, võib-olla see ainult tundub minule nii, et see raskelt rabavate vanemate laste põlvkond on hädas püsivate
lähisuhete loomisega. Kodu ja lähedased peaks andma selle mudeli eluks kaasa. Ent ..
Ja nii oskavad lapsed-noored sageli küll oma elu sel või teisel viisil korraldada, ent lähisuhteid ei oska hoida. Või ei taha, sest omaenda peremees
on hea olla? Suhted tulevad, suhted lähevad ja alati on õigust ja õigustust ülegi ...
Kui suur on kodu ja vanemate füüsilise kohaloleku roll lapse omas elus igas mõttes toimetulekus?
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
reheline
The Bad Thresher       Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.03.2021 Asukoht: Kagunurk Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 14:38 |
|
|
Eks paistab, minu omadel lähisuhete loomine veel ees. Kas nüüd koduste vanemate laps aga paremini käituda oskab, selles kahtlen. Ka tööd rabavate
vanemate laps võib saada korraliku kasvatuse.
Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma
olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.
|
|
|
sinisilm
elas kord...       Postitusi: 1063
Registreeritud: 22.05.2003 Viimane külastus: 22.06.2012 Asukoht: lõunas ikka lõunas Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 14:45 |
|
|
Oleneb ikka inimesest kah-s.t.lapsest. Aga kui vähe said veel meie vanemate lapsed-minuvanused-vanematega koos olla.´Ega ikka palju ei saanud. Mõni
vajab rohkem , mõni vähem. Liigne nunnutamine võtab iseseisvust vähemaks.
Sellele ei olegi vastust.Ei ole kunagi olnudki.Sellele ei saa kunagi vastust olemagi.See ongi vastus. G.S.
|
|
|
celtic
Oman isiklikku arvamust... andke mulle andeks.      Postitusi: 721
Registreeritud: 25.01.2005 Viimane külastus: 23.04.2006 Asukoht: Keila Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 14:46 |
|
|
heh... noorus ongi katsetamise aeg... vanasti panid vanemad oma lapsed paari ja olid selle üle jube uhked... las lapsed ise otsustavad oma elu üle...
Risttee
|
|
|
helikax
     Postitusi: 845
Registreeritud: 17.05.2004 Viimane külastus: 28.12.2011 Asukoht: Hetkel Lääne-Virumaa. Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 14:47 |
|
|
Siia teemasse võin kirjutada ühe päriselt juhtunud loo.
Elab üks tütarlaps, kellel polnud alates 10-ndast eluaastast ei ema ega isa lähedust .. nad lahutasid ja ema oli pidevalt oma äriga ametis,
varahommikul läks ja hilisõhtul tuli .. Tüdruk ei süüdista teda milleski, ta tahtis lapsele head elu .. materjaalset head elu ..
Niimoodi kasvaski laps üksinda .. küttis maja, tegi süüa, õppis üksi, ELAS üksi .. vanematelt sai raha, et hakkama saada .. polnud tal millestki
puudust .. tol ajal kõik kadestasid, et elab üksinda ja keegi ei käsuta ega kontrolli .. vahest vanemad ikka suhtlesid aga sedagi siis kui tal oli
veel midagi vaja või sai ta millegi pahandusega hakkama ..
Niimoodi harjuski ise kõigega toime tulema ega vajanud oma kõrvale kedagi .. seda siiani ..
Tüdruk on küll leidnud omale kaaslase, juba 5 aastat koos .. aga seda tänu mehele, et ta on nii kannatlik ..
Ja ka teisi inimesi ei taha ta eriti oma ellu lasta .. sõpru on küll .. väga häid sõpru aga nemadki tunnevad vahest, et pole tegelikult vajalikud ..
tüdruk on lihtsalt niivõrd "ISE" ..
See on samas hea, et ta on niivõrd iseseisev .. aga samas tahaks ta väga vahest olla teistsugune .. seltskondlikum ..
Soovitan soojalt oma lastega palju aega koos veeta ja igasuguseid tegemisi ette võtta .. Raha ei kompenseeri olemata jäänud lähedust mitte mingil
juhul .. siiski ei tasu ka üle pingutada, muidu võivadki vanemad lapsi terveks eluks "hooldama" jääda ..
Jahh, see tüdruk olen mina ise .. võin siiski öelda nüüd, et saan oma emaga läbi paremini kui eales varem .. ja nüüd saan niipalju tähelepanu kui vaja
on .. hakkab teine lihtsalt pensionile jääma ..
Vihaku, peaasi et kardavad!
|
|
|
Roxena
Kasutaja    Postitusi: 234
Registreeritud: 22.03.2004 Viimane külastus: 21.04.2018 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 16:49 |
|
|
No mina olen kusagil muus teemas juba oma sellekohalist seisukohta väljendanud - kodune armastus, tähelepanu, hoolitsus, heatahtlikkus, huumor -
kasvatavad elujulge ja avatud lapse. Ja see pannakse paika enne 7. eluaastat.
Otseselt ei vaja ükski neist asjust kõvasti raha või mõlemat vanemat.
Koos või lahedamate majanduslike võimaluste juures oled lihtsalt ise vähem haavatav. Uskuda, et elu on imeline, kui toiduraha ei jagu
ülehomseks/järgmiseks nädalaks/ kuudeks/aastateks, on kas tõeline fatalism või ülim naiivsus.
Samas, nii paradoksaalne kui see ka pole, kinnitavad kogemused lastega, et just jõukamates peredes on lapsed tihti üksildased, õnnetud, ebakindlad,
põgenevad reaalsusest mõnuainete või varaste seksuaalsuhete abil. Sellel, nende nö iseseisvusel, on suht kallis hind.
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 17:20 |
|
|
Kuni pubeka eani on hea kui hoolitakse.Pubeka ajal tundub see aga lämmatamisena.Pidev nunnutamine viib asja ära hellitamiseni ja kui aus olla,siis
mina oma 30.aastast last küll enda juures elamas näha ei tahaks.Selline nunnutamine teeb seda,et laps ei suuda iseseisvuda ehk omaette kolida kuna pea
elu aeg on vanemad kõik ette ja taha ära teinud.Sellist saamatut last pole mulle vaja.Leian,et tuleb leida kuldne kesktee...hoolida,aidata ja püüda
mõista last...samas mitte üleliia.Last ma hakkan kasvatama nii,et ta mõistaks,et kui teeb tööd siis saab raha ja magusat.Niisama kätte anmine on
hellitamine ja see ei õpeta iial last rahaga ümber käima-omad kogemused.Kuna leian,et mu partneri kasvatus oli super siis kasvatan oma lapsi
samamoodi.Lapsele autot ei osta ma ka siis mitte kui miljonär olen...samuti reisidele ei võtaks.Laps peab arusaama,et need asjad saab ta enda teenitud
raha eest ja tulevikus.See õpetab raha koguma,hoidma ja mõistlikult kasutama.Ei vaja last kes sellega hakkama ei saa.Vaimset armastust ja paitusi
pakkuda kavatsen ma raudselt. Oeh sai pikk jutt vist.
|
|
|
susanna
Susanna-I'm crazy loving you         Postitusi: 6083
Registreeritud: 02.02.2004 Viimane külastus: 29.01.2021 Asukoht: Neverland ;) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 17:50 |
|
|
eks see annab tunda siis, kui selle põlvkonna lapsed hakkavad ise peret looma ja mis tagajärjed sel on, et vanemad aina rohkem ja rohkem tööl ja
lapsed on nn. võti kaelas lapsed, nagu lola ütles
mul on tõesti süümekad laste ees ja vahel annab tunda see, et lapsed nagu ei vajagi enam su nõu ja hoolitsust, on väga iseseisvad
aga ka kalkuleerivalt külmad oma tunnetes
seda just teismelise eas lapsed
Karda inimest, kellel on üksainus raamat./ Bertrand Russel
http://www.youtube.com/watch?v=9hMrY8jysdg&NR=1
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 21:59 |
|
|
Ei maksa äärusesse langeda...see kui vanemad veel tööl käivad ei tekita lastes mitte mingit külmust ja ei tähenda kohe seda,et nad tähelepanu ei
saa.Kodune ema tüütab ära...usun,et koju tulles 6 aeg saab ka lastega tegelda ja vaevalt nad nüüd vajavad 24 tunnist ninnu-nännutamist.Äkki vaja
lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 01.09.2005 kell 23:30 |
|
|
Just, oma kutsa Ja hiljem täiskasvanuna on tal ka oma kutsa, sest .. Kutsa ei keela, ei käse. Kutsa kuulab alati kui tahad kuulajat. Kutsat
kallistad siis kui ise tahad .. Kutsaga on seotud mõned kohustused, aga need on teistlaadi ja ei tekita suhtlusprobleeme. Omasugustega ju suhelda ei
oska, vähemalt suurem osa suhteid jookseb liiva ...
See ei ole võimatu stsenaarium ...
Ma ei usu seda, et kodune ema ära tüütab. Eks see sõltu ka emast. Pigem teeb lõpeks hingele haiget see, kui päeva lõpuks väsinud ema-isa lihtsalt ei
suuda pakkuda seda vajaliku tähelepanu. Neist pole südamega kuulajaid, neil on homne päev ja tuhat tööd ... Ninnu-nännutamist polegi vaja. Aga ka
lihtsalt kuulamine, südamega kuulamine, vajab aega, mida kipub sageli nappima.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
sirli
Vaikne vaatleja       Naine Postitusi: 2410
Registreeritud: 08.06.2003 Viimane külastus: 6.02.2021 Asukoht: muutub pidevalt,enamasti seal,kus on soe ja kindel Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 00:02 |
|
|
Minu elus on olnud perioode, kus ma ei näinud peaaegu nädal aega oma ema, sest et ta oli koguaeg tööl. Ööd ja päevad läbi. Ma ei süüdista teda, sest
et lihtsalt oli nii vaja, kes meie perekonda muidu oleks üleval pidanud. Isa oli küll rohkem füüsiliselt kodus olemas, aga ka temal olid pidevalt
töömured ning mõtted ja tal lihtsalt ei jätkunud meie jaoks energiat.
Õnneks on mul olnud selline toetav vanaema, kes on olnud nii mulle kui ka mu vendadele ema eest-teinud süüa, pesnud pesu ning meie eest niivõrd palju
hoolitsenud, kui temal võimalust on olnud.Tema on olnud nii meie hirm kui ka arm ühes isikus. Ta rääkis kunagi sellise loo, et kui ma väike olin, siis
ma olin kangekaelselt talle öelnud, et tema on mulle kõige kallim. Et ta oli üritanud mulle seletada, et lapsele peavad olema kõige kallimad ema ja
isa ning siis alles vanaemad-vanaisad, õed-vennad. Aga ma ei jäänud uskuma, sest et lihtsalt tema oli minu jaoks kõige rohkem olemas.
Üldiselt ma arvan, et see ei hakka mu elu mõjutama, et mul on kodus olnud suhteliselt vaba kasvatus. Nüüd, kui ma olen juba ise suuteline enda eest
vastutama ja oma peaga mõtlema ja olukordi analüüsima,tundub asi kontrolli all olevat, ma väga ei kurda, küll aga oli mul nooremana palju probleeme,
mis tulenesid küll eelkõige sellest, et keegi ei hoidnud nagu väga silma peal.
Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad, siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad
|
|
|
Roxena
Kasutaja    Postitusi: 234
Registreeritud: 22.03.2004 Viimane külastus: 21.04.2018 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 12:13 |
|
|
Ehk on ikkagi "tähelepanu" see märksõna.
Tähelepanu vajame me kõik - tööl, kodus, koolis, voodis, foorumis :-)
Lastest rääkides, ei pea tähelepanu allikaks olema justnimelt isa-ema. Olen ise üleskasvanud selles põlvkonnas, kus mu vanemaid õpetati, et väikelast
liiga palju sülle võtta on kahjulik, et helluse väljanäitamine kasvatab nõrku inimesi jne.
Kui meie kodus poleks elanud vanaema, kes seda propagandat ei uskunud ja kelle jaoks oli tema lapselaps kahtlemata kõige armsam, andekam, tublim ja
ilusam maapeal :-) siis oleksin hoopis teine inimene ilmselt täna. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, ei meenu mulle kohe mitte üldse ühiseid
ettevõtmisi isa ja emaga. Mitte et neid poleks olnud, aga tähendusrikkad on olnud hoopis teised asjad. Kas te kujutate ette kui maitsavd on kooritud
õunalõigud köögilaual, mis on rihitud sinna just juntsu koolist saabumise ajaks? (Isegi kui ema-isa riidlevad, et kas lapsel pole enam hambaid või?)
Või kui lauale on ootama tehtud võileib, millele rohkesti sätitud keedulihast otsitud taitükid. Isegi kui sa pole üldse näljane :-) Mu meelest on
sellisteks asjadeks suutelised ainult vanaemad :-)
Vanaema jäi pimedaks kui olin neljane ja tema seljataga voodis oli maailma kõige kindlam paik. See koht oli alati olemas, alati huvitatud minu ja mu
venna tegemistest, alati padja all präänikut või hernekommi, millega motiveerida meid mõnd palvet täitma või heade hinnete eest pärjata. Sealt
voodinurgast said alguse hämarad muinasjutud kodukäijatest ja kaetamistest, seal sai ette lugeda oma esimest aabitsat, kasvõi mitu korda järjest sama
peatükki. Seal katsus vanaema ikka jälle, kas patsile on mõni keerd juurde tulnud (tüdrukul ju peavad olema ilusad pikad juuksed). Teismelisena sai
seal lahti seletatud maailmapoliitikat - "Mis asi on see Gorbatshovi "troika", millest raadio kogu aeg räägib? Mis asi on roheline
ja liigub ja võitleb kaevanduste vastu?"...
Kokkuvõttes on see kõik ju üks - sind oodatakse, sust hoolitakse, sinu vastu tuntakse huvi.
|
|
|
Hera
Friik      Postitusi: 1479
Registreeritud: 23.03.2004 Viimane külastus: 27.04.2018 Asukoht: Olympos Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 13:26 |
|
|
Ka mind kasvatas vanaema. Emal polnud lihtsalt aega, kuna töö oli selline. Ja ega vist olnud ka väga tahtmist. Ta oleks minus näha soovinud kena
rahulikku tütarlast, kes kunagi oma riideid ei määri, kes istub vaikselt raamatuga nurgas ja nahistab seal omaette, kes söödab ning kantseldab oma
nukke ning valmistub seeläbi oma tulevaseks pereeluks. Mina aga olin teistsugune - paras röövel ning puudel turnija. See kõik ei kasvatanud meid
kokku. Vanaema oli aga nagu kindlus - alati olemas, alati kuulamas. Kõik mured ja rõõmud said temaga jagatud. Nüüd pole teda juba aastaid enam. Ema on
ja me suhtleme, kuid soojust meie suhtlemises pole. Ta lihtsalt on olemas, samuti nagu olen tema jaoks olemas ka mina, kuid midagi rohkemat seal pole.
Ning sellest on kahju. Vahel tunnen väga teravalt, et talle ei saa ma oma asjadest rääkida, lihtsalt tunnen ja tean juba tema reaktsioone. Ma olen
alati kõiges süüdi, alati olen halb, teen kõike halvasti, ta pole minuga kunagi rahul. Näib, et me oleme algusest peale eraldi suundades arenenud ja
kasvanud ning nüüd enam ei liida meid mitte miski. Väga kahju tegelikult. Ei oska öelda, kas suurem lähedus minu lapsepõlves emaga oleks meid rohkem
liitnud, kuid tema lähedusest tunnen küll vähemalt mina üsna sageli puudust. Kuid mis parata - elu on selline.
mõtlemine on vahel tervislik
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 13:58 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
/.../Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.
Hmm, mulle tundub, et siin räägid veidi mööda.
Need lapsepõlve lähisuhted valmistavad lapse ette suheteks lapse täiskasvanuelus. Et puudujääk lapsepõlves võib määratagi inimese seiklema
suhterägastikku, "õiged" tulevad ja lähevad, aga pide puudub, oskus hoida ja "suhelda". Koer siinkohal ei aita. see leevendab
küll vast lapse vajadust kellegi järele hetkes. Aga koer ei anna lähisuhete mudelit.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Hera
Friik      Postitusi: 1479
Registreeritud: 23.03.2004 Viimane külastus: 27.04.2018 Asukoht: Olympos Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 14:07 |
|
|
Vanemlikku lähedust ei suuda küll mitte mingisuguse koera kaisutamine asendada. Lapsel on vaja oma rõõme ja muresid kellegagi jagada, oma
probleemidele lahendusi leida ning seal ei suuda koer ega ka mingi muu lemmikloom abiks olla.
mõtlemine on vahel tervislik
|
|
|
anahid
südamlik ja sügisene       Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004 Viimane külastus: 20.09.2005 Asukoht: Keila:) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 14:17 |
|
|
Koer suudab nii palju abiks olla, et lapsel on kellele on kiindumust välja näidata ja see on ka suht keeruline täiskasvanuna õppida.
Njah, helgemad mälestused lapsepõlvest pärinevad maalt vanaema ja vanaisa juurest. Linnaga oli seotud kool ja lasteaed, ema, kes käis pikalt tööl ja
isa, kes käis..kes teab kus, igastahes ei näinud teda eriti tihti. Mäletan kuidas me vennaga istusime suurel puust aknalaual ja ootasime pimedal
sügisõhtul, et keegi koju tuleks. Tuled olid kustus, sest..kes seda enam teab miks. Kardina taga vaatasime mööduvaid autosid ja mõtlesime, et kas
emaga on midagi juhtunud, et ta veel ei ole tulnud. Lõpuks ta tuli alati. Ja siis luges meile muinasjuttu
Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.
|
|
|
kaitsevaim
hell tantsulõvi       Postitusi: 1776
Registreeritud: 13.06.2003 Viimane külastus: 17.05.2020 Asukoht: Viljandi, Tartu Otsib: meelelahutust Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 14:21 |
|
|
Jah, kindlasti on tähtis roll mõlemal vanemal. Öeldakse, et laps otsib lähedussuhetes kas oma ema või isa stereotüüpi või täpselt sellele vastupidist,
sõltuvalt sellest, kas on hea või halb mulje jäänud. Igal lapsel on jälle enda omapärad ja kui neid tahetakse vägisi muuta, siis see pole küll
heategu. Siin räägiti koerast lähedussuhte aseainena...no see on nagu mänguasi põhimõtteliselt, mis siis, et elus.
Toimetuleku mõttes peaks vanemad ikkagi sekkuma vahel ja näitama, käskima-keelama ja ka lubama ja kuulama. Siis lapsel tekib ka huvi ehk mõne asja
vastu kui tal seda veel pole.
anna endale võimalus olla eriline!
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 17:46 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
/.../Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.
Hmm, mulle tundub, et siin räägid veidi mööda.
Need lapsepõlve lähisuhted valmistavad lapse ette suheteks lapse täiskasvanuelus. Et puudujääk lapsepõlves võib määratagi inimese seiklema
suhterägastikku, "õiged" tulevad ja lähevad, aga pide puudub, oskus hoida ja "suhelda". Koer siinkohal ei aita. see leevendab
küll vast lapse vajadust kellegi järele hetkes. Aga koer ei anna lähisuhete mudelit.
Vastan ka eelmisele: Toon siin näiteks enda kuna mind pole ninnu-nännutatud ja pole pidevalt söödetud,pissitatud ja kammitud...seda tehti selle ajani
mil õppisin ise end liigutama ehk siis algklassis hakkasin enda juukseid ise kammimaHmm ma ei osaka omasugustega suhelda,miks mind lobamokaks
kutsutakse.Hmm võin ka vabalt võõrastega suhelda...viimati rääkisin bussis ühega juttu.Tutvuste sobitamine ja suhtlemine pole mul puudulik.Samas ei
saanud ma nunnutamist.Kui emmeke töötab ehitajana,siis võibolla ta jah nii surm väsinud,et oma last ei suuda kuulata.Ei kujuta ette millist füüsist
peaks ema küll selleks ära tegema.Ma teen vaimset tööd ja suudan ka kodus tööd edasi teha...pidev arvutamine ja loogiline mõtlemine käib mul
tööl...samas suudan vabalt inimesi kuulata ja ka nädala sees pidu panna kui vaja...Samas see individuaalne.Hmm ju siis enamus emmesid on
loiud,ehitajad-seega pidevalt surmväsinud olemisega.Kui oma lapsele ei suuda õhtul 6-7 aeg suhelda milleks need emmed siis üldse võimelised on.Oma
laps ikka teine teema kui mingi suvaline inimene.
Koer oli mul.Aa tõmme loomade poole küll nüüd suurem pole kui inimeste poole.Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta
poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged lähevad ja tulevad.
Kallis Lola,see elu pole nii must-valge nagu sa arvad...ei ole koguaeg ei ja jah valikut.Elu on kirju ja on alati seega võimalik kasvatusel valida
kuldne kesktee!!! Kodust ema ma poleks kohe kindlasti soovinud...muidu oleksin juba põhikoolis kodunt minema läinud.Keska lõpus sain
siiski iseseisvaks ja armastan oma ema väga ja käin tal tihti külas ka räägime telefonis.Seega mingit tunde külmust küll nii ei teki nagu sa räägid.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 18:20 |
|
|
Küsimus ei olegi niiväga tutvuste sobitamises ja lihtsalt suhtlemises kui kooseluliste partnerlussuhete loomises. Ka nende vundament laotakse
lapsepõlves. Ja mina usun siinkohal küll neid tarku arvajaid, kes väidavad et lapsepõlves pidetud ei oska ei toimivaid partnerlussuhteid luua ega
hoida. Suhete paljusus on pigem selle pidetuse näitaja kui millegi muu oma. Kui just kollektsionäär ei olda. Aga kas see peaks olema eesmärk terve
enesehinnanguga täiskasvanud inimesele?
Koduse ema kohta arvan ma ikkagi, et see on positiivsem kui pidevalt eemalviibiv vanem. Aga noh, sageli halvustavad inimesed asju, mida neil omal pole
võimalik kogeda (olnud). Vähemalt osa inimestest. Kah omamoodi kadedus.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
anahid
südamlik ja sügisene       Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004 Viimane külastus: 20.09.2005 Asukoht: Keila:) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 02.09.2005 kell 18:36 |
|
|
Igasugused lasteaedikud ja ringid-värgid on samuti suure osatähtsusega lapse sotsialiseerumisel/integreerimisel ühiskonda. Kui lisaks veel olemas
tugev perekondlik alus ja sellest tulenev eneseusk ja -armastus, siis saab igal pool hakkama.
Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.
|
|
|
Trebs
Kasutaja     Postitusi: 100
Registreeritud: 27.05.2004 Viimane külastus: 25.10.2006 Asukoht: mudamere ääres, porikalda peal Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.09.2005 kell 01:01 |
|
|
Ka mina olen mõelnud, et pidev sooja eeskuju puudumine lapsepõlvekodus jätab lapsed hilisemas elus hätta partnerlussuhtes. Kirg saab otsa ja armastada
ei osata. Pole näinud, pole tundnud. Pidevalt töötavad vanemad ei suuda oma lapsega tihti leida usaldust, aega kuulata, aega näha. Lapses tekitab see
tegelikult ju suht suurt pettumust, mille ta hiljem asendab hoolimatusega. Ja see häda toimib paraku mitmendat põlvkonda. Kunagi olid tõesti
vanavanemad need, kel oli aega - aega rääkida, aega vastata, aega kuulata. Kuid nüüd rabavad nemadki pahatihti tööd teha.
Uue põlvkonna lapsed ei usu enam niikuinii püsivasse perekonda - ja räägitagu, palju tahetakse - elu ainult süvendab nende kogemust. Kurb, eks!
Loodan, et mõned hullud siiski jäävad ideaalidesse ja saavad jumala poolt antud südamesoojusega sellest ringist välja ja kasvatavad uue ja puhtama
kogemusega lapsed
õnn on sinine auto
õnn on jaht ja tüdruk uus
õnn on pangakontol
rokk`n`roll ja rütm änd bluus
|
|
|
jenni
I Am What I Am      Postitusi: 3161
Registreeritud: 16.02.2003 Viimane külastus: 11.07.2012 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 03.09.2005 kell 09:33 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
/.../ Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged
lähevad ja tulevad. /.../
Anna andeks, sissy84, aga kas 21-aastasena rääkida alles??? 3ndast suhtest (seksi-, kooselu, misiganes suhe see ka poleks), on ikkagi
õige?! Ja see, et kõik suhted olnud pikaajalised, siis kui pikk on pikaajaline, 3-4-5 kuud?! Oled liiga vara saanud tõelise elukooli osaliseks ja see
küll kedagi kadedaks ei tee.
Lisaks karmile elukoolile, on lapsele vaja ka kodusoojust, hellust ja hoolitsust, mis ei klassifitseeru alati ninnu-nännutamise alla.
Saan aru, et üritad kiivalt kaitsta oma ema kui õiget rollimudelit, aga kõrvaltvaatajale ei tundu see teps mitte kõige õigem olevat. Elus tuleb teha
valikuid ja vahel on tõesti õigem jätta laps "hooletusse", kui nälga või rahapuudusesse, aga see on ka äärmuslik...
Mina tunnen tagantjärele puudust olemata paide ja kallide järele, kuigi olid hoidjatädid, lasteaed ja vanaema, aga OMA EMA on ikkagi ASENDAMATU
Anna mehele vabad käed ja sa tead, kust neid leida...
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 00:23 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Küsimus ei olegi niiväga tutvuste sobitamises ja lihtsalt suhtlemises kui kooseluliste partnerlussuhete loomises. Ka nende vundament laotakse
lapsepõlves. Ja mina usun siinkohal küll neid tarku arvajaid, kes väidavad et lapsepõlves pidetud ei oska ei toimivaid partnerlussuhteid luua ega
hoida. Suhete paljusus on pigem selle pidetuse näitaja kui millegi muu oma. Kui just kollektsionäär ei olda. Aga kas see peaks olema eesmärk terve
enesehinnanguga täiskasvanud inimesele?
Koduse ema kohta arvan ma ikkagi, et see on positiivsem kui pidevalt eemalviibiv vanem. Aga noh, sageli halvustavad inimesed asju, mida neil omal pole
võimalik kogeda (olnud). Vähemalt osa inimestest. Kah omamoodi kadedus.
Kui aus olla siis pikaajaliseks suhteks pean ma suhted mis algavad alles aastast ja viimane oli kaks aastat...oleks olnud pikem kui mu mees poleks
minuga hakanud inetult käituma...kuna olin liiga vastutulelik ja andestasin kiiresti siis astuti üks hetk mulle pähe...käituti nagu taheti ja njah
kadus armastus kuna ma ei näinud isegi tema poolt hoolimist:Kahjuks olin mina see kes suhet hoidis...tema aga tallus seda igati.Ju ta oli nats isane
ja selline tarzan ka kes arvas,et rinda tagudes ja naisega halvasti käitudes on ta cool oma sõprade nähes.Mina olen see kes püüab probleeme selgeks
rääkida ja uurida milles põhjus ja kas ei saaks seda parandada...aga kui inimene isegi mitte ei räägi milles asi ja käitub halvasti siis leian,et
mingil hetkel on piir kus mul pole võimalik enam midagi parandada ja muuta...kui teine ikka tahab asja ära lõpetada,siis ega ma hull pole,et teda
vägisi enda küljes hoiakas st.nagu filmis räägiks rasedusest mida pole või ähvardaks enesetapuga...iccc
Vaata Lolake mul pole old kodust ema ja mulle piisas kui teda peale kooli nägin...siiski minu 3 eluaastani ta istus koos minuga kodus ja pühkis
veel peput kah kui vaja oli.Leidsin ise pubekana,et ei taha ka õhtuti pidevalt emme tissi otsas istuda ja käisin siiski keska ajal sõbrannaga ringi
igal pool.See pole kadedus...mul praegu vanaema kodune ja kui aus olla siis see pidev ninnu-nännutamine ja küsimine kas kõht tühi on viskab 2 päevaga
kopa ette küll ja tekib tahtmine õue minna,kasvõi niisama loodust vaatama.See pigem paneb kodunt põgenema...tekib tahtmine nii noorelt kodunt ära
saada kui võimalik.Piisas täiesti kui emat nägin peale kooli.Võibolla mõnele meeldib kuulata seda ninnu-nännu juttu või vaadata emale otsa isegi kui
midagi enam rääkida pole.Ma leidsin,et seina on ka põnevam oma toas vahtida kui emaga tõtt Inimesi igasuguseid...mulle meeldib kui mu mees hoolib
ja nunnutab mitte aga see kui olen juba täiskasvanu ja ema küsib kas sa tahad süüa?tudile minna?mis ma teen su jaoks.Mul endal ka käed otsas ja oskan
juba isegi kinganöre siduda.Pidev nunnutamine teeb seda,et tulevad saamatud lapsed kes ei oska iseseivalt endaga hakkama saada.
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 00:34 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: jenni
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
/.../ Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged
lähevad ja tulevad. /.../
Anna andeks, sissy84, aga kas 21-aastasena rääkida alles??? 3ndast suhtest (seksi-, kooselu, misiganes suhe see ka poleks), on ikkagi
õige?! Ja see, et kõik suhted olnud pikaajalised, siis kui pikk on pikaajaline, 3-4-5 kuud?! Oled liiga vara saanud tõelise elukooli osaliseks ja see
küll kedagi kadedaks ei tee.
Lisaks karmile elukoolile, on lapsele vaja ka kodusoojust, hellust ja hoolitsust, mis ei klassifitseeru alati ninnu-nännutamise alla.
Saan aru, et üritad kiivalt kaitsta oma ema kui õiget rollimudelit, aga kõrvaltvaatajale ei tundu see teps mitte kõige õigem olevat. Elus tuleb teha
valikuid ja vahel on tõesti õigem jätta laps "hooletusse", kui nälga või rahapuudusesse, aga see on ka äärmuslik...
Mina tunnen tagantjärele puudust olemata paide ja kallide järele, kuigi olid hoidjatädid, lasteaed ja vanaema, aga OMA EMA on ikkagi ASENDAMATU
Elukool algas 18.aastaselt mil ma ei tahtnud Saaremaale külakesse elama minna ja leidsin,et Tallinn on põnevam,see oli minu soov ja olen siiani
rahul,et sellise valiku tegin.See ongi õige vanus omaette elama asumiseks.19.aastaselt emme tissi otsas rippuda,st.emme söögi peal,korteris oleks nats
haiglane elada,seetähendab taandarengut.Nii see on kui emme on kodune ja üksi ei suudeta enam hakkama saada ja on vaja emmet kes tatti veel
pühib.Saaksin aru sellest ainult sel juhul kui ema on vana ja teda oleks vaja kantseldada ehk siis hooldada.
Emme tegi mulle pai nendel hetkedel mil käisin algklassis,mil ma seda vajasin...ehk tuge ja seda jõudis ta ka teha peale tööd Ma ei kaitse seda
rolli lihtsalt leian,et last kasvatada nii,et ta ei suuda 19.aastaselt iseseisvuda ja vajab kaitsvat ema tiiba on ka vähe imelik.Hooletusse on jätmine
see kui ma ei näe teda 8 tundi?Ma magasin 12-ni väiksena,st ma ei näinud 5 tundi...aaappppppppiiiiiii 5 tundi ei saanud paid...ma surin...irw 5
tundi pole näitaja selle eest enne magama minekut mulle alati lauldi ja räägiti muinasjutte ja loeti raamatut...peale tööd mängiti mänge ja me
joonistasime Kas see on hooletusse jätmine??Kui koolis käisin algklassis,siis tulin koolist peaaegu samal ajal mil ema töölt...ok valetan 2 tundi
varem ja 2 tundi pole mingi näitaja,et ka siis paid ei saanud.Ega ma koduloom pole kes peaks koguaeg süles olema ja keda pidevalt paitatakse,st 24
tundi ilma puhkepausideta.Sain iga päev hea koguse paisid ja süüa sain ka-ema peale tööd tegi.Ei leia,et mind karmilt kasvatati või ilma
hooleta.Vaielge vastu võin veel näiteid tuua
Ma armastan vaielda
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 09:15 |
|
|
Kaheaastane suhe ei ole pikaajaline suhe!!! Aga noh, kui inimene ei ole enamaks suuteline, siis ... Eks aja mõiste ole ka suhteline.
Et istuti pähe ja muu sinnajuurde kuuluv ... Reeglina on asjadel kaks osapoolt. Ma usun et sinu kui partnerlussuhte teisepoole tegevus-tegevusetus
mängis siin ka rolli. Aga seegi on näitaja, et "pigem" ei oska hoida, kui kogu süü lasub kellegi teisel.
Tegelikult, sissy84, on sinu suhete õnnestumisest-ebaõnnestumisest (sellest viimasest paistab küll juba põhjust rääkida olevat) vara rääkida. See
"alles" 3 suhe! - hmm, veidi paljuvõitu sinu vanuse kohta ütleks mina. Aga noh, suhete paljusus on moodsa maailma ternd. Negatiivne.
Aga ma olen seda meelt, et vanemlik tähelepanu on see, mis aitab lapsel paremini iseseisvuda, ka siis kui emme on kodune. See ei näita kohe seda, et
noor jääb ema külge rippu ja vanematekoju. Iseseisvumise üks nurgakivi on terved lähisuhted. Pigem on tema enesekindlam oma elu alustades ja valikuid
tehes. Ta ei ela lähisuhetes pideva "noa selgasaamise" hirmuga. Ta ei rabista suhetes. Tal ei ole vaja otsida ebaõnnestumiste põhjuseid
teistes, ta oskab neid näha ja analüüsida. Terve kodu, on seal siis kaks vanemat või üks, ent tähelepanu piisavalt, see on märksõna.
Hmm, see iroonilise "emme tissi" rõhutamine. Sa ei pruugi seda välja öelda, aga sul on vajakajäämisi läheduses. See, et sa jaanalindu
mängid, see ei muuda asja. Sinu valulik reaktsioon ja see, et sa teemat nii ägedalt ja isiklikult võtad, räägib pigem läheduse puudujäägi
lapsepõlvekodust algusesaamise teooria poolt kui vastu. Ja sõjakas-lahmiv "vaidlus" ei päästa olukorda. Vaidlus eeldaks laiemapõhjalist
argumentatsiooni. Vaid "mina" näide ei veena kedagi. Ka vaidlema tuleb õppida. Aga see pole siin teemaks.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
|