anahid
südamlik ja sügisene       Postitusi: 1022
Registreeritud: 02.07.2004 Viimane külastus: 20.09.2005 Asukoht: Keila:) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 09:56 |
|
|
Ega kodune ema ei tähenda, et emal muud teha ei ole kui tissitada teismelisi. Ema ka inimene. Nunnutamine on pigem konkreetse liigi emade pärusmaa,
mitte kõigil. Jeerum, ma usun, et siis jookseks 80% minema kodunt. Armastada saab mitut moodi, armastus ja füüsiline lähedus ei ole teineteisele
vastukäivad väljendid.
Asjast rääkimine ei tee veel asjameheks.
|
|
|
celtic
Oman isiklikku arvamust... andke mulle andeks.      Postitusi: 721
Registreeritud: 25.01.2005 Viimane külastus: 23.04.2006 Asukoht: Keila Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 10:50 |
|
|
jumalasta mööda teema ju...
inimesed kes pole saanud vanemlikku armastust... otsivadki armastust rohkem isiklikust suhtest...
seega mida vähem nunnutada seda rohkem armastab...
Risttee
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 12:38 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Kaheaastane suhe ei ole pikaajaline suhe!!! Aga noh, kui inimene ei ole enamaks suuteline, siis ... Eks aja mõiste ole ka suhteline.
Et istuti pähe ja muu sinnajuurde kuuluv ... Reeglina on asjadel kaks osapoolt. Ma usun et sinu kui partnerlussuhte teisepoole tegevus-tegevusetus
mängis siin ka rolli. Aga seegi on näitaja, et "pigem" ei oska hoida, kui kogu süü lasub kellegi teisel.
Tegelikult, sissy84, on sinu suhete õnnestumisest-ebaõnnestumisest (sellest viimasest paistab küll juba põhjust rääkida olevat) vara rääkida. See
"alles" 3 suhe! - hmm, veidi paljuvõitu sinu vanuse kohta ütleks mina. Aga noh, suhete paljusus on moodsa maailma ternd. Negatiivne.
Aga ma olen seda meelt, et vanemlik tähelepanu on see, mis aitab lapsel paremini iseseisvuda, ka siis kui emme on kodune. See ei näita kohe seda, et
noor jääb ema külge rippu ja vanematekoju. Iseseisvumise üks nurgakivi on terved lähisuhted. Pigem on tema enesekindlam oma elu alustades ja valikuid
tehes. Ta ei ela lähisuhetes pideva "noa selgasaamise" hirmuga. Ta ei rabista suhetes. Tal ei ole vaja otsida ebaõnnestumiste põhjuseid
teistes, ta oskab neid näha ja analüüsida. Terve kodu, on seal siis kaks vanemat või üks, ent tähelepanu piisavalt, see on märksõna.
Hmm, see iroonilise "emme tissi" rõhutamine. Sa ei pruugi seda välja öelda, aga sul on vajakajäämisi läheduses. See, et sa jaanalindu
mängid, see ei muuda asja. Sinu valulik reaktsioon ja see, et sa teemat nii ägedalt ja isiklikult võtad, räägib pigem läheduse puudujäägi
lapsepõlvekodust algusesaamise teooria poolt kui vastu. Ja sõjakas-lahmiv "vaidlus" ei päästa olukorda. Vaidlus eeldaks laiemapõhjalist
argumentatsiooni. Vaid "mina" näide ei veena kedagi. Ka vaidlema tuleb õppida. Aga see pole siin teemaks.
Pikaajaline algab minu teada 2 aastast...tänapäeval ei kesta osad abieludki nii kaua.Palju võitu suhteid..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja
suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet + lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda
saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega ja suhtega kui saaks parema?Ma polesadist,et
pean debiili meheks võtma ja sellega leppima ehk hoidma teda kui sitta pilpa peal. Ma ei otsi süüd teistes tean väga hästi mis valesti tegin
ja millest minuga nii käituma hakati.Ja seda ma enam ei korda ja pähe istuda ka ei lase-minust uksematti ei saa...fakt.Kas kompromissid,minu tahe või
mitte midagi.Siiski pean neist sobivaks kuldset keskteed ehk kompromisse.
Tead tissita oma lapsuke suureks ja vaata kas ta suudab iseseisvuda ilma,et vajaks abi ja paisid.Kas suudab kodunt minna sirge seljaga ja saavutada
nii mõndagi.Ma kasutan irooniat kuna mulle tunduvad tulevased memmekad tobedatena ja selline ninnu-nännu kasvatus samuti.Ja ma ütlen ausalt ma sain
liiga palju paisid...liiga palju,mingi hetk läksin isegi kärsituks paidest ja tahtsin kodunt minema saada
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 12:56 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet +
lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega
ja suhtega kui saaks parema?/.../
Vaat see "ülekäinud sõjavägi" tegelikult ju näitabki, et miski on valesti! Milleks peawks keegi
endast tegema niisama heastpeast "jalamati"? Sellel on põhjus. Sinu närviline "mina-mina" karjumine ei muuda seda olematuks.
Mis puutub 3 paljususse või mitte, siis tahaks mainida seda, et kuigi kirjutamisoskus on antud, on kohati inimestel vist raskusi oma sõnadest
arusaamisega. Sinu "alles" 3 suhe - kõlab nagu kollektsionääri karjatus, et "vähe veel, tuleb lisa". Aga see nii
kõrvalepõikeks.
Ja halb mees ... Aga miks luua suhe "halva" mehega? Suhet lues ta ju ei ole halb. Või siiski? Või siis alustuseks on hirmus hea ja
korraga muutub "halvaks"? Mina kaldun arvama, et "halvaks" muudab inimesed liigagi sageli meite endi oskuste puudulikkus
nendega suhtlemisel. Ja need oskused tuleb OMANDADA! Neid ei ole kõigile kaasa antud sündides. Juba ainuüksi fraas, et "minu tahe või ei
midagi" näitab ju arenguruumi olemasolu. hea kui sõnal õigel hetkel sabast saadakse.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 13:08 |
|
|
Celticul on õigus.
vaja oleks lihtsalt emalt tuge ja et keegi annaks nõu mida ja kuidas oleks parem teha.Oleks tore kui süüa õpetaksid emad tegema,mitte et teekid kõik
ette ja taha ära ja lõpuks ei oska laps muud teha kui kiirnuudleid.Poisid võiksid ka osata söögi tegemist-minu oma oskab. Aga pidev hellitamine pole
hea..õnneks oskas mu ema olla õigel ajal pai tegija ja kui vaja tõstis ka häält.Ei lasknud mul üle käte minna.
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 13:19 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Tsitaat: Algne postitaja: sissy84
..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet +
lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega
ja suhtega kui saaks parema?/.../
Vaat see "ülekäinud sõjavägi" tegelikult ju näitabki, et miski on valesti! Milleks peawks keegi
endast tegema niisama heastpeast "jalamati"? Sellel on põhjus. Sinu närviline "mina-mina" karjumine ei muuda seda olematuks.
Mis puutub 3 paljususse või mitte, siis tahaks mainida seda, et kuigi kirjutamisoskus on antud, on kohati inimestel vist raskusi oma sõnadest
arusaamisega. Sinu "alles" 3 suhe - kõlab nagu kollektsionääri karjatus, et "vähe veel, tuleb lisa". Aga see nii
kõrvalepõikeks.
Ja halb mees ... Aga miks luua suhe "halva" mehega? Suhet lues ta ju ei ole halb. Või siiski? Või siis alustuseks on hirmus hea ja
korraga muutub "halvaks"? Mina kaldun arvama, et "halvaks" muudab inimesed liigagi sageli meite endi oskuste puudulikkus
nendega suhtlemisel. Ja need oskused tuleb OMANDADA! Neid ei ole kõigile kaasa antud sündides. Juba ainuüksi fraas, et "minu tahe või ei
midagi" näitab ju arenguruumi olemasolu. hea kui sõnal õigel hetkel sabast saadakse.
See kolm polnud rõhutatud kujul lihtsalt enamus inimeste kõrval olen ma alles süütu ja kogenematu.Ma ei karju mina aga lihtsalt kui mulle miski ei
meeldi,siis ma seda ka ütlen ja kui teine osapool pole suuteline kompromisse tegema siis käigu kuu peale.Mina ei kavatse enam olla see hea mutrike mis
suhet hoiab koos.
Suhte alguses on alati kõik nii ilus ja mitte keegi ei näita oma tegelikku loomust.Tuuakse lilli jne...arvad,et kui esimest korda kuti poole
lähed,et ta viskaks jalad lauale ja ütleks:" nuh eideke süüa,mis passid...ma ei näe,et sa liiguks!" Luukered hakkavad alles peale aastat
kapist välja pugema ja siis saab näha tõelist iseloomu.See iseloomu näitamine tuleb siis kui mees või naine vaatab,nüüd on armastus ja ma ei pea enam
pingutama.Või sellest pole sa ka midagi kuulnud.Lilleline aeg on üürike.Mulle ei ole vaja meest kes raiub sõnadega mulle,et tahab just seda ja kui
mulle see variant ei sobi,siis kompromiss talle ka ei kõlba...milleks mulle selline mees.Mingu peksku mujal oma pead vastu seina ja kisendagu
kellegile teisele,et ta tahab,et asjad just nii pidi läheksid.Idikad leidku oma kõrvale sellised kes neid kannatavad ja tahavad olla neile
uksematid.ja kahjuks tõesti selline käitumismall lööb välja alles hiljem.Kordan elu pole must-valge!
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja         Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 18.12.2019 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 13:20 |
|
|
Muideks, kodusel emal on palju lihtsam suunata last isetegemise teele. Tal on selleks aega. Ja just selles õiges isetegema õpetamise eas, enne kooli.
Oi kuidas kuuene tahab ise teha. Vaevalt et ma piltlikult väljendades tikud ja tule talle laksust üksi kodus olles kätte jätaks. Küll aga tahab ta
külg külje kõrval kõiges käpp olla. Ja ongi.
Teema point on hoopis milleski muus kui koduses emas, kes sai siia kas kehva lugemisoskuse või mõistmise läbi segatud. Point on selles, et kodune
taust, tähelepanu on vajalikud, et tütardest ei kasvaks neid "madratseid" ja poistest seda sissy84 mainitud" sõjaväge", mis
neist madratsitest üle käib! Ja seda nii, et emmakumma poole näos ei liigu ükski tundeid väljendav lihas. Tähelepanu on aga sageli, liigagi sageli
asendatud asjadega (loe: rahaga). Kuigi see on asendamatu! Tähelepanu st.
Sissy84, teema ei olnud mõeldud sinu suhete analüüsiks. Pigem aruteluna kui suur on kodu ja lapsepõlve roll hilisemate lähisuhete loomisel ja
hoidmisel! Ära võta isiklikult! Kas sa muus kui MINA vormis teemale läheneda ei saaks? See tundub sellisel kujul olevat sulle valulik ja kibe.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Epukas
Auväärne Kasutaja     Postitusi: 525
Registreeritud: 22.06.2004 Viimane külastus: 27.05.2013 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 14:06 |
|
|
lugesin natuke teid..
Lapsel peab olema tunne, et ta on alati armastutd.
Lapsel peab olema tunne, et ta on tahetud.
Lapsel peab olema tunne, et ta pole vanematel ees.
Lapsel peab olema tunne, et ta on täisväärtuslik pereliige.
Lapsel peab olema tunne, et oma vanemate jaoks on tema kõige ilusam, targem, osavam, tublim. Isegi siis, kui seda tunnet peab õdede-vendadega jagama.
Laps peab teadma, et millegi poolest on tema kõige erilisem inimene maailmas.
Laps peab tundma, et kodus on hea olla. Turvaline ja soe, et keegi/miski ei rõhu ega ahista. et ta on õiges kohas.
Ehk jäi mul midagi nimetamata, see kõik tuli esimesena meelde. Kuid ma tahtsin öelda, et lapsel peab olema tunne, et teda alati igas olukorras
armastatakse, kahtlusvarju ei tohi tekkida. See pole ninu-nännutamine, liigne hellitamine. Sellises turvalises keskkonnas, kus vanemad näitavad head
eeskuju, õpib laps tundma ja tunnetama ning seda kõike väljendama. Mis on omakorda vajalik selleks, et kui laps suureks kasvab, oskab ka tema
täisväärtuslikke sõprus/töö/armusuhteid luua.
See on ideaal. Minu silmis. MIna teen kõik, mis võimalik, et minu 7-kuusel ukerdaval poisipõnnil oleks kõik olemas. Ma ei tea, kas see alati õnnestub,
kuid ma vähemalt proovin. Laps andestab palju eksimusi, vahel isegi liiga palju.
Laps saab alati hakkama ning tihti leiab ta teised inimesed, kes jagaksid temaga armastust, kui vanemaid pole. Näiteks vanavanemad, mis on samuti hea
variant. Mina ise olen natuke katkisest perest ja alati pole ema olnud, kuid kui ta on kohal olnud, siis olen ma end hästi tundnud. Vahel on ema
asendanud ristima, tema ema või minu vanaema.. ka nende seltsis on mul alati olnud tunne, et ma olen armastatud. Kuid kuna mul on puudu olnud isast..
tema hoolivusest, sattusin ka mina väga noorelt väga tõsistesse suhetesse, mis olid samamoodi ca aasta-paar. Kuid tagantjärgi võin ma öelda, et need
polnud täiesti täisväärtuslikud suhtes. Alles nüüd olen ma seda saavutamas. Mingil määral jääb see eluks ajaks minu hinge. Aga oma kaasa pealt oskan
ma näha, milline vahe on nö katkisel ja tervel inimesel. Temal on alati ema-isa olemas olnud ja tõesti, teda on hästi kasvatatud. Tema suhtumine
maailmas toimuvasse on teistsugune, kui minu oma. ta on enesekindlam, rõõmsameelsem ja julgeb armastuses endast kõike anda. Tahaks, et minu lapsed
saaksid taoliseks.
|
|
|
Hera
Friik      Postitusi: 1479
Registreeritud: 23.03.2004 Viimane külastus: 27.04.2018 Asukoht: Olympos Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 15:23 |
|
|
Kaks kõige hullemat asja on minu meelest esiteks ahviarmastus ja teiseks pidev näägutamine. Ahviarmastus ongi see ninnu-nännu ning kõige ette-taha
valmistegemine, mis lapsele lõpuks hingamisruumi ei jäta. Pidev näägutamine aga peletab kodunt eemale. Laps on isiksus ja seda juba sünnihetkest
saadik. Teda ei tohi kasvatada ei liiga suure armastusega ega ka ainult külma kalkulatsiooni reeglite järgi. Laps pole vanemate peegelpilt, kuigi ta
võib-olla päris kas siis emme või issi nägu. Ta on inimene, kellel on oma iseloom, omad soovid, mõtted, nägemused maailmast ja teistest
kaasinimestest. Vahel on laste tähelepanekud lausa hämmastavad. Kui seda kasvavat inimlast vormida vaid omaenda soovide ja tahtmiste ning äranägemise
järgi, siis võib temast saada sinu vähendatud koopia, kellel pole oma nägu. Kui kasvatada külmalt, näpuga omaloodud reeglites järge ajades, siis võid
saavutada küll lapse väga varajase iseseisvumise, kuid midagi väga olulist temas ka hävitada. Minu nägemus laste kasvatamisest on see, et laps kasvab
ise, vanemad ainult veidi suunavad, kui peaks tekkima probleeme olukordade lahtimõtestamisel, vanemad mõtlevad lapsega kaasa - ei suhtu liiga
pealiskaudselt lapse probleemidesse. Sageli olen kuulnud mainitavat, et mis probleemid need näiteks ka kolmeaastasel on, ta ju veel nii väike ja
probleemivaba. Aga on ning need kolmeaastase mured võivad tema jaoks olla täielik maailmatragöödia. Nagu Epukas ütles, laps peab ennast kodus
turvaliselt tundma ning teadma, et ta on peres täieõiguslik ja kallis liige. See on tegelikult väga tähtis. Kodu peab olema kindlus, kuhu võib tulla
ka oma kõige hullemate ja rängemate läbielamistega ning kus võib neist vabalt rääkida, ootamata halvakspanu. Siin on pidevalt mainitud
ninnu-nännutamist. Mina ise pole nännutaja-tüüpi. Oma lastes püüdsin just kõige rohkem hinge avardada, nende fantaasiamaailma tagant kiita ning väga
paljusid asju läbi oma laste silmade vaadata. Lapsed on suureks saanud ning neil läheb hästi (kuigi sõna hästi on alati suhteline mõiste - alati võiks
ju veel paremini minna). Pole neist kasvanud ei nohikuid ega äpusid, samas usalduslik vahekord on säilinud. Nad on alati oodatud külalised minu
üksildusse ning nad ise teavad seda.
Lugesin, Sissy, sinu lapsekasvatuse mudeli kohta ja olin hämmastunud. Sul on kõik ette planeeritud, kuidas kasvatada, kelleks kasvatada, kuid see kõik
paistab vähemalt paberi peal väga külmana ja kalgina. Näiteks kasvõi seegi, et reisidele sa oma lapsi kunagi ei võta, nemad saavad oma reisid kunagi
ainult oma raha eest kätte. Oletame aga nüüd sellist asja, et su lapsele (ma sülitan nüüd kolm korda üle vasema õla) ei olegi nii palju elupäevi
antud, et ta omaenda raha eest ostetavate reisideni elada jõuaks. Siin oli teema, kus küsiti, et kas oled kindel, et homme veel olemas oled.
Tegelikult on see päris õigustatud küsimus ning ka laste kasvatamisel ei tohiks tänast südamesoojust homseks või ka kaugemaks tulevikuks jätta.
mõtlemine on vahel tervislik
|
|
|
Ruty
Algaja    Naine Postitusi: 92
Registreeritud: 10.10.2004 Viimane külastus: 21.08.2008 Asukoht: Tartu Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 15:26 |
|
|
Kui lapsed on armastusega kasvatatud, loodame, et saavad nad hakkama oma suhetega ja enesega ka iseseisva elu jooksul. Kas seda armastust jagab ema,
isa, vanaema...laps peaks tõesti saama lapsepõlvest kaasa tunde, et on armastatud ja vajalik, mis ka elus ei juhtuks...Isegi kui üritame pakkuda
ideaalset peremudelit, pakub hilisem elu hoopis teisi kogemusi...õpetada oleks vaja kohanemist, kompromissitegemise oskust ja enda eest seismist.
Kasvame lapsevanemana koos lastega, tasapisi tuleb neid vabaks lasta, aga alati leida aega kuulata...mis toimus liivakastis, lasteaias, millised
suhted sõpradega, õpetajatega...tähtis on, et ta räägib, usaldab, isegi kui tema põhimõtted on juba teised, kui meil...põnev on oma lapsi tundma
õppida
Kas ja kui kaua peaks keegi füüsiliselt laste jaoks kodus olema, sõltub vanemate võimalustest, meil õnneks said vanavanemad esimese klassi lapse
koolist koju saata ja seltsiks olla...kuni öeldi "Ära enam tule, ma saan ise ka!" )
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.09.2005 kell 22:57 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Lola69
Muideks, kodusel emal on palju lihtsam suunata last isetegemise teele. Tal on selleks aega. Ja just selles õiges isetegema õpetamise eas, enne kooli.
Oi kuidas kuuene tahab ise teha. Vaevalt et ma piltlikult väljendades tikud ja tule talle laksust üksi kodus olles kätte jätaks. Küll aga tahab ta
külg külje kõrval kõiges käpp olla. Ja ongi.
Teema point on hoopis milleski muus kui koduses emas, kes sai siia kas kehva lugemisoskuse või mõistmise läbi segatud. Point on selles, et kodune
taust, tähelepanu on vajalikud, et tütardest ei kasvaks neid "madratseid" ja poistest seda sissy84 mainitud" sõjaväge", mis
neist madratsitest üle käib! Ja seda nii, et emmakumma poole näos ei liigu ükski tundeid väljendav lihas. Tähelepanu on aga sageli, liigagi sageli
asendatud asjadega (loe: rahaga). Kuigi see on asendamatu! Tähelepanu st.
Sissy84, teema ei olnud mõeldud sinu suhete analüüsiks. Pigem aruteluna kui suur on kodu ja lapsepõlve roll hilisemate lähisuhete loomisel ja
hoidmisel! Ära võta isiklikult! Kas sa muus kui MINA vormis teemale läheneda ei saaks? See tundub sellisel kujul olevat sulle valulik ja kibe.
Point oli selles miks mina vormi läksin oli see,et minu ema ei olnud kodune seega arvatakse kohe,et see on mõjutanud lähisuhteid jne...mida iganes
veel.Kuna tean oma kogemustest,et see ei ole mõjutanud mind ei külmemuse ega soojemuse puhul vaid olen suhetes selline vahepealne ehk nii ühte kui
teist siis leian,et kui ema käib tööl ja kasvatab last ei muuda see lapse elus veel suurt mitte midagi.Lastekodu lapse puhul on jah see teist moodi.
|
|
|
berta
muutumas...      Postitusi: 743
Registreeritud: 22.11.2004 Viimane külastus: 29.10.2007 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 05.09.2005 kell 18:00 |
|
|
Tegelikult pole vahet kas ema on kodune või käib tööl, märksõnadeks on märkamine, tähelepanu, armastus. See, et pole aega, on sageli vaid
eneseõigustus, hoolimise puudumine. Ajakasutus on ju valikute küsimus.
Kindla ja tugeva eneseidentiteedi välja arenemiseks piisab tegelikult ka ühest toetavast täiskasvanust (vanaema või kes iganes see poleks), kuigi
ideaaliks on perekond.
Nõus olen Lola hinnanguga sissy84 suhtes, kuid küsiksin hoopis: mida teha, et sissy84 ennast oma nahas paremini tunneks? Kas peresuhete puudujääke on
üldse võimalik kompenseerida?
Eriti kurvaks teeb see, et lapsepõlve peremudel kordub paratamatult põlvest põlve nagu kurva laulu refrään.
|
|
|
celtic
Oman isiklikku arvamust... andke mulle andeks.      Postitusi: 721
Registreeritud: 25.01.2005 Viimane külastus: 23.04.2006 Asukoht: Keila Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 05.09.2005 kell 18:05 |
|
|
las sissy muretseb ise selle üle kas ta end oma nahas tunneb hästi või mitte.
Risttee
|
|
|
berta
muutumas...      Postitusi: 743
Registreeritud: 22.11.2004 Viimane külastus: 29.10.2007 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 05.09.2005 kell 18:12 |
|
|
Selline närviline ja pikkade ebaoluliste pisiasjade kirjeldamine viitab paratamatult ebakindlusele ja sellele, et teema ei jäta ükskõikseks.
Minu küsimus ei olnudki konkreetselt sissy kohta, vaid pigem üldine, kas on võimalik täiskasvanuna õigel ajal saamata jäänut korvata?
|
|
|
jaanely
Auväärne Kasutaja      Postitusi: 561
Registreeritud: 05.07.2005 Viimane külastus: 5.04.2013 Asukoht: laudas Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 05.09.2005 kell 19:20 |
|
|
minu emal oli karm lapsepõlv...teda kasvatas vanaema,oma ema nägi ta siis kui pahategude eest peksa sai...
minu mõlemad vanemad käisid tööl,esimesed eluaastad kasvasin isa vanemate juures...neil oli alati minu jaoks aega,et vastat mu tuhandele küsimusele
jne.
minul oli emaga lapsena väga raske kontakti saada,soojus ja usaldust mida tahtnud oleksin,ei olnud....
isa oli pidevalt purjus ja vägivaldne...
minu suhteid on see vast väga palju mõjutanud,sest olen koguaeg kartnud usaldada ja armastada,ja lõrri on ka need suhted läinud....
õnneks olen nüüd viimased aastad olnud koos inimesega,kes on mul aidanud tasakaalu leida,kuigi ega see kerge ei olnud....
suur raha tagaajamine ja üksteisest mööda elamine ei tee kedagi õnnelikuks
|
|
|
reheline
The Bad Thresher       Postitusi: 4502
Registreeritud: 09.03.2003 Viimane külastus: 29.03.2021 Asukoht: Kagunurk Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 06.09.2005 kell 08:17 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: berta
Selline närviline ja pikkade ebaoluliste pisiasjade kirjeldamine viitab paratamatult ebakindlusele ja sellele, et teema ei jäta ükskõikseks.
Minu küsimus ei olnudki konkreetselt sissy kohta, vaid pigem üldine, kas on võimalik täiskasvanuna õigel ajal saamata jäänut korvata?
Siin ei ole ka ühest vastust, Berta. Niipalju, kui on inimesi,on probleeme ja samapalju ka lahendusi. Paraku igaühel pole sihikindlust oma lahendust
leida. Võib-olla pole ka õnne. Mina näiteks olen saanud paljusid asju enda jaoks korvata. Samas mitte kõike, mõni rahutuks tegev kompleksike ikka on.
Aga midagi peabki jääma. Muidu tuleb õnn õuele ja jumal hoidku, sellega kaasneb see õnnis irve näol. Mõni murekorts peab jääma, see teeb näo
asjalikuks.
Nii et pole hullu. Kui laps on terve mõistusega ja põhitõed selged, siis paljusid asju oskab ta ise lahendada. Ja vanematele andestada.
Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!" "Ah teid om kaks!" "Ma
olen härra!" "Ah sa' kurrat är' lähät!" Sõs nakat viil õigõ pesmä.
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.09.2005 kell 08:05 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: berta
Tegelikult pole vahet kas ema on kodune või käib tööl, märksõnadeks on märkamine, tähelepanu, armastus. See, et pole aega, on sageli vaid
eneseõigustus, hoolimise puudumine. Ajakasutus on ju valikute küsimus.
Kindla ja tugeva eneseidentiteedi välja arenemiseks piisab tegelikult ka ühest toetavast täiskasvanust (vanaema või kes iganes see poleks), kuigi
ideaaliks on perekond.
Nõus olen Lola hinnanguga sissy84 suhtes, kuid küsiksin hoopis: mida teha, et sissy84 ennast oma nahas paremini tunneks? Kas peresuhete puudujääke on
üldse võimalik kompenseerida?
Eriti kurvaks teeb see, et lapsepõlve peremudel kordub paratamatult põlvest põlve nagu kurva laulu refrään.
Oma nahas tunnen ma end VÄGA hästi...aitäh küsimast Kui tahan vanematega olla sõidan Saaremaale ja teen koos emaga aiamaal tööd,seal ka suvest
sügiseni vanavanemad Pidevad kallid ja kaisus olemise saan oma mehelt.Ei teagi mida mu süda rohkem tahta võiks Kuna pole peresuhete
puudujääke tundnud hmm siis ei tea kuidas need inimesed peaksid neid kompenseerima.
|
|
|
sissy84
Umbusklik       Naine Postitusi: 3817
Registreeritud: 11.08.2003 Viimane külastus: 30.07.2020 Asukoht: Tallinn Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 07.09.2005 kell 08:07 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: celtic
las sissy muretseb ise selle üle kas ta end oma nahas tunneb hästi või mitte.
Aitäh 
|
|
|
Chili
eilesündinud      Postitusi: 619
Registreeritud: 08.11.2004 Viimane külastus: 25.11.2008 Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.12.2005 kell 00:53 |
|
|
Minu ema ja isa olid küll minuga ja ma kaitseksin neid iga hinna eest, aga ma ei olnud kellegagi lähedane ja praegugi ei oska inimestega suhelda.
Lähedasi suhteid pole kunagi olnud, pealiskaudseid on liiga palju. Ma olen liiga kinnine ja inimesed ei huvita enam, muidugi saan osade inimestega
läbi, aga mitte kaugeltki kõikidega. Ma armastan 100% ainult iseennast, mis ei tähenda, et ma teisi ei armastaks.
Ma ei soovitaks laste arvelt tööd teha ja vanemad võiksid õppida rohkem laste moodi mõtlema, mitte olla oma reeglites kinni 
|
|
|
Madame
Kasutaja     Naine Postitusi: 366
Registreeritud: 13.08.2005 Viimane külastus: 21.07.2011 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.12.2005 kell 01:07 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: celtic
jumalasta mööda teema ju...
inimesed kes pole saanud vanemlikku armastust... otsivadki armastust rohkem isiklikust suhtest...
seega mida vähem nunnutada seda rohkem armastab...
see, et inimene armastust otsib, ei tähenda, et ta ise ka armastada oskab
laps, kes armastuse defitsiidis üles kasvanud, võib jäädagi ühe suhte juurest teise juurde jooksma, kuna pidevalt on tal tunne, et teda ei
armastata
selline laps ei saa tihtigi täiskasvanuks
|
|
|
Madame
Kasutaja     Naine Postitusi: 366
Registreeritud: 13.08.2005 Viimane külastus: 21.07.2011 Asukoht: Tallinn Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.12.2005 kell 01:16 |
|
|
aga ninnunännutamine ei ole armastamine
kõige ette-taha ärategemine ei ole armastamine
6-aastase... näiteks kingapaelte sidumine ei ole armastamine, kui just laps ei ole puudega
kui sa oma last armastad, siis sa õpetad ta elama
mõtlema
ja julgustad ise otsustama
----------
mis ei välista usalduslikke jutuajamisi, sõpsimist ja kallit.
------
njah. teisme-eas tuleb see aeg ka, kus neid kallisid enam nii suvalt ja palju ei tehta. Poisterahva poolt emmele...
|
|
|
Sybill
uitaja       Postitusi: 2208
Registreeritud: 23.11.2005 Viimane külastus: 1.02.2016 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 15.12.2005 kell 23:33 |
|
|
Tsitaat: Algne postitaja: Madame
Tsitaat: see, et inimene armastust otsib, ei tähenda, et ta ise ka armastada oskab
laps, kes armastuse defitsiidis üles kasvanud, võib jäädagi ühe suhte juurest teise juurde jooksma, kuna pidevalt on tal tunne, et teda ei
armastata
selline laps ei saa tihtigi täiskasvanuks
100% nõus.
|
|
|
Pipilota
unetud ood tais armastust       Postitusi: 7822
Registreeritud: 21.10.2004 Viimane külastus: 17.09.2016 Asukoht: eemal Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.12.2005 kell 04:51 |
|
|
me koik oleme oma vanemate lapsed... see mote kummitas mind terve paeva - lugesin eile psyhhoanalyytilist raamatut lahisuhetest ja hirmutav oli moelda
kuivord minu enda suhe peegeldab minu vanemate suhet..
sama voib ka vaita nende tood rabavate vanemate kohta - kui lahisuhetest vanematel omavahel ei jaa aega, siis mida see laps sealt opib? ainult
ykskoiksust. loomulikult tekib hiljem raskusi lahisuhete loomisega...
"on võimatu olla masenduses kui sul on õhupall "
winnie puhh
|
|
|
Sybill
uitaja       Postitusi: 2208
Registreeritud: 23.11.2005 Viimane külastus: 1.02.2016 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 16.12.2005 kell 07:26 |
|
|
vanemate patud nuheldakse laste kaela.
|
|
|
|